Obsah (4)

§ 130§ 128§ 1043§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-288 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Kat

§ 130

lg 2 sätestatu ja leiab, et selle alusel tuleb süüdlaselt välja mõista mõistlik summa ja kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ei sõltu tervisekahjustuse või kehavigastuse ulatusest. Neid saab arvestatakse kahjusumma suuruse kindlakstegemisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Apellant- kannatanu toetab esitatud apellatsiooni, kuid täpsustab süüdistatavalt väljamõistetava kahjusumma suurust. Leiab, et väljamõistmisele kuuluvaks summaks võiks olla 250 000 krooni. Kaitsja apellatsiooni palub jätta rahuldamata. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palub teda õigeks mõista. Kaitsja taotleb maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsusega T.Pikpoomi õigeksmõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on süüdimõistev otsus seaduslik ja selles osas palub jätta otsus muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu apellatsiooni palub rahuldada ja mõistlik kahjusumma süüdlaselt välja mõista. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kannatanu poolt vaidlustatud tsiviilhagi puudutavas osas on kannatanu apellatsiooni väited asjakohased. Maakohus on tsiviilhagi rahuldamata jätmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust mis toob kaasa otsuse osalise tühistamise.
3. Kaitsja apellatsioonis väidetud KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumise kohta leiab kolleegium, et kohus on otsuses esitanud asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näidanud ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad. Seega ei saa nõustuda kaitsja väitega otsuses põhjenduste puudumisest. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et asjaolu, kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Siinjuures kolleegium osutab, et KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol on tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS 5 § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks, mitte aga apellandi poolt taotletud õigeksmõistva otsuse tegemise. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja etteheitega, et maakohus pole süüdistatava ütlusi arvestanud. Faktiliselt on maakohus arvestanud ühe tõendina ka süüdistatava ütlusi, kes on eitanud temale süüksarvatud kuritegude toimepanemisi. Sellisele järeldusele annab alust tõsiasi, et kuigi kannatanu andis kogu süüdistuse sisu kinnitavaid ütlusi, on kohus kuuest süüdistuses esitatud kuriteoepisoodist lugenud tõendatuks vaid kaks ja on andnud T. Pikpoomi tegevusele ka süüdistusest erineva juriidilise hinnangu. Maakohus on otsuses põhjendanud miks ta leidis, et kogu süüdistuse mahus pole T.Pikpoomi süüline käitumine tuvastatud. Samuti on esitanud oma põhjendused ja analüüsinud tõendeid, millede kogumile toetuvalt on tõendatud kahel juhul kannatanu väärkohtlemine. Kõik kahtlused, mida polnud võimalik kõrvaldada, on kohus tõlgendanud süüdistatava kasuks.
4. Kaitsja apellatsioonis taotletakse esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning T.Pikpoomi õigeksmõistmist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. 26.12.2007 aastal kannatanu suhtes vägivalla toimepanemise on maakohus lugenud tõendatuks nii kannatanu ütluste kui neid kinnitava tunnistaja E.L. ütlustega. Kolleegium leiab, et apellandi väited sellest, et E.L. kuritarvitab alkoholi, pole iseenesest aluseks tema ütluste õigsuse kahtluse alla seadmiseks. E.L. on andnud ütlusi sellest, et ta läks kannatanu järjekordse appi karjumise peale kööki ja nägi et kannatanu R.K. oli pikali põrandal ja süüdistatav hoidis kannatanut juustest kinni. Kui koer tuli kööki, haaras süüdistatav koera ja viskas kannatanut/ 2 kd. t.lk. 24/. Seega on tunnistaja andnud ütlusi tõendamiseseme asjaoludest ja seda tema poolt nähtu alusel. Selline tema enda vahetult kogetul pole puutumust kannatanu ema poolt tehtud märkemetega millele eksitavalt viitab apellant. Kohtuistungil antud tunnistaja E.L. ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi 2007 aasta 26 detsembril juhtunu kohta ning tuvastatud kannatanu pikali põrandale paiskamine, juustest kinnihoidmine on käsitatav KarS § 121 ettenähtud teisele isikule valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. 6 30.06.2008 kuriteo toimepanemise on kohus lugenud tõendatuks kannatanu ja tunnistaja T.K. ütlustega ning kannatanu patsiendikaardil kajastatuga. Kolleegium, toetuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-67-10 märgitule, leiab, et patsiendikaart on dokumentaalne tõend, mis annab teavet kannatanu tervislikust seisundist, seega sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Samas aga teo toimepanija ja toimepanemise asjaolude suhtes patsiendikaardil sisalduv teave, mis on kaardile kantud kannatanu ütluste alusel, on kohtus arvestatav vaid kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on tõendiks antud juhul patsiendikaardil sisalduvad andmed R. K. tervisliku seisundi kohta / 1 kd. t.lk. 19-20/, muuhulgas sellest, et 01.07.2008 aastal oli kannatanul parema silma kohal hematoom. Kannatanu ristküsitluse käigus tervisekaardile märgitud ütluste avaldamist ei taotletud, mis annab aluse järelduseks, et vastuolu kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste ja patsiendikaardil sisalduva vahel menetluspooled ei tuvastanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega tunnistaja T.K. poolt antud ütluste tõendina käsitamise kohta. Nimelt on maakohus süüdistust kinnitava tõendina hinnanud tunnistaja T.K. ütlusi sellest, et kannatanu R. K. on tema patsient. 01.07.2008 aastal käis R. K. tema vastuvõtul ja tal oli hematoom parema silma kohal. Kaitsja taotluse alusel avaldati tunnistaja ristküsitluse käigus patsiendikaardil tema poolt märgitu. Tunnistaja kinnitas ka istungil kaardile kantu õigsust. Seega on T.K. ütlused kannatanul näos hematoomi olemasolust 01.07.2008 nii kannatanu ütlusi ja süüdistust kinnitav tõend sellest, et kannatanut oli näkku löödud. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli teda löönud T.Pikpoom. Kolleegiumil puudub alus selles osas kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada. Apellani viited KrMS § 68 lg-le 5 pole antud juhul puutumuses tunnistaja poolt antud ütlustega R. K. hematoomi olemasolust kuna ütlus on antud tunnistaja poolt vahetult nähtust aga mitte kannatanu poolt temale edastatust. Teise isiku näkku löömine, mille tagajärjel tekib hematoom on käsitatav KarS § 121 ettenähtud koosseisulise tunnusena, valu tekitanud tervise kahjustamisena.
5. Kannatanu apellatsioonis esitatud väited tsiviilhagi täies mahus rahuldamata jätmise ebaseaduslikkusest annavad aluse kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks.

§ 130

lg 2 kohaselt tuleb tervise kahjustamisel kannatanule välja mõista mõistlik rahasumma. Riigikohus on sedastanud/ nt otsused nr 3-2-1-81-05, 3-2-1-19-08/, et

§ 128

lg 5 järgi on mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused.

§ 130

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Mittevaralise (moraalse) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega 7 arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Samas ei pea kohus omal algatusel koguma tõendeid hüvitise suurust mõjutada võivate asjaolude kohta. Seega eeldatakse

§ 130

lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Maakohus jättis mittevaralise kahju nõude rahuldamata põhjendusega, et tervisekahjustuse ulatuse ja süüdistatava käitumise vahel põhjuslik seos puudub ja 500 tuhat krooni pole proportsionaalne kahe väärkohtlemise episoodiga. Samas on aga maakohus lugenud tuvastatuks T.Pikpoomi õigusvastase käitumisega kannatanule füüsilise valu tekitamise ja ka tervise kahjustamise, kuid jätnud selle eest mõistliku summa ilma igasuguse põhistuseta välja mõistmata.

§ 1043

näeb ette õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ja nimelt kehtestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Antud juhul on tuvastatud T.Pikpoomi süüline käitumine kannatanu R. K. suhtes kahel korral vägivalla kasutamises ning võttes aluseks tuvastatud ja tõendatuks loetud süüdistuse mahu on tuvastatav ka põhjuslik seos tema tegevuse ja kannatanule tekitatud valu ja vigastuse vahel. Seega oli kohtul seaduslik alus ja ka kohustus kindlaks määrata mõistlik rahaline hüvitis, mida süüdlane kannatanule peab maksma. Vaidlustatud otsusega tuvastatud tervisekahjustus, hematoom silma ümber ning maha paiskamine ja juustest kinnihoidmine on kindlasti valu tekitavad ja hematoom ka pikema aja vältel, kuid kahjustused pole jäävad või sellised, mis tugevasti mõjutaksid kannatanu edasist elukvaliteeti. Samas võib selline süüdlase käitumine tekitada kannatanul teatava hirmutunde, mis võib olla takistuseks vähemalt mingi aja jooksul suhete loomisel. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt kannatanu- apellandi poolt ringkonnakohtus taotletud 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot pole aga kooskõlas hüvitise määramisel arvestatavate asjaoludega ning on vastuolus ka kohtupraktikaga. Kolleegium viitab lahenditele nr 2-05-2202, kus oli samuti tegu peksmisega ja seda jõhkramal viisil võrreldes käesoleva süüdistusega ja hüvitise suuruseks määrati 15 000 krooni, nr 2-04442 kus oli perevägivalla juhtum ja hüvitiseks oli 2000 krooni, nr 1-08-18076 röövimisel kehavigastuste tekitamise eest mõisteti hüvitiseks 7500 krooni. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul tõendatuks loetud vägivallategude eest saab lugeda mõistlikuks hüvitamisele kuuluvaks rahasummaks 1500 eurot. 10. Süüdlasele mõistetud karistust pole eraldi vaidlustatud. Maakohus on T.Pikpoomi karistanud rahalise karistusega, mis on kuriteo eest kohaldatav kergeim põhikaristus. Kohtukolleegium leiab, et karistuse liik ja määr on maakohtu poolt piisavalt põhistatud ning kooskõlas seadusega ja karistuse mõistmise osas kohtuotsuse muutmiseks ringkonnakohtul seaduslikud alused puuduvad. 11. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-61-08 on sedastatud põhimõte, et kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu 8 vähendamise kohta. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele ning selles osas pole otsust vaidlustatud, et kogu süüdistuse mahus pole T.Pikpoomi süüline käitumine tõendatud. Seega on maakohus süüdistuse mahtu vähendanud, kuid otsuse resolutiivosas selline järeldus ei kajastu. Ringkonnakohtul on võimalik selline minetus kõrvaldada ja T.Pikpoom nendes episoodides õigeks mõista. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 5,

§ 127lg 6, § 128 lg 5, § 130 lg 2, § 1043, Ts

MS § 233 lg 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20. jaanuari 2011 otsuse kriminaalasjas nr 1-10-288 osaliselt. Kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. Kannatanu apellatsiooni rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA URMAS REINOLA 9