§ lühimenetluses. Pärnu Maakohtu otsus 2.veebruarist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Veikko Tõnisma kaitsja adv. Meelis Masso Prokurör Kaido Tuulemäe Süüdistatav Veikko Tõnisma otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON (ankeetandmed Pärnu 424 järgi Maakohtu Adv. Meelis Masso Tühistada Pärnu Maakohtu otsus 2.veebruarist 2011.a. Veikko Tõnisma suhtes temale mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus, millega 1) Mõista Veikko Tõnismale karistuseks rahalise karistuse 150 päevamäära ulatuses e. 5224 (viis tuhat kakssada kakskümmend neli) eurot ja 50 senti. 2) KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõista rahaline karistus 100 päevamäära e. 3483 (kolm tuhta 2 nelisada kaheksakümmend kolm) eurot. 3) Väljamõistetud rahalise karistuse summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pangas, 221023778606 Swedbankas või 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100064900 ning selgitus: „nimi, 1-10-16849, rahaline karistus“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 4) Mõista Eesti Vabariigilt Veikko Tõnisma kasuks välja 654 (kuussada viiskümmend neli) eurot ja 50 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 5) Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 6) Esitatud apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 2.veebruari 2011.a. kohtuotsusega tunnistada Veikko Tõnisma süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõista 8 (kaheksa) kuud vangistust.
2 päeva karistusaja hulka ja lugeda tal veel ärakandmisele kuuluvaks kariseks 7 (seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
lg 1, 3 alusel mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui Veikko Tõnisma ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
Katseaja algust arvata alates 02.02.2011.a. 3 Veikko Tõnisma mõisteti süüdi selles, et tema juhtis 24.06.2010 ajavahemikul kell 00.52 kuni 00.55 ajal Pärnu linnas A.H.Tammsaare pst ja Riia mnt ristmiku juures Tammsaare pst-lt suunaga Raeküla poole mootorsõidukit BMW X5 registreerimismärgiga XXXXXX, olles alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis ning põhjustas kella 00.53 ajal liiklusõnnetuse, sõites otsa A.H.Tammsaare ja Riia mnt ristmikul ohutussaarel olevale valgusfoorile ja liiklusmärgile, tekitades AS-le T.-2 varalist kahju kokku 88 674 krooni ning seejärel lahkus sündmuskohalt Pärnu XXX XX XX hoovi. Kontrollimisel tuvastati Veikko Tõnismal tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 väljahingatavas õhus alkoholi 1,43 mg/l, mõõtmise laiendmääramatus ± 0,14 mg/l, lõplik tulem 1,29 mg/l. Seega juhtis Veikko Tõnisma mootorsõidukit terviseseisundis, kus juhi väljahingatavas õhus oli alkoholi piirmäär ületatud mitte vähem kui 1,29 mg/l, mida loetakse alkoholijoobeks vastavalt liiklusseaduse § 20 lg 3 ja 31 p 1. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant leiab, et Pärnu Maakohtu 02.02.2011.a otsus kuulub tühistamisele osaliselt, so Veikko Tõnismale mõistetud põhikaristuse osas ja ringkonnakohus saab selles osas teha uue otsuse, mõistes Veikko Tõnismale karistuseks rahalise karistuse. Oma taotlust põhjendab apellant järgmiselt.
K § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on oma 18.06.2007.a lahendi nr 3-1-1-24-07 p-s 8 märkinud, et kui karistusseadustiku eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Vaidlust ei ole selles, et Veikko Tõnismad ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Maakohtu poolt viidatud kõik viis väärtegu on aegunud, kuid kui neid ka arvestada Veikko Tõnismad iseloomustava materjalina, siis ei saa nendest väärtegudest ega nende eest mõistetud karistustest teha järeldusi selle kohta, et Veikko Tõnismad ei ole võimalik muudmoodi karistada kui vangistusega. Esiteks tuleb märkida, et kõikidel kordadel oli tegemist lubatud suurima sõidukiiruse ületamistega ja teiseks olid nende eest mõstetud rahatrahvid marginaalsed võrreldes rahalise karistusega, millise oleks Maakohus saanud Veikko Tõnismale mõista. Veikko Tõnismale väärtegude eest mõistetud karistused olid vahemikus 600 krooni kuni 4500 krooni. Arvestades Veikko Tõnisma keskmise päevasissetuleku suurust 2009.aastal, mis oli summas 545 krooni (vt tl 37), oleks rahaliseks karistuseks saanud Maakohus mõista kuni 272 500 krooni. Vaidlustatud Maakohtu otsusest võib aru saada, et vangistuse mõistmise põhimotiiviks on kohus pidanud just kergemaliigilise karistuse ammendumist varasemate katsete käigus. Apellant seda seisukohta ei jaga ja leiab, et antud juhul ei ole täidetud KrK § 56 lg-s 2 sätestatud eeldused raskemaliigilise karistuse mõistmiseks. Apellandi arvates on maakohus Veikko Tõnismale vangistuse mõistmisel jätnud täiesti kõrvale Veikko Tõnisma poolt toimepandud teo ja selle tehiolud. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - 4 karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (vt Riigikohtu 14.06.2006.a lahend nr 3-1-1-43-06). Sellele samale süüle viitab ka
Apellant leiab, et Veikko Tõnisma süü ei olnud nii suur, et see vääriks vangistust. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et joobes juhtimine vältas alla viie minuti ja selle käigus tekitati vaid varakahju. Keegi inimestest kannatada ei saanud. Maakohtu järeldus selle kohta, et Veikko Tõnisma oleks võinud oma seisundi tõttu toime panna veel raskema kuriteo, on oletuslikkku laadi ja sellega ei saa põhjendada vangistuse mõistmist. Kohtuotsust ei saa langetada oletuste pinnalt ja seda enam valitava karistuse liigi osas. Apellant rõhutab siinkohal, et Veikko Tõnisma pani toime vaid selle kuriteo, mille eest ta kohtu alla anti ja ainult selle teo eest saab ja tuleb teda karistada. Kõrvutades Maakohtu otsuses toodud hinnanguid joobes juhtimisele, võib leida sarnasusi Riigikohtu 05.03.2003.a lahendiga nr 3-1-1-26-03, kus kohtualune oli aga üle 30 korra karistatud liikluseeskirjade rikkumise eest, sh 13 korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ja vangistuse mõistmine oli ilmselgelt põhjendatud. Apellandi arvates ei muuda olukorda kergemaks ka asjaolu, et vangistus jäeti Veikko Tõnisma suhtes tingimuslikult kohaldamata. Vangistusest tingimuslikul vabastamisel on karistuse liigiks ikkagi vangistus. Apellatsioonikohtu istungil toetas kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited väärivad tähelepanu. Kohtukolleegium leiab, et Veikko Tõnisma on isikuks, kelle suhtes on võimalik kohaldada seaduses (
prg.424) ettenähtud kergemat karistusliiki e. rahalist karistust. Vaidlustamata maakohtu seisukohta, et alkoholijoobes juhtimine on tõsine rikkumine kuna see ohustab nii sõiduki juhti kui ka kaasliiklejaid, ei saa jätta märkimata, et siiski seaduseandja on pidanud võimalikuks sellise rikkumise eest rahalise karistuse mõistmist. Seega, ei välista selline väide rahalise karistuse mõistmist. Maakohus on küll otsuses esitanud omapoolsed põhjendused, miks peab vajalikuks mõista süüdistatavale karistuseks vangistuse, kuid kohtukolleegium leiab, et maakohtu põhjendused ei õigusta karistusliigi valikut. Veikko Tõnisma ei ole varem kriminaalkorras karistatud. See ei ole küll tema käitumist õigustav ega ka karistust kergendav asjaolu, kuid paratamatult tõstatab küsimuse, et kellele siis veel seaduseandja on võimaldanud rahalise karistuse mõistmist, kui mitte esmakordselt kuriteo toimepannud isikule. Paraku tuleb tunnistada, et kohtupraktikas on rahaline karistus kujunenud karistuseks sellistele
prg. 424 järgi kvalifitseeritava 5 kuriteo toimepannud isikutele, kellele on mõistetud tingimuslik vangistus ja kes panevad katseajal toime uue analoogilise kuriteo ja kellele tahetakse anda veelkordne võimalus reaalsest vangistusest pääseda.
prg. 44 lg 1 näeb ette võimaluse mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära e. piisavalt laiad piirid selleks, et igal konkreetsel juhul arvestada isiku süüd ja tema suhtumist õiguskorda. Kohtukolleegium leiab, et fakti, et Veikko Tõnisma on tasunud temale varem väärtegude eest mõistetud rahatrahvid ja suutis tasuda ka arutatava kuriteoga seonduvalt tekitatud materiaalse kahju ca 88000 krooni, ei saa kasutada tema vastu ning põhjendada sellega temale vangistuse mõistmist väites, et materiaalsed väljaminekud ei ole tema jaoks porbleemiks ja ei mõjuta teda tulevikus hoiduma kuritegude toimepanemisest. Kohtupraktikas kinnistunud arusaamade järgi põhjendatakse tavaliselt nende kuritegude eest, kus sanktsioon näeb ette vangistuse kõrval ka rahalise karistuse vangistuse mõistmist just sellega, et isikul puudub sissetulek või et ta ei ole varem mõistetud rahatrahve tasunud. Ei saa pidada õigeks olukorda, kus ühed ja samad asjaolud on aluseks, miks kohus mõistab isikutele erinevad karistused – ühel juhul rahalise karistuse, teisel juhul vangistuse. Olenemata, kui materiaalselt kindlustatud isik on, saab ta aru, et sellised väljaminekud nagu Veikko Tõnismal tuleb kanda seoses kahju tekitamisega ja rahalise karistusega, on ilmselgelt mõttetud väljaminekud ning neid on võimalik vältida purjus peaga rooli istumata. Kohtukolleegium arvestab Veikko Tõnismale karistusmäära valikul tema süüd, mis tulenevad konkreetse kuriteo tehioludest – joobeaste raskus, kahju tekitamine aga samuti tema suhtumist õiguskorda - varasematest rahatrahvidest järelduste mittetegemine. Kergendava asjaoluna arvestab kohtukolleegium süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Neid asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium võimalikuks mõista Veikko Tõnismale rahalise karistuse alla sanktsiooni keskmäära, kuid tunduvalt üle sanktsiooni alammäära. Veikko Tõnisma keskmine päevasissetulek 2009.a. oli 545 krooni (34,83 eurot). Apellatsioonikohtu istungil esitas süüdistatava lepinguline kaitsja adv. Meelis Masso taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks summas1058,64 eurot. Õigusabi teenusele kulutas kaitsja taotluse kohaselt 8 tundi – nõupidamine kaitsealusega ja teate koostamine – 1 tund, apellatsiooni koostamiseks kulutatud aeg – 8 tundi. Tunnitasu on on seega 108,65 eurot (8 tunni ees 869,20 ilma käibemaksuta). Arvestades kriminaalasja mahtu – tegemist on üheepisoodilise lihtsa faabulaga süüdistusega – ja apellatsioonimenetluse eset – vaidlustatakse karistust – on mõistlikuks ajakuluks 5 tundi, s.h. töö V.Tõnisma apellatsiooniga 4 tunni ulatuses, mitte 7 tunni ulatuses nagu seda taotleb kaitsja. Seega kuulub hüvitamisele 5 tunni eest 543,25 eurot, millele lisandub 13 eurot bürookulu, s.o. 556,25 eurot. Käibemaks nimetatud summalt on 111,25 eurot, kokku 654,50 eurot Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.4; 340 lg 2 p.4; 342-345 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse Veikko 6 Tõnismale mõistetud karistuse osas. KrMS prg. 185 lg 1 alusel mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt Veikko Tõnisma kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikus suuruses. Julia Katškovskaja Paavo Randma Malle Preimer
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.