← Eesti

1-10-13988/15

1-10-13988 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-13988 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Kriminaalasi Vitali Projavko süüdistuses KarS § 120 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. veebruari
  4. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Vitali Projavko Prokurör Mari Heinsalu Süüdistatav Vitali Projavko 36003020305 elukoht XXXXXXX XXXXX XXX-XXX, T. OÜ XXXXXXXXXXXXX, karistatus puudub Kaitsja Vandeadvokaat Toomas Bekker Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Tiina-Mare Hiob RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  5. veebruari
  6. a kohtuotsus Vitali Projavko suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  7. aprillil
  8. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Harju Maakohtu
  10. veebruari
  11. a otsusega lühimenetluses tunnistati V. Projavko süüdi KarS § 120 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 kohaselt täielikult täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga.
  12. V. Projavko mõisteti süüdi selles, et ta
  13. juunil
  14. a kella 11.00 paiku Tallinnas XXXXXXX X asuva maja köögis, alkoholijoobes, ähvardas oma endist abikaasat J. P. ning tütart A. D. tapmisega, võttes kätte õmbluskarbis olevad käärid ning tehes sellega J. P. suunas löömisliigutusi, lubades samal ajal kõik ära tappa. J. P. ja A. D. tundsid reaalset hirmu ja ohtu oma ning nende lähedaste elule ja tervisele ning kartsid V. P. poolsete ähvarduste täideviimist, tema agressiivse käitumise tõttu. Samuti tema, sama päeva õhtul kella 21.15 paiku, olles vabanenud Põhja Politseiprefektuuri arestimajast kainenemast, kuhu politsei oli ta toimetanud pärast hommikul toimunud J. P. ja A. D. ähvardamist, helistas J. P. telefonile ning lubas nad kõik ära tappa, kui nad peaksid tema ukse avama. J. P. tundis reaalset hirmu ja ohtu enda ja oma lähedaste elule ja tervisele ning kartis V. P. poolsete ähvarduste täideviimist, tema varasema agressiivse käitumise tõttu.
  15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. P., kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta kedagi tappa ähvardanud. Tegemist on tema tütarde ja endise abikaasa laimuga, kes kasutavad igasuguseid võtteid, et temast vabaneda. Tülid algasid sellest, et V. P. ei nõustunud oma maja tütardele kinkima. Kolm aastat tagasi abielu lahutati ja suhted halvenesid veelgi, sest V. P. jäi samasse majja elama. Ta pandi elama kõige väiksemasse tuppa, kus on ta isiklikud asjad ja tööriistad. Endine abikaasa pidevalt sõimab teda ja provotseerib tüli. Samuti on tema suhtes kasutatud füüsilist vägivalda. Tema abipalvetele ei ole politsei reageerinud. Kääre, millest abikaasa ja tütar räägivad, ei ole ta isegi mitte näinud, rääkimata sellega ähvardamisest. Köögis oli igasuguseid torke- ja lõikevahendeid, millega oleks võinud tahtmise korral kedagi ähvardada. Tal ei oleks olnud vaja hakata mingisugusest karbist kääre otsima. See näitab, et endine abikaasa ja tütred valetavad. Kokkuvõtlikult leiab V. P., et hoopis tema on selles asjas kannatanu. V. P. eesmärk on leida majale ostja ja saadav raha tema ja endise abikaasa vahel ära jagada.
  16. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid V. P. õigeksmõistmist. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  17. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et 2

(4)kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava V. P. talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu väiteid, mis süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava V. P. ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanute ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanute J. P. ja A. D. ütlustega, sest nad mõlemad on kinnitanud, et alkoholijoobes V. P. oli väga agressiivne, vehkis nende suunas kääridega ja lubas ära tappa. Nad kartsid ähvarduste täideviimist, sest V. P. oli varemgi oma endise abikaasa suhtes vägivalda tarvitanud ja lubanud teda ära tappa. Pärast politsei väljakutsumist lukustas V. P. end oma tuppa, keeldus toast väljumast ja sõimas. Uks avati lukuabi töötaja abiga ja politsei viis ta endaga kaasa. Õhtul helistas V. P. J. P. ja lubas nad kõik ära tappa. Kannatanute ütlused on kooskõlas tunnistaja L. K-B. ütlustega, mille kohaselt on V. P. oma endise abikaasa suhtes vägivaldne, mistõttu püüdis tunnistaja oma õega kordamööda ema juures ööbida.
  1. juunil
  2. a tuli V. P. jälle joobnuna koju ja ähvardas kõiki ära tappa. Ta vehkis ema ja õe suunas kääridega. Maakohtul puudus alus kannatanute J. P. ja A. D. ning tunnistaja L. K-B. kokkulangevates ütlustes kahelda. Lisaks nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et sündmuskohalt leitigi käärid tera pikkusega 12 cm. Tunnistaja J. A. ütluste kohaselt sai ta patrullis olles väljakutse korterisse, kus alkoholijoobes mees pidi kääridega ähvardama oma endist abikaasat. Kohale jõudes nägi ta, et korteris olnud naised olid silmnähtavalt hirmunud. Toa uks avati lukuabi töötaja abiga ning ta viis alkoholijoobes V. P. politseijaoskonda kainenemisele. Kambrisse paigutamisel ütles V. P. J. A., et ta läheb koju tagasi ja tapab nad seal kõik ära. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et pärast politseijaoskonnast vabanemist helistaski V. P. koju ja lubas kõik ära tappa. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et V. P. ei ole oma endist abikaasat ja tütart tapmisega ähvardanud. 5.3 Kohtukolleegium märgib, et KarS § 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas ollakse jätkuvalt seisukohal, et selle kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab (3-1-11-00). Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt vehkis V. P. kannatanute suunas 12-ne cm terapikkuste kääridega ja lubas kõik ära tappa. Kuna V. P. oli alkoholijoobes ja ka varem vägivaldne olnud, siis oli kohtukolleegiumi hinnangul kannatanutel kahtlemata alus karta ähvarduste 3
(4)täideviimist. V. P. oli juba hommikul kääridega vehkinud ja ähvardanud kõik ära tappa, siis mõjus tema poolt õhtul telefoni teel edastatud sõnum samuti reaalse ähvardusena. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas V. P. tegelikult tahtis kannatanuid tappa ja kas tal see üldse võimalik oleks olnud.
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a kohtuotsus V. P. suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.