Obsah (9)

§ 184§ 201§65§263§199§ 68§ 74§ 75§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2010.a. Tallinnas Kriminaalasja number 1-09-13864 Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 23.11.2010. a, Tal

§ 184

lg 2 punktide 1,2 järgi, Ervin Kurmi süüdistuses

§ 184

lg 2 p 2 järgi, Natalja Grigorjeva süüdistuses

§ 184

lg 1 järgi ja Marina Bõtškova süüdistuses

§ 201lg 1 ja § 184 lg 1 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu 31.05.2010.

a otsus Taavi Pern Andres Sarapuu - isikukood 37810316019, XX XXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXXXX, kinnipeetav, elukoht XXXXX XX-XX XXXXXXX, varem karistatud 7 korda, viimane karistus 16.05.2006. a Harju Maakohtu poolt

§184

lg 1 alusel 3 aasta pikkuse vangistusega,

§65

lg 1 alusel 3 aasta pikkuse vangistusega, karistus kantud, oli kahtlustatavana kinni peetud 31.03.2009.a; tõkend – vahistamine kohaldatud 01.04.2009.a; Oleg Nišajev Jüri Oidekivi - isikukood 38403150272, XX XXXXXXX, emakeel eesti keel, haridus X XXXXXX, elukoht XXXXX X-X XXXXXXX; varem karistatud kolmel korral, viimane Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja karistus 14.11.2006. a Harju Maakohtu poolt

§263p1 alusel 3 kuu pikkuse vangistusega, Kr

MS §238 lg 2 alusel 2 kuu pikkuse vangistusega,

§65

lg 2 alusel 9 kuu ja 5 päeva pikkuse vangistusega, karistus kantud, oli kahtlustatavana kinni peetud 31.03.2009.a; tõkend – vahistamine kohaldatud 01.04.2009.a; Natalja Lausmaa Ervin Kurm - isikukood 36408020320, XX XXXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXX XX-XX XXXXXXX; varem karistatud 11 korda, viimane karistus 11.12.2007.a Harju Maakohtu poolt

§199lg 2 p 4 alusel 3 kuu pikkuse vangistusega, Kr

MS §238 lg 2 alusel 2 kuu pikkuse vangistusega,

§65

lg 2 alusel 1 aasta ja 12 päeva pikkuse vangistusega, oli kahtlustatavana kinni peetud 24.03.2009.a; tõkend – vahistamine kohaldatud 26.03.2009.a.; Eva Rivis, Ringkonnakohtu istungil Alar Neiland Natalja Grigorjeva isikukood 47701060401, XXXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXX X-XXX, XXXXXXX; ei tööta, varem karistamata, oli kahtlustatavana kinni peetud 24.-25.03.2009.a; tõkend – elukohast lahkumise keeld kohaldatud 25.03.2009.a. Riine Lumiste Marina Bõtškova isikukood 47705160231, XXXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXX XXX XXX-XX XXXXXXX; ei tööta, varem karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld kohaldatud 25.03.2009.a. Merike Allikmäe RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu otsus Andres Sarapuu süüdimõistuse osas 24. märtsi 2009. a episoodis, milles teda süüdistati koos Jüri Oidekiviga Ervin Kurmile narkootilise aine üleandmises, samuti Andres Sarapuule mõistetud karistuse osas. Mõista Andres Sarapuu nimetatud episoodis õigeks. Muude episoodide eest mõista Andres Sarapuule

§ 184lg 2 p 1, 2 järgi karistuseks 6 aastat vangistust.

Tühistada Harju Maakohtu otsus Ervin Kurmi süüdimõistmise osas ja mõista Ervin Kurm

§ 184lg 1 järgi õigeks.

Tühistada Ervin Kurmi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine ja vabastada Ervin Kurm koheselt vahi alt. Hüvitada Ervin Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

1. märtsist
2. a. kuni
3. detsembrini
4. a eest. Tühistada Harju Maakohtu otsus Jüri Oidekivi süüdimõistmise osas
5. märtsi
6. a episoodis, milles teda süüdistati koos Andres Sarapuuga Ervin Kurmile narkootilise aine üleandmises, ja mõista Jüri Oidekivi nimetatud osas õigeks, jättes ülejäänud osas karistuse muutmata. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Rahuldada Ervin Kurmi ja tema kaitsja vandeadvokaat Eva Rivise apellatsioonid. Rahuldada Andres Sarapuu ja tema kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajevi apellatsioonid osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohus tunnistas Andres Sarapuu süüdi

§ 184

lg 2 punktide 1,2 järgi ja karistas teda tähtajalise vangistusega 7 (seitse) aastat.

§ 68

lg 1 alusel luges maakohus karistuse kandmise algust Andres Sarapuu kinnipidamisest, so 31.märtsist 2009.a. Maakohus tunnistas Jüri Oidekivi süüdi

§ 184

lg 2 p 1, 2 järgi ja karistas teda tähtajalise vangistusega 5 (viis) aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvestas kohus Jüri Oidekivi karistusaja hulka tema poolt eelvangistuses viibitud aja 31.märtsist 2009.a kuni 31.maini 2010.a so 1 aasta, 2 kuud ja 2 päeva.

§ 74

lg 1 alusel jättis maakohus Jüri Oidekivi´le mõistetud vangistuse ärakandmata osa täitmisele pööramata, kui J. Oidekivi ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle

§ 75sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Maakohus tunnistas Ervin Kurmi

§ 184

lg 1 järgi süüdi ja karistas teda 2-aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus karistuse kandmise algust Ervin Kurmi kinnipidamisest, so

1. märtsist
2. a. Veel tunnistas maakohus Natalja Grigorjeva

§ 184

lg 1 järgi süüdi ja karistas teda vangistusega 1 (üks) aasta.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus mõistetud karistusest kantuks Natalja Grigorjeva poolt eelvangistuses viibitud aja 2 päeva.

§ 74

lg 1 alusel jättis maakohus karistuse täitmisele pööramata, kui Natalja Grigorjeva 18-kuulise katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab temale

§ 75lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Samuti tunnistas maakohus Marina Bõtškova

KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda vangistusega 1 (üks) aasta,

§ 201

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistas maakohus teda vangistusega 3 (kolm) kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõistis maakohus Marina Bõtškovale liitkaristuseks vangistuse 1 aasta. Juhindudes

§ 74

lg 1 jättis maakohus karistuse täitmisele pööramata, kui Marina Bõtškova 18-kuulise katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab temale

§ 75lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid.

Maakohus jättis Ervin Kurmi süüdistusest välja suures koguses narkootilise aine amfetamiini omandamise, kandmise ja ebaseadusliku edasiandmise tuvastatud ja tuvastamata isikutele, selles, et tema ajavahemikul 04.02.2009.a kuni 20.03.2009.a Tallinna erinevates piirkondades andis vähemalt kaheksal korral suures koguses narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit - korraga 6 kuni 10 grammi ebaseaduslikult edasi I. T.. Maakohus mõistis A. Sarapuu, J. Oidekivi ja E. Kurmi süüdi selles, et A. Sarapuu ja J. Oidekivi omandasid, hoidsid ja andsid vastavalt varasemale kokkuleppele 24.03.2009.a Tallinnas, XXXXX XX-XX asuvas korteris Ervin Kurmile ebaseaduslikult edasi minigrip kilekoti 0,72 grammi narkootilist ainet 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga, Ervin Kurm aga omandas ja toimetamises nimetatud narkootilise aine edasi sõiduautosse BMW, kus Ervin Kurm 24.03.2009. a kella 14.30 ajal Tallinnas, Sõle 18 juures kahtlustatavana kuriteos kinni peeti ning narkootiline aine sõidukist leiti ja ära võeti. Samuti mõistis maakohus Jüri Oidekivi ja Andres Sarapuu süüdi selles, et nemad toimetasid Tallinnas, XXXXX XX X juures asuvale aiale tikutoosi, milles oli minigrip kilekott 0,97 grammi narkootilisi aineid fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga (puhtal kujul fentanüüli 0,74 mg ning 3-metüülfentanüüli 4,9 mg) ning edastasid 24.03.2009.a telefoni teel Natalja Grigorjevale juhised narkootilise aine omandamiseks. Natalja Grigorjeva mõistis maakohus süüdi aga selles, et tema eelnevalt Jüri Oidekivilt ja Andres Sarapuult saadud juhiste alusel omandas tikutoosi koos selles olnud narkootilise ainega. Viimasena mõisteti Andres Sarapuu süüdi selles, et tema andis 29.03.2009.a Tallinnas, XXXXX XX-XX asuvas korteris Marina Bõtškovale ebaseaduslikult edasi kilekoti, milles oli kokku 281,32 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit (puhtal kujul narkootilist ainet 24,57 grammi), Marina Bõtškova toimetas nimetatud narkootilise aine edasi Tallinnas, XXXXX XXX XXX lähedal asuvasse metsatukka ning andis narkootilise aine 30.03.2009.a tagasi Andres Sarapuule, kes toimetas narkootilise aine omakorda sõiduautosse Mercedes Benz registreerimisnumbriga XXX XXX, kust see 31.03.2009.a Tallinnas, XXXXXX XXX XXX juures teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja ära võeti. Sama episoodi jättis maakohus J. Oidekivi süüdistusest välja. Karistuse mõistmise osas märkis kohus, et Andres Sarapuu on toime pannud I astme kuriteod. Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Andres Sarapuu on varem kohtulikult karistatud isik, eelmine karistus oli samuti narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteo eest. Arvestades seda, et Andres Sarapuu on korduvalt tegelenud narkootiliste ainete edasiandmisega, tal puudus pärast vanglast vabanemist ametlik sissetulek, narkootikumide käitlemine oli talle elatusallikaks, leidis kohus, et Andres Sarapuu ei ole varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud, jätkas samalaadsete kuritegude toimepanemist, seega tuleb teda õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt karistada reaalse vangistusega. Kriminaalasjas on tuvastatud, et Andres Sarapuul oli narkootiliste ainete levitamisega tegelevas grupis aktiivne ja oluline roll, tuleb temale mõista olulisel pikaajalisem vangistus võrreldes teiste kaassüüdistatavatega. Jüri Oidekivi on toime pannud I astme kuriteo. Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ta on varem kohtulikult karistatud, varasemad karistused on kantud, kuid kustumata. Arvestades Jüri Oidekivi isikut, tema varasemaid karistusi leidis kohus, et teda tuleb karistada vangistusega, kuid arvestades tema süü suurust, seda, et tema roll oli võrreldes Andres Sarapuu rolliga kuriteo toimepanemisel oluliselt vähem kaalukas, samuti seda, et ta ei ole varem narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega seotud kuritegude eest karistatud ei pea temale mõistetav karistus olema pikaajaline. Arvestades kõike eelöeldut, aga ka Jüri Oidekivi tervislikku seisundit, seda et ta põeb raskekujulist diabeeti ja vajab igapäevaselt ravi, pidas kohus võimalikuks kohaldada tema suhtes vangistust osaliselt tingimisi katseajaga

§ 74

sätete kohaldamisel, lugedes karistusest ära kantuks Jüri Oidekivi poolt kohtuotsuse kuulutamise päevani vahi all viibitud aeg ning karistuse ülejäänud osast vabastada Jüri Oidekivi tingimisi katseajaga. Ervin Kurm on toime pannud I astme kuriteo, tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ta on varem korduvalt kohtulikult karistatud, on kandnud ka reaalset vangistust. Sellest tegi kohus järelduse, et varasemad karistused ei ole Ervin Kurmile avaldanud soovitud mõju, suunates teda õiguskuulekalt käituma, seega tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Samas arvestades seda, et Ervin Kurm ei ole varem narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegude eest karistatud, kohus vähendas tema süüdistuse mahtu ja kvalifitseeris tema tegevuse ümber

§ 184

esimese lõike järgi, leiab kohus, et Ervin Kurmile mõistetav vangistus võib olla lähedal sanktsiooni alammäärale.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad A. Sarapuu ja E. Kurm ning nende kaitsjad. 2.1 E. Kurmi kaitsja E. Rivis taotleb esitatud apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu
2. mai
3. a. otsus Ervin Kurmi süüdimõistmises

§ 184lg 1 järgi ning mõista ta õigeks.

Kohtus avaldatud Andres Sarapuu mobiiltelefonide salajase pealkuulamise käigus kogutud teabe kohta koostatud jälitusprotokolli kohaselt helistati 24.03.2009 E. Kurmi mobiiltelefonilt XXXXXXXX mobiiltelefonile XXXXXXXX ning toimus lühivestlus E. Kurmi ja Jüri Oidekivi vahel. J. Oidekivi kohtus antud ütluste kohaselt kuulus mobiilinumber XXXXXXXX tema tolleaegsele elukaaslasele J. U., kes oli Tele2 lepinguline klient. J. Oidekivi ja J. U. telefonide salajaseks pealtkuulamiseks lubasid antud ei ole, seega ei ole antud luba ka J. Oidekivi ja E. Kurmi vaheliste telefonivestluste pealtkuulamiseks. Seepärast pean seda pealtkuulamist ebaseaduslikuks ning pealtkuulamise kohta koostatud jälitusprotokolli lubamatuks ning sellisena kohtukõlbmatuks tõendiks. Pealegi nähtub kohtus avaldatud A. Sarapuu ja M. Bõtškova vahelise telefonivestluse salajase pealkuulamise tulemuste kohta koostatud protokollist, et S. Sarapuu kasutuses oli mobiiltelefon numbriga XXXXXXXX. Jüri Oidekivi kohtus antud ütluste kohaselt ei viibinud tema 24.03.2009.a. Sarapuu korteris E. Kurmi ja A. Sarapuu vahelise kohtumise juures. A. Sarapuu eitab narkootilise aine andmist E. Kurmile. Puutuvalt H. R. O. N. kasutuses olnud ning tema juhitud sõiduautost BMW reg. nr-ga XXX XXX E. Kurmi istumiskoha lähedalt 24.03.2009.a. leitud A. Sarapuu käekirjaga märgistatud narkootikumipakki kui E. Kurmi süüstavasse tõendisse on kaitsja seisukoht järgmine. Kohtus uuritud tõendite kohasel peeti eelmärgitud sõiduauto politsei poolt Tallinnnas XXXX tänaval maja nr. XX juures kinni 24.03.2009 kella 14.30 ajal. Kõik autos viibinud isikud toimetati erinevate sõidukitega Põhja Politseiprefektuuri aadressil Pärnu mnt. 139. Kella 18.45 ajal on kõnealune sõiduauto prefektuuris XXXXXX XXX XXX läbi otsitud. Pole teada, kes ja millal toimetas selle auto XXXX tänavalt Pärnu maanteele ja kui paljudel isikutel oli 24.03.2009 enam kui nelja tunni jooksul - ajavahemikul kella 14.30-st kuni 18.45-ni – juurdepääs autole. Seega ei ole välistatud narkootikumipaki autosse poetamine kellegi tuvastamata isiku poolt. Edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimise teostamise määruse alusel 24.03.2009 kell 18.45 teostatud läbiotsimise kohta koostatud protokollile, millise käigus leiti juhiistme alt pakk narkootilise ainega, on võetud H. R. allkiri. Kohtus antud ütluste kohaselt H. R. läbiotsimise juures ei viibinud ning andis allkirja protokollile hiljem. Narkootikumipakilt avastatud kirjete kohta teostatud käekirjaekspertiis ei välista nende tegemist kellegi kindlakstegemata isiku poolt. Asjas ei ole ühtki objektiivset tõendit, milline kinnitaks E. Kurmi seotust narkootikumipakiga. Pakilt ei ole avastatud E. Kurmi sõrmejälgi ega DNA-d. Ükski kinnipidamise hetkel koos E. Kurmiga autos viibinud isikuist ei seosta E. Kurmi narkootikumipakiga, millise jälitusorganid leidsid autost E. Kurmi istumiskoha lähedalt. 2.2 A. Sarapuu kaitsja O. Nišajev taotleb tühistada Harju Maakohtu 31.mai 2010.a. otsus ning uue otsusega mõista Andres Sarapuu

§ 184lg 2 p 1,2 järgi õigeks.

Kohtuotsuse peamiseks puuduseks on tõendite analüüsi puudumine. Kohtuotsuses refereeritakse süüdistuse teksti, kohtuistungite protokolle ja toimiku materjale, kuid ilma tõendite läbipaistva ja põhistatud käsitluseta. Kohtu järeldused on paljasõnalised ja kontrollimatud. Enamus asjas teostatud ekspertiisidest ei järelduste osas kontrollitavad. Vaatamata süüdistuse ja riikliku süüdistaja kõne tsiteerimisele kohtuotsusest ei selgu, milliste tõenditega loeti tõendatuks Andres Sarapuu seotus sõiduautost BMW läbiotsimisel leitud narkootilise aine 3-metüülfentanüüliga. Samuti arusaamatu on Andres Sarapuu seostamine Natalja Grigorjeva kuriteoepisoodiga (XXXXX XX X Tallinn), olukorras, kus Andres Sarapuu telefoninumbrit pole kunagi kasutanud telefoni numbrit XXXXXXXX (mille abil juhendati Grigorjevat narkootilise aine leidmiseks) ega kunagi Natalja Grigorjevaga suhelnud. Salvestatud hääl ei ole Sarapuu oma. Hääle ekspertiisi pole asjas tehtud. Hoopis Harju Maakohus asus eriteadmistega isiku rolli. L. Š. sõiduautost leitud narkootilise aine episoodi puhul ei saa üldse rääkida tõendite olemasolust, mis kinnitaksid Andres Sarapuu seotust kilekotist avastatud narkoainega. Kohtu järeldused ei ole veenvad ega jälgitavad. Kohtuliku uurimise käigus on vaidlustatud süüdistatavate ja nende kaitsjate poolt sündmuskoha vaatluse kui menetlustoimingu seaduslikkust ja selle käiku kajastava sündmuskoha vaatlusprotokolli kasutamist tõendina kriminaalasjas. Nimelt esinevad sündmuskoha vaatlusprotokollis olulised faktivead (uurimistoimingus osalejana on märgitud kahtlustatav Andres Sarapuu, kes uurimistoimingus ei osalenud), kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et sündmuskoha vaatlusprotokolli on koostanud menetleja ametnik, kes ise vahetult sündmuskoha vaatluse juures ei viibinud, vaid koostas protokolli prefektuuri ruumides arvutiga. Faktivigade tõttu on viidatud vaatlusprotokolli puhul tegemist lubamatu tõendiga. Ühtlasi ei ole õige ega põhjendatud kohtu seisukoht, et „kriminaalasjas on tuvastatud, et Andres Sarapuul oli narkootiliste ainete levitamisega tegelevas grupis aktiivne ja oluline roll, tuleb temale mõista olulisel pikaajalisem vangistus võrreldes teiste kaassüüdistatavatega“. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks kohtu loogikat Sarapuule mõistetava karistuse karmuse osas. 2.3 E. Kurm taotleb esitatud apellatsioonis enda õigeks mõistmist. Süüdistatav leiab, et süüdistus on fabritseeritud ja rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet.. Menetlusnõudeid rikuti auto läbiotsimisel (ajavahe kinnipidamise ja läbiotsimise vahel, kaitsjat ei võimaldatud, auto omanikku ei kutsutud, läbi otsisid Pärnu politseinikud). Vale on aga kohtuotsuse väide, et E. Kurmi sõnade järgi tema läbiotsimise juures ei olnud. Ei olnud auto omanikku. Taotlused, mis olid seotud süüdistusega Lääne maakonna narkootilise ainega varustamises, jäeti tähelepanuta. E. Kurm leiab, et jälitusprotokollis kajastatud telefonikõnesid on tõlgendatud valesti. Telefonis küsis ta„ühte“. Kui pidi saama 1 grammi, nagu kous leidis, siis miks oli autost leitud pakis ainult 0,72 g? Pole tõendatud, et selle aine jättis BMW-sse just E. Kurm. Eksperdiarvamusele (käekirjaekspertiis)ei saa tugineda, kuna ekspert on leidnud, et info on väheinformatiivne. Kohtuotsuses on ebaõigesti märgitud, et autos olid veel E. Kurmi poeg ja vend, autos ei olnud ühtegi tema sugulast. Ühtlasi märgib E. Kurm, et kui A. Sarapuu andis erinevatele isikutele samal päeval edasi 2 pakki narkootilise ainega, siis miks nende pakkide sisu oli erinev. 2.4 A. Sarapuu taotleb samuti enda õigeksmõistmist, leides, et süüdistus on fabritseeritud, tõendid kunstlikult loodud või ebaseaduslikult kogutud. Seejuures deklareerib A. Sarapuu, et tema apellatsioon on esitatud ka J. Oidekivi huvides. Apellatsioonis taotleb A. Sarapuu, et ringkonnakohus võtaks seisukoha tema kodust leitud väikse koguse narkootilise aine suhtes. A. Sarapuu väidab, et prokurör kutsus kohtusse väidetava tunnistuse sellise süüdistuse osas, milles ei olnud kahtlustust esitatud. A. Sarapuu taotles korduvalt võimalust tutvuda jälitustoimikuga, kuid seda talle ei võimaldatud, kuigi Riigikohus on korduvalt leidnud, et süüdistataval vastav õigus on. Tõendina on kasutatud lubamatuid jälitustoimingu protokolle ja sündmuskoha vaatlusprotokolle. Load jälitustoiminguteks saadi A. M. ütluste alusel, mis olid aga valeütlused. Vassitud on menetluse alguse ajaga, arusaamatult on kriminaalasjas tehtud eraldamisi ja ühendamisi. Maakohus on käekirja osas alusetult tuginenud eksperdiarvamusele. Nimetatud arvamus ei ole kategooriline ja sellist arvamust tohib Riigikohtu praktika kohaselt kasutada vaid „kategoorilise arvamuse kõrval“. Lubamatu on tuginemine J. Oidekivi ja E. Kurmi vahelistele telefonivestlustele, kuna nende pealtkuulamiseks ei olnud luba antud. A. Sarapuu leiab, et N. Grigorjeva ütlustele ei oleks tohtinud tugineda, sest need on vastuolulised – ebaselgeks jääb, kas N. Grigorjeva tundis eelnevalt A. Sarapuud või mitte. Sama kehtib A. Z. kohta. Lisaks leiab A. Sarapuu, et kuna N. Grigorjeva sõnul ei olnud sündmuskohal puid, siis on süüdistus ses osas fabritseeritud. L. Šabalovskaja ütlused ei ole A. Sarapuu sõnul usaldusväärsed, kuna viimane oli lausjoobes fentanüülist ja metadoonist. Sellist tõendit tõendite loetellu aga ei pandud. Samuti on ebausaldusväärsed M. Bõtškova ütlused ning jälitusprotokollile ei tohi tugineda, sest M. Bõtškova pealtkuulamiseks luba ei olnud.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde, prokurör vaidles neile vastu ja palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kuivõrd süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonides vaidlustatakse kõiki asjaolusid ja sisuliselt ka kõiki tõendeid, millele maakohus tuginenud on, esitab ringkonnakohus oma seisukohad episoodide kaupa, analüüsides, kas nimetatud teod on tõendatud.
3. Ringkonnakohus ei nõustu Harju Maakohtu seisukohtadega selle 24.03.
4. a episoodi kohta, mis puudutab narkootilise aine üleandmist E. Kurmile, ja leiab, et E. Kurm, A. Sarapuu ja J. Oidekivi tuleb nimetatud episoodis õigeks mõista, lahendades KrMS § 340 lg 3 alusel ka J. Oidekivi süü küsimuse. Nimelt leiab kohtukolleegium, et mitmete seda episoodi puudutavate tõendite saamisel on tehtud selliseid menetluslikke vigu, mis muudavad saadud tõendid lubamatuteks või ebausaldusväärseteks. Selles osas nõustub kohus suures osas E. Kurmi kaitsja ja A. Sarapuu apellatsioonides esitatud argumentidega. Samas ei saa nõustuda A. Sarapuu kaitsja apellatsioonis märgituga, et kohtuotsusest ei selgu, milliste tõenditega loeti tõendatuks Andres Sarapuu seotus sõiduautost BMW läbiotsimisel leitud narkootilise aine 3-metüülfentanüüliga. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt pidas kohus leitud narkootilist ainet A. Sarapuult saaduks jälitusprotokollis kajastatud telefonikõnedest, tunnistajana üle kuulatud R. S. ütlustest ja käekirjaekspertiisist tulenevalt. Nimelt leidis kohus telefonikõnede alusel järeldusele, et E. Kurm tellis A. Sarapuult ja J. Oidekivilt ühe grammi 3metüülfentanüüli ja leppis kokku sellele järeletulemises; R. S. ütluste kohaselt võeti auto, kus E. Kurm viibis, vaatluse alla pärast A. Sarapuu elukoha juurest lahkumist ja sellest enne kinnipidamist ei väljutud; pakil olnud märge on aga käekirjaekspertiisi kohaselt kirjutatud tõenäoliselt A. Sarapuu poolt. Nagu juba öeldud, on aga küsimus selles, kas tõendid, millele maakohus tugines, olid lubatavad ja usaldusväärsed. Lubamatuks tõendiks peab kohtukolleegium jälitusprotokolli (kd I, tl 179-180), mis kajastab 24.03.2009 a toimunud telefonivestlusi, mille pooled kasutasid numbreid XXXXXXXX ja XXXXXXXX. Numbritest esimest kasutas E. Kurm, teist nelja kõne puhul J. Oidekivi, ühel korral vastas numbril XXXXXXXX A. Sarapuu. Maakohus leidis, et tegemist on lubatava tõendiga, kuna kohus kontrollis kaitsjate taotlusel jälituslubade olemasolu ja tuvastas, et Harju Maakohtu luba Andres Sarapuu kasutuses olevate telefonide pealtkuulamiseks on antud seaduslikult, seega on jälitustoimingutega saadud tõendite näol tegu lubatavate tõenditega. Maakohus ei ole aga võtnud seisukohta küsimuses, kas telefonivestluses kasutati A. Sarapuu telefoni ja millest tulenevalt maakohus leiab, et tegemist oli A. Sarapuu kasutuses oleva telefoniga. Nimelt, nagu on märgitud ka maakohtu 01.02.
5. a toimunud istungi protokollis, prokuratuuri 17.03.2009.a. taotluse alusel on Harju maakohus väljastanud 17.
6. 2009.a. loa kriminaalasjas Andres Sarapuu poolt kasutatavate abonentnumbrite XXXXXXXX ja XXXXXXXX ja teiste tema kasutuses olevate abonentnumbrite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks ja salvestamiseks tähtajaga 20.
7. kuni 18.
8. 2009.a. so 29 päeva jooksul. Just tuginedes loas märgitule, et pealt võib lisaks konkreetselt nimetatud telefoninumbrite ka muid telefone, millest on teada, et need on A. Sarapuu kasutuses, on kuulatud pealt ka abonenti XXXXXXXX. Ringkonnakohus leiab aga, et tõendatud pole, et nimetatud abonent oli A. Sarapuu kasutuses. Kinnipidamisel võeti telefon, milles oli Tele2 sim-kaart abonendile XXXXXXXX, ära J. Oidekivilt, ka jälitusprotokollist lähtuvalt võttis sellel numbril vastu või helistas välja peamiselt J. Oidekivi. Ka J. Oidekivi ja E. Kurmi maakohtus antud ütlustest nähtuvalt oli tegemist J. Oidekivi kasutuses olnud numbriga (number oli J. Oidekivi elukaaslase nimel). Seega on alust väita, et tegemist oli J. Oidekivi kasutuses oleva abonendiga. Asjaolu, et vähemalt ühel korral vastas kõnele A. Sarapuu, ei muuda seda abonenti A. Sarapuu kasutuses olevaks. Nii A. Sarapuu kui J. Oidekivi, aga ka E. Kurmi ja L. Šabalovskaja maakohtu istungil antud ütlustest kui jälitusprotokollist nähtuvalt suhtlesid A. Sarapuu ja J. Oidekivi omavahel tihedalt ja see oli teada ka teistele isikutele, mistõttu võidi püüda A. Sarapuuga kontakti saada J. Oidekivi kaudu ja J. Oidekivi võis anda oma telefoni A. Sarapuule kasutada. Ringkonnakohus leiab, et arvestades jälitustoimingute olemust ja seda, et pealtkuulamiseks on vajalik kohtu luba, ei saa A. Sarapuu kasutusel olevaks lugeda tema lähemas tutvusringkonnas olevate isikute abonente põhjusel, et nende kaudu võib kolmandate isikutega suhelda ka A. Sarapuu. See tooks kaasa olukorra, kus võiks asuda seisukohale, et pealt tuleb kuulata kõiki isiku lähema tutvusringkonna või lähemate sugulaste kasutuses olevaid telefoniabonente, kuna nende vahendusel võib suhelda ka isik, kelle suhtes on jälitustoiminguks luba antud. Eelnevast tulenevalt ei toimunud telefoniabonendi XXXXXXXX pealtkuulamine Harju Maakohtu kohtuniku antud loa raames ja tulenevalt KrMS § 111 on tegemist lubamatu tõendiga. Kuna kohtukolleegium luges jälitusprotokolli lubamatuks tõendiks, tuleb tõendite kogumist välja jätta ka süüdistatavate Harju Maakohtu istungil antud ütlused, milles nad selgitavad telefonikõnede sisu – need ütlused on antud lähtuvalt sellest, et eelnevalt oli maakohtus protokollis kajastatud telefonivestlusi uuritud. Ebausaldusväärseks tõendiks peab kohtukolleegium 24.03.
9. a kell 18.45-19.30 toimunud sõiduauto BMW (reg nr XXX XXX) läbiotsimisprotokolli. Selle sisu seadsid süüdistatav ja tema kaitsja nii maakohtus kui esitatud apellatsioonis kahtluse alla seoses sellega, et auto läbiotsimine toimus ca 4 tundi pärast selle kinnipidamist ning erinevalt protokollis märgitust ei viibinud sõiduki omanik H. R. läbiotsimise juures. Seoses väitega, et H. R. ei viibinud läbiotsimise juures, nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et väide on tõendamata ning ümber lükatud läbiotsimise protokollis kajastatuga. Nimelt on H. R. omakäeliselt märkinud, et tal ei ole autos midagi ebaseaduslikku, mida välja anda, samuti on ta kirjutanud, et märkusi ei ole. Oma avaldusi on ta kinnitanud allkirjadega. Seega on H. R. oma allkirjaga kinnitanud enda viibimist läbiotsimise juures ning taolise kinnituse ümberlükkamiseks peavad olema kaalukad tõendid, mida käesoleval juhul esitatud ei ole. Maakohus märkis, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta seda, millal ajaliselt peab läbiotsimist toimetama. Kohus möönis, et läbiotsimise toimetamisega ei peaks üldjuhul põhjendamatult viivitama, kuid samas ei ole kohtu arvates ka tõendamist leidnud, et kohtueelset menetlust läbi viinud ametnikud oleksid seda käesoleval juhul teinud. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et kriminaalmenetluse seadustik ei kehtesta nõudeid selle kohta, kui kiiresti mingist sündmusest peab läbiotsimine toimuma. Kohtukolleegium peab aga oluliseks seda, et oleks tehtud kõik võimalik, välistamaks kahtlusi läbiotsimisel leitud esemete päritolu kohta. Kui läbiotsitavaks kohaks on sõiduauto, tähendab see eelkõige seda, et kinnipidamisest läbi otsimiseni on selle uksed lukustatud ja soovitavalt ka pitseeritud. Käesoleval juhul ei ole kohtul andmeid selle kohta, kas mootorsõiduki uksed olid lukustatud või oli võetud muid meetmeid kolmandate isikute juurdepääsu takistamiseks. Läbiotsimisprotokoll ei kajasta seda, kas auto oli lukustatud, veelgi enam – läbiotsimisprotokollis ei ole sisuliselt üldse läbiotsimise käiku kajastatud. Vastavas punktis on märgitud üksnes: „toimub õhtusel ajal sõidukis BMW reg nr XXX XXX“. Läbiotsimise käiku ei ole ka videosalvestatud ega selle raames tehtud fotosid. Läbiotsimisprotokollile on lisatud küll fototabel, kuid fotodel on kajastatud vaid protokolli kohaselt autost leitud pakikesed. Samuti ei ole mingeid muid dokumente nt selle kohta, millal ja kuidas sõiduk toimetati Põhja Politseiprefektuuri territooriumile, ei ole. Sellest tulenevalt ei ole võimalik kõrvaldada kaitsja ja süüdistatava tõstatatud kahtlusi, mistõttu loeb kohtukolleegium läbiotsimisprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks. Just läbiotsimisprotokoll on peamine tõend, millele tuginedes on maakohus leidnud, et E. Kurmi valduses oli suures koguses narkootilist ainet 3-metüülfentanüüli. Maakohus on märkinud, et lisaks läbiotsimisprotokollile on tõenditeks, mis tõendavad, et pakend narkootilise aine 3-metüülfentanüüliga leiti ja võeti sõidukist ära selle istekoha juurest, millel oli vahetult enne sõiduki peatamist istunud süüdistatav Ervin Kurm, kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate I. V., R. S. ja H. R. ütlused. Samas ei ole maakohus välja toonud, millist osa nimetatud tunnistajate ütlustest ta ses kontekstis oluliseks peab. Narkootilise aine leidmise kohta andis ütlusi R. S., kes osales asjas menetlejana ega või seega KrMS § 66 lg 2 kohaselt tõendamiseseme asjaolude kohta ütlusi anda. Pealegi ilmneb kohtuistungi protokollist, et R. S. kinnitas vastuseks prokuröri küsimusele seda, et sõiduauto vasakpoolse tagumise porimati alt leiti ca 1 gramm fentanüüli. Süüdistatava Ervin Kurmi küsimusele, kuidas saab tunnistaja anda tunnistust selle kohta, et jalamati alt leiti, kui teda juures polnud, selgitas R. S., et ta nägi materjale. On ilmselge, et tugineda ei saa ütlustele asjaolude kohta, millest isik sai teadlikuks kriminaalasja materjalide pinnalt. Lisaks eelnevale tugines maakohus R. S. ütlustele, mille kohaselt võeti sõiduauto, milles istus Ervin Kurm, jälgimise alla pärast seda, kui Ervin Kurm väljus Andres Sarapuu elukohas maja trepikojast ning auto peeti kinni XXXX XX maja juures, kusjuures vahepeal Ervin Kurm sõidukist ei väljunud. Seega on tunnistaja andnud ütlusi varjatud jälgimise kohta, maakohtu istungil aga sellise jälitustoimingu protokolli uuritud ei ole. Riigikohtu praktikast (Vt nt Riigikohtu 29.01.
10. a otsus väärteoasjas 3-1-1-82-09) tulenevalt tähendab KrMS § 66 lg 2, et menetleja ei tohi loobuda tõendi kogumisest ja asuda selle asemel ise tõendiallikaks. Seega ei ole võimalik ka nimetatud ütlustele tugineda. Eelnevast tulenevalt langevad tõendite kogumist välja tõendid, mis kajastavad E. Kurmi ning J. Oidekivi ja A. Sarapuu vahelist kokkulepet kokkusaamise ja selle käigus millegi üleandmise kohta, konkreetsed andmed selle kohta, kuhu H. R. E. Kurmi juhendamisel Lasnamäel sõitis, ning lõpuks selle kohta, kust pärast BMW kinnipidamist narkootiline aine leiti. Järele jäävad järgmised tõendid: H. R. ja I. V. ütlused selle kohta, et koos E. Kurmiga sõideti muuhulgas kuhugi Lasnamäele, kuhu täpselt, aga tunnistajad öelda ei osanud; E. Kurmi kahtlustatavana kinnipidamise akt, millest tulenevalt leiti tema juurest kaal ja minigrip-kilekotte; eksperdiarvamused (narkootilise aine ekspertiis ja käekirjaekspertiis). Kohtukolleegium leiab, et kuna ilmselgelt maakohtu otsuse valguses kaalukamad tõendid tuleb kõrvale jätta, tuleb nii E. Kurm kui ka A. Sarapuu ja J. Oidekivi nimetatud episoodis õigeks mõista.
11. Harju Maakohtu seisukohti 24.03.
12. a episoodis, mis puudutab narkootilise aine üleandmist N. Grigorjevale, peab kohtukolleegium põhjendatuks ja leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks selle episoodi osas. Maakohus on otsuses ära näidanud, millistele tõenditele tuginedes ta süüdistuses kirjeldatud asjaolud tõendatuks loeb. Samuti nähtub maakohtu otsusest, et erinevad uuritud tõendid (jälitusprotokoll, N. Grigorjeva ja A. Ž. ütlused) haakuvad omavahel. Maakohus on otsuses tõdenud, et vastuolu on sündmuskoha vaatlusprotokolli ja N. Grigorjeva ütluste vahel, kuna N. Grigorjeva ütluste kohaselt ei olnud aia juures, kust ta narkootilise aine võttis, puid, sündmuskoha vaatluse kohaselt aga on. Samas leidis kohus, et see vastuolu ei muuda tõendeid ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Tundes Tallinna linnas XXXXX tänava piirkonda saab kohtukolleegium vaid nentida, et sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelil on ilmselgelt kujutatud XXXXX tänav, jälitusprotokollis kajastatud telefoni teel antud õpetused juhatavad just sellele XXXXX tänavale (nt on XXXXX tänava lähedal tõepoolest kool, nimelt K.). Seega asjaolu, et N. Grigorjeva ei mäleta, et selle aia juures, kust ta võttis narkootilise aine paki, olid puud, ei lükka N. Grigorjeva ülejäänud ütlusi või vaatlusprotokolli ümber. On võimalik, et N. Grigorjeva ei pööranud narkootilisele ainele järele minnes tähelepanu puudele, mistõttu ta hiljem väitis, et neid seal ei olnud. Kaitsja O. Nišajev on apellatsioonis väitnud, et alusetu on Andres Sarapuu seostamine N. Grigorjeva kuriteoepisoodiga. A. Sarapuu pole kunagi kasutanud telefoninumbrit XX XXX XXX, mille abil juhendati Grigorjevat narkootilise aine leidmiseks ega kunagi Natalja Grigorjevaga suhelnud. Salvestatud hääl ei ole Sarapuu oma. Kaitsja heidab ette seda, et hääle ekspertiisi pole asjas tehtud ja Harju Maakohus asus eriteadmistega isiku rolli, lugedes ühe salvestisel olevatest häältest A. Sarapuu omaks. Kohtukolleegium nendib, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette ühtegi kohustuslikku ekspertiisi. On küll teatud asjaolud, mida praktikas reeglina tõendatakse eksperdiarvamusega (nt surma põhjuse tuvastamine). Ringkonnakohus leiab aga, et hääle sarnasuse tuvastamine ei ole asjaolu, mille tuvastamiseks peab vältimatult määrama ekspertiisi. Hääle sarnasust on võimeline ära tundma ka eriteadmisteta isik.
13. Episoodis, mille kohaselt andis A. Sarapuu 29.03.2009.a Tallinnas, XXXXX XX-XX asuvas korteris Marina Bõtškovale edasi kilekoti, milles oli kokku 281,32 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit (puhtal kujul narkootilist ainet 24,57 grammi), mille Marina Bõtškova toimetas nimetatud edasi Tallinnas, XXXXX XXX XXX lähedal asuvasse metsatukka ning andis narkootilise aine 30.03.2009.a tagasi Andres Sarapuule, kes toimetas narkootilise aine omakorda sõiduautosse Mercedes Benz registreerimisnumbriga XXX XXX, leiab ringkonnakohus, et ebausaldusväärseks tõendiks tuleb lugeda sündmuskoha vaatlusprotokoll ning lubamatute tõenditena jätta tõendite kogumist välja toimingud läbi viinud politseiametnike ütlused. Arvestades ülejäänud tõendeid leiab ringkonnakohus siiski, et M. Bõtškova ja A. Sarapuu süü on tõendatud ja Harju Maakohtu otsus tuleb jätta ses osas muutmata. Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et sündmuskoha vaatlusprotokolli koostamisel on rikutud kriminaalmenetluse nõudeid sellisel määral, et on tõsiselt alust kahelda nimetatud tõendi usaldusväärsuses. Nimelt ilmnes maakohtu istungil, et sündmuskoha vaatluse protokolli koostanud ja sellele alla kirjutanud isik – R. S. – ise sündmuskoha vaatluse juures ei viibinud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli on kantud ka eksitavaid andmeid, nimelt on märgitud, et sündmuskoha vaatluse juures viibis A. Sarapuu. Maakohtus tuvastati aga, et A. Sarapuu sündmuskoha vaatluse juures ei osalenud. Samas on vaatlusprotokolli lõppu, kuhu kantakse osalenud isikute allkirjad, käsitsi kirjutatud A. Sarapuu. Maakohtus tuvastatu kohaselt on selle protokollile lisanud politseiametnik S. T.. Kuigi politseiametnikud R. S. ja S. T. on kinnitanud, et see käsitsi kirjutatud nimi ei ole mõeldud allkirjana, jätab see kõrvalisele isikule üheselt mulje, et tegemist on allkirjaga. Kuigi maakohtu otsuses on märgitud, et politseiametnikud R. S. ja S. T. on kohtule usutavalt selgitanud, miks märgiti sündmuskoha vaatlusprotokolli Andres Sarapuu nimi, kuigi ta tegelikult sündmuskoha vaatluses ei osalenud, ei ilmne otsusest, mis põhjusel see märge tehti. Märkida tuleb, et S. T. on vastanud küsimusele, miks ta kirjutas protokolli lõppu A. Sarapuu nime, järgnevalt: „See on eksitus, ma pidin selle maha tõmbama aga millegi pärast kirjutasin A. Sarapuu. See pole allkirja võltsimine, vaid lihtsalt on kirjutatud isiku nimi. Sain materjali ja hakkasin kontrollima, kas allkirjad olemas. Seal olid kirjas osalised. Loogika järgi pidin panema Šabalovskaja, aga unustasin Oidekivi maha kriipsutamata.“ S.t S. T. ei ole osanud oma käitumist loogiliselt põhjendada. Erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium, et kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid on rikutud sellega, et protokolli on koostanud ja sellele alla kirjutanud isik, kes ise ei viibinud sündmuskoha vaatluse juures. Kuigi KrMS § 147 lubab menetlustoimingu protokollimisel kasutada protokollija abi, ei tähenda see, et protokollija ei peaks viibima menetlustoimingu teostamise juures. Selline teguviis oleks ilmselgelt vastuolus protokolli kui sellise olemusega. Kohtukolleegium leiab, et oma allkirjaga kinnitab protokollija, et menetlustoiming on tehtud just nii, nagu see on protokollis märgitud. Isik, kes toimingu juures ei viibinud, taolist õigsuse garantiid anda ei saa. Eelnev ei tähenda, et menetlustoimingu protokolli ei tohiks esialgu koostada käsikirjaliselt ja hiljem vormistada arvutis, kuid sellisel juhul tuleb protokollijana märkida sama isik, kes koostas käsikirjalise mustandi. Käesolevas asjas kinnitavad R. S. enda ütlused, et ta sisuliselt ei olnud teadlik sellest, kuidas täpselt sündmuskoha vaatlus läbi viidi. Nii on R. S. öelnud:“ Ma ei oska öelda, kes märkas seda pakki, kes kinni pidas, see märkas, mina seal auto juures ei olnud.“ Eelnevast tuleneb üheselt, et sündmuskoha vaatlusprotokollile tugineda võimalik ei ole. Kohtukolleegium leiab ka, et tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei saa tugineda sündmuskoha vaatluse väidetavalt läbi viinud politseiametnike ütlustele selle käigu ja tulemuse kohta, kuna osundatud sätte mõttest tulenevalt ei tohi menetlustoimingu protokolli asendada ütluste andmisega menetlustoimingu kohta. Eelnevast hoolimata on nii M. Bõtškova kui A. Sarapuu süü tõendatud. See, et nad käitlesid eksperdiarvamuse kohaselt narkootilist ainet sisaldavat pulbrit, on tõendatud mis kajastab A. Sarapuu ja M. Bõtškova vahelisi telefonikõnesid kajastava jälitusprotokolliga, M. Bõtškova ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, varjatud jälgimist kajastava jälitusprotokolliga, L. Šabalovskaja ütlustega ja eksperdiarvamusega (DNA ekspertiis). Maakohus on oma otsuses veenvalt ära näidanud selle, et mainitud tõendid haakuvad omavahel ja kinnitavad seega üksteise usaldusväärsust. M. Bõtškova on andnud ütlusi selle kohta, kuidas ta koti ära peitis, A. Sarapuule selles olnud pakikestel olnud numbrite kohta aru andis ja seejuures pakke palja käega puudutas. Neid ütlusi kinnitavad jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlused, samuti DNA-analüüsi tulemus, mille kohaselt leiti pakkidelt M. Bõtškova DNA-d. L.Š. ütluste ja varjatud jälgimise protokolli alusel saab omakorda lugeda tõendatuks selle, et A. Sarapuu tõi metsa peidetud koti sõiduautosse Mercedes Benz. Asjakohased ei ole A. Sarapuu väited tõendite lubamatuse või ebausaldusväärsuse kohta. A. Sarapuu ei ole viidanud maakohtus uuritud tõenditele, mis tõendaks tunnistaja L. Š. umbjoobele, ega ole taotlenud selliste tõendite uurimist (koos konkreetse viitega tõendile) ringkonnakohtus. Seega on tema sellekohane väide paljasõnaline. Mis puutub väitesse, et pealtkuulatud telefonivestlustele ei tohi tugineda, sest M. Bõtškova pealtkuulamiseks ei olnud luba, siis märgib kohtukolleegium, et luba oli A. Sarapuu telefonikõnede pealtkuulamiseks. Telefonivestlus on aga tihti kahepoolne, mistõttu hõlmab antud luba ilmselgelt vestlust kui tervikut.
14. Kohtukolleegium leiab, et kuna A. Sarapuu mõisteti ühes episoodis õigeks, tuleb tema karistust vähendada 1 aasta vangistuse võrra ja mõista karistus 6 aastat vangistust. Kohus arvestab, et A. Sarapuu tegu hõlmab mitut episoodi ja narkootilise aine kogused on märkimisväärsed. Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et uuritud tõendite pinnalt võib pidada A. Sarapuud toimepandud tegude juhtfiguuriks. Arvestada tuleb ka seda, et A. Sarapuud on ka varem narkokuriteo eest karistatud. J. Oidekivile mõistetud karistust ei pea kohtukolleegium vajalikuks muuta. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer Osaliselt tühistatud Riigikohtu 28 04 2011 otsusega nr 3-1-1-31-11 RESOLUTSIOON
15. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
16. detsembri
17. a otsus osaliselt, s.o Andres Sarapuu ja Jüri Oidekivi õigeksmõistmises süüdistuses

§ 184

lg 2 p-de 1 ning 2 järgi ja Ervin Kurmi õigeksmõistmises süüdistuses

§ 184lg 1 järgi kuritegudes, mis süüdistuste kohaselt on toime pandud 24.

märtsil 2009, samuti Andres Sarapuule ning Jüri Oidekivile

§ 184

lg 2 pde 1 ja 2 järgi karistuse mõistmises ning Ervin Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamises ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsus muutmata osas, millega jäeti Harju Maakohtu
4. mai
5. a kohtuotsus muutmata.
6. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.
7. Andres Sarapuu kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
8. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo AE Consult makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ervin Kurmile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 111 (sada üksteist) eurot ja 86 (kaheksakümmend kuus) senti.
9. Arvata eelmises punktis nimetatud menetluskulu 111 (sada üksteist) eurot ja 86 (kaheksakümmend kuus) senti menetluskulude hulka, mille hüvitamine tuleb Tallinna Ringkonnakohtul lahendada asjas uue kohtuotsuse tegemisel.