1 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.novembril 2010 Kohtla-Järve kohtumajas Väärteoasja number 4-09-15270 (väärteoasi 2440,09,007849) Kohtunik Inna Kir
§ 74
-22 lg 3 kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Stepan Bondarenko tunnistati süüdi
§ 74
-22 lg 3 alusel ja karistati rahatrahviga 110 päevamäära ehk 6600 krooni ning
§ 74
-22 lg 5 alusel kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks Menetlusalune isik Stepan Bondarenko, isikukood 38712252278, elukoht töötu, xxx Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri esindaja vanemväärteomenetleja Me. K. RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1, 133-135 kohus xxx, OTSUSTAS: Jätta Stepan Bondarenko kaebus Ida Politseiprefektuuri konstaabel L. M. 13.07.2009 otsuse peale väärteoasjas 2440,09,007849 rahuldamata ja nimetatud kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 17.11.
- Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. 1 2 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 01.12.
- Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel ( ehk 01.01.2011) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. Menetluse käik 20.06.2009 koostas konstaabel J. M. Stepan Bondarenko suhtes väärteoprotokolli AB1126699 selle fakti kohta, et 20.06.2009 kell 05.59 juhtis S.Bondarenko mootorsõidukit xxx xxx xxx IdaViru maakonnas xxx vallas xxx kilomeetril, asulavälisel teel liiklusmärgi 351 (70 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 116+-4 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem kui 42km/h. Sellega rikkus S.Bondarenko LE § 126 p 3 nõudeid. S.Bondarenko tegu kvalifitseeriti
§ 74-22 lg 3 alusel.
Konstaabel L. M. tegi 13.07.2009 otsuse väärteoasjas 2440,09,007849, milles leidis, et S. Bondarenko poolt väärteo toimepanek on tõendatud tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste ning kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Karistusena määrati Stepan Bondarenkole
§ 7422
lg 3 alusel rahatrahv 110 trahviühikut summas 6600 krooni ning lisakaristusena kohaldati
§ 74-22 lg 5 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks.
Stepan Bondarenko esitas Viru Maakohtu 31.07.2009 kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse esitaja väitis, et ta sõitis autoga xxx xxx, mitte aga xxx, ja xxx mnt xxx km-l enne kiirust kuni 70 km/t piirava mõjualani keeras tagasi. Kinnitab, et ei sõitnud protokollis märgitud xxx-xxx maantee lõigul ja ei pannud toime lubatud kiiruse ületamist enam kui 40 km/t. Menetlusosaliste seisukohad Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuses väljendatud seisukoha juurde. Kohtuvaidlustes avaldas kaebuse esitaja, et puuduvad tõendid tema süü kinnitamiseks. Kogu süüdistus rajaneb kahe tunnistaja ütlustele kes on politseitöötajad. Muid tõendeid ei ole. Tema rikkumine ei ole salvestatud ega fotografeeritud. Ta seisis teeserval, teda ei peatatud. Talle ei selgitatud protokolli koostamisel midagi. Menetlusalune isik palus arvetsada kõiki asjaolusid ja kaebus rahuldada, väärteomenetlus - lõpetada. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et väärteo toimepanek on tõendatud. Nähtavus oli hea, teelõik oli hea. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on koostatud menetlusõiguse normidega kooskõlas. See on usaldusväärne tõend. Ametnikud ei saanud eksida nii rängalt et kinni oleks peetud vale sõiduk ja karistada süütut inimest pole põhjust. Jääb otsuse juurde, palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtulikul arutamisel uuritud tõendid Menetlusalune isik Stepan Bondarenko andis kohtuistungil ütlusi, et väärteoprotokollis näidatud ajal sõitis O.K. xxx, võttis xxx peale veel 2 inimest- R., siis sõitis xxx poole. xxx küla juures pööras ta tagasi, enne alat, kus on 70 km/h piirang, sest talle tuli meelde, et ta ei võtnud autodokumente kaasa. Ta nägi tumesinist värvi autot, mis sõitis temast mööda xxx poolt xx poole, vist xxx. Ta tegi tagasipöörde. Ta nägi patrullautot, nad sõitsid menetlusaluse isiku järele. Ta 2 3 peatus ja jäi seisma teeäärel. Väljus politseiametnik ja ütles, et ületasin kiirust, 116 km/h oli kiirus. Ta ütles, et politseinikud eksivad. Talle kästi protokollile alla kirjutada.Ta sai aru, et see pole tema auto kiirus, vaid selle auto oma mis sõitis temast mööda. Kohtuistungil oli avaldatud ja uuritud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll lk 14, koostatud 20.06.2009, millest nähtub, et ta juhtis mootorsõidukit 20.06.2009 maanteel xxx ristmiku juures. Teades oma sõiduauto tehnilisi võimalusi, leiab menetlusalune isik, et tema auto ei saaks sõita kiirusega üle 110 km/h. Ta eeldab, et ka päike pimestas teda, ja ta ei saanud oma kiirust täpselt määratleda. Kuid ta leiab kindlalt, et tema kiirus ei saaks olla üle 90 km/h. S. Bondarenko kirjalikust avaldusest lk 16-19, mis on politseile esitatud 26.06.2009, nähtub, et tegelikult ta sõitis mitte xxx xxx poole, vaid xxx xxx poole ja ühel hetkel ta nägi, et xxx on xxx ristmikule sõitis sivist värvi sõiduauto xxx. Ilmselt politseinikud mõõtsid mitte tema sõiduauto, vaid selle xxx kiirust. Tunnistaja K. O. andis kohtuistungil ütlusi, et sündmus toimus 20.06.2009, sest eelmisel päeval oli lõpupidu. Hommikul sõitsid xxx xxx. xxx võtsid veel 2 sõpra peale. Sõitsid xxxjuba umbes 10 km, siis meenus Bondarenkole, et unustas dokumendid koju ja pidi tagasi sõitma. Ta pööras ümber, sõitis ja siis Bondarenko ütles et politseipatrull sõidab taga. Peatusime. xxx poole sõites ja ümberpööramisel lasi S. Bondarenko ühe sinist värvi auto mööda. Patrullautot tanägi, kui tagasi pöörati. Tunnistaja M. S. andis kohtuistungil ütlusi, et nad olid kolmekesi patrullis. Juhi kohal oli A. U., kõrval oli J. M. ja tema oli taga. Kiiruse mõõtmine toimus kuskil kella 6 paiku hommikul. Kiirusemõõteseade oli statsionaarselt kinnitatud. Kiirust mõõtis J. M. ja koostas vastava protokolli. xxx poolt liikus xxx suunas sõiduauto mille kiirus oli suurem lubatust. Lubatud on seal 70 km/h. Auto liikus üksinda, liiklus oli hõre, mõned üksikud autod liikusid. Auto peatus natuke xxx poole 70 märgi alas. Politseiauto seisis kiiruse mõõtmisel. Politseiauto asukoht oli xxx ristmikul oleva söögikoha juures. Selle kõrval on väike parkla, millest saab sõita maanteele. Kontrollitatav sõiduks sõitis neile vastu ehk lähenes. Tegemist oli xxx xxx. Sõiduk vist ise peatus, isegi ei olnud vaja anda peatamismärguannet. Sõiduk peatus 50-100 m kaugusel kohast, kus seisis patrullauto. Tunnistaja A. U. andis kohtuistungil ütlusi, et töötasid kolmekesi politseipatrullis J.M., M. S. ja tema. Hommikul kella 6 paiku mõõtsid kiirust. xxx poolt tuli tumedat värvi sõiduk mille kiiruseks mõõdeti 116 km/h. Märgutulede sisselülitamisel hakkas sõiduk mille kiirust mõõdeti intensiivselt kiirust maha võtma. Sõitsid mõõdetava objekti järgi, auto oli selle aja jooksul vaateväljas, seisma jäi suure sildi juures, 70 alas. Auto liikus üksinda. Tema oli roolis, kiirust mõõtis M. ja koostas protokolli, M. S. istus tagaistmel. Sõiduk oli tumedat värvi, xxx xx vist sinine. Autojuht eitas rikkumist, et tema auto ei saa tehnilistel põhjustel sõita kiirusega üle 110 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist lk 12 nähtub, et 20.06.2009 kell 05.59 Ida-Viru maakonnas, xxx vallas, xxx-xxx mnt xxx kilomeetril teostati sõiduki xxx xxx xxx liikumiskiiruse mõõtmist. Mõõtmisel kasutati kiirusmõõteseadet Stalker II MDR nr AS004172, seadmele tehtud test 20.06.2009 kell 05.30, tulemus töökorras. Mõõtmist teostati seisvast patrullautost, mis paiknes parklas. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal, vastassuunaliselt, üksinda ja lähenes patrullautole. Kiirust oli mõõdetud ca 3-4 sekundi jooksul. Kiiruse mõõtmisel oli seadme lugem 116 km/h, mõõdetaval teelõigul lubatud kiirus on 70 km/h. , määramatus on +-4 km/h, seega ületamine on 42 km/h. Tunnistajateks on kaasatud A. U. ja M. S.. Fikseeritud näitu näidati juhile. Menetlusalune isik andis allkirja protokolliga tutvumise kohta. Autojuht S.Bondarenko, kelle sõiduki kiirus sai mõõdetud, tegi protokollile avalduse, et ta ei ole süüdistusega nõus. 3 4 Asjassepuutuvad normid Liiklusseadus § 7422. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine …
(3)Mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. …
(5)Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kuue kuuni. Liikluseeskiri § 126 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurustest. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Liilkusjärelevalve käigus võivad politsineikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud Liiklusjärelevalve teostamise korra § 7 lg
- Alates 01.01.2010 on Liiklusjärelevale teostamise korra (VV 20.02.2001 määrus nr 67) §§ 231235 aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on toodud nimetatud määruse lisas
- Nimetatud lisa § 6 sätestab, et mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimetatud lisa § 7 lg 1 sätestab, et paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadud kiiruse väärtusel 101-135 km/h on laiendmääramatus 4 km. Tõsiküll, minetatud sätted kiirusmõõturite ja mõõtenetoodika kohta on õigusaktina kehtestatud alates 01.01.2010, kuid mõõtetulemuste protokollimise ja mõõtemetoodikast kinnipidamise nõue on praktikas olnud kohaldatav ka enne 01.01.
- Järelikult peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi järelevalvemenetluses on nimetatud Korra lisa 1 § 6 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Kohus märgib, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on koostatud vastavalt Liiklusjärelevalve teostamise korraga kehtestatud mõõte metoodikale. Asjaolusid, millest tuleneks, et mõõtmisel ei olnud järgitud vastavat medoodikat, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Kiiruse mõõtmisel ja mõõtetulemuste fikseerimisel on järgitud ka ausa menetlemise põhumõtet, nimelt autojuhile on mõõtetulemus ette näidatud ja talle on võimaldatud kanda protokollile oma avaldused ja märkused. Olukorras, kui politseinikul on piisavalt alust arvata, et liiklusjärelevalve käigus avastatakse rikkumine, milles tuleb alustada süüteomenetlust (nimetatud Korra § 36), peavad politsenikud olema valmis viima läbi süüteomenetluse, mille lahutamatu osa on süüteo toimepanemise tõendite kogumine. Ekslik on menetlusaluse isiku väide, et tema süü tõendamiseks puuduvad väärteoasjas tõendid, kuna see rajaneb kahe politseiniku ütlustele ning rikkumine ei ole fikseeritud salvestisega. Selle väite kohta märgib kohus järgmist. 4 5 Eeskätt kohus toonitab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on süüteomenetluses lubatud peamine süütõend, mille usaldusväärsusest ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda. Patrullpolitseinike ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamisega seonduvat. Samuti puudub menetlusalusel isikul õigus nõuda, et tema rikkumine oleks tõendatud ainult ettekindlaksmääratud tõendiliigina- salvestisega. Riigikohtu lahendis 3-1-1-41-06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, ekperdi antud ütlus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevale teostamisel ja kiiruse fikseerimisel tulemusena koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokumend“, mille koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga ( Liiklusjärelevalve teostamise kord, selle lisa 1 § 6). Ei ole välistatud ka salvestise tegemine (nimetatud Korra § 22), mis iseenesest ei ole seaduseandja poolt kohustuslikuks tunnistatud. Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib kirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda ebapiisavaks vastuolude kõrvaldamisel. Politseipatrull teostas liiklusjärelevalvet koosseisus 3 politseinikku, üks nendest võttis endale kohtuvälise menetleja rolli, kaks politsinikku on menetlusse kaasatud tunnistajatena. Kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu lahend 3-1-1-69-05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ettekindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnavalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või teise tunnistaja (Kristiina Org) ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3-1-1-82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis, millele asub kohus alljärgnevalt. Liiklusjärelevalve käigus avastatud rikkumine on fikseeritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis, kiirusemõõteaseadme näit on autojuhile näidatud ja talle on võimaldatud teha protokollile märkusi. Kiirusemõõtesseadme kasutamise protokollis on rikkumise kohaks märgitud xxx vald, xxx-xxx mnt xxx km, kontrollitatava sõiduki suund xxx poole, sõiduk xx xxx xxx xxx. S. Bondarenko ei teinud protokollile sisulisi vastuväiteid, vaid piirdus märkusega, et ta ei ole süüdistusega nõus. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga tutvumisel ega menetlsualuse isiku ülekuulamise käigus ei vaidlustanud S. Bondarenko protokollis fikseeritud asjaolu, et tema sõiduk liikus xxx xxx poole. Ka menetlusaluse isiku ülekuulamisel ei teatanud S. Bondarenko, et politseiniku fikseeritud rikkumise asjaolud on sisuliselt ebaõiged. Ülekuulamise protokollis on viidatud üksnes sellele, et tema auto tehnilises mõttes ei saa nii kiiresti sõita, ja teine põhjus, miks süüdistus on ebaõige, päike võis teda pimestada ja ta ei järginud oma auto kiirust. 5 6 Väärteoprotokollile, kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile, menetlusaluase isiku ülekuulamise protokollile ei ole S. Bondarenko kordagi teinud avaldust ega märkust, et tegelikult mõõdetud sai mitte tema, vaid teise sinist värvi auto kiirust, mis sõitis xxx xxx poole, tema aga sõitis hoopis xxx xxx poole, seega ei saaks politsei tema kiirust mõõta. Esimest korda avaldas S. Bondarenko, et mõõdetud sai mitte tema vaid teise auto kiirust, 26.06.2009 politseile vastavasisulise avalduse esitamisel. S. Bondarenko selgitas kohtuistungil, et talle ei ole keegi väärteo ega kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli sisu selgitanud. Seetõttu jäid tegelikud asjaolud protokolllides kajastamata. Kohus möönab, et protokollidega tutvumisel võib tavakodanik tõesti jätta mõni täidetud või täitmata lahter tähelepanuta. Kuigi sel juhul lähtub kohus ikkagi sellest, et juhul, kui isik juba kohapeal ei tunnista oma rikkumist ja asub ennast aktiivselt kaitsma, peab ta kohtuvälise menetlejale teatama asjaoludest, mis võivad seada süüdistuse kahtluse alla, muidu kohtuvälisel menetlejal ei ole võimalik neid asjaolusid kontrollida. Antud juhul kontrollitatava sõiduki sõidu suund on tähtis asjaolu, sest politseipatrulliauto asukoht oli selline, et politseinikud võisid mõõta xxx poolt tulevate sõidukite kiirust, mis lähenesid xxx ristmikule. Nende sõiduautode puhul, mis sõitsid xxx poolt ja ei jõudnud veel xxx ristmikuni, ei olnud mõõtmine võimalik. Selle asjaolu tähtsus on ka kõrvaltvaatajale ühiselt selge ja arusaadav. Kohus märgib, et isegi kui menetlusalune isik teadmatusest või pingelise olukorra pärast ei suutnud väärteoprotokollile ning kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile adekvaatset sisulist avaldust teha, siis ilmselt oleks tal selleks piisavalt olnud mõtlemis- ja keskendumisaega ülekuulamisel, mille käigus võimaldati menetlusalusele isikule kirjutada oma ütlusi omakäeliselt ülekuulamise protokollile, mis võttis aega 23 minutit. Ka ülekuulamise kestel ei osutanud S. Bondarenko kordagi sellele tähtsale asjaolule nagu tema auto sõidu suund ja et tegelikult oli mõõdetud teise auto kiirust. Ta püüdis ennast õigustada teiste argumentidega - auto ei ole tehniliselt piisavalt võimas ja päike pimestas. Kohus on arvamusel, et kaebuses toodud asjaolude puhul, et mõõdetud sai mitte menetlusaluse isiku vaid teise auto kiirust, on tegemist hiljem (mitte varem kui 26.06.2009) tekkinud menetlusaluse isiku kaitseversiooniga. S. Bondarenko positsioon süüteomenetluse käigus ei olnud järjepidev. Sellest tulenevalt leiab kohus, et S. Bondarenko ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kohus arvestab, et menetlusalusel isikul võib olla motiiv anda ütlusi eesmärgiga õigustada rikkumist ja vältida vastutust, kuid see ei ole peamine faktor, mida kohus arvestab isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Kohus kõrvutab S. Bondarenko ütlusi teiste tõenditega. S. Bondarenko versiooni, et samal ajal sõitis xxx ristmikul xxx poolt sinist värvi auto, S. Bondarenko auto sõitis aga hoopis xxx xxx poole, on kohtuistungil kinnitanud tunnistaja K. O., kes oli S. Bondarenko autos reisija. Samal ajal S. Bondarenko ütlused, millesse kohus suhtub kriitiliselt ülaltoodud põhjusel, ja tunnistaja K. O. ütlused on ümber lükatud kiiruse mõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate M. S. ja A. U. ütlustega. Kohus märgib, et kiiruse režiimi rikkumine on nõuetekohaselt fikseeritud kiirusemõõte kasutamise protokolliga. Nimetatud protokollis kajastatud asjaolud on kinnitatud kahe tunnistajate ütlustega, mis ühtivad omavahel. Nende tunnistajate ütlustes on tuvastatavad mõned vastuolud. Tunnistaja M. S. selgitas, et isegi ei olnud vaja anda peatamismärguannet, sest sõiduki autojuht peatas autot juba ise. A. U. andis kohtuistungil ütlusi, et autojuhile anti peatamismärguanne. Kohus leiab, et selline vastuolu ei ole olulise tähendusega ega osuta sisulist mõju tõendamisele kuuluvate asjaolude kindlaksmääramisele. Tunnistajad ja menetlusalune isik on ühel seisukohal selles osas, et auto peatus 50-100 meetri kaugusel kohast, kus on xxx ristmikul asuv söögikoht ja väike parkimisplats, ja ei väljunud 70 km/h piirangu alast. Teine vastuolu seisneb selles, et M. S. ütluste järgi menetlusaluse isiku sõiduk oli tumedat värvi xxx xxx, A. U. andis ütlusi, et sõiduk oli xxx xxx vist sinist värvi. Menetlusalune isik esitas 6 7 kohtule sõiduki registreerimistunnistuse, mille kohaselt on tema sõiduki värv lilla. Sellest lähtudes taotles menetlusalune isik tunnistada politseinike ütlused ebausaldusväärseteks, sest politseiniku ütlustest tulenev sõiduki värv ei klappi tegeliku värviga. Kohus märgib, et mõlemad tunnistajad osutasid põhimõtteliselt auto margile - xxx xxx. Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et xxx sõitis sinist värvi vist xxx. Kohus leiab, et politseinikud, kes on ennast valmistanud kiiruse mõõtmiseks, valinud vastavalt metoodikale mõõtmise koha, veendunud statsionaarsete takistuste puudumises, on võimelised ja valmis mõõtma paigalseisvast patrullautost päeva valgel ajal vastutuleva sõiduki kiirust, fikseerima, millise sõidukiga tegemist on, ja rikkumise järel sõidukit ka peatama. Kohus on arvamusel, et liikluspolitseinikud tunnevad vahet xxx xxx ja xxx vahel. Menetlusalune isik ei põhjendanud veenvalt, miks peaksid politseinikud laskma kiiruse ületamisega sõitva vastutuleva sõiduki mööda ja hakkama peatama hoopis xxx xxx. Kohus möönab, et politseinikel kuulus teatud aega, mis on mõõdetud sekundites, parkimisplatsilt maanteele välja sõitmiseks (parkimisplats on fotol lk 7 kaebuse juures). Nende sekundite kestel jätkas aga kontrollitatav sõiduk liikumist teel edasi. Ja sel juhul, kui väidetav kontrollitatav sõiduk „sinist värvi vist xxx“ sõitis suure kiirusega edasi, võisid politseinikud eksida ja hakata lugema rikkujaks teeserval peatunud xxx xxx. Loogiliselt on see võimalik ja mõistetav. Kohus on arvamusel, et menetlusaluse isiku selline väide ei vasta tegelikele asjaoludele. Parkimisplatsilt kuni xxx xxx peatamiskohani on umbes 100 m (menetlusaluse isiku kaebusele lisatud fotodelt lk 6 nähtub, et vahemaa on 112 m), tegemist on sel kohal ulatuva sirge teelõiguga. Narva poole sõites pärast 70 km/h piirangumärki on paigaldatud 50 km/h piirangumärk. Sellest tulenevalt oleks „sinist värvi vist xxx“ juht pidanud peale seda, kui nägi politseiautot, oma kiirust intensiivselt vähendama, et jõuda 50 km/h piirangualasse õige kiirusega. Sel juhul oleks see teine auto pidevalt politsei vaatenurgas. Sel juhul puudus politseinikel võimalus eksida, sest vaatenurgas oleks kaks erinevat autot – xxx xxx ja „sinist värvi vist xxx“. „Sinist värvi vist xxx“ võis vaatenurgast kaduma minna juhul, kui hakkas xx ristmikult eemaldudes intensiivselt kiirendama. Menetlusalune isik pole kordagi väitnud, et „sinist värvi vist xxx“ sõidaks ilmse kiiruse ületamisega (112 km/h ja 70 km/h vahe on autojuhile tunnetav) ja sisenedes 70-50 km/h piiripealsse alasse hakkaks intensiivselt kiirendama. Isegi kui „sinist värvi vist xxx“ jätkaks liikumist sama kiirusega 112 km/h ehk 30 m/sek, siis ka sel juhul 112 m vahemaa läbimiseks kuuluks sõiduautol vähemalt 4 sekundit. Selline aeg on piisav, et politseipatrullauto saaks maanteele välja sõita ja jälgida rikkuja auto liikumist. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud menetlusaluse isiku väide, et tagasipöörde tegemiseks pidi ta „sinist värvi vist xxx“ laskma, teenpeenrale sõitma ja peatuma ning alles siis sõitis tema autole tagant politseiauto Kohus leaib, et menetlusaluse isiku väide on kohtule esitatud tõele mittevastav kaitseversioon, mille eesmärgiks vältida vastutust. Tunnistaja K. O. kohtuistungil antud ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt ja leiab, et tema ütlused on kohtuliku arutamise käigus ümber lükatud kiiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistajate M. S. ja A. U. ütluste kogumiga. Kohtu kriitiline suhtumine K. O. ütlustesse on tingitud mitmest asjaolust. Tunnistaja ei olnud kohtuvälise menetluse käigus ülekuulatud. Seda ei saa panna kohtuvälise menetlejale süüks, sest sellise rikkumise puhul - kiiruse ületamine- on peamiseks tõendiks kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, millega on seaduses ettenähtud korras fikseeritud toimepandud rikkumine. Rikkumise fikseerimise seisukohalt on tähtis ka politseinikest kaasatud tunnistajate ülekuulamine, mis oli kohtuvälise menetluse käigus ka tehtud. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole kohapeal kordagi avaldanud, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis näidatud andmed- nimelt tema auto sõidu suund- on näidatud valesti, ei ole kohtuvälisel menetlejal ajendit ega põhjust rikkuja sõiduautos viibivate isikute ülekuulamiseks. S. Bondarenko tõi oma kaitseversiooni menetlusse alles 26.06.
- Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et S. Bondarenko ja K. O. viibisid eelnevalt 19.06.2009 peol kooli lõpetamise puhul. Kohus ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et K. O. võib olla motiiv anda kohtus ka tõele mittevastavaid ütlusi sooviga vältida tuttava S. Bondarenko vastutust. Võttes kõik need asjaolud 7 8 kogumis leiab kohus, et K. O. ütlused ei sea kahtluse alla kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ega tunnistajate A. U. ja M. S. ütluste usaldusväärsust. Kiirusemõõteseadme kasitamise protokolli, tunnistajate M. S. ja A. U. ütlustega leiab kohus tõendatuks, et 20.06.2009 kell 05.59 juhtis S.Bondarenko mootorsõidukit xxx xxx xxx Ida-Viru maakonnas xxx vallas xxx-xxx mnt xxx kilomeetril, asulavälisel teel liiklusmärgi 351 (70 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 116+-4 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem kui 42km/h. Sellega rikkus S.Bondarenko LE § 126 p 3 nõudeid. S.Bondarenko tegu on õigesti kvalifitseeritud
§ 74-22 lg 3 alusel. Kohus leiab, et S. Bondarenko pani talle süüksarvatud värteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Kar
S § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on arvamusel, et juhul kui isik sõidab 70 km/h piirangu alasse kiirusega, mis tunduvalt ületab lubatut, ei ole alust rääkida juhi ettevaatamatusest. Samuti märgib kohus, et autojuhile võib osutuda mittetunnetavaks näiteks kiiruse vahe 90-95-100 km/h. Kiirusel üle 110 km/h on tavalisele autojuhile siiski tunnetav, et ta sõidab ilmselt lubatust suurema kiirusega (kui lubatud on 90 km/h). Sel juhul autojuht pöördub oma kiiruse kohandamiseks auto seadmetele. Teel 70 km/h piirangu kehtestamine eeldab autojuhilt kiiruse hoolikamat jälgimist. Sõites 70 km/h piirangu ala kiirusega vähemalt 112 km/h teab juht, et ta ületab lubatud kiirust, ning jätkates sama kiirusega sõitmist soostub sellega ehk möönab süüteokoosseisule vastavat asjaolu. S. Bondarenko süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohhtuvälise menetlemise käigus ei ole menetlusõigust rikutud ja menetlus on läbi viidud pädeva menetleja ( politseiasutuse) poolt. Karistus Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest. Karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust kiirema kiirusega sõitmine ehk lubatud kiiruse ületamine on ohudelikt. Selle teo kergem väärteokoosseis on ette nähtud
§ 7422
lg 1 järgi - kiiruse ületamine kuni 20 km/t, mis näeb ette ka kergema karistuse.
§ 74
-22 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegu- kiiruse ületamine 21-40 km/h näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 6000 krooni või juhtimisõiguse äramitmise kuni 6 kuuni.
§ 74
-22 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärtegu – kiiruse ületamine üle 40 km/h on karistatav rahathaviga kuni 12000 krooni või juhtimisõiguse äravõtmise kuni 1 aasta.
§ 74
-22 lg 4 ja 5 sätestavad, et rahatrahvi kõrvale võib lisakaristusena määrata juhtimisõiguse äravõtmine (
§ 74
-22 lg 2 järgi ettenähtuud väärteo puhul kuni 3 kuuni ja
§ 74-22 lg 3 järgi ettenähtud väärteo puhul kuni 6 kuuni).
Sõites asulavälisel teel, kus lubatud kiirus on liikluskorraldusvahendiga kehtestatud 70 km/t, kiirusega vähemalt 112 km/t, ohustas S. Bondarenko oma oma teoga teiste liiklejate liiklusturvalisust märkimisväärselt. Kohtuvälise menetleja kergendavad asjaolud. otsuses on õigesti märgitud, et puuduvad karistust raskendavad ja 8 9
§ 74-22 lg 3 sätestatud maksimaalne määr on 12000 krooni, keskmine on 6000 krooni.
Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on 110 trahviühikut, s.o 6600 krooni ehk keskmisest määrast veidi suuremas määras. S. Bondarenko on ka varem karistatud tõsise liiklusalase väärteo eest- mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis rahatrahviga 10200 krooni, karistus on täidetud 11.02.2009. Sellest tulenevalt leiab kohus, et sanktsiooni keskmisest määrast veidi suuremas määras rahatrahvi määramine on kooskõlas karistuse määramise ja mõistmise põhimõtetega ja õiglane. Kohus leiab, et lisakaristuse määramine, juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks on põhjendatud, sest Karistusregistrist nähtub, et varasem rahatrahvi ei ole S. Bondarenkole piisavat mõju avaldanud. Trahv on tasutud, mis näitab, et rahatrahvide tasumisega ei olegi S. Bondarenkol raskusi ja trahv kui karistus ei mõjuta teda niivõrd tõsiselt, et ta hakkaks uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Lisakaristuse määramine võib panna ta hoiduma liiklusalaste tegude toimepanemisest. Ainult põhikaristuse kohaldamist S. Bondarenko puhul enam ei piisa. Lisakaristuse määr - 2 kuud - on vastavalt
§-le 74-22 lg 5 valitud õigesti – alamäärale lähedases määras (
§ 74-22 lg 5 juhtimisõüiguse äravõtmise alammäära on 1 kuu).
Kohus leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei takista menetlusalusel isikul oma isiklikku elu korraldamast kuna juhtimisõiguse äravõtmine on suhteliselt lühiajaline, kaks kuud, mil isikul on võimalus oma elu ümber korraldada nii, et ei peaks mootorsõidukit kasutama. Järelikult, nimetatud lisakaristuse kohaldamise puhul pole tegemist sellise meetmega, mis tekitaks isikule ilmseid ja põhjendamatuid kannatusi. KOHTU MEETMED S. Bondarenko kaebus tuleb jätta rahuldamata ja tema suhtes kohtuvälise menetleja Ida Politseiprefektuuri konstaabel L. M. poolt tehtud 13.07.2009 otsus väärteoasjas 2440,09,007849 muutmata. Kohtunik Inna Kirsipuu 9