oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Pavel Linnik ja tema kaitsja advokaat Andres Alas Prokurör Andra Sild Pavel Linnik, isikukood: 37909263710, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX XXXXXXXXX XXX XX-XX; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 3 korral, korduvalt karistatud väärtegude eest Advokaat Andres Alas Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
ja § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks vastavalt kuus ja kümme kuud vangistust.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks süüdistatavale 1 aasta 2 kuud vangistust, millest loeti
lg 1 alusel kantuks 2 päeva eelvangistust.
alusel määras kohus, et mõistetud karistusest pööratakse koheselt täitmisele 4 kuud vangistust, 10 kuud vangistust jäeti 2-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 20. oktoobri 2010. P. Linnik tunnistati
järgi süüdi selles, et ta kasutas 21.11.2009 kella 21:20 paiku Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX-XX asuvas korteris füüsilist vägivalda oma elukaaslase R. D. suhtes, s.o tungis naisele kallale, lüües teda korduvalt käte ja jalgadega näo ning keha piirkonda, millega põhjustas R. D. füüsilist valu.
Linnik süüdi selles, et ta pärast füüsilise vägivalla kasutamist oma elukaaslase R. D. suhtes, siirdus ta köögi poole sõnade saatel „ma lähen toon noa“. R. D., olles P. Linniku eelnevast tegevusest ning tema sõnadest väga hirmunud ning tundes reaalset ohtu enda elule ja tervisele, hüppas abi saamiseks teise korruse aknast välja, mille tagajärjel tekkis R. D. 12 torakaal(rinna)lüli I ja II samba murd. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni P. Linnik ja tema kaitsja advokaat Andres Alas. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsus tühistada P. Linniku süüdimõistmises
2.1.1 Kaitsja leiab, et P. Linniku süüditunnistamine
järgi on tõendamata.
120 koosseisu inkrimineerimine eeldab, et tuvastada tuleb asjaolud, millel põhines kannatanu kartus ähvarduse täideviimise suhtes. Süüdistatav ise eitab kannatanu ähvardamist ja muud objektiivsed tõendid selle kohta puuduvad. Ka kannatanu ise räägib vaid kööki noa järele minemisest, kusjuures nuga ta ei näinud. Seega asjaolusid, millel kannatanu kartus põhines, ei ole tuvastatud. Tegemist on vähemalt kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning selles osas tuleb P. Linnik õigeks mõista. 2.1.2 Apellant leiab, et edasiselt tuleb vähendada mõistetud karistust ning kohaldada
2.2 P. Linnik taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas, kinnitades, et ta ei ole nõus mõistetud karistuse määraga. 3. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palusid maakohtu otsuse taotletud osas tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Esmalt osundab 2 ringkonnakohus mõningatele materiaal- ja menetlusõiguslikele asjaoludele, mis on asjassepuutuvad käesolevas kriminaalasjas (I), võtab seejärel seisukoha küsimuses, mis puudutab P. Linniku süü tõendatust
Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I 4. Esmalt käsitleb kohus
sisustamisesse puutuvat (vt selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-07-15425 ning seda toetavalt RKKK otsus nr 3-1-1-5-09), samuti mõningaid tõenduslikke küsimusi. 4.1 Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-11-00). Ähvardamine
mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Seejuures ei oma ka tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Oluline ei ole seegi, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. 4.2 Koosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanul tekib arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb samas pidada, et
koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav ühe või mitme nimetatud asjaoluna. 4.3 Ähvardusest peavad olema arusaadavad viited
§-s 120 loetletud tunnustele, kuid seda mitte ainult rangelt iseseisvalt, vaid ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Ütlus või tegu, mis iseseisvalt ei kujuta tõepoolest ähvardust
tähenduses, võib oma tegeliku sisu avada seega teiste (kas eelnevalt või hilisemalt) kaasnenud asjaolude või sündmuste kontekstis, seega tõendite omavahelises võrdluses ning analüüsis. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. 4.4 Tõenduslikust küljest tuleb arvestada sedagi, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas lahutamatult seotud isiku(te) käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda 3 tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-94-04). II 5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et täielikult on leidnud tõendamist P. Linniku süü
Sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus põhjust, miks peaks kannatanu andma süüdistatava suhtes teadvalt valeütlusi ning kirjeldama toimunut tegelikkusele mittevastaval viisil. Tõendamist on leidnud, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes esmalt füüsilist vägivalda, mis on kvalifitseeritud
järgi; asjakohane on siinkohal ka osundada, et kehalise väärkohtlemise toimepanemist P. Linniku poolt ei vaidlustata ka apellatsioonides. 6. Kannatanu on kinnitanud sedagi, et kehalise väärkohtlemise, s.o korduva löömise järgselt kiskus süüdistatav temalt seljast kõik riided (kd 2, tlk 14 pöördel), st kannatanu oli alasti. Kannatanu on edasiselt kirjeldanud, et süüdistatav „lubas tuua minu jaoks noa ja läks kööki ja ma kuulsin, et ta võttis nõuderestilt noa“ (samas). Kannatanu kinnitab seejuures, et ta pidas reaalseks enda ründamist noaga, mistõttu pidas ta ainukeseks väljapääsuks avada aken ja välja hüpata (samas). Seejuures on leidnud tõendamist, et nii ta ka toimis, s.o hüppas teise korruse akna kaudu välja, põgenedes sel viisil süüdistatava eest. 6.1 Juba need asjaolud kogumis näitavad ringkonnakohtu hinnangul, et kannatanus kutsuti P. Linniku poolt esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et tal oli alust tunda hirmu enda elu pärast. Kuigi eraldivõetult ei saa ehk tõepoolest väita, et ütlus „ma lähen toon noa“ (ja seda süüdistatavale ette heidetakse) oleks kohaseks ähvarduseks
mõttes, on ta siiski vaieldamatult koosseisu realiseerivaks teisi tehiolusid silmas pidades. Nimelt ei saa unustada, et sellele ähvardusele eelnevalt oli P. Linnik kannatanut peksnud ning süüdistatava terviklik käitumine tõi kaasa selle, et kannatanu hüppas novembrikuus täielikult alasti teise korruse aknast alla, kuivõrd see oli ainukeseks viisiks P. Linniku eest põgenemiseks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul käitus P. Linnik sel viisil
koosseisuliste tunnuste (tapmisähvarduse) suhtes ka tahtlikult, kuivõrd ta pidi aru saama, et tema öeldut tajub kannatanu reaalse ähvardusena ja seda ta ka soovis. Et ähvardus oli reaalne (ning ka tahtlik), kinnitab ka kannatanu väide, et ta kuulis, kuidas süüdistatav võttis köögis nõuderestilt noa. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et kriminaalkorras on karistatav juba mulje loomine, et isikut ähvardab vahetu oht elule. Seega ei oma tähendust see, kas P. Linnik ka võttis köögis tegelikkuses noa või hoopis nt lusika. Teisisõnu tähendab see, et
Kannatanule oli ta kinnitanud, et ta läheb noa järgi ning nõutav ei ole see, et kannatanu oleks edasiselt pidanud reaalselt seda nuga ka nägema (sellisel seisukohal aga kaitsja esitatud apellatsioonis). Nagu öeldud – enda käitumisega kutsus P. Linnik kannatanus esile sedavõrd intensiivse hirmuaistingu, et viimane hüppas alasti alla teise korrus aknast. Seetõttu peab ringkonnakohus ebausaldusväärseks P. Linniku ütlusi selle kohta, et kannatanu enda olemuselt on isikuks, kes ilma mingi põhjuseta võib jätta maha enda 2,5 aastase lapse ning lihtsalt alasti teise korruse aknast alla hüpata (vt P. Linniku ütlused kd 2, tlk 16). Seega isegi kui soostuda apellandi väitega, et ainukeseks tõendiks kõnealuse kuriteo osas on kannatanu ütlused, peab ringkonnakohus neid tehiolusid tervikuna silmas pidades täielikult usaldusväärseks. Ka kohtupraktika on olnud seda meelt, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04), kui need on kestvad ning usutavad. Ning nagu öeldud, ei jäta edasiselt toimunu (kannatanu alasti aknast allahüppamine enda 4 vigastamise hinnaga) kannatanu ütluste usaldusväärsuses (P. Linniku poolt situatsiooni loomine, milles kannatanu pidas reaalseks enda elu vahetut ohustamist) mingeid kahtlusi. 6.2 Seejuures kinnitavad kannatanu ütlusi ka teised maakohtu poolt uuritud täiendavad tõendid. Nii on kohtupraktikas asutud seisukohale, et tõendiallika usaldusväärsust saab hinnata sellegi kaudu, kas ja mida on isik toimunu kohta avaldanud kolmandatele isikutele (seisukoht tuletatav RKKKo 3-1-1-113-06). Nii on osundanud maakohus tunnistaja J. Z. ütlustele, kelle ütluste kohaselt ilmus süüdistuses näidatud kuupäeval tema akna taha alasti kannatanu, kel olid ainult „sõrmused sõrmes ja ketid kaelas, muud ei midagi“ (kd 2, tlk 12). Tunnistaja on seejuures kirjeldanud, et kannatanu nuttis ja värises ning andis temaga juhtunu kohta ütlusi, mille kohaselt on tema mees kodus purjus, peksis teda ning läks kööki noa järgi, lubades ühtlasi kannatanu tappa (ks 2, tlk 12-12 pöördel). Analoogilisi ütlusi on kohtus andnud ka tunnistaja T. S., kes on samuti kinnitanud, et alasti kannatanu nuttis, oli šokis ja ning seletas talle, et hüppas ilma riieteta teise korruse korteri aknast alla seetõttu, et purjus mees oli teda eelnevalt peksnud ja lubanud minna kööki nuga võtma (kd 2, tlk 13). Ka need tõendid kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul, et kannatanu on toimunu kohta andnud täielikult tõeseid ütlusi. Neid asjaolusid kogumis hinnates asub kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule seisukohale, et P. Linnik esmalt peksis enda elukaaslast ning ähvardas teda seejärel tahtlikult ning kannatanule arusaadavalt elule ja tervisele ohtliku vägivallaga. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb selles küsimuses jätta muutmata (vt ka RKKKo 3-1-192-07) ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. III
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.