← Eesti

1-10-13835/17

Obsah (6)§ 123§ 125§ 126§ 64§ 46§ 44

1-10-13835 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-13835 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, lii

mming Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Irina

etberg Ivan Demtšenko süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Ivan Demtšenko Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Ivan Demtšenko Tõlk 36612050234, elukoht XXXXX XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXXXX X-XX, töökoht E. OÜ, karistatus puudub Kaitsja Vandeadvokaat Mefodi Malõšev RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a kohtuotsus Ivan Demtšenko suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  5. märtsil
  6. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1

(6)
  1. Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega lühimenetluses tunnistati I. Demtšenko süüdi ja karistati KarS § 422 lg 1 järgi 2 aasta vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti I. Demtšenkolt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. I. Demtšenkolt mõisteti kannatanu L. K. kasuks välja moraalse kahju hüvitist 75 000 krooni, millest on kannatanule tasutud 32 000 krooni ning tasumisele kuulub veel 43 000 krooni. Menetluskuludena mõisteti I. Demtšenkolt välja sundraha 6525 krooni, ekspertiisitasud summas 8477 krooni ja koopiate tegemise kulud 76.30 krooni
  4. I. Demtšenko mõisteti süüdi selles, et ta
  5. märtsil
  6. a kella 13.50 ajal juhtis mootorsõidukit Peugeot 407 registreerimismärgiga XXX XXX, liikudes Tallinnas mööda Narva mnt-d Maardu suunas, lähenedes peale Vormsi tee ja Kose tee ristmikku Kose tee bussipeatuse juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja nr 544 /ülekäigurada/ ja teemärgisega nr 945 /vöötrada/, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks arvestanud teeoludega /libe tee/, tee seisundiga /lumine tee/, ilmastikutingimustega /talvine aeg, lumevallid/ ja muude liiklusoludega /võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal/, et tal oleks võimalik eespoolse nähtavusulatuse piires oma sõiduk peatada etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal /

§ 123

/, jättis vähendamata oma sõiduauto kiiruse kuigi antud teelõigul oli pandud välja nähtavad LM-d nr 173a /Lapsed/ ja nr 351 /Suurim kiirus 30 km/h/, mis osutasid ohtlikule teelõigule, kus võivad liikuda lapsed, kus on kohustus sõiduki kiirus vähendada kuni 30 km/h /

§ 125

/, ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes kiirusega 50 km/h /

§ 126

p 3/ ning ei arvestanud eelpooltoodud nõudeid ning ei olnud piisavalt tähelepanelik reguleerimata ülekäigurajale lähenedes /

§ 64

/, mille tõttu ei vähendanud oma sõiduki kiirust ega jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma /

§ 46

/, sõites otsa reguleerimata ülekäigurajal autojuhi suhtes paremalt vasakule teed ületavatele jalakäijatele L. K. ja viimase alaealisele pojale. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai L. K. eluohtlikud tervisekahjustused. Tema poeg sai õnnetuse tagajärjel verevalumid. Oma käitumisega rikkus I. Demtšenko järgmisi liiklusnõudeid:

§ 44/juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust.

Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 46 /lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale/; § 64 /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/; § 125 /liiklusmärgid „Suurim kiirus“ või „Kiiruse piirangu ala“, mis piiravad kiiruse 30 km/h või alla selle, osutavad juhile ohtlikku teelõiku või ala, millel täiendavad hoiatusmärgid või teemärgised võivad puududa/; § 126 p 3 /juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest/. Oma tegevusega pani I. Demtšenko toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I. Demtšenko, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist lisakaristuse mõistmise, kannatanu kasuks 43 000 krooni moraalse kahju hüvitise 2

(6)väljamõistmise ning kohtumenetluse kulude väljamõistmise osas. Kannatanu

iab, et tsiviilhagi on põhjendatud summas 32 000 krooni ja selle summa on ta kannatanule juba vabatahtlikult hüvitanud. Taotlust lisakaristuse kohaldamata jätmiseks põhjendab apellant asjaoluga, et mootorsõidukit vajab ta töötamiseks, sest ta on osaühingu ainuomanik, kes tegeleb metalltoorikute lõikamisega ja nende laiali vedamisega üle terve Eesti. Töö on ainus elatusvahendite allikas kahe alaealise lapse ülalpidamiseks ja talle apelleeritud kohtuotsusega pandud nõuete tasumiseks. Juhtimisõigusest ilmajäämisega jääb ta töötuks ja kaotab sissetuleku. Kannatanu kasuks 75 000 krooni moraalse kahju hüvitise väljamõistmist peab ta põhjendamatuks, sest kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu on invaliid ja ei tunne end täisväärtusliku naisterahva ja emana. Sellised väited sisaldusid vaid kannatanu hagiavalduses, kuid kohtumenetluse käigus need väited objektiivsete tõenditega kinnitust ei

idnud. Moraalse kahju hüvitise suuruse väljamõistmisel ei võtnud kohus arvesse I. Demtšenko majanduslikku olukorda. Temalt ekspertiisi teostamise kulude väljamõistmine summas 8477 krooni ei ole kooskõlas seadusega, sest KrMS § 178 lg 1,2 kohaselt on eksperdil õigus saada tasu tema poolt tehtud töö eest, välja arvatud juhtudel, kui ta täidab neid kohustusi tööülesannete korras. Ekspertiisi aktidest aga nähtub, et eksperdid viisid läbi ekspertiise tööülesannete korras. Apellandilt menetluskulude suuruse väljamõistmise osas jättis maakohus arvestamata KrMS § 180 lg sätted, mille kohaselt peab süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmisel arvestama tema varanduslikku seisundit ja resotsialiseerumise perspektiive. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid selles osas kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused,

iab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esmalt käsitleb kohtukolleegium apellatsiooni taotlust jätta I. Demtšenko suhtes KarS § 50 lg-s 1 sätestatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel asjaoludel (3-1-1-10-03, 3-4-1-205, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07). Kohtukolleegiumi hinnangul I. Demtšenko suhtes selliseid erandlikke asjaolusid tuvastatud ei ole. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. KarS § 67 lg 2 kohaselt arvutatakse lisakaristuse 3

(6)tähtaega aastates ja kuudes. Seega on lisakaristuse mõistmise minimaalne tähtaeg üks kuu. KarS § 55 lg 1 kohaselt lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud ajale. Lisaks I. Demtšenko poolt toime pandud kuriteole on kohus põhjendanud lisakaristuse mõistmist ka asjaoluga, et teda on korduvalt karistatud väärteomenetluse korras kiiruse ületamise eest. Kohtukolleegium on seisukohal, et I. Demtšenko suhtes kohtu poolt kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks on tema süü suurust ja süüdistatava isikut arvestades igati põhjendatud ning apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. 5.2 Järgnevalt peatub kohtukolleegium I. Demtšenkolt kannatanu L. K. kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitise suurusel. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Lisaks eelnevale on Riigikohtu tsiviilkolleegium 13. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist

idnud, et süüdistatav I. Demtšenko rikkus mootorsõidukit juhtides liiklusnõudeid ja tekitas selle tulemusena kannatanu L. K. ettevaatamatusest eluohtlikud tervisekahjustused ning tema väikesele pojale verevalumid. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav. Kannatanu L. K. oli esitanud I. Demtšenko vastu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 300 000 krooni. Kohus

idis, et esitatud nõue on ebamõistlikult suur ja rahuldas nõude summas 75 000 krooni. Seejuures on kohus arvestanud kohtupraktikat analoogsete nõuete rahuldamisel. Kohtukolleegium nõustub nende seisukohtadega. 4

(6)Mittevaralise kahju ulatuse määramisel on kohus võtnud põhjendatult arvesse, et liiklusõnnetuse tulemusena oli kannatanule tekitatud eluohtlikud tervisekahjustused (koljupõhimiku lahtine murd, vasaku oimuluu murd trummikile perforatsiooni ja kuulmisfunktsiooni langusega, peaajupõrutus traumaatilise ämblikuvõrk-kelmealuse verevalumi ja ajutursega vasakus suurajupoolkeras, vasaku kopsu põrutus, vasaku reieluu ning vasaku pindluu murd), mistõttu ta pidi pikka aega taluma füüsilist valu. Samuti sai kannatanu õnnetuse tagajärjel suure psühholoogilise trauma. Tuvastatud on ka asjaolu, et pärast õnnetuse toimumist esinevad kannatanul peavalud, tema kõrvakuulmine on oluliselt langenud ning pesemise ajal ei tohi vett kõrva minna. Seega on kannatanu elukvaliteet oluliselt langenud. Ta peab siiani taluma elukorralduslikke muutusi ja vaimseid vaegusi, mis on apelleeritud kohtuotsuses piisava põhjalikkusega loetletud. Käesoleval juhul on tuvastatud, et kannatanul tekkinud tervisekahjustused ja liiklusõnnetuse tulemusena tekkinud mittevaraline kahju on põhjuslikus seoses I. Demtšenko tegevusega. Kuna mittevaralise kahju suurust ei pea kannatanu mitte ühegi tõendiga tõendama, siis ei ole asjakohased apellandi etteheited selle kohta, et kannatanu ei ole esitanud kohtule tõendeid oma invaliidsuse või psüühilise seisundi kohta. Maakohus on juba niigi I. Demtšenko vastu esitatud tsiviilhagi oluliselt vähendanud. Seega ei anna apellatsioonis loetletud asjaolud alust kohtuotsuse tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitise veelgi vähendamiseks. 5.3 Vastuseks apellatsioonis tõstatatud väidetele ekspertiisikulude hüvitamise kohta märgib kohtukolleegium, et Ekspertiisiseaduse (KES) § 4 kohaselt võib eksperdiks olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sama seaduse § 5 kohaselt on kohtuekspert riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. KES § 8 kohaselt on riiklik ekspertiisiasutus (edaspidi ekspertiisiasutus) riigiasutus, mille tegevuse põhieesmärk on teha ekspertiise. KES § 26 lg 6 sätestab, et ekspertiisi tegemist riigiasutuses rahastatakse riigieelarvest. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on menetluskulu riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud. Käesolevas kriminaalasja materjalidest nähtub, et ekspertiisid teostati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, so riiklikus ekspertiisiasutuses, milles ekspertiiside teostamist rahastatakse riigieelarvest ja mille kulud arvatakse menetluskulude hulka. Seega on ekspertiisi tegemise kulud süüdistatavalt I. Demtšenkolt põhjendatult välja mõistetud. Kaitsja viide KrMS §-

178 on eksitav, sest selles käsitletakse kriminaalmenetlusega tekkinud kulude hüvitamist eksperdile, kes ei tööta riiklikus ekspertiisiasutuses. 5.4 Viimasena käsitleb kohtukolleegium I. Demtšenko apellatsiooni taotlust jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et I. Demtšenkol kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. I. Demtšenko on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et teda on varem korduvalt karistatud väärteomenetluse korras kiiruse ületamise eest, mistõttu ta on märkimisväärse osa oma sissetulekust pidanud kulutama trahvide tasumiseks. Käesolev rikkumine oli niivõrd tõsine, et tõi kaasa 5

(6)kriminaalvastutuse. Seega pidi I. Demtšenko möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et I. Demtšenkolt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskuludekohta. Seega, kui süüdistatav I. Demtšenko

iab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole.

  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse I. Demtšenko suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.