Obsah (9)

§ 180§ 318§ 64§ 110§ 60§ 7§ 63§ 175§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2398 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelik

§ 180

lg 1, 175 lg 1 p 3, 4 alusel välja mõista Igor Ponomarenko’lt riigieelarve 1 tuludesse menetluskuludena ekspertiiside tegemisega seotud kulu kogusummas 270,35 eurot/ kakssada seitsekümmend eurot ja 35 senti/ ja määratud kaitsjale makstud tasu 26,84 eurot/ kakskümmend kuus eurot ja 84 senti/. Muus osas jätta otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. Igor Ponomarenkot süüdistatakse selles, et tema andis enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutada teisele isikule, eesmärgiga omandada õigusi. Nimelt andis Igor Ponomarenko 28.06.2009 enda nimele väljaantud mootorsõiduki juhiloa nr XXXXXXXX kasutamiseks teisele kohtueelse menetlusega senituvastamata isikule selleks, et too sooritaks Igor Ponomarenko asemel ja viimase nimel 28.06.2009 Jõhvi Vene Gümnaasiumis (Narva mnt 16, Jõhvi) Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse eesti keele C-1 taseme eksami eesmärgiga omandada eesti keele vilunud keelekasutaja taseme tunnistus. Nimetatud taseme keeleoskuse tunnistus kinnitaks Igor Ponomarenko eesti keele valdamist tasemel, mis vastab politseiametniku kutsesobivuse nõuetele ning on nõutav selleks, et Igor Ponomarenko saaks täita oma teenistusülesandeid politseis. Seega, andes enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutada teisele isikule eesmärgiga omandada C-1 taseme eesti keele oskust tõendav tunnistus, kuritarvitas Igor Ponomarenko tähtsat isiklikku dokumenti, pannes seega toime KarS § 349 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas Igor Ponomarenko süüdi KarS § 349 järgi ja karistas teda rahalise karistusega 30 päevamäära (arvestades päevamäära suuruseks 408 krooni) so summas 12 240 (kaksteist tuhat kakssada nelikümmend) krooni. Juhindudes KarS § 73 lg 1 sätetest jättis Igor Ponomarenko’le mõistetud rahalise karistuse täielikult täitmisele pööramata, määras katseajaks 3 aastat. APELLATSIOONID:
3. Prokurör vaidlustab otsust karistuse osas ning samuti selles osas, mis puudutab süüdimõistetult kohtukulude väljamõistmata jätmist. Isiku karistamiseks annab aluse tema süü, so teo etteheidetavus. Süü suurus avaldub nii kergendavates kui raskendavates asjaoludes, mida kaaludes määrataksegi kindlaks süü suurus. Seega tuleb karistuse liigi ja määra kindlakstegemisel kaaluda, kuivõrd isiku tegu hälbib 2 normist ja kui raske etteheide tuleb isikule seega teha. Niisiis peab isikule mõistetav karistus mõjutama teda selliselt, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest. Samas on karistusele seatud veel teisigi eesmärke. Nimelt peab karistus olema selline, mis mõjutaks ka teisi isikuid hoiduma samasuguste süütegude toimepanemisest. Tõendamist on leidnud, et Igor Ponomarenko on tahtlikult toime pannud teise astme kuriteo, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3-aastani. Apellant on seisukohal, et Harju Maakohus on karistuse mõistmisel jätnud tähelepanuta nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka kuriteo toimepannud isiku. Nimelt andis politseiametnik Igor Ponomarenko enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutada teisele isikule, eesmärgiga omandada eesti keele vilunud keelekasutaja taseme tunnistus, mis kinnitaks tema eesti keele valdamist tasemel, mis vastab politseiametniku kutsesobivuse nõuetele ning oli nõutav selleks, et Igor Ponomarenko saaks jätkata töötamist politseis. Politseiametnike käitumisele on tulenevalt nende ametikohast ühiskonnal õigustatult kõrgendatud ootused. Seega peab ka positiivne üldpreventsioon kindlustama ühiskonna veendumust, et õigus tõepoolest realiseerub, õigusorganid täidavad oma ülesandeid ja õigusrikkumistele reageeritakse. Harju Maakohus on Igor Ponomarenko´le mõistnud karistusena absoluutse miinimumi, so rahalise karistuse 30 päevamäära, ning jätnud selle tingimuslikult kohaldamata, sealjuures allutamata isikut ka käitumiskontrollile. Samas ei esinenud mitte ühtegi kergendavat asjaolu. Seetõttu ei saa apellant nõustuda Harju Maakohtu poolt mõistetud karistusega. Apellant on seisukohal, et Harju Maakohtu poolt mõistetud karistus ei täida ei ühiskonna sotsiaalseid ootusi ega üldpreventsiooni eesmärki ning ei mõju teiste inimeste käitumise õiguskuulekust suurendavalt. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15.03.2010 lahendis nr 3-1-1-11-10 (p 6.1.) märkinud, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid. Prokuratuur nõustub Riigikohtu viidatud seisukohaga ning soovib apellatsioonis märkida, et Harju Maakohus ei ole otsuses piisavalt arvestanud süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatav on politseiametnik, kes pani kuriteo toime eesmärgiga jätkata töötamist ametikohal, mille osas on ühiskonnal kõrgendatud usaldusootus. Apellant leiab, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes mõistnud süüdistatavale karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Lisaks on kohus jätnud süüdimõistetult põhjendamatult välja mõistmata kriminaalmenetluse kulud, st hääle- ja käekirjaekspertiiside tasud, kuigi vastavalt

§ 180

lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral nimetatud menetluskulud süüdimõistetu. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 318

lg 1, § 337 lg 1 p 4, 338 p 4 ning 340 lg 4 p 4 ja 5 ringkonnaprokurör taotleb:

1. Tühistada Harju Maakohtu otsus nr 1-10-2398 Igor Ponomarenko´le (ik 36712300297) mõistetud karistuse osas ja karistada Igor Ponomarenko´t KarS § 349 järgi kvalifitseeritava 3 kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses arvestusega, et päevamääraks on 408 krooni, seega 20 400 krooni.
2. Vastavalt

§ 180lg 1 mõista Igor Ponomarenko´lt välja kriminaalmenetluse kulud.

4. Igor Ponomarenko kaitsja leiab apellatsioonis, et vaidlustatav kohtuotsus ei ole seaduslik, kuivõrd kohus on alusetult käsitlenud tõendina hääleekspertiisi arvamust, mis ei vasta seaduses sätestatud eeskirjadele tõendi lubatavuse kohta. Väidetavalt eksami suulise osa kohta tehtud salvestise päritolu ja salvestise tegemise asjaolud ei ole identifitseerimist võimaldavalt tuvastatav, kuna salvestis ei ole ajas ega kohas määratletud. Salvestise tekst ei võimalda teha järeldusi selle kohta, millal ja kus see on tehtud. Samuti ei võimalda seda ilma konkreetsete identifitseerimistunnusteta salvestusaparaat – väidetavalt selleks eesmärgiks kasutatud diktofon, mida ei ole taadeldud ega kontrollitud. EV Mõõteseaduse § 5 lg 2 kohaselt mõõtmistulemuste jälgitavuse tõendamine on kohtumenetluses teostatavas ekspertiisis kohustuslik. MõTS § 5 lg 1 kohaselt mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud. Kohus on leidnud, et hääle salvestamise näol ei ole tegemist mõõtmistulemustega ja seetõttu Mõõteseaduse sätted kohaldamisele ei kuulu. Kaitse leiab, et see on ekslik järeldus. Salvestatud hääli võrreldi ning tehti järeldus, et nende tämber, kõrgus jms. omadused ei kattu. Järelikult pidi olema tegemist mõõdetava hääle omaduse näitajaga, mida teise näitajaga võrrelda, teisiti ei ole järelduste tegemine üldse mõeldav. Seega on sellise ekspertiisi tegemisel algmaterjali ja selle salvestusseadme vastavus Mõõteseaduse ülalviidatud sätetele kohustuslik. Salvestuse tekstist ei nähtu, et isikutele, kelle kõne väidetavalt salvestatakse, teatataks, et nende kõne salvestatakse. Sellega rikutakse nende isikute põhiõigusi ja vabadusi, kusjuures isikute kõneluse salajaseks salvestamiseks Jälitustegevuse seaduse kohane luba asjas puudub.

§ 64

lg 3 kohaselt kui tõendeid kogudes kasutatakse tehnikavahendeid, siis teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele. Jälitustoiminguga tõendite kogumise lubatavus ja kord on sätestatud

§ 110

- 118, kuid selles korras käesolevas asjas isikute vestluse salvestust ei teostatud. Hääleekspertiisi teostanud labor ei oma riiklikult tunnustatud akrediteeringut ega kasuta riiklikult tunnustatud ja litsenseeritud metoodikat, nagu kohtule selgitas ülekuulatud ekspertiisi teostanud isik. Uuringumeetodid on selle isiku poolt hangitud omal initsiatiivil internetist, kus need on avalikult kättesaadavad, kuid nende teaduslikult tõendatud väärtus ei ole tuvastatud ja Eestis riiklikult tunnustatud.

§ 60

lg 2 kohaselt on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Kuivõrd väidetava hääleekspertiisi aluseks olev salvestis on kogutud ülalviidatud seaduse sätteid rikkudes , on selle kasutamine kohtu poolt tõendina isiku süü kohta lubamatu. Kaitse leiab, et kohtul ei saanud kujuneda veendumust selles, et väidetav uurimisobjektiks olev salvestis on tehtud seaduses sätestatud korda järgides ning et selle tulemus on objektiivselt kõneleja isiku tuvastamist või kõneleja hääle võrdlemist Igor Ponomarenko häälega võimaldav. 4 Asjaolu, et ekspertiisi tegemise metoodikal puudub käesoleval ajal akrediteering Eesti Vabariigis, muudab võimatuks hinnata eeluurimisel määratud ekspertiisi kvaliteeti ning tuvastada selle tulemuse objektiivsust. Kaitse leiab, et hääleekspertiisina esitatud kirjalik dokument oleks tulnud tõendite hulgast välja jätta. Käekirjaekspertiisi arvamus antud asjas ei ole kategooriline. Muid süüdistust toetavaid tõendeid kohtule ei esitatud, ühtegi tunnistajat selles osas üle ei kuulatud. Kaitsepoolne tunnistaja S. P. kinnitas, et Igor Ponomarenko viibis eksami sooritamise päeval 28.06.2009.a. Jõhvi Gümnaasiumis. Ei ole tuvastatud ega kinni peetud ühtki teist isikut , kes väidetavalt Igor Ponomarenko eest eksami sooritas. Seega esinevad põhjendatud kahtlused Igor Ponomarenko süüs ning need tulnuks

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.

Järelikult tulnuks Igor Ponomarenko õigeks mõista. Juhindudes EV

§ 318kaitsja palun: Tühistada Harju Maakohtu otsus 1.novembrist 2010.a. ja teha uus otsus, millega Igor Ponomarenko Kar

S § 349 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

1. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palus teha õigeksmõistev otsus. Apellant-kaitsja toetas apellatsiooni ja palus õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokuröri apellatsiooni palus jätta rahuldamata. Apellant- prokurör toetas enda apellatsiooni palus selles esitatud põhistusel taotlused rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Kaitsja apellatsiooni palus jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et otsus kuulub osaliselt tühistamisele. Apellatsioonide alusel märgib kolleegium järgmist.
2. Kriminaalasja materjalidest on üheselt tuvastatav, et helifail on uurimisorganile edastatud Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse Eksamikorralduse osakonna peaspetsialisti poolt. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt, kus on ära toodud helifaili tekst, on ennast tutvustanud eksami läbiviijana Ü. T. ja eksami sooritaja on esitlenud ennast Igor Ponomarenkona, politsei konstaablina. Kuna I.Ponomarenko ja kaitsja on esitanud versiooni, et I.Ponomarenko oli isikuks, kes 28.06.2009 eksamil käis, selle eksami sooritas, siis sellest lähtuvalt on salvestise aeg ja koht kahtlusteta tuvastatav ning seetõttu pole asjakohane ka apellatsioonis väidetu, et salvestis ei ole ajas ega kohas määratletavad. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mis tugineb nii eksperdiarvamusel kui hääleekspertiisi läbiviinud eksperdi selgitustel tehtud ekspertiisi tulemina antud arvamuse kohta, sellest, et häälekspertiisi tegemisel pole tegemist mõõtmisega Mõõteseaduse mõttes. 5 Oluline on, et sama diktofoni kasutati nii eksami läbiviimisel kui ka I.Ponomarenkolt ekspertiisi teostamiseks hääleproovi võtmisel. Erinevalt kaitsjast kohtukolleegium leiab, et diktofon ei ole käsitatav hääleekspertiisi tegemisel mõõteseadena ning nagu on ekspert ka selgitanud on hääleekspertiisi puhul tegemist hääle põhitoonide analüüsiga. Ekspertiisi käigus ei tehtud mitte ainult akustilist analüüsi, kus kasutati programmi vaid suurt tähelepanu omistati kõnemaneerile, sõnavarale, aktsendile, hääldusele jt kõnet iseloomustavatele tunnustele ehk tehti ka auditiivne analüüs. Ka selline analüüs ei ole samastatav kaitsja poolt viidatud mõõtmisega Mõõteseaduse mõttes. Ekspert on andnud arvamuse, et uuritavatest häälenäidetest ja võrdlusmaterjalist võetud tunnused on oluliselt erinevad, kokkulangevusi ei esine/ 1 kd. t.lk. 52-54/. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et hääleekspertiisi määramine ei olnud kohustuslik ja kohus on õigustatult arvestanud kohtuliku uurimise käigus tuvastatuga, et helisalvestiselt kostuva, ennast I.Ponomarenkona tutvustava isiku ja I.Ponomarenko kõne pole sarnased ka vastava väljaõppeta tavakuulaja jaoks. Apellatsioonikohtu istungil kinnistus kolleegiumil siseveendumus maakohtu järelduse õigsusest, et I.Ponomarenko ei ole isikuks, kes oskaks end eesti keeles mõistetavaks teha, end väljendada, rääkimata ladusast ja paindlikust keelekasutusest, mida sellekohase eksami läbinud, vilunud keelekasutaja peab valdama. Eksami sooritaja teavitamisest eksami suulise osa salvestamise kohta on maakohtu poolt otsuses vajalikku tähelepanu osutatud ja kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, et tegemist oli lubamatu jälitustoiminguga. Vastav teave oli kättesaadav eksamikeskuse teabelehel, kusjuures selgitatakse ka, et suulise eksami osa hinnataksegi just salvestise järgi. Loogiline on ka kohtu seisukoht, et korduvalt eksamit sooritanud isik oli salvestamisest teadlik, seda ei tehtud salaja ning nähtavalt kasutati diktofoni. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimääruse § 12 on Infotehnoloogiaosakonna põhiülesanne kujutise töötluse, infotehnoloogia- ja hääleekspertiiside ning -uuringute tegemine. Kaitsja väide hääleekspertiisi tegemiseks akrediteeringu puudumise kohta peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et akrediteerimine on asutuste vastavuse hindamine ja tõendamine laborite/asutuste kompetentsuskriteeriumeid kehtestavate rahvusvaheliste standardite nõuetele, kusjuures reeglina ei hõlma akrediteerimine kõiki labori/asutuse tegevusi. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus kahelda, et Instituudis teostatud hääleekspertiisi kvaliteet vastab standardi nõuetele, muudele rahvusvaheliste normdokumentidele töö profiili kohta ning Eesti Vabariigi seadustele ja muudele õigusaktidele ning vastavalt EVS-EN ISO 9001:2001 väljatöötatud EKEI kvaliteedijuhtimissüsteemi nõuetele. Kohtukolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemisel ja süüdistatava süü küsimuse otsustamisel ei tugenud kohus vaid hääleekspertiisi aktis antud arvamusele vaid tõendite kogumile, muuhulgas ka käekirjaekspertiisiaktis antud arvamusele. Kaitsja apellatsioonis väidetu, et käekirjaekspertiisis antud arvamus ei ole kategooriline vastab tegelikkusele. Kaitsja ei ole lisanud põhistust, miks selline asjaolu välistab eksperdiarvamuse hindamist tõendina. Kohus on viitega Riigikohtu vastavasisulise lahendile piisava selgusega põhistanud miks eksperdiarvamus on kohtukõlbulik tõend ja kolleegiumil puudub alus seada kahtluse alla maakohtu ja ka Riigikohtu lahendis sedastatut, et ka 6 tõenäolikus vormis antud eksperdi arvamus on

§ 63lg 1 ettenähtud tõendiks ning seetõttu oli kohus õigustatud sellele tuginema.

Kohtukolleegium nõustub kaitsja väitega, et eksami toimumise päeval I.Ponomarenko viibis Jõhvis ja tuvastatud pole isik, kes I.Ponomarenko eest eksami sooritas. Sellised asjaolud olid maakohtule teada, kuid nii nagu leidis maakohus, märgib ka kolleegium, et selline faktoloogia ei anna iseenesest alust kahtlusteks I.Ponomarenko süü tõendatuse osas. Süüdistatava kasuks on võimalik tõlgendada vaid selline kahtlus, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna ringkonnakohtule alust tuvastada, et on olemas sellised kõrvaldamata kahtlused, mis

§ 7

lg 3 alusel toovad kaasa maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava õigeksmõistmise.

1. Prokuröri apellatsioonis on vaidlustatud mõistetud karistuse määr, karistusest tingimisi vabastamine. Apellatsioonis pole vaidlustatud karistusliigina rahalise karistuse mõistmist, kuid on leitud, et selle päevamäärade hulk ega karistusest tingimisi vabastamine ei vasta KarS § 56 lg 1 sätestatule. Siinjuures peab kohtukolleegium kohe vajalikuks märkida, et prokuröri etteheide süüdlase kontrollnõuetele allutamata jätmise kohta pole asjakohane, kuna kohaldatud KarS § 73 ei näe ette süüdlase allutamist kontrollnõuetele. Õige on prokuröri väide, et karistust kergendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud, kuid antud juhul on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olulisemaks fakt, et ka KarS § 73 kohaldamise aluseid pole maakohus tuvastanud, kuid on süüdlase tingimisi karistusest vabastanud. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et politseiametnike käitumisele on nende ametikohast tulenevalt ühiskonnal õigustatult kõrgendatud ootused, on ju politseiametniku üheks põhiülesandeks kuritegude ennetamine. Kui politseiametnik paneb toime kuriteo, selleks, et ta saaks jätkata töötamist politseis, vajab selline käitumine riigi poolt ranget hukkamõistu. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited on asjakohased ning annavad aluse tõdeda, et antud juhul puuduvad nii kuriteo toimepanemise asjaoludes kui ka süüdlase isikus, nii koosmõjus kui eraldi võetuna sellised erilised asjaolud, mis annaksid aluse süüdlase karistusest tingimisi vabastamiseks. Kohtu poolt karistuse mõistmise põhjendused on aluseks temale kergemaliigilise, rahalise karistuse mõistmiseks ja selle määra osas kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt tühistamise asjaolud puuduvad, küll aga annavad prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid aluse tühistada maakohtu otsus I.Ponomarenko karistamisel KarS § 73 sätete kohaldamise osas.
2. Prokuröri apellatsioonis on vaidlustatud süüdistatavalt kohtueelses menetluses teostatud ekspertiiside läbiviimise kulude ja kaitsjatasu väljamõistmata jätmine.

§ 180

lg 1 kehtestab, et süüdimõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 3,4 kehtestavad, et menetluskuludeks on ka riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud ja määratud kaitsjale määratud tasu. 7 Antud juhul on kohus otsusega I.Ponomarenkolt välja mõistnud süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha, kuid on jätnud kõik kohtueelse menetluse kulud süüdimõistetult välja mõistmata. Kohtukolleegium tõdeb, et

§ 180

lg 3 annab kohtule võimaluse seaduses ettenähtud alustel jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kuid ka sellist otsustust kohtuotsuse resolutiivosast ei nähtu ja sellekohaseid põhjendusi otsuse põhiosa ei kajasta. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt puudub seaduslik alus kogu süüdistuse mahus süüdimõistva otsuse tegemisel, vabaduses viibiva ja vähemalt seni töökohta omava isiku vabastamine kõikidest kohtueelse menetluse kuludest. Antud juhul on kohtu poolt tõenditena käsitatud ekspertiisiaktides antud arvamusi, seega oli ekspertiiside määramine asjakohane ja vajalik. Ekspertiisi maksumuse õiendite kohaselt kuulub hüvitamisele vastavalt 2070.00 krooni, ehk 132,30 eurot/ 1 kd. t.lk. 55/ ja 2160.00 krooni, ehk 138,05 eurot / 1 kd t.lk. 84/ Samuti on riigi õigusabi korras määratud kaitsjale tutvustatud kriminaaltoimikut ning vastavalt taotlusele on prokuröri poolt koostatud määrus kaitsjatasu hüvitamiseks summas 420.00 krooni ehk 26,84 eurot. Kohtukolleegiumil puuduvad alused

§ 180

lg 3 ettenähtu kohaldamiseks kuna mingeid andmeid sellest, et süüdistataval puudub vara või vahendid menetluskulude täielikuks hüvitamiseks ringkonnakohtule esitatud ei ole. Seetõttu ja kooskõlas

§ 180

lg 1 kuuluvad süüdimõistetult menetluskuludena väljamõistmisele, lisaks sundrahale, nii ekspertiistasud kui ka määratud kaitsjale määratud mõistlik tasu, kokku summas 297,19 eurot ja selles osas kuulub prokuröri apellatsioon rahuldamisele. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 4 § 338 p 4, § 340 lg 4 p 4,5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 01.

novembri 2010 aasta otsuse I.Ponomarenko karistamisel KarS § 73 kohaldamise ja menetluskulude väljamõistmata jätmise osas. Muus osas jätab otsuse muutmata. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt, kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA PAAVO RANDMA 8