Obsah (21)

§ 68§ 339§ 154§ 216§ 4032§ 49§ 268§ 66§ 297§ 333§ 45§ 318§ 17§ 323§ 14§ 331§ 340§ 311§ 15§ 199§ 276

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-12818 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi

§ 68lg-ga 5.

3.1.2 Seega on ainsaks tõendiks, mis justkui kinnitab A. Zeinalovi osalust kuriteos, kaassüüdistatav M. Mittali ütlused. Apellandi hinnangul on tegemist rõõnavate ütlustega, millise võimalusega tuleb RKKK otsuse 3-11-85-00 kohaselt kohtuotsuse tegemisel arvestada. Toimiku materjalidest nähtub, et esimesed 6 kuud pärast tema vahistamist ei andnud M. Mittal ütlusi selle kohta, et A. Zeinalovil olnuks M. 9 Mittali erinevate kuritegudega seotud. Kaitsja arvates ei pea olema hiromant, et mõista, et A. Zeinalovi vastu rõõnavate ütluste andmise eesmärgiks on oma rolli ja seeläbi ka karistuse vähendamine. 3.1.3 M. Mittali ütlused seab väga suure küsimärgi alla aga veel asjaolu, et väidetavalt sai ta narkootikumide ostmiseks kahel korral raha Šeš-Beši baarist. Eeluurimisel pole selle asjaolu kinnituseks suudetud leida aga ühtegi tõendit. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, leiab kaitsja, et kui on tegemist olukorraga nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Käesoleval juhul on vastuvaidlematult tuvastatud, et M. Mittal esimesed 6 kuud ei andnud A. Zeinalovit koormavaid ütlusi. Apellandi arvates toob kaassüüdistatava vastuoluline käitumine kaasa aga selle, et M. Mittali ütlustesse tervikuna ei saa suhtuda tõsiselt. Ka prokuratuur pidanuks eeluurimisel tegema kõik endast sõltuva selleks, et leida M. Mittali paljasõnalistele väidetele mingitki toetust. Apellant leiab kokkuvõtlikult, et maakohus ei ole põhistanud ja argumenteerinud kaassüüdistava ütluste alusel A. Zeinalovi süüditunnistamist sellises mahus nagu seda nõuab Riigikohtu praktika. Seetõttu puudub otsuses

§ 339

lg 1 p 7 nõuetekohane põhjendus ning kriminaalasi tuleb saata maakohtusse uueks menetlemiseks. 3.2 Advokaat O. Ladva palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja A. Zeinalov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.2.1 Ka selles apellatsioonis leitakse, et kohus on teinud süüdimõistva otsuse üksnes kaassüüdistatav M. Mittali ütluste alusel; mitte ükski muu vahetult uuritud või vahetult saadud tõend ei viita A. Zeinalovile. M. Mittali ütlused seevastu menetluses on pidevalt muutunud, n.ö arenenud. Kohus on jätnud eeltoodud asjaolud kaevatavas otsuses tähelepanuta. Kohus on põhjendanud M. Mittali kättemaksumotiivi elulist mitteusutavust asjaoluga, mis ei vasta tõele. Nii M. Jamalovi kui ka Ahliman Zeinalovi enda ütluste kohaselt võib M. Mittal neid n.ö karistada kahtlustuse alusel, et nad on omandanud M. Mittali poolt endale kuuluvaks peetud rahasumma Kalev Kurelt. Tunnistajaid, keda taotles vastava asjaolu tõendamiseks üle kuulata Ahliman Zeinalov, aga ka M. Jamalov ja tema kaitsja, kohtus üle ei kuulatud. Kohus on kaevatavas kohtuotsuses jõudnud aga järeldusele, et kaitse versioon on kontrollimatu. 3.2.2 A. Kaldma ütlusi Ahliman Zeinalovi kohta ei saa arvestada. Puudub mõistlik põhjendus tema ütluste erinevuse kohta eeluurimisel ja kohtus Ahliman Zeinalovi osas. Eeluurimisel A. Kaldma ütles kindlalt, et tema „ei oska öelda“, kellega R. Vaštšenko narkoteemadel kontakteerus ning ka äratundmiseks esitamisel teadis ta Ahliman Zeinalovit ainult kui üht restorani „Šeš-beš“ omanikest. Seega asus A. Kaldma kinnitama M. Mittali ütlusi alles kohtumenetluses ning A. Kaldma ütlused selles osas ei ole usaldusväärsed. 3.2.3 Arvestatavad ei ole ka A. Sirvi ütlused. Nimelt on A. Sirvi süüdi mõistetud Rostocki Maakohtu poolt ning seda aastal 2006 aset leidnud n.ö narkoreiside eest. Seega ei ole teda käesolevas asjas käsitletavate tegude eest süüdi mõistetud. Ilmselt aga ütluste andmise eest käesolevas asjas on ta prokuratuuri poolt esitatud kui tunnistaja. Samas ei olegi lõplikult ja usaldusväärselt selgeks saanud, mis ajal toimunud sündmuste kohta A. Sirvi siis kas Saksamaal või praeguses kohtumenetluses ütlusi andis. 3.2.4 Kaevatavas otsuses on kohus korduvalt rõhutanud, et narkoveoga tegelenud süüdistatavate ütlused omavahel riimuvad tehiolude ja sündmuste osas, nendes puuduvad vastuolud. Samas jääb 10 kaevatavas kohtuotsuses vastamata küsimus (ja eelkõige tõendamata selle küsimuse vastus), mis seos selle kõigega oli Ahliman Zeinalovil. Nähtuvalt A. Kaldma ütlustest oli tal piisavalt raha, et olla ise n.ö finantseerija, ning puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ta seda ise olla ei võinud. Seega on kõrvaldamata kahtlus, kas finantseerija ja organisaatori rolli ei täitnud käesolevas asjas hoopiski A. Kaldma või mõni kolmas isik. Kaitsja leiab, et ainuüksi M. Jamalovi ja Ahliman Zeinalovi viibimine tõendatud ajavahemikel Aserbaidžaanis välistab nende osaluse n.ö esimes(t)es narkoreisi(de)s ning ka kogu narkoahelas. Väidetav raha saamine „Šeš-beš“-i baarist ei seosta toimepandud kuritegudega kuidagi Ahliman Zeinalovit. 3.2.5 Ahliman Zeinalovit ei saaks süüdi mõista seonduvalt suure kasu saamisega, kuna puhta narkootilise aine sisalduse protsent on kindlaks määramata, narkoaine kvaliteet hindamata. Võrreldes Rostocki Maakohtu otsusega on siin kaitsja arvates võimalik ka Ahliman Zeinalovi ja teiste süüdistatavate olukorra raskendamine võrreldes A. Sirviga. Õiguslikud raamid süüdistatavate tegevuse hindamiseks annab A. Sirvi suhtes tehtud Rostocki Maakohtu otsus. Süüdistatavaid ei saa mõista süüdi raskemas kuriteos ning neid ei saa karistada rängemalt kui Rostocki Maakohus juba teinud on. 3.3 Maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb ka A. Zeinalov. 3.3.1 Apellandi hinnangul on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsus ei rajane kriminaalasja materjalidel, samuti on kohtuotsus motiveerimata. Temalt on võetud ära õigus kaitsele, kuna ebaseaduslikult eemaldati menetlusest tema lepinguline kaitsja D. Suleimanov, kelle kätte jäi ka suurel hulgal apellandi süütust tõendavaid materjale. Seetõttu ei suutnud tema huve kaitsta ka riigi poolt määratud advokaat. Ka ei ole talle tõlgitud menetlusdokumente, mida ta taotles, ebaseaduslikult on tema kanda jäetud erinevate dokumentide eesti keelde tõlkimise kulud ning seadusevastaselt ei ole talle võimaldatud aserbaidžaani keele tõlki. Kriminaalmenetluse käigus on alandatud tema inimväärikust, teotatud tema au ning ka piinatud. Kriminaalmenetluse käigus on osalenud tema kaitsjana advokaat A. Jakobson, kes samaaegselt esindas aga isikuid (B. Kronštatov), kelle huvid olid tema omadega vastuolus. Tahtlikult jäeti A. Jakobson aga taandamata. 4. juuni 2009 kohtuistungil on M. Jamalovi kaitsja D. Školjar asendanud advokaat A. Jaroslavskit, kes oli aga A. Kaldma ja K. Šmidtase kaitsja – ka nende huvid on omavahel vastuolus, millega rikuti apellandi hinnangul tema kaitseõigust. 3.3.2 Apellant kinnitab, et tema kaitsjale on esitatud kolm erinevat süüdistusakti tõlget. Seega on teda süüdistatud ühe süüdistusakti järgi, tema aga pidi kaitsma ennast kolme alusel. Süüdistusaktis ei sisaldu tõendamiseset käsitlevad asjaolud ja süüdistust kinnitavad tõendid, mida nõuab

§ 154

. Tõendamisesemega seotud asjaolud on kirjeldatud äärmiselt umbkaudselt ja ebakonkreetselt, mis samuti rikkus tema kaitseõigust. Valesti on koostatud ka kohtuistungi protokolle, mis on taas toonud kaasa kaitseõiguse rikkumise. 3.3.3 A. Sirvi ei ole nn Rostocki otsusega tunnistatud süüdi kuriteos, mida menetletakse käesolevas kriminaalasjas; need on erinevad teod, seda nii tehioludelt kui ka toimepanemise aja mõttes. Seega ei saanud A. Sirvi käesolevas kriminaalasjas anda ütlusi tunnistajana, vaid ta pidanuks olema süüdistatav. Apellandi kinnitusel on prokurör kriminaalasjast eemaldanud ja varjanud teda õigustavaid tõendeid. Nii on toimikust kadunud mitmed A. Kaldma, M. Mittali ja A. Sirvi ülekuulamise protokollid, samuti tema ja M. Jamalovi ülekuulamise protokollid. Kadunud on ka mitmed dokumendid, mis leiti läbiotsimise teostamisel AS-is Reisita. Samuti on fabritseeritud mitmeid menetlustoimingute protokolle – nii on M. Mittal ja K. Šmidtas osalenud samaaegselt mitmes menetlustoimingus, tema 11 aga üheaegselt viies menetlustoimingus. Enda õiguste rikkumist näeb apellant ka maakohtus tõlgina osalenud M. Tšurkini osas, kes ei saanud tema hinnangul olla erapooletu, kuivõrd on teinud kaastööd KAPO-ga. Tema osalusega menetlustoimingud on seega õigustühised. 3.3.4 Kohus on seadusevastaselt keeldunud küsitlemast tunnistajaid, kes võinuks kinnitada tema süütust. Ebaseaduslikult viis kohus läbi eelistungi kollegiaalselt. Kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine on toimunud

§ 216nõuete rikkumisega.

M. Mittali, A. Kaldma, A. Sirvi ja K. Šmidtase suhtes on eraldatud eraldi menetlusse seitse kriminaalasja, mis tulnuks menetleda aga ühes menetluses.

§ 4032

rikkudes on tõenditena uuritud konfiskeerimismenetluse materjale, ka on jäänud menetlusse kolmanda isikuna kaasamata K.D.N.. Üle ei ole kuulatud tunnistajaid, kes kinkisid talle ja tema abikaasale suuri summasid.

§ 49

sätteid rikkudes on tema kaebused vaadatud läbi ühtede ja samade Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu kohtunike poolt. 3.3.5 20. jaanuaril 2010 muutis prokurör oluliselt süüdistust, mis raskendas tema olukorda. Uut süüdistusakti prokurör aga ei koostanud, mis on

§ 268lg 2 rikkumiseks.

Kohtuotsuse tegemisel on aluseks võetud M. Mittali, A. Kaldma, A. Sirvi ja K. Šmidtase ütlused asjaolude kohta, mis said neile teatavaks teiste isikute kaudu. Sel viisil on rikutud

§ 68lg 5 ja § 75 lg 4 sätteid.

Samuti on kohus väljunud kohtuliku arutamise piiridest, märkides otsusesse asjaolusid, mida süüdistusaktis ja selle täiendustes ei ole. Süüdistusaktis on ka valetatud M. Mittali ja A. Kaldma varasemate karistuste kohta. Prokurör esitas kohtule ka õigusabi korras Hollandist tulnud materjalid flaami keeles.

1. jaanuari 2010 määrusega keeldus kohus nende lisamisest toimikusse tõenditena, kuid enne võttis nad prokuröri käest vastu ja ka uuris neid. Seejuures on need tõendid apellandi kinnitusel tema süüd välistavad. Ka teiste määrustega keeldus kohus uurimast tõendeid, mis kinnitasid tema süütust. 3.3.6 Kaassüüdistatavad on andnud teda rõõnavaid ütlusi, neid seejuures muutes. Kohtueelses menetluses andis M. Mittal ütlusi, et ta sai raha vahetult A. Zeinalovi käest; kui aga ilmnes, et teda sel ajal Eestis ei olnud, hakkas rääkima restorani tundmatutest töötajatest, kelle ülekuulamisest kohus aga keeldus. Sama käib ka A. Kaldma ja A. Sirvi ütluste kohta. Ka on kohus moonutanud otsuses istungil üle kuulatud isikute ütlusi. Kohtus väitis näiteks A. Sirvi, et ta ei tunne A. Zeinalovit ja M. Jamalovit, kohtuotsuses on aga kirjas, et ta tunneb apellanti ca 2002 aastast. Kohtus eitas R. Vaštšenko osalust narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, otsuse kohaselt on ta enda osalust aga kinnitanud. Kohus on moonutanud ka teiste ülekuulatud isikute ütlusi. Kohus on viidanud Volvo nr BDT 168 ja haagise HA 817 vaatlusprotokollile, kuid sellises kombinatsioonis ei ole toimunud ebaseaduslikku salakaubavedu. 3.3.7 Kohus on tahtlikult moonutanud ka fakte, seades kahtluse alla ütlused M. Mittali ja K. Kure vahel toimunud intsidendi osas. Tegemist on täiesti kontrollitava kaitseversiooniga, kuid kohus on jätnud taotletud tunnistajad kohtuistungile kutsumata. Tegemist on ka põhjusega, miks M. Mittal teda rõõnab, kuna ta arvas, et temale kuuluva raha on apellant omastanud. 3.3.8 Esimeses episoodis süüdistatakse teda selles, et ta andis isiklikult raha üle M. Mittalile ja R. Vaštšenkole. Seda raha ei saanud ta
2. augustil 2005 M. Mittalile aga anda, kuna viibis ajavahemikul 22.
3. – 22.09.2005 Bakuus. Samal põhjusel ei saanud ta järelikult anda raha ka R. Vaštšenkole. M. Mittal ei võinud saada narkootikume Hollandis ka mõne päeva möödudes peale sinna saabumist, kuna 26.08.2005 oli sõidukisse laaditud juba ametlik kaup. 23.08.-28.08.2005 ei saanud M. Mittal midagi kokku leppida Tallinnas ka M. Jamaloviga, kuna viimane oli 3.08.28.08.3005 Bakuus enda pulmas. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et süüdistatavad oleks sel 12 ajavahemikul olnud omavahel telefoniühenduses. Tuvastamata on ka isik, kellelt M. Mittal väidetavalt narkootikume ostnud. Ka ei saanud R. Vaštšenko anda raha A. Kaldmale, kuna ei viibinud 16.08.-26.08.2005 Eestis. Samal ajal oli ka A. Kaldma välismaal, naastes Boliiviast alles 24.08.2005 – kuivõrd ametlik kaup laaditi peale juba 26.08.2005, ei saanud ta selle ajaga Hollandisse lihtsalt jõuda. Ka ei ole tõendeid selle kohta, et A. Dveilys oleks sel ajal sõitnud Utrehti linna Hollandis. Ka pärast narkootikumide väidetavat saabumist Eestisse
4. septembril 2005 ei saanud ta anda raha M. Mittalile, nagu väidab süüdistus, kuna ta oli sel ajal Bakuus. M. Mittal pani enda kinnituse järgi A. Zeinalovilt ja M. Jamalovilt saadud juhiste kohaselt osa narkootikumidest restorani Šeš-beš juures olnud sõiduautosse Mercedes Benz, kuid puuduvad igasugused andmed selle sõiduki kohta. R. Vaštšenko viibis 28.08.-11.09.2005 aga Türgis ja ei saanud osaleda narkoreisi planeerimises. 3.3.9 Ka nn teisel narkoreisil ei saanud ta ajavahemikus 6.09.-9.09.2005 anda raha M. Mittalile ja R. Vaštšenkole, kuna ta ei viibinud sel ajal Eestis. Ka R. Vaštšenkot ei olnud sel ajal Eestis. Kui M. Mittal lendas Hollandisse 6.09.2005, ei võinud ta narkootikume mõne päeva möödudes saada, kuna autole oli 9.09.2005 juba laaditud ametlik kaup Prantsusmaal. Süüdistatavate vahel ei ole tuvastatult toimunud ka telefonivestlusi, tuvastatud ei ole ka hotelli, kus A. Sirvi ja A. Kaldma väidetavalt Hollandis elasid. R. Vaštšenko ei saanud anda 6.09.-10.09.2005 raha A. Kaldmale narkootikumide transportimiseks, kuna ei viibinud sel ajal Eestis. Kriminaalasja materjalide kohaselt viibis M. Mittal 15.09.-17.09.2005 Venemaal, seega ei saanud ta osaleda narkootikumide vastuvõtmises ja jaotamises pärast nende väidetavat jõudmist Eestisse. Samuti andis saatelehe kohaselt 15.09.
5. kauba Eestis üle A. Dveilys, mitte aga K. Šmidtas. A. Kaldma ei viibinud 9.09.-21.09.2005 Tallinnas, seega ei saanud ka tema osaleda narkootikumide vastuvõtmises ja jaotamises. 3.3.10 Kolmanda narkoreisi osas märgib apellant, et M. Mittal viibis 15.10 – 19.
6. 2005 Itaalias, seega ei saanud ta pidada Hollandis läbirääkimisi narkootikumide saamiseks, kuna 20.10.2005 laaditi sõidukisse juba ametlik kaup Belgias. Kui M. Mittal sai narkootikumid enne 15.10.2005, ei saanud A. Sirvi anda neid A. Dveilysele, kuna ta viibis Hollandis ainult 14.-15.2005, peale mida naasis Tallinnasse (teisisõnu – M. Mittal ja A. Sirvi ei viibinud ühel ja samal ajal Hollandis). Puuduvad ka andmed A. Dveilyse viibimise kohta sel ajal Hollandis; CMR nr 0244015 kohaselt viibis sõidukiga 394/817 Belgias hoopis K. Šmidtas. Süüdistusakti kohaselt selles operatsioonis R. Vaštšenko ei osalenud, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas sai M. Mittal teada A. Sirviga toimuva kokkusaamise ajast ja kohast. Kriminaalasjas puuduvad samal ajal igasugused tõendid süüdistatavate omavahelise suhtlemise kohta telefoni teel, samuti puuduvad andmed sõiduki Mercedes kohta, kuhu M. Mittal enda kinnitusel narkootikumid asetas. 3.3.11 Neljanda reisi osas M. Jamalovile süüdistust esitatud ei ole, kuid süüdistusakti kohaselt käsitletakse teda siiski A. Zeinalovi kaasosalisena, mis välistab kaitsevõimaluse. Süüdistusakti kohaselt asetati A. Dveilyse autosse narkootikumid, peale mida laaditi sellele 8.
7. ja 9.12.2005 ametlik kaup. Samas nähtub saatelehe nr 20005734 originaalist, et ametlik kaup laaditi Hollandis peale 3.12.2005, mitte aga 9.12.
8. Seega oli juurdepääs peidikule võimatu ning sinna ei saanud hiljem narkootikume asetada. Ka viibis A. Dveilys 5.12.-7.12.2005 saatelehe nr 0244020 kohaselt hoopis teisel reisil. Ka ei viibinud A. Sirvi ja M. Mittal süüdistuses märgitud ajal Hollandis, täpsemalt: „puuduvad tõendid viibimise kohta, järelikult ei viibinud“. Saatelehe nr 20005468 kohaselt toimetas kauba Hollandist Eestisse A. Dveilys, mitte aga K. Šmidtas, nagu leitakse süüdistuses – seega ei saanud ta anda narkootikume A. Kaldmale. Saatelehest nr 0244023 nähtub ühtlasi, et 8.12.2005 toimunud reisi veokiga nr 394/817 Leedust Belgiasse sooritas nimelt K. Šmidtas, mitte aga A. Dveilys. 13 Ka viibis M. Mittal 10.12-23.12.2005 väljapool Eestit, seega ei saanud ta neid süüdistuses märgitud ajal vastu võtta ja edasi toimetada. 10.12-14.12.2005 viibis väljaspool Eestit ka A. Kaldma, seega ei saanud ta 13.12.2005 narkootikume Tallinnas vastu võtta ja neid A. Sirvile üle anda. Ka kinnitas M. Mittal kohtus, et kaup oli tema juures kodus peale kättesaamist 5-7 päeva; samal ajal on ta aga ka kinnitanud, et narkootikumid andis ta ära juba päev pärast nende saamist. 3.3.12 Seega ei ole tema osavõtt kirjeldatud narkovedudest leidnud tõendamist. Apellant toonitab veel, et narkootikume endid ei ole leitud. Ei saa küll välistada, et M. Mittal, A. Kaldma, A. Sirvi ja K. Šmidtas vedasid narkootikume kirjeldatud viisil, kuid seda ilma tema, M. Jamalovi ja R. Vaštšenko osaluseta. Teda süüstavate ütluste näol on tegemist rõõnaga, millega püütakse kergendada enda saatust. 3.4 A. Dveilys palub maakohtu otsus tühistada ning end õigeks mõista. 3.4.1 Apellant leiab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks tema süüd. Teda süüstavad ütlused on omavahel vastuolus. Ta sai A. Sirvi käest 2005 sügise algusel küll koti mingite asjadega, kuid see kaalus vaid ca 4-5 kilo ja Leetu toimetas ta selle enda kabiinis. Tõendatud ei ole ka nn teine reis. Ta sai kauba peale laaditud
9. septembril 2005, sama päeva õhtul oli ta Saksamaal. A. Kaldma on kinnitanud, et andis narkootilise aine üle sama päeva öösel, kuid tõendamist on leidnud, et
10. septembril 2005 kl 18.45 oli ta Ikla piiripunktis. Väidetava kolmanda reisi ajal ta Hollandis aga ei käinud, kuna see ei olnud kauba peale- ja mahalaadimise tõttu lihtsalt võimalik. Neljanda reisi ajal sõitis ta haagisega, milles ei olnud peidikut. Seega on võimalik, et narkootikume veeti teise autojuhi poolt, kelle kasutuses oli peidikuga haagis. 3.5 Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist A. Dveilyse suhtes taotleb ka tema kaitsja, advokaat L. Olovjanišnikov. 3.5.1 Kaitsja hinnangul on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Eelkõige on kaitse arvates kohtuotsus tehtud legitiimse süüdistuse puudumisel, mille olemasolu eeldab

§ 268lg 1.

Süüdistusest ei selgu, millist süüdistatavate konkreetset tegevust kvalifitseeritakse konkreetse paragrahvi ja lõike järgi, mis rikub kaitseõigust. Seda olukorda süvendavad prokuröri poolt tehtud muudatused, aga ka kohtu menetluslik seisukoht seoses sellega. Esiteks ei ole selge, millisesse süüdistuse konkreetsesse paragrahvi need muudatused tehti. Teiseks tunnistas kohus need muudatused uueks süüdistuseks ja andis selle järgi süüdistatavad kohtu alla. Sellisel juhul tuleb vastavalt

§ 268lõikele 2 koostada uus süüdistusakt, sest kaitsealuste olukord halvenes.

Ka ei põhistanud kohus üldse süüdistatavate tegevuses sellist koosseisu nagu salakaubavedu, piirdudes vaid ühe fraasiga paragrahvi dispositsioonist, mis vastavalt

§ 339lg 1 p-le 7 on oluline menetlusõiguse rikkumine.

3.5.2 Samuti on kohus vääralt kohaldanud kaastäideviimise instituuti. Isikust kui kaastäideviijast on võimalik rääkida vaid siis, kui tegu on tema kontrolli all (RKKKo 3-1-1-5-08). Kaastäideviimise tõendamiseks tuleb kõigepealt tõendada teo valitsemine konkreetse isiku poolt ja seejärel juba arutada tema rolli üle. Kaitsja paneb ette kontrollimise meetodi, mis võimaldab eristada täideviijat „liitosavõtjast“. Juhul, kui isiku (vaieldamatu täideviija) keeldumine kuriteo vahetust toimepanemisest ei saa muuta teise isiku teo kvalifikatsiooni osavõtuahelas (näiteks see ei muutu katseks), siis on ilmselgelt tegu kaastäideviimisega. Kui aga kvalifikatsioon muutub eelmärgitud moel, siis on tegu liitosavõtuga. A. Dveilys on tunnistatud süüdi narkootilise aine vedamises. Ent seda vedu tegi ta üksi ja tol hetkel 14 valitses üksnes tema seda tegu. Kõik teised selle veoga kaasnevad isikud ei saanud seda valitseda ja järelikult ei saanud olla kaastäideviijad. 3.5.3 Kaitsja leiab samas, et A. Dveilyse süü talle süüks pandud kuritegudes ei ole üleüldse tõendatud. Tõendamist ei ole leidnud, et A. Dveilys oleks teadnud, et ta veab narkootilisi aineid. Esimesel reisil käskis K. Šmidtas tuua kohale kott vitamiinide ja sportlaste toidulisanditega, selle koti andis talle A. Sirvi, pannes selle umbes 5 kg kaaluva koti kabiini istme taha. Seoses selle reisiga äratavad tähelepanu ka A. Kaldma valeütlused. Ta rääkis, et käitlemise eesmärgil sõitis ta autoga, kuid märgete järgi sõitis ta sel ajal välja Tallinna lennujaamast. Veel ilmsemad on A. Kaldma vastuolulised ütlused teise reisi kohta. Kohtu järelduse kohaselt laaditi 9.09.2005.a Prantsusmaal A. Dveilyse autole ametlik veos, seejärel, s.t 9.09.2005, laaditi Saksamaa piiri lähedal Hollandis autosse pakid narkootikumidega. Kohtu see järeldus on ümber lükatud kohtu enda märgituga A. Kaldma poolt piiri ületamise kohta. Vastavalt sellele oli ta 9.09.2005.a kell 18.34 Eesti Ikla piiripunktis. Seega, narkootikumide see pealelaadimine ei saanud toimuda ei sel päeval ega ka kohtu märgitud ajal. 3.5.4 Kolmanda reisi kohta ütlusi andes ei suutnud A. Sirvi öelda, kus ja millal ta A. Dveilysele veose üle andis. Vedu ei haaku ka tõenditega. Bienne-les-happart linna saabus A. Dveilys mahalaadimiseks 20.10.2005.a (vt. CMR 0244015). Mahalaadimine toimus kuni lõunani, pärast mida suundus A. Dveilys samal päeval (vt. CMR 0244197) pealelaadimisele Petit-Rechain linna, mis toimus veel samal päeval. Kirjas on seega A. Dveilyse tihe graafik ajavahemiku

1. kuni 20.oktoober 2005 kohta. Sellisel juhul tekib küsimus, millal siis A. Dveilys võis jõuda sõita veel kohtumisele Hollandis (umbes 50 km Amsterdamist), võtta A. Sirvilt kaup ja naasta Belgiasse pealelaadimisele; selleks oleks olnud vaja läbi sõita 400-500 km. Vastavalt CMR-le võinuks see toimuda üksnes 20.10.2005.a maha- ja pealelaadimise vahel, mis on aga absoluutselt võimatu. 3.5.5 Viimase reisi ajal sõitis A. Dveilys sõidukiga Volvo, millel oli uus järelhaagis AM
2. Tol ajal ei olnud poolhaagises peidikut, selle tegi alles 2006.a alguses Panevežise linnas asuv firma „Kaukas“. Kohe A. Dveilyse järel, vastavalt CMR 0244023, 0244024, sõitis välja teise juhiga vana sõiduk IVEKO, millel oli vana haagis, kus oli peidik, mis samuti saabus Tallinnasse. Vastavalt asja tehioludele võidi just nimelt selle sõidukiga vedada narkootikume. Seega ei ole A. Dveilysel narkootikumide selle veoga mingit pistmist. 3.5.6 Kaassüüdistatavate vastuolulised ütlused ei haaku ka Rostocki maakohtu otsusega, millega A. Sirvi mõisteti juba süüdi samades episoodides ja mis on jõustunud. Sellel on prejuditsionaalne tähendus, mis tähendab, et seniajani, kuni on olemas see kohtuotsus, on selles märgitud süüstavad faktid seadusjõus. Kui aga võrrelda seda kohtuotsust süüdistusakti ja vaidlustatud kohtuotsusega, siis ei lange kokku juba aastaarv – kohtuotsuses on märgitud mitte 2005, vaid
3. Samuti on käesolevas kriminaalasjas narkootikumide kogus kasvanud kahekordseks. Samuti on erisus episoodide arvus, milles A. Sirvi selle kohtuotsusega süüdi tunnistati. 3.6 Maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb kaitsja L. Olovjanišnikov ka süüdistatav R. Vaštšenko suhtes. 3.6.1 Kaitsja osundab ka selles apellatsioonis esmalt menetlusõiguse rikkumisele ja materiaalõiguse väärale kohaldamisele, mis on juba kajastatud p-des 3.5.1 ja 3.5.
4. Kaastäideviimist puudutavas osas lisab apellant, et A. Sirvi suhtes tehtud Rostocki jõustunud otsuse järelduste kohaselt, mis vastavalt süüdistusaktile on süüdistuse tõendiks, ei võtnud A. Sirvi ise üheski episoodis osa täideviijana. Järelikult R. Vaštšenkol ei saa mingil juhul olla kvalifitseerivat tunnust 15 „isikute grupp“ ei narkootikumide käitlemise ega ka seda enam salakaubaveo osas. Maksimaalselt saaks tema puhul rääkida kaasaaitamisest. 3.6.2 Kaitsja leiab samas, et R. Vaštšenko osavõtt kuriteost ei ole leidnud tervikuna tõendamist. Kohus ei ole suutnud märkida, kuidas ja miks sattus sellesse kuriteosse R. Vaštšenko. Kahe esimese episoodi puhul ei räägi kohus R. Vaštšenkost üldse. Süüdistatavat ei tundnud M. Mittal, samuti ka A. Zeinalov ja M. Jamalov. R. Vaštšenko väidetav osavõtt sellest kuriteost on tervikuna ebaloogiline; narkootikumide käitlemise ahelas puudus tema järgi igasugune vajadus. Väidetavalt piirdus tema roll mõne telefonikõne tegemisega A. Kaldmale ja kahel korral võõra raha üleandmisega, kuid samas sai ta narkootikumide käitlemise eest sama palju tasu kui need, kes sellega vahetult tegelesid ja riskisid. Rahaliselt ei olnud tal selle ettevõtmisega mõtet ka tegelda. 3.6.3 Samuti on R. Vaštšenko suutnud veenvalt tõendada – ja kohus on sellega nõustunud -, et talle süüks arvatud episoodide ajal ei olnud ta Eestis. Kaitsja leiab, et A. Kaldma annab süüdistatavat rõõnavaid ütlusi; A. Sirvi ja M. Mittali sellekohased ütlused ei ole

§ 68lg 5 kohaselt lubatud tõendiks.

A. Sirvi on küll kinnitanud, et ta sai ühel korral R. Vaštšenkolt raha, kuid need ütlused ei ole usaldusväärsed – tema kinnitusel sai ta raha kroonides, samal ajal kui süüdistuse ja ka A. Kaldma ütluste kohaselt toimus tasumine eurodes. Osundades RKKK otsusele nr 3-1-1-9404 märgib kaitsja, et A. Kaldmal oli põhjus anda rõõnavaid ütlusi, kuna ta kergendas seeläbi enda olukorda. 3.6.4 Ühtlasi leiab kaitsja, et A. Sirvi ei saa olla käesolevas kriminaalasjas tunnistajaks, kuna ta on tegelikkuses süüdistatavaks samades kuriteoepisoodides (

§ 66lg 2).

Samuti lähevad tema Saksamaal antud ütlused lahku käesolevas kriminaalasjas antud ütlustest (vt p-s 3.5.6 esitatud argumendid). Niinimetatud Rostocki otsuse kohaselt neljandat reisi ei toimunudki, seega ei saanud olla ka raha, mida R. Vaštšenko autos jagada. Ka on selle nn neljanda episoodi kirjeldus vastuoluline – kui A. Kaldma ütluste kohaselt oli reis juba varasemalt planeeritud, siis jääb arusaamatuks, miks pidi A. Sirvi sõitma välja kaks päeva varem ning seni kaubaga hotellis ootama. Kolmas reis läks ka süüdistuse kohaselt sisuliselt luhta – saadi teistsugust kaupa ja vähem. Jääb arusaamatuks, miks maksti selle käitlemise eest siiski n.ö täissumma. 3.6.5 Kaitsja nimetab esimest ja teist reisi mõistatuslikeks, kuna süüdistusaktis märgitud isikuid ei olnud Eestis. Kohus nõustus, et Eestis ei olnud A. Zeinalovit ajavahemikus

1. august kuni
2. september 2005, R. Vaštšenkot ei olnud ajavahemikus
3. august kuni
4. september
5. Aga esimene sõit toimus 2005
6. augustist 1.septembrini. Kaitsja ei mõista, kuidas sai R. Vaštšenko sel ajal enda väidetavaid ülesandeid täita. Problemaatiline on ka nn teine reis. Puuduvad andmed selle kohta, millal sai M. Mittal andmed narkootikumide kohta ja kuidas ta edastas selle A. Zeinalovile. Kui esimesel reisil sai M. Mittal raha M. Jamalovi käest, siis ei mõista kaitsja, miks ei pöördunud ta tema poole ka teisel korral. Kui esimesel korral saadi raha üleandmisega hakkama ilma R. Vaštšenkota, siis järelikult puudus tema osaluse järgi vajadus ka edasiselt. 3.6.
7. Kohus on jätnud põhjendamatult välja kutsumata tunnistajad, mida kaitsja taotles seoses nn pangamaterjalidega. Nn pangamaterjalid esitas prokurör kohtule hilisemalt, s.o mitte koos süüdistusaktiga.

§ 297

kohaselt võis seega ka kaitse taotlus olla esitatud pärast prokuröri tõendite uurimist, mida saigi tehtud. Seejuures on süüdistatav selgitanud, et sularahaga varustas teda isa ja mingil määral ka vend, süüdistatava abikaasa sai mehest kolm korda suuremat sissetulekut. Kuna aga kohus jättis sellises olukorras taotluse rahuldamata, siis kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Seega ei ole ka seda kaudset tõendit, millest kohus räägib. 16

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavate kaitsjatena osalenud advokaadid L. Olovjanišnikov ja O. Ladva esitatud apellatsioonide juurde, palusid need rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Kaitsjate taotlusi toetasid ka süüdistatavad. Samaaegselt jäid süüdistatavad A. Zeinalov ja A. Dveilys isiklikult esitatud apellatsioonide juurde ning palusid need rahuldada; neid toetasid ka nende kaitsjad. A. Zeinalov kinnitas samas, et advokaat S. Sillari apellatsiooni ta ei toeta, kuivõrd tegemist ei ole tema kaitsjaga – nende vahel puudub lepinguline suhe ning advokaat S. Sillaril puuduvad volitused tema esindamiseks; süüdistatav leidis, et advokaat S. Sillari apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata, kinnitades seda ka kirjalikult. Prokurör vaidles kõigile esitatud apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on osas, mis puudutab süüdistatavate poolt toimepandud kuritegude tõendatust, s.o nende puutumust suure koguse narkootilise aine grupiviisilise käitlemise ning ebaseadusliku toimetamisega üle riigipiiri, täielikult seaduslik ning põhjendatud. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt viitab ringkonnakohus põhjustele, miks tuleb jätta läbi vaatamata advokaat S. Sillari apellatsioon (I), lahendab seejärel mõningad üldisemad menetluslikud küsimused (II) ning järgmisena võtab seisukoha süüdistatavate huvides esitatud apellatsioonide osas (III-V). Viimasena sedastab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse tulemused (VI). Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
2. Esmalt leiab ringkonnakohus, et A. Zeinalovi huvides esitatud advokaat S. Sillari apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata ning seda järgmistel põhjustel. Ringkonnakohtu istungi rakendamisel kinnitas süüdistatav A. Zeinalov, et advokaat S. Sillar ei ole tema kaitsja ning viimasel puuduvad igasugused volitused tema esindamiseks; seetõttu ei toetanud ta ka tema huvides esitatud apellatsiooni ning palus jätta see läbi vaatamata. Prokurör leidis, et apellatsiooni tuleb siiski menetleda ning sellest ei saa loobuda

§ 333

lg-s 4 nimetatud piirangute tõttu (viitega

§ 45lg-le 2).

Ringkonnakohus prokuröri selle seisukohaga ei soostu. 6.

§ 318

lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel.

§ 17lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooleks ka süüdistatava kaitsja.

Tõesti,

§ 333

lg 4 seab piirangud kaitsja esitatud apellatsioonist loobumisele, kuid selle eeltingimuseks on asjaolu, et apellatsiooni on esitanud kohtumenetluse pool, s.t käesoleval juhul isik, kes on apellatsiooni esitamisel käsitletav süüdistatava kaitsjana. Käesoleval juhtumil tuleb asuda seisukohale, et advokaat S. Sillar selleks ei ole. 6.1 Vastab tõele, et maakohtu menetluses on A. Zeinalovi kaitsjana advokaat S. Sillar tõepoolest osalenud – kuid seal on ta enda kaitseülesannetest ka loobunud. Nimelt on

1. mai 2009 kohtuistungil advokaat S. Sillar teatanud kohtule, et tema teed A. Zeinaloviga „läksid lahku“ ning tal pole enam volitust süüdistatavat esindada (vt 7.05.2009 protokoll lk 9, all); et S. Sillar ei ole enam tema kaitsja, on samaaegselt kinnitanud ka süüdistatav A. Zeinalov (samas, lk 11). Pärast seda on süüdistatav A. Zeinalovile määratud advokaat riigi õigusabi korras, kelleks käesoleval hetkel on advokaat O. Ladva. 17 6.2 Ka on pärast advokaat S. Sillari poolt esitatud apellatsiooni menetlusse võtmist ringkonnakohtu poole pöördunud A. Zeinalov korduvalt kirjalikult; neis kirjades on süüdistatav kestvalt kinnitanud, et S. Sillaril puuduvad volitused tema esindamiseks. Nagu öeldud, jäi sellele seisukohale süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on esindamiseks volituste puudumise kohta kõnekas ning arvestatav ka asjaolu, et apellatsioonikohtu istungile advokaat S. Sillar ei ilmunud.
2. Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab kriminaalkolleegium, et tõendatud on advokaat S. Sillaril volituste puudumine süüdistatav A. Zeinalovi esindamiseks, s.o tema näol ei ole tegemist kohtumenetluse poolega

§ 17lg 1 ja § 318 lg 1 tähenduses ning advokaat S.

Sillari apellatsioon tuleb

§ 323

lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata (olgu märgitud, et analoogilistel kaalutlustel on jäetud läbi vaatamata ning tagastatud ka Aserbaidžaani advokaat D. Suleimanovi apellatsioonkaebus, kuna ta ei olnud käsitletav kriminaalasjas menetlusosalisena). Kuivõrd advokaat S. Sillar ei ole käsitletav A. Zeinalovi kaitsjana, ei teki ka üleüldse küsimust

§ 333lg-s 4 sätestatud kaitsja apellatsioonist loobumise piirangute kohta.

Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel üksnes seda, et olemuslikult on advokaat S. Sillari apellatsioonis esitatud väited sisuliselt samad, mida esitab apellatsioonis süüdistatava kaitsja advokaat O. Ladva (ja ka süüdistatav A. Zeinalov ise). Teisisõnu – kuigi õiguslikust aspektist peab kriminaalkolleegium jätma apellatsiooni läbi vaatamata, tuleb asja sisulise poole osas samaaegselt märkida, et tegelikkuses leiavad advokaat S. Sillari apellatsioonis esitatud väited ringkonnakohtu poolt käsitlemist niikuinii. Seega ei kahjustata A. Zeinalovi huve ei õiguslikult ega ka mitte faktiliselt. II

1. Hakates edasiselt analüüsima konkreetseid apellatsioone, mis on esitatud süüdistatavate huvides, märgib kriminaalkolleegium kokkuvõtlikult esmalt järgmist. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud kõik nii süüdistatavate kui ka nende kaitsjate poolt maakohtus esitatud kaitseväited ning tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistatavad olid vahetus puutumuses neile inkrimineeritud kuritegudega, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ning ebaseadusliku toimetamisega üle riigipiiri. Maakohus on otsuses väljendatud vastavasisulise seisukoha kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel ning ringkonnakohus ei näe siin mingeid minetusi.
2. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi (siinkohal peab kriminaalkolleegium silmas sündmustiku faktoloogiat ning tuvastamist leidnud süüteo toimepanemise tehiolusid; et mõningates küsimustes jääb ringkonnakohus maakohtust eriarvamusele materiaalõiguslikes järeldustes, seda terviklikku tõdemust ei väära - selle kohta vt otsuse p-d 37 jj). Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-11-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatavate esitatud kaitseversioonid omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et A. Zeinalovi, R. Vaštšenko ja 18 A. Dveilyse süü neile inkrimineeritud kuritegudes on leidnud täielikult tõendamist. Soostudes maakohtu asjakohaste põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega. Selles tähenduses peab ringkonnakohus ühtlasi vajalikuks toonitada, et maakohtu asjassepuutuvad motiivid on jätkuvalt kohtuotsuse lahutamatuks osiseks. 9.1 Kõnealuses kontekstis peab ringkonnakohus vajalikuks koheselt osundada veel järgnevale. Kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (

§ 14lg 1).

Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus võiks kohtuotsusesse n.ö üle võtta üksnes ühe menetluspoole argumendid ning jätta samaaegselt täielikult põhjendamata, miks otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks (maakohtu poolt sellisesse toimimisse on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium suhtunud kriitiliselt nt otsuses nr 1-04179). Teisisõnu – kui süüdistus- kui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus ja ka niiöelda erisuunalised, ei saa kohtus piirduda üksnes ühe kohtumenetluse poole seisukohtade kajastamisega. Kriminaalkolleegium on sellel seisukohal ka käesoleval ajahetkel. 9.2 Kuid siinkohal tuleb pöörata tähelepanu apellatsioonimenetluse teatavale erisusele. Käesoleval juhul on maakohus teinud süüdistatavate suhtes süüdimõistva otsuse ning selle vastu on süüdistatavad ning ka nende kaitsjad esitanud apellatsioonid. Apellatsiooni piirest väljumine on ringkonnakohtus seejuures põhimõtteliselt välistatud (vt

§ 331

lg 4), kuid mõistagi mitte täielikult (vt

§ 340lg 1).

See regulatsioon tähendab põhimõtteliselt seda, et apellatsioonimenetluse ese on selgepiiriliselt paika pandud ning need piirid määrab apellatsioon ise. Seega saab ka riiklik süüdistaja vaielda vastu sisult selgetele argumentidele ning omapoolselt neid kummutada; ning tuleb tunnistada, et käesolevas kriminaalasjas on riiklik süüdistaja seda ka teinud – kohtule esitatud vastuväidetes on prokurör kriminaaltoimikus sisalduvatele tõenditele viidates kummutanud peaasjalikult kõik apellatsioonides esitatud argumendid ning ka teinud seda veenvalt. Seetõttu osundab kriminaalkolleegium enda edasistes motiivides mitmeski kohas prokuröri esitatud asjakohastele vastuväidetele, minemata seejuures vastuollu kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega. 10. Enne konkreetsete apellatsioonide käsitlemise juurde asumist lahendab kriminaalkolleegium veel ühe põhimõttelise küsimuse, mis laieneb kriminaalasjale tervikuna – ja see puudutab esitatud süüdistuse legitiimsust (või täpsemalt selle väidetavat puudumist), millele viitab ennekõike advokaat L. Olovjanišnikov mõlemas enda poolt esitatud apellatsioonis (aga ka A. Zeinalov). 10.1 Esmalt ei nõustu kriminaalkolleegium seisukohaga, et süüdistus on enda olemuselt ebaselge ning selle vastu ei ole võimalik süüdistataval ennast kaitsta. Ennekõike osundab kaitsja L. Olovjanišnikov siin sellele, et aru ei ole saada, milline käitumine vastab KarS § 184, milline aga § 392 tunnustele. Ringkonnakohus sellega ei soostu. Iseenesest jääb juba arusaamatuks, milline peaks kaitsja hinnangul siis adekvaatne süüdistus välja nägema olukorras, kus isik realiseerib ühe käitumisaktiga mitu erinevat süüteokoosseisu ehk teisisõnu – õiguslikult on tegemist ideaalkogumiga (ja käesoleval juhul see nii ka on). Käesoleval juhul võib nii A. Dveilysele kui ka R. Vaštšenkole esitatud süüdistust kirjeldada äärmiselt lihtsalt – nemad, grupis teiste isikutega, käitlesid suures koguses narkootilisi aineid, toimetades need Hollandist Eestisse. Milline oli kummagi süüdistatava faktiline käitumine riikliku süüdistaja arusaama kohaselt, on süüdistusaktis seejuures selgelt ning arusaadavalt lahti kirjutatud ning selles osas ei saa jääda selle lugejale mingit ebaselgust. Edasiselt 19 ongi süüdistuses tõdetud, et kirjeldatud käitumisega realiseeris konkreetne süüdistatav KarS § 184 ja § 392 koosseisu (koos vastavate kvalifitseerivate tunnustega). Mingit kvalitatiivset ning sisulist väärtust ei kannaks endaga kaasas see, kui ühte ja sama käitumist oleks kirjeldatud n.ö topelt (ideaalkogumi juhtumil ei saagi see teistmoodi olla), et seejärel eraldi tõdeda, et sel viisil realiseeriti kahe eraldi sätte alusel kvalifitseeritava süüteokoosseisu tunnused. 10.2 Ringkonnakohus ei nõustu ka seisukohaga, et oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse seadust muudetud süüdistuse esitamisel. Nimelt on prokurör esitanud enne kohtuliku uurimise lõpetamist muudetud süüdistuse (vt 20.01.2010 protokoll, lk 3), selles muudetud süüdistuses andis kohus süüdistatavad ka kohtu alla (vt 22.01.2010 protokoll, lk 3). Kaitsja leiab, et sel juhul pidanuks prokurör esitama uue süüdistusakti. Selles küsimuses on ringkonnakohtu seisukoht järgmine.

§ 268lg 2 kohustab esitama uue süüdistuse juhul, kui süüdistust muudetakse oluliselt.

Käesoleval juhul tuleb seda „olulist muutmist“ eitada ning soostuda prokuröriga, et tegemist on sisuliselt faktiküsimusega. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium prokuröri arusaamaga, et uue süüdistusakti esitamise kohustus tekib vaid juhul, kui esinevad samaaegselt kaks tingimust:

1. a)süüdistust muudetakse oluliselt ja
2. b)see raskendab süüdistatava olukorda. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt võivad need asjaolud tuua kaasa uue süüdistuse esitamise kohustuse ka alternatiivselt. Süüdistusakt on menetluslik dokument, milles esitatud faktiväidete vastu isik ennast kohtus kaitseb. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et süüdistuse sisuks on esmajoones isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon (vt RKKKo 3-1-1-91-07) – isikul peab nende küsimuste osas olema selgus. Seega võib uue süüdistuse esitamise nõude tuua kaasa juba oluline muudatus teo faktoloogias ehk teokirjelduses, mida isikule konkreetsel juhul süüks arvatakse. Seda kinnitab ka väljakujunenud kohtupraktika. Nii on RKKK otsuses nr 3-1-1-108-06 leidnud, et vahetu üksiktäideviimise muutumine vahendlikuks täideviimiseks eeldab

§ 268

lg 2 kohaselt uue süüdistuse esitamist; samuti on RKKK ühes otsuses leidnud, et uue süüdistuse esitamine on vajalik, kui teodelikt muudetakse tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-13-07). Viimasena nimetatud lahendis on kasutanud Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures sõnastust „süüdistuse radikaalne muutmine“ ja seda just olukorras, kus kirjeldatud muudatus süüdistatavate olukorda iseenesest ei raskendanud (s.o teo kvalifikatsioon ja sanktsiooniraamid ei muutunud). Sellest järeldub aga üheselt, et juba ka üksnes muudatus teokirjelduses saab iseseisvalt ning eraldivõetult tuua kaasa kohustuse esitada uus süüdistus. 10.3 Kuid siinkohal nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et käesoleval juhul süüdistuse olulist muutmist toimunud ei ole (vt kd 7, tlk 230 süüdistuse muutmine). R. Vaštšenkot puudutas muudatus vaid osas, mis seostus tema poolt narkootikumide käitlemisel vahendatud ja saadud summasid. Kuivõrd süüdistatav vaidles tervikuna vastu faktile, et ta oleks süüdistuses kirjeldatud viisil mingeid summasid saanud, ei toonud see kaasa ka mingit sisulist vajadust uue süüdistusakti järele (sama kehtib A. Dveilyse, aga ka A. Zeinalovi kohta – muudetud süüdistus puudutas teda omakorda vaid narkootikumide käitlemiseks antud summade suuruse osas). A. Dveilyst puudutas süüdistuse muutmine veel niipalju, et muudetud süüdistuse kohaselt paigutati narkootiline aine tema autole nn teisel reisil mitte enne ametliku kauba pealelaadimist, vaid peale seda. Ka siin ei näe kriminaalkolleegium mingit olulist või - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sõnastust kasutades radikaalset süüdistuse muutmist, mis tinginuks uue süüdistusakti esitamise vajaduse. Iseenesest tuleb nõustuda apellandiga, et kohtu edasine käitumine oli teataval määral segadusttekitav – nagu öeldud, anti süüdistatavad peale süüdistuse muutmist selle alusel uuesti kohtu alla; siinkohal on kriminaalkolleegium nõus prokuröriga, et selline toimimine oli üleliigne. Samaaegselt on kohus nimelt leidnud, et tegemist ei olnud oluliselt muudetud süüdistusega ning ka

§ 311p 6 alt-st 2 20 tulenevalt ei ole siis nõutav uus kohtu alla andmine.

Et maakohus seda siiski tegi, ei ole aga käsitletav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis oleks mingilgi viisil riivanud süüdistatavate kaitseõigust. III

1. Esmalt lahendab ringkonnakohus A. Zeinalovi süüküsimuse; tema huvides on esitanud apellatsiooni advokaat O. Ladva ja süüdistatav ise. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole neis kummaski esitatud väited maakohtu järeldusi kummutavad.
2. Mõlemas apellatsioonis asutakse põhimõtteliselt seisukohale, et süüdimõistev kohtuotsus on A. Zeinalovi suhtes tehtud üksnes kaaskohtualuse M. Mittali ütluste alusel ning ükski muu kohtus uuritud tõend seda ei kinnita. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise väitega. Tõsi, kaassüüdistatav M. Mittali ütlused on olnud käesoleval juhul kandvaks süüstavaks tõendiks, kuid siiski mitte ainukeseks. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei oleks selline olukord - kui see isegi vastaks tõele - ka midagi uudset ning erakordset. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kohtuotsust saab lugeda motiveerituks isegi juhul, kui kohtuotsus tuginebki vaid ühele tõendile (nt kaaskohtualuse ütlused). Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04). Etteruttavalt ütleb ringkonnakohus siinkohal, et ka kriminaalkolleegium ei näe alust kahelda M. Mittali ütlustes; seda küsimust on põhjalikult analüüsinud ka maakohus. Kuid tähelepanu tuleb pöörata hoopis järgnevale. 12.1 Nimelt ei ole ringkonnakohtu arusaama kohaselt M. Mittali ütluste näol tegemist ainukese tõendiga, mis oleks enda olemuselt A. Zeinalovit süüstav. Nii on maakohus viidatud kaudse tõendina ka asjaolule, et süüdistuses märgitud ajaperioodil ning ka selle järgselt on A. Zeinalovil olnud enam kui märkimisväärsed sularahas sissetulekud, mille päritolu ei ole ta suutnud mingilgi määral usutavalt seletada. Süüdistatava sissetulek teadmata allikatest on olnud miljoneid kroone (seejuures sularahas), mis kaudse tõendina kinnitavad ka ringkonnakohtu hinnangul süüdistuses esitatud väidete paikapidavust, s.t on seostatavad A. Zeinalovile inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ning sealt saadud tuluga (vt ka maakohtu otsus lk 108-109). Kuid see ei ole ainukeseks täiendavaks tõendiks, mis kinnitab A. Zeinalovi süüd talle süüks arvatavates kuritegudes. 12.2 Ringkonnakohtu hinnangul on A. Zeinalovi süüd kinnitavate tõenditena lubatavad ka kaaskohtualuste A. Kaldma ja A. Sirvi ütlused. Kaitsja ja süüdistatav on mõlemad leidnud, et nende ütluste arvestamisel eksitakse KarS § 68 lg-s 5 sätestatud põhimõtte vastu. Tõesti, kriminaalmenetluse prioriteediks peab olema tuginemine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Kuid see ei tähenda, et isegi juhul, kui A. Kaldma ja A. Sirvi räägiks üksnes seda, mida nad kuulsid M. Mittalilt, oleks nende ütlused täielikult keelatud tõendiks. Ka RKKK on otsuses nr 3-1-1-113-06 märkinud, et täiesti võimalik ning aktsepteeritav on olukord, kus vahetu tunnistaja usaldusväärsus seatakse kahtluse alla väitega, et varasemalt on ta tõendamiseseme asjaolude kohta avaldanud muud teavet (vt osundatud otsuse p 20); see põhimõte saab aga kehtida ka n.ö ümberpöördult. Seega saavad A. Kaldma ja A. Sirvi ütlused olla tõenditeks vähemalt selle kohta, mis puudutab M. Mittali kui tõendiallika usaldusväärsuse küsimust. 12.3 Kuid silmas tuleb pidada, et nt A. Kaldma ütlused osundavad A. Zeinalovile kui kuriteo toimepanijale ka teises kontekstis. Nimelt tuleneb A. Kaldma ütlustest, et ettepaneku tegeleda narkootiliste ainete käitlemise ning Eestisse toimetamisega tegi talle R. Vaštšenko. Seejuures olid A. Kaldma üheks tingimuseks selles 21 nn ettevõtmises osalemiseks teadmine, kes on selle „töö“ tellijaks ning finantseerijaks; A. Kaldma kinnitas, et vastusena oli R. Vaštšenko osundanud restorani direktor Alikule ehk siis A. Zeinalovile (vt 19.11.2009 protokoll lk 4), keda ta sel ajal üleüldse ei tundnudki (samas, lk 5; seda korratud 20.11.2009 protokoll lk 11). Ka on A. Kaldma selgitanud, et kokkulepitud tasu esimese kahe reisi nn transpordikulude eest sai ta kätte restoranist Šeš-beš, mille juhatajaks oli just A. Zeinalov (vt 19.11.2009 protokoll lk 9). Just kirjeldused tehtud töö tasustamise korra kohta kinnitavad täiendavalt, et just A. Zeinalov oli kogu ettevõtmise n.ö finantseerijaks ja korraldajaks. A. Kaldma ütlustest tuleneb üheselt, et R. Vaštšenko oli talle edastatud summade osas üksnes vahendaja ning iseseisvaid otsuseid ta vastu võtta ei tohtinud/saanud. Nii on A. Kaldma kirjeldanud probleeme nn kolmanda reisiga, mis osaliselt ebaõnnestus, s.o saadi oodatust erinevat narkootilist ainet. See tingis omakorda olukorra, kus talle ja A. Sirvile keelduti maksmast esialgselt kokkulepitud summat, mille peale saatis ta R. Vaštšenko tasude osas A. Zeinalovi juurde n.ö läbi rääkima, mis tõigi lõppeks kaasa esialgselt kokkulepitud summade maksmise (vt 20.11.2009 protokoll lk 4). Sarnaselt toimiti olukorras, kus A. Kaldma leidis, et makstav tasu on liiga väike ning saatis R. Vaštšenko A. Zeinalovi kui rahastaja juurde summasid juurde küsima (vt 19.11.2009 protokoll, lk 12). Seejuures tuleb silmas pidada, et A. Kaldma ei ole piirdunud üksnes R. Vaštšenko poolt väidetavalt öeldu kajastamisega (kuigi ka see oleks iseseisvalt kaudseks tõendiks, mis kinnitab A. Zeinalovi süüd kõnealuses kuriteos). Kaassüüdistatav on kinnitanud, et nende korduvate jutuajamiste raames ka näidati talle nn tööde vahetut tellijat, kelleks osutus A. Zeinalov. Nimelt käisid nad - s.o A. Kaldma ja R. Vaštšenko – tihti söömas restoranis Šeš-beš; ühe sellise koosviibimise käigus osundas R. Vaštšenko A. Zeinalovile kui töö tellijale (vt 19.11.2009 protokoll lk 4). Sellise vastuse on andnud A. Kaldma ka kaitsja O. Ladva selgesõnalisele küsimusele (vt 9.12.2009 protokoll lk 1). Kuigi samal ajal on A. Kaldma kinnitanud, et A. Zeinaloviga ta vahetult kohtunud ja rääkinud narkootikumide veost ei ole (samas lk 3), on tema ütlused lahus M. Mittali ütlustest iseseisvaks tõendiks, mis kirjeldavad tõsikindlalt toimunut tervikuna ning ka A. Zeinalovi juhtivat rolli selles. Seejuures tuleb silmas pidada, et selle osundatud informatsiooniga puudus M. Mittalil igasugune seos, s.o see ei pärinenud vähimalgi määral temalt. 12.4 Eeltoodud järeldust kinnitavad põhimõtteliselt ka A. Sirvi ütlused. Ka tema on kirjeldanud protsessi, kuidas ta jõudis arusaamisele, et tema ja A. Kaldma poolt käideldud narkootikumide tellijaks Eestis oli just A. Zeinalov. Nagu öeldud, oli A. Kaldma kohe alguses saanud teadlikuks n.ö tellija isikust, keda siis edasiselt hakati omavahelises vestluses nimetama Šašlõkiks (24.04.2009 protokoll lk 9). Samuti osundati A. Zeinalovile kui töö finantseerijale ka A. Sirvile – seda tehti samuti kohtumisel restoranis, kus viidati süüdistatavale kui isikule, kelle jaoks kaupa tuuakse (7.05.2009 protokoll, lk 7). Seega sai ka A. Sirvi täiesti eraldi M. Mittalist teadlikuks, kes oli ettevõtmise rahastaja ning selleks oli ka tema ütluste kohaselt A. Zeinalov. Alles seejärel, nn kolmanda reisi ajal, kui ta kohtus M. Mittaliga Hollandis pikemalt, jõuti omavahelise vestluse tulemil arusaamisele, et nad mõlemad töötavad ühele isikule, s.o A. Zeinalovile (24.04.2009 protokoll, lk 11). Seega on ka A. Sirvi ütlused vahetuks iseseisvaks tõendiks A. Zeinalovi süüküsimuse lahendamisel ning nagu ka A. Kaldma puhul ei rakendu tema ütluste hindamisele

§ 68lg-s 5 sätestatud keeld.

1. Ka ei nõustu kriminaalkolleegium apellatsioonides esitatud väitega, et M. Mittal on enda ütlustes olnud ebajärjekindel ning neid pidevalt muutnud. Isegi kui see oleks nii, et vääraks see asjaolu juba iseenesest M. Mittali usaldusväärsust tõendiallikana. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab aluseks võtta tõepoolest vaid isiku kohtus antud ütlusi ning kohtueelses menetluses antud ütlused saavad olla avaldatud vaid isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (vt nt RKKKKo 3-1-1-89-06). Kuid seejuures on praktikas asutud ka seisukohale, et enda ütluste muutust 22 saab isik ka selgitada ning kui kohus loeb need argumendid usaldusväärseiks, ei takista see tema ütlustele tuginemist. Seejuures ei leia kriminaalkolleegium, et M. Mittali ütlustes tervikuna leiduks mingi põhimõtteline vastuolu, mis annaks alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Vastuoluna näeb kaitsja nimelt asjaolu, et esmastel ülekuulamistel ei ole M. Mittal koheselt viidanud A. Zeinalovile kui narkootikumide tellijale ja reiside rahastajale. Selles osas on M. Mittal selgitanud, et esialgselt ei andnud ta A. Zeinalovi (aga ka teisi kuriteos osalenud isikute) kohta süüstavaid ütlusi lihtsalt põhjusel, et ta kartis (21.04.2009 protokoll lk 5) – nimelt tehti talle kohe alguses selgeks, et kui peaks tema isikuga tekkima probleeme, „võetakse kõik talle kallid inimesed ümbert ära“ (sama asjaolu on M. Mittal konkreetsemalt seletanud veel 23.04.2009 protokoll lk 7). See selgitab väga selgelt, miks esialgselt on isik keeldunud süüstavate ütluste andmisest; väidetavat vastuolu ütlustes, millele apellatsioonides viidatakse, kriminaalkolleegium siin seega ei näe (põhimõtteliselt on sarnane olukord ka A. Kaldma ütluste väidetava ebausaldusväärsusega – algselt ta lihtsalt ei rääkinud, kelle jaoks olid narkootikumid mõeldud; seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka siin ei ole tegemist vastuoludega, mis tingiks A. Kaldma ütluste kui ebausaldusväärsete tõendikogumist eemaldamise).
2. Siinkohal osundab kriminaalkolleegium koheselt ka esitatud kaitseversioonile, mille kohaselt annab M. Mittal süüstavaid ütlusi A. Zeinalovi (aga ka M. Jamalovi) kohta põhjusel, et soovib n.ö kätte maksta A. Zeinalovi poolt summade omandamise eest, mida talle (s.o M. Mittalile) võlgnes väidetavalt keegi K. Kurg. M. Jamalov on selles osas andnud seejuures ütlusi, mille kohaselt hakkas M. Mittal talle pidevalt rääkima, kuidas A. Zeinalov on tema raha omastanud ning lubas kätte maksta (vt 28.12.2009 protokoll lk 6). Juba see fakt iseenesest – väidetavalt juba ammu tekkinud soov asjassepuutumatutele isikutele tulevikus „kätte maksta“ ning samaaegselt nende vastu ütluste andmisest keeldumine – räägib selle kaitseversiooni vastu. Jääb täielikult arusaamatuks, miks peaks isik vastavasisulise plaani olemasolu korral selle realiseerimisest algselt keelduma ning tegema seda alles hilisemalt. See asjaolu näitab, et esitatud kaitseversioon on juba olemuselt ebaloogiline. 14.1 Selle kaitseversiooni kohta märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Esmalt soostub kriminaalkolleegium täielikult maakohtu asjakohaste seisukohtadega, milles on põhistatud selle kaitseversiooni ebausaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-810 tunnustanud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kestvat praktikat, mille kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest – konkreetne esitatud seisukoht peab konkreetseid asjaolusid arvestades olema ka eluliselt usutav. Selle usutavuse, nagu öeldud, on maakohus veenvalt ümber lükanud ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks kõiki seal kajastatud argumente korrata. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium aga järgmisele asjaolule (mida on iseenesest puudutanud ka maakohus) – sisuliselt vältimatult saab ja ka tuleb mingi kaitseversiooni usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse selle esitamise aega ning asjaolusid tervikuna (seda toetavalt RKKKo 3-1-1-74-05). Õigustatult märgib prokurör, et selle versiooniga tuldi kohtumenetluses välja alles M. Jamalovi poolt ja seda 11.12.2009 toimunud kohtuistungil (vt osundatud protokolli lk 11). Mööda ei saa vaadata faktist, et selleks ajaks oli M. Mittali kui väidetava sündmuse asjaosalise ülekuulamine ammu lõppenud ning selle vältel ei esitatud talle selle sündmuse kohta absoluutselt mitte mingisuguseid küsimusi. Selles osas on ainuõige maakohtu järeldus, et kõnealuse kaitseversiooni ainukeseks eesmärgiks oli kontrollimatult õõnestada M. Mittali kui tõendiallika usaldusväärsust. Kuid oluline on siinkohal veel järgmine. Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada, et M. Mittalil oli selline motiiv rõõnavate ütluste andmiseks (mida ringkonnakohus aga absoluutselt ei usu), siis jääks täielikult arusaamatuks kaks asjaolu – miks pidanuks M. Mittal kaasama sellesse ka M. Jamalovi (talle endale sellest 23 plaanist kusjuures ka rääkides; kõnekas on siinkohal ka fakt, et M. Jamalov ei ole enda süüditunnistamist ja karistamist vaidlustanud) ning teiseks – absoluutselt mõistmatuks jääb, millistel põhjustel on sinna siis kaasatud veel R. Vaštšenko. Rõõnavate ütluste andmisel oleks võinud tema siis absoluutselt sellest ahelast välja jätta; kummatigi ei ole seda aga tehtud. Mingit tõsiseltvõetavat motiivi selle kohta, miks peaks A. Sirvi ja A. Kaldma paralleelselt M. Mittaliga omakorda alusetult süütama R. Vaštšenkot, ei ole aga esitatud. Tasub tähelepanu pöörata sellele, et seda ei ole teinud isegi mitte R. Vaštšenko ise ega ka mitte tema kaitsja. Mingit asjakohast selgitust ei esitatud selle fakti kohta ka maakohtus. Seda kaitseversiooni nimetatud puudujääki on hakatud kõrvaldama/täitma alles ringkonnakohtus ja seda on kummalisel viisil asunud tegema hoopis A. Zeinalov. Nii on A. Zeinalov esitanud ringkonnakohtule taotluse uurida A. Kaldma antud ütlusi kellegi Igor Brangeli tapmise asjas, mis peaks väidetavalt siis selgitama, miks annab A. Kaldma valeütlusi tema ja R. Vaštšenko suhtes (A. Zeinalovi väiteks oli nimelt, et tema antud ütlused viisid kellegi I. Brangeli tapmise avastamiseni A. Kaldma tuttava poolt) – mis on kõigel sellel seost aga R. Vaštšenkoga, A. Zeinalov kummatigi ei avaldanud. Samuti kinnitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et väited, nagu oleks A. Zeinalovi ütlused aidanud mingilgi viisil kaasa ühe teise kriminaalasja lahendamisele, on selgesõnaline vale – A. Zeinalov ei ole mitte kunagi mitte kellelegi midagi taolist rääkinud. Huvitav on selle juures ka asjaolu, et sellele prokuröri väitele ei esitanud A. Zeinalov mitte mingisuguseid vastuväiteid, kuigi tal oli selleks täielik võimalus. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab see tervikuna, et kõnealune kaitseversioon rajaneb kontrollimatute väidete ajakohatul ning seoseta esitamisel, millel ei ole mitte mingisugust sisulist tõeväärsust. Selle kaitseversiooni jätab kriminaalkolleegium seega edasise tähelepanuta.
3. Apellatsioonides viidatakse ka A. Sirvi ütluste kohtukõlbmatusele ja seda osundusega Saksamaa nn Rostocki maakohtu süüdimõistvale kohtuotsusele, millega tunnistati A. Sirvi süüdi narkootilise aine käitlemises. Kogu seda menetlusosaliste vahel puhkenud vaidlust, millele on pühendatud oluliselt tähelepanu nii apellatsioonides kui ka prokurör enda kohtukõnes neile väidetele vastates, peab ringkonnakohus suuresti sisutühjaks ning seda järgmistel argumentidel. 15.1 Esmalt selgus ringkonnakohtu istungil kohtuvaidluste käigus, et seda nn Rostocki maakohtu otsust ei ole kohtumenetluses üleüldse avaldatud ega tõendina uuritud. Juba see fakt iseenesest väärab

§ 15

lg 2 p 2 alusel kõik arutelud küsimuses, kas ja mida sellest kohtuotsusest tuleneb. Ning teisalt – isegi kui see kohtuotsus oleks kohtumenetluses leidnud uurimist ning seal oleks tõepoolest kirjas, mida apellandid väidavad – et seal on ainekoguseid ja teo toimepanemise aega kirjeldatud erinevalt – ei tähendaks see käesoleva kriminaalasja menetlemise seisukohalt absoluutselt mitte midagi. On elementaarne, et mingi välisriigi kohus ei saa anda Eesti Vabariigi kohtusüsteemile mingeid siduvaid seisukohti – seda ei faktiliste asjaolude, saati materiaalõiguslike küsimuste osas (seda leiab aga selgesõnaliselt advokaat L. Olovjanišnikov esitatud apellatsioonides). Seega on täiesti asjakohatud apellantide viited „õiguslikele raamidele“, mida nn Rostocki maakohtu otsus käesolevale kriminaalasjale väidetavalt seab. 15.2 Kogu see probleemistik omab käesoleval juhul tähendust vaid niipalju, et A. Sirvi suhtes on kriminaalmenetlus

§ 199lg 1 p 5 alusel lõpetatud (kd 1, tlk 23).

Teisalt ei tähenda väide, et „A. Sirvi peaks käesolevas kriminaalasjas olema hoopis süüdistatav“, samuti midagi põhimõttelist, isegi kui see peaks vastama tõele. Kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et tunnistaja/kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole põhimõttelisi erisusi, s.o sellele laienevad samad reeglid ning põhimõtted (vt selle kohta otsuse p 12). Selles osas on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-89-06 märkinud, et kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat, peab kohus arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Teisisõnu – sõltumata sellest nn Rostocki maakohtu otsusest ja seal 24 väljendatust kehtib praeguses kriminaalasjas jätkuvalt tõendite vaba hindamise põhimõte (nii ka prokurör) ja A. Sirvi ütlused tuleb asetada usaldusväärsuse hindamisel üldisesse konteksti teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega (A. Sirvi ütluste kohta vt ka otsuse p 12.4).

1. Kaitsja leiab apellatsioonis sedagi, et täielikult on kogu protsessis tõendamata A. Zeinalovi roll. Kriminaalkolleegium ei soostu sellega – juba eelnevalt osundas kriminaalkolleegium tõenditele, mis viitavad A. Zeinalovile kui narkootikumide tellijale, omandajale ja reiside finantseerijale. Täielikult sisutühi on selles kontekstis kaitsja väide, et samahästi võis selleks nn juhtfiguuriks olla ka A. Kaldma. Siinkohal nõustub ringkonnakohus täielikult prokuröri seisukohaga, et teoreetiliselt võis selleks olla tõesti A. Kaldma või ka sootuks keegi kolmas, kuid seda ei kinnita käesolevas kriminaalasjas mitte ükski tõend. Kõik uuritud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendid viitavad aga just A. Zeinalovile kui kõnealuses tähenduses kuriteoga seotud isikule. Sellises olukorras on mõttetu nõuda, et kohus hakkaks arutlema teemal, et tegelikkuses võis selleks nn juhtfiguuriks olla siiski hoopis keegi teine või kolmas isik.
2. Ka on alusetu kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et M. Jamalovi ja A. Zeinalovi osaluse narkooperatsioonides välistab nende äraolek Eestist teatud ajavahemikel. Esmalt osundab kriminaalkolleegium juba sellele, et M. Jamalov ei ole tema suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust üleüldse vaidlustanudki. Teisalt ei selgu apellatsioonist tõepoolest, mil viisil see eemalviibimise fakt juba iseenesest peaks A. Zeinalovi süü vaatluse all olevas kuriteos välistama. Selleks, et rääkida isikust kui süüteo toimepanijast, ei ole kunagi olnud nõutav tema füüsiline kohalolek kuriteo vahetu sooritamise ajal (vaidlus saab sellisel juhul puudutada vaid küsimust, kas tegemist on täideviimise või osavõtuga). Ning see osalus on vaatamata teatud perioodidel Eestist eemalviibimisele ringkonnakohtu hinnangul vaieldamatult tõendatud. Tõendamist on leidnud ning see on käesoleval hetkel väljaspool vaidlust, et A. Zeinalovit ei olnud Eestis 22.08.2005 – 21.09.2005 (M. Jamalovit ei olnud Eestis 2.08.2005 – 30.08.2005). Sellel ajaperioodil, mil A. Zeinalov oli Aserbaidžaanis, leidsid aset kaks esimest reisi Hollandisse narkootiliste ainete järele. 17.1 Niinimetatud esimene reis toimus 26.08.2005 – 1.09.
3. Samas ei ole narkootiliste ainete peitmine A. Dveilyse autole ajaliselt üldse äärmiselt täpselt fikseeritav; nimelt paigutati narkootiline aine A. Dveilyse autole enne ametliku kauba pealelaadimist (vt A. Kaldma ütlused 19.11.2009 protokoll lk 8), see leidis aga CMR-i kohaselt aset 26.08.2005 (vt kd 2, tlk 90; seega võis narkootilise aine pealelaadimine toimuda ka 25.08.2005). Narkootilise aine esmaseks ostjaks Hollandis enda nn kontaktilt oli M. Mittal, kes sai raha selleks A. Zeinalovilt. Seejuures tuleb silmas aga pidada, et see – st raha saamine - ei olnud asjade n.ö alguseks. M. Mittal on selgitanud üksikasjaliselt, kuidas M. Jamalov tutvustas talle juba varasemalt A. Zeinalovit kui narkootikumiostu rahastajat (vt 20.04.2009 protokoll lk
4. Olgu märgitud, et nendes ütlustes sisaldub detail, mis ringkonnakohtu hinnangul kinnitab täiendavalt M. Mittali ütluste terviklikku usaldusväärsust. Nimelt on M. Mittal selgitanud, et kui toimusid nn läbirääkimised M. Jamalovi ja A. Zeinalovi osavõtul, rääkisid viimased omavahel paljuski omas keeles, millest M. Mittal lihtsalt aru ei saanud. Kriminaalkolleegium ei usu, et juhul, kui isik rõõnab teisi isikuid tahtlikult, oleks tal läbirääkimiste ajal jäänud midagi „arusaamatuks“), kes oli hilisemalt suhtlemisel ka aktiivsemaks pooleks (20.04.2009 protokoll lk 7; kokkulepe narkootilise ainete käitlemiseks saavutati juba 2005 aasta juulis – 22.04.2005 protokoll lk
5. Sellega haakuvad ka A. Sirvi ütlused, mille kohaselt hakati A. Kaldma kaudu otsima võimalusi narkootiliste ainete veoks juba 2005 suvel – vt 24.04.2009 protokoll lk 8; ). Esimese reisi jaoks raha üleandjaks oligi M. Mittali kinnitusel A. Zeinalov, kes andis talle raha üle restoranis ja seda mõned päevad enne reisi algust (vt 20.04.2009 protokoll, lk 7-8). Samuti tuleneb M. Mittali ütlustest, et kontakt A. Zeinaloviga oli tal kogu aeg olemas – see oli eelnevalt läbi räägitud, ta pidi helistama A. Zeinalovile siis, kui kaup oli käes ja 25 kõik n.ö toimib. Seejuures oli tal võimalus helistada ka A. Zeinalovi mobiilile, ühenduse võtmiseks olid olemas ka kindlad kellaajad (20.04.2009 protokoll lk 9). Esmalt näitavad need ütlused, et A. Zeinalov oli täielikult seotud juba narkootikumide vedamise kavandamisega, samuti oli ta pidevalt kursis reisi toimumise asjaoludega. Samuti ei leia kriminaalkolleegium erinevalt apellantidest, et viibimine osundatud ajahetkedel välismaal välistaks raha andmise M. Mittalile enne esimese reisi algust. Raha saamine A. Zeinalovilt kas
6. või 22.08.2005 mahub täielikult asjade edasisse kulgu – järgnevalt vahetati raha, reisiti Hollandisse, osteti sealt kaup (vt M. Mittali ütlused 23.04.2005 protokoll lk 3), anti üle järgnevatele kulleritele (A. Sirvi ja A. Kaldma), kes omakorda andsid selle üle kas 25.08 või 26.08.2005 üle juba veoautojuhile. Et A. Zeinalov kontrollis enda äraolekul jätkuvalt toimuvat, ilmneb ka A. Kaldma ütlustest, kes iseenesest suhtles üksnes R. Vaštšenkoga. Nimelt kirjeldab A. Kaldma, kuidas ta sai R. Vaštšenko käest teada esmalt seda, et narkootikumid olid mõeldud A. Zeinalovile (vt otsuse p 12.3), hiljem aga sedagi, et A. Zeinalov on sõitnud ära kuhugi pulma ja jätnud enda asemele mingi sugulase, s.o M. Jamalovi, mis R. Vaštšenkole oli vastumeelt, pidades teda n.ö liigseks isikuks (20.11.2009 protokoll lk 2; vt ka 9.12.2009 protokoll lk 10). Oluline on seejuures märkida, et M. Jamalov jõudis Eestisse tagasi enne seda, kui siia saabus nn esimene narkopartii (tema naasis 30.08.2005, veoauto narkootikumidega aga 1.09.2005). Seega ei ole A. Zeinalovi eemalviibimine asjaoluks, miks välistaks mingilgi määral tema puutumuse narkootilise aine ostmise ning Eestisse toimetamisega. Täideviimisõpetuse kohaselt on alust rääkida isikust kui täideviijast ka siis, kui tema varasemalt osutatud teopanus avaldub teo vahetu toimepanemise ajal, kuigi ta ise võib füüsiliselt asuda sootuks mujal. Käesoleval juhtumil tuleb seda vaieldamatult jaatada. 17.2 Niinimetatud teine reis toimus ajavahemikul 9.09.2005 – 15.09.
7. Ka sel ajavahemikul viibis A. Zeinalov tõepoolest väljaspool Eestit. Ka selles osas on M. Mittal selgitanud, et ta oli A. Zeinaloviga siiski pidevalt ühenduses ning raha selleks reisiks jäeti A. Zeinalovil korraldusel talle restorani Šeš-beš (20.04.2009 protokoll lk 11). Samuti instrueeris A. Zeinalov teda sellest, kuhu Eestisse jõudnud narkootilised ained (osaliselt) paigutada (21.04.2009 protokoll lk 2), ka sai M. Mittal kätte tasu selle reisi eest pärast seda, kui A. Zeinalov oli jõudnud tagasi Eestisse, s.o A. Zeinalovi käest (samas). Teisisõnu – ka see reis toimus A. Zeinalovi teadmisel ning toetusel. Kuid ringkonnakohus kordab siinkohal täiendavalt - kogu nn ahel narkootikumide soetamiseks ning transportimiseks oli loodud juba varasemalt ning selle loojaks oli maakohtu poolt tuvastatud kohaselt A. Zeinalov, millise järeldusega kriminaalkolleegium täielikult nõustub. Need andmed lubavad jätkuvalt käsitleda A. Zeinalovit toimunu keskse figuurina ning tema füüsiline eemalviimine Eestist ei välista tema kui (kaas)täideviija vastutust vaatluse all olevas kuriteos.
8. Kriminaalkolleegium ei soostu ka kaitsja seisukohaga, et A. Zeinalovit ei saa süüdi tunnistada seonduvalt suure kasu saamise eesmärgiga ja seda johtuvalt asjaolust, et narkootilise aine kvaliteet on hindamata. Iseenesest nõustub ringkonnakohus prokuröri viitega maakohtu otsusele (vt otsuse lk 97-98, samuti lk 106), kus seda küsimust on põhjalikult käsitletud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tegemist pidi olema tulutoova ettevõtmisega juba johtuvalt asjaolust, et selle operatsiooniga oli seotud suhteliselt lai ring isikuid. Kõnekad on selles osas ka summad, milliste eest narkootilisi aineid soetati ning selles osalenud isikutele makstud tasud. Kõik need asjaolud näitavad ka ringkonnakohtu hinnangul kogumis, et A. Zeinalov tegutses narkootilise aine käitlemisega suure varalise kasu saamise eesmärgil (mööda ei saa taaskord vaadata juba osundatud faktist, mis puudutab A. Zeinalovi enam kui suuri sissetulekuid sularahas täiesti tuvastamata allikatest kõnealusel perioodil). 26 18.1 Seejuures on kaitsja vääralt mõistnud A. Zeinalovile inkrimineeritud süüteokoosseisu, leides, et suure varalise kasu saamine kui selline ei ole leidnud tõendamist. Maakohus on kõnealust küsmust lahanud aga veatult ning asunud õigustatult seisukohale, et KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast üksnes subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte (nii ka RKKKo nr 3-1-1-18-08). Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid; määrav on üksnes see, kui suurt kasu ta taotles. Tegemist on nn üleulatuva sisetendentsiga süüteoga; isik on võtnud endale eesmärgiks saada narkootilise ainete käitlemisest suurt varalist kasu, see on tema liikumapanevaks jõuks ning kas ta tegelikkuses sellise kasuni ka jõuab, ei oma koosseisu realiseerituse seisukohast tähendust. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-44-08 leidnud, et suure varalise kasu kindlakstegemisel tuleb lähtuda KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistest. Kriminaalkolleegium on lähtunud arusaamast, et "suur varaline kasu" on karistusõiguslikus mõttes määratlemata õigusmõiste, sellega majanduslikus mõttes lähedane mõiste "suur varaline kahju" on aga KarSRS § 8 p-s 2 täpselt defineeritud, võimaldades analoogilist käsitlust ka mõiste "suur varaline kasu" sisustamisel. Seega on käesoleval hetkel olemas kindel väärtus, mille alusel otsustada, kas isiku käitumine oli suunatud suure varalise kasu saamisele või mitte. Suure varalise kasu kui normatiivse tunnuse sisustamisel tuleb seega lähtuda sellest, et silmas peetav kasu, millele oli suunatud teo toimepanija tahtlus, peab sajakordselt ületama teo toimepanemise hetkel kehtinud kuupalga alammäära. Selles osas tuleb tunnistada, et maakohus on võtnud aluseks väärad lähteandmed – suure varalise kasu mõistet ei ole sisustatud mitte teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära, vaid kohtuliku uurimise ajal kehtinud kuupalga alammäära kaudu (vt maakohtu otsuse lk 106). Kuid selles mõttes on maakohus eksinud süüdistatavale n.ö soodsamas suunas (arvutuse aluseks olnud alampalk on vahepealsel ajal tõusnud), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda küsimust revideerida. Seejuures ei ole apellatsioonides seatud kahtluse alla ega vaidlustatud neid arvandmeid, mille alusel arvutas maakohus välja käideldud narkootilise aine nn „turuväärtuse“ tänavamüügihindade alusel; suure kasu piirmäär on nende arvandmete kohaselt ületatud kümnetes kordades (vt maakohtu otsuse lk 106). Eelnevas punktis leidis ka ringkonnakohus, et suure varalise kasu saamise eesmärk on kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolusid arvestades leidnud kinnitust, mistõttu täiendavalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu. 18.2 Küll ei soostu ringkonnakohus prokuröri esitatud seisukohaga, mille järgi ei saa ega peagi tegema kindlaks narkootilise toimeaine protsenti hašišis ja marihuaanas, kuna tegemist on taimega, „mille koostise on paika pannud loodus“. Tegemist on ilmselge eksiarvamusega. Kanepitaime teeb narkootiliseks esmajoones seal sisalduv toimeaine THC (sellele lisandub hulgaliselt teisi keemilisi ühendeid, mille hulka pole siiani terviklikult suudetud usaldusväärselt tuvastada); kui seda toimeainet konkreetses kanepisaaduses ei ole, siis pole põhjust rääkida ka kanepist kui narkootikumist. Ning mitte igasugune kanep ei sisalda sellises koguses THC-d, et seda tuleks käsitleda narkootilisena; ka Eestis kasvab nn looduslik kanep, mille THC-sisaldus jääb allapoole narkootiliseks joobeks vajalikku määra, samuti on olemas nn tööstuslik kanep, mille kasvatamine ja realiseerimine on küll rangelt reglementeeritud, kuid siiski täiesti seaduslik. Olgu märgitud, et RKKK otsusega nr 3-1-1-73-05 on päädinud üks kriminaalasi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega just johtuvalt asjaolust, et kindlaks ei olnud tehtud THC sisaldus süüdistatava juurest leitud kanepitaimes. Samas saab küsimuse, kas käideldud oli ikkagi narkootilist ainet karistusõiguse tähenduses, lahendada ka teiste tõendite kaudu ja abil (vt RKKKo 3-1-1-68-09). Sarnaselt maakohtule annab kriminaalkolleegium sellele küsimusele jaatava vastuse. Juba kauba vedamine Eestisse peidikus, nagu öeldud, suurte summade eraldamine selle ostmiseks ning operatsioonide korduv ettevõtmine viitavad üheselt sellele, et tegemist oli ainega, mille THC-sisaldus ületas lubatud 27 määra, s.o tegemist oli narkootilise ainega. Selle fakti loeb kriminaalkolleegium seega tõendatuks ning ei pea vajalikuks sellel täiendavalt peatuda.
9. Maakohtu otsuse on vaidlustanud ka A. Zeinalov. Selle apellatsiooni kohta märgib kriminaalkolleegium esmalt järgmist. Kohus peab lahendama isiku süüküsimuse igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Arvestada tuleb seejuures ka võistleva menetluse olemust, kus kohtumenetluse pooled esitavad kohtule kas siis isiku süüd kinnitavaid või neid välistavaid argumente; nende vaagimise tulemil tuleb lahendada küsimus selle kohta, kas isik on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi või mitte. On vaidlematult selge, et asjakohaseid (s.t süüd välistavaid/vastustavaid) argumente saab esitada ka süüdistatav ise. Kuid see ei tähenda, et kohus oleks absoluutsena seotud apellandi esitatud argumentidega, s.o oleks kohustatud kummutama igaühte neist. Siinkohal on kriminaalkolleegium ka seisukohal, et argumentide asjakohasuse hindamisel tuleb vaieldamatult hinnata ka konkreetse isiku menetluslikku käitumist tervikuna. 19.1 Põhimõtteliselt tuleb vastata küsimusele, kas kohus võib teatud ajahetkel leida, et isik käitub menetluslikult pahauskselt ning sellest arusaamast lähtuvalt hinnata ka apellatsioonis esitatud argumente. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata jaatavalt. Mõistagi ei tähenda see seda, et kohus võiks apellatsiooni jätta sisuliselt läbi vaatamata; küll võib kohus aga sellises situatsioonis asuda n.ö üldisele seisukohale, et apellandi argumendid/taotlused kogumis viitavad menetluslikult pahausksele käitumisele ning nende argumentide detailne käsitlemine on põhjendamatu. Seejuures leiab kriminaalkolleegium, et seda toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hiljutine seisukoht. Nii on kõrgem kohus otsuses nr 3-1-1-43-10 asunud seisukohale, et menetluse terviklik juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine on asja arutava kohtu pädevuses. Seejuures märgitakse osundatud otsuses selgesõnaliselt, et kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks (vt osundatud otsuse p 46). Selles otsuses viidatakse näiteks ka kohtu õigusele jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused; seega on kohtule antud protsessuaalsetes küsimustes teatud osas kaalutlusõigus. Järelikult on selles valguses apellatsioonikohtul õigus hinnata ka apellatsioonis esitatud argumente kui konkreetses kriminaalasjas asjakohatuid ning jätta need lihtsalt tähelepanuta; küll tuleb kohtul samas põhistada, miks leiab ta isiku süü olevat tõendatud. Seega olukorras, kus isiku süü leiab kohtu hinnangul tõendamist, puudub igasugune loogiline põhjus nõuda, et kohus lükkas samaaegselt ümber ka absoluutselt kõik süüdistatava kaitseargumendid. 19.2 Süüdistatav A. Zeinalovi kaitsetaktika terviklik pahausksus on käesolevas kriminaalasjas väljaspool igasugust kahtlust. Nagu ringkonnakohus märkis juba 22.06.2010 menetlusosalistele saadetud kirjas, toimus esimene kohtuistung esimese astme kohtus 2009 aprillis, kohtumenetlus maakohtus jõudis kohtulike vaidlustega lõpule 2010 jaanuari viimastel päevadel. Lisaks dokumentaalsete tõendite avaldamisele suudeti selle aja jooksul kohtus kuulata üle üksnes seitse süüdistatavat ning üks tunnistaja. Vastab iseenesest tõele, et mitmeid süüdistatavaid ning ka ainukest tunnistajat kuulati kohtus üle mitmete päevade vältel. Kuid faktiks jääb ka see, et enam kui märkimisväärne aeg terves kohtumenetluses on kulunud kõikvõimalike taotluste lahendamisele, mida on esitatud järjepidevalt alates esimesest kohtuistungist; nende arv on sisuliselt loendamatu ning selle eesmärgiks ning ka tulemuseks on olnud üksnes kohtumenetluse venitamine. Tuleb seejuures tähele panna, et sel ajal kaitses süüdistatavat Aserbaidžaani advokaat D. Suleimanov, kellele esialgselt antud luba osaleda kriminaalasjas A. Zeinalovi kaitsjana võeti hilisemalt tagasi (kd 7, tlk 138jj). Ringkonnakohus ei pea seejuures vajalikuks peatuda advokaat 28 D. Suleimanovi menetluslikul käitumisel; kriminaaltoimik on selles osas enam kui kõnekas. Advokaat D. Suleimanovi tegevuse tulemus on aga kokkuvõtlikult hinnatav kahe asjaoluga – esmalt on kasvatatud kriminaaltoimikute mahtu täiesti asjassepuutumatute paberitega ning teiseks – on üheselt arusaadavalt ning pahatahtlikult venitatud kohtumenetluse kulgu. 19.3 Eeltoodu valguses tuleb pöörduda ka A. Zeinalovi esitatud apellatsiooni poole. Nimelt on maakohtu otsuse peale esitanud 16.04.2010 apellatsiooni ka D. Suleimanov (tehes seda vormiliselt kolmanda isiku esindajana), mis jäi aga maakohtu sama kuupäeva määrusega läbi vaatamata johtuvalt asjaolust, et ta ei olnud kriminaalasjas käsitletav menetlusosalisena, kellel oleks apellatsiooniõigus. Kuigi osundatud apellatsioon on selle esitajale tagastatud, on D. Suleimanovi koostatud dokument talletatud digitaalselt KIS-is kriminaalasja dokumentide hulgas. Kui võrrelda nüüd D. Suleimanovi ja A. Zeinalovi esitatud apellatsioone, siis tuleb tõdeda, et need on põhimõtteliselt identsed; pärast seda, kui D. Suleimanovi apellatsioon keelduti menetlusse võtmast, esitas ta selle lihtsalt A. Zeinalovi kaudu. See on enam kui kõnekas detail ning aitab mõista käsitletava apellatsiooni tonaalsust, sisu ning kvaliteeti – nimelt ei kannata see mingit kriitikat. 19.4 Nii jääb juba arusaamatuks, millisest kolmest erinevast süüdistusaktist räägitakse apellatsioonis, mille vastu A. Zeinalovil ennast väidetavalt kaitsta tuli; see väide ei vasta lihtsalt tõele. Samuti kirjutatakse apellatsioonis, et advokaat D. Suleimanovi kätte jäi hulgaliselt materjale, mis kinnitavad A. Zeinalovi süütust; jääb arusaamatuks, miks ei ole neid kohtule siis esitatud (seda näiteks advokaat O. Ladva kaudu). Ka tehakse täiesti kontrollimatuid viiteid tõendite väidetava varjamise ning võltsimiste kohta. Seejuures leitakse apellatsioonis, et neid dokumente varjatakse KAPO-s. Apellatsioonikohtu istungil leidis samas kinnitust, et advokaat D. Suleimanov käis kõigi dokumentidega KAPO-s ka tutvumas, mille kohta koostati protokoll, kuid midagi asjakohast, s.o kaitsjale meelepärast, ei leitudki. Millistele dokumentidele siis viidatakse, mis väidetavalt menetlusorganite valduses on, jääb täielikult arusaamatuks. Seejuures ei viita ükski teine menetlusosaline apellatsioonis esitatud väitele, et kriminaalasjast oleks mingil ajahetkel kõrvaldatud (ja varjatud) seal sisaldunud kaassüüdistatavate ütlusi, mis enda sisult olid A. Zeinalovit (või teisi) õigustavad. Apellatsioonis esitatud väidete üldisem loogika ongi iseloomustatav argumentidega, millega püütakse menetlustoiminguid kuulutada ebaseaduslikeks neis kellegi M. Tšurkini tõlgina osalemise tõttu ning kinnitatakse, et A. Kaldma kasutas reisidel Venemaa eriteenistuste poolt väljastatud passi (viimase kohta vt apellatsiooni lk 49). Ka osutus valeks A. Zeinalovi poolt apellatsioonikohtu istungil korratud väide, et kohtuotsuse venekeelne tõlge on eestikeelsest erinev; kohus kontrollis seda fakti (olgu märgitud, et suhteliselt ajamahukalt) ning ei leidnud neis väidetud erisusi. Kõigi nende asjaolude taustal võtab ringkonnakohus endale õiguse peatuda apellatsioonis esitatud väidetest vaid neil, mis tunduvad kriminaalasja lahendamisel mingilgi määral asjakohased; apellant ei saa „vangistada“ kohut kõikvõimalike kontrollimatute ning paljuski ka lihtsalt tegelikkusele mittevastavate väidete esitamisega. Samuti osundab kriminaalkolleegium sellele, et mitmed argumendid, mis puudutavad konkreetseid reise ning nende toimumist, leiavad käsitlemist advokaat L. Olovjanišnikovi apellatsioonidele vastates. A. Zeinalovi apellatsioonis esitatud argumentidele vastab ringkonnakohus järgmiselt.
10. Apellandi üheks keskseks väiteks on olnud, et pärast Aserbaidžaani advokaat D. Suleimanovi eemaldamist kohtumenetlusest jäeti ta ilma kaitseõigusest. Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega. Esmalt osundab ringkonnakohus sellele, et A. Zeinalovile on olnud kogu kriminaalmenetluse vältel garanteeritud kaitseõigus; seda nii valitud kui ka riigi õigusabi korras määratud kaitsja näol. Et teatud ajahetkel kõrvaldati menetlusest advokaat D. Suleimanov, ei pea ringkonnakohus kaitseõiguse rikkumiseks. Nii on ka RKKK määruses nr 3-1-1-61-10 märgitud, et asjaolu, et kaitsjana menetlusse lubatud isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta, võib selguda alles 29 menetluse käigus. Käesoleval juhul on väljaspool igasugust kahtlust, et advokaat D. Suleimanov on menetluse jooksul näidanud ennast üles ebapädeva kaitsjana, mis on täiesti põhjendatult tinginud talle esialgselt antud loa tagasivõtmise. Selles situatsioonis on just oluline mõista, et kaitsja valimine ei ole ainuüksi süüdistatava õigus, vaid riigil ei ole mitte ainult pädevus, vaid ka kohustus kontrollida selle praktilisust ning efektiivsust; ning advokaat D. Suleimanovi tegutsemine kohtumenetluses on kirjeldatav kõikide teiste sõnadega kui „praktiline ja efektiivne“. Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt peatuda – advokaat S. Suleimanovi eemaldamine kohtumenetlusest oli põhjendatud ning seaduslik ja A. Zeinalovile garanteeriti kaitse riigi õigusabi korras.
11. Apellatsioonis viidatakse ka advokaat A. Jakobsoni osalemisele tema kaitsjana, kuigi ta esindas teises kriminaalasjas isikuid, kelle huvid olid tema omadega vastuolus; millistel menetlusetappidel see osavõtt aset leidis ning milles väljendub konkreetne vastuolu, apellant aga ei selgita. Nõustuda tuleb samas apellatsiooni osundusega, et
12. juuni 2009 kohtuistungi protokolli kohaselt on advokaat D. Školjar (M. Jamalovi kaitsja) asendanud advokaat A. Jaroslavskit (A. Kaldma ja K. Šmidtase kaitsja); selles faktis võiks ehk tõesti näha huvide vastuolu. Kuid samas tuleb koheselt tunnistada, et peale märke nn asendamise kohta pole protokollis mitte midagi, s.o selle väidetava asendamise ajal midagi sisulist kohtuistungil ei tehtud; kohtuistung läks reaalselt edasi alles siis, kui advokaat A. Jaroslavskit ilmus asendama advokaat A. Liskman (vt
13. juuni 2009 protokoll lk 8).
14. Ringkonnakohus ei soostu ka väitega, et seadusevastaselt on keeldutud erinevate tunnistajate ülekuulamisest. Analoogilise taotlusega pöörduti ka ringkonnakohtu poole, mis jäi aga protokollilise määrusega kohtuistungi rakendamisel rahuldamata. Pikemalt peab ringkonnakohus siiski vajalikuks peatuda küsimusel, mis puudutab taotlust restorani Šeš-beš töötajate ülekuulamiseks, kuna nende vahendusel edastati nn teise reisi finantseerimiseks vajalik raha M. Mittalile. 22.1 Taotluse rahuldamata jätmisel viitas kriminaalkolleegium

§ 276lg 1 p-le 3; selle seisukoha juurde jääb kohus kestvalt.

Täiendavalt selgitab ringkonnakohus siiski järgmist. Esmalt on enam kui ebatõenäoline, et isikud suudaksid vastata mõistliku usaldusväärsusega küsimusele, et „kas Te olete viis aastat tagasi andnud restoranis Šeš-beš edasi kellelegi mingi ümbriku“; see oleks nimelt ka ainuke küsimus, mida neilt põhimõtteliselt küsida oleks (seejuures jätab kriminaalkolleegium kõrvale küsimuse, kas ja kuidas saab üldse usaldusväärselt teha kindlaks isikud, kes sel ajal seal restoranis töötasid). Kuid selle taotluse lahendamisel ei saanud jätta tähelepanuta ka prokuröri viiteid nn turvariskidele, mis käesolevat kriminaalasja iseloomustavad; vaieldamatult oli ka see asjaolu täiendavaks argumendiks, miks jättis kriminaalkolleegium selle taotluse kui põhjendamatult ajakuluka rahuldamata. Selle selgituseks tuleb pöörduda näitena „taktika“ poole, mida kasutas A. Zeinalovi suhtes süüstavaid ütlusi andnud A. Sirvi küsitlemisel advokaat D. Suleimanov. Nii on advokaat D. Suleimanov tundnud huvi, millises ettevõttes töötab A. Sirvi abikaasa, kas on tunnistajal lapsi, kas on tal vend ja millega viimane tegeleb, kus vend elab, kus elab tunnistaja ema ning lõpetuseks – kas A. Sirvi sugulaste seas on II Maailmasõjas hukkunuid (7.05.2009 protokoll lk 9); samuti on D. Suleimanov tundnud huvi, kellega ja kus pidas tunnistaja aastal 2006 enda sünnipäeva ja tunneb ka huvi, millal on A. Sirvi abikaasa sunnipäev (8.05.2009 protokoll lk 2). Teisisõnu – varjamatult on esitatud täiesti asjassepuutumatuid küsimusi isiku eraeluliste faktide kohta, mille eesmärgina ei suuda ringkonnakohus näha midagi muud kui soovi tunnistajat mõjutada. Selline lähenemine tunnistajale teeb ringkonnakohtu hinnangul A. Zeinalovist tööalaselt sõltuvate isikute kutsumise kohtuistungile ning nende ülekuulamise enam kui mõttetuks; oleks lihtsameelne arvata, et sealt saadav informatsioon oleks mingilgi määral adekvaatne. 30 23. Ka ei nähtu apellatsioonist lõppeks, milles näeb süüdistatav nn konfiskeerimismenetluse materjalide hindamisel tehtud vigu. Nimetatud tõendid on tõepoolest kriminaalasja materjalidele lisatud (sellest teavitas prokurör seejuures juba aegsasti kõiki) ning neid on ka uuritud. Seda küsimust tuleb aga lahendada samaaegselt väitega, mille kohaselt on rikutud A. Zeinalovi õigusi sellega, et kolmanda isikuna on jäetud kriminaalmenetlusse kaasamata K. D. N.. Kriminaalkolleegium asus juba kohtuistungi rakendamisel seisukohale, et süüdistatava abikaasa ei vasta kolmanda isiku tunnusele; nimelt ei ole käesoleval juhul kriminaalmenetluses lahendatud konfiskeerimise küsimust, vaid A. Zeinalovile varalise karistuse mõistmist. Samal ajal tuleb silmas pidada, et A. Zeinalov on kohtus antud ütlustes andnud enda sularahavoogude kohta põhimõtteliselt kokkuvõtvalt järgmise vastuse