lg 1 järgi katses luua kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutus eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Asja kohtulikul uurimisel süüdistatav Eevi Valgmäe end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava ütluste kohaselt ei ole ta kindlustusele hüvitise saamiseks valeandmeid esitanud. Eevi Valgmäe kinnitas, et kõik süüdistuses toodud majapidamisesemed, samuti küttepuud olid 16.10.2003 a. tema ema elukohas, X olemas ning hävinesid tulekahju käigus täielikult ära põlenud kõrvalhoonetes – saunas ja laudas. Eevi Valgmäe kohtus antud ütluste kohaselt asusid tulekahjus hävinenud vändaga kohvimasin, radiaator, teler ja akudrell tulekahju ajal saunas, ülejäänud esemed – õmblusmasin, 2 õliradiaatorit, kohviaparaat, mikser, veekeetja, föön, soojapuhur, tolmuimeja, raadiomakk, teine teler, fotoaparaat ja kirjutusmasin aga laudas. Prokurör leidis, et süüdistatava süü talle süükspandud kuriteo toimepanemises on kohtuliku uurimisega leidnud tõendamist. Prokurör taotles Eevi Valgmäe süüdi tunnistamist KarS § 25 lg 1,
Süüdistatava kaitsja leidis, et tema kaitsealuse süü kuriteo toimepanemises ei ole tõendamist 2 1-08-7976 leidnud, kuna kriminaalasjas kogutud ning kohtulikul uurimisel uuritud tõendid ei kinnita tema süüd kuriteo toimepanemises. Kaitsja hinnangul ei saa lugeda usaldusväärseks tunnistajate M. T. ja S. S. kohtus antud ütlusi, kuna nad on ise kuriteo, s.o. süütamise toimepanijad. Samuti ei ole kaitsja hinnangul kõlbulikeks, süüdistatava süüd kinnitavateks tõenditeks kriminaalasjas olev eksperdiarvamus ning muud sündmuskohal läbiviidud menetlustoimingute käigus koostatud dokumentaalsed tõendid. Eeltoodust tulenevalt taotles kaitsja Eevi Valgmäe õigeks mõistmist. Kohtu seisukoht Kohus leidis, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Eevi Valgmäele on esitatud süüdistus kuriteo toimepanemises KarS § 25 lg 1,
lg 1 järgi, mille objektiivne koosseis seisneb kindlustuslepingu rikkumises, s.o. kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude kohta ebaõige ettekujutuse loomises, mille käigus esitati kindlustusandjale väärandmed näidates tekkinud kahju tegelikkusest suuremana. Tegu jäi aga katsestaadiumisse, s.o. lõpuni viimata, kuna kindlustusandjal tekkisid kahtlused neile esitatud andmete õigsuses ning kindlustushüvitist Eevi Valgmäele välja ei makstud. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et 16.10.2003 a. leidis X aset tulekahju, mille käigus hävinesid talu kõrvalhooned – laut ja saun. Muud taluhooned kannatada ei saanud. Taluhoonete omanikuks oli A. K. (I kd. t.l. 5, 6-8). Nimetatud tulekahjust on Lääne – Eesti Häirekeskusele teatatud 16.10.2003 a. kell 15.59. 05.02.2004 a. Pärnu notari Kristi Kivimägi poolt koostatud volikirjast nähtuvad Eevi Valgmäe õigused A. K. esindama kõikides varalistes küsimustes, sealhulgas IF Kindlustuse kõikides küsimustes (I kd. t.l. 67). Kindlustuspoliisi nr. 9144495 kohaselt oli eelnimetatud X eramu, laut, saun, lao- ja kõrvalhoone ning kodune vara kindlustatud kodukindlustuse alusel tulekahju suhtes kindlustusperioodiks 12.03.2003 a. kuni 11.03.2004 a. Kindlustusvõtjaks ning seega kindlustushüvitise saajaks oli süüdistatav Eevi Valgmäe (I kd. t.l. 17-19). Seega toimus 16.10.2003 a. kindlustulepinguga sätestatud kindlustusjuhtum, mille tulemusena avanes kindlustusvõtjal Eevi Valgmäel võimalus kindlustushüvitise taotlemiseks. Pärnumaa Päästeteenistuse poolt on 17.10.2003 a. tulekahju kohta koostatud õiend sündmuse asjaolude ja tulekahju tekkepõhjuste selgitamise kohta, samuti on sellele lisatud sündmuskoha skeem tulekahjus hävinenud ja muude hoonete paiknemise ning tulekahju ajal puhunud tuule suuna kohta (I kd. t.l. 7,8). Nimetatud tõenditest nähtub, et tulekahju tagajärjel hävinesid hooned täielikult. Tulekahju arvatavaks põhjuseks oli hooletus lahtise tule kasutamisel kolmandate, kõrvaliste isikute poolt. Tulenevalt talle antud volitustest ja kindlustusevõtja staatusest on Eevi Valgmäe esitanud IF Kindlustusele avalduse eelnimetatud tulekahju toimumise ning tulekahjus hävinenud vara ning selle maksumuse kohta (I kd. t.l. 75-85). Avaldusest nähtub Eevi Valgmäe taotlus tulekahjus hävinenud, kokku 160 eri nimetusega esemete hüvitamiseks, millest 144 nimetust esemeid asus Eevi Valgmäe taotluse kohaselt saunas ja 16 nimetust esemeid laudas. Esemete tulekahjus hävinemisega on kahju hinnatud 52900 krooni väärtuses (I kd. t.l. 91). 01.02.2010 a. prokuröri poolt esitatud muudetud süüdistuses (II kd. t.l. 94-96) süüdistatakse Eevi Valgmäed kindlustuskelmuses 18093 krooni väärtuses koduse vara ning 8500 krooni väärtuses 40 ruumimeetri küttepuude osas. Hindamaks Eevi Valgmäele esitatud süüdistuse põhjendatust, tuleb kohtul hinnata seda, kas prokuröri poolt süüdistuses esitatud vara tegelikult hävines 16.10.2003 a. toimunud tulekahjus. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et Eevi Valgmäe kohtus antud ütlused vara asukoha kohta 3 1-08-7976 tulekahju ajal on vastuolus tema kohtueelses menetluses avaldatuga. Nii on süüdistatav kohtueelses menetluses avaldanud, et tulekahjus hävinenud ja süüdistuses kajastatud esemed asusid saunas (I kd. t.l. 75-85), kuid asja kohtulikul uurimisel avaldas süüdistatav, et hävinenud esemetest asusid saunas üksnes vändaga kohvimasin, üks õliradiaator, teler ja akudrell. Ülejäänud esemed olid süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt pakitud põhiliselt kastidesse ja jäetud lauta, kuna üksi elanud ja eakat A. K. kavatseti kolida Pärnu linna laste juurde ning koos tema kolimisega kavatseti linna viia ka A. K. asjad. Eevi Valgmäe põhjendas eeltoodud vastuolu sellega, et kindlustusele avaldust esitades ei tundnud kindlustuseandja huvi vara asukoha vastu. Süüdistatava ütluste kohaselt pidi ta kirja panema üksnes vara nimetuse ning hindama selle maksumuse. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava taolised väited põhjendatud, kuna If Eesti Kindlustusele avaldust esitades on Eevi Valgmäe täitnud spetsiaalse kindlustuse avalduse vormi, milles on lisaks vara nimetuse, selle valmistamise aasta, vara hinna, kahju kirjelduse ja muu kõrval veel eraldi lahter selle kohta kus vara paiknes (hoones, ruumis jms.). Kuna Eevi Valgmäe on nimetatud lahtri iga süüdistuses nimetatud asja puhul täitnud viitega selle kohta, et hävinenud vara asus saunas, siis on süüdistatava eelnimetatud väited paljasõnalised. Süüdistatava ütluste paljasõnalisust kinnitavad veel järgmised kriminaalasja menetlusega kindlaks tehtud asjaolud ning kohtulikus menetluses uuritud tõendid – Asja kohtulikul uurimisel ütlusi andnud tunnistaja A. G., kes viibis 16.10.2003 a. tulekahju toimumise ajal päästeteenistuse menetlusala juhtivinspektorina sündmuskohal on kinnitanud, et põles kaks talu kõrvalhoonet. Üks neist (laut) oli puitkarkass hoone, millel katus oli juba põlenud ja mida tuletõrje saabumisel ei olnud enam võimalik päästa. Tunnistaja ütluste kohaselt vaatas ta põlevatesse hoonetesse sisse, kuid mingeid esemeid nendes ta ei näinud. Samuti ei olnud ei kõrvalhoonetes ega nende juures küttepuid. Tunnistaja viibis sündmuskohal ka järgmisel päeval, kui tulekahju oli juba kustunud ning kõrvalhooned hävinenud. Tema ütluste kohaselt oli järgmisel päeval tulekahjus hävinud hoonetest järgi üksnes tuhk, mingeid jälgi ega jäänuseid tulekahjus hävinenud esemetest ei olnud. Samuti ei olnud mingeid jälgi ega jäänuseid ärapõlenud küttepuudest. Kohtu hinnangul järeldub tunnistaja ütlusest esmalt see, et tulekahjus hävinenud kahest hoonest ühe puhul oli tegemist palkehitisega (saun), teise puhul aga laudkarkass ehitisega (laut). On ilmselge, et puitkarkass hoone hävib tulekahjus kiiremini kui palkehitis. Samuti hävinevad karkassehitises asuvad esemed kiiremini. Kohtu hinnangul on nimetatud asjaolust ajendatud ka Eevi Valgmäe seisukohtade muutus tulekahjus hävinenud esemete osas, kuna avaldades kohtus, et esemed olid paigutatud lauta, oli võimalik paremini põhjendada nende täielikku tulekahjus hävinemist. Samas ei hävine aga ka seal asuvad esemed täielikult nii, et nendest ei jää järgi mingeid jäänuseid. Samuti ei saa jätta tähelepanuta tunnistaja seisukohta, mille kohaselt temperatuur maapinnal on madalam kui kõrgemal, kuivõrd üldteada asjaoluna on soe õhk kergem külmemast. Sellest tulenevalt hävinevad ka tulekahju korral esmalt katus ning ülemised korrused ning seejärel hoone madalam osa. Kuna süüdistatav avaldas, et esemed olid lauta paigutatud maapinnale (kastidesse heinte alla), pidid need tulekahju ajal asuma madalama temperatuuriga piirkonnas ning hävinema alles põlengu lõpus, millest järeldub, et tunnistaja pidi põlevasse hoonesse vaadates neid nägema. Samas ei ole aga tõenäoline ka see, et esemed taolises põlengus hävinesid nii täielikult, et neist ei jäänud absoluutselt midagi järgi. Süüdistuses äratoodud esemete täielik hävinemine on ebatõenäoline ka seetõttu, et kõik nad sisaldavad metallist ning muudest sellistest materjalidest osi, mis ka suurema põlengu korral ei hävine täielikult. Samuti ei ole kohtu hinnangul tõenäoline 40 ruumimeetri, hoonetest väljas asunud küttepuude täielik ärapõlemine lühikese aja jooksul, juba selleks ajaks kui päästetöötajad sündmuskohale saabusid, s.o. enne sauna ja lauda ärapõlemist. -Tunnistaja M. O. ütluste kohaselt viibis ta 16.10.2003 a. sündmuskohal päästetöötajana. Tunnistaja ütlustel põlesid mõlemad kõrvalhooned lahtise leegiga ning tuletõrjujad jälgisid, et tuli ei kanduks eluhoonele. Tunnistaja kinnitas, et põlenud hoonetes ei olnud midagi väärtuslikku, kuna vastasel juhul oleks tuletõrjujad seal asunud asjad sealt välja toonud. Samuti välistas tunnistaja asjaolu, et 4 1-08-7976 sündmuskohal oleks olnud 40 ruumimeetrit küttepuid, kuna nad ei näinud sauna juures ega ka mujal mingeid küttepuid. Kohtu hinnangul ei saa jätta tähelepanuta ja tuleb lugeda põhjendatuks päästetöötajast tunnistaja seisukohta, mille kohaselt põleb puuriit kaua, kusjuures 40 ruumimeetri küttepuude täielik ärapõlemine kestab mitte vähem kui kolm ööpäeva. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda päästetöötajatest tunnistajate A. G. ja M. O. ütluste objektiivsuses, kuna tegemist on elukutseliste, oma ala spetsialistidega, kellel on teadmised, väljaõpe ja kogemused tulekahju korral tegutsemiseks, sealhulgas tegutsemiseks nii inimeste kui ka nende vara päästmiseks. Kohtu hinnangul on alusetu kaitsja oletus, nagu oleks päästetöötajad tulekahju üksnes passiivselt pealt vaadanud, tundmata huvi hoonete ja vara päästmise suhtes. Kohus ei pea tõenäoliseks, et sündmuskohale saabunud päästetöötajad ei kontrollinud seda, mis asub põlevates hoonetes, kuivõrd see on vajalik juba sündmuskohal rakendatava tegutsemise kavandamiseks (näiteks on vajalik kontrollida kas hoonetes ei asu inimesi, loomi, plahvatusohtlikke või mürgiseid aineid vms.). -Tunnistaja S. M. ütluste kohaselt esitas Eevi Valgmäe kindlustusele avalduse kahju hüvitamiseks ning koos sellega nimekirja tulekahjus hävinenud esemetest. Tunnistaja käis sündmuskohal 20.10.2003 a., s.o. neli päeva pärast tulekahju toimumist ning ei näinud seal muud, kui põlenud hoonetest jäänud ahervaremeid. Mingeid jälgi või jäänuseid tulekahjus põlenud esemetest sündmuskohal ei olnud. Samuti ei olnud sündmuskohal mingeid jälgi põlenud küttepuudest. Tunnistaja hinnangul ei ole võimalik, et sellises koguses esemeid, mida avaldas Eevi Valgmäe, oleks tulekahjus täielikult hävinenud, samuti ei pidanud ta tõenäoliseks 40 ruumimeetri küttepuude täielikku ärapõlemist. Kohtu hinnangul on tunnistaja eeltoodud seisukohad põhjendatud, kuivõrd sellises koguses esemeid ei saa ära põleda nii täielikult, et neist ei jää mingeid jälgi ega jäänuseid. Samuti ei ole võimalik riita laotud küttepuude täielik ärapõlemine, sest isegi kui oletada, et küttepuud põlesid selleks ajaks ära, oleks nii suuremahulisest põlengust pidanud jääma eraldi tuhahunnik, mida aga tunnistaja ütluste kohaselt näha ei olnud. Samuti oleks põlengust jäänud tukke või lõpuni põlemata puuhalgude osi. -Tunnistaja S. M. ütlusi kinnitab 20.10.2003 a. koostatud sündmuskohal koostatud vaatlusakt koos sellele lisatud fototabelite ja sauna joonisega (I kd. t.l. 24-27), millest nähtub, et talu kõrvalhooned – saun ja laut hävinesid tulekahjus, kusjuures saunast on säilinud vundament, korsten, põlenud palgid, laudast aga üksnes vundament. Vahetult pärast tulekahju toimumist läbiviidud sündmuskoha vaatlusega ei ole tuvastatud mingeid jälgi ei põlenud esemetest ega küttepuudest. -Kriminaalasja menetlemisel on 07.04.2004 a. koostatud ekspertiisiakt nr. 440 riiklikult tunnustatud eksperdi H. P. poolt tulekahju kollete, tekkepõhjuste ja sündmuskohal säilinud esemete kohta. Eksperdi arvamusele (I kd. t.l. 40-42) on lisatud sündmuskoha skeem (I kd. t.l. 43) ja fotod (I kd. t.l. 44-51). Esmalt analüüsib kohus seda, kas ekspertiisiaktis kajastatut on võimalik käsitleda lubatud tõendina, kuivõrd süüdistatava kaitsja hinnangul ei vasta see KrMS § 107 ettenähtud nõuetele, kuna ekspertiisiaktis puudub akti koostamise koht, ekspertiisi määranud isiku nimi, ekspertiisi liik, märge selle kohta kas on taotletud ekspertiisi täiendamist, puuduvad ekspertiisi lähteandmed, ülesanded eksperdile, viited ekspertiisi juures viibinud isikutele. Kohtu hinnangul on ekspertiisiaktis sisalduv eksperdi arvamus käesolevas kriminaalasjas arvestatavaks tõendiks. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et ekspertiisi aluseks on olnud AS If Eesti Kindlustuse vastav taotlus. Kohtu hinnangul oli see piisavaks aluseks eksperdi arvamuse saamiseks. Samuti on aktis piisavalt ära toodud andmeid ekspertiisi lähteandmete kohta – kahjukäitlusmaterjalid nr. E09030176M, sündmuskohale väljasõidu protokoll – arvestuskaart ja meteotõendite väljatrükid. Asjaolu, et ekspertiisiaktis ei ole märgitud ekspertiisiakti koostamise kohta ja liiki, on vormilised puudused, mis ei ole kaasa toonud eksperdiarvamuse mõjutamist või 5 1-08-7976 muutmist. Samuti ei muuda eksperdiarvamust ebaõigeks see, kui aktis puuduvad andmed juuresolnud isikute ja täiendavate taotluste kohta, kuivõrd kriminaalasjast ei nähtu, et eksperdile oleks taotlusi esitatud ning ta oleks need tähelepanuta jätnud, samuti ei nõua ega eelda antud ekspertiis teiste isikute juuresolekut. Kohtu hinnangul ei mõjuta eelnimetatud puudused eksperdi arvamust ning ei too kaasa valeotsuse tegemist tema poolt. Riigikohtu lahendi 3-1-1-32-09 kohaselt peab ekspertiisiakti põhiosa KrMS § 107 lg 3 p 1,2 kohaselt sisaldama uuringute kirjelduse, uuringutulemuste hindamise alused ja eksperdiarvamuse põhjenduse. Ekspertiisiaktist nähtub põhjalik sündmuskoha kirjeldus selle kohta, kus ekspertiisiobjektiks olevad hooned asetsevad, nende mõõdud ja kirjeldused. Samuti on kirjeldatud, mida sündmuskoha vaatlusega leiti ning milliseid toiminguid tehti (lisaks vaatlusele on tehtud põlenud saunahoones lahtikaevamist). Ekspert on oma arvamuse rajanenud kohapeal tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt. Seega on piisavalt äratoodud uuringute kirjeldus ja selleks kasutatud meetodid. Samuti on ekspertiisiaktis äratoodud tulemused, mis selgusid uurimistulemusena. Lähtudes eeltoodud uurimismeetoditest ja oma teadmisest (tegemist on riiklikult tunnustatud eksperdiga, kellel oli 27 aastane staaž), on ekspert kohtu hinnangul jõudnud põhjendatud järeldustele ja andnud ammendavad vastused küsimustele, millele oli tal, tulenevalt oma pädevusest, võimalik vastata. Eeltoodust lähtudes, on kohus seisukohal, et ekspertiisiaktis sisalduv eksperdiarvamus vastab KrMS § 107 ettenähtud nõuetele ning seda on käesolevas kriminaalasjas võimalik kasutada tõendina. Asja kohtulikul arutamisel esitas süüdistatava kaitsja EMHI õiendi selle kohta, et 02.04.2004 a., s.o. sündmuskohal läbiviidud kaevamise ajal oli kella 9.00 ajal õhutemperatuur -3,7 ja maapinna temperatuur -2,4 kraadi, kella 12.00 ajal aga õhutemperatuur +0,6 ja maapinna temperatuur +4,5 kraadi. Kaitsja hinnangul on taolise temperatuuri puhul maa külmunud ning kaevamistööde tegemine võimatu. Kohtu hinnangul ei välista eeltoodud ilmastikuandmed 02.04.2004 a. kohta vaatlus- ja kaevamistööde läbiviimist. Andmetest nähtuvalt on miinustemperatuur olnud üksnes hommikul, kuid keskpäevaks on temperatuur juba plusskraadides, mis on meie kliimatingimustes tüüpiline aprilli alguse ilm. Miinustemperatuuride esinemine hommikusel ajal ei tähenda seda, et maa nimetatud ajal oli ilmtingimata tugevalt ja sügavalt külmunud ning on üsna tõenäoline, et selleks ajaks oli päevasel ajal valdavalt plusskraadides olnud temperatuuri tõttu maapind juba ülessulanud. Samas ei välista aga ka maa külmumine kaevamistööde läbiviimist, kuivõrd ka südatalvistes ning madalate temperatuuride puhul on võimalikud ja toimuvad mitmesugused kaevamistööd nagu näiteks kanalisatsiooni ja veetrasside üleskaevamine, hauakaevamised seoses matustega jms. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus järeldada, et kaevamistöid läbi ei viidud. Eksperdi arvamuse kohaselt oli tulekahju põhjuseks lahtine tuli, mille allikad asusid nii laudas kui saunas. Sündmuskoha, saunaruumi lahtikaevamisel leiti vikati tera, portfelli või koti metallist serv, metalltops naeltega, potikaas, latthing, avatud asendis lukk, kaks hinge, mootorratta summuti tagaosa, tahmaluuk, puitkasti ja grammofonipaneeli jäänused ning katusealusest seinatapeedi sisevooderduse fragment, poolpõlenud kaloss ja kummijalanõu konts. Samuti olid saunahoone kõrval põlenud õliradiaatori, elektrisoojendi ja vana, kuuekümnendate aastate teleri jäänused. Eksperdi hinnangul ei asunud saunas ei õmblusmasinat, kahte õliradiaatorit ega kirjutusmasinat ning välistatud on 40 ruumimeetri küttepuude kiire põlemine, kuivõrd selleks kuluks aega üle ööpäeva. Ekspert oli kutsutud ka kohtuistungile, kus ta selgitas ning näitas ette arvutuskäigu selle kohta kui kaua kulub aega 30 ruumimeetri puidu, küttepuude täielikuks ärapõlemiseks. Tema arvutuste kohaselt (arvutuste käik II kd. t.l. 78), mille õigsuses ei ole kohtul alust kahelda, kulub selleks vähemalt 37,5 tundi, s.o. üle 1,5 ööpäeva. Arvutustega saadud tulemus kinnitab seda, et puud ei oleks saanud selleks ajaks ära põleda, kuni sündmuskohale saabusid päästetöötajad. Kuna päästetöötajad aga küttepuid ning nende põlemist sündmuskohal ei näinud, siis järelikult puid seal ei olnud ning süüdistatav on esitanud valeandmeid tulekahjus hävinud küttepuude kohta. Eksperdi arvamus selle kohta, et sündmuskohalt ei leitud süüdistuses nimetatud, süüdistatava 6 1-08-7976 väidetel põlenud asjade jäänuseid, viitab sellele, et neid esemeid seal tegelikult ei olnud ning need tulekahjus ei hävinenud. Antud arvamus läheb kokku ka tunnistajate A. G., M. O. ja S. M. ütluste ja seisukohtadega. -Tunnistaja S. S. ütluste kohaselt sisenes ta 16.10.2003 a. talu kõrvalhoonesse, lauta või küüni, mis oli lukustamata ning süütas bensiiniga põlema. Tunnistaja kinnitas, et nimetatud hoones ei olnud mingeid esemeid peale heinte. Mingeid kaste või kottidesse pakitud asju ta seal ei näinud. Tunnistaja S. S. ütlused välistavad Eevi Valgmäe väited selle kohta, et asjad pakiti kastidesse ja kilekottidesse ning paigutati lauta luku taha. Arvestades Eevi Valgmäe poolt avaldatud esemete suurt hulka ning seda, et selliste esemete nagu õmblusmasin, radiaatorid, kohviaparaat, mikser, soojapuhur, tolmuimeja, teler, kirjutusmasin jm. puhul on tegemist suhteliselt suuremõõtmeliste esemetega, mille pakkimisel kastidesse peavad selleks olema suured pakendid, on ebatõenäoline, et need olid paigutatud lauta nii, et S. S. neid ei oleks näinud ega märganud. Samuti ei ole tõenäoline, et selline hulk suhteliselt väärtuslikke esemeid paigutati eluhoonest kaugel (skeemi kohaselt 50 m kaugusele, I kd. t.l. 8) lukustamata kõrvalhoonesse. S. S. väide selle kohta, et ta sisenes kõrvalhoonesse, mis oli lukustamata, ei ole kohtuliku uurimisega ümber lükatud. Samuti ei ole sündmuskohalt avastatud jälgi kõrvalhoone lukustuse (tabaluku vms.) kohta, mis oleks olnud metallist ja pidanud seetõttu tulekahjus säilima. Avatud lukk on leitud küll väljakaevamise käigus saunast, kuid ei ole tuvastatud, et selle puhul oleks tegemist olnud lauda lukuga. Kohtu hinnangul ei ole see ka tõenäoline, kuna on ebausutav, et S. S. oleks laudahoone luku lahti murdnud, selle kaasa võtnud ning sauna viinud. Lisaks eeltoodule on S. S. ka enda kriminaalasja menetluses ütluste olustikuga seostamisel kinnitanud, et sisenes laudahoonesse, mille uks oli küll suletud, kuid lukustamata (uks oli ainult alumise hingega seina küljes kinni). (I kd. t.l. 184 pöördel). Eevi Valgmäe väited selle kohta, et asjad asusid eluhoonest kaugel asuvas kõrvalhoones on ebausutavad ka tema enda kohtus antud ütluste tõttu. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tema ema, s.o. A. K. talu kõrvalhoonetes umbes kümnel korral ukselukkude lahtilõhkumise teel sees käidud ning sealt asju varastatud. Kohtu hinnangul ei ole sellest tulenevalt aga tõenäoline suurel hulgal suhteliselt väärtuslike tarbe- ja muude esemete jätmine kohta, kuhu oli kerge juurdepääs kõrvalistel isikutel. -M. T. ütluste kohaselt tunneb ta Eevi Valgmäed tema tütre Ü. V. kaudu ning ta on sündmuskohal viibinud. Tunnistaja kinnitusel tehti talle Eevi Valgmäe poolt ettepanek sauna ja talu kõrvalhoone süütamiseks, kuna siis oli võimalik saada kindlustuselt hüvitist. M. T. kinnitas ka seda, et ajal kui ta talu juures viibis, nägi ta kuidas Eevi Valgmäe, Ü. V. (endise nimega L.) ning Ü. õde (U. R.) vedasid küttepuid varju alla, et need tulekahjus ei hävineks. Tunnistaja kinnitas sarnaselt S. S., et kõrvalhoones, s.o. laudas mingeid esemeid ei olnud. Samuti olid kõrvalhooned lukustamata. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel tõusetus küsimus M. T. enda vastutusest hoonete süütamisel. Kriminaalasja menetlemisel, mis puudutas süütamist, kahtlustati M. T. S. S. kihutamist süütamise toimepanemisele ning sellele kaasaaitamises. Kriminaalasja menetlusega M. T. süüd kuriteo toimepanemises ei tuvastatud, mistõttu Lääne Ringkonnaprokuratuuri määrusega 10.06.2005 a. on kriminaalasja menetlus tema suhtes selles osas lõpetatud. Nimetatud määrust ei ole vaidlustatud ning määrus on jõustunud. Sellest tulenevalt puudub kohtul alus pidada M. T. kaasosaliseks kuriteo toimepanemisel. Kohus leidis, et hinnangud selle kohta, nagu oleks M. T. tegutsenud grupis koos S. S., ajendatuna maksta kätte oma endisele elukaaslasele Ü. V., on oletuslikud ning tuleb jätta tähelepanuta. -31.10.2003 a. on Eevi Valgmäe esitanud kindlustusandjale Pärnu Politseiprefektuurile adresseeritud avalduse selle kohta, et kuna sündmuskoha vaatlusega ei ole ärapõlenud sauna ja laudahoone tuhast leitud jälgi seal olnud esemete – kahe tolmuimeja, kahe vändaga kohviveski, kahe õmblusmasina, kolme õliradiaatori, kahe hobuse kuljuste ja Družba mootorsae kohta, siis on nimetatud esemed varastatud (I kd. t.l. 68). Pärnu Politseiprefektuuri õiend 18.07.2006 a. aga ei 7 1-08-7976 kinnita, et Eevi Valgmäe oleks politseile eelnimetatud esemete varguse kohta avaldust esitanud (I kd. t.l. 169). Kohus leidis, et Eevi Valgmäe on eelnimetatud avaldusega soovinud viia kindlusandjat eksiteele, kuna kindlustusele esitatud avalduses on ta nende, väidetavalt varastatud esemete kohta avaldanud, et need on hoopis tulekahjus ära põlenud (I kd. t.l. 75-85). Kuna esemed ei saa olla korraga varastatud ja ärapõlenud, siis on süüdistatava poolt avaldustes esitatud valeandmeid. Kohtu hinnangul on Eevi Valgmäe kindlustusele esitanud avalduse varguse kohta seetõttu, et põhjendada miks sündmuskoha vaatlusega põlenud kõrvalhoonetest esemete jäänuseid ei leitud, kuna kõikide eeltoodud esemete puhul on tegemist selliste esemetega, mis ei hävine tulekahjus täielikult. Samuti viitab kindlustusele esitatud avaldus paljasõnalisusele seetõttu, et samasugust avaldust politseile laekunud ei ole. -Tunnistaja S. M. ütluste kohaselt aitas ta koos H. K. 2003 a. septembri lõpul pakkida A. K. asju, et neid saaks hiljem linna transportida. Tunnistaja ütluste kohaselt pakiti asjad kastidesse ning viidi lauta ja jäeti seal heinte peale. Laut lukustati tunnistaja ütluste kohaselt raudlatiga. Tunnistaja eeltoodud ütlused on vastuolus kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohtuistungil ütlusi andnud erinevad tunnistajad M. O., A. G. ja S. S., kes kõik viibisid tulekahju eel või selle ajal lauda juures, on kinnitanud, et mingeid heinte peal olevaid esemeid nad seal ei näinud. Samuti ei ole võimalik, et nii suur hulk asju oleks jäänud neile lihtsalt märkamata. Lisaks sellele ei ole kinnitust leidnud asjaolu, et laut oli raudlatiga suletud, kuivõrd sündmuskoha vaatlusega ei ole raudlatti, mis oleks pidanud põlengus säilima, sündmuskohalt avastatud. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et pärast põlengut, kuid enne sündmuskoha vaatlust keegi varastas või toimetas varalises ja ka praktilises mõttes väärtusetu ning suhteliselt suuremõõtmelise ja raske raudlati sündmuskohalt minema. -H. K. ütluste kohaselt aitas ta asju pakkida ja lauta toimetada. Asja kohtulikul uurimisel mäletas tunnistaja mitmeid, Eevi Valgmäe poolt avaldatud esemeid, kuid ei mäletanud vanaaegseid õmblusmasinaid. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, mille kohaselt on ebatõenäoline, et tunnistaja ei mäleta vanaaegseid ja meeldejääva välimusega õmblusmasinate pakkimist. Samuti on ebatõenäoline, et kuna õmblusmasinate jäänuseid pärast tulekahju ei leitud, siis need varastati, ülejäänud esemed aga hävinesid tulekahjus. Kohus peab ebatõenäoliseks, et muude esemete hulgast varastati üksnes õmblusmasinad, muud esemed jäeti aga alles. Samuti on H. K. ütlused vastuolus Eevi Valgmäe ütlustega õliradiaatorite, veekeetja ja mikseri osas. Tunnistaja ütlustel asusid nimetatud esemed elumajas ning neid ei ole pakitud. Kohus peab tunnistaja eeltoodud ütlusi tõepäraseks, kuna sündmuskohalt ei leitud peale ühe radiaatori jäänuste muude esemete põlemata jäänuseid, millest järeldub, et nimetatud esemetest kaks radiaatorit, veekeetja ja mikser tulekahjus ei hävinenud. -Tunnistaja H. P. ütluste kohaselt mäletas ta paljude, talus olnud esemete hulgast mikserit, veekeetjat, õliradiaatoreid, soojapuhurit, tolmuimejat, kahte telerit ja Singer õmblusmasinat. Samas ei kinnita aga tunnistaja ütlused nimetatud esemete olemasolu kohta seda, et need hävinesid tulekahjus või varastati, kuna H. P. ütluste kohaselt viibis ta talus 2003 a. juunikuus, s.o. 4 kuud enne tulekahju toimumist. Sellest tulenevalt ei kinnita tunnistaja ütlused süüdistatava ütlusi esemete hävinemise kohta. Tunnistaja ütlustel olid 2003 a. juunikuus sauna juurdeehitise all ka küttepuud umbes 6-7 ruumimeetri mahus. Kohus leidis, et tunnistaja ütlused ei kinnita Eevi Valgmäe avaldatud 40 ruumimeetri puude olemasolu ega ka seda, et puud hiljem, 2003 a. oktoobris, s.o. tulekahju ajal seal olid, kuna vahepealse aja jooksul oli neid võimalik kas ära põletada, mujale paigaldada või transportida. -U. R. ütluste kohaselt mäletas ta seda, et enne tulekahju oli lauda juures umbes paar ruumimeetrit 8 1-08-7976 ning sauna juures umbes kümme ruumimeetrit küttepuid. Tunnistaja kinnitas ka seda, et suvel veeti puid elumaja seina juurde, kuna vanaema, s.o. A. K. liikus vaevaliselt ja ei olnud enam võimeline puid kaugemalt ära tooma. U. R. kinnitas, et Eevi Valgmäe poolt avaldatud esemed olid talus olemas, kuid ta ei tõendanud seda, et nimetatud esemed oleks tulekahju ajal asunud saunas või laudas ning, et need ilmtingimata tulekahjus hävinesid. Veel kinnitas tunnistaja seda, et viibis sündmuskohal päev pärast tulekahju, kuid ei näinud seal muud kui tuhka. Tunnistaja U. R. eeltoodud ütlused ei kinnita 40 ruumimeetri küttepuude olemasolu ega nende hävinemist tulekahjus. Samuti ei kinnita tema ütlused teiste esemete tulekahjus hävinemist, kuna ka tema ütlustest nähtub, et põlenud kõrvalhoonete juures ei olnud jälgi ega jäänuseid põlenud esemetest, vaid seal oli üksnes tuhk. Nimetatud asjaolu aga välistab esemete olemasolu, kuna ei ole tõenäoline süüdistuses toodud esemete täielik ärapõlemine. -Ü. V. ütlustel oli tema vanaema A. K. tervis 2003 a. sügisel halb, mistõttu tuli teda aidata. Tunnistaja ütluse kohaselt olid küttepuud laotud nii sauna kui lauda juurde, kuid selleks, et vanaema saaks puid paremini kätte, veeti puud lauda ja sauna juurest elumaja juurde. Samuti pakiti ära vanaemale kuuluvad asjad, et need linna tuua. Kuna aga tunnistaja käis vanaema juures harva, siis ta täpsemalt asjade pakkimisest ning hoidmisest ei teadnud. Samuti ei teadnud ta kinnitada, kus asusid asjad tulekahju ajal. Kohus leidis, et Ü. V. ütlused ei kinnita Eevi Valgmäe vastuväiteid. Tema ütlused ei tõenda 40 ruumimeetri küttepuude tulekahju käigus hävimist, kuna nendest järeldub, et küttepuud asusid mitte kõrvalhoonete, vaid hoopis elumaja juures, mis jäi aga tulekahjus puutumata. Samuti ei kinnitanud ta muude pakitud asjade hävinemist tulekahju käigus. -Tunnistaja R. R. kinnitas, et 2003 a. sügisel pakkis Eevi Valgmäe vanaema asjad pappkastidesse, et need koos vanaema, s.o. A. K. linna kolimisega ära viia. Asja kohtulikul uurimisel kinnitas tunnistaja sarnaselt Eevi Valgmäega, et pappkastid asjadega viidi saunast lauta, kuid enne nende äraviimist linna toimus tulekahju. Tunnistaja mäletas kohtus ütlusi andes seda, et ta nägi saunas kirjutusmasinat, fotoaparaati, akudrelli, tolmuimejat, veekeetjat, soojapuhurit, makk-raadiot, vändaga kohvimasinat, ühte õliradiaatorit, kuid seda kas ja kuhu mingi konkreetne asi pakiti ning mida ta konkreetselt lauta viis, tunnistaja ei teadnud. Kohtu hinnangul tuleb tunnistaja ütlustesse suhtuda kriitiliselt, kuna need ei lähe kokku muude kriminaalasja menetluses tuvastatud asjaoludega, millel kohus on juba eelnevalt peatunud. -Kriminaalasja menetluses käigus on 28.01.2004 a. tunnistajana üle kuulatud A. K. (I kd. t.l. 103104), kes aga kriminaalasja kohtulikuks menetluseks Rahvastikuregistri andmetel oli 26.11.2005 a. surnud (I kd. t.l. 168). KrMS § 291 p 1 kohaselt võib kohtumenetluse poole taotlusel avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, kui tunnistaja on asja kohtuliku arutamise ajaks surnud. Kohus avaldas prokuröri taotlusel A. K. ütlused, kes on avaldanud, et sauna ja laudahoone uksed olid küll suletud, kuid lukustamata. Samuti ei nähtu A. K. ütlustest, et saunas ja laudas oleks olnud väärtuslikke esemeid. Sama kinnitas ta vahetult pärast juhtunut sündmuskohal käinud A. G.. A. K. eelnimetatud ütlused haakuvad muude kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Kuna kriminaalasja kohtulikul arutamisel kinnitasid Eevi Valgmäe ja tema lähisugulastest tunnistajad, et A. K. ei olnud tulekahju ajal enam adekvaatne ning võimeline tõeseid ütlusi andma, siis tuleb kohtul hinnata, kas A. K. antud ütlused on arvestatavad. Kohtu hinnangul ei ole kriminaalasja menetlusega tõendatud, et A. K. oleks oma vaimse seisundi tõttu 28.01.2004 a. olnud ebaadekvaatne või tõeste ütluste andmiseks võimetu, kuna selle kohta puuduvad meditsiinilised tõendid. Samuti on 05.02.2004 a. Pärnu notari Kristi Kivimägi poolt koostatud volikiri, kus A. K. on viieks aastaks volitanud Eevi Valgmäed end esindama kõikides kohtu ja administratiivasutustes, tulekahju, talu maaüksuse piiride ja metsa ning vargustega seotud küsimustes. Notariaalse akti koostamine ja tõestamine notari poolt kinnitab, et A. K. oli siis teo ja otsustusvõimeline, millest järeldub, et kohtul puudub alus pidada A. K. 28.01.2004 a. antud ütlusi ebausaldusväärseteks. 9 1-08-7976 Hinnates kõik eelnimetatud tõendeid nende kogumis, asus kohus seisukohale, et Pärnu maakonnas, X 16.10.2003 a. toimunud tulekahjus ei asunud tulekahjus hävinenud kõrvalhoonetes – saunas ega laudas kahte õmblusmasinat („Singer“ ja „Neuma“), kolme õliradiaatorit, vändaga kohvimasinat, kohviaparaati, mikserit, veekeetjat, fööni, soojapuhurit, tolmuimejat, akudrelli, raadiomakki, telerit, fotoaparaati ja kirjutusmasinat. Kinnitust ei ole leidnud ka nende esemete vargus. Samuti on tõendamist leidnud, et tulekahjus ei hävinenud 40 ruumimeetri ulatuses küttepuid. Kohus möönab, et tulekahjus võis küll hävineda muid tarbeesemeid (riided, saunatarbed, pesemisvahendid jm.), kuid eelnimetatud esemed tulekahjus ei hävinenud. Sellest tulenevalt on ka prokurör süüdistuse mahtu võrreldes algse süüdistusega, kohtumenetluse käigus vähendanud Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et Eevi Valgmäe on kindlustusandjale esitanud valeandmeid hävinenud vara kohta eesmärgiga saada kindlustuselt rahalist hüvitist, milline tegu on KarS § 212 lg 1 koosseisuliseks tunnuseks. Kuna aga kindlustusandja talle kindlustushüvitist kahtluste tõttu välja ei maksnud, jäi kuritegu KarS § 25 lg 1 ja 2 kohaselt süüdlase tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpuni viimata. Subjektiivsest küljest on Eevi Valgmäe tegevus hinnatav tahtliku teona KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetult, kuna süüdistatav seadis teo toimepanemisel eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu, s.o. kindlustusandjale hüvitise saamise eesmärgil teadvalt valeandmete esitamise teades, et see tema tegevuse tagajärjel saabub. Seega, on eeltoodust lähtudes leidnud täielikku tõendamist Eevi Valgmäe poolt kuriteo toimepanek KarS § 25 lg 1,
Karistuse kohaldamisest Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega süüdistatava puhul teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Eevi Valgmäe on nii kriminaal- kui väärteokorras varem karistamata. KarS § 56 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega Eevi Valgmäe puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes. Kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et Eevi Valgmäe on süüdi kuriteo toimepanemises, mis jäi katsestaadiumisse. Varalist kahju kuriteo toimepanemisega tekitatud ei ole. Lähtudes eeltoodust ja arvestades seda, et Eevi Valgmäe puhul on seni tegemist olnud seaduskuuleka isikuga, asus kohus seisukohale, et teda on võimalik karistada kergemaliigilise, rahalise karistusega. Kuna Eevi Valgmäe puhul on tegemist pensionäriga, siis tuleb talle kohaldada rahalist karistust väiksemas määras. Menetluskuludest kuuluvad süüdistatavalt välja mõistmisele KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalidest tema kaitsjale koopiate tegemise tasu summas 240.20 krooni. Tsiviilhagi kriminaalasjas esitatud ei ole, samuti ei ole kriminaalasja juures asitõendeid. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt tuleb Eevi Valgmäelt riigi tuludesse välja mõista 6525 krooni sundraha seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega. Teet Olvik Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.