Obsah (7)

§ 29§ 132§ 123§ 74§ 150§ 69§ 31

4-10-798 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-798 Kohtunik Marie Tammsaar Sekretär

§ 29lg 1 p 1, § 132 p 3, § 134-135, § 155-156 kohus otsustas: 1.

Kaebus rahuldada. 2. Tühistada Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse 11.02.2010.a otsus väärteoasjas nr 2402,10,000135 ja lõpetada väärteoasjas menetlus IL’i suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel, s.o seoses teos väärteo tunnuste puudumisega.

Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuv sel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud, menetluse käik IL’i suhtes 23.01.2010.a koostatud väärteoprotokolli AB1181031 kohaselt juhtis IL 23.01.2010.a kell 23:04 Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas Tallinn-Narva mnt 159. kilomeetril mootorsõidukit märgi 351 (50 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 88+-7 km/h, ületas sellega kiirust mitte vähem kui 31 km/h. Rikkus liikluseeskirja (LE) § 126 p 3, pani toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtuv se menetleja 11.02.2010.a otsusega karistati IL’i LS § 7422 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. IL’i kaitsja esitas eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles vaidlustas Ida Prefektuuri otsuse täies ulatuses, taotles väärteomenetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kaebuse kohaselt on kohtuv ne menetleja rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, kuna on otsuses jätnud vastamata esitatud vastulausele ning märkinud, et vastulauset esitatud ei ole. Rikkumine on kaasa toonud põhjendamatu väärteootsuse. Kaebuse kohaselt ei ole ka kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavus ei ole kontrollitav ning IL ei olnud teadlik asjaolust, et ta sõidukit juhtides ületab lubatud kiirust, ta arvas põhjendatult, et tema sõiduki kiirus jääb antud teelõigul lubatud sõidukiiruse piiridesse. Suurimat kiirust reguleerinud ajutised liiklusmärgid ei olnud juhile nähtavad. Väärteo tõendatuse korral palus kaebaja muuta ja kergendada määratud karistust, juhtimisõiguse äravõtmine toob kaebajale kaasa ebamõistlikult kahjulikke tagajärgi. Kohtuistungil jäid kaebaja ja kaitsja kaebuse juurde, taotlesid väärteomenetluse lõpetamist ja õigusabikulude väljamõistmist, alternatiivselt juhul kui kohus loeb väärteo toimepanemise tõendatuks, kaebaja karistamist rahatrahviga juhtimisõiguse äravõtmise asemel. Otsuse langetamisel vastulause arvestamata jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine. Menetlusalusele isikule ei ole võimalik inkrimineerida tegu, mis talle on omistatud väärteootsuses. Mõõtetulemused on kahtluse all ja puudub tõend, et lubatud kiirus oli 50 km/h, tuleb eeldada, et oli lubatud kiirus 90 km/h. Olulised tõendamiseseme asjaolud on tõendamata. Kohtuv ne menetleja ei saa jätta tõendeid kogumata ja anda ise selle asemel ütlusi. On põhjust arvata, et mõõtetulemus võib olla vigane, kuna videost on näha, et tee vahel oli lumevall ja see takistas vastutulevate sõidukite sõidukiiruse fikseerimist ning mõõtja kinnitab, et lähtus vaid näidust, Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, ehkki see on tähtis näitaja hindamaks, kas mõõdetav objekt oli fikseeritud. Taatlustunnistuselt ei nähtu, milline on veapiir mõõtmisel reaalsetes tingimustes ja milline on alla 100 km/h kiirusel veapiir. Juhul kui kohus leiab, et teo toimepanemine on tõendatud, tuleb arvestada vastulauses osundatud asjaoludega ja karistada isikut rahalise karistusega. Isik vajab sõidukit töö tegemiseks ja nii enda ülalpidamiseks, sh ravimite ostmiseks sissetuleku hankimiseks. Arvestada tuleb ka rikkumise asjaolusid. Kohtuv ne menetleja esitas kaebuse suhtes kirjaliku seisukoha, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuistungil jäi kohtuv se menetleja esitatud seisukoha juurde, palus jätta menetluskulud kaebaja kanda. Isiku süü on tõendatud ja karistuse määramine on olnud põhjendatult. Mõõteseadme kohta on mõõtevahendi siseriiklik tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus, mõõtmisel lähtuti mõõtemetoodikast, seade oli kasutuskõlblik ja seda võis kasutada. Videosalvestuselt on näha konkreetne kuupäev, kellaaeg, liikumise suund, fikseeritud kiirus, ja väärteoprotokolli koostaja kinnitas, et selgelt oli näha sõiduki siluett, mark, kiirus, mis 2 kuvati mõõteseadmele. Ehkki videolt sõiduki mark ei nähtu, saab selle teada tunnistaja ütlustest. Põhitrassilt keeras ära auto, mille kiirus oli olnud 59 km/h. Küsimuseks jääb, miks menetlusalune isik peatus ja andis ütlusi, milles ei eitanud väärteo toimepanemist ega märkide olemasolu. Ehkki otsuse tegemisel on vastulause jäetud arvestamata, ei toonud see kaasa ebaõiget otsust, see ei oleks muutnud otsuse sisu, kuna isik oli ka varem karistatud kiiruse ületamise eest, millest ka karistamine põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Väited töö seotuse kohta juhtimisõigusega ja kaebaja tervisliku seisundi kohta on tõendamata. Kaebusele lisatud fotod ei ole usaldusväärsed tõendid, kaitsja joonistatud skeem ei anna infot selle kohta, mis kohapeal toimus. Ehkki tee servades ja keskel olid lumehanged, olid need suhteliselt erineva kõrgusega ja kui sõiduk nähtavale ilmus, siis oli mõõtmine võimalik ja seadme näit püsiv. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära kaebaja ja kaitsja, tunnistajad ning kohtuv se menetleja seisukohad ning uurinud väärteoasjas kogutud kõiki tõendeid, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele, kohtuv se menetleja otsus tühistamisele

§ 132

p 3 alusel ning väärteomenetlus tuleb lõpetada

§ 29

lg 1 p 1 alusel.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuv se menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 74

lg 1 p 8 kohaselt märgitakse kohtuv se menetleja otsuses vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus.

§ 150

lg 1 p 7 kohaselt on menetleja otsuses põhistuse puudumine, kui see oli samas seadustikus ette nähtud, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Väärteoprotokoll käesolevas väärteoasjas on koostatud 23.01.2010.a, menetlusalune isik on selle samal päeval allkirja vastu kätte saanud. Vastavalt

§ 69

lg 6 oli menetlusalusel isikul õigus esitada vastulause ja tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest, s.o kuni 08.02.2010.a (kuivõrd 15. päev ehk 07.02.2010.a oli pühapäev). Et menetlusalune isik seda õigust ka tähtaegselt kasutas ja Ida Prefektuurile vastulause esitas, on tõendatud väljavõttega kaebaja esitaja elektronposti aadressilt saadetud kirjade andmete väljatrükist (lk 13) ning ei ole käesolevas väärteoasjas vaidluse all. Väärteootsuses puudub vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus, kohtuv se menetleja esindaja on kohtuistungil möönnud, et vastulause oli esitatud Ida Prefektuurile ehk kohtuv sele menetlejale tähtaegselt. Et vastulause ei olnud jõudnud tähtaja jooksul kohtuv se menetleja otsuse koostanud ametnikuni, asjas tähtsust ei oma ja kohtuv se menetleja rikkumist ei mõjuta. Samuti ei oma asjas tähtsust kohtuv se menetleja väide, et vastulause olemasolu fakti kinnitamine otsuses ei oleks toonud kaasa teistsuguse lahendi tegemist. Kuivõrd otsuse tegemisel on rikutud

§ 74

lg 1 p 8, mis on vastavalt

§ 150

lg 1 p 7 väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, tuleb kohtuv se menetleja vaidlustatud otsus tühistada.

§ 132

p 2 kohaselt võib kohus tühistada kohtuv se menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda; p 3 kohaselt võib kohus tühistada kohtuv se menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse sama seadustiku §-s 29 või 30 sätestatud alustel. Kohtuv se menetleja otsuse kohaselt on menetlusalusele isikule süüks arvatud rikkumine tuvastatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja menetlusaluse isiku ütluste alusel. Kohus on väärteoasja kaebemenetluses kuulanud täiendavalt ära tunnistajana väidetava rikkumise ajal menetlusaluse isiku sõidukis viibinud isikud, väärteoprotokolli koostanud ja ka kiiruse mõõtmist teostanud kohtuv se menetleja ametniku Andres H ’i ning politseisõidukis viibinud, väärteoprotokolli tunnistajana märgitud politseiametniku Rainer V , samuti on kohus uurinud 3 väidetavat rikkumise tuvastamist kajastavat videosalvestust ning kaebaja esitatud fotosid väidetava rikkumise paikkonnast (lk 20-27). Kohus on uurinud ka mõõtevahendi tüübikinnitustunnistust (lk 129-131), taatlustunnistust (lk 160) ja Ida Prefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistust koos selle lisaga (lk 126-128). MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 15 kohaselt hindab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. Eesti Akrediteerimiskeskus on väljastanud Ida Prefektuurile pädevustunnistuse (erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistus E133 kehtivusega) kuni 15.12.2011.a, seega oli Ida Prefektuur mõõtmise ajal pädev mõõtja. Käesolevas väärteoasjas on kaitsja vaidlustanud väärteo tõendatuse mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamatuse tõttu, viidates mõõtmisel sellise mõõteseadme kasutamisele, mille puhul ei ole tõendatud testimine reaalses kasutuses ning osundades, et mõõtmisel radarkiirusmõõturiga ei jälginud mõõtja Doppleri helisignaali. Puutuvalt mõõtmise ajal kasutatud mõõtevahendisse Stalker DSR 2X nr DP009663 ei nõustu kohus kaitsja väidetega, et väidetavalt kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusemõõturit, mis ei vastanud mõõtmise ajal kehtinud nõuetele, kuivõrd ühestki asjas uuritud tõendist ei ole näha, et mõõtmisel kasutatud seadme mõõtetäpsused oleks tuvastatud reaalses kasutuses ja kiirustel alla 100 km/h. Riigikohus on 28.04.2010.a otsuses väärteoasjas 3-1-1-27-10 (p 8 ja 9) märkinud, et „Loetelu andmetest, mida tüübikinnitustunnistus sisaldama peab, tuleneb MõõteS § 9 lg 12 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.04.2004.a määruse nr 107 "Mõõtevahendite siseriikliku tüübikinnitustunnistuse taotlemise, väljastamise, muutmise ja pikendamise ning legaalmetroloogilise ekspertiisi kord" § 7 lg-st 3, milles kohaselt ei pea tüübikinnitustunnistusele kandma kiirusmõõteseadme veamäära. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad" lisa 2 punkti 8.2 kohaselt tuleneb mõõteviga kiirusmõõturite kasutamisel mõõtja erialast pädevust tõendavast tunnistusest. Kriminaalkolleegium selgitas, et „alates

1. detsembrist
2. a, mil jõustus MõõteS § 5 lg 1 uus redaktsioon, ei ole sõidukiiruse mõõtmisel enam tarvis lähtuda mõõtja erialast pädevust tõendavast tunnistusest, vaid Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" esimeses lisas sisalduvatest laiendmääramatuse väärtustest.“ Ehkki nii kiirusmõõturi taatlustunnistuse (lk 160) kui tüübikinnitustunnistuse (lk 129-131) kohaselt on määratud vaid veapiir taatlemisel kaudsel meetodil laboritingimustes +-1km/h või 1% (kiirusel üle 100 km/h) ja kiiruste kohta alla 100 km/h ega lubatud veapiiride kohta taatlusel reaalsetes mõõtmistingimustes märget ei ole, tüübikirjelduse kohaselt „mõõtemääramatuse tase kiirusmõõturi kasutamisel järelvalvetoimingutes hinnatakse mõõteseaduse § 5 kohase mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise käigus“. Ida Prefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistuse E133 kohaselt on kiirusel 41-60 km/h 4 sõitva mõõtja sõidukiga vastassuunas kiirusel 81-100 km/h sõitva kiiruse mõõtmisel mõõteviga +7 km/h, mis kattub Vabariigi Valitsuse
5. veebruari 2001.a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" esimeses lisas sisalduvatest laiendmääramatuse väärtustega, mis on kehtestatud kiirusega 41-60 km/h liikuvast mõõtja sõidukist vastassuunas kiirusega 82-100 km/h liikuva sõiduki kiiruse mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatusena. Seega ei pidanudki kiirusmõõturi reaalsel kasutamisel lubatud mõõtmise täpsusklass kajastuma tüübikinnitustunnistusel ega taatlustunnistusel ning asjaolu, et fikseeritud on üksnes mõõtetäpsus laboritingimustes, ei oma asjas tähtsust. Siiski on kohus seisukohal, et käesolevas väärteoasjas ei ole mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud ja seda seetõttu, et mõõtja ei järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtmise ajal kehtinud, Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a määrusega nr 67 kehtestatud „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ lisa 1 § 4 p 4 kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid, sealhulgas puid, puuoksi, liiklusmärke või muid objekte; § 5 lg 2 p 3 kohaselt ei tohi radarmõõturi kasutamise mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Määruse § 231 p 1 kohaselt on radarkiirusmõõtur kiirusmõõtur, mille puhul on mõõtemeetodi aluseks Doppleri efekt, mille sisuks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest. Stalker DSR2x kasutusjuhise (lk 100-125; juhendi lk 24) kohaselt vastab Doppleri helisignaali kõrgus täpselt objekti kiirusele, tämbri abil on kerge teha järeldusi võimalike häirete või mitme objekti radari fookusesse sattumise kohta. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli Doppleri helisignaal mõõtmise ajal ühtlaselt tõusev ehk kõrgenev. A. H on kohtuistungil tunnistajana kinnitanud, et tegelikult mõõtmise ajal patrullsõidukis Doppleri helisignaali kuulda ei olnud ning asjaolu, et see signaal oli ühtlane, järeldub seadme näidust, mis püsis seadmel muutumatuna aknas „Target“ muutumatuna kuni sõiduk patrullautost möödus, seejärel näit kadus, kuna tagumine antenn ei olnud sisse lülitatud. Seadme näidu püsivuse järgi Doppleri helisignaali kohta järelduste tegemist kinnitas ka kohtuv se menetleja esindaja kohtuistungil. Kohus on seisukohal, et kuivõrd mõõtemetoodika kohaselt on Doppleri signaal radarkiirusmõõturi mõõtemeetodi aluseks ja signaal on olemuslikult helisignaal, siis saab radarkiirusmõõturi mõõtemeetodi aluseks oleva signaali toimimist tuvastada samuti üksnes helisignaali järgi ja sellise signaali puudumisel või mittetajumisel ei saa teha mistahes järeldusi selle signaali, seega ka mitte mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuse kohta. Olukord, kus patrullsõidukis mõõtmise ajal Doppleri helisignaal tajutav ei ole, tuleb kohtu hinnangul lugeda mõõtemetoodika oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa mõõtetulemuse mittejälgitavuse. Kuigi mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetele vastavat mõõtevahendit, ei ole mõõtetulemuse jälgitavus seega tõendatud, sest mõõtja ei järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Ebaselgust Doppleri heliefektis ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, mõõtja ega kohtuv se menetleja selgitused Doppleri heliefekti suhtes järelduste tegemise kohta seadme näidu visuaalse püsivuse alusel ei saa kompenseerida mõõtemetoodika järgimata jätmist. Doppleri helisignaali stabiilsus on asjas olulise tähtsusega ka seetõttu, et videosalvestuse visuaalne pilt ei loo kindlust selles, et seadmele näidu „88“ tekkimise ajal fikseeris seade just kaebaja sõiduki kiiruse. Mõõtmist kajastavast videosalvestusest nähtub üheselt, et mõõtmine on toimunud teelõigul, kus patrullsõiduki ja mõõdetava sõiduki sõidusuundade vahel oli lumevall, mis takistas videost nähtava aja jooksul korduvalt vastassuunas liikunud ja lähenenud sõidukite kiiruse fikseerimist. Seda asjaolu on tunnistanud ka kohtuistungil kohtuv se menetleja esindaja ja kiirust mõõtnud A. H . Seega on mõõtmine toimunud kohtu hinnangul tingimustes, kus see oli Liiklusjärelevalve teostamise korra lisa 1 § 4 p 4 kohaselt lubamatu ja isegi kui mõõtmise hetkel mõõtmist keelavaid asjaolusid ei esinenud, on mõõtmisolustiku tõttu põhjendatult vaieldav, kas seade fikseeris vastu liikunud sõiduki kiiruse korrektselt. Just sellise ebaselguse kõrvaldamiseks oleks asjas vältimatult 5 vajalik omada teavet Doppleri helisignaali kohta. Kahtlust selles, et väärteoprotokoll on koostatud rikkumise toime pannud isiku suhtes, tekitab ka salvestuselt nähtu selles osas, et mõõtjale vastu liikus kaks sõidukit, kellest üks liikus sõidukitele järgnemise ajal teelõigult eemale paremale. Isegi kui neist vastuliikunud sõidukitest ühe kiiruseks oli 88 km/h, ei v sta kohtu hinnangul patrullsõidukil tagasipöördekohani jõudmiseks kulunud ja seejärel sõidukitele järgnemisel nende tagatulede märkamiseni kulunud aeg ning mõõtmine pimedal ajal, mistõttu videolt ei ole tajutavad vastu liikunud sõidukite mistahes tunnused, et teelõigult lahkus tegelikult just see kiirusega 88 km/h liikunud sõiduk. Kaebuse esitaja ja kohtus üle kuulatud tunnistajad AB ja PM on andnud kokkulangevaid ütlusi, et patrullsõiduki nendeni jõudmise ajal liikusid nemad kiirust aeglustades peatumiskohta otsides ning et nende peatumist ei tinginud mitte antud peatumismärguanne, vaid ainsa peatumiseks sobiva koha leidumine sel hetkel. Sellised ütlused on kohtu hinnangul eluliselt usutavad, kokkulangevad ka videolt nähtuvate oludega teelõigul ning neid ütlusi üheselt ümber lükkavaid tõendeid väärteoasjas ei ole. Seega on väärteoasjas kahtlused selles, et mõõdetud sõidukiirus ei kuulunud menetlusaluse isiku juhitud sõidukile, mõõtjal puudus suunaga Tallinna poole liikudes tõsikindlus kiirust ületanud sõidukis, peatumismärguanne anti ainsale teele jäänud sõidukile, mis ei pruukinud olla kiirust ületanud sõiduk ning selle sõiduki peatumine ei olnud põhjuslikus seoses rikkumise ega talle antud peatumismärguandega. Kiirust mõõtnud A. H 'i ütlused käesolevas väärteoasjas neid kahtlusi kõrvaldavaks tõendiks olla ei saa.

§ 31

lg 1 sätestab, et väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustikust tulenevate erisustega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätte kohaldamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Teave väärteomenetluses tähtsust omavatest faktilistest asjaoludest tuleb tõendamisel kasutamiseks vormistada tõendina menetlusseaduses sätestatud korras ja KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. 04.
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 p 7, 06.10.2010.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-10 p 8.). Mistahes teisi neid kahtlusi üheselt ümber lükkavaid tõendeid väärteoasjas ei ole ning kaebemenetluses täiendavalt ka koguda võimalik ei olnud. Patrullsõidukis lisaks menetlejale/mõõtjale viibinud ja väärteoprotokollil tunnistajatena märgitud isikud on kohtuv ses menetluses jäetud üle kuulamata, kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja R. V mäletas neile mõõtmise ajal vastassuunast lähenemas vaid ühte sõidukit. Kohus nõustub ka kaebaja väidetega, et asjas on samuti tõsikindlalt tõendamata asjaolud, et mõõtmise teelõigul kehtis mõõtmise ajal lubatud suurim kiirus 50 km/h ning et menetlusalune isik sai sellisest ajutistel liikluskorraldusvahenditel teavitatud kiirusest teadlik olla ja pidi teadlik olema. Kohtuv se menetleja esitatud videosalvestus rikkumise ajal teelõigul valitsenud teeolude kohta ei lükka üheselt ümber kaebaja väiteid selle kohta, et mõõtmise kohale liikumise ajal olid teeäärsed liiklusmärgid lumega kaetud. Hilisemal ajal (29.01.2010.a – lk 135) tehtud video alusel ei saa üheselt lükata ümber kaebaja väiteid olustiku kohta väidetava rikkumise ajal. Samuti on tunnistaja PM kinnitanud, et teelõigul, kus nad peatumiskohta otsisid, olid liikluskorraldusvahendid osaliselt lumevallide taga. Et väited märkide lumega kaetuse kohta on eluliselt usutavad ja nende tõepärasus on võimalik, kinnitavad ka kaebusele lisatud fotod, millelt on näha lumega kaetud liikluskorraldusvahendid. Kaebaja ja tunnistaja PM’i ütlusi, et fotod on tehtud väidetava rikkumise ajale vahetult järgnenud ajal mõõtmise teelõigul, ümberlükkavaid tõendeid kohtuväline menetleja kogunud ei ole. 6 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et väärteoasjas puuduvad küllaldased tõendid, mille alusel saaks tõsikindlalt tuvastada, et menetlusalune isik IL ületas lubatud sõidukiirust ja pani toime väärteo. Tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuna väärteo tõendatuses kahtluse tekitavad puudused ei ole kõrvaldatavad, ei ole asjas võimalik teha uut otsust IL’i karistamiseks, vaid väärteomenetlus tuleb lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Marie Tammsaar Kohtunik 7