1-10-12029/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 12029 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. aprill 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Ernest Smirnovi süüdistus KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. veebruari 2011.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Ernest Smirnov Prokurör Kati Maitse-Pärkna Süüdistatav Ernest Smirnov isikukood 37508230235, XXXXXXXXXXXX, elukoht XXX XXXX XXXXXXXX XXXX XXX XXXX XXXXXXXX, töötab OÜ-s B., karistatud 12.03.1998.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 142 lg 3 p 4 järgi 5-aastase vabadusekaotusega, 07.09.2001.a määrusega vabastatud tingimisi ennetähtaegselt, kandmata karistus 6 kuud ja 28 päeva, karistus kantud, kustumata, viibis vahi all 01.10.2009 – 12.01.2010.a. Kaitsja Adv Nadežda Kikkas RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. veebruari 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 01.02.2011.a otsusega tunnistati Ernest Smirnov süüdi KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 8 järgi ja karistati 1 aasta ja 4 kuulise vangistusega. Eelvangistuses viibitud 3 kuud ja 12 päeva arvati karistusaja hulka. KarS § 74 lg 1 alusel jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata 18-kuulise katseajaga. Tsiviilhagi katteks mõisteti temalt AS A. kasuks välja 31 139.16 eurot. E. Smirnov tunnistati süüdi selles, et ta 12.07.2009.a kella 3.12 -3.15 paiku grupis tuvastamata isikutega tungis Tallinnas XXXXX XXX XX S. AS A. kuuluvasse G. kauplusse, lõhkudes kaupluse akna sõiduautoga VW aknasse tagurdades ning varastas kauplusest erinevaid käekelli ja kuldehteid kokku 436 940.98 krooni väärtuses. APELLATSIOONI SISU Ernest Smirnov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist. Ta leiab, et teda on süüdi tunnistatud puudulike tõendite alusel. Nagu maakohtuski, selgitab E. Smirnov, et tema veri võis sattuda sündmuskohale seeläbi, et ta vigastas ta oma kätt ning kinda, mis oli tugevalt verega määrdunud, viskas ta oma maja juures prügikonteinerisse, mille juurde on vaba ligipääs igaühel. Tema vigastatud kätt nägi sel päeval ka V. esindaja, kes tema juures kodus käis. Ta on kindel, et firma esindajale meenuks need asjaolud, kuid uurijaid see ei huvitanud. E. Smirnov heidab uurimisele ette, et üle ei ole kuulatud tema naabreid, kes saavad iga päev jälgida tema toimetusi. Nad võisid teda näha ka kuriteo toimepanemise ajal. Ta tegeleb ehitusäriga ja 9 aastat, tal ei ole mingit pistmist kriminaalsete asjadega, elab kahekesi oma 4,5 aastase pojaga. Isegi prokurör leidis, et ekspertiis, mis teostati tema haavaarmide suhtes, ei andnud midagi. Samas mõisteti ekspertiisikulud ikkagi temalt välja. Uurimine ei olnud pädev, oli ühekülgne. E. Smirnov möönab, et sündmuskohalt leitud DNA on vaieldamatu fakt, kuid keegi pole uurinud, kuidas see sinna sattus, kellelgi ei tekkinud küsimustki. Samuti ei uuritud teisi võimalikke versioone, lihtsalt veeretati süü tema kaela. Samuti ei võetud vaevaks koguda tema kohta iseloomustavat infot, milles vast leiduks ka alibid kinnitavad asjaolud. Palub pöörata tähelepanu sellele, et kahtlustatavana peeti teda kinni alles 2 kuud pärast kuriteo toimepanemist ning ei pea mõeldavaks, et ükski kurjategija, kes jätab oma DNA kuriteopaika, ei püüaks leida endale alibid. Apellant on seisukohal, et kuritegu ei saa lugeda avastatuks. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 2 Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. Kaitsja leidis, et piisavad tõendid E. Smirnovi süüditunnistamiseks siiski puuduvad ning et kohtuarstliku ja jälje kompleksekspertiisi käigus antud arvamus tuleb tõendina kõrvale jätta, kuivõrd pole jälgitav, milliste uuringute alusel eksperdid arvamuseni jõudsid. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioon alust. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus otsuse tegemisel arvestanud ei ole, apellatsioonis ei esitata. Seetõttu tuleb rõhutada, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. See põhimõte tuleneb Riigikohtu praktikast (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-148-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. Maakohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud ja need on jälgitavad. Tõsi, et E. Smirnovi süüditunnistamine tugineb sisuliselt ühele tõendile – vahetult pärast kuriteo toimepanemist sündmuskohalt, kaupluse vitriinklaasilt leitud vereplekkide analüüsil saadi DNA täisprofiilid, mis on kokkulangevad Ernest Smirnovi võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-94-04 ja 3-1-1-109-10) võib süüdimõistev kohtuotsus tugineda ka vaid ühele tõendile. Tuleb märkida sedagi, et nimetatud otsustes on analüüsitud juhtumeid, kus selleks üheks tõendiks on üksnes kannatanu ütlused ning teisel juhul üksnes kaaskohtualuse ütlused. Käesoleval juhul on tõendiks DNA eksperdi arvamus, mida ei ole kahtluse alla seadnud ka süüdistatav ise. Apellatsioonis esitatud versiooni vere oma sattumise kohta kuriteopaigale esitas E. Smirnov ka kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel. Selle versiooni kontrollimiseks määras menetleja kohtuarstliku ja jälje kompleksekspertiisi, mille käigus jõudsid eksperdid arvamusele, et E. Smirnov võis vigastada oma kätt enda poolt väidetud ajal ja viisil, kuid võimalikuks ei saa pidada verejälgede sattumist sündmuskoha vaatluse fotodel olevale klaasile E. Smirnovi poolt kirjeldatud viisil. Kaitsja leidis, et nimetatud eksperdiarvamus ei ole tõendina aktsepteeritav, kuivõrd ekspertiisiakti põhiosas ei ole uuringute kirjeldust, hindamise andmeid ja eksperdiarvamuse põhjendust, st ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Kohtukolleegium 3 kaitsjaga ei nõustu ning leiab, et uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus on ekspertiisiaktis arusaadaval määral esitatud. Samas märgib kohtukolleegium, et ka selle eksperdiarvamuse kõrvalejätmise korral saab keskmise elukogemuse ja tavateadmistega inimene aru (silmas pidades vere hüübimisvõimet, süüdistatava poolt kirjeldatud kindamaterjali ja kinda asukohta süüdistatava elukohas Vaskjala külas prügikastis), ei ole E. Smirnovi versioon lihtsalt tõenäoline ega eluliselt usutav. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-7405; 3-1-1-61-08; 3-1-1-3-10 jt), et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muuhulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus. Mis puudutab apellandi etteheidet, et üle pole kuulatud tema naabreid, siis kohtukolleegium möönab, et naabrid võisid tõepoolest 2009.a suve hilisõhtutel E. Smirnovi oma aias näha, kuid pole kuigi tõenäoline, et naabrid saaksid usaldusväärset infot anda selle kohta, kus viibis E. Smirnov
5. juuli 2009.a öösel kella kolme paiku. Samuti ei kummuta maakohtu järeldusi E. Smirnovi väited enda töötamise ja kuriteo motiivi puudumise kohta. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt kuuluvad ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud menetluskulude hulka. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdistatav. Pidades silmas kohtuarstlikku ja jälje kompleksekspertiisi, siis see ekspertiis määrati ju süüdistatava enda versiooni kontrollimiseks, seega teatud mõttes tema huvides ning alust E. Smirnovi ekspertiisitasu maksmisest vabastamiseks ei ole. Ülaltoodust lähtudes leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 01.02.2011.a otsuse muutmata ja Ernest Smirnovi apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Paavo Randma