← Eesti

1-09-19225/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-19225 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja
  3. jaanuar
  4. a, Tallinn koht Vladimir Miholi süüdistuses KarS § 113 järgi Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus Apellatsiooni esitajad Vladimir Mihol ja tema kaitsja advokaat Alar Neiland Prokurör Toomas Tomberg Vladimir Mihol Elukoht XXXXXXXXX X, XXXXXX XXXXXX, XXXX XXXX, XXXXXXXX, asukoht Tallinna Vangla (kd 2 tl 235) Süüdistatav Isikukood: 35105260301 Kodakondsus: XXXXX Haridus: XXXXXXX Emakeel: vene keel 1

(6)Töökoht või õppeasutus: Karistatus: ei tööta kriminaalkorras karistamata; väärteokorras karistatud (kd 2 tl 236) Kaitsja Alar Neiland RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Harju Maakohtu 08.10.
  2. a otsusega mõisteti Vladimir Mihol KarS § 113 järgi süüdi ja karistati teda 11-aastase vangistusega. Maakohtu otsuse kohaselt lõi V. Mihol ajavahemikul 06.06.2009 kell 21.00 kuni 07.06.2009 kell 16.00 oma kodus K. I. korduvalt vaasi, noa, käte ja jalgadega näkku, pähe, kehasse ja jäsemetesse, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, mis põhjustasid kannatanu surma sündmuskohal. V. Mihol end süüdi ei tunnistanud; tema ütlused jättis kohus aga tähelepanuta, kuna kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlused erinesid oluliselt. Kohus leidis, et tapmise pani toime V. Mihol. Tapmine on toimunud V.Miholi elukohas, kuhu ta läks eelmisel õhtul kahekesi koos K. I.. V.Mihol elas seal üksi ja ühtegi viidet selle kohta, et majas oleks võinud viibida või viibis keegi kolmas isik, ei ole. Sissetungi jäljed V. Miholi elukohas puuduvad. Küll on leitud V. Miholi riietelt tapetu verd, toas on tema verised sõrmeja jalajäljed. Ka nugadel, mida ilmselt tervisekahjustuste tekitamiseks kasutati, on nii süüdistatava kui tapetu DNA. Samuti käitus V. Mihol hommikul peale tapmist agressiivselt, ähvardas tapetu tütart tapmisega. V.Miholi süüle tapmise toimepanemises viitab ilmselgelt ka tema käitumine pärast K. I. laiba nö „leidmist“. Ei ole eluliselt usutav väide, et inimene, kes avastab hommikul ärgates oma armsaks saanud külalise teadmata asjaoludel tapetuna suures vereloigus, ei teata sellest 2
(6)politseile, jalutab mööda sündmuskohta vere sees ringi, tegeleb poeskäimise organiseerimisega ja alkoholi tarvitamisega. Sellisele käitumisele lihtsalt ei ole muud põhjendust, kui see, et V.Mihol ise on tapmise toime pannud.
  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Mihol ja tema kaitsja. 2.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja V. Miholi õigeksmõistmist või – alternatiivselt – kergema karistuse mõistmist. Kaitsja hinnangul on kohus V. Miholi süüdimõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Lisaks on kaitsja seisukohal, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud, et tapmise pani toime V. Mihol. Kaitsja seab kahtluse alla mitmed tõendid või kohtu hinnangu neile: Tunnistajate G. V. ja J. S. ütlused ei ole inkrimineeritava kuriteoga seonduvad. Samuti ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et tunnistaja et H. K. ütlustega on tõendatud V.Miholi käitumise adekvaatsus kuriteo järgselt. Kannatanu S. S. ütluste hindamisel tuleks arvestada, et K. I. oli tema ema ja need ütlused ei ole endastmõistetavalt erapooletud. Kui V.Miholi kodus ei ole tuvastatud kolmandate isikute DNA-d ega sõrmejälgi või korterisse sissemurdmist, ei saa sellest teha järeldust, et kannatanu surma põhjustas just V. Mihol. Asjaolu, et isik ei suutnud kõnesolevas situatsioonis oma süütust tõendada, ei pea süütuse presumptsioonist tulenevalt saama süüdimõistmise aluseks. Ükski kohtu poolt otsuses viidatud kirjalikest tõenditest ei ole kohane V.Miholi süüdimõistmisel tahtlikus tapmises. V.Miholi kahtlustuseks ei anna alust tema varasem elukäik. V.Miholil puudus kuriteo toimepanemiseks motiiv. Kuna käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, et V.Mihol oleks kannatanule kehavigastusi tekitanud, puudub võimalus V.Miholi tahtluse hindamiseks. Juhul, kui V. Miholit õigeks ei mõisteta, tuleks kaaluda, kas tema tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi, lähtudes võimalikust ajavahest löömise ja surma vahel ning süütuse presumptsioonist. 2.2 V. Mihol leiab apellatsioonis, et ta ei ole sellist rasket karistust ära teeninud, ta ei ole seda tegu toime pannud. V. Mihol avaldab arvamust, et teo pidi panema toime keegi kolmas isik, sel ajal kui tema magas. Magama jäi ta põhjusel, et keegi pidi olema talle andnud mingit uinutavat ainet. Kohtueelses menetluses andis ennast rõõnavaid ütlusi, kuna oli šokiseisundis ja ütles seda, mida uurija soovitas. Ta ei oleks olnud võimeline K. I. tapma, ka ei olnud tal selleks mingit motiivi.
  2. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3
(6)
  1. Kohtukolleegium leiab, et V. Mihol on oma apellatsioonis sisuliselt korranud Harju Maakohtu istungil antud ütlusi. Maakohus jättis aga V. Miholi ütlused neis sisalduvate vastuolude tõttu kõrvale kui ebausaldusväärsed. Nimelt erinesid V. Miholi kohtuistungil antud ütlused diametraalselt kohtueelses menetluses antud ütlustest – kui kohtueelses menetluses tunnistas V. Mihol end süüdi ja andis ütlusi selle kohta, kuidas ta tapmise toime pani, siis maakohtus ta end süüdi ei tunnistanud ja leidis, et keegi teine pidi olema korterisse tunginud ja K. I. tapnud sel ajal, kui V. Mihol magas. Maakohus märkis, et süüdistatav ei suutnud mõistuspäraselt põhjendada, miks ta andis nii erinevaid ütlusi. Esitatud apellatsioonis väitis V. Mihol, et oli šokiseisundis ja sellest tulenevalt lasi end uurijal mõjutada end süüdi tunnistama. Samas ei kinnita V. Miholi suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatriline ja –psühholoogiline kompleksekspertiis seda, et V. Mihol oleks peale juhtunut olnud sellises seisundis, et ei olnud võimeline toimuvast aru saama. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult V. Miholi ütlused kõrvale.
  2. Mis puutub kaitsja seisukohta, et kannatanu S. S. ütlusi tuleb käsitada endastmõistetavalt erapoolikutena, kuna K. I. oli tema ema, siis selline seisukoht on vastuolus KrMS § 61 lõigetes 1 ja 2 sätestatuga. Nimetatud sätted näevad ette, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid kogumis. See tähendab, et ühegi tunnistaja ega ka kannatanu või süüdistatava ütlusi ei ole alust lugeda ebatõeseks ainuüksi ütluste andja isikule tuginedes. Võistlevas kohtumenetluses on ütluste andja usaldusväärsuse või selle puudumise demonstreerimine kohtumenetluse poolte ülesanne. Seda saab teha ristküsitluse raames. Teisesküsitluses on võimalik ütlusi andnud tunnistajat detailselt küsitleda nende esitatud faktiväidete, taju ja motiivide kohta, selleks, et kinnitada või diskrediteerida nende ütlusi teadmisi või usaldusväärsust. Seega, leides, et S. S. ütlused on kallutatud, oleks kaitsja pidanud selle teisesküsitluse abil esile tooma. Antud juhul apellatsioonis mingitele sellistele asjaoludele apellatsioonis viidatud ei ole. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus põhjust S. S. ütluste kõrvalejätmiseks. Kaitsja heidab maakohtule ette, et viimane tugines tunnistajate G. V. ja J. S. ning H. K. ja S. S. ütlustele kuigi esimesed andsid ütlusi K. I. tapmisele eelnenud, viimased kaks aga sellele järgnenud aja kohta. Ringkonnakohus peab nende tunnistajate ütlusi siiski lubatavateks ja asjakohaseks. Riigikohus on mitmel korral (RKKKo 01.04.2004/3-1-1-16-04 ja 01.03.2006/3-1-1-142-05) leidnud, et menetlusseadustik ei keela tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Kriminaalkolleegium põhjendas oma seisukohta sellega, et ehkki kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Käesolevas asjas tugines maakohus G. V. ja J. S. ütlustele selle kohta, et 06.06.2009 tarvitasid nad koos V. Miholi ja K. I. umbes 3 pudelit viina, V. Mihol oli sel päeval põhjendamatult ärritunud meeleolus. S. S. andis aga ütlusi selle kohta, et V. Mihol oli agressiivselt meelestatud ka 07.06.
  3. a – ta olevat lubanud ka S. S. ära tappa ning hakanud vastu politseiametnikele. Tunnistaja H.K. ütlustele tuginedes leidis maakohus, et kõrvaltvaataja hinnangul oli V. Mihol 07.062009, s.o pärast K. I. surma võimeline ümbritsevast aru saama.
  4. Maakohus ei mõistnud aga V. Miholit süüdi sugugi ainult tema kuriteole eelnenud ja järgnenud käitumisele tuginedes. Kohus märkis, et DNA ekspertiisiaktis toodud eksperdiarvamuse kohaselt ei leitud uuritud proovidest kolmandate isikute DNA-d, küll aga nii K. I. kui V. Miholi DNA-d. Seejuures olid V. Miholi püksid ja kingad määrdunud K. I. 4
(6)verega (p 1, 4, 5, 8, 10). Samuti tuvastati kahel noal, millega tõenäoliselt tekitati mitmed K. I. esinenud vigastused, nii K. I. kui V. Miholi DNA (p 1, 5, 7, 8; kd 2 tl 67-76). Ka sõrmejäljeekspertiisi aktides toodud eksperdiarvamus kinnitas, et kolmandaid isikuid sündmuskohal ei viibinud (kd 2 tl 84-88, 90-92). Jäljeekspertiisi aktis toodud eksperdiarvamuse kohaselt võisid kõik uuritud jalatsijäljed olla jäetud V.Miholi jalatsitega (kd 2 tl 97-129). Seega ei esinenud mingeid tõendeid, mis kinnitanuks kolmandate isikute viibimist V. Miholi elamus ajal, kui K. I. tapeti. Kaitsja leidis apellatsioonis, et nendest asjaoludest ei või süütuse presumptsioonist tulenevalt teha siiski järeldust, et tapja oli just V. Mihol. Samuti leiab kaitsja, et majas olnud esemetel pididki olema V. Miholi jäljed ja kannatanu verd oli paljudes kohtades, sh V. Miholi riideesemetel. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja leiab, maakohtu järeldused on igati lubatavad ja põhjendatud. Ühest küljest puuduvad igasugused tõendid kolmandate isikute viibimise kohta kuriteopaigal kuriteo toimepanemise ajal, teisest küljest viitab veri V. Miholi riietel sellele, et just tema pani tapmise toime. Sellises kontekstis, kus ei ole andmeid kolmandate isikute sündmuskohal viibimise kohta, annab veri süüdistatava riietel enam alust arvata, et tema pani teo toime. Olukorras, kus puuduvad tõendid kolmandate isikute viibimise kohta sündmuskohal, ei saa rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mis välistaks süüdimõistva otsuse tegemise.
  1. Kohtukolleegium leiab, et asjakohane ei ole kaitsja väide, mille kohaselt V. Miholi kahtlustuseks ei anna alust tema varasem elukäik (karistamatus; hea läbisaamine naabritega; töötamine autojuhina, mis eeldab siiski alkoholist sõltumatust). Isiku süüdi- või õigeksmõistmise aluseks on see, kas konkreetse kuriteo toimepanemine on tõendatud või mitte.
  2. Nii kaitsja kui süüdistatav väitsid, et V. Miholil puudus K. I. tapmiseks motiiv. Samas ei nõua KarS § 113 koosseis seda, et tapmine oleks pandud toime mingil kindlal motiivil. KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt on KarS § 113 karistatav, kui tegu on pandud toime tahtlikult. KarS § 16 lg-st 1 lähtuvalt piisab kaudsest tahtlusest. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus leidnud, et V. Mihol pani tapmise toime otsese tahtlusega, s.t maakohus leidis, et V. Mihol teadis, et tema tegu toob kaasa kannatanu surma, ja vähemalt möönis seda. Seega ei ole maakohus väitnud, et V. Mihol tegutses kavatsetult ja sooviski kannatanu surma. Maakohtu hinnangul näitas kannatanule tekitatud vigastuste raskus ja rohkus seda, et V. Mihol mitte ainult ei pidanud võimalikuks, vaid teadis, et tema tegevuse tulemusel kannatanu sureb. Samas leidiski maakohus, et V. Mihol ei pruukinud samas kannatanu surma soovida, kuid möönis seda, s.t leppis sellega. See tähendab, et kuigi isiku teguviis ei jätnud maakohtu hinnangul muud võimalust, kui et isik sai aru, et ohver selle tulemusel sureb, ei tuvastanud maakohus seda, et V. Miholil oleks olnud mingi põhjus või soov kannatanu tappa. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et vigastuste hulk ja raskus on sellised, et tavainimeselegi on selgelt aru saada, et nende tulemusel saabub kannatanu surm. Maakohtu otsuses on surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile tuginedes välja toodud K. I. surma põhjuseks olnud eluohtlikud tervisekahjustused - aju-kolju kinnine tömp trauma näokoljuluude hulgimurdude, ajukelme-aluste verevalumite, ulatuslike põrutus- ja põrutus-rebimishaavade ning verevalumite ja nahamarrastustega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust ja peaajuturse ning millele agonaalses seisundis traumaatilise šoki foonil lisandus oksemasside aspiratsioon. Peale surma põhjustanud vigastuste esines K. I. veel teisi eluohtlikke tervisekahjustusi: kehatüve ja kaela kinnine tömp trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdude (kokku 19 roidemurdu, neist viie roide kaksikmurd) ja rinnaku ristimurruga, verevalumitega luumurdusid ümbritsevates pehmetes kudedes, vasakul poolt kaela- ja rinnalihastes rasvkoes ülakõhu piirkonnas ning hulgaliste nahaaluste verevalumite ja nahamarrastustega kehatüvel ja 5
(6)kaelal. Samuti esinesid K. I. torke-lõikehaavad alalõual, vasakul õlavarrel, paremal küünarvarrel, parema randmeliigese siseküljel ja paremal labakätel 1-2 kämblaluu vahel ning lõikehaavad otsmiku piirkonnas ja labakätel. Kõik vigastused olid elupuhused ja tekitatud lühikest aega enne surma saabumist (kd 2 tl 4-42). Seega oli K. I. tugevasti pekstud pähe ja rinnapiirkonda.
  1. Kaitsja leidis, et V. Miholil võis esineda patoloogiline joove, mistõttu on tema süü välistatud. Tõendid seda ei kinnita. V. Miholi suhtes viidi läbi kohtupsühhiaatriline ja psühholoogiline kompleksekspertiis, mille tulemusel ei tuvastatud, et V. Mihol ei oleks olnud teo toimepanemise ajal võimeline oma tegusid juhtima või neist aru saama. Lisada tuleb, et patoloogilisele joobele on iseloomulik, et see vallandub pärast väikese koguse alkoholi manustamist. Nii tunnistajate kui V. Miholi enda ütluste kohaselt tarvitas ta aga alkoholi üsnagi suurtes kogustes. K. I. tapmisele eelnenud õhtul viibis V. Mihol seltskonnas, kus neljakesi tarvitati umbes kolm pudelit viina, pärast koju jõudmist jätkas V. Mihol alkoholi tarvitamist.
  2. Tulenevalt sellest, kui jõhkralt oli K. I. pekstud, leiab kohtukolleegium, et V. Miholi süü on suur. Nagu eespool välja toodud, esines K. I. hulgaliselt luumurde. Lisaks esines tal ka selliseid haavu, mille tekitamine pidi eksperdiarvamuse kohaselt tekitama tugevat valu (eksperdi arvamuse p 2; kd II, tl 14). Kuigi prokurör ei ole pidanud neid asjaolusid selliseks, et esitada süüdistus KarS § 114 p 1 järgi tapmise toimepanemises piinaval viisil, leiab kohtukolleegium, et tapmise viisi tuleb isiku süü suuruse hindamisel kindlasti arvestada. Sellest tulenevalt ei saa 11-aastast vangistust pidada isiku süüle mittevastavaks karistuseks.
  3. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.