1-10-14945/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-14945 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. veebruar 2011, Tallinn Kriminaalasi Juri Pavlovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. detsembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Juri Pavlov ja tema kaitsja advokaat Katri Koitver Prokurör Leelet Kivioja Juri Pavlov, isikukood 35604070350; elukoht: XXXXX XX XX-XX XXXXXXX, asub Tallinna Vanglas; kodakondsus: XXXXXXXXXXX; haridus: XXXXXXXXXXX; emakeel: vene keel; töökoht: ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral, viimati: 30.05.2008.a. Harju Maakohtu, Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 184 lg 1 alusel vangistusega 3 aastat; tõkend: vahistamine Advokaat Mariann Tusti (asenduskaitsja) Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
4. Maakohtu otsus Juri Pavlovi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord 1 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. detsembri 2010 otsusega tunnistati J. Pavlov süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus KarS § 68 lg 1 alusel
8. juuni
9. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeris kohus süüdistatavalt 2587 krooni. Juri Pavlov tunnistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KarS
10. ptk.
11. jaos sätestatud kuriteo, omandas täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult kokku 0,943 grammi narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit (puhtal kujul narkootilist ainet vähemalt 96 mg) s.o suures koguses narkootilist ainet. Osa omandatud narkootilisest ainest – kahte fooliumvoldikut kokku 0,043 grammi fentanüüli sisaldava pulbriga – kandis ta endaga kaasas, kuni ta narkootilised ained 04.06.2010 Tallinnas, XXXXX XX juures toimunud kahtlustatavana kinnipidamise käigus maha viskas. Ülejäänud narkootilisi aineid – 43 fooliumvoldikut kokku 0,90 grammi fentanüüli sisaldava pulbriga (puhtal kujul 96 mg fentanüüli) hoidis ta enda elukohas Tallinnas, aadressil XXXXX XX-XX asuvas korteris, kuni see 04.06.2010 korteris teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.
12. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii J. Pavlov kui ka tema kaitsja advokaat K. Koitver. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ning teha J. Pavlovi suhtes õigeksmõistev otsus. Alternatiivselt taotleb kaitsja J. Pavlovi käitumise kvalifitseerimist kergemat karistust ette nägeva sätte järgi ning karistuse kergendamist. 2.1.1 Kaitsja osundab J. Pavlovi ütlustele, mille kohaselt oli korter, kus ta elas ning kust leiti narkootilised ained, tema kinnipidamisasutuses viibimise ajal välja üüritud. J. Pavlovi kinnitusel ei olnud tal korterisse peidetud narkootikumidest aimugi ning need võis sinna peita isik, kes elas seal enne teda, s.o ajal, mil ta viibis vanglas. J. Pavlov omas vaid neid 2 doosi, mis leiti tema juurest kinnipidamisel. Seda kinnitab ka asjaolu, et korterist leitud narkootiliste aine pakenditelt ja muudelt esemetelt leiti S. M. kuuluvat DNA-d. Seega ei ole tõendatud, et J. Pavlov omandas suures koguses narkootilist ainet. 2.1.2 Kaitsja vaidleb vastu ka J. Pavlovilt ära võetud sularaha konfiskeerimisele. Puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist olnuks kuritegelikul teel saadud tuluga. Kuivõrd J. Pavlovit ei ole süüdistatud narkootiliste ainete müümises, puudub alus KarS § 832 sätete kohaldamiseks. 2.2 Maakohtu otsuse tühistamist taotleb ka J. Pavlov. Seejuures viidatakse apellatsioonis ka asjaoludele, mis on kirjeldatud juba p-des 2.1.1-2.1.
13. Lisaks neile argumentidele märgitakse apellatsioonis järgmist. 2.2.1 J. Pavlov kinnitab, et talle ei tutvustatud kriminaalasja materjale ning ka talle üle antud süüdistusakt oli eesti keeles, mida ta ei valda. Kui talle anti süüdistusakti venekeelne tõlge, ei jõudnud ta sellega tutvuda. Samuti ei teavitatud teda sellest, et tema kriminaalasi on saadetud 2 kohtusse. Põhjendamatult on jäetud tunnistajana üle kuulamata ka tema ema, kes on andnud talle raha korteris remondi tegemiseks. 2.2.2 Samuti ei saanud ta enne kohtuistungit ravimit (metadooni), mistõttu hakkas tal istungi ajal halb. Kuivõrd korterist leitud narkootiline aine ei kuulunud talle, on vääralt temalt välja mõistetud ka leitud ainele teostatud ekspertiisikulud. Kui ta oleks teadnud nende olemasolust, oleks ta selle ise ära tarvitanud, mitte aga ostnud seda kogust, mis kinnipidamisel leiti. Veel osundab apellant sellele, et otsuses on viidatud isikutele, kes ei ole tema kriminaalasjaga seotud, s.t on pärit teisest kriminaalasjast.
14. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning J. Pavlov õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Apellatsioonis esitatud väidetele vastab ringkonnakohus seejuures järgmiselt.
15. Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, ei anna apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka mitte kogumis alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium esmalt ka järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o rahvatervise vastu suunatud kuriteo toimepanemist J. Pavlovi poolt.
16. Mõlemale apellatsioonile on seejuures iseloomulik, et taotletakse sisuliselt pöördumist nn in dubio pro reo põhimõtte poole, leides, et kriminaalasjas sisaldub hulgaliselt kõrvaldamata kahtlusi, mis kõik tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning mis enda koostoimes ei luba teha J. Pavlovi suhtes süüdimõistvat otsust. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga. Kohtupraktika on selle küsimuse käsitlemisel asunud seisukohale, et alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kaasuses ei ole alust rääkida nn kõrvaldamata kahtlustest, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Seejuures tuleb silmas pidada, et maakohtu otsuses on viidatud ka otsestele tõenditele, mis vahetult J. Pavlovit süütavad, mille all peab kriminaalkolleegium ennekõike silmas teostatud DNA-ekspertiise. Nagu öeldud, soostub ringkonnakohus täiel määral maakohtu järeldustega J. Pavlovi süüküsimuse lahendamisel. Seetõttu piirdub kriminaalkolleegium paljuski sisuliselt juba maakohtu poolt esitatud argumentidele osundamisega, lisades neile vajadusel omapoolsed põhistused. Silmas tuleb seejuures 3 pidada sedagi, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-70-10, p 12).
17. Kriminaalkolleegium ei pea usaldusväärseks apellatsioonides esitatud peamist kaitseargumenti selle kohta, et J. Pavlovi korterist leitud narkootikumid (millist asjaolu seejuures kahtluse alla ei seata) võis sinna jätta isik, kes seal elas ajal, mil J. Pavlov viibis kinnipidamisasutuses. Esmalt on juba selline kaitseversioon iseenesest suhteliselt elukauge. Teisalt tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul aga osundada järgmisele asjaolule – sisuliselt vältimatult saab ja ka tuleb mingi kaitseversiooni usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse selle esitamise aega ning asjaolusid tervikuna (seda toetavalt RKKKo 3-1-1-74-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb käesoleval juhul osundada just selle kaitseversiooni esitamise ajale; nimelt on sellega tuldud välja alles apellatsioonimenetluses. Ei eeluurimisel ega ka mitte kohtus ei ole J. Pavlov enda sellekohasest versioonist midagi rääkinud (maakohtus keeldus J. Pavlov seejuures üldse sisuliste ütluste andmisest, vt kd 2, tlk 16). Seejuures ei tule arvesse ka süüdistatava väide, et ta tundis ennast maakohtus halvasti, mistõttu ta ei olnud süüteline ütlusi andma; nimetatud asjaolu – isegi selle esinemise korral, milles kriminaalkolleegium samas kahtleb – ei oleks mingilgi viisil saanud pärssida kaitsjal vastavasisuliste argumentide esitamist, mida viimane ei ole aga kummatigi teinud. Seetõttu on ka vastav kaitsepositsioon maakohtus olnud diametraalselt erinev – nii on kaitsja sisuliselt tunnistanud, et korterist leitud narkootikumid kuulusid süüdistatavale, leides ainult seda, et need olid isiklikuks tarbeks, mitte aga edasiandmiseks (kd 2, tlk 19). Sisuliselt sama on enda viimases sõnas väitnud ka J. Pavlov ise (samas). Seega on tegemist kaitseversiooniga, mis on tekkinud alles peale kohtumenetlust maakohtust ning see seab tema usaldusväärsuse koheselt kahtluse alla.
18. Kuid nagu öeldud, ei ole see kaitsetees juba iseenesest usutav. Nimelt väidab süüdistatav apellatsioonis, et politsei on tema korterit korduvalt läbi otsinud, kuid ei ole sealt mitte midagi leidnud. Kui nüüd käsitleda esitatud kaitseteesi selle kohta, et narkootikumid asusid korteris kogu aeg, kuid J. Pavlov ei olnud neist lihtsalt teadlik, siis jääb täielikult arusaamatuks, miks neid kapi ja seina vahel asunud karbis sisaldunud narkootikume väidetavate eelnenud läbiotsimiste käigus ei leitud. Seega saab seletuseks olla vaid see, et need narkootikumid sattusid sinna peale (väidetavalt) aset leidnud läbiotsimisi ning siis oli korter ka J. Pavlovi enda kinnitusel ainult tema enda valduses.
19. Kõiki kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid loogilise tervikuna hinnates ei saa seega jääda kahtlust, et korterist leitud narkootikumide käitlejaks oli just J. Pavlov. Nimelt leiti narkootilise aine kahtlusega esemeid korterist sisuliselt kõikjalt. Apellatsioonides ei ole ka vastustatud maakohtu osundust, et pakendeid erineva ainega leiti veel korteris asunud käekotist, aga ka madratsi alt. Oluline on selles kontekstis viidata veel sellele, et korterist leiti ka valmislõigatud fooliumtükid, mis viitab üheselt narkootilise aine jagamisele ja (väiksemas osas) pakendamisele. See aga läheb koheselt vastuollu teesiga, et narkootilisi aineid omandas J. Pavlov ainult väikeses koguses ning ainuüksi enda tarbeks. Seejuures on leidnud tuvastamist seegi, et leitud pakenditega oli vahetus kontaktis ka J. Pavlov (vt DNA-ekspertiis kd 1, tlk 22jj). Et samaaegselt leiti neilt pakenditelt ka bioloogilist materjali, mis viitab kellelegi S. M. (vt ekspertiisi p-d 2,3), ei muuda aga midagi J. Pavlovi süüküsimuse lahendamisel, kes, nagu öeldud, oli nende esemetega samuti vahetult kontaktis ekspertiisi järelduse kohaselt. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus seega, et maakohtu otsusega on tõsikindlalt leidnud tuvastamist, et J. Pavlov käitles suures koguses narkootilisi aineid, mistõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonid selles osas rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. 4
20. Ka ei soostu ringkonnakohus J. Pavlovi osundustega väidetavalt aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Esmalt leiab apellant seda, et ta ei jõudnud tutvuda talle enne kohtuistungit antud venekeelse süüdistusaktiga. Vastavalt kohtuistungi protokollile on J. Pavlovile kohtuistungi rakendamisel antud süüdistusakti venekeelne tõlge, seejuures anti vastavalt avaldatud soovile ka aega sellega tutvumiseks (kd 2, tlk 13). Sellele järgnevalt ei olnud süüdistataval ega ka mitte tema kaitsjal täiendavaid taotlusi enne kohtuliku uurimise algust (samas). Vastavalt KrMS § 279 lg-le 2 tuleb määrata aeg süüdistusega täiendavaks tutvumiseks ning vajadusel langetada otsus kohtuistungi edasilükkamiseks vaid juhul, kui seda taotlevad kas süüdistatav või tema kaitsja. Nagu nähtub kohtuistungi protokollist, sellekohast taotlust aga ei esitatud, mistõttu on apellandi viited väidetavale minetusele asjakohatud. Paljasõnaline on ka süüdistatava väide, et talle ei ole tutvustatud kriminaalasja materjale. Kohtuistungi rakendamisel on J. Pavlovi kaitsja selgesõnaliselt kinnitanud, et süüdistatavale on kriminaaltoimikut tutvustatud (kd 2, tlk 13) ning J. Pavlov ei ole sellele vastu vaielnud, mistõttu peab ka sellele asjaolule osundamist kriminaalkolleegium ümberlükatuks.
21. Ka ei nõustu kriminaalkolleegium süüdistatava väitega, et tema õigusi on rikutud sellega, et üle kuulamata on jäetud tema ema, kes saanuks kinnitada rahaliste vahendite legaalset päritolu. Vastavalt KrMS § 227 lg-le 1 tuleb juhul, kui kaitsja (või süüdistatav) soovib tunnistajana kohtuistungil üle kuulata täiendavalt tunnistajaid, anda nende isikute nimekiri kohtule vähemalt kolm tööpäeva enne eelistungi toimumist. Eelistung toimus käesolevas kriminaalasjas 17.11.2010 ning ei sellele eelnevalt ega ka mitte selle toimumisel ei esitanud kaitsja vastavasisulist taotlust kohtule; selle taotlusega tuli süüdistatav välja alles
22. detsembril 2010 alanud kohtuistungil (kd 2, tlk 16). Ka ei põhjendanud kaitsja ja süüdistatav piisavalt, miks ei ole kõnealust taotlust esitatud varem. Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistatava ema sooviti üle kuulata küsimuses, mis puudutas J. Pavlovi väidetavaid legaalseid sissetulekuid, vääramaks arestitud rahaliste vahendite konfiskeerimist. Konfiskeerimise tagamiseks olid kõnealused rahalised vahendid arestitud koheselt peale süüdistatava kinnipidamist
23. Juunil 2010, mis teeb kõnealuse taotluse esitamise alles kohtuistungil täielikult mõistetamatuks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatult jättis maakohus taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata KrMS § 276 lg 1 p 2 alusel (kd 2, tlk 16).
24. Ringkonnakohus soostub maakohtuga ka selles, mis puudutab süüdistatavalt leitud rahaliste vahendite konfiskeerimist KarS § 832 lg 1 alusel. KarS § 832 lg 1 kohaselt võib kohus teatud täiendavate eelduste esinemisel kohaldada laiendatud konfiskeerimist, kui on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Sama sätte
25. lause sätestab seejuures nn pööratud tõendamiskoormise (vt ka RKKKo 3-1-1-73-10, p 9.2), mille kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt. Osundatud lahendis märgib Riigikohus täiendavalt, et laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib võtta aluseks isik kuritegeliku eluviisi ning ei ole vaja tõendada vara pärinemist konkreetsest kuriteost (p 9.1). Osundatud arusaamadest lähtudes on maakohus ka toiminud. Maakohus viitab esmalt asjaolule, et J. Pavlov ei tööta, tal puudub legaalne sissetulek. Samuti viitasid tuvastamist leidnud asjaolud (narkootilise aine suur hulk, selle pakendamisele viitavad esemed) sellele, et J. Pavlov tegeles narkootilise aine müügiga; kõnekas on siinkohal ka fakt, et kinnipidamisel oli tema valduses 2 pakki narkootilise ainega. Süüdistatava käitumist on kõnekalt kirjeldanud ka tunnistaja A. P., kelle kirjelduse kohaselt käidi pidevalt süüdistatava juures ning viimane viskas aknast korduvalt asju alla, sh mingi valge nutsaka (kd 2, tlk 15). Kuid nagu öeldud, ei ole J. Pavlov ka mingil määral tõendanud, et leitud rahalised vahendid on saadud õiguspärasel teel, mistõttu peab kriminaalkolleegium KarS § 832 lg 1 sätete kohaldamist kõnealuse raha suhtes seaduslikuks ja põhjendatuks. 5
26. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud ka süüdistatavale mõistatava karistuse küsimust ning erinevalt apellandi väitest on tuvastatav, et selle käigus on tegeldud vaid J. Pavlovi süüküsimusega (vt maakohtu otsuse lk 6jj). Samas möönab ringkonnakohus, et süüdistatavale edastatud kohtuotsuse tõlkes on ühes kohas tõepoolest ekslikult viidatud kellelegi V. B. (vt kd 2, tlk 46). Kuid tegemist on arusaadavalt trükiveaga ning see asjaolu ei mõjuta vähimalgi määral maakohtu otsuse terviklikku seaduslikkust ning põhjendatust.
27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Malle Preimer 6