1-10-11758/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 11758 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. jaanuar 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Tarvi Vahtra süüdistus KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. oktoobri 2010.a otsus Apellatsioonide esitaja Süüdistatava kaitsja adv Toomas Bekker Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav Tarvi Vahtra isikukood 39101220305, XXXXX XXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX XXXXXXX, õpib T., varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Adv Toomas Bekker RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 14.10.2010.a otsusega tunnistati Tarvi Vahtra süüdi KarS § 121 järgi selles, et ta 22.09.2010.a kella 20.30 paiku XXXX alevikus XXXXXXXX XX maja juures tungis koos tuvastamata isikuga kallale E. P. – tõukas ta asfaldile pikali ning lõi teda korduvalt jalgadega vastu paremat puusa ja pea piirkonda põhjustades E. P. füüsilist valu ja tervisekahjustusi – põrutuse otsmikul, paremal reiel, marrastused peopesal ja põlvedel. Maakohus mõistis T. Vahtrale karistuseks 30 päeva vangistust. Kohus vahistas T. Vahtra kohtusaalis ja luges karistuse kandmise alguseks 14.10.2010.a. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega T. Vahtra õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu. Apellandi põhjendused on järgmised. T. Vahtra on kogu menetluse vältel kinnitanud, et ta E. P. 22.09.2010.a peksnud ei ole ega ole sel päeval XXXXXX üldse viibinud. Kohus luges T. Vahtra süü tõendatuks kannatanu E. P. ja tunnistaja M. L. ütlustega. Kaitsja leiab, et hinnates kannatanu ütluste usaldusväärsust, tulnuks kohtul selgitada T. Vahtra motiivi E. P. peksmiseks. Mingit vaenu nende isikute vahel pole olnud, seda enam, et E. Vahtra XXXXXX ei ela. Motiivi puudumine paneb kannatanu ütlused kahtluse alla. Kannatanu on tema peksjast rääkides öelnud, et aimas, kellega tegu ja et tundis T. Vahtrat enne rohkem kui aasta. Tähele tuleb panna, et kannatanu ei küsinud „miks sa Tarvi mind peksad“. Kindla veendumuse olemasolul oleks E. P. ka Falcki töötajale ja politseile koheselt teatanud, et just T. Vahtra teda peksis. E. P. ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Nii väitis kannatanu, et T. Vahtra lõi teda keha piirkonda, teine isik aga pähe. Samal ajal perearsti tõend tõendab küll vigastusi peas, kaelal ja peopesadel, paremal reiel ja põlvedel, kuid ei tuvasta vigastusi kehal. Seega arstitõend ei kinnita lööke kehasse, mida kannatanu just T. Vahtrale omistab. Kohus viitab tõendina ka toimikus olevale fototabelile, mis tõendab vigastusi. Kaitsja leiab, et fototabel pole kõlbulik tõend, kuivõrd sellel puudub koostamise kuupäev. Kannatanu ütluste ebakindlusele viitab kohtuistungil tema poolt väljaöeldu, et ta hoidis pead kinni ja ta ei tea täpsemalt, kuidas need löögid olid ja kui kerra tõmbad, siis ei näe, kes kuhu lööb. M. L. ütlustele toetudes on kohus jätnud tähelepanuta, et ajal, mil kaks isikut väidetavalt kannatanut peksid, teda juures ei olnud ja seetõttu ei saa ka tema ütlustega T. Vahtra süüd tõendada. Tunnistaja nägi üksnes seda , kuidas sündmus algas, kui kaks isikut jalgratastega kohale sõitsid ning T. Vahtra väidetavalt tõukas kannatanut. Selles aga T. Vahtrat ei süüdistata. 2 Kaitsja rõhutab, et teise isiku tegevust ei saa laiendada T. Vahtrale, tema ei pea teise isiku tegevuse eest vastutama. Ka leiab kaitsja, et T. Vahtrale kaastäideviija rolli omistamine on süüdistuse sisu muutmine võrreldes 14.09.2010.a süüdistusaktiga. Süüdistuse muutmisel tulnuks prokuröril koostada uus süüdistusakt. Selle tegematajätmine on käsitatav T. Vahtra kaitseõiguse rikkumisena. Kohus soovitas T. Vahtrale mõelda alibi peale. T. Vahtra kinnitaski, et tema 22.09.2010.a oma elukohas XXXXX tänaval viibimist võib kinnitada tema vanaisa. Taotluse vanaisa ülekuulamiseks jättis aga kohus rahuldamata põhjusel, et vanaisa ülekuulamine ei annaks objektiivseid tulemusi. Kaitsja arvates puudus kohtul siiski alus keelduda täiendava tunnistaja ülekuulamisest. Kahtluse T. Vahtra 22.09.2010.a XXXXXX viibimise kohta tekitab ka tunnistaja ja kannatanu poolt esitoodud asjaolu, mille kohaselt peksjad sõitsid nende juurde jalgratastega. Kohus oleks pidanud välja selgitama, kas T. Vahtra XXXXXX elavatel vanavanematel on jalgratas, mida T. Vahtra võis sel ajal kasutada. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Nii süüdistatav kui tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonis esitatud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-177-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). See seisukoht tuleneb vajadusest vältida vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemine maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel selliseid vigu, mis annaksid aluse otsuse tühistamiseks, teinud. Maakohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud ja need on jälgitavad. Apellatsiooni väidetega seoses märgib kohtukolleegium järgmist. Asjaolu, et kuriteo toimepanemise motiivi ei ole kohtuistungil tuvastatud, ei kummuta iseenesest kuidagi kannatanu ütlusi selle kohta, et tema üheks peksjaks oli T. Vahtra. Kannatanu ütlusi ei muuda ka ebakindlamaks see, et ta täpselt ei osanud kirjeldada, kes ja 3 kuhu teda lõi. Seda on kannatanu loogiliselt ja arusaadavalt selgitanud – kuivõrd ta kaitses löökide eest oma pead, ei saa ta täpselt määratleda, kuidas täpselt löögid anti ja kes kuhu lõi. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, mis puudutab tunnistaja M. L. ütlusi. Nimetatud tunnistaja ütlused on asjas olulise tähtsusega, kuivõrd neist ilmneb, et üheks kannatanule kallaletungijaks oli T. Vahtra. Apellant rõhutab, et teise, tuvastamata isiku tegevust T. Vahtrale laiendada ei saa ning et tema kaitsealusele kaastäideviija rolli omistamine on käsitatav süüdistuse sisu muutmisena. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. Süüdistus on T. Vahtrale esitatud E. P. kallaletungimises ja peksmises koos tuvastamata isikuga, st tegutsemises isikute grupis. KarS § 21 lg 2 ls 1 kohaselt, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Selle sätte näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Kaastäideviimise aspektist lähtudes ei oma asjaolu, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, tähendust (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-43-06). Tõsi, et viidatud otsuses märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vaatamata KarS §-s 21 lg 2 ls-s 1 sätestatule tuleb kohtul siiski kõigi teos osalejate teopanus selgeks teha, kuivõrd teost osavõtja rolli kaalukus annab aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Käesolevas asjas on kohtukolleegiumi hinnangul seda põhimõtet ka järgitud, sest tuvastatud on, et tuvastamata isik peksis E. P. pea piirkonda, T. Vahtra aga kehasse. Mis puudutab T. Vahtra väidetava alibi olemasolu (süüdistatav taotles oma vanaisa ülekuulamist, kes võiks kinnitada, et T. Vahtra vaidlusalusel päeval XXXXXX ei viibinud), siis kohtukolleegium möönab, et maakohus, hinnates süüdistatava vanaisa kui tõendiallika ebausaldusväärseks ilma teda kohtuistungil üle kuulamata, rikkus KrMS §-s 61 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Selline minetus ei too aga kohtukolleegiumi hinnangul kaasa kohtuotsuse tühistamist ega anna alust maakohtu lõppjäreldusi T. Vahtra süüküsimuses ümber hinnata. Kaitsja viitab oma apellatsioonis ka kannatanust tehtud fotole ja leiab, et kuivõrd see on dateerimata, ei saa fotot tõendina arvestada. Kohtukolleegium soostub kaitsjaga, kuid fototabeli väljajätmine tõendite hulgast ei sea samuti T. Vahtra süüd kahtluse alla, kuivõrd kannatanule tekitatud vigastused on tõendamist leidnud teiste usaldusväärsete tõenditega. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju maakohtu 14.10.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Ivi Kesküla