Teda tuleb karistada 6-kuulise vangistusega, mida kolmandiku võrra vähendada. Kandmisele kuuluvat 4kuulist vangistus palus prokurör tingimisi mitte täitmisele pöörata ning kohaldada V. Projavko suhtes KarS § 74 ja § 75 sätteid, s.o. allutada ta kriminaalhooldaja käitumiskontrollile katseajaga 18 kuud ning panna talle lisaks kontrollnõuetele ka kohustus mitte tarvitada alkoholi. Kaitsja leidis, et V. Projavko süü kannatanute ähvardamises ei ole tõendamist leidnud ning tema käitumises puudub kuriteo koosseis, mistõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista. Kaitsja arvates võisid kannatanud anda ütlusi kättemaksuks ja nende ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ähvardust tapmisena ei saa võtta reaalse ähvardusena, sest kääridega pole võimalik inimesi ära tappa ning V. Proavko ei teinud midagi, et oma ähvardust täide viia. Kaitsja pidas ka ähvardust telefoni teel ebareaalseks, kuna puudub võimalus ähvarduse realiseerimiseks. Telefoni teel ähvardamisega ei saa kaitsja arvates realiseeruda KarS § 120 koosseis. Süüdistatav end kohtuistungil süüdi ei tunnistanud ega taotlenud ka enda ülekuulamist. Kohtueelses menetluses on ta väitnud, et läks XXX majja täiesti kainena ja tahtis võtta oma tööriistu. Endine abikaasa JP aga kargas talle kallale ja rebis puruks ta kaelaketi. Ta lükkas naise eemale, läks oma tuppa, lukustas ukse ja hakkas õlut jooma. Politseinikele ta ust ei avanud, kuna ei näinud, kes on ukse taga. Kui uks lahti murti, viidi ta politseijaoskonda. Oma naist ega tütart ei ole ta ähvardanud, kääridega pole vehkinud ja pole neid kääre isegi näinud. Pärast kainenemiselt vabanemist oli ta naisele helistanud vaid selleks, et teatada, et kinnisvara maakler tuleb kliendiga maja vaatama. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kohus kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel leiab, et V. Projavko süü oma endise abikaasa ja tütre tapmisega ähvardamises, mille tagajärjel kannatanud tundsid reaalset hirmu ja ohtu oma elule ja tervisele süüdistatava agressiivse käitumise tõttu, on tõendamist leidnud ja V. Projavko käitumine
Süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole kedagi ähvardanud ja hoopis temale tungiti kallale 12.06.2010.a., on ümber lükatud nii kannatanute JP, AD, kui ka tunnistajate LKB ja JA ütlustega, samuti peab kohus neid ütlusi eluliselt ebausutavaks. Kainenemisele paigutatud purjus V. Projavko ei saanud kontakti võtta mingi maakleriga ning pärast politseijaoskonnast vabanemist ei helistanud ta kannatanule mitte maakleri ja kliendiga kohtumise kindlaksmääramiseks, vaid telefonikõne sisaldas järjekordset ähvardust, mis põhjustas kannatanus hirmu oma elu ja tervise pärast. 4 Kannatanu JP ütlustes kohaselt (tl.7 – 8) on tema lahutatud mees teda ka varem sõimanud ja ähvardanud, ka peksnud. Seetõttu on tütred AD ja L. KB sageli tema juures XXX asuvas majas viibinud või käinud, et juhul kui Vitali kallale tuleb, saaksid nad talle appi tulla. 12.06.2010.a. olid mõlemad tütred oma lastega tema juures. Kella 11 paiku tuli koju alkoholijoobes Vitali, kes nende peale karjuma hakkas. L viis oma 4-aastase lapse kiiresti teise tuppa. Diivanilt jõudis kannatanu sülle krabada 5-kuuse lapselapse, et purjus Vitali talle peale ei istuks. Mees karjus nende peale, käskis neil majast kaduda, seejärel haaras mees õmbluskarbist käärid ja hakkas nendega vehkima kannatanu suunas, lubas neid kõiki ära tappa. 5-kuune laps röökis nutta. Kuna Vitali agressiivne käitumine näitas, et ta ise ka ei saa enam aru, mida ta teeb, kartis kannatanu tõeliselt, et mees võib neile viga teha või koguni tappa. A tormas toast välja ja kutsus politsei välja. Kui Vitali seda kuulis, tormas ta oma tuppa ja lukustas end sinna. Kohaletulnud politsei viis ta minema. Sama päeva õhtul kella 20-21 paiku, pärast politseist vabanemist, helistas Vitali kannatanule ja ähvardas, et kui keegi peaks tema toa ust avama, siis nad enam kaua ja ela ja ta tapab nad ära. Kannatanu tundis reaalset hirmu, et Vitali tuleb ja teeb oma ähvardused teoks. Kannatanu A D ütluste kohaselt (tl. 12 -13) on ta vanemad lahutatud ning XXX maja on müüki pandud. Isa Vitali on ema sageli peksnud, lõhkunud seinu ja mööblit, sõimanud ja ähvardanud. Et ema mitte üksinda sinna majja jätta, on ta otsustanud koos õega, et ema tuleb kordamööda valvata, sest kardab, et tüli käigus võibki isa ema ära tappa. 12.06.2010 kella 1112 ajal olid nad kõik köögis, kui purjus Vitali koju tuli ja karjuma hakkas. Kannatanu viis kiiresti teise tuppa põrandal mänginud 4-aastase poja ning köögist kuulis ta Vitali karjumist, et te kõik surete. Ta jooksis kööki ja nägi, et ema seisab, 5-kuune laps süles. Diivanil, kus laps oli enne lamanud, istus Vitali ja kobas parema käega nurgadiivani kõrval asuvat õmbluskasti ja haaras sealt käärid. Seejärel hakkas ta kääridega nende suunas tegema löömise liigutusi ja samal ajal karjus, et keegi teist ei jää elama, tapan teid kõiki. Kannatanu oli hirmunud, haaras kapi pealt telefoni ja jooksis toast välja, kutsus politsei. Tuppa tagasi minnes Vitali ähvardas endiselt, loopis diivanilt haaratud mänguasju, karjus, et kas need on teie lapsed. Kui aru sai, et politsei on välja kutsutud, tormas Vitali enda tuppa ja lukustas ukse. Politsei viis Vitali kainenema. Samal õhtul kella 21.15 ajal helistas Vitali emale ja ähvardas uuesti, et nad ei ela enam kaua, tapab nad ära. Ka selle kõne tõttu tundsid nad hirmu Vitali ees. Kohus leiab, et kannatanu ütlustes pole põhjust kahelda, sest need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus ei näe põhjust, miks kannatanud, keda on hoiatatud valeütluste andmise eest, peaksid välja mõtlema sündmusi, mis tegelikult aset ei leidnud. Tunnistaja L KB ütlustest (tl.25-26) nähtub, et XXX maja on tema lahutatud vanemate kaasomandis. Juulikuu keskpaigas, kui isa koju tuli, oli ta tarvitanud alkoholi, tuli nende juurde kööki, väljendus ebatsensuurselt ja hakkas räuskama, neid majast välja ajama. Oma 4aastase lapse viis ta teise tuppa ja sinna oli kuulda, et Vitali sõimas ema ja ähvardas neid kõiki ära tappa. Siis läks ta kööki oma 5-kuusele lapsele järele ning Vitali muudkui karjus, et kaduge minema või ma tapan teid ära. A kutsus politsei. Kui Vitali seda kuulis, lukustas ta ennast oma tuppa. Politseile Vitali ust ei avanud, ainult sõimas oma toast. Kohale kutsuti lukuabi. Ka siis keeldus ta toast välja tulemast ja sõimas isegi politseinikke. Lõpuks viis politsei ta minema. Selline terror on tema, õe ja ema suhtes kestnud juba aastaid, ema suhtes on Vitali korduvalt kasutanud ka vägivalda. Asitõendite vaatlusprotokollis (tl.16 -17) on vaadeldud sündmuskohalt kaasa võetud metallist kääre (tera pikkus 12 cm); asitõendina on kriminaalasja juurde võetud ka CD-plaadile 5 salvestatud kõne häirekeskusesse 12.06.2010.a. ning selle vaatlusprotokollis (tl.18) on fikseeritud, et helistaja nimetab end A D , teatab, et XXX majas isa ähvardab, loobib kääridega, ründab ema. Tunnistaja Jaanus A ütluste (tl. 21-23) kohaselt sai ta12.06.2010 patrullis olles väljakutse XXX majja, kus joobes mees pidi kääridega kallale tungima oma endisele naisele. Kohale jõudes oli köögis 3 naist, neist 2 silmnähtavalt paanikas. Purjus mees, kes olevat kääridega vehkinud ja ähvardanud ära tappa, oli lukustanud end ühte tuppa ja keeldus sealt väljumast. Samas oli kuulda, et mees räägib telefoniga. Siis karjus mees läbi ukse, et kellelgi pole õigust tuppa siseneda, ta kutsub kohale oma advokaadi, ähvardas ja sõimas naisi ebatsensuursete sõnadega seni, kuni kohale kutsutud lukuabi ukse avas. Tunnistaja ütlused kinnitavad, et, et V. Projavko oli agressiivne, tegi äkilisi liigutusi, proovis põgeneda, tema suust oli tunda alkoholi lõhna, ta karjus ka politseinike peale. Kuna oma käitumise tõttu oli ta ohtlik korteris viibivatele naisterahvastele, viidi ta politseijaoskonda kainenema. Tema rahustamiseks tuli kasutada käeraudu. Ka kambrisse paigutamisel ütles V. Projavko tunnistajale, et läheb tagasi koju ning lubas seal kõik ära tappa. Tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et kannatanutel oli küllaldane põhjus karta ähvarduste täideviimist ja nad tundsid reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Need ähvardused olid veenvad, neid ei saanud võtta naljana. V. Projavko oli varem korduvalt oma lahutatud abikaasa suhtes vägivalda tarvitanud ja seda teadsid ka tema tütred. Ta ei ähvardanud mitte ainult sõnadega, vaid selle kinnituseks haaras ta käärid ja tegi kannatanu suhtes ka löömisliigutusi. Süüdlane oli ääretult agressiivne, ta oli alkoholijoobes, ta sõimas ja ähvardas kannatanuid ka kahe politseitöötaja juuresolekul ning demonstreeris kannatanutele, et isegi politseinike korraldused ei ole temale täitmiseks. Kohus leiab, et V. Projavko süü on täies mahus tõendamist leidnud ning tema käitumine
S 120 sätestab vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuriteokoosseisu objektiks on siin inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist ( RKKK 3-1-11-00). Ei ole oluline, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Piisab sellest, et ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiselt mõelduna. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse. Piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Väär on kaitsja arusaam, et ähvardamise koosseisu realiseerimiseks pidanuks V. Projavko toime panema veel mingi konkreetse teo ning asjaolu, et ta kannatanuid füüsiliselt ei rünnanud ega kahjustanud, tingib tema õigeksmõistmise KarS § 120 järgi. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, kas ta kääre kasutades oleks ta suutnud oma ähvardused ka teoks teha või mitte. Karistuse mõistmisel lähtub kohus V. Projavko süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. 6 KarS § 120 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse. V. Projavkol ei ole olnud legaalseid sissetulekuid 2008 ja 2009.a. Ajutiselt (ca 4 kuud) töötas ta 2010.a. betoneerimistöödel. Tema enda ütluste kohaselt on teda materiaalselt aidanud tema sugulased ja tuttavad. Kohus leiab, et isikut, kellel puuduvad regulaarsed sissetulekud, pole võimalik karistada rahalise karistusega, sest selline karistus ei oleks tema puhul täidetav. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad ka menetluskulud. Kohus nõustub prokuröri ettepanekuga, et V. Projavkole vangistust mõistes on võimalik ja otstarbekohane kohaldada tema suhtes KarS § 74 ja § 75 sätteid ning mõista talle karistus tingimisi, andes ta katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kuna agressiivne ja ohtlik on ta just alkoholijoobes, tuleb tema suhtes lisaks kontrollnõuetele kohaldada ka täiendavaid kohustusi: mitte tarvitada alkoholi ning osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalabiprogrammis. V. Projavko süü suurust iseloomustab asjaolu, et ta ähvardas mitut isikut - nii oma endist naist kui ka tütart ning tegi seda esimeses episoodis oma alaealiste lastelaste juuresolekul. Tapmisega ähvarduse on ta toime pannud korduvalt, ka pärast seda, kui ta vabanes kainenemiselt. Ta ei ole senini kannatanutelt andestust palunud ega aru saanud oma väärast käitumisest. Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi V. Projavkot ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ei ole võimalik teo tehiolusid arvesse võttes talle karistust mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et 6-kuuline vangistus tingimisi 2-aastase katseajaga ühes kontrollnõuete ja kohustuste täitmisega on piisav selleks, et mõjutada teda edaspidi mitte enam toime panema uusi süütegusid ning selline karistus vastab ka õiguskorra kaitsmise huvidele. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatavalt välja mõista ka menetluskulud. Menetluskuludeks selles kriminaalasjas on määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1, 5 palga alammäära ehk 417,03 eurot. Arvestades süüdistatava varalist seisundit peab kohus põhjendatuks anda V. Projavkole võimalus menetluskulude tasumiseks osade kaupa, s.o. 6 kuu jooksul võrdsetes osades, sest menetluskulude kohene hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 311313. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.