1 p. 1 alusel. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo lubadetalituse konstaabel Riita Kongase 08.10.2010.a. väärteoasjas nr. 2302,10,011106 tehtud otsusega tuvastati, et TT olles relvaomanik, ei andnud temale kuuluvaid tulirelvi üle politseiasutusele temale väljastatud relvaloa kehtivuse lõppemisel (30.03.2010.a.) Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega. Menetlusalune isik TT rikkus seega Relvaseaduse § 44 lg. 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav relvaseaduse § 894 lg. 1 järgi. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusalune isik pani nimetatud teo toime ettevaatamatult. Menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud vastulause 16.08.2010.a. koostatud väärteoprotokolli peale, mille kohaselt menetlusalune isik ei nõustu temale süüks pandud rikkumisega. Vastulauses esitatut ei arvestata, sest on tuvastatud, et protokolli koostamisel on tehtud viga süüteokirjelduses (menetleja on eksinud väärteo kirjelduses teo toimepanemise kuupäevaga) Protokolli parandamiseks on koostatud 10.09.2010.a. uus väärteoprotokoll. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja TTle relvaseaduse § 894 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 20 trahviühiku ulatuses, s.o. 1200 krooni. KAEBUSE SISU TT esitas kaitsja vahendusel Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo lubadetalituse konstaabel Riita Kongase 08.10.2010.a. otsuse väärteoasjas 2302,10,011106 tühistada täies ulatuses ning lõpetada väärteoasjas menetlus
Alternatiivselt, kui väärteoasjas ei lõpetata menetlust vastavalt
lg 1 p-le 1, siis palub Tarto Türi tühistada Põhja Prefektuuri 08.10.2010.a otsus, millega teda karistati Relvaseaduse § 894 lg 1 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 krooniga, väärteoasjas nr 2302,10,011106 täies ulatuses, ja lõpetada selles väärteoasjas menetlus
Faktilised asjaolud 16.08.2010.a väärteoprotokolli (AB 996422) kohaselt on menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo kirjeldus järgmine: 16.08.2010.a kell 15.40 aadressil Xxx, Tallinn, olles relvaomanik, ei andnud TT temale kuuluvaid tulirelvi üle politseiasutusse relvaloa kehtivuse lõppemisel. Kohtuvälise menetleja lahend pidi olema kättesaadav alates 15.09.
§-st 48 ja 63 lg-st 1 – kaks väärteomenetlust 05.10.2010.a üheks menetluseks, kusjuures ühendatud asja numbriks on praegune asja number. 22.09.2010.a määrusega tagastas Harju Maakohus kohtuvälisele menetlejale väärteoasja nr 2302,10,012166 materjalid, kusjuures nähtuvalt ka sellest kohtumäärusest olid just äsjamärgitud väärteoasjas olemas kaks väärteoprotokolli, st AB 996422 ja AB 996424. Kohus asus seisukohale, et kohtuvälisel menetlejal puudub õigus saata väärteoasja materjalid kohtule objektiivse lahendi tegemiseks, kuna
-s puudub selline õiguslik alus. Kohtuväline menetleja koostas asjas 05.10.2010.a väärteoasjade ühendamise määruse. Määruse kohaselt on väärteoasja, st ühe asja, menetluses selgunud, et tegemist on ühe ja sama episoodiga. Selle määruse põhjal ei ole mõistetav, millal tekkis teine väärteoasi ehk et oleks võimalik rääkida kahest asjast, mida siis ühendada. Ei ole hoomatav, milline oli esimene toiming ja millal seda tehti, seoses millega saaks lugeda teine väärteomenetlus alustatuks. Ka jääb selgusetuks, et kui menetlejale oli teada, et tegemist on sama episoodiga (tegu on sama etteheidetava teoga), siis miks peaks sellise teo menetlemiseks olema kaks (n-ö konkureerivat) väärteoasja. Selles määruses viidatakse
lg-le 1, kuigi see ei saanud olla kohaldatav, kuivõrd TT ei olnud toime pannud mitut väidetavat väärtegu. Ühendamise määruses üritatakse jätta muljet, et väärteoasi nr 2302,10,011106 oli olemas enne väärteoasja, millel nr 2302,10,012166, kuigi tegelikult oli vastupidi. Kohtuväline menetleja tegi asjas 08.10.2010.a otsuse (lisa nr 5), millega määrati TT RelvS § 894 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 20 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 krooni. Selles otsuses kajastub mh järgmine: - asjas on koostatud kaks väärteoprotokolli, vastavalt 16.08.2010.a ja 10.09.2010.a, kusjuures teine protokoll olevat täiendav protokoll. Otsuses ei märgita, milline oli täiendava väärteoprotokolli koostamise õiguslik alus ehk et toetuvalt millele võttis menetleja endale õiguse koostada täiendav väärteoprotokoll; - etteheidetava väärteo toimepanemise ajana näidatakse 30.03.2010, kuigi esimese väärteoprotokolli, millest tulnuks asja lahendamisel lähtuda, kohaselt oli väärteo toimepanemise päevaks 16.08.2010. Seetõttu on menetleja tuvastatu selles osas vastuoluline; - tulirelvad tuli üle anda politseiasutusele (10.09.2010.a ehk õigusvastaselt koostatud väärteoprotokolli kohaselt), algupärase protokolli järgi tuli tulirelvad relvaloa kehtivuse lõppemisel üle anda aga politseiasutusse – st et 16.08.2010.a protokolli kohaselt sai üleandmine aset leida politseiasutuses; - 10.09.2010.a väärteoprotokolli järgset väärteolise tegevusetuse kellaaega ehk 00:00 otsuses ei näidata, kuigi tegemist on teo toimepanemise ajaga ja seda lisaks teo toimepaneku kuupäevale; 4 - teo toimepanemise koht olevat Xxx, Tallinn ehk TT elukohaks olev eluruum; - väärteo toimepanemine olevat tõendatud dokumentidega, millised otsuses loetletud – kokku 9 dokumenti. Otsuses pole lahti kirjutatud ega põhjendatud, mida täpselt iga märgitud dokument tõendab ja kuidas märgitud loetelus olevad kõik dokumendid saavad olla üldse tõendiks (iseäranis, kuidas saaksid tõendiks olla väärteoprotokollid tervikuna, kohtualluvusse saatmise määrus, märgitud 22.09.2010.a kohtumäärus ja väärteoasjade ühendamise määrus); - TT osas olevat olnud kaks väärteoasja, mis on ühendatud. Otsusest ei selgu, kuidas saanuks käesoleval juhul olla kaks väärteoasja, millisel õiguslikul alusel saanuks üht ja sedasama etteheidetud üleastumist menetleda vastavalt kaks korda, teades, et ka kohtuväline menetleja tunnistab, et etteheidetav üleastumine on üks ehk et tegemist on sama tegevusetusega; - menetlusalune isik pannud teo toime ettevaatamatult. Karistusotsusest ei selgu, kas tegemist oli hooletuse või kergemeelsusega, samuti see, kuidas oli taoliselt ettevaatamatu võimalik olla enda elukohaks olevas korteris; - otsusest ei nähtu, kuidas osutunuks TTl enda elukohaks olevas korteris võimalikuks tulirelvade politseiasutusele üleandmine, pidanud tuvastama, et vastaval päeval keegi politseist Xxx asuvas korteris ei viibinud, st et TTl polnudki võimalik vastaval päeval, kas siis 16.08.2010.a või 30.30.2010.a, relvi (ja laskemoona) üle anda, kuna sellel aadressil puudus kõnesoleva osas politseipoolne vastuvõtja; - lisaks, kui ka lähtuda 10.09.2010.a väärteoprotokollist, siis on arusaamatu, kuidas osutunuks TTl enda elukohaks olevas korteris võimalikuks tulirelvade politseiasutusele üleandmine südaööl ehk 00.00, teades, et sel kellaajal lubadetalituse ametnikud ei tööta. Et lubadetalitusel tööaega/vastuvõtuaega/lahtiolekuaega südaööl ei ole, nähtub ka kaebajate lisatavast, kohtuvälise menetlejaga seonduvast 2010.a meeldetuletusest, mille kohaselt vastuvõtt vastavalt võimalik ajavahemikus 10.00-16.30 (lisa nr 6). Enamgi veel: nähtuvalt Politsei- ja Piirivalveameti veebilehelt on lubadetalituse vastuvõtuajad Põhja Prefektuuris vastavalt 10.00-16.30 sõltuvalt konkreetsest päevast (lisa nr 7). Et 30.03.2010.a oli teisipäev, siis olnuks mõeldav ilmuda lubadetalitusse alates kella 10.00-st. Seega, TTl polnudki võimalik sel hetkel relvi (ja laskemoona) üle anda, kuna sellel aadressil ei saanudki sel ajal objektiivselt viibida mõni politseipoolne vastuvõtja; - väärteoprotokolli(de) järgi ja ka karistusotsuse kohaselt pole TTle ette heidetud tegevusetust selles mõttes, et ta ei kutsunud enda koju mõnd politseiasutuse esindajat (mõnd ametnikku), kellele siis kõnesolev enda kodus üle anda; - karistusotsuse kohaselt ei arvestata vastulauses esitatut, sest on tuvastatud, et (16.08.2010.a) protokolli koostamisel on tehtud viga süüteokirjelduses (eksitud olevat teo toimepaneku kuupäevaga). Taoline järeldus kinnitab vastulause vastavat õigsust, mis pidi tähendama, et oli kohustus vastulausega arvestada, mitte aga jätta vastulauset vastavalt arvestamata seetõttu, et vastulause on vastavalt õige; - algse protokolli parandamiseks on koostatud 10.09.2010.a uus väärteoprotokoll, kuigi otsuses ei märgita, milline
-säte sellise õiguse menetlejale andnuks; - karistuse mõistmisel on juhindutud KarS § 56 lg-st 1, kuigi karistusotsusest ei nähtu, et TTkäitumist oleks nõutavalt analüüsitud deliktistruktuuri alamatel astmetel, st kooseisu ja õigusvastasuse tasandil. Kaebuse põhjendused Kaebuse esitaja avaldab, et
ei anna kohtuvälisele menetlejale õigust parandada koostatud väärteoprotokolli selleks, et muuta vastavalt tõendamiseseme asjaolusid.
Käesoleval juhul on menetleja – 16.08.2010.a ja 10.09.2010.a väärteoprotokollide võrdluses – mitte täiendanud tõendusteavet, vaid muutnud tõendusteavet (tõendamiseseme asjaolusid, vt ka
MS § 62 p 1) ehk et muudeti etteheidetava väärteo toimepanemise aega nii kuupäeva kui kellaaja mõttes. Muuta saab vaid väärteo kvalifikatsiooni (
Ka muudeti uue väärteoprotokolliga seda, et enam ei pidanud kõnesolev üleandmine 5 toimuma politseiasutuses kohapeal.
ei anna menetlejale õigust jätta vastavalt menetluses järgimata algselt koostatud väärteoprotokoll, st et seda ei menetleta. Seega oli uue väärteoprotokolli koostamine ja sellest karistusotsuse tegemisel lähtumine õigusvastane, mis annab ka aluse kaevatud karistusotsuse tühistamiseks. Asja lahendamisel saanuks lähtuda vaid 16.08.2010.a väärteoprotokollist (seega esines vastavalt
Samas, arvestades esitatud vastulauses märgitut, polnud võimalik jõuda järelduseni, et TTle etteheidetav tegu on vastavalt koosseisuline (väär oli teo toimepanemise aeg nii kuupäeva kui kellaaja mõttes, aga ka etteheidetud tegevusetuse koht –
Käitumises kõnesoleva väärteokoosseisu puudumine välistas ühtlasi vajaduse analüüsida menetlusaluse isiku käitumist nii teo õigusvastasuse kui ka süü tasandil (KarS § 2 lg 2). Seega ei esinenud TTkäitumises etteheidetud väärteo tunnuseid, milliste olemasolu oli kohtuväline menetleja väärteoprotokolli põhjal siiski tuvastanud, mistõttu tulnuks asjas väärteomenetlus lõpetada (
Kohtuväline menetleja on
Kohtuväline menetleja oli kohustatud põhjendama, miks ta ei arvestanud vastulauses esitatuga (
Sellist nõuetekohast põhjendust pole 08.10.2010.a karistusotsuses esitatud. Kõnesoleva sätte mõttes, arvestades ka selle normi eesmärki, ei ole põhjendamiseks see, kui menetleja esitab vaid mingi formaalse põhjenduse, eriti veel siis, kui ka selline põhjendus ei ole lõpptulemina sisuliselt õige.
ei anna kohtuvälisele menetlejale võimalust teha isikut karistavat lahendit pärast selle aja pöördumist, mis märgitud väärteoprotokollis (
Ka ei ole kohtuväline menetleja märkinud kaevatavas otsuses, milline õigusnorm andnuks õiguse teha karistamisotsuse 08.10.2010, mitte aga nt 15.09.
ei näe ette võimalust menetleda sisuliselt ühte ja sedasama väärteolist etteheidet kaks korda, kahe erineva väärteoasja raames. Kohtuvälise menetleja soov seda teha või kui ka asutaks seisukohale, et 10.09.2010.a väärteoprotokoll seondubki teise väärteoasjaga (kuigi see pole võimalik) ehk et ongi olemas olnud teine väärteoasi, mille järgi ongi jõutud karistusotsuse tegemiseni, rikub ka ne bis in idem põhimõtet (vastavalt PS § 23 lg 3 tähenduses). Käesoleval juhul on sel juhul minetus olnud järgmine: kui väärteoasja menetlus oli alustatud ja olemasolevas asjas oli koostatud väärteoprotokoll, siis tulnuks asi selles osas lõpuni ära menetleda (lõpeb see siis kas karistusotsuse tegemise või väärteomenetluse lõpetamisega; viimast otsustust võib tinglikult ka pidada menetlusaluse isiku õigeksmõistmiseks seoses esitatud nn väärteosüüdistusega); kõnesoleva põhimõtte vastane on see, kui menetleja jätab faktiliselt olemasoleva asja menetluse justkui pooleli ja alustab – kuna olemasolevas menetluses pole karistusotsuse tegemine võimalik – sama etteheitega haakuvalt uue süüteomenetlusega, et siis läbi uue menetluse jõuda karistusotsuse tegemiseni; algses menetluses teha tulev otsustus (kas karistusotsus või menetlust lõpetav otsustus), mis jäetakse spetsiaalselt tegemata, peabki vastavalt välistama selle, et sama etteheitega seonduvalt menetletaks sama isiku osas asja vastavalt uuesti (teist korda). Tõik, et formaalselt pole menetleja teinud uue väärteoasja alustamise hetkeks vanas süüteomenetluses nii- või naasugust lõplikku otsustust, ei tähenda seda, et sisuliselt sama asja võiks menetleda kaks korda. Teisiti märkides, väärteomenetluse lõpetamine algses ehk esimeses väärteoasjas pidi välistama selle, et haakuvalt sama etteheitega menetletakse asja veelkordselt. Kui siiski järeldataks, et kaks väärteoasja on olemas olnud, siis ei ole väärteotoimiku põhjal jälgitav, et menetlusalusele isikule oleks uues asjas nn väärteosüüdistust tutvustatud, et ta oleks saanud soovi korral esitada selles osas ütlusi jne, teades, et ka 10.09.2010.a väärteoprotokolli koostamise-tutvustamise aja seisuga kõnesolevat teist asja veel olemas polnud, kuivõrd ka nt 13.09.2010.a kaaskirjas, millega asja materjalid kohtusse saadeti, viidatakse üksnes senisele väärteoasja numbrile. Sel juhul on rikutud TTkaitseõigust, mida ei saa pidada õiguspäraseks (
Arusaamatu on seegi, kuidas saanuks nn uus väärteoasi saada endale väiksema numbri, kui oli asjal, milles menetlus juba käis. Kaebajate arusaamisel saab väärteoasi endale numbri siis, kui väärteomenetlusega on alustatud. Ka ei ole mõistetav, milliseid toiminguid tegi menetleja (kui üldse tegi), enne kui vormistati 05.10.2010.a asjade ühendamise määrus. Ühendamismäärus ei saanud seejuures olla esimeseks menetlustoiminguks. Ka selguse huvides esitatakse käesoleva kaebuse lõpptaotlused seoses just selle numbriga, nagu on kohtuväline menetleja kaevatava otsuse pealdises märkinud, kuigi õigeks numbriks peab olema hoopis varasemalt asjale antud number ehk 2302,10,012166. TTei ole toime pannud temale etteheidetavat väärtegu, st just sellistel tõendamiseseme asjaoludel. Väärteoasjas ei ole kogutud tõendeid, millised tõendaksid nõutavalt süüksarvatud väärteo toimepanemist ning millised vääraksid kaebajate esitatu õigsuse. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
lg 1 p 1 kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. TTvaidlusaluseks karistamiseks on puudunud õiguslik alus, mistõttu tuleb karistamisotsus tühistada. 7 Väidetavalt olnud väärteoasjade ühendamine oli õiguslikult välistatud (võimatu), kuna reaalselt polnudki kaht väärteoasja, mida ühendada, kaht asja ei saanud – ka
Ka ei ole täit selgust selles, mida üritas menetleja sellise ühendamisega saavutada.
lg 1 p 3 näeb ette kohtuvälise menetleja ametniku kohustuse taanduda, kui ta ei saa muul olla erapooletu. Et lubadetalituse juht sedastas enda eelviidatud 13.09.2010.a kaaskirjas, et asja peaks objektiivsuse kaalutlusel lahendama kohus, siis järeldub sellest, et ükski lubadetalituse ametnik ei saanudki TTasja erapooletult lahendada. Erapoolikult, kallutatult väärteoasja lahendamist
ette ei näe. Üldtuntud tõena on menetleja erapooletus üks menetluse õiguspärasuse tagatisi, garantiisid. Seda saab pidada ka õigusriikluse üheks tunnuseks (vt ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10 ja § 14). Siit üks põhjus, miks ei saa TTkaristamisotsust pidada õiguspäraseks. Alternatiivselt, kui vastavalt eelnevat mingil põhjusel ei arvestataks, taotletakse lõpptulemina alustatud väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel (
Otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise otsustamine eeldab siiski seda, et on eelnevalt tuvastatud, et menetlusaluse isiku käitumine on olnud koosseisupärane, et see on olnud õigusvastane ning et isik on selle toimepanemises süüdi (vt ka nt Riigikohtu väärteoasi nr 3-1-166-08). Seega, on tehtud kindlaks, et TTkäitumine ei vasta kõigile deliktistruktuuri elementidele või ei vasta ainuüksi ettepandud väärteokoosseisule, pole ka vajadust lahata edasiselt seda, et kas väärteomenetlus tuleks lõpetada otstarbekuse kaalutlusel või mitte. Tegemist oli TTpoolse inimliku eksitusega, mistõttu ta unustas õigeaegselt relvaluba vahetada. Soovimata TTpoolset unustamist (vastavat tegevusetust) õigustada, peavad kaebajad siiski oluliseks märkida, et ka hea haldustava kohaselt saanuks (pidanuks) politsei TTle eelnevalt meelde tuletada, et TTrelvaloa kehtivus peatselt lõpeb. Siis poleks ka kõnesolevat problemaatikat tekkinud. Selline meeldetuletav teavitamine poleks olnud politseile liigselt koormav, aeganõudev jne. Politsei ja piirivalveseaduse § 712 (pealkirjastatuna “Teavitamine”) lg 1 näeb ette, et politseil on oma pädevuse piires õigus teha toiminguid, millega teavitatakse avalikkust või isikut ohust või korrarikkumisest (teadaanded, soovitused, hoiatused). Teadaolevalt politsei sellisest meeldetuletamisest, tähelepanu juhtimisest praktikas ka lähtub. Nt on Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo saatnud 2010.a Nikolai L meeldetuletuse, mille kohaselt lõpeb tulirelvaloa kehtivus 07.10.2010, ja täidetava blanketi (lisa nr 6). Võrreldes Nikolai L on politsei TTt kohelnud teisiti (halvemini) ehk et esineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, mis on käsitatav õiguse üldpõhimõtte rikkumisena (PS § 12 lg 1 esimene lause). Taoline heatahtlik meeldetuletus (kasvõi suuline) olnuks kohane ka seetõttu, et TTlävib pidevalt politseiga seoses enda vastavate tööülesannetega. Võib ka ütelda, et tegemist on omamoodi koostööga. Ka on üldtuntud-aktsepteeritud arusaam, et iga rikkumise pärast ei pea inimest veel karistama, vaid teda võib ka hoiatada, selgitada isikule tema kohustust selliselt enam mitte eksida, jne (rääkida võib ka politseipoolsest abistamisfunktsioonist). Kõnesolev meeldetuletamine olnuks ka politsei enda huvides nt menetlusökonoomia ja kulude ning aja kokkuhoidmise põhimõtetest lähtuvalt, kuivõrd sel juhul poleks tekkinud seda menetlust, mida nüüd toimetatakse, ehk et tegeleda oleks saanud sellega, mis olulisem, vajalikum jne. Politsei üheks ülesandeks on ka ennetav tegevus, hoidmaks sellega ära õigusrikkumiste toimepanemisi. TTkas või lühike tähelepanu juhtimine relvaloa kehtivuse lõppemisele täitnuks väga hästi seda ennetusfunktsiooni, mille eest olnuks TTka tänulik. Eelneva valguses võib ka väita, et TTl oli õiguspärane ootus (PS § 10), et politsei lähtub temale kõnealusel meeldetuletamisel heast haldustavast, et teda ei koheldaks ebavõrdselt teiste 8 isikutega, kes on olnud (on) analoogses situatsioonis, ja et politsei järgib ka muid õigusriigile omistatavaid printsiipe (norme). Andmaks hinnangut sellele, kas käeoleval juhul oleks alust alustatud väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetada või mitte, on oluline arvestada ka järgmist: - kui politsei tegi TTle 16.08.2010.a teatavaks, et tema relvaloa kehtivustähtaeg on möödunud, siis TTtunnistas 16.08.2010.a endapoolset eksimust-unustamist ehk et ta ei hakanud väitma, et kõnealuse relvaloaga probleeme poleks; - samal päeval, st 16.08.2010, andis TTpolitseile viivitamata üle tema valduses olnud vastavad tulirelvad ja laskemoona, mille kohta vormistati 16.08.2010.a ka üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega ei hoidunud TTkõrvale temalt nõutu täitmisest; - käesoleval juhul puudub avalik menetlushuvi, mis eeldaks asja jätkuvat menetlemist ja TTkaristamise (kui ka see võimalik oleks) vajalikkust; - TTväidetav süü vaidlusaluses minetuses ei ole suur; - kahju pole TTkellelegi tekitanud ehk et tema unustamise pärast pole mõni kõrvalolija kahju kannatanud. Lisaks eelnevale – võttes arvesse erinevaid asjakohaseid asjaolusid – oleks TTkaristamine, võimalikke karistusjärelmeid silmas pidades, praegusel juhul ebaproportsionaalne (PS § 11) ja tooks talle kaasa väga rasked tagajärjed. Nimelt, suure osa TTenda ja oma pere (kus kasvab ka alaealine laps) ülalpidamiseks vajalikest sissetulekutest moodustab jahiturismireiside korraldamine ja PH (professional hunter – jahigiid-saatja) teenuse osutamine (TTettevõtlusalane tegevus). Relvadest ja laskemoonast praegusel juhul ilmajäämine on endaga kaasa toomas TT, tema pere majandusliku (finantsilise) kaose. Üldtuntud tõena tuleb kanda erinevaid kulusid (sh eluaseme laen(ud), lapsega seonduvad pidevad väljaminekud jne). Relvadest ja laskemoonast ilmajäämine halvab täielikult TTja tema perekonna eluolu. 2010.a põhiline jahipidamishooaeg just algas-algab, mis tähendaks nüüd, et olulises osas jääks aasta sissetulek vastavalt saamata. Kaebajad ei usu, et Eesti Vabariik oleks huvitatud puudustkannatavatest kodanikest, kes vajaksid riigipoolset abi, kes ei suudaks siseriiklikult tarbida, mis omakorda tähendaks riigile vastavate tulude laekumatust, jne. TTei saa oma ametit pidada mh ilma relvaloata, tulirelvadeta ja laskemoonata. Piltlikult öeldes oleks see sama, kui bussijuht ilma juhtimisõiguseta (juhiloata) ja bussita. Kui menetleja menetleks seda asja vastavalt edasi ja ei arvestaks siinses menetlusdokumendis märgitut, siis tähendaks see TTle ka tema jaoks tähtsast tegevusest, jahipidamisel trofeede küttimisest, eemale jäämist. Jahindus (jahipidamine) on aga üks eneseteostuse õigus ja võimalus, mida kaitstakse samuti põhiseaduslikul tasandil (vt ka PS § 19 ja nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuasi nr 3-4-1-16-08). Ei saa ju selle kõigega õiguspäraselt tegeleda, kui pole vastavat luba, relvi jne. TTon oma erialase tööga (kohustustega) sedavõrd tugevalt ja pidevalt (pea igapäevaselt) seotud, et ta ei kujuta praegu oma elu ette, et ta peaks sellest kõigest eemale jääma. See oleks isiklik katastroof. Käesoleval juhul tuleb arvestada ka Relvaseaduse § 36 lg 1 p-ga 7 koostoimes Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-ga 1 ja Relvaseaduse § 41 lg-ga 9, samuti Relvaseaduse § 44 lg-ga 6. Otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamisel tuleb läbi
MS §-st 202 (vt ka nt Riigikohtu väärteoasi nr 3-1-1-9-07). Menetleja peab tegema kaalutlusotsustuse, omades kohustust arvestada erinevaid olulisi elulisi asjaolusid, põhjendatud huve jne. Nii või teisti: kas leitaks, et TTon toime pannud just sellise väärteo, nagu talle seda ette heidetakse, või siiski mitte, TTkahetseb seda, et ta ei kontrollinud jooksvalt, millal siis ikkagi relvaloa kehtivus lõpeb, ning et kehtivuse lõppemisel ta ei tagastanud politseile tulirelvi ja laskemoona (kuigi, kui TTle oleks relvaloa kehtivuse lõpptähtpäev meenunud või kui talle oleks seda meelde tuletatud, poleks asi nii kaugele läinudki, et relvaluba oleks kaotanud kehtivuse, et tulnuks üle anda relvad ja laskemoon jne). 9 Kaevatud otsusest ei nähtu mingeid põhjendusi, miks ei ole õige vastulauses märgitu seoses selle alternatiivversiooniga ehk et miks ei oleks põhjendatud menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel. Kohtuväline menetleja pole asunud selles otsuses seisukohale, et vastulauses märgitu seoses otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisega (st esiletoodud asjaolud, esitatud järeldusedpõhjendused vm) oleksid väärad. Järelikult pidas menetleja selles osas märgitut usaldusväärseks ehk et selles osas kohtuvälise menetleja ja TT– tema kaitsja vahel vaidlust ei olnud. Siit ka üks põhjus, miks ei esitata käesolevaga võimalikke dokumente kui tõendeid, tõendamaks kõnesoleva alternatiivversiooni osas esiletoodu õigsust. Kohus juhindub
Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.