4-11-810/4

(10063467)Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi Tauri Ööpiku kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektori Irena Vandrecht 13.02.2011 otsusele nr 10063467 Tauri Ööpiku karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Ülle Aliorg Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Tauri Ööpik, IK: 38309110020, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON

1. Jätta Tauri Ööpiku kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektori Irena Vandrecht 13.02.2011 otsusele nr 10063467 Tauri Ööpiku karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot, rahuldamata.
2. Jätta Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektori Irena Vandrecht 13.02.2011 otsus nr 10063467 Tauri Ööpiku karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot, muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 18.03.
3. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18.04.
4. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 19.04.
5. 1 Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektori Irena Vandrecht 13.02.2011 otsusega nr 10063467 karistati Tauri Ööpikut ÜTS § 542 lg 1 järgi 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot selles, et menetlusalune isik autojuhina rikkus taksoveo üldeeskirja nõudeid sellega, et kasutas tema juhitud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et Tauri Ööpik kasutatava mootorsõiduki MB registreerimismärgiga xxx salongis oli kontrollimise ajal taksotunnus, so taksomeeter, kuigi nimetatud sõidukile ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Sellise käitumisega rikkus Tauri Ööpik Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määruse nr 141 § 15 lg 7 ja 71 lg 2 nõudeid ja pani toime Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas Tauri Ööpik kaebuse, milles märkis, et esimese väärteoprotokolli kohaselt heidetakse talle ette seda, et ta kasutas enda juhitud sõidukil, mille kohta ei ole 04.12.2010 Tallinna Taksoregistri andmete kohaselt väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et kasutatava mootorsõiduki MB reg nr xxx salongis oli kontrollimise ajal taksotunnus so taksomeeter. Väärteomenetluses on esitatud vastulause, milles on palutud lõpetada väärteomenetlus väärteokoosseisu puudumise tõttu. Ükski õigusakt ei keela sõidukile taksomeetri paigaldamist, vaid koguni nõuab taksomeetri paigaldamist. Tallinna Transpordiametile esitatavates sõidukikaardi avalduse lisades on üheks nõudeks taksomeetri kohandamistunnistuse koopia, mis eeldab taksomeetri autosse paigaldamist. Ükski õigusakt ei keela sõita sõidukiga, millele on paigaldatud taksomeeter. MKM määruse 141 määratleb § 15

(6)punktid 1), 2), 3) taksona kasutatava sõiduki tunnused, mis peavad olema täidetud kompleksselt, et osutada konkreetset taksoteenust.. MKM määruse 141 § 15

(7)kohaselt taksoveoteenuse mitteosutamisel ei tohi olla autol plafooni ja hinnakirja. Taksomeetri eemaldamine ei ole nõutud. Konkreetsel hetkel puudusid kaebuse esitanud isiku kui eraisiku erasõidu ajal autolt määruse järgselt eemaldamist võimaldavad tunnused. Kuna autole ei ole paigaldatud ei plafooni ega ka hinnakirju, siis ei saa ka väita, et taksomeetri olemasolu tekitaks valet kuvandit mööda jalutavatele kodanikele, et tegemist on taksoga. Taksoteenuse osutamine ei leidnud tõestust, kuna seda ei ole olnud. Sisuliselt järeldab otsuse koostaja MKM määruse 141 § 15

(7)sätestatust, et taksomeetri omamine on juba iseenesest formaalne süütegu. Käsitatava määrusega ei saa sellist omandiõigust riivavat normi kehtestada. Nii sätestab Põhiseaduse § 32, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kohtuvälise menetleja otsuses välja toodud Riigikohtu lahendis 21.10.2010 otsuse 3-1-1-81-10 oli tegemist autole paigaldatud plafooniga, millel kiri Tallinn, mis jätab mulje, et tegemist on toimiva taksoga. Seetõttu taotletakse otsuse tühistamist kogu ulatuses. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud isik kaebuse juurde ja selgitas, et sõitis sõidukiga MB 320 Viru väljakult Nõmme poole, peeti kinni ja paluti dokumendid esitada. Seejärel paluti väljuda ja tutvustati Munitsipaalpolitsei ametnikuga. Küsiti sõidukikaarti, mida esitada ei olnud. Küsis miks tal see olema peaks ning vastati, et sõidukis on taksomeeter, mis on taksotunnuseks. Sai seejärel kutse ilmumiseks Munitsipaalpolitsei Ametisse. Taksomeeter tõepoolest taksos oli, kuid ei ole seda kasutanud. Näitab hetkekiirust, kellaaega. Ei ole näinud seadusesätteid, mis keelaks seda teha. Sõidukis olid tema tuttavad, isegi sõbrad. Sõiduk kuulub OÜle G , tema ise on sõiduki kasutaja. Firma tegeleb valdavalt ehitusega, sõiduautode remondiga. Taksomeeter kuulub ilmselt samale firmale. Ise ei ole ei sõiduki ega taksomeetri omanik. Taksotunnuse kasutamine on keelatud, kuid seda keeldu rikkumata ei saa autot taksoks teha, sest sõidukikaardi saamiseks tuleb lisada avaldusele dokumendid, mis kinnitavad taksomeetri olemasolu, taatlemist ja printeri väljatrükk. Käesoleval juhul ei ole taksovedu toimunud, samuti ei ole toimunud tasulist vedu. Avaldust sõidukikaardi saamiseks esitanud ei ole. Ei tunne ennast süüdi olevat Ühistranspordiseaduse sätete rikkumises ja otsus tuleks tühistada täies ulatuses. 2 Kohtuväline menetleja leidis, et ta ei nõustu kaebusega. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on teo toimepanemises süüdi. Kaebuse esitaja teo objektiivne koosseis tuleneb MKM 26.05.2004 määruse nr 141 § 15 lg 7 ja 71 sätestatud nõuete rikkumisest. Eelmise aasta juulis muudeti määrust ja Riigikohtu 21.10.2010 otsusega 3-1-1-81-10 leiti, et eelnimetatud määruse nõuded kohalduvad ka autojuhtidele. Kui isikul ei ole sõidukikaarti ja kasutatakse taksotunnust või taksotunnust matkivat tunnust, siis on tegemist ÜTS § 542 lg 1 ettenähtud väärteoga. Väärteomenetluse käigus ja ka kohtus antud selgitustega on tuvastatud, et kaebuse esitaja on temale süüks arvatud teo toime pannud. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, samuti seda, et tegemist on esmakordse rikkumisega, mistõttu on karistus määratud rahatrahvina vaid 50 trahviühiku ulatuses. Karistus vastab süü suurusele, on õigesti kvalifitseeritud, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, kontrollinud kohtuistungil avaldatud väärteotoimiku materjale, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud ÜTS § 542 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Esitatud kaebuses on kaebuse esitaja asunud seisukohale, et tema teos puudub väärteokoosseis ja kohtuistungil esitati põhjendusi, kuidas taksomeetri puudumine takistaks sõidukikaardi avalduse esitamist ja sisuliselt taksoteenuse osutamist, mistõttu on taksomeetri olemasolu sõidukis vajalik. Peale selle on kaebuses leitud, et igaühel on vastavalt põhiseadusele õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning erasõidu ajal puudusid määruse järgselt eemaldamist võimaldavad tunnused. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et sõiduki omanikuks on OÜ G ning kaebuse esitaja on registreerimistunnistusele märgitud vaid kasutajana. Kohtuistungil teatas kaebaja, et arvatavasti kuulub ka taksomeeter samale äriühingule. Sellistest andmetest jääb kohtule arusaamatuks kaebuses esitatud väide omandiõigust riivava normi kohta, kuivõrd ei sõiduk ega taksomeeter kuulunud ega kuulu ka käesoleval ajal kaebuse esitanud isikule ning tema omandiõigust ei saanud seoses väärteomenetlusega kuidagi rikkuda. Seega väide omandiõiguse riivest on asjakohatu ja tuleb jätta tähelepanuta. Kaebuse esitaja põhjendas kohtuistungil põhjalikult seda, et taksomeetri olemasolu on sõidukis vajalik selleks, et esitada avaldus sõidukikaardi saamiseks ja kohtuistungil esitatud väite kohaselt on kaebuse esitajal kavatsus asuda vaidlusalust sõidukit kasutama hakata taksona. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et 04.12.2010 seisuga ei ole sellele sõidukile väljastatud taksoveo sõidukikaarti ning sõidukit ei ole kantud ka Taksoregistrisse. Seejuures teatas kaebuse esitaja kohtuistungil, et ta ei ole senini avaldust esitanud, so ka enam kui kolme kuu möödudes. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja väited tulevikus sõiduki kasutamiseks taksona ei ole asjassepuutuvad, kuivõrd menetlusesemeks ei ole tingimuste loomine sõidukikaardi saamiseks, vaid kaebuse esitajale inkrimineeritud teo koosseis teo toimepanemise ajal, millest nähtus, et sõidukile ei olnud sõidukikaarti väljastatud ajal, mil sõidukisse oli paigaldatud taatlusmärgisega taksomeeter. Väärteotoimikus leiduvast vaatlusprotokollist nähtuvalt on sõidukis tuvastatud taksomeetri ja mikrofoniga raadiosaatja olemasolu, mis viitavad sellele, et sõiduk on valmis välja sõitma vastavalt raadiosaatja kaudu saadud tellimusele ja osutatud teenuse eest on võimalik võtta ka tasu. Sündmuskohal vaadeldud taksomeeter vaatluse ajal töötas ja tablool olid andmed: 0101 ja 67.00. Kaebuse esitanud isiku selgituste kohaselt näitab taksomeeter kellaaega ja hetkekiirust. Kohus peab kaebuse esitaja selgitust kellaaja näitamise kohta tõepäraseks, kuivõrd vaatlus alustati kell 01.00 ja see kestis kella 01.15ni. Seega foto taksomeetrist näitab kellaaega 01.01, mis on usutav. Samas ei saa kohus nõustuda kaebuse esitaja väitega hetkekiiruse kohta, kuivõrd sõiduki seismise ajal ei saa taksomeeter näidata sõiduki kiiruseks 67.00 km/h, vaid 0 km/h. Peale selle nähtub taksomeetri tabloolt, et numbriline näit puudutab 3 tasumisele kuuluvat summat. Seega on kaebuse esitaja poolt väidetu selle kohta, et näit näitab kiirust, teadlikult esitatud valeväide kohtu eksitusse viimise eesmärgil. Kohus leiab, et juhul kui kaebuse esitaja, plaanides oma sõnade kohaselt tulevikus selle sõidukiga osutada taksoteenust, mis üldjuhul on tasuline, peab tema tegutsemise valdkonda puudutavad seadusandlikud aktid endale selgeks tegema, vältimaks õigusrikkumiste toimepanemist. Seda muidugi vaid juhul, kui isik soovib sellisel tegevusalal tegutseda õiguspäraselt ja kehtestatud eeskirjade järgselt. Kaebuse esitaja väidete kohaselt ei ole vaidlustatud otsuses viidatud riigikohtu lahend tema suhtes kohaldatav, kuivõrd see puudutab taksoplafooni. Kohus asub seisukohale, et ilmselgelt ei ole kaebuse esitaja viidatud riigikohtu lahendiga piisavalt tuttav ja on lähtunud pealiskaudsest ja ennastõigustavast seisukohast eesmärgiga kas vähendada oma süüd või õigusvastasus oma käitumises üldse välistada. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles osas, et kaebuse esitaja juhitud sõidukis oli kinnipidamise hetkel taksomeeter ja juhitud sõidukil puudus sõidukikaart. Vaidlustatud otsuses viidatud riigikohtu lahendis nr 3-1-1-81-10 on üheselt asutud seisukohale, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Riigikohus on märkinud, et ühistranspordiseaduse ega ka Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis. Riigikohtu lahendis käsitletud teokirjelduse kohaselt rikkus V. Božko Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust. Riigikohtu seisukoha kohaselt on see piirang samuti ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Vaidlusaluses otsuses on inkrimineeritud kaebuse esitanud isikule sõiduki kasutamist, millisele ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks ning sõidukil oli taksotunnus, so taksomeeter. Vastavalt ülalmärgitud Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 71 p 2 sätetele loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks seda, kui sõidukisse on paigaldatud taksomeeter. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7 on sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebuse esitanud isiku kasutuses olnud ja juhitud sõidukisse Mercedes Benz registreerimismärgiga xxx paigaldatud taksomeetri olemasolu ajal, mil sõidukile ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, sisaldab endas MKM määruse nr 141 § 15 lg 7 ja 71 p 2 sätestatud keelu rikkumist ning selline käitumine on hinnatav Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 ettenähtud väärteona. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kaebuse esitanud isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 542 lg 1 järgi ja inkrimineeritud teo toimepanemine on väärteoasjas kogutud tõenditega täies ulatuses tõendamist leidnud ning alus kaebuse esitanud isiku käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu muutmiseks puudub. Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt kohtupraktikale lähtutakse esmalt süü suurusest, mis on eelduseks karistuse mõistmisele ettenähtud sanktsiooni keskmises 4 määras ning seejuures arvestatakse karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, millede olemasolul siis vastavalt kas kergendatakse või raskendatakse karistust. Samuti lähtutakse võimalusest süüdlast mõjutada edaspidi ning õiguskorra kaitsmise huvidest. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebuse esitanud isikut rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so ¼ sanktsiooni ulatuses, kusjuures ei ole tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Sellisest karistusmäärast võib järeldada, et on täiesti kõrvale jäetud õiguskorra kaitsmise huvid, so ühistranspordi korrastamise huvid. Samuti nähtub seda, et kaebuse esitanud isikul oli vaidlusaluse teo toimepanemise ajal 19 kustumata väärteokaristust, kuivõrd eelnenud karistused ei saanud uute väärtegude tõttu kustuda ning nendest karistustest 18 on määratud Liikluseeeskirja nõuete rikkumise eest ja 1 samalaadse väärteo toimepanemise eest. Taolistest andmetest teeb kohus järelduse, et kaebuse esitanud isikule karistuse määramisel on küll lähtutud süü suurusest, kuid on eiratud karistuse määramisel muid olulisi asjaolusid, sh on täiesti kõrvale jäetud võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, kuivõrd varasemad karistused väärtegude toimepanemise eest ei ole suutnud sundida kaebuse esitanud isikut uute väärtegude toimepanemisest hoiduma. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistus ei vasta KarS § 56 sätestatud karistuse määramise põhimõtetele ja määratud karistus on ilmselgelt liiga leebe. Samas ei saa kohus kaebemenetluses enam menetlusaluse isiku olukorda raskendada ning karistuse leebuse tõttu vaidlustatud otsust tühistada ning kohaldada uue otsusega raskemat karistust. Kohus asub seisukohale, et kuna puuduvad seaduslikud asjaolud, mis annaks aluse esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, siis tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 5