1-10-7244/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-7244 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasi Andres Aasma süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. detsembri 2010 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuur Prokurör Ringkonnaprokurör Aarne Pruus Süüdistatav Andres Aasma, ik: 39108234912, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud. Kaitsja Vandeadvokaat Ants Nõmmik RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. detsembri 2010 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-10-7244 1 Andres Aasma süüdistuses KarS § 424 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Jan Aasma kasuks 240,00 eurot ( kakssada nelikümmend eurot) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks. Summa tasuda Jan Aasma pangakontole nr XXXXXXXXXXXX SEB pangas. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
5. Andres Aasmale oli esitatud süüdistus selles, et tema, 19.12.2009 a. kella 1.52 ajal, juhtis alkoholijoobes olles sõiduautot Audi A8, riiklik reg. nr. XXX XXX, sõites Järva maakonnas Väätsa alevist Paide linna ja sealt tagasi Väätsa alevikku, kus Pikal tänaval suunaga Lõõla poole kaotas alkoholijoobe tõttu sõiduauto üle valitsemise ja sõitis teelt välja, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3 ja lg 31 p 2 sätteid. Vahetult peale teelt väljasõitu mõõdeti indikaatorvahendiga Lion 500 nr. 2961A391 Andres Aasmal väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,88 mg/l kohta ning hiljem, 19.12.2009 a. kell 2.42 mõõdeti tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 tema väljahingatavas õhus alkoholi sisalduseks 0,80 mg/l kohta, millest vastavalt alkomeetri lugemile arvestati maha laiendmääratletus +-0,07 mg/l kohta. Seega oli Andres Aasmal tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamise hetkel alkoholisisaldus väljahingatavas õhus vähemalt 0,73 mg/l kohta. Seega, sõiduauto juhtimise ajal Järvamaal Väätsa alevist Paide linna ja sealt tagasi Väätsa alevikku, kus ta sõitis Pikal tänaval suunaga Lõõla poole teelt välja, oli Andres Aasmal väljahingatavas õhus vähemalt 0,75 mg alkoholi. Seega pani toime KarS § 424 järgi ettenähtud mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, mis väljendus selles, et tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,75 milligrammi ning alkoholi tarvitamise tulemusena olid väliselt tajutavalt tugevalt häiritud ja muutunud tema kehalised ja psüühilised reaktsioonid ning funktsioonid, mille tõttu ta ei olnud ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima põhjustades sellega liiklusõnnetuse. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:
6. Maakohus tunnistas Andres Aasma KarS § 424 järgi õigeks. 2 Kohus leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei ole tõendamist leidnud, et A.Aasma ööl vastu 19.12.2009 a. Järvamaal, Väätsa alevikus või Paide linnas mootorsõidukit juhtis. APELLATSIOON:
7. Esitatud apellatsioonis prokurör taotleb juhindudes KrMS §-dest 318 lg.1, 321, 338 p.2, 340 lg.4 p.2 tühistada Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 06.12.2010 otsus. Teha uus otsus, millega tunnistada Andres Aasma süüdi ja karistada teda KarS 424 järgi vangistusega 7 kuud, millist karistust KarS § 74 lg.1 alusel mitte pöörata täitmisele, kui A.Aasma 18 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg.1 alusel võtta A.Aasmalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 9 kuuks. Põhjendustes toob ära Riigikohtus lahendis nr 3-1-1-74-05 ja nr. 1-1-026-99 sedastatud tõendite usaldusväärsuse hindamise põhimõtted. A.Aasma võttis kohtuistungil omaks, et esialgu ta ei nimetanud sõiduautot juhtinud isiku nime. Esmakordselt avaldas A.Aasma sõidukit juhtinud isiku eesnime alles 28.12.2009 /tl.88/. Sellega varjas A.Aasma politsei eest olulist informatsiooni sõidukit juhtinud isiku osas. Eluliselt ei ole usutav, et A.Aasma oleks jätnud niivõrd olulise teabe enda teada juhul kui auto roolis oleks olnud Mati nimeline isik. „Mati“ osalust auto juhtimisel ei olnud põhjust varjata, sest A.Aasma ütluste kohaselt kohtus ta „Matiga“ esmakordselt ning tema arvates oli „Mati“ ka kaine. A.Aasma oleks pidanud olema huvitatud „Mati“ isiku kindlakstegemisest ja kiirest tabamisest ka seetõttu, et liiklusõnnetusega põhjustas „Mati“ talle varalise kahju. Andres Aasma kirjeldas kohtuistungil ja kahtlustavana ülekuulamisel Mati riietust ja välimust. Tema tunnistuse kohaselt on Mati laiema näoga, juuksed pruunid, temast natuke pikem ja paksem, seljas oli tal kapuutsiga hele jope ja hele müts, jalas teksad, mustad talvesaapad. A.Aasma ütlused autot juhtinud Mati osas ei ühti tunnistajate ütlustega. R. M. tunnistusest nähtub, et ta helistas A.Aasmale ja A.Aasma rääkis talle, et auto roolis on tüdruk. Hiljem, jõulupeo näidendi proovi vaheajal, rääkis A.Aasma, et autot oli juhtinud mingi võõras tüüp, kes oli pärast olnud teises politseiautos. Tunnistaja A. T. avaldas, et A.Aasma on talle rääkinud, et oli nii „täis“, et ei mäleta, kes autot juhtis. Tunnistaja O. K. avaldas, et A.Aasma rääkis talle, et ta ei tea, kes õnnetuse hetkel autot juhtis. A.Aasma avaldas talle, et oli nii purjus, et ei mäleta juhtunust midagi. F. A. ütlustest nähtub, et A.Aasma rääkis talle, et ta ei mäleta sellest õhtust, kui autoga liiklusõnnetus toimus, mitte midagi. A.Aasma avaldas talle, et ta ei mäleta sedagi, kas auto roolis oli naine või mees. 3 Eelnevast tuleneb üheselt, et tegelikult A.Aasma alkoholijoobe tõttu 19.12.2009 öösel aset leidnud sündmusi ei mäleta, mistõttu on ilmne, et A.Aasma kohtuistungil, kirjeldades üksikasjalikult „Mati“ välimust ja riietust, valetab. A.Aasma ütlused ei ole tõesed ning need tuleb kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kohtu arvates ei saa välistada võimalust, et tunnistajad A.A. ja I.P. taskulambiga auto ümbrust valgustades ei suutnud piisavalt fikseerida liiklusõnnetuse toimumise koha ümbrust. Leian, et nimetatud kohtu seisukoht on ekslik. Sõiduauto juurest lahkuv isik oleks pidanud lumele jätma jalatsijälgede rea. Üksik jalatsijälg võinuks jääda märkamatuks, kuid jalatsijälgede rida ei oleks jäänud tunnistajatele märkamatuks. Jalatsijälgede olemasolu või selle puudumine on kergesti tuvastatav visuaalse vaatlusega. Prokurör tehes viites tunnistajate A. A. ja I. P. ja süüdistatava poolt antud leiab, et võttes arvesse, et A.Aasmal kulus sõidukist välja ronimiseks 3-4 minutit ning umbes sama aeg kulus politseipatrullil Lööna suunas liikunud autojuhi kontrollimiseks ning Väätsa suunas tagasisõitmiseks, tuleneb, et liikluspatrull jõudis liiklusõnnetuse kohale vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist, mistõttu on välistatud võimalus, et neile oleks jäänud märkamata A.Aasma sõiduauto juurest põgenenud „Mati“. Eelnevast tulenevalt ja lähtuvalt asjaolust, et lumel puudusid sõiduauto juurest eemale suunduvad jalatsijäljed, järeldub üheselt, et tegelikult viibis A.Aasma liiklusõnnetuse toimumise hetkel sõiduautos üksinda ning järelikult oli tema ka see, kes sõitis sõiduautoga Paidest Väätsale ning juhtis liiklusõnnetuse hetkel sõiduautot Audi A8, reg nr XXX XXX. Kohtu järelduse osas, et autot juhtinud isik oleks pidanud saama vigastusi või tal pidanuks esinema vähemalt marrastusi või verevalumeid leiab prokurör, et liiklusõnnetusse sattunud inimeste kehavigastused ei ole ette prognoositavad ning mõningatel juhtudel pääsevad isikud kehavigastusteta ka siis, kui see liiklusõnnetuse asjaolusid arvestades ei ole usutav. Ekslik on kohtu seisukoht, et liiklusvahendi ülevaatusest tuleneb, et sõidukit juhtinud isik pidi peaga paiskuma vastu sõiduauto esiklaasi. See, et auto esiklaas on purunenud väljastpoolt ei näita seda, et löök vastu auto esiklaasi oleks tulnud auto salongist. Sõiduautodel kasutakse selleks otstarbeks valmistatud esiklaasi, kus klaasikihtide vahel on turvakile. Liiklusvahendi ülevaatuse protokollist ( tl. lk. 57-58, fotod lk. 6567,68,69,70,71 ) nähtub, et sõiduki esiklaasil ei esine verekahtlast määrdumist ega juuksekarvu. Sõiduki esiklaasil on kolm mõrakogumit. Salongi poolt katsudes on esiklaas terve. See, et klaasikillud on eraldunud esiklaasi välimiselt küljelt, viitab sellele, et esiklaas on saanud löögi väljastpoolt. Kuivõrd sõiduauto jäljed katkesid vahetult enne põõsast ja auto ise asus põõsa taga, siis tuleneb sellest, et sõiduauto esiklaasi tekkisid mõrad põõsa okstest, ajal kui sõiduauto paiskus läbi põõsa. Esiklaasi vigastus ei saanud tekkida pealöögist, sest sellisel korral oleks esiklaas purunenud seestpoolt ja esiklaas oleks deformeerunud väljapoole. 4 Prokurör ei nõustu kohtu järeldustega selles osas, et A.Aasmal esinev ühes liitris väljahingatavas õhus 0,73 milligrammi alkoholi on piiripealne alkoholijoove. Kohus on jätnud tähelepanuta, et LS § 20 lg.31 p.2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning tal on väliselt tajutavad või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Sellest tuleneb üheselt, et KarS § 424 koosseis on täidetud ka siis kui mootorsõidukit juhtinud isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:
8. Apellant- prokurör toetab esitatud apellatsiooni ja palub õigeksmõistva otsuse tühistamist ja uue süüdimõistva otsuse tegemist ning A.Aasma karistamist. Süüdistatav ja tema kaitsja leiavad, et õigeksmõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud ja paluvad jätta prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
9. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et A.Aasma süüdi tunnistamiseks ja karistamiseks KarS § 424 järgi seaduslikud alused puuduvad.
10. Maakohus on jõudnud järeldusele, mis on kaasa toonud A.Aasma õigeksmõistmise, et vajalikul määral pole tõendatud tema poolt mootorsõiduki juhtimine. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et kui süüdistatav annab ütlusi sellest, et autot juhtis keegi teine isik on vajalik tema poolt antud ütluste usaldusväärsust hinnata nii elulise usutavuse kui ka kogumis kõigi teiste kogutud ja kohtuliku uurimise käigus vahetult kontrollitud tõenditega ning süüdistatav peab looma nii kohtule kui ka süüdistajale võimaluse kontrollida tema poolt väidetut. Antud juhul A.Aasma seda ei teinud. Väitis, et autot juhtinud Mati nimelist isikut nägi esmakordselt ja teda ei tunne. Vaid isikukirjelduse andmine ei loo kohtule võimalust süüdistatava alibi kontrollimiseks. Samas kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Antud juhul on politseitöötajate, kes esimestena jõudsid sündmuskohale, ütluste kohaselt tuvastatav, et A.Aasma selgitas koheselt, et tema roolis ei olnud. Ka A.Aasmaga koos sünnipäevapeol olnud kaaslased on andud ütlusi sellest, et keegi teine oli roolis. Ükski tunnistaja pole kinnitanud, et tema nägi või teadis, et sõidukit juhtis A.Aasma. Nii otsuses kui apellatsioonis viidatud jalajälgede osas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et politseitöötajad on tõepoolest andnud ütlusi sellest, et taskulambi valguses ei 5 olnud lumel näha auto juurest varem lahkunud isiku jalajälgi. Samas pole aga sündmuskoha vaatlusprotokollis jälgede või nende kontrollimise osas mingeid viiteid tehtud/ t.lk. 2/, ühtegi kirjalikku vastavasisulist tõendit pole kohtule esitatud. Pole võimalik tuvastada kas teelt väljasõitnud auto oli jätnud lumele mingeid jälgi, kui oli, kas isikul oli võimalus nähtavaid jalajälgi jätmata neid mööda jõuda sõiduteeni. Faktiliselt sündmuskoha vaatlus on olnud nii minimaalne, et nagu ka maakohus ei ole ka ringkonnakohtul võimalik tõdeda, et on välistatud kellegi kolmanda isiku poolt auto juurest lahkumine. Ajalise faktori osas on prokuröri apellatsioonis märgitud, et Väätsa alevi piiril kontrollis patrull asjasse puutumatut sõiduauto kell 1:37:52 ja 1:40:40 oldi juba tagasiteel ja sündmuskohale jõuti 1:40:
11. Prokurör on tuginenud oma järeldustes lühikesele vahemaale. Samas aga on nii kriminaalasja alustamise teatisest kui ka süüdistuses märgitust tuvastatav, et õnnetus juhtus kell 1.52, mitte aga prokuröri poolt apellatsioonis äratoodud ajal. Isegi kui võtta aluseks prokuröri seisukoha, et politseitöötajad on võimelised sõiduauto peatamisel kolme minutiga teostama kontrolliks kõik vajalikud toimingud, sealhulgas ka kontrollima kas sõiduauto juht on joobes või mitte, uuesti istuma politseiautosse ja sõitma kasvõi lühikest vahemaad, jääb ikkagi ajavaheks kümme minutit, mille jooksul pole ajaliselt välistatud sõiduauto juurest lahkumine. Maakohus on jõudnud mootorsõiduki vaatluse protokolli alusel järeldusele, et sõiduauto esiklaasi välispind sai mõraneda vaid löögist seestpoolt, liiklusõnnetuse toimumise ajal pidi juht paiskuma peaga vastu esiklaasi. Prokurör jõudis samale tõendile tuginevalt vastupidisele järeldusele, et esiklaas sai mõraneda vaid välisjõudude mõju tagajärjel. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt saab antud juhul vaid tõdeda, et puuduvad tõendid tuvastamaks kuidas antud juhul esiklaasi vigastused tekkisid. Liiklusvahendi ülevaatuse protokolli alusel, millele viitab prokurör, on võimalik vaid tõdeda, et salongist esiklaasi vaadeldes ei ole näha klaasi küljes juuksekarvu, samuti verekahtlaseid jälgi. Seestpoolt on klaas terve. Väljastpoolt on klaas mõranenud ja on näha ja tunda kolm mõradekogumit/ t.lk. 57-58/. Nii kohtu kui ka prokuröri vastuolus olevad arvamused ei toetu ei tehnilisele andmestikule ega eksperdi arvamusele. Pärast avariid sõiduauto esiklaasil tuvastatud mõradekogumite tekkemehhanism ei ole üldtuntud asjaolu, mis eraldi tõendamist ei vajaks. Kohtukolleegium leiab, et nii kohtu kui ka prokuröri arvamused on oletuslikud ega saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Tuvastatav on, seda nii A.Aasma suhtes läbiviidud kompuutertomograafia uuringu tulemile kui ka Järvamaa Haigla poolt esitatud tõendile/ t.lk. 90-91/tuginevalt, et A.Aasmal nii sisemised kui välised vigastused puudusid. Võib nõustuda prokuröri apellatsioonis väidetuga, et liiklusõnnetusse sattunud isikul ei pruugi kehavigastusi tekkida, samas ei ole nende puudumine süüdistusversiooni kinnitavaks faktiks. 6 Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kuna pole kõrvaldatav kahtlus sellest, kas liiklusõnnetuse toimumise ajal oli sõiduautot juhtinud isikuks A.Aasma, mis on antud juhul tõendamisesemesse kuuluv asjaolu, on alus kohaldada KrMS § 7 lg 3 ja tõlgendada kahtlus süüdistatava kasuks. Ka prokuröri apellatsioonis esitatud väited nimetatud kahtlust ei kõrvalda.
12. Maakohus on jõudnud järeldusele, et kuna pole tõendamist leidnud A.Aasma poolt mootorsõiduki juhtimine, pole joobe suurus määrava tähtsusega. Kuna prokuröri apellatsioonis on selline järeldus vaidlustatud peab kolleegium vajalikuks korrata, et vastavalt LS § 20 lg 31 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on alates
13. juulist
14. a KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mis toetub ülaltoodud liiklusseaduse sättele kui ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-112-09 sedastatule, et LS § 20 lg 31, nähtub, et alkoholijoobe olemasolu on seadusandja sidunud konkreetse numbrilise näitajaga. Lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra kindlakstegemine ei saa aga toimuda indikaatorvahendi abil ega ka tunnistajate ütluste alusel. Politsei ja piirivalve seaduse § 724 lg 1 kehtestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Seega süüdistuse viide indikaatorvahendiga mõõtmisel alkoholijoobe tuvastamisele pole asjakohane, kuna kriminaalvastutusele võtmiseks on vajalik tuvastada alkoholjoove numbrilise näiduna ja seda tõendusliku alkomeetriga. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et A.Aasmal ongi tõendusliku alkomeetriga alkoholjoove tuvastatud ja nii süüdistusest kui ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist/ t.lk. 6/ lähtuvalt on A.Aasma väljahingatavas õhus alkoholi sisalduseks 0,73 mg/l kohta. Seega on antud juhul võimalik toetuda vaid ülalnimetatud näidule ning süüdistuses märgitu, et sõiduauto juhtimise ajal oli tema väljahingatavas õhus vähemalt 0,75 mg/l 7 jääb vaid oletuseks ning isegi kui ta on eluliselt usutav ei saa sellisele oletusele kohus süüdimõistvat otsust rajada. Olukorda, kus sündmuskohal mingil põhjusel tõendusliku alkomeetriga isiku alkoholijoovet ei tuvastata, ei saa tõlgendada süüdistatava kahjuks ning seega antud juhul, võttes aluseks tõendusliku alkomeetri näidu 0,73 mg/l kohta, pole võimalik tuvastada LS § 20 lg 31 p-s 1 ettenähtud alkoholijoovet. Prokurör on apellatsioonis, esitamata vastavasisulist argumentatsiooni, leidnud, et maakohus jättis tähelepanuta Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kehtestatu ning antud juhul on A.Aasma selle sätte kohaselt alkoholjoove tuvastatud ja KarS § 424 koosseis täidetud. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Kohtukolleegium leiab, et kuna väljahingatavas õhus tuvastati 0,73mg/ l kohta, siis on väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldus ületab seaduses nimetatud arvulise piirmäära( 0,25 mg/l), kuid antud juhul on olulisem kas sellele lisaks on võimalik tuvastada tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kriminaalasjas on sündmuskohale jõudnud juhtivkonstaabli A.A. poolt koostatud sündmuse ajal kehtinud joobeseisundi kontrollimise protokoll, millest nähtuvalt oli positiivse indikaatorvahendi tulemusele lisaks A.Aasma välimus puhas, silmad punased, silmapupillid väikesed, kõne kiire, aja,- isiku,- kohataju selge, esinesid kerged koordinatsiooni häired, mälulüngad ja käitumises esines rahutus/ t.lk. 5/. Midagi enamat joobele viitavate tunnuste osas protokoll ei sisalda. Tunnistaja A.A. on kohtuistungil lisaks andnud ütlusi, et kõne oli häiritud, rääkis väga kiiresti, kui seisis oli tasukaaluhäired/ t.lk. 138-139/ Tunnistaja I.P. on andud ütlusi, et alkoholi tundemärgiks oli ebaühtlane kõnnak, alkoholi lõhn ja õiget reageerimist ei olnud/ t.lkl 140/. Kohtukolleegium leiab, et nimetatu ei anna piisavat alust antud juhul tuvastada seaduses ettenähtud tugevasti häiritud või muutunud funktsioone ja reaktsioone mille tõttu polnud ta ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit nõutava kindlusega. Tegemist oli liiklusõnnetuse üleelanud isikuga. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel pole tuvastatav KarS § 424 ettenähtud koosseisuline asjaolu, joobeseisund. LS § 7419 ettenähtud alkoholipiirmäära ületamise tuvastamine ei too kaasa kriminaalvastutust. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
15. detsembri 2010 aasta otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.
16. Kaitsja taotles apellatsiooni menetluses tehtud kaitsekulutuste hüvitamist koos käibemaksuga summas 240,00 eurot. Kuigi kaitsja ei ole taotluses ära näidanud millistele toimingutega seonduvalt ta kulutusi kandis on kolleegiumi arvates taotletud tasu mõistliku suurusega. Antud juhul oli tegemist õigeksmõistva otsusele prokuröri poolt tehtud apellatsiooniga. Asja arutati üldmenetluses. On selge, et lepingulisel kaitsjal tuli nii otsuse kui apellatsiooni sisu analüüsida ja valmistuda apellatsioonimenetluseks. 8 Kohtuistung kestis 1 tund ja 15 minutit. Kohtukolleegium leiab, et kokkuleppel kaitsja poolt apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise ja ringkonnakohtu istungil osalemise eest tasu kokku summas 200,00 eurot, saab lugeda asjakohaseks ja mõistlikuks ning selle vähendamiseks seaduslikud alused puuduvad. KrMS § 185 lg 2 kehtestab muuhulgas, et kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Antud juhul on ainukeseks apellandiks prokurör, seega jäävad menetluskulud riigi kanda ja kuuluvad kaitsjatasu maksnud isiku kasuks riigilt väljamõistmisele. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA STEN LIND 9