1-10-2947 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- detsember
- a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2947 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
- november
- a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi Vladimir Fartõgini süüdistuses KarS 114 p-de 1 ja 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- septembri
- a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Prokurör Ainar Koik, süüdistatav Vladimir Fartõgin, kaitsja Arina Liskmann Ainar Koik Süüdistatav Vladimir Fartõgin 37207200320 elukoht XXXXX XXXXXXX XXXXXXXX XXXXXX XX-XX, ei tööta, varem 4 korda kohtu poolt karistatud, viimati 15.05.
- a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 140 lg 2 p-de 1,3 - § 15 lg 2 alusel 3 aasta 5 kuu 11 päeva vangistusega, kinni peetud 14.10.
- a Kaitsja Vandeadvokaat Arina Liskmann RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- septembri
- a otsus Vladimir Fartõgini suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- detsembril
- a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- V. Fartõgin oli antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 114 p-de 1 ja 3 järgi selles, et ta ajavahemikul 09.-14.oktoobril
- aastal, täpselt kindlakstegemata ajal, Harju maakonnas Paldiski linnas XXXXXX XX-XX P. N. kasutuses olevas korteris, pani kindlakstegemata torke-lõikeriistaga toime kahe inimese tapmise, lüües või torgates sellega oma elukaaslasele S. K. selga hetkel, kui too oli vasakul küljel lamavas asendis, millega põhjustas temale paremasse rinnaõõnde ja keskseinandisse tungiva torke-lõikehaava selja paremal poolel koos VII roide killustunud murruga paremal, lülisamba VII rinnalüli keha, parema kopsu alasagara, rinnaaordi ja südame vasaku vatsakese vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välimisest verejooksust ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti tekitas temale veel ühe torke-lõikehaava paremal tuharal, ning oma juhuslikule joomakaaslasele P. N. 9 rinnaõõnde tungivat torke-lõikehaava rindkere eespinnal südame vasaku koja, üleneva aordi, vasaku kopsu ülasagara, rinnaku ning vasakpoolsete II-III roide vigastustega ning 2 kõhuõõnde tungivat torke-lõikehaava paremal roidekaare piirkonnas ja keskkõhul koos peensoolekinnisti vigastusega ja peensoolelingude osalise väljumisega kõhuõõnest, samuti lülisambakanalisse tungiva lõikehaava kaela tagapinnal koos seljaaju vigastusega I-II kaelalüli vahemiku kõrgusel, samuti torke-lõikehaava paremal tuharal, lõikehaavad seljal ja parema käe IV-V sõrme painutuspinnal, seega pani tapmise P. N. suhtes toime julmal viisil, kuna lisaks temale elupuhuselt hulgaliste torke-lõikehaavade tekitamisele lõikas lõhki tema kõhu ja lasi ohvri soolestiku välja, liigutades löögi või torke järel kõhtu torke-lõikevahendit suunaga alt üles ning lõikas läbi ka istuvas või poollamavas asendis olnud P. N. kõri, väljendades kirjeldatud käitumisega oma põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. S. K. ja P. N. surid saadud vigastustesse sündmuskohal.
- Harju Maakohtu
- septembri
- a otsusega üldmenetluses tunnistati V. Fartõgin süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 15 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
- oktoober
- a. Süüdistuses KarS § 114 p 3 järgi mõisteti V. Fartõgin õigeks. Maakohtu otsuse kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav oleks tapnud S. K.. Millegagi ei ole ümber lükatud ütluste seostamisel olustikuga V. Fartõgini selgitus, et ta tappis P. N. põhjusel, et leidis S. K. P. N. poolt tapetuna ja seepeale vihastas. Ta üritas S. K. aidata ning lohistas ta põrandale. Seetõttu asjaolu, et süüdistatava sviitril tuvastati S. K. bioloogilist materjali verekahtlase määrdumusega alal, ei tõenda süüdistatava poolt S. K. tapmist. Lisaks sellele nähtub tunnistaja L. S. ütlustest, et P. N. oli varem karistatud oma naise surnuks peksmise eest. See asjaolu on jäetud kohtueelse menetluse käigus kontrollimata.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatav ja kaitsja. 3.1 Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist V. Fartõgini õigeksmõistmises KarS § 114 p 3 järgi ja uue kohtuotsuse tegemist, millega tunnistada V. Fartõgin süüdi KarS § 114 p-de 1 ja 3 järgi ning karistada teda eluaegse vangistusega. Juhul, kui ringkonnakohus selle taotlusega ei nõustu, siis tühistada kohtuotsus V. Fartõginile KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistuse osas ja mõista talle karistuseks 20 aastat vangistust. Prokurör ei nõustu kohtuotsuse motiividega V. Fartõgini õigeksmõistmisega S. K. tapmise osas. Kohus oleks pidanud tõendeid analüüsides arvestama asjaoludega, et süüdistatav tegi kõik võimaliku kuriteojälgede hävitamiseks, muutis S. K. laiba asendit ja otsustas kohtuistungil oma ütlusi diametraalselt muuta. 2
(9)Kaudseid tõendeid, eeskätt DNA-ekspertiisi käigus leitud bioloogilise materjali paiknemiskohti analüüsides leiab prokurör, et V. Fartõgin tuli korterisse tagasi hetkel, mil tema elukaaslane S. K. ja korteriomanik P. N. olid alustamas intiimvahekorda. Selle nägemisest põhjustatud raevu ei suutnud V. Fartõgin taltsutada ja armukadedusest tappis esmalt oma elukaaslane S. K. ja seejärel P. N.. Prokuröri arvates ei nähtu kriminaalasjas ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks oleks pidanud S. K. täiesti võõras P. N. lööma oma korteris noaga selga kaitsetus asendis lamavale S. K.. Seevastu V. Fartõgini puhul oli prokuröri hinnangul selliseks loogiliseks ja eluliselt usutavaks asjaoluks armukadedus. Tõsi, tunnistaja L. S. ütlustest nähtub P. N. poolt kunagi kauges minevikus oma abikaasa surnukspeksmine. Antud juhul aga S. K. igasugused peksmisele viitavad kehavigastused puudusid ning oluline on rõhutada, et mõlemad ohvrid olid tapetud ühe ja sama terariistaga, so noaga. Mõlema kohtuarstliku eksperdiarvamuse kohaselt on andmed terariista mõõtmete osas kokkulangevad. Pärast tapmist viskas V. Fartõgin noa tänaval olevasse prügikasti, mistõttu see on hävinenud. P. N. poolt S. K. tapmise versiooni puhul jääb arusaamatuks asjaolu, miks pidi V. Fartõgin temale täiesti võõras korteris veel hakkama väga ulatuslikke verejälgi koristama - sündmuskohalt veriste käterätikute leidmine ja sündmuskoha vaatlusprotokollist koristamise jälgede leidmine viitab väga üheselt asjaolule, et tapja omas tapetutega või ühega tapetutest mingit isiklikku seost ega olnud neile võõras. Samuti nähtub tunnistaja V. F. ütlustest, et tema poeg käitus mõrva toimepanemisele järgneval ajal rahulikult, ilma mingeid emotsioone välja näitamata. Kui ta oleks leidnud oma elukaaslase S. K. tapetuna, siis oleks see pidanud avaldama mõju tema käitumisele. Mingit leina ega üleelamisi aga tema käitumine ei kajasta.Seda tõendab hädaabinumbrile tehtud kõne ja tunnistaja V. F. ütlused. Vastupidi, V. Fartõgini hilisem käitumine kinnitab süüdistuse seisukohta, et tegemist on isikuga, kes olles tapnud S. K. ja P. N., püüdis esmalt tapmise sündmuskohta koristada, kuid selle mõttetusest aru saades ja kainenedes lahkus võõrast korterist, hävitas kõik tema arvates vähegi verega kokkupuutunud esemed ning viskas prügikonteinerisse. Seejärel ta rahulikult ootas ja alles mitme päeva pärast teatas surnukehade leidmisest politseile. Sellise käitumisega püüdis ta S. K. ja P. N. tapmisest distantseeruda, esitledes end politseile asjasse mittepuutuva isikuna. Ta ei avaldanud politseile, et S. K. oli tema elukaaslane. Ka kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis ära märgitud kahtlus V. Fartõgini infoga manipuleerimises. Eelkõige toimepandud kuriteo raskust arvestades, st mõrv mitme raskendava asjaolu koosesinemisel – noore naise tapmine noaga selga + kaitsetu ja mitte mingisugust vastupanu osutanud pensioniealise mehe tapmine rohkem kui 10 noahoobiga, lõigates lõhki ohvri kõhu ja lõigates läbi ohvri kõri - ei näe prokurör kaalukaid argumente, miks peaks karistama süüdistatavat V. Fartõginit leebemalt kui seda on sanktsioonis lubatud maksimaalne karistus ehk eluaegne vangistus. Apellatsioonis vaidlustatakse eraldi ka P. N. mõrva eest mõistetud karistus, kuna see ei vasta V. Fartõgini süüle ja kohtupraktikale. Kohus leidis, et V. Fartõgin pani P. N. tapmise toime otsese tahtlusega. Prokurör sellega ei nõustu ja leiab, et ainuüksi kuriteo objektiivne avaldumine ja selleks toimepandud süüdistatava käitumisaktid ning kohtuarstlikus ekspertiisiaktis märgitud kannatanu asend vigastuste tekitamise hetkel näitavad väga selgelt ohvri surma eesmärgiks seadmist ehk et see tapmine oli toime pandud tahtluse veelgi raskeimas vormis, st kavatsetusega. Antud juhul karistust raskendavad asjaolud küll formaalselt puuduvad, kuid ei saa mööda vaadata asjaolust, et P. N. polnud süüdistatava eakaaslane ning oli tapmise ajal 65-aastane. Seega küll mitte kõrges eas KarS § 58 p 3 mõttes, kuid 65-aastast võib siiski lugeda nimetatud kriteeriumiga külgnevaks. Karistuse mõistmisel pole vähetähtis asjaolu, et V. Fartõginil on kustumata karistus vägivaldse kuriteo eest. 3
(9)Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et süü täielik eitamine süü tuvastamise korral näitab seda, et isik pole vähimalgi määral teadvustanud endale toimepandud õigushüve rikkumise tähendust ja ulatust. Prokurör on seisukohal, et P. N. tapmist tuleb lugeda mitte lihtsalt julmaks, vaid eriti julmaks, kuna ta lõikas ohvri kõhu lõhki ja lasi sealt soolestiku välja ning lõikas läbi ohvri kõri. Seega tapmise julma viisina kvalifitseeruksid mõlemad nimetatud käitumisaktid ka eraldi võetuna. Prokurör nõustub kohtuga, et ainuüksi P. N. mõrva eest tuleb V. Fartõhinile mõista sanktsiooni maksimaalmäärale lähedane vangistus. Prokurör juhib tähelepanu asjaolule, et aritmeetiliselt on tähtajalise vangistuse keskmine 14 aastat, mistõttu 15-aastase vangistuse mõistmine ületab sanktsiooni keskmist määra vaid ühe aasta võrra. Oma väidete kinnituseks V. Fartõginile mõistetud liiga leebe karistuse kohta toob prokurör näiteid kohtupraktikast analoogsete kriminaalasjade menetlemisel. 3.2 Süüdistatav V. Fartõgin taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole P. N. ja S. K. tapnud. Ta leiab, et ilmselt tungisid korterisse võõrad isikud, näiteks narkomaanid ja panid toime need tapmised. Oma esialgsed ütlused andis V. Fartõgin politseile šokiseisundis ja öösel magamata olles. Politsei mõjutas teda sellesisulisi ütlusi andma ja süüd enda peale võtma, lubades talle sel juhul kindlustada kergema karistuse mõistmise. Politsei ütles talle ette, mida ülekuulamisel ja sündmuskoha ettenäitamisel rääkida. Politsei ütles talle ka seda, kuhu ja mitu korda oli kannatanuid noaga löödud. Juriidilist abi talle ei võimaldatud. 3.3 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja V. Fartõgini õigeksmõistmist, sest tema süü S. K. ja P. N. tapmises ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt vähendada V. Fartõginile KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistust. Kohtuotsus on vastuoluline, sest motiveerivas osas märgib kohus, et ta ei arvesta V. Fartõgini poolt kohtueelses menetluses ega kohtuistungil antud ütlustega. Kuid vaatamata sellele edaspidine kohtu järeldus ja veendumus selles, et V. Fartõgin pani toime P. N. tapmise põhineb just nimelt V. Fartõgini eeluurimisel antud ütlustel. Riigikohus on antud juhul selgelt väljendanud oma positsiooni leides, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui rääkida V. Fartõgini osalisest süü ülestunnistamisest, siis tuleks tema ütlusi vaadata üksnes kogumis nende ütlustega, mis ta andis kohtuistungil. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et süüdistatav oskas ütluste seostamisel olustikuga üksikasjalikult ja detaiselt kirjeldada P. N. tekitatud vigastusi. Selline kohtu järeldus on paljasõnaline ja ei põhine tõenditel. V. Fartõgin rääkis kohtus, et süüd tunnistavaid ütlusi oli ta sunnitud andma pärast seda, kui teda oli psühholoogiliselt mõjutatud. Ta on psüühiliselt ebastabiilne isik, mistõttu piisab ühest magamata ööst ja psühholoogilisest mõjutamisest, et tunnistada üles kõik surmapatud. Videosalvestusest on näha, et V. Fartõgini ütlused on väga ebalevad, ta nagu kardaks midagi. Talle esitatakse pidevalt suunavaid küsimusi ning ta vastab neile pärast pikka mõtlemist väga vaikselt. V. Fartõgini ütlused ei lange kokku surnu kohtuarstliku ekspertiisi arvamusega. Kaitsja peab paljasõnaliseks kohtu järeldust selle kohta, et V. Fartõginil on puutumust S. K. laibaga, sest tema kinnipidamisel oli tal seljas sviiter, millel tuvastati S. K. bioloogilist materjali. S. K. oli V. Fartõgini elukaaslane, mistõttu ei ole midagi iseäralikku selles, et V. Fartõgini sviitrilt leiti S. K. DNA jälgi. Kohus ei andnud kaitsja kohtukõnes avaldatud argumentidele mingisugust hinnangut. Kuna P. N. oli pikka aega vanglas viibinud oma abikaasa tapmise eest, siis on üsna tõenäoline, et tal oli vaenlasi. Kohtueelsel uurimisel ei ole piisava põhjalikkusega kontrollitud versiooni, et tapmise pani toime 4
(9)keegi teine isik. Kohus ei ole analüüsinud tunnistaja L. S. kohtus ja eeluurimisel antud ütlusi selle kohta, et P. N. oli varem kellegi poolt ähvardatud. Ta nimetas isegi selle isiku nime - P.. L. S. oli andnud politseile üle sedeli, mille kohaselt P. N. palub oma tapmise tellijaks lugeda R. M., kuid politsei jättis selle tähelepanuta. Kohtu järeldus selle kohta, et sellised versioonid ei ole eluliselt usutavad on paljasõnaline. Kohtuotsus on motiveerimata, sest kohus loetleb toimikus olemasolevad dokumendid, kuid ei põhjenda kuidas ja mis osas need tõendavad asjaolu, et V. Fartõgin pani toime P. N. tapmise. Seetõttu ei ole kohtuotsus veenev ega jälgitav. Kohus ei ole piisavalt motiveerinud V. Fartõginile nii range karistuse mõistmist. Asjaolu, et V. Fartõgin oli kuriteo toimepanemise ajal töötu, ei ole aluseks nii range karistuse mõistmiseks. Juhul, kui kohus leiab, et menetlusnormide rikkumised ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue õigeksmõistva otsuse tegemiseks palub kaitsja kergendada V. Fartõginile mõistetud karistust.
- Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör kohtuotsuse tühistamist ja V. Fartõgini süüditunnistamist KarS § 114 p-de 1 ja 3 järgi. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. Süüdistatav ja kaitsja toetasid oma apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuröri apellatsiooni palusid nad jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 5.1 Nii süüdistatav, kaitsja kui prokurör taotlevad esitatud apellatsioonides maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning uue kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava ja tema kaitsja kaitseversioonid süü puudumise kohta ning prokuröri süüdistusversiooni, mille kohaselt V. Fartõgin tappis armukadedusest S. K.. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides korratakse V. Fartõgini poolt maakohtu istungil esitatud väiteid tema süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Samuti kordab prokurör oma apellatsioonis maakohtus kohtuvaidluses peetud süüdistuskõnes esitatud põhjendusi selle kohta, et V. Fartõgin tappis armukadeduse motiivil kaks isikut. Varem tõstatatud ja apellatsioonides uuesti esitatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes 5
(9)esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis viidatud võimalikul KrMS § 339 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumistel, mille kohaselt kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Apellatsioonis on loetlenud rida asjaolusid, mille alusel kaitsja hinnangul tulnuks V. Fartõgin talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus asus tõendite hindamise tulemusel teistsugusele seisukohale, siis on kaitsja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et maakohus on apelleeritud kohtuotsuses tõendite põhjaliku analüüsi käigus tuvastanud V. Fartõginile inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning süüd välistavate asjaolude puudumise. Seetõttu ei ole asjakohane apellandi väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus. Riigikohtu praktika selles küsimuses on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes (näiteks
- augusti
- a otsus nr 3-1-1-7901). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (näiteks
- mai
- a otsus nr 3-1-1-27-08). 5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava V. Fartõgini kohtuistungil antud ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-113-06, 3-1-1-1-07 ja 3-1-1-3-07 on selgitatud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelse uurimise käigus tunnistas V. Fartõgin end P. N. tapmises täielikult süüdi ja andis selle kohta detailseid ütlusi. Ta on rääkinud, et tappis P. N. hulgaliste noahoopidega vihahoos seetõttu, et P. N. oli eelnevalt tapnud tema elukaaslase S. K.. Ta oli väga vihane, mistõttu lõikas lõhki P. N. kõhu, laskis välja soolikad ja lõikas läbi tema kõri. Kohtuistungil V. Fartõgin muutis ütlusi ja väitis, et tema P. N. tapnud ei ole. Ütluste muutmist põhjendas ta asjaoluga, et kohtueelse uurimise ajal avaldati talle psühholoogilist survet, ta oli šokis ja magamata. Talle dikteeriti ette, milliseid ütlusi tuleb anda. Seega on V. Fartõgini kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused diametraalselt lahknevad, ning kuna ütluste muutmist ta usutavalt põhjendada ei osanud, siis on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus tema ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud ja tõendite kogumist välja jätnud. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et maakohus oleks pidanud tõendina arvestama V. Fartõgini kohtuistungil antud ütlustega. 6
(9)5.4 Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatava V. Fartõgini apellatsiooni väitel, et politseitöötaja lubas talle garanteerida kergema karistuse juhul, kui ta P. N. mõrva enda peale võtab. Kohtukolleegium märgib siinkohal järgmist. Kohtueelset menetlust läbi viiv isik kohtumenetluses menetlusosaline ei ole. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s
- Ka prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Sellisel seisukohal on olnud ka senine kohtupraktika. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-70-01 ja 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei pea kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks V. Fartõgini väidet, et politseitöötaja lubas talle tagada kergema karistuse mõistmise juhul, kui ta end P. N. mõrvas süüdi tunnistab. 5.5 Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud kaitsja kohtukõnes avaldatud argumentidele hinnangu andmata. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Esmalt seepärast, et kehtiv kriminaalmenetlusseadus selleks maakohut ei kohusta. KrMS §-s 312 on loetletud asjaolud, mis tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada. Kohtumenetluse poole, sealhulgas kaitsja kohtuvaidluses esitatud väidete ümberlükkamist see loetelu ei sisalda. Apelleeritud kohtuotsuses on KrMS §-s 312 loetletud asjaolud kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ammendavalt kajastatud. 5.6 Järgnevalt vastab kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides tehtud etteheitele, et maakohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse kaudsete tõendite või pigem oletuste pinnal. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanud on surnud. Sündmuse pealtnägijaid ei olnud. Ainus kes teab, mis selles korteris tegelikult juhtus, on süüdistatav V. Fartõgin. Samas nähtub asja materjalidest, et V. Fartõgin tegi kõik endast oleneva, et võimalikke kuriteojälgi likvideerida. Ta püüdis korteris olnud käterätikutega põrandat verest puhtaks pesta, viskas tänaval olnud prügikasti oma verised riided ja tapmiseks kasutatud noa. Laipade leidmisest teatas ta hädaabinumbrile alles kolm päeva hiljem. Seega on teinud V. Fartõgin ise kõik selleks, et tõendeid hävitada. Seetõttu viidatakse apelleeritud kohtuotsuses põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-160-96 väljendatud seisukohale, et kui süüdistatav on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seetõttu võimatuks oma ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvastatuks süüdistatava väited selle kohta, et tapjaks ei olnud tema ning seetõttu ei saa käesoleval juhul tõlgendada kõiki tõusetunud kahtlusi süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse seisukohaga, et V. Fartõgin on ise tekitanud olukorra, kus kohus peab kujundama oma siseveendumuse väheste tõendite põhjal. 5.7 Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtub, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-62-07, 3-1-1-18-08 ja 3-1-1-78-10 väljendatud seisukohaga on maakohus avaldanud KrMS § 289 alusel V. Fartõgini ütluste olustikuga seostamise protokolli V. Fartõgini ristküsitluse käigus prokuröri taotlusel. Maakohus on vaadelnud ka ütluste olustikuga seostamise käigus tehtud videosalvestust. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et kuna P. N. kohtuarstlik ekspertiisiakt koostati alles
- detsembril
- a, siis ei saanud V. Fartõgin
- ja
- detsembril
- a teada P. N. tekitatud vigastuste arvu, tekkemehhanismi ja paiknemist kehal juhul, kui ta ei oleks neid ise tekitanud. Kuna ütluste olustikuga seostamise protokoll ja selle käigu kohta koostatud videosalvestis oli kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega ja faktiliste asjaoludega, siis on maakohus neid põhjendatult tõendina arvesse võtnud. 7
(9)5.8 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ütluste seostamisel olustikuga on V. Fartõgin detailselt kirjeldanud, kuidas ta P. N. tappis ja mida ta pärast seda tegi. Kaitsja väidab, et ütluste seostamisel olustikuga on kasutatud V. Fartõgini psüühilist mõjutamist. Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu, sest ringkonnakohtu istungil vaadeldud videosalvestusest nähtub, et uurimistoiming viidi läbi kaitsja osavõtul. V. Fartõgin on ladusalt selgitanud ja laibanukuga ette näidanud, kuidas ta P. N. tappis ja mida ta pärast seda tegi. Ta on rääkinud isegi seda, et P. N. tapmise ajaks pani ta muusikakeskuse valjemalt mängima. 5.9 Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et S. K. oli V. Fartõgini elukaaslane, mistõttu ei ole midagi iseäralikku selles, et V. Fartõgini sviitrilt leiti S. K. DNA jälgi. Kohtukolleegium peab sellist väidet eksitavaks, sest V. Fartõgini sviitrilt ei leitud mitte ainult DNA jälgi, vaid verd, mis DNA-ekspertiisi kohaselt pärines S. K.. Seega ei vasta tõele V. Fartõgini kohtuistungil esitatud kaitseversioon, et ta ei ole veriste tapetutega ühes ruumis viibinud. Nähtud videosalvestusel näitas V. Fartõgil laibanukuga detailselt, kuidas ta sureva S. K. diivanilt maha tõstis ja püüdis teda kuidagi aidata. 5.10 Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus loeb tõendatuks, et just V. Fartõgin tappis P. N.. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, et endised vanglakaaslased olid teda väidetavalt kunagi ähvardanud või et V. Fartõginil olid halvad suhted oma viimase naisega. 5.11 Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse, et kohtul puuduvad andmed kannatanu P. N. karistatuse kohta. Ringkonnakohtus esitas prokurör taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde P. N. karistatuse õiend. Sellest nähtub, et P. N. on tõepoolest 1990. aastal tapmise eest karistatud 11 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Seega vastavad tõele tunnistaja L. S. ütlused selle kohta, et P. N. oli karistatud pika vanglakaristusega oma naise surnukspeksmise eest. Asjaolu, et karistatus on kustunud, ei muuda olematuks P. N. iseloomustavat asjaolu, et tegemist oli vägivaldse inimesega. Seetõttu on tõenäoline apelleeritud kohtuotsuses esitatud väide, et P. N. tappis S. K. intiimsuhte pinnal tekkinud vihahoos. 5.12 Prokuröri apellatsioonis põhjendatakse V. Fartõgini süüditunnistamist lisaks P. N. tapmisele ka S. K. tapmises. Kohtukolleegium möönab, et prokuröri versioon P. N. korteris toimunust on üsnagi loogiline, kuid need faktilised asjaolud iseenesest ei anna kohtukolleegiumi hinnangul siiski piisavat alust maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks. Tõusetunud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mida kohus käesolevas kriminaalasjas teinud ongi. 5.13 Viimasena peatub kohtukolleegium V. Fartõginile mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult oma otsuses märkinud, et mõrv on kõige raskem isikuvastane kuritegu. Teda on varem vägivaldse kuriteo eest karistatud, kuid see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Tapmise käigus lõi V. Fartõgin kannatanut noaga korduvalt, lõikas lõhki tema kõhu, laskis välja soolikad ja lõikas läbi kõri. Seega on tema süü väga suur. Kergendavaid asjaolusid ei ole tema teos tuvastatud. Karistuse mõistmisel tuleb kohtukolleegiumi hinnangul arvesse võtta ka asjaolu, et V. Fartõgin ei 8
(9)tunginud võõrasse korterisse vägisi, vaid kannatanu P. N. kutsus talle täiesti võõrad isikud oma korterisse ja tarvitas nendega seal alkoholi. Kohtukolleegiumi hinnangul on V. Fartõginile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud seisukohaga, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb kohaldada V. Fartõgini suhtes pikaajalist, so viieteistkümneaastast vangistust. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium prokuröri taotlusega mõista V. Fartõginile raskem karistus. Samuti ei kuulu rahuldamisele kaitsja taotlus V. Fartõginile mõistetud karistuse kergendamiseks. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 27. septembri 2010. a otsus V. Fartõgini suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 9
(9)