Obsah (4)

§ 184§ 68§ 74§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-7411 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lin

§ 184lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4.

oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Bogdan Klimenko Prokurör Taavi Pern Bogdan Klimenko, isikukood 38904290282, XXXXXXXXXXXX, haridus X XXXXXX, elukoht: XXXXX X-X XXXXXXX; ei tööta; kriminaalkorras varasemalt karistamata; tõkend - vahistamine alates 03.03.2010.a (kahtlustatavana kinni peetud 1.03.2010) Süüdistatav Kaitsja Advokaat Mariann Tusti RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus Bogdan Klimenko süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010 otsusega tunnistati B. Klimenko süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks määras kohus 1.03.2010. B. Klimenko tunnistati

§ 184

lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult suures koguses erinevaid narkootilisi aineid – marihuaanat ja amfetamiini sisaldavat pulbrit. Osa omandatud marihuaanast andis ta tuvastatud ja tuvastamata isikutele ebaseaduslikult edasi järgnevalt: 1.03.2010.a, kella 15.09 paiku Tallinnas, XXXXX tänaval 2 minigrip kilekotti kokku 1,43 g marihuaanaga, s.o väikeses koguses narkootilise ainega, P. S., kelle juurest narkootiline aine 1.03.2010.a kella 15.14 paiku leiti ja ära võeti; alates 2010.a veebruari algusest kuni 1.03.2010.a vähemalt kolmel korral 0,5-5 g kaupa marihuaanat M. K.: 1.03.2010.a Tallinnas, aadressil XXXXX X-X 6 minigrip kilekotti, milles kokku 4,78 g marihuaanat. M. K. juurest leiti ja võeti ära narkootiline aine 1.03.2010.a kell 17.10. Ülejäänud osa omandatud narkootilisest ainest, s.o 246,1 g marihuaanat ning 2,23 g amfetamiini sisaldavat pulbrit hoidis Bogdan Klimenko oma elukohas Tallinnas aadressil XXXXX X-X, kust see 1.03.2010.a. teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Süüdistatatavale mõistetud karistust motiveerides märkis kohus esmalt seda, et B. Klimenko süü suurust iseloomustab eelkõige käideldud narkootilise aine kogus, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks mitte kümnetele, vaid sadadele isikutele. Ka kümme korda väiksema koguse puhul oleks süüteokoosseis täidetud. B. Klimenkolt ära võetud narkootilise aine kogus tänavamüügis oleks talle sisse toonud ca 70 000 krooni. Narkootiliste ainete käitlemine suures koguses varalise kasu saamise eesmärgil on kuritegu, millega kaasneb oht ühiskonnale, rahavatervisele ja elanike turvalisusele. Karistust raskendavad asjaoluks on kuriteo toimepanemine omakasu ajendil, kergendavaks asjaoluks oma süü tunnistamine kohtuistungil ja puhtsüdamlik kahetsus. Vangistuse määra valikul arvestas kohus ka seda, et tegemist noore isikuga, kes kohtu all on esmakordselt ning pidas võimalikuks teda karistada leebema karistusega kui taotles seda prokurör. Süüdlase mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid pidas kohus põhjendatuks karistada B. Klimenkot 3-aastase vangistusega, mille hulka

§ 68alusel tuleb arvata ka eelvangistusaeg.

Reaalne vangistus sellises määras vastab kohtu arvates ka õiguskorra kaitsmise huvidele. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et B. Klimenko karistamisel on otstarbekohane tema vanust ja haridustaset arvesse võttes kohaldada tema suhtes

§ 74

ja § 75 sätteid, s.o jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning allutada ta katseajaks krinaalhooldaja käitumiskontrollile ning piirduda reaalse vangistuse osas vaid eelvangistusajaga. Kohtu arvates välistavad karistusest tingimisi vabastamise kuriteo toimepanemise asjaolud, samuti süüdlase isik, keda juba alaealisena on korduvate rahatrahvidega püütud mõjutada mitte enam toime panema uusi süütegusid, kes elas oma ema kulul, tarvitas alkoholi ja narkootikume, keda huvitas vaid isiklik kasu, mitte enda ega teiste inimeste tervis. 2

1. Maakohtu otsuse peale ringkonnakohtult järgmist. esitas apellatsiooni süüdistatav B. Klimenko, taotledes 2.1 Apellant palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Süüdistatav märgib, et ta on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Vanglas viibimise aja jooksul on ta saanud aru enda käitumise ebaõigsusest, samuti kahetseb ta siiralt kuriteo toimepanemist. Eelneva alusel leiab B. Klimenko, et talle mõistetud karistusest võiks ärakandmisele kuuluda 1 aasta, ülejäänud vangistuse osa jätta aga tingimuslikult täitmisele pööramata.
2. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
3. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-99-06, milles on põhjalikult selgitatud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ning seejärel tema vabastamine karistuse reaalsest ärakandmisest kas tervikuna (

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1) või vaid osaliselt (

§ 73lg 2 ja § 74 lg 2).

Vaatluse all oleva küsimuse lahendamisel tuleb karistuse individualiseerimine teostada järgnevate, üksteisele järgnevate sammudena. 4.1 Esmalt tuleb mõista isikule tema teosüüle vastav karistus. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole, kusjuures sellise hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt just isikule omistatavale teole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (otsuse p-d 14-15). 4.2 Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohus saab seega võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne karistus (otsuse p 16.1). Käesoleval juhul on selleks kohaseks karistuseks kolm aastat vangistust ning apellant ei ole seda ka vaidlustanud. Kuid osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub ka üks järgmine, äärmiselt oluline põhimõte. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab ringkonnakohtu hinnangul otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka reaalselt täitmisele. Seega on mõistetud karistuse reaalne 3 ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 4.3. Need tingimused oleksid

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Oluline on seejuures silmas pidada, et apellandi poolt taotletud lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla alles seejärel, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kuid tähele panna tuleb sedagi, et nimetatud šokivangistus saab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla vaid lühiajaline, täpsemalt peab see olema mõõdetav kuudes, mitte aga aastates.

1. Seega tuleb apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks esmalt leida, et esinevad kas tegu või selle täideviijat iseloomustavad märkimisväärsed eripärad, mis annaks alust jätta mõistetud karistus kas tervikuna või osaliselt reaalselt täitmisele pööramata. Kuid kriminaalkolleegium peab vajalikus osundada sellega seoses järgnevale. Tõsi on see, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel piisab ühe nimetatud aluse esinemisest, s.o kas süüteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isiku märkimisväärsest eripärast. Kuid nende kahe aluse omavahelist olemuslikku seost ei saa samaaegselt siiski eitada ning käsitleda neid täiesti iseseisvate ning sõltumatute asjaoludena. Karistuse individualiseerimisel ei saa isiku n.ö märkimisväärset eripära silmas pidades ning esile tõstes samaaegselt unustada, et kriminaalmenetluse tulemil mõistetakse karistus isikule ikkagi toimepandud kuriteo eest.
2. Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui karistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel võib sellele n.ö positiivse vastuse rajada kas süüteo toimepanemise asjaoludele või süüdlase isikule, võib loogilise järeldusena üks neist nimetatud tingimustest olla samaaegselt ka karistuse tingimisi mõistmist absoluutselt välistavaks asjaoluks. Sisuliselt tähendab see seda, et isikut iseloomustavad andmed võivad ka eripreventiivses tähenduses olla ääretult positiivsed, kuid samaaegselt vaatluse all olevad kuriteo toimepanemise asjaolud välistavad juba eos ning põhimõtteliselt karistusest tingimisi vabastamise võimaluse. Seda kinnitab ka RKKK otsuse 3-1-1-99-06 p-s 18 väljendatu, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude puhul. Ka see seisukoht näitab üheselt, et samaaegselt isikut positiivselt iseloomustavate andmete esinemisega ei saa ega ka tohi jätta vaatluse alt välja isikule omistatavat tegu ennast (seda kinnitavalt ka RKKKo 3-1-1-82-00; 3-1-1-40-04).
3. Eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et apellandi taotlus karistuse revideerimiseks (täiendavaks individualiseerimiseks) tuleb jätta rahuldamata. Iseenesest tõene on väide, et B. Klimenko on varasemalt kriminaalkorras karistamata, kuid samal ajal ei saa mööda vaadata tuvastatud tehioludest, mille kohaselt käitles süüdistatav suures koguses narkootilisi aineid ning ta tegi seda – kohtuotsusega tuvastatult, mille osas vastuväiteid ei ole esitatud – varalise kasu saamise eesmärgil. Seejuures on tuvastatud seegi, et narkootiliste ainetega kauplemine ei olnud süüdistatava puhul midagi juhuslikku, vaid sisuliselt süstemaatiline ning läbimõeldud tegevus. Maakohus on selgesõnaliselt viidanud kümnetesse minigrip-kilekottidesse pakendatud narkootlisele ainele, erinevatest kohadest leitud erinevatele rahakupüüridele, aga ka kolmele narkootilise aine jääkidega digitaalkaalule süüdistatava valduses; kõik need asjaolud ei jäta kahtlust, et tegemist oli süstemaatilise narkootilise aine käitlemisega ehk teisisõnu – narkodiilerlusega, nagu seda on sedastanud ka maakohus. 4
4. Nagu öeldud, on ringkonnakohus senises praktikas olnud kestvalt seda meelt, et juba ainuüksi teo tehiolud saavad olla asjaoluks, mis vääravad isikule mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise; ning käesoleva kriminaalasja tehiolud seda ka on. Kohus on selgesõnaliselt võtnud juba karistuse mõistmisel (s.o teosüüle vastava karistuse kindlakstegemisel) arvesse neid asjaolusid, mida nimetatakse apellatsioonis. Nii on kohtuotsuse kohaselt võetud arvesse nii seda, kui B. Klimenko näol on tegemist noore isikuga, kes on varasemalt kriminaalkorras karistamata, aga ka seda, et ta tunnistas enda süüd ning avaldas puhtsüdamlikult kahetsust. Kriminaalkolleegium leiab, et need asjaolud on leidnud maksimaalselt arvestamist süüdistatavale mõistetud karistuses. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et B. Klimenko on pannud toime esimese astme kuriteo, mille eest sanktsioon näeb ette ainult vangistuse ning seda kestusega kuni kümme aastat. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on need positiivsed asjaolud leidnud maksimaalselt arvestamist mõistetud karistuse juures – mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra – ning nende täiendav arvestamine ei ole süüteo toimepanemise asjaolusid ning kuriteo iseloomu silmas pidades enam võimalik. Teisisõnu – tuvastamist leidnud kuriteo asjaolud ei luba käesolevas kaasuses jaatada isikule mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmise võimalikkust, mistõttu jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata. Seetõttu ei peatu kriminaalkolleegium küsimusel, kas B. Klimenko poolt juba kinnipidamisasutuses viibitud aeg iseenesest välistaks nn šokivangistuse põhimõtete kohaldamise.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Sten Lind 5