1-10-9300/12

(4)RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. septembri
2. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. septembri
5. aasta otsusega tunnistati Maksim Morozov süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. Vastavalt KarS § 65 lg 2 suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.12.2008.a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 1 kuu ja 28 päeva vangistust – võrra ning mõistis liitkaristuseks 5 (viis) aastat 1 (üks) kuu ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. Samuti mõisteti M. Morozovilt kannatanu Y. L. kasuks välja 63 878.- (kuuskümmend kolm tuhat kaheksasada seitsekümmend kaheksa) krooni varalise ja mittevaralise kahju hüvitisena. Maksim Morozov mõisteti KarS § 118 p 1 järgi süüdi selles, et tema 02.08.2009.a. kella 23:00 paiku XXXXXXXX XXXXXX XX maja juures viibides lõi J. L. noaga rinna piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, mis põhjustas ohu kannatanu elule – lõikehaava rindkere eesseinas vasakul pool II roide kõrgusel, mis ulatus rinnaõõnde, ning mis tüsistus traumaatilise veririnnaga vasakul pool.
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja M. Morozovi õigeksmõistmist. Kaitsja leidis apellatsioonis, et kohus on teinud asjas tuvastatud asjaoludest ebaõiged järeldused ning on käsitlenud tunnistajate ütlusi meelevaldselt. Sisuliselt on kannatanu ise ainus, kes väitis, et pussitaja oli M. Morozov. M. Morozovi süü suhtes esinevad kahtlused, mille kõrvaldamine tunnistajate ütluste abil nende vastuolulisuse tõttu ei ole võimalik. Kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks ning M. Morozov õigeks mõista.
7. Ringkonnakohtu istungil kaitsja ja süüdistatav toetasid apellatsiooni. Prokurör vaidles sellele vastu ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et M. Morozovi süü on tõendatud. Ringkonnakohus peab usaldusväärseks J. L. ütlusi, mille kohaselt lõi teda noaga M. Morozov. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole J. L. põhjust M. Morozovi kohta valetada, kuna ta ei tundnud M. Morozovit ega olnud temaga varem kohtunud. Ta selgitas, et nägi M. Morozovi nägu selgelt pärast seda, kui ta pärast noahaava saamist kukkus. Kaitsja on seadnud kannatanu ütlused kahtluse alla põhjendusega, et ta oli ebakaine ja vahejuhtum leidis aset pimedas, kus ainsaks valgusallikaks oli lõke. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et J. L. oli alkoholijoobes, 2

(4)sellest hoolimata on ta aga hiljem andnud ütlusi, milles on detailselt kirjeldanud nii seda, kuidas teda löödi kui 02.08.2009 sündmusi tervikuna. Sellest tulenevalt oli ta võimeline piisavalt adekvaatselt toimuvat tajuma. Ka ei löödud teda noaga pilkases pimeduses, vaid lõkke ja šašlõkipanni lähedal. Lisaks J. L. kinnitas seda, et M. Morozov viibis sündmuskohal, G. S.. Seejuures on mõlemad kirjeldanud seda, milline särk M. Morozovil seljas oli. Kaitsja leiab, et valges särgis isik pidi olema hoopis A. M.. Samas ei ole andmeid selle kohta, mis oli A. M. seljas. Apellatsiooni kohaselt kinnitas seda, et tegemist oli A. M., seegi, et G. S. sõnul valges särgis mees oli see, kes helistas kiirabisse. G. S. maakohtu istungil antud ütlustest selgub aga, et kiirabisse helistanud mees oli eemal, M. Morozov aga kannatanu ja J. S. juures. Seega ei pea kaitsja väide paika. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et M. Morozovi süüdimõistmine tugineb üksnes kannatanu ütlustele. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et menetlusseadustik ei sisalda keeldu tugineda süüdimõistva otsuse tegemisel isegi üksnes kannatanu ütlustele. KrMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus hindab kõiki tõendeid oma siseveendumuse alusel. S.t kui kannatanu ütlused selle kohta, et teo pani toime just süüdistatav, on kohtu jaoks usaldusväärsed ja piisavalt veenvad, võib kohus teha süüdimõistva otsuse ka vaid nende alusel. Sama on kinnitanud ka Riigikohus

1. septembril
2. a kriminaalasjas nr 3-1-1-8903 tehtud otsuses (sarnast olukorda on Riigikohus käsitlenud aga ka nt
3. oktoobri
4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04). Tõsi küll, Riigikohus leidis, et ainult kannatanu ütlustele tuginedes ei või teha süüdimõistvat otsust juhul, kui kannatanu hilisemad ütlused erinevad oluliselt varasematest ütlustest. Arvestada tuleb aga, et nimetatud otsus pärineb kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajast, praegu kehtiva KrMS § 281 lg-st 1 tulenevalt ei võigi kohus põhjendamatu vastuolu puhul isiku ütlustele tugineda. Käesoleval juhul kannatanu ütluses taolisi vastuolusid välja toodud ei ole. Kaitsja seadis G. S. ütlused kahtluse alla J. S. ja A. M. ütlustele tuginedes – nende sõnul peale nende pärast pussitamist kedagi peale nende sündmuskohal ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et nende ütlused ei lükka G. S. ütlusi ümber, kuna J.S. tegeles kannatanule abi andmisega, A. M. oli aga G. S. sõnul eemal ja helistas kiirabisse, mistõttu ei pruukinud nad teisi lähedal viibinud isikuid märgata. Oli ju sündmuskoha läheduses veel nt R. S., kelle seal viibimist J. S. ja A. M. samuti ei kinnitanud. Lisaks J. L. ja G. S. viitas maakohus veel R. S. ütlustele kui M. Morozovi sündmuskohal viibimist kinnitavatele. Kaitsja märgib apellatsioonis, et R. S. ei kinnitanud kohtuistungil, et see hääl, mida ta kuulis sündmuskohal ja mille omanik tema kaitseks nagu välja astus, oli M. Morozovi oma. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et R. S. ei ole kohtus andnud ütlusi selle kohta, et ta kuulis sündmuskohal M. Morozovi häält. Maakohtu istungil R. S. M. Morozovi hääle kuulmise kohta ei küsitud. Prokurör küsis R. S.: „Kas te 2.08.2009.a. Maksim Morozovit nägite?“ Vastus oli: „Ei.“ Hiljem avaldas kohus prokuröri taotlusel R. S. kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, kuidas ta kuulis siis, kui teda peksti, M. Morozovi häält ja M. Morozov astus tema kaitseks välja. Vastuseks prokuröri küsimusele, kuidas ta vastuolu selgitab, vastas R. S., et võis selle unustada, võis olla aga nii, nagu ta eeluurimisel ütles. Rohkem R. S. ses osas ei küsitletud. Seega ütles R. S. kohtuistungil, et ta ei ole kindel, kas ta kuulis M. Morozovi häält. Seega ei kinnita R. S. ütlused ringkonnakohtu hinnangul seda, et M. Morozov sündmuskohal viibis. Samas ei lükka need ka J.L. ja G. S. ütlusi ümber. Teiste tunnistajate – A. Š, K. I ja Y. K. – ütluste osas nõustub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga ega pea vaja seda üle korrata.
5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 punktile 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 3

(4)Sten Lind Julia Katškovskaja Urmas Reinola 4