1-10-1162 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-1162 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, li

§ 118p 1,2 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4.

mai

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Andrei Mišin ja kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann Prokurör Natalia Lebed Süüdistatav Andrei Mišin 37501160041 elukoht XXXXXX XXXXX XX-XX, ei tööta, varem 6 korda kohtu poolt karistatud, viimati 14.04.
2. a Tallinna Linnakohtu poolt

§ 200

lg 2 p 4,7 järgi liitkaristusega 4 aastat 8 kuud 26 päeva, kinni peetud 11.11.

1. a Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsus Andrei Mišini suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
4. oktoobril
5. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsusega üldmenetluses tunnistati A. Mišin süüdi ja karistati

§ 118

p 1,2 järgi 5 aasta vangistusega ja

§ 121

järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64

lg 2 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 11. november 2009. a. 2.

§ 118p 1,2 järgi tunnistati A.

Mišin süüdi selles, et ta

1. oktoobril
2. a kella 02.40 paiku, viibides Tallinnas Linnamäe tee 61 asuva Priisle Keskuse ees tänaval, tekitas kannatanule S. G. tervisekahjustuse sellega, et tekitas talle noahaava, aga nimelt, vasaku õlavarre lõikehaava koos arterite (küünar- ja kodarluuarter), veenide, närvide ja lihaste vigastusega, mis tekitas tüsistuse, milleks on verekaotusest tingitud aneemia, mis vastavalt ekspertiisiaktile nr 220 21.12.2009 on eluohtlikud. Vasaku ülajäseme funktsiooni taastamiseks oli vajalik pikaajaline ravi kestusega üle 4 kuu, so raske kehalise haiguse. Seejärel ta tekitas kannatanule V. I. tervisekahjustuse sellega, et tekitas talle noahaava, aga nimelt, rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava paremal pool rindkere eespinnal koos traumaatilise veriõhkrinnaga, mis vastavalt ekspertiisiaktile nr 221 21.12.2009 on eluohtlik. Seega, oma tahtliku tegevusega tekitas A. Mišin mõlemale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ja S. G. lisaks sellele veel raske kehalise haiguse.

§ 121järgi tunnistati A.

Mišin süüdi selles, et ta

1. jaanuaril
2. a Tallinnas Linnamäe teel asuvas baaris U. lõi korduvalt P. A. rusikatega pea ja keha piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu, kuid selles episoodis kohtuotsust ei vaidlustata.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A. Mišin ja tema kaitsja, kes taotlevad süüdistuses

§ 118p 1,2 järgi A.

Mišini õigeksmõistmist. Kuna süüdistuses

§ 121järgi mõistetud karistuse on A.

Mišin ära kandnud, siis vabastada ta vahi alt. 3.1 Mõlemad apellatsioonid on analoogse sisuga ning neis leitakse, et A. Mišin viibis hädakaitseseisundis ja kannatanuid noaga haavates hädakaitsepiire ei ületanud. Kannatanud S. G. ja V. I. olid raskes joobes ja mäletavad sündmusi ähmaselt. A. Mišin oli praktiliselt kaine ja mäletab seetõttu toimunut hästi. A. Mišini ja tunnistaja T. L. ütlustest nähtub, et S. G. ja V. I. peksid A. Mišinit käte ja jalgadega, mistõttu A. Mišin korduvalt maha kukkus. A. Mišini ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik põgeneda. Kohus on A. Mišini ütlused tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla intensiivsuse kohta põhjendamatult kõrvale jätnud. 3.2 Apellandid ei nõustu kohtu järeldusega, et A. Mišin oli kaklejatest kõige turskem ning tugevam. Kohtus oli võimalik võrrelda kannatanute ja A. Mišini füüsilist välimust ning polnud mingit vajadust viidata tunnistaja ütlustele. Oli ju välise vaatlusega selge, et kõige pikem oli kannatanu S. G. ning tema löögid võisid kujutada A. Mišinile tõsist ohtu. Kannatanu V. I. on küll lühemat kasvu, mis ei tähenda seda, et ta ei võinud olla väledam ja sooritada tugevaid lööke. 3.3 Paljasõnaline on kohtu seisukoht, et alkoholijoobe tõttu oli kannatanute tegevus pärsitud. Süüdistatav tundis hirmu, et nad võivad ta täiesti läbi peksta. Ta võttis noa välja seetõttu, et peksjaid hirmutada. Ta lihtsalt vehkis noaga ja ise ei märganudki, et oli mõlemat peksjat noaga haavanud. 2

§ 28

kommentaaridele 9.2, 9.3 ja 11.5 ja leiab, et apelleeritud kohtuotsus ei ole kooskõlas nendes punktides väljendatud seisukohtadega. 4. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav A. Mišin ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid süüdistuses

§ 118p-de 1,2 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioonides esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. 5.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-8906). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. 5.2 Et apellatsioonides vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. 5.3 Vastuseks apellatsioonide etteheitele, et kohus on süüdistatava ütlused tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla intensiivsuse osas põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanute ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanute ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-77-05 ja 3-1-119-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab 3