← Eesti

1-10-139/12

Obsah (4)§ 199§ 181§ 175§291

1 Ärakiri Kohtuasi nr 1-10-139 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 08. 10. 2010 Viru Maakohus Kohtunik Tiit Kullerkupp, Sekretär Aile Siil juuresolekul Prokurör Ain Tali Kaitsjad Küllike Namm osavõtul Ar

§ 199lg 1 p 1 alusel.

Tõkend- elukohast lahkumise keeld tühistada Mirek Matikaineni suhtes kohtuotsuse jõustumisel.

§ 181lg 1 alusel jätta menetluskulu riigi kanda.

Asitõendüheraudne poolautomaatne jahirelv xxxx tehasetähisega xxxx (asub Rakvere Politseijaoskonna relvaruumis) tagastada Mirek Matikainenile kohtuotsuse jõustumisel.

§ 175

lg 1 p1 ja § 181 lg 1 alusel mõista välja Eesti vabariigilt Mirek Matikaineni kasuks välja 57060.00 krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon läbi Viru Maakohtu Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast so hiljemalt 15.10.

  1. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis 29.10
  2. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega so hiljemalt 15.11.
  3. Süüdistuse sisu Mirek Matikainen on kohtu alla antud süüdistatavana selles, et tema 22.02.2009 kella 12.00 paiku xxxx Rakvere-Väike-Maarja maantee ääres asuval põllul tappis mootorsaanilt jahirelvast xxxx korduvalt tulistades A Lle ja T Oale kuuluva 1,2 aasta vanuse koera, samal ajal jõudis põllu äärde teise koera omanik H M, kes kutsus enda juurde oma 8 aasta vanust koera, koer hakkas omaniku poole jooksma, seejärel sõitis M.Matikainen mootorsaaniga koerale järele ning tulistas ja haavas koera, mille tagajärjel koer kukkus, peale seda jätkas koer longates omaniku poole liikumist, M.Matikainen sõitis mootorsaaniga haavatud koerale järele ning sõidu pealt korduvalt tulistades tappis koera. 2 Seega Mirek Matikainenen, pannes avalikus kohas ja julmal viisil loomade suhtes toime lubamatu teo, pani toime KarS § 264 lg 1 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tõendid Esitatud süüdistuses M.Matikainen ennast süüdi ei tunnista. Tema kohtus antud ütlustest nähtub, et 22.02.2009 läks koos E Kga Xxxx lähedale loomi söötma, nad mõlemad on jahimehed, püssid olid neil kaasas, temal oli siledaraudne poolautomaatne üheraudne jahirelv. Saanil sai kütus otsa, ta helistas vennale, kes koos sõpradega tuli ja tõi kütust, ta läks üksinda kütust tankima, kui jõudis tagasi teiste juurde ütlesid need, et olid näinud põllul hunte jooksmas. Ta sõitis saaniga koos E.K vana kuivati juurde ja seal binokliga vaadates nägi, et tegemist oli kahe koeraga, kes jooksid nende poole. Kuna koerad ründasid neid laadis ta kiiruga oma püssi kolme haavlipadruniga ja tulistas kolm korda otse seisva saani poole jooksvaid koeri viie meetri kauguselt, tulistamise ajal mootorsaan seisis ninaga koerte poole, põgeneda polnud võimalik kuna oleks pidanud saani käivitama ja ümber keerama, selleks polnud aega, polnud aega teha ka hoiatuslasku. Ta arvab, et mõlemad koerad said surmavalt vigastada, koerad muutsid suunda, üks jooksis neist eemale nurga all 10-15 meetrit kuuskede suunas, ta laadis uuesti püssi ja tulistas „armupaugu“, et koer ei jääks piinlema, ta ei tea, kas tabas. Seejärel sõitis ta saaniga u 150 meetrit järgi teisele koerale, kes oli peale esimest kolme lasku pööranud kuivati poole ja jooksis nüüd üle põllu Xxxx küla poole, koer oli haavatud, tal oli vererida järgi, kukkus paaril korral, ta sõitis põllul u 150-200 m kaugusel Rakvere – Vägeva maanteest mahakukkunud koerast u. 20-30 meetrit mööda, jäi seisma ja tulistas koera üks või kaks korda, ta ei tea kas tabas, tulistas jällegi enesekaitseks, kartes, et haavatud koer võib rünnata. Juhtunut nägi vaid E.K, kes oli saanil, peale tulistamist tuli põllule tema vend sõpradega, seejärel tuli üks mees Xxxx ristist, kes oli endast väljas, mees oli sündmuskohal kolm-neli minutit, võttis koera kaelast rihma ja lahkus, selle mehega oli ka jutuajamine, ütles mehele, et koerad ründasid ja kahjuks tuli tulistada. 10-15 minuti pärast tulid üks mees ja naine, kes olid teise koera omanikud. Tema ütlustest nähtub, et tulistas koeri kuna ei tahtnud langeda koerte rünnaku ohvriks, ta ei osanud arvata kuidas koerad käituvad ja kas nad on marutaudis, ta on ka varem seal kandis hulkuvaid koeri näinud aga see polnud nii suur probleem, et ta oleks pidanud vajalikuks sellest kellelegi teatada. Ta väidab, et pole kursis loomakaitseseadusega, samuti sellega, kuidas talitada hulkuvate koertega. Kannatanu H M kohtueelsel menetlusel antud ja

§291p 1 alusel avaldatud ütlustest nähtub järgnev.

22.02.

  1. nägi, et tema hoovi tuli naabermajas elava venna koer, ta otsustas lahti lasta ka enda 8-aastase koera, et koerad saaksid majade juures mängida. Mõne aja pärast helistas vennanaine A L, et koerad läksid üle tee põllule ja viljakuivati juurde, ta pani jope selga, et minna neid ära kutsuma. Ta kõndis tee peale ja hakkas oma koera hüüdma, esialgu ta koeri ei näinud, nägi ühte saani kuivati taha sõitmas, siis nägi oma koera enda poole jooksmas, ta karjus koera nimepidi, koer jooksis kiiresti tema poole, ta pööras ringi arvates, et koer tuleb talle järele. Nägi ka saani koera järel sõitmas, kuulis ühte lasku, pööras ringi ja nägi, et koer kukkus, hakkas koera poole jooksma ja hüüdis midagi, koer tõusis püsti ja hakkas uuesti tema poole jooksma, saan sõitis tiiru ümber koera ja sõidu pealt tulistati koera uuesti, ta oli šokis, ei tea mitu lasku oli, ta läks koera juurde, koer oli surnud, oli üleni verine. Edasi oli tal nagu mäluauk, ta ei mäleta mida räägiti, mäletab, et vend ja vennanaine tulid ka sinna, ta viis oma koera kelguga koju. Hiljem kuulis, et ka venna koer oli maha lastud, tulistajaid ta ei tunne, materiaalseid nõudmisi tal ei ole. Kannatanu A L kohtus antud ütlustest nähtub järgnev: 22.02.2009.a. tõmbas temale ja tema elukaaslasele T Lle kuuluv ühe aasta ja paarikuune koer endal rihma üle pea ja jooksis naabruses elava H M elamu juurde, ka H Ml on koer ja koerad jooksid maja juures. Veidi hiljem nägi ta koeri eemale jooksmas ja helistas H.M, et minna koos koeri tagasi kutsuma. 3 H.M läks ees, nemad T.O pisut hiljem, nende vahemaa oli umbes 200 meetrit. Ta nägi kuivati tagant saani tulemas, H.M oli siis juba tee peal tema ei olnud teeni veel jõudnud. Ta nägi saani ees H.M poole jooksvat koera, kuulis lasku ja nägi, et koer kukkus maha, nägi, et koer jõudis püsti tõusta ja lonkis edasi, saan lähenes ja kuulis jälle lasku, ta ei näinud püssi tõstmist, nägi kahel korral koera kukkumist ja kuulis vähemalt kahte lasku. Enda koera laskmist ta ei näinud, oli enne näinud saani sõitmas kuivati taha ja kuulis siis kahte lasku. H.M koera tapmise ajal oli H.M jõudnud tee ületada, oli koerast veidi rohkem kui saja meetri kaugusel. Nad läksid tapetud koera juurde seal oli juba H.M, sealt lahkusid võõrad mehed kes olid tulnud autoga. Sündmuskohal oli Matikainen ja üks vanem mees, kes rääkis, et neile oli kaevatud hulkuvate koerte pärast ja sellepärast lastigi koerad maha. Ta tunnistab, et koer oli registreerimata ja hulkumas ei käinud, oli siiski ka varem ennast paaril korral lahti tõmmanud. Materiaalseid nõudmisi tal ei ole. Kannatanu T Oa kohtus antud ütlustest nähtub, et ta kinnitab, et tema koer tõmbas ennast lahti, läks algul H.M juurde ja hiljem koos H.M koeraga üle asfalttee põllule, ta ei tea kellele see põld kuulub. Nad läksid koeri ära kutsuma, H.M läks kõige ees, nemad A.Lga järel. Olles oma majast u 100 meetri kaugusel nägi saani kuivati poolt tulemas, H.M oli siis suurel teel, koeri ta ei näinud, kuulis pauke, ei mäleta palju pauke oli. Kui ta A.Lga koera juurde jõudis oli H.M seal koera juures põlvili, võõrad inimesed olid sealt juba lahkunud ja liikusid tee poole. Sündmuskohal räägiti, et neid koeri oli peetud huntideks, et need on hulkuvad koerad, enesekaitsest ei räägitud. H.M koer tapeti teest (Rakvere –Vägeva maanteest) umbes 200 meetri kaugusel. Enda tapetud koera leidis kuivati juurest, kahe koera vahemaa oli umbes 200-300 meetrit. Tema ütlustest nähtub, et lund oli palju ja lumevallide juures olles segasid need vaadet, kuid neist kaugemal olles ei seganud. Tunnistaja E K kohtus antud ütlustest nähtub järgnev: 22.02.2009 oli ta koos M.Matikaineniga viimasele kuuluva mootorsaaniga metsas loomi söötmas, neil lõppes kütus ja Matikaineni vend sõpradega tõi neile kütust juurde Xxxx xxxx ristile, sealt nägi keegi neist põllul hunte jooksmas, nad sõitsid saanil koos Matikaineniga asja uurima, sõitsid alajaama tagant ringi vana kuivati juurde, jätsid saani seisma, seal nägi loomi nende suunas jooksmas ja jäi mulje, et neid rünnatakse, Matikainen tulistas mitu korda ja laadis vahepeal püssi, esimene koer jäi kohe maha teine jooksis ära, nad sõitsid saaniga teisele koerale järgi, sel koeral oli vererada järgi, Matikainen tulistas sõidu pealt umbes 50 meetri kauguselt kaks korda, ta ei tea kas pihta sai. Väidab, et Matikaineni püssi laskeulatus on 35 meetrit, et teist koera tulistas Matikainen selle pärast, et loom oli haavatud ja nii looma ei jäeta. Kõigepealt jõudsid nende juurde poisid, kes kütust olid toonud, siis tuli üks mees, keda nägi tulemas 100-150 meetri kaugusel Xxxx ristist, hiljem tulid mees ja naine. Oli juttu sellest, et koerad hulguvad ja ründasid. Väidab, et enne tulistamist ja tulistamise ajal inimesi ei näinud ja karjumist ei kuulnud. Tunnistaja R Vi kohtus antud ütlustest nähtub, et sõitsid koos S. Ši, M Ši ja V Miga M.Matikaineni palvel viimasele Xxxx lähedale mootorsaani kütust viima, ajal kui M.Matikainen saani juurde läks nägid nad põllul hunte kuivati poole jooksmas, hiljem M.Matikainen koos Kga läksid asja uurima, sõitsid saaniga kuivati taha. Nad sõitsid autoga xxxx teele ja autos olles nägid u 700 meetri kaugusel kuivati tagant hunti jooksmas ja saani, hunt jooksis, kukkus ja kõndis edasi M.Matikainen sõitis hundist mööda ja jättis saani seisma, võttis püssi ja siis hunt kukkus. Nad sõitsid autoga Rakvere Vägeva maanteele ja läksid põllule M.Matikaineni juurde, said aru, et tegemist oli koeraga, oli näha ka vererada sealtpoolt, kust koer oli tulnud, peale neid jõudis kohale üks mee, kes oli tulnud küla poolt, hiljem tulid veel kaks inimest. Varem autoga sõites nad kedagi liikumas ei näinud. 4 Tunnistaja M Ši kohtus antud ütlustest nähtub, et sõitsid koos S. Ši R Vi ja V Miga M.Matikaineni palvel viimasele mootorsaani kütust viima, ajal kui M.Matikainen saani juurde läks nägid nad põllul hunte kuivati poole jooksmas, M.Matikainen koos Kga läksid asja uurima, sõitsid saaniga kuivati taha. Nad sõitsid autoga xxxx ja autos olles nägid kuivati tagant hunti jooksmas ja saani, hunt jooksis, kukkus, M.Matikainen sõitis hundist mööda ja jättis saani seisma, nad sõitsid autoga Rakvere Vägeva maanteele ja läksid põllule M.Matikaineni juurde, nenedega samal ajal tuli küla poolt üle ristmiku põllule üks mees ja karjus midagi, mees jõudis sündmuskohale peale neid kuna tal oli pikem tee tulla, selgus, et mees oli koera omanik. Tunnistajad S. Š ja V M oma kohtus antud ütlustes kinnitasid R.Vi ja M.Ši poolt antud ütlusi V Mi vennale M.Matikainenile kütuse viimise ja järgnenud sündmuste osas. Nad kinnitavad ka, et sõitvalt saanilt pole võimalik tulistada. Lahanguprotokollist nähtub, et 22.02.
  2. on lahatud politseivaneminspektor Janne Jürgensoni poolt lahanguks saadetud 6-8 aastane isane punakaspruun suurekasvuline õuekoer (H.Mle kuulunud koer). Korjuse välises kirjelduses märgitakse vasakul küljel roidepiirkonnas läbiv vigastus läbimõõduga~1,5 cm, paremal küljel roidepiirkonnas sama läbimõõduga läbiv vigastus. Sisemise vaatluse tulemusena märgitakse, et maks on liigverene, maksakude läbivalt vigastatud, et kõhuõõnes on hinnanguliselt 1 l verd ja verehüüviseid. Patoloogiliseks diagnoosiks on märgitud verejooks kõhuõõnde maksavigastuse tagajärjel. Lahanguprotokollist nähtub, et 22.02.
  3. on lahatud politseivaneminspektor Janne Jürgensoni poolt lahanguks saadetud 1-2 aastane isane hallikaspruun suurekasvuline õuekoer (A.Lle ja T.Oale kuulunud koer). Korjuse välises kirjelduses märgitakse paremal küljel abaluu kaudaalse serva piirkonnas läbiv vigastus läbimõõduga~1,5 cm, vasakul küljel rindmikupiirkonnas sama läbimõõduga läbiv vigastus. Sisemise vaatluse tulemusena märgitakse, et selgroo ja roiete kinnituspiirkonnas on ümarakujulised läbivad vigastused, pleuraõõnes hinnanguliselt 1,5 l verd ja verehüüviseid, aort rebestavalt vigastatud, parema kopsu kude vigastatud. Patoloogiliseks diagnoosiks on märgitud verejooks rinnaõõnde aordivigastuse tagajärjel. Koerte varjupaiga endise töötaja L L poolt kohtule saadetud koerte lahkamise eel ja ajal tehtud fotodelt nähtub, et koertel esinevad lahanguprotokollis nimetatud vigastused. Nähtub, et lisaks lahanguprotokollis märgitud vigastustele on vanemal väiksemal koeral (H Mle kuulunud koeral) killuline murd vasakul käpal, koertel esineb mitmeid punaseid verekahtlasi laike. Tunnistaja V V, koerte lahkamise läbi viinud veterinaararsti kohtus antud ütlustest nähtub, et politsei tellimisel teostas 22.02,2009 kahe koera lahkamise ja koostas kriminaaltoimikus olevad lahanguprotokollid, lahanguprotokollidele mingeid nõudeid kehtestatud pole. Antud juhul huvitas politseid koerte surma põhjus ja see on protokollides ka välja toodud. Läbivad vigastused on mõlemal koeral põhjustanud tugeva rebestava jõuga läbiv metallese, see võis olla kuul aga ta ei oska täpsemalt öelda. Tema ütlustest nähtub veel, et lahanguprotokollidest võis välja jääda surma põhjusega mitteseonduvaid vigastusi, Ta väitis veel, et fotografeeris lahangu eel ja käigus koeri aga arvutirikke tõttu ei saanud neid kaasa võtta, kinnitab, et saatis pildid ka loomade varjupaiga juhatajale L Lle. Kohtu palvel saatis L L V V poolt tehtud pildid kohtule, L.L kaaskirjast nähtub, et samad pildid saatis ta kohtueelse menetuse ajal politseisse. Vaadates kohtuistungil L.Le kohtule saadetud pilte kinnitas tunnistaja V.V, et need fotod on tehtud tema poolt 22.02.2009.lahangute eel ja ajal. Vaadates pilti nr. 4 kinnitas ta, et vanemal (H.Mle kuulunud) koeral oli lisaks lahanguprotokollis märgitule killuline murd vasakul käpal 5 esimesest randmeliigesest veidi kõrgemal, näha on kõõlused, vigastus on tekitatud kõva esemega. Ta ei saa kinnitada, et koeral oleks veel teisi vigastusi. Vaadates piltidel nr.-d 5, 8, 14, 15 olevaid punaseid laike koertel väidab, et ei tea kas tegemist on vigastustega. Kohtu seisukoht süüdistuse põhjendatuse osas. KarS §264 lg 1 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo süüteokoosseis eeldab looma suhtes lubamatu teo toimepanemist vähemalt kaudse tahtlusega avalikus kohas ja julmal viisil. Looma suhtes lubamatu tegu on Loomakaitseseaduse § 4 alusel looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. Loomakaitseseaduse § 10 lg 1 sätestab looma lubatud hukkamise juhud, muuhulgas ka abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine ja looma hukkamine enesekaitseks. § 10 lg 2 sätestab ka selle, et looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi. § 10 lg 3 alusel võib looma hukata enesekaitseks, kui looma rünnak ohustab inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda. § 16 sätestab, et õnnetusjuhtumi või hädaolukorra tõttu abitusse seisukorda sattunud looma võib hukata, kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks. Mirek Matikainenile esitatud süüdistus on tinglikult kolmeepisoodiline, esiteks noorema koera korduv tulistamine ja tapmine Rakvere-Väike-Maarja maantee ääres asuval põllul, teiseks põllu äärde jõudnud H.M kutsel viimase poole jooksvale vanemale koerale saaniga järelesõitmine, koera tulistamine ja haavamine, mille tagajärjel koer kukkus, kolmandaks longates omaniku poole liikuvale koerale saaniga järele sõitmine, sõidu pealt korduvalt tulistades koera tapmine. Süüdistuses märgitakse, et eelnevaga pani M.Matikainen avalikus kohas ja julmal viisil toime loomade vastu lubamatu teo. Olles analüüsinud kõiki kohtus kontrollitud tõendeid kogumis, leiab kohus, et sündmuste tegelik käik ei vasta täielikult süüdistuses toodule. Kohtu arvates see siiski ei sega asja arutamist ja ei riku süüdistatava kaitseõigust. Kohus loeb M.Matikaineni ja tunnistaja E.K ütlustega tõendatuks, et kõigepealt tulistas M.Matikainen mõlemat koera kuivati juures kolmel korral enesekaitseks. Mõlemad väidavad, et koerad ründasid neid, jooksid otse nende suunas, nad on ka usutavalt selgitanud, et polnud muud võimalust ennast kaitsta või lahkuda. Puuduvad muud tõendid, mis M.Matikaineni ja E.K ütlusi kummutaksid, teisi pealtnägijaid sellel tulistamisel polnud. Kohtul pole alust kahelda M.Matikaineni ja E.K ütlustes, on mõistetav, et võõraste, inimese poole jooksvate koerte käitumine on ettearvamatu. Seega loeb kohus tõendatuks, et kolme esimese lasu puhul oli tegemist tahtliku koerte tulistamisega kuid tegemist pole looma suhtes lubamatu teoga. Puudub kuriteokoosseisu objektiivse süüteokoosseisu element- looma suhtes toimepandud lubamatu tegu kuna sellistel asjaoludel looma tulistamine ja vigastamine on lubatud looma suhtes lubamatut tegu defineeriva Loomakaitseseaduse § 4 lg 1 ja §10 lg 1 p 11 ja lg 3 alusel. 6 Karistusõiguse mõttes saab M.Matikainen tegevust kolme esimese lasu puhul hinnata päästetoiminguks hädaseisundis. Lugedeks tõendatuks hädaolukorra olemasolu ja päästetegevuse vajalikkuse kuivati juures M.Matikaineni poolt tehtud kolme esimese lasu osas järeldub sellest muu hulgas ka see, et esimesest kolmest lasust kumbki koer surma põhjustanud vigastust ei saanud. Lahanguprotokollidest nähtub, et nooremal õuekoeral (A.Lle ja T.Oale kuulunud, hiljem kuivati juures tapetud koer) oli paremal küljel abaluu kaudaalse serva piirkonnas läbiv vigastus läbimõõduga~1,5 cm, sama läbimõõduga läbiv vigastus tuvastati vasakul küljel rindmiku piirkonnas; vanemal õuekoeral (H.Mle kuulunud, hiljem põllul tapetud koer) tuvastati vasakul küljel roidepiirkonnas läbiv vigastus läbimõõduga~1,5 cm, sama läbimõõduga läbiv vigastus tuvastati paremal küljel roidepiirkonnas. Lahanguprotokollidest nähtub, et just nende läbivate vigastustega kaasnev sisemine verejooks oli mõlema koera surma põhjuseks. Tunnistaja, veterinaararsti V.V ütlustest nähtub, et nimetatud koerte surma põhjustanud läbivad vigastused on mõlemal koeral põhjustanud tugeva rebestava jõuga läbiv metallese, see võis olla kuul aga ta ei oska täpsemalt öelda, vanemal (H.Mle kuulunud) koeral oli lisaks lahanguprotokollis märgitule killuline murd vasakul käpal, mis on tekitatud kõva esemega. Tema ütlustest nähtub veel, et lahanguprotokollidest võis välja jääda surma põhjusega mitteseonduvaid vigastusi, mida ta piltide järgi tuvastada ei saa. Lahanguprotokollides nimetatut ja tunnistaja V.V ütlusi arvestades leiab kohus, et 5 meetri kauguselt otse tema poole jooksvaid koeri tulistades ei saanud M.Matikainen põhjustada koertel vasakult paremale või paremalt vasakule suunduvaid läbivaid surma põhjustavaid vigastusi. Seega nähtub, et esimesest kolmest lasust võis vanem (H.Mle kuulunud) koer saada käpavigastuse, ülejäänud lasud aga ei tabanud või tekitasid koertele kohtulikul uurimisel mittetuvastatud surma põhjustamisega mitteseotuid vigastusi. M.Matikaineni ja E.K ütlustega loeb kohus tõendatuks selle, et peale esimest kolme lasku laadis M.Matikainen püssi kolme padruniga ja tulistas ühe lasu kuuskede poole jooksva noorema koera pihta. Ka sellel tulistamisel rohkem pealtnägijaid polnud. Arvestades seda, et seda koera rohkem ei tulistatud tuleb järeldada, et just selle lasuga tekitati koerale surmav vigastus. Eelnevast järeldub, et noorem koer oli peale kolme esimest lasku vigastusteta või olid tema vigastused tühised ning halastuslasku ta ei vajanud. Koeral oleks võinud lasta ära joosta või vajadusel selgitada kas ja millised vigastused tal on. Kuna tulistamise hetkel koer M.Matikainenit ei rünnanud vaid jooksis hoopis teises suunas, siis ei saa kõne alla tulla ka hädaseisund ja päästetegevus. Puuduvad ka muud asjaolud millede puhul on lubatud looma vigastamise või tapmise eesmärgil tulistada ja seega oli neljanda lasu puhul tegemist looma suhtes lubamatu teoga Loomakaitseseaduse § 4 mõttes. M.Matikaineni ja E.K ütlustest nähtub, et peale esimest kolme lasku vanem koer jooksis kuivati juurest põllule kus jooksis edasi Xxxx küla poole verejälg taga. M.Matikaineni ütlustest nähtub, et sõitis haavatud koerale järele kuna ei pidanud õigeks haavatud looma niimoodi jätta. Ta tunnistab haavatud looma u 25 m kauguselt 1-2 korral tulistamist ja põhjendab seda enesekaitsega. Kohus leiab, et M.Matikaineni ütlused on vastuolulised, ennestõigustavad ja need pole eluliselt usutavad. Tema ütlustest nähtub, et minnes kaastundest järgi haavatud loomale asetas ta ennast vabatahtlikult hädaseisundisse. On ilmne, et olles haavatud loomast 25 m kaugusel mootorsaanil puudus igasugune hädaolukord ja puudus vajadus päästetoiminguks tulistamise näol, M.Matikainenil oli võimalus lahkuda või abi kutsuda. Kohtu arvates polnud koera tulistamine õigustatud ka koera kannatuste lõpetamise eesmärgil. Olles haavatud koerast 25 meetri kaugusel ei saanud M.Matikainen vaid verejälje järgi teada millised on koera vigastused, kas ja milliseid kannatusi need koerale põhjustavad. 7 Ülalnimetatud tõenditest nähtuvalt koeral selleks ajaks eluohtlikud vigastused ka puudusid. Loomakaitseseaduse § 16 lubab küll teatud tingimusel hukata abitusse seisundisse sattunud looma, kuid eelnevalt tuleb see seisund tuvastada. On üldteada asjaolu, et kergemate vigastuste, näiteks ka käpa vigastuse puhul loomi ei hukata vaid ravitakse. Kui tõesti oleks välja selgitatud seaduses märgitud põhjused looma hukkamiseks, siis näeb seadus selliseks hukkamiseks ette ka korra, mida M.Matikainen ei järginud. Arvestama oleks pidanud ka seda, et sündmuskohast mõnesaja meetri kaugusel olid elumajad, mille poole koer oli jooksnud. Hädaseisund puudus ja polnud mingit tarvidust asjaolusid uurimata koera tulistada, vigastada ja tappa. Eeltoodust nähtub, et puudusid Loomakaitseseaduses ja Karistusseadustikus märgitud looma tapmist õigustavad ja M.Matikaineni tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud. Tappes koera kahel korral tulistamisega pani M.Matikainen toime looma suhtes lubamatu teo Loomakaitseseaduse § 4 mõttes. Järgnevalt tuleb anda hinnang, kas ülalkirjeldatud lubamatud teod (tulistamine kolmel korral) koerte suhtes on kvalifitseeritavad kuriteona ehk kas need teod olid toime pandud julmal viisil ja avalikus kohas. Looma põhjuseta ja Loomakaitseseaduses mittelubatud viisil hukkamine on iseenesest julm tegu ja väljendab hoolimatust looma tervise, heaolu ja elu vastu. Kvalifitseerimaks sellist tegu KarS § 264 lg 1 p 3 järgi toimepanduks julmal viisil ei piisa seega Loomakaitseseaduse § 4 nimetatud looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustavast teost kuna kvalifitseerivate tunnuste (korduvus, avalik koht) puudumisel on selline tegu käsitletav väärteona.Julma viisi inkrimineerimisel tuleb tuvastada toimepanija eriline hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu. M.Matikainenile esitatud süüdistuses pole selgelt välja toodud milles seisneb teo toimepanemine julmal viisil. Isikuvastaste kuritegude puhul on kohtupraktika lugenud julmaks viisiks kestvate kannatuste põhjustamist, põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist aga ka brutaalset tapmisviisi- pea maharaiumine, lömastamine, tapmine rituaalide käigus või enda ja teiste lõbustamiseks. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis sellelaadsele julmusele viitaksid. H.M kohtus avaldatud ütlustest nähtub, et ta nägi oma koera tulistamist. Kohtulikul uurimisel polnud võimalik kindlaks teha kui kaugel H.M koera tulistamise ajal täpselt oli. Tema asukoha kohta tulistamise ajal on A.L väitnud, et H.M oli tulistamispaigast rohkem kui 100 meetri kaugusel, T.O on öelnud, et H.M oli sel ajal suurel teel, H.M ise on samuti öelnud, et oli teel kuid vahepeal hakkas kodu poole tagasi minema lootes, et koer talle järgneb. Arvestades M Ši ja tema kaaslaste ütlusi, kes koera kukkumist u 700 meetri kauguselt nägid ja seejärel ikkagi esimestena sündmuskohale jõudsid, võib arvata, et H.M oli tulistamispaigast kaugemal kui A.L poolt öeldu. H.M võis küll suurel teel olla aga sündmuskoha kaarti aluseks võttes oli tal ka teed mööda tulles läbida rohkem kui 300 meetrit. Arvestades asjaolu, et H.M ei viibinud tulistamise vahetus läheduses ja pole alust kahelda M.Matikaineni väites, et ta kannatanut ei näinud, ei saa lugeda tõendatuks peremehe poole jooksva koera tapmist peremehe silme all ja käsitleda seda süüteo toimepanemisena julmal viisil. Avaliku koha mõistet on kohtupraktikas käsitletud valdavalt KarS § 262 ja 263 järgi kvalifitseeritavate kuritegude arutamisel ja seda on tehtud koos avaliku korra mõiste avamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et avalikuks kohaks on selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Kriminaalkolleegium on märkinud ka seda, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. On leitud, et avalik koht pole väärtus 8 iseenesest, on peetud vajalikuks konkreetsete isikute väljatoomist kelle rahu ja õigusi avaliku korra rikkumisega riivati. Looma julm kohtlemine (KarS § 264) asub Karistusseadustiku avaliku rahu vastaste süütegude peatükis, avaliku korra vastaste süütegude jaos koos avaliku korra rikkumist käsitlevate süütegudega (KarS § 262, 263). Karistusseadustik ega ka kohtupraktika ei tunne teistsugust, avaliku korra rikkumise süütegude puhul rakendatavast erinevat avaliku koha käsitlust ja kohtu arvates tuleb avaliku koha mõiste looma julma kohtlemise puhul määratleda samadel alustel kui seda tehakse teiste samas Karistusseadustiku peatükis ja jaos asuvate süütegude puhul. Nii kuivati kui põld kuuluvad kolmandatele isikutele ja on põhimõtteliselt avalikud kohad sest juurdepääs sinna on võimalik paljudel inimestel. Kuivati kohta on kannatanu T.O öelnud, et inimesed liiguvad seal tavaliselt kevadest sügiseni, talvel seal inimesed ei käi. Kohtuistungil on tuvastatud, et kuivati juures toimunud koerte tulistamist nägi pealt vaid M.Matikaineni kaaslane E.K ning ühtegi kolmandat isikut, keda koerte tulistamine oleks häirinud sündmuskohal ei viibinud. Kohus on tuvastanud, et teine koer tapeti põllul u 200 meetri kaugusel Rakvere-VäikeMaarja-Vägeva maanteest, mis on riiklik tugimaantee ja mille kaudu toimub ühendus ka Rakvere –Jõgeva ja Rakvere-Tartu vahel. Tulistamist nägi pealt E.K ja kannatanu H.M, koera kukkumist nägi kaugemalt kannatanu A.L, pauke kuulis kannatanu T.Oa, paraku ei saa neid nimetada toimunu või M.Matikaineniga mitteseotud kõrvalisteks isikuteks. Ka M.Matikaineni vend kaaslastega, kes kaugelt vaadates toimuvat hundi tulistamiseks pidasid ja ennast selle pärast häirituna ei tundnud, olid sündmuskohale kutsutud M.Matikaineni poolt ja neid ei saa lugeda viimasega mitteseotud isikuteks. Vaatamata asjaolule, et koera tulistamisega vaieldamatult rikuti avalikku õigusrahu ja sündmuskoht asus sõidetava maantee lähedal, pole kriminaalasjas tuvastatud ühtegi kolmandat, toimuvaga mitteseotud kõrvalist isikut kelle rahu ja õigusi rikuti. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivati juures ja põllul M.Matikaineni poolt toime pandud lubamatuid tegusid koerte suhtes ei saa lugeda toimepanduks avalikus kohas karistusõiguse mõistes. Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et koerte pihta tehtud kolme viimase lasu puhul puuduvad M.Matikaineni tegevuses kuriteo objektiivse süüteokoosseisu elemendid- looma suhtes toimepandud teo toimepanemine julmal viisil ja avalikus kohas ning ta tuleb temale esitatud süüdistuses KarS § 264 lg 1 p 2, 3 järgi õigeks mõista

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Kuivõrd M.Matikaineni tegevuses esinev Loomakaitseseaduse § 66-2 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo (looma suhtes lubamatu teo toimepanemine) tunnused, siis tuleb materjal tema vastutuselevõtmise küsimuse otsustamiseks kohtuotsuse jõustumisel saata Keskkonnainspektsioonile. Asitõendüheraudne poolautomaatne jahirelv xxxx tehasetähisega xxxx (asub Rakvere Politseijaoskonna relvaruumis) tuleb tagastada Mirek Matikainenile kohtuotsuse jõustumisel. Kohtukulu

§ 181

lg 1 alusel tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud jätta riigi kanda,

§ 175

lg 1 p1 ja § 181 lg 1 alusel tuleb Mirek Matikainenile hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent /allkiri/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kullerkupp Lea Herne 9 Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2011 RESOLUTSIOON Juhindudes

§-st 337 lg 1 p 3 muuta Viru Maakohtu

  1. oktoobri 2010 otsuse põhiosa kriminaalasjas nr 1-10-139, jättes välja selles esitatud asjaolusid, mis käsitlevad noorema (A Lle kuulunud) koera suhtes Loomakaitseseaduse § 66-2 lg 2 järgi lubamatu teo toimepanemist. Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2010 otsuse resolutiivosa jätta muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Mirek Matikainenile tema poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat Küllike Nammile makstud tasu 767 eurot. Kohtuotsus jõustus
  3. märtsil
  4. a. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent Lea Herne

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.