KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.
- a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9341 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 14.02.
- a, Tallinn Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Renaldo Alanurme süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu
- oktoobri 2010.a. otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Alla Raudsepp Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav Renaldo Alanurm isikukood 36012064211, Eesti Vabariigi kodanik, XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX, töökoht R, OÜ-s, kehtivaid kriminaalkaristusi pole, väärtegude eest karistatud 12-l korral, tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja advokaat Alla Raudsepp RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu
- oktoobri
- a otsus. Mõista Renaldo Alanurm KarS § 266 lg 1 järgi õigeks. Apellatsioon rahuldada. 1
(4)Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Pärnu Maakohtu 18.10.2010 aasta otsusega tunnistati Renaldo Alanurm süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ning mõisteti talle rahaline karistus 50 päevamäära (päevamäära suurus 50 krooni), s.o. 2 500 (kaks tuhat viissada) krooni. Pärnu Maakohus mõistis Renaldo Alanurme süüdi selles, et ta tungis 11.09.2009.a päevasel ajal valdaja H. J. nõusolekuta ja viimase tahte vastaselt ukselukustuse lahtikruvimise ja tabaluku kinnitusplaadi eemaldamise teel Pärnumaal XXXXX XXXXXX XXXXXXXX XXXXX XXXXX XXXX abihoonesse. Maakohus leidis, et R. Alanurm pani teo toime tahtlikult. Süüdistatavale pidi olema ilme, et olukorras, kus XXXXX talu ruumide uksed olid lukustatud ja omanikku kohal ei olnud, väljendas omanik selgelt oma tahet võõrad enda elumajast eemale hoida. Samuti leidis maakohus, et puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Kohus arvestas karistuse mõistmisel peale isiku süü veel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märkis, et karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et R. Alanurm ei ole toime pannud rasket ega ohtlikku kuritegu, siis leidis kohus, et R. Alanurme on otstarbekas karistada edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise ja õiguskorra kaitsmise huvides kergemaliigilise, s.o rahalise karistusega sanktsiooni alammäära piires.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja R. Alanurme õigeksmõistmist. Apellatsioonis leiti, et kohtulik uurimine viidi läbi ühekülgselt ja puudulikult, maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatava kaitsja leidis, et kohus on tuvastatud asjaolude pinnalt teinud väärad järeldused ning jätnud kuriteokoosseisu puudumise tuvastamata. Apellatsiooni kohaselt puuduvad kuriteo objektiivsed tunnused. H. J. oli andnud garaaži R. Alanurme kasutada. Süüdistataval säilis ruumi – garaaži – üle valitsemissoov ka pärast eluruumi üürisuhte lõpetamist ning ta läks oma tegelikku võimu teostama, mille õigus tal kehtiva üürisuhte alusel oli. Valdus oli seaduslik ning seetõttu puudub kodu ja valduse puutumatuse riive. Puuduvad ka kuriteo subjektiivsed tunnused, kuna süüdistatav läks oma asjadele järele heas usus, kuritegeliku tahtluseta, olles veendunud, et tegutseb kooskõlas üürilepingu ja seadusega.
- Kirjalikult vastuväited esitanud kannatanu leiab, et apellatsioon on alusetu ja põhjendamatu ning Pärnu Maakohtu otsus on õige. Kannatanu leiab, et objektiivses mõttes ei ole garaaž kunagi olnud R. Alanurme seaduslikus valduses ning seega puudus R. Alanurmel ka hiljem tegelik võim garaaži üle. Subjektiivsest küljest leiab kannatanu süüdistataval olevat otsese tahtluse hoonesse omavoliliselt sisenemiseks, kuna süüdistatav võttis kaasa abivahendi sissetungi toimepanemiseks. 2
(4)- Kannatanu leiab, et poolte vaheline üürisuhe lõppes juba 23.06.2009, kui R. Alanurm teatas kannatanule, et ei soovi enam maja üürida ning lahkub. Asjaolu, et süüdistatav soovis oma asjad hiljem kannatanu kinnistult ära viia, ei tähenda üürisuhte jätkumist, vaid hoiusuhte tekkimist. Kannatanu kordas ka, et R. Alanurm ei võinud kasutada kõiki ruume majas ning süüdistatav võis garaažis olevaid asju kasutada juhul, kui palus kannatanul garaažiukse lahti teha. Väide, et garaažiukse võti oli süüdistatava enda käes, on ebaõige. Samuti ei puutu kannatanu arvates asjasse üürisuhtest tulenevad erimeelsused ja vaidlused üürisummade osas. Kannatanu leiab, et süüdistatav ei ole kannatanuga asjade kättesaamiseks ühendust võtnud. Süüdistatav pani toime ebaseadusliku omavolilise sissetungi, varustades end sissetungiks vajalike töövahenditega ehk kruvikeerajaga ning eemaldades garaažiukselt lukustuse.
- Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsiooni juurde, prokurör aga vaidles apellatsioonile vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et R. Alanurme ja H. J. vaheline üürileping oli lõppenud. Mõlema osapoole ütlused kinnitavad seda, et nad leppisid kokku üürilepingu lõppemises. R. Alanurm ise avaldas soovi üürileping lõpetada ning H. J. ütluste kohaselt tema nõustus lepingu lõpetamisega. Üürisuhte lõppemist kinnitab ka asjaolu, et R. Alanurm tagastas H. J. eluruumi võtme. Pealegi nähtub toimikus olevast kirjaliku üürilepingu koopiast, et üürileping ei hõlmanud garaaži. Nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest nähtub siiski, et H. J. lasi R. Alanurmel paigutada oma asjad garaaži. Poolte kokkuleppel jäid asjad sinna ka peale üürisuhte lõpetamist, kuni R. Alanurmel on võimalik need ära viia. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud aga tegemist garaaži üürimisega, vaid asjade hoiuga VÕS § 883 tähenduses. Nimelt ei nähtu, et pooled oleks leppinud kokku garaaži üüris. Hoiuleping seevastu ei pea VÕS § 884 lg 1 kohaselt olema tasuline. Et tegemist ei olnud garaaži üürimisega, ei olnud garaaž R. Alanurme valduses ja seega ei olnud tal õigust valdaja loata sellesse siseneda. Seega täitis R. Alanurm KarS § 266 lg 1 objektiivse koosseisu. Ringkonnakohus leiab aga, et R. Alanurm ei pannud tegu toime tahtlikult, kuna ta arvas, et siseneb ruumi, millele ta on endiselt õigustatud ligi pääsema. R. Alanurm kinnitas kohtus, et ei arvanud, et teeb midagi keelatut. Maakohus leidis, et kuna garaažiuks oli lukustatud ja R. Alanurm pidi garaaži pääsemiseks kruvima lahti ukse lukukinnituse, sai R. Alanurm aru, et garaaži omaniku soov on, et teised isikud garaaži ilma tema loata ei siseneks. Kohtukolleegium möönab, et loomulikult näitab lukustatud uks, et ruumi omanik või valdaja ei soovi, et isikud, kellel ei ole selleks tema nõusolekut, ruumi ei siseneks. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada sellega, et R. Alanurme enda sõnul oli garaažil teisel pool veel teine sissepääs, mis ei olnud lukustatud ja mille kaudu tal oleks olnud võimalik takistuseta garaaži siseneda. Seda avatud sissepääsu ei kasutanud ta põhjusel, et ringiga oleks olnud asju raske tuua. Nimetatud väidet ümber lükatud ei ole. Kuna H. J. kinnitas maakohtus antud ütlustes, et esialgu püüdis tema ise R. Alanurmele helistada, et see oma asjad ära viis, oli R. Alanurm ka teadlik sellest, et ka H. J. soov on see, et asjad ära viidaks. Nendest kahest asjaolust tulenevalt võis R. Alanurm lähtuda eeldusest, et lukustatud garaažiuks oli mõeldud eelkõige võõraid eemal hoidma, kuid ei lugenud ennast kui endist üürnikku ja garaažis olevate asjade omanikku taoliseks „võõraks“. See tähendab, et R. Alanurm oletas, et tal on olemas valdaja luba garaaži sisenemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab taolise arusaama olemasolu see, et R. Alanurm tegutses avalikult, kolmandate isikute (S. J. ja A. B.) 3
(4)juuresolekul. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks seda, et R. Alanurm ei püüdnud siseneda eluhoonesse, kuigi ütluste kohaselt oli osa tema asju ka seal. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et R. Alanurm ei pannud tegu toime tahtlikult. Kuna KarS § 15 lg-st 1 ja § 266 lg-st 1 tulenevalt on R. Alanurmele süüks pandav tegu karistatav ainult juhul, kui see on toime pandud tahtlikult, tuleb maakohtu otsus KrMS 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 1 alusel tühistada ja R.Alanurm esitatud süüdistuses õigeks mõista. Sten Lind Paavo Randma Urmas Reinola 4
(4)