oktoobri 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Sergei Horevi kaitsja Sirje Must Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Sergei Horev elukoht: XXX; isikukood: 33809250266 varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Sirje Must RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, 2; § 340 lg 2 p 1 tühistada Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-13024 täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus. Tulenevalt
lg 1 Sergei Horev õigeks mõista süüdistuses
Tõkend – vahistamine tühistada ja vabastada Sergei Horev viivitamatult vahi alt. Asitõend – puust vai – hävitada. 1 Menetluskulud - ekspertiisitasud summas 2875 krooni, toimikumaterjalidest koopiate tegemise kulu 97 krooni 60 senti ja menetlusest osavõtjatele hüvitatud kulud summas 1157 krooni 10 senti, kannab KrMS § 185 lg 1 alusel riik. Apellatsioon rahuldada. KrMS § 314 p 6 ja Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib Sergei Horevil hüvitise taotlemise õigus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahjule vahi all viibitud aja eest, perioodil 09.juuli 2006 kuni 04.veebruar 2008, so. 576 päeva. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 05.veebruarist 2008. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 25.veebruarist 2008. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 26.veebruarist 2008. Esimese astme kohtu otsuse sisu Maakohus mõistis Sergei Horevi süüdi
Maakohus arutas Sergei Horevile
järgi esitatud süüdistust selles, et tema 09.07.2006 kella 12.30 paiku Põlva maakonna Mikitamäe valla Lüübnitsa külas, bussipeatuse läheduses, omavahelise tüli pinnal tekkinud vastastikuse kakluse käigus järgnes tema eest oma kinnistule taganenud S.J ja lõi puuteibaga S.J korduvalt pea piirkonda, kui S.J end kaitstes ründas puuteibaga S. Horevit. S. Horev põhjustas oma tahtliku tegevusega S.J aju-kolju tömptrauma koos otsmikuluu killunenud ja joonmurdude ning oimuluu joonmurruga paremal, peaajupõrutuse kelmetealuste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse ning milliste eluohtlike vigastuste tõttu S.J suri sündmuskohal. Vastastikuse kakluse käigus löökidest rusikatega tekitas S. Horev S.J tahtlikult ka veel põrutushaavad, nahaalused verevalumid ning nahakriimustused-marrastused pea piirkonnas, parema silma sidekestaaluse verevalumi ning nahaalused verevalumid mõlemal ülajäsemel, millised on tekitatud pea piirkonda suunatud löökide pareerimisel ning nahamarrastused paremal üla-ja vasakul alajäsemel. 2 S. Horev end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav sai küll aru, et tema põhjustas S.J surma, kuid see juhtus, kuna süüdistatav kaitses ennast S.J ründe eest. S. Horev avaldas kahetsust, et nii juhtus, kuid S.J tappa ta ei tahnud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kohtu poolt uuritud tõenditega nende kogumis ja vastastikuses seoses tõendatud S. Horevi poolt 09.07.2006 kella 12.30 paiku Põlva maakonna Mikitamäe valla Lüübnitsa külas, bussipeatuse läheduses S.J omavahelise tüli käigus puuteibaga korduvalt pea piirkonda löömine, mille tagajärjel S.J tekkis aju-kolju tömp trauma koos otsmikuluu killunenud ja joonmurdude ning oimuluu joonmurruga, peaajupõrutus, kelmetealused verevalumid, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Aju-kolju tömp trauma peaajupõrutuse ja kelmetealuste verevalumitega põhjustas S.J surma sündmuskohal. Ülalkirjeldatud vigastuste esinemine S.J on tõendatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Asjaolu, et vigastused tekitas S. Horev, lüües kannatanule korduvalt 1,5 m pikkuse ja 5,8 cm läbimõõduga puust vaiaga vastu pead, on tõendatud eelkõige tunnistajate P.J , I.R , I.U ja K. G ütlustega, kes kõik kinnitavad, et nad nägid, et S. Horev peksis maas lamavat S.J teibaga pea piirkonda ning lööke oli mitu. Teibaga löömise algust, seda, kui S.J oli veel püsti, nägid nii tunnistaja I. U kui ka tunnistaja A. J. I. U ütluste kohaselt tõmbas S. Horev S.J varrukast nii, et viimane kukkus pikali ja siis hakkas peksma, A. J sõnul oli puuteivas alguses isa S.J käes, kelle löök S. Horevit ei tabanud ning seejärel sai teiba enda kätte Horev, kes lõi isa kahel korral vastu pead. Kuigi nimetatud tunnistajate ütlused on detailides erinevad, ei saanud neid pidada ebausaldusväärseteks. Tõenäoline on, et tüli ja kakluse käigus selles osalejad ei olnud fikseeritud asendis ja nii ei pruukinud iga tunnistaja märgata kõiki Horevi ja J. liigutusi. Arvestada tuli ka asjaoluga, et A. J oli sündmuse alguses toas ja nägi seda aknast, kui ta välja jooksis, siis isa juba lamas. Seetõttu ei näinud tema tõenäoliselt kogu sündmuste käiku. Nii A. J kui ka P.J ja I.R kinnitavad, et S.J tõstis oma käed kaitseks löökide eest näo ette. Ka süüdistatav S. Horev ei eita, et ta lõi puust teibaga, mille S.J maast lahti tõmbas, ühel korral S. J , millise löögi tagajärjel viimane kukkus. Enne seda oli S.J löönud teda sama teibaga vastu kätt. Nimetatud tunnistajate ütlused, samuti süüdistatava enda ütlused haakusid sündmuskoha vaatluse protokollis fikseeritud sündmuskoha olustikuga, kus S.J surnukeha läheduses on näha puidust vai ja postkast, samuti tunnistaja R.R ütlustega, kes viibis autos, mille peatas A.J ja nägi sündmuskohta ning tegi kindlaks seal viibinud isikud enne politsei saabumist. S. Horevi ütlused, et ta lõi S.J vaid ühel korral, on ümber lükatud kohtuarst-eksperdi arvamusega ning eksperdi ütlustega arvamuse selgitamiseks, mille kohaselt S.J esinenud koljuluude murrud viitavad vähemalt kahele tugevajõulisele löögile, samuti eelpoolviidatud tunnistajate ütlustega, kes kõik kinnitavad, et nägid rohkem kui ühte lööki, tegemist oli järjestikuste kiirete löökidega kannatanu pea piirkonda. S. Horevi tegu – puust vaiaga teise inimese pea piirkonda peksmine, mille tagajärjel tekkis kannatanul aju-kolju tömp trauma otsmikuluu killunenud ja joonmurdude ning oimuluu joonmuruga paremal, peaajupõrutuse, kelmetealuste verevalumitega –, mille tüsistusena tekkis peaajuturse ja saabunud tagajärg – S.J surm –, on põhjuslikus seoses. Pekstes teist inimest puust vaiaga, mille läbimõõt on 5,8 cm, mitmel korral elutähtsa organi – pea – piirkonda (kohtuarstliku ekspertiisi aktis sisalduva kohtuarstliku diagnoosi kohaselt paikneb enamus S.J vigastusi pea piirkonnas), tegutses S. Horev kohtu hinnangul teo suhtes otsese ning tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Vigastuste iseloomu – luumurrud, sealhulgas killunenud murd – põhjal võib öelda, et löögid olid tugevad. Tunnistajate ütlustega on 3 tõendatud, et kannatanu kukkus pikali ning süüdistatav jätkas tema löömist ka pärast seda, kui kannatanu ei olnud suuteline osutama enam mitte mingisugust vastupanu („S.J lasi käed näo eest ära vajuda“) Nimetatud asjaolu tõendab S. Horevi tahtlust ka saabuda võiva tagajärje suhtes. Tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasemel on võimalik ette näha teise inimese korduvalt pea piirkonda raske esemega löömise tagajärjel kannatanu surma saabumist. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma ka S.J surma saabumise võimalikkust ning tema tegu vastab
§-s 113 sätestatud süüteokoosseisule – teise inimese tapmine.
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Osundatud paragrahvi 2. lõige sätestab, et isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega liigset kahju tekitab. Hädakaitseseisundi esinemise tuvastamiseks tuleb vaadelda süüdistatava ja kannatanu käitumist, mis eelnes süüdistatava poolt kannatanu surma põhjustanud vigastuste tekitamisele. S. Horev ise on kirjeldanud eelnenud sündmuste käiku selliselt, et tema istus koos A.K ning kahe kaukaasiapärase perekonnanimega vennaga Lüübnitsa küla klubi juures ja jõi õlut. S.J tuli samuti nende juurde ja hakkas norima ning vennad (T) talutasid ta minema. Mõne aja pärast tuli S.J tagasi ja solvas süüdistatavat ning sellest sai alguse kaklus, mis lõppes kannatanu surmaga. S. Horevi ütlusi tüli ja kakluse alguse kohta kinnitavad ka tunnistaja A. K ütlused. Tema sõnul lõi esimesena S.J ning S. Horev kukkus ühel korral S.J löögist põõsastesse, kus viimane lõi teda ka jalaga. Seejärel sai S. Horev püsti ning süüdistatav ja kannatanu liikusid vastastikku lööke jagades edasi bussijaama suunas. Tunnistaja A. K ei näinud kakluse lõppu, kuid kui Horev tema juurde naasis, ütles ta tunnistajale, et S.J sai kõvasti pihta ja lamab. Tunnistaja A.J nägi seda momenti, kui S.J lõi S. Horevit puust vaiaga ja seejärel S. Horev sai vaia enda kätte ning asus J peksma, jätkates peksmist ka pärast seda, kui J kukkus. Ülalkirjeldatud tõendite põhjal kohus leidis, et kannatanu surma põhjustanud kehavigastuste tekitamise ajal ei olnud süüdistatav S. Horev hädakaitseseisundis. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2002) § 28 kommentaaris 10.4 on väljendatud seisukoht, et vastastikuses kakluses, kus kaitsja ja ründaja rollid vahelduvad sündmuste käigus, ei teki kaitseseisundit. Küll tekib see seisund aga siis, kui üks pooltest soovib kaklust lõpetada või on juba võitlusvõimetu. S. Horevil võis hädakaitseseisund vaadeldavas konfliktsituatsioonis esineda lühikese ajavahemiku jooksul, kui S.J haaras maasse kinnitatud vaia ja lõi sellega S. Horevi suunas (A.J sõnul lõi mööda, S. Horevi sõnul tabas kätt). Pärast seda õnnestus süüdistataval ründevahend enda kätte saada ja kohtu hinnangul lõppes sellega hädakaitseseisund. Kui kannatanu oli ründaja löögist kukkunud (mis on tõendatud S. Horevi enda ja tunnistaja A.J ütlustega) ning ründevahend oli S. Horevi käes, ei esinenud tema suhtes enam mingit rünnet ning ei olnud alust karta ka ründe jätkumist. Kuigi kohtuarst-eksperdi ütluste kohaselt ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises järjekorras surma põhjustanud vigastusi tekitanud löögid kannatanut tabasid, on tõendatud kannatanul enesekaitsele tüüpiliste küünarvarte nahaaluste vigastuste esinemine. Peksmist pealt näinud tunnistajad kinnitavad, et S.J oli tõstnud käed näo kaitseks üles ning peksmine jätkus ka veel siis, kui kannatanu käed alla vajusid. Seega ei olnud enam mingit vajadust kannatanule kahju tekitamiseks, kaitse oli lubamatu. Ka S. Horev 4 ise ei ole põhjendanud oma käitumist enesekaitse või hirmuga kannatanu ees, vaid öelnud, et pärast S. J saadud lööki teibaga ja seejärel teiba enda kätte saamist tundis ta valu ning oli stressis – seisukorras, et ei mäleta, kuhu ta J lõi. Juba maas lamava ründe toimepannu tapmist võib tõlgendada kui kättemaksuakti. Kohtus uuritud tõenditele toetudes ei saa väita siiski ka seda, et kannatanu S.J soovis kaklust lõpetada, millest tulenevalt hoopis tema sattus hädakaitseseisundisse. Süüdistusaktis on põhjendatud seisukohta, et kannatanu soovis kaklust lõpetada tema väidetava põgenemisega oma kodu suunas, kuid ainuüksi jalanõude kaotuse põhjal ei saa väita, et S.J põgenes. Lahtised suvejalatsid võisid jalast ära tulla ka kakluse käigus liikudes. Kähmluse kandumine S.J kinnistule võis samuti olla juhuslik, või tingitud sellest, et kannatanu soovis maast lahti tõmmata vaia, mille külge oli kinnitatud postkast, et kasutada seda ründevahendina. Kuna S. Horevil ei esinenud õigusvastase teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundit, ei saa rääkida ka hädakaitse piiride ületamisest. S. Horev on süüvõimeline ning kuna tema süüd ja toimepandu õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud, tuli talle mõista karistus
Karistuse mõistmisel arvestas kohus tulenevalt
§-dest 56 lg 1, 57 ja 58 lisaks süüle karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoidumast süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. S. Horevi süü suurust hinnates võttis kohus arvesse, et pannes teo – teise isiku peksmise – toime küll otsese tahtlusega, ei ole tuvastatud temal otsest tahtlust tagajärje – teise isiku surma suhtes. Tagajärje suhtes kaudse tahtluse kui nõrgima tahtlusvormi esinemine tuleb lugeda süüd vähendavaks asjaoluks. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus kannatanu T.J tekkinud varalise kahju vabatahtliku hüvitamise ning puhtsüdamliku kahetsuse, mida ta on kohtuistungil juhtunu suhtes väljendanud.
§-s 58 sätestatud karistust raskendavad asjaolud puudusid. S. Horev on isik, keda ei ole varem karistatud ei kuritegude ega ka väärtegude toimepanemise eest. Arvestades, et süüdistatav on pensionär, kuid tema varasematest töökohtadest, kus ta töötas autojuhina, antud iseloomustused kirjeldavad teda kui positiivse ellusuhtumisega, distsiplineeritud töötajat, ei olnud alust arvata, et süüdlane võiks veel edaspidi süütegusid toime panna. Ka S. Horevi abikaasa S.H ning tunnistaja V.P ütluste põhjal võis järeldada, et S. Horev oli rahumeelne ja töökas inimene ning tasakaalutu oli pigem kannatanu S.J . Viimasel oli probleeme alkoholiga, mida tõendab lisaks tunnistajate ütlustele ka tema karistusregistri väljavõte. Kohus võttis karistuse mõistmisel süüdlasele arvesse ka kannatanu käitumist vahetult enne tema suhtes süüteo toimepanemist, mis võis mõjutada süüdlase tahet süüteo toimepanemiseks. Kannatanu alustas kaklust ning tema löögi tagajärjel oli süüdlane kukkunud ja kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt murdnud vasaku kodarluu kaugmise otsa. S. Horevi ütluste põhjal sai teha järelduse, et just füüsiline valutunne oli üheks faktoriks, mis mõjutas tema käitumist süüteo toimepanemisel. Seadusandja ei ole sätestanud
Seetõttu ei olnud võimalik kohtul kaaluda S. Horevile kergema karistusliigi valimist. Vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist või kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära ei pidanud kohus, arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid, põhjendatuks. Kohus pidas siinkohal silmas inimese elu kui erilise väärtuse kaitse vajadust, mille peab muuhulgas tagama õiguskord. Kuna aga S. Horev on suhteliselt eakas inimene, ei pidanud kohus, arvestades ka 5 tema tervislikku seisundit, põhjendatuks vangistuse mõistmist
Apellatsioonis esitatud taotluste sisu S. Horevi kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2007 otsuse ja teha uue, õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on S. Horev esmalt antud kohtu alla süüdistuses
§-de 28 lg 2 ja 113 järgi. Kohus ei pidanud võimalikuks kohaldada asjas lühimenetlust ja saatis kriminaalasja KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel tagasi prokuratuuri, kuna kriminaaltoimiku materjalid ei olnud piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Seejärel esitati S. Horevile uus süüdistus
järgi, kuigi enne uue süüdistusakti koostamist ei kogutud kriminaalasjas täiendavalt tõendeid ega tehtud ühtegi menetlustoimingut. Uus süüdistus esitati S. Horevile samade tõendite pinnalt, millest lähtudes oli talle varem esitatud süüdistus
Kaitsja leiab, et süüdistuse positsioon võib muutuda ainult uute asjaolude ilmnemisel kohtuliku uurimise käigus. S. Horevi kriminaalasjas uusi asjaolusid enne uue süüdistuse esitamist ei ilmnenud. Kaitsja leiab, et S. Horev tegutses S.J teibaga lüües hädakaitseseisundis ja tema käitumises puudus
§-st 28 lg 1 tulenevalt õigusvastasus. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et S. Horevil ei esinenud õigusvastase teo toimepanemisel hädakaitseseisundit. Nimetatud järeldusele on kohus jõudnud tuginedes Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2002) § 28 kommentaaris väljendatud seisukohale, et vastastikuses kakluses, kus kaitsja ja ründaja rollid vahelduvad sündmuste käigus, ei teki kaitseseisundit. Küll tekib see seisund aga siis, kui üks pooltest soovib kaklust lõpetada või on juba võitlusvõimetu. Kohus on jõudnud meelevaldselt järeldusele, et S.J ja S. Horevi vahel oli kaklus. Kohus on jätnud täielikult kõrvale A. K ütlused, et rünnatava rollis oli peamiselt S. Horev. Maakohtu hinnangul võis hädakaitseseisund esineda S. Horevil lühikese ajavahemiku jooksul, kui S.J haaras maasse kinnitatud vaia ja lõi sellega S. Horevit. Kohtu hinnangul lõppes S. Horevi hädakaitseseisund, kui süüdistataval õnnestus ründevahend enda kätte saada. On arusaamatu, millele tuginedes on kohus taolisele järeldusele jõudnud. Kaitsja veendumuse kohaselt tegutses S. Horev hädakaitseseisundis. S.J oli S. Horevist oluliselt noorem, heas toitumuses tugev mees. Ilmselgelt ei olnud S. Horev S.J võrdne vastane. Jõudude ebavõrdne vahekord ja S.J äkiline iseloom, mis oli üldteada, tekitasid S. Horevis hirmu. S.J oli eelnevalt algatanud tüli S. Horeviga, peksnud viimast käte ja jalgadega ning haaranud ründeks teiba, millega ka lõi S. Horevit. S. Horevi tervis ja elu oli ilmselgelt ohus ja tema tegevus suunatud enda kaitsmisele ja rünnete tõrjumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 25.03.2004 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04 hädakaitse kohta selgitanud järgmist: hädakaitse tegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushuve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. /—/ Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja 6 õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. /—/ Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushuve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on hädakaitseseisundi ja hädakaitse piiride ületamise küsimusi analoogselt käsitlenud ka oma 25.05.2004 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-38-04 ja 04.02.2005 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04. Seetõttu ei ole maakohus õigesti määratlenud hädakaitseseisundi lõppu. S.J ründed S. Horevi vastu ei oleks ilmselt lõppenud pärast seda, kui S. Horevil õnnestus enda kätte saada teivas, millega S.J teda lõi. Edasiste rünnete oht oli reaalne ja S. Horevi tegevus oli suunatud edasiste rünnete täielikule lõpetamisele ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. S. Horevi poolt valitud kaitsevahend oli sobilik, kuivõrd see vastas ründe iseloomule, intensiivsusele ja ohtlikkusele ning lõpetas S.J ründed. Ekspertiisiaktis on ära toodud S.J vigastused ja kannatanu surma põhjus, s.o kaks tugevat lööki pähe. Ekspert kuulati üle ka kohtuistungil, kus ta jäi oma ekspertiisiaktis toodud seisukohtade juurde. Samas nentis ekspert kohtuistungil, et ekspertiisi põhjal ei ole võimalik öelda, millal ja millises järjekorras eluohtlikud löögid toimusid. Pärast seda kui S.J lõi S. Horevit teibaga, üritas S. Horev S.J ilt teivast ära võtta ning sellest tekkis rüselus, mille käigus S.J , kes oli tugeva kehaehitusega heas toitumuses mees, võis suure tõenäosusega endale teiba vastu pead tõmmata, tekitades nii iseendale vigastusi, mida hiljem ekspertiisi käigus on peetud löökide tagajärjel tekkinuks. Kohtuistungil ära kuulatud tunnistajate ütlused on ebamäärased ja sisaldavad vastuolusid S. Horevi poolt S.J antud hoopide arvu ja pealt nähtud sündmuste käigu kohta. Samuti on vastuolulised tunnistajate ütlused selle kohta, millisest hetkest alates nad sündmusi pealt nägid. A.J ütluste kohaselt lõi S. Horev kannatanut 4 korda (2 korda pähe ja 2 korda rindkerre). Tunnistaja I.U väitis, et lööke oli 10 – kõik pea piirkonda. Tunnistaja P.J väidab, et lööke oli 5 ja löödi rindkerre. Tunnistaja I.R väidab, et lööke oli umbes 8 ja löödi nii pähe kui ka mujale. Tunnistaja K. G sõnul lõi S. Horev kannatanut palju kordi vastu pead. Ekspertiisiakti kohaselt oli kannatanu pead tabanud vaid kaks lööki. Seega on tunnistajate ütlused löökide arvu kohta vastuolus omavahel ja vastuolus ka ekspertiisiaktiga. Tunnistajate ütlused sisaldavad vastuolusid aja kohta, millisest hetkest nad sündmusi pealt nägid. Nii on tunnistaja A.J andnud vastuolulisi ütlusi selle kohta, kus ta sündmuste toimumise ajal viibis (toas või õues), milliseid sündmusi ta pealt nägi ja kes veel juhtunut nägid. Samuti on tema ütlused ajalist järgnevust silmas pidades segased. Tunnistajad P. J, I. U, K. G ja I.R lähenesid sündmuskohale aga mööda teed, ning nägid oma sõnul toimuvat pärast künka tagant välja tulemist. Seega nägid nad toimunut vaid osaliselt. Eeltoodust tulenevalt ei lükka tunnistajate ütlused ümber S. Horevil hädakaitseseisundi esinemist. Oluline on märkida, et S. Horevi ja S.J vahelise tüli algust ei näinud ükski kohtuistungil küsitletud tunnistajatest. Tüli ja kakluse algust nägi vaid tunnistaja A. K, kelle ütlused kohtuistungil avaldati. A. K ütlused kinnitavad S. Horevi ütlusi, mille kohaselt kakluse algatas ja selles aktiivsem-ründavam pool oli S.J , kes lõi S. Horevit korduvalt kätega ja kui S. Horev selle tagajärjel kukkus, ka jalgadega. S. Horevi tunnistuse kohaselt oli S.J see, kes haaras teiba ja lõi sellega teda. S. Horevi ütlusi kinnitas kohtus A. J, kelle sõnul oli puuteivas algselt S.J käes, kes lõi sellega S. Horevit. S. Horevi kinnitusel tabas löök teda vastu kätt. S. Horevil diagnoositi hiljem käeluumurd. Ekspertiisiakti kohaselt olevat see vigastus tekkinud küll kukkumisel, mille tõttu on kahtluse alla pandud S. Horevi ütlused, kes arvas, et sai käeluumurru löögist vastu kätt. Kahtlemata oli löök vastu purunenud luuga kätt S. Horevi jaoks valusam kui oleks olnud löök vastu tervet kätt. 7 S. Horev ei eita, et ta lõi S.J teibaga pea piirkonda, kuid tema sõnul oli lööke vaid üks, mitte nii palju, kui seda väidavad tunnistajad I. U, I.R ja K. G. Samas toimis ta seda tehes enesekaitseks. S.J oli eelnevalt rünnanud S. Horevit aktiivselt käte ja jalgadega, löönud teda teibaga ja kui S. Horevil õnnestus teivas enda kätte saada, lõi ta S.J sellega enesekaitseks, seni toimunud rünnete lõpetamiseks. Kahtlemata mõjutasid S. Horevi käitumist talle S.J poolt eelnevalt tekitatud valu ja kannatused. Kohtuotsuses on faktiliselt tähelepanuta jäetud S. Horevile tekitatud vigastused. Kohus on pööranud tähelepanu ainult väidetavalt S. Horevi poolt kakluse käigus S.J tekitatud kehavigastustele, mis on kohtuotsuse põhjenduses üksikasjalikult välja toodud. Kohtuotsusest jääb mulje, et S. Horev peksis jõhkralt kannatanut, tekitas talle hulgaliselt kehavigastusi ja tappis ta, saamata ise ühtegi kehavigastust. Tegelikkuses sai ka S. Horev kannatada S.J rünnakutes. 09.07.2006 peeti S. Horev sündmuskohal kinni ja hiljem fikseeris kiirabi tal käeluumurru ja marrastused põlvel. Patsiendikaardilt ei nähtu, et oleks läbi viidud S. Horevi meditsiiniline ülevaatus tema vigastuste arvu ja ulatuse kindlakstegemiseks. S. Horevi suhtes 12.07.2006 määratud kohtuarstliku ekspertiisiks anti eksperdile üle ainult S. Horevi ravidokumendid. Ekspert kinnitas kohtuistungil, et ekspertiisi tegemisel S. Horevit ennast meditsiiniliselt üle ei vaadatud. Seega ei ole võimalik kategooriliselt väita, et kindlaks on tehtud kõik S. Horevi vigastused. Juhul kui kohus, asja läbivaatamisel leiab, et kaitsja argumendid süüdistataval hädakaitseseisundi esinemise kohta ei ole veenvad, tuleks kaaluda S. Horevi teo kvalifitseerimist hädakaitse piiride ületamisena
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb tühistada täies ulatuses ning Sergei Horev õigeks mõista süüdistuses
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult lahendanud S. Horevi süüküsimuse süüdistuses
järgi, analüüsimata süüdistatava tegevust
§-s 28 (hädakaitse) sätestatust lähtuvalt. Maakohus pole 09.07.2006 kella 12.00 paiku Põlva maakonnas Mikitamäe vallas Lüübnitsa külas klubihoone ja bussipeatuse läheduses S.J ja S. Horevi vahel asetleidnut käsitlenud nende lahutamatus ajalises kulgemises, vaid eraldi, mis on aga toimunut arvestades ebaõige. Ringkonnakohus peab vajalikuks hinnata S. Horevi ja S.J vahel toimunut selle algfaasist alates klubihoone kõrval laua taga, kus S.J ründas esmalt S. Horevit. Asja materjalidest nähtuvalt tuleb S.J ja S. Horevi vahel asetleidnud käitumissituatsiooni näha üldises, ajaliselt pausideta kulgemises. Siinkohal on oluliseks tõendiks maakohtus avaldatud ja uuritud tunnistaja A. K kohtueelsel uurimisel antud objektiivsed ja usaldusväärsed ütlused, millised kinnitavad S. Horevi ütlusi, mille kohaselt vägivaldse tegevuse algatas ja selles aktiivsemründavam pool oli S.J , kes lõi S. Horevit korduvalt kätega ja kui S. Horev selle tagajärjel kukkus, ka jalgadega. 8 Tunnistaja A.K on 10.07.2006 (tl 54-55) ülekuulamisel avaldanud järgmist. Tunnistaja arvab, et kell oli 12 paiku kui tuli S.J. Sellel hetkel olid Lüübnitsa külas klubi juures pingil tema ja Sergei Horev, kedagi rohkem läheduses ei olnud. Kui S.J tuli oli ta purjus. Sel hetkel olid nende juures liikumas ka S.T ja tema sugulased. A.T palus S.J ära minna ja võttis tal käe alt kinni ning juhatas minema. Tunnistaja arvab, et kell oli juba 12 läbi kui S.J tuli tagasi. Tulles oli tal kaasas hobune ja ta lubas kohalviibijaid, keda oli kaks, so tema ja S. Horevi hobuse alla ajada. Küsimusele „miks ta tahab neid hobuse alla ajada“, ei vastanud S.J midagi, kuid astus seejärel S. Horevi juurde ja lõi S. Horevit rusikaga näkku. Löögi tabamuse ajal S. Horev istus. S. Horev tõusis ja neil läks kähmluseks. Mõni samm eemal lõi S.J S. Horevit uuesti nii tugevalt, et viimane kukkus põõsasse. Kui S. Horev oli põõsas pikali, siis sel hetkel lõi S.J S. Horevit jalaga. „Nägin kuidas S. Horev tõusis ja nüüd nad liikusid kähmeldes edasi bussipeatuse poole. Mina jäin istuma. Seda mis edasi juhtus ma enam ei näinud.“ Oluline on rõhutada, et S. Horevi ja S.J vahel toimunu algust ei näinud ükski kohtuistungil küsitletud tunnistajatest. S.J vägivaldse rünnaku algust nägi vaid tunnistaja A. K, Ringkonnakohtus jäi süüdistatav S. Horev sisuliselt varemantud ütluste juurde. Ta kinnitas, et 09.07.2006 istus kella 11.30 paiku A. K ja vendade T Põlvamaal Lüübnitsa klubihoone kõrval oleva laua taga pingil. Siis tuli purjus S.J esimest korda sinna, hakkas riidlema, asus sõimama ja vennad T viisid ta eemale ära. Umbes 10-15 minuti pärast tuli S.J uuesti sinna ja hakkas uuesti sõimama ja ähvardama. Süüdistatav arvas, et oli ise selleks ajaks tarvitanud pudeli õlut ja u. 100 gr viina. Süüdistatav väitis, et ta sai kõigest aru mis toimus ja tal ei esinenud mälulünki. Süüdistatav ütles S.J ile, et „kui oled purjus, siis mine koju magama“. Seepeale hüppas S.J süüdistatava suunas ja öeldes „sa vana kits hakkad mulle ütlema“ lõi süüdistatavat rusikaga näkku. Löömist nägi pealt samas laua taga istunud A.K. Süüdistatav tõusis seepeale püsti ja lõi S.J ühe löögi vastu, kuid S.J lõi süüdistatava omakorda põõsa juurde pikali ja hakkas teda jalgadega lööma. Löögid tabasid ka rindkerre. Süüdistatav sai aru, et peab S.J rünnaku eest ennast kaitsma. Siis kui tal õnnestus püsti tõusta, ründas S.J teda endiselt ja süüdistatav hakkas tee suunas taganema. Seejuures üritas S.J teda rusikatega lüüa ja sai süüdistatavale ka pihta. Tee peale jõudes sai ta oma olukorrast aru ja püüdis ka rusikatega vastu lüüa ning tabas ka S.J näkku ja keha piirkonda. Süüdistatav S.J ei jälitanud. Tee peal olles jooksis S.J u. 5-6 meetri kaugusel oleva postkasti juurde, mis kinnitus teibale ning logistades teiba välja, asus teda teibaga ründama, öeldes, et „lööb ta maha“ ja lõi tema pihta teibaga. Süüdistataval oli eelnevalt hirm, kuid miks ta ära ei jooksnud, ei oska öelda. Alguses arvas, et kannatanu selle teibaga teda ründama ei tule, kuid S.J tuli jooksuga tema peale tõstetud asendis teivas käes. Süüdistatav tõstis vasaku käe kaitseks üles ja arvab, et see teda tolles situatsioonis päästis. Seejärel õnnestust tal teibast kinni haarata ja nad hakkasid seda üksteise käest ära tõmbama. Saades teiba enda kätte, lõi ta sellega S. J . Kuhu täpselt teibalöök tabas, ta ei tea. Ta ei sihtinud lööki konkreetselt. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus. Süüdistatav väitis, et lõi kannatanut teibaga ühe korra. Ta juhindus hirmust. Pärast S.J löömist teibaga, viskas ta selle maha ning tundis ennast halvasti, langes vererõhk ja olid valu ning hirm. Sellist situatsiooni ei olnud tal elus varem esinenud, sest ta ei ole kakleja. Teisi isikuid ja võimalikke tunnistajaid ta sel hetkel enda ümber ei märganud. Seejärel läks ta tagasi laua juurde, kus istus A. K. Süüdistatav arvas, et konfliktsituatsioon ja kaklus kannatanuga kestis kuni 10 minutit. Süüdistatav väitis, et ta ei tahtnud S.J iga kakelda ega tappa S. J . Süüdistatav peab võimalikuks, et tunnistajad ei räägi toimunu osas täit tõtt. Hiljem tuvastati süüdistatava randmel luumurd, mille ta oli saanud ilmselt kannatanu löödud teibalöögist. 9 Süüdistatav väitis, et kui ta oleks nimetatud luumurru saanud kukkumisest nagu leiab maakohus, siis poleks saanud ta ennast vigastatud käega kaitsta. Tunnistaja I.U teadis maakohtus kirjeldada süüdistatava ja kannatanu vahel toimunu lõppfaasi (tl 258-259). Tunnistaja ütluste kohaselt ei näinud ta kannatanut süüdistatavat löömas, küll aga nägi kui S.Horev lõi mitmel korral S.J teibaga, mille peale nad hakkasid kaaslastega karjuma, S.Horev lõi veel kannatanut paar korda ja läks minema klubi poole A. K juurde. Enne kannatanu juurest lahkumist oli S. Horev S.J aadressil öelnud „sai oma jao“. Kaitsja küsimusele kuidas S.J maapinnale sai, vastas tunnistaja „Horev võttis varrukast ja lükkas ja kui J kukkus, hakkas peksma“. Tunnistaja K.G kinnitas kohtus ( tl 260), et nägi kui S.Horev lõi puust teibaga maaslamavale S.J vastu pead. Koos I.U, I.R ja P.J ga hakkasid nad karjuma, et S. Horev lõpetaks kannatanu peksmise, mispeale S.Horev viskas teiba maha ja eemaldus. Tunnistaja T.J pole tähtsust omavate asjaolude kohta teadnud midagi sisukohast öelda (tl 245). Tunnistaja A. J (sünd 1994) pole maakohtus antud ütlustes kõike kohtueelsel uurimisel antud ütlusi detailselt mäletanud. Lastekaitsespetsialist on andnud arvamuse, et sündmused pole tunnistaja jaoks enam ajalises järjekorras, kuna sellest on aega möödas. Maakohus on otsuses mitmel korral viidanud A.J ütlustele kohtueelsel uurimisel kui ka maakohtus, millede kohaselt ta nägi kui isa (S.J ) lõi S.Horevit ja seejärel lõi S. Horev S.J ( tl 246 pöördel). Tunnistaja P.J (sünd XXX) kinnitas maakohtus, et nägi kui S.Horev lõi kaikaga isale pähe ja rindu. „Umbes 5 korda lõi rindkerele küll, aga pähe oli ka, võib-olla.“ Pead kaitses isa kätega ja pani käed näo ette (tl 247). Tunnistaja I.R on kirjeldanud, et tulles kaaslastega mööda teed, nägid nad künka tagant väjludes, et S.J oli u. 20 meetri kaugusel pikali maas ja S.Horev peksis kaikaga tema nägu. Kui algul olid kannatanul käed ees, siis pärast enam ei jõudnud käsi ees hoida.“Mõtlesime, et karjume ja haarame kivid, kuid ei visanud ja umbes 5 sek pärast viskas S. Horev kaika ja läks klubi juurde (tl 247 pöördel – 248). Tunnistaja on pakkunud kaikalöökide arvuks umbes 8, samas märgib „kuigi ei lugenud“. Tunnistajad P. J, I. U, K. G ja I.R lähenesid sündmuskohale teel jalgsi ning nägid oma sõnul toimuvat pärast künka tagant välja tulemist. Seega nägid nad toimunut vaid selle lõppfaasis, kus S.J on juba maapinnal ja S.Horev lööb teda teibaga ega tea kirjeldada eelnevaid sündmusi. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis märgituga, et maakohtus ära kuulatud tunnistajate ütlused on mõneti ebamäärased ja sisaldavad erinevusi S. Horevi poolt S.J antud teibahoopide arvu ja pealt nähtud sündmuste käigu kohta. Siinjuures tuleb arvestada tunnistajate alaealisust ja ootamatult tajutu ebameeldivust ning kiiret kulgemist (sekundite jooksul), millised asjaolud kindlasti mõjutavad tajutu hilisemat taasmeenutamist ja kirjeldamist detailides. A.J ütluste kohaselt lõi S. Horev kannatanut 4 korda (2 korda pähe ja 2 korda rindkerre). Tunnistaja I.U väitis, et lööke oli 10 – kõik pea piirkonda. Tunnistaja P.J väidab, et lööke oli 5 ja löödi rindkerre. Tunnistaja I.R väidab, et lööke oli umbes 8 ja löödi nii pähe kui ka mujale. Tunnistaja K. G sõnul lõi S. Horev kannatanut palju kordi vastu pead. Tunnistaja I.U on kirjeldanud situatsiooni, kus „Horev võttis varrukast ja lükkas ja kui J kukkus, hakkas peksma“. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja kirjeldatut ei saa käsitleda selle 10 detailides lõpliku tõena, sest tunnistaja A. J, kes näeb nii kannatanu kui süüdistatava teibalööke pole taolist situatsiooni kirjeldanud, samuti on vähetõenäoline, et tunduvalt vanem süüdistatav on võimeline füüsilise jõu poolest S.J ühe käega varrukast haarates maapinnale kukutama, hoides samal aja teises käes teivast. Küll võis tunnistaja tajuda süüdistatava ja kannatanu vahelist rüselust võitluses teiba pärast. Ekspertiisiakti arvamuse kohaselt oli kannatanu pead tabanud vähemalt kaks lööki. Kannatanu S.J osas läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi ja arvamuse osas on samuti maakohtus eksperti küsitletud ( tl 261). Ekspert on selgitanud, et eluohtlik peavigastus on tekitatud vähemalt kahest tugevast löögist ja need võisid olla tekitatud teibaga. Eksperdi arvamusest ja tunnistajate ütlustest järeldab ringkonnakohus, et S.Horev lõi kannatanu S.J puust teibaga pähe vähemalt kahel korral, kuid mitte sedavõrd arvukalt (kuni 10 korda), nagu seda on väitnud eelnimetatud tunnistajad. Siinjuures tuleb arvestada ka asjaolu, et tunnistajad võisid tajuda löökidena pähe ka kiiret teiba tõusmist-langemist kui see läks mööda kannatanust või kannatanu parreeris kätega lööke, kusjuures teivas kannatanu peani ei jõudnud. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ülaltoodud tunnistajate ütlused ei lükka aga ümber S. Horevil hädakaitseseisundi esinemist, mida käsitletakse allpool. Maakohtu otsuses on faktiliselt tähelepanuta jäetud S. Horevile tekitatud vigastused. Kohus on pööranud tähelepanu ainult S. Horevi poolt S.J tekitatud kehavigastustele, mis on kohtuotsuse põhjendustes üksikasjalikult välja toodud. Kohtuotsusest jääb mulje, et S. Horev peksis jõhkralt kannatanut, tekitas talle hulgaliselt kehavigastusi ja tappis ta, saamata ise ühtegi kehavigastust. Tegelikkuses sai S. Horev kannatada S.J vägivaldses ründes. 09.07.2006 peeti S. Horev sündmuskohal kinni ja hiljem fikseeris kiirabi tal käeluumurru ja marrastused põlvel. Patsiendikaardilt ei nähtu, et oleks läbi viidud S. Horevi meditsiiniline ülevaatus tema vigastuste arvu ja ulatuse kindlakstegemiseks. S. Horevi suhtes 12.07.2006 määratud kohtuarstlikuks ekspertiisiks anti eksperdile üle ainult S. Horevi ravidokumendid. Maakohus küsitles kohtuekspert Jana Tuusovit kohtus ( tl 260-261). Ekspert on selgitanud oma varasemat, S. Horevi osas teostatud kohtuarstlikku ekspertiisi akti, süüdistataval tuvastatud vasaku kodarluu kaugmise otsa murru osas. Ekspert on pidanud tõenäoliseks nimetatud vigastuse tekkemehhanismina kukkumist väljasirutatud käele. Samas on ekspertiis läbiviidud ilma S. Horevi isikut nägemata, teda küsitlemata, seega ainult dokumentaalse materjali põhjal. Süüdistatav S. Horev on aga kinnitanud käe kodarluu vigastuse tekkimist seoses S.J teibalöögi tõrjumisega. Sellekohased ütlused pole kriminaalasjas ümber lükatud ja seda ei lükka ümber ka tõenäosuslikus vormis antud eksperdi ütlused. Küll nähtub aga maakohtus avaldatud AS Põlva Haigla patsiendikaardist nr 3315, et sündmuse toimumise päeval mõned tunnid hiljem on S. Horev meditsiiniasutuses avaldanud kaebusena, et on saanud „kaikaga löögi vastu vasakut kätt“. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka S.Horevi osas 18.07.2006 (tl 72-73) teostatud kohtuarstliku ekspertiisi mõnetist ekslikkust ja ebakorrektsust. Ebakorrektsed on eksperdi vastused. Number 2 all esitatud küsimusele „Millega (kas jalaga või puust teibaga) võivad olla tekitatud uuritaval isikul esinevad kehavigastused?“ võib arvamuse osas mittekorrektsest numeratsioonist järeldada vastuse arvamuse punkti 3 all märgitust, et „kehavigastused on saadud tömbi vägivallaga, võimalik, et määruses näidatud 11 ajal (09.07.06) kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe pindu.“ Samas ei nähtu eksperdile esitatud eelandmetest üldse, et oleks eelnevalt nimetatud isiku võimalikku kukkumist kõvade tömpide pindadega seonduvalt. Samuti konkreetsele küsimusele „ kas ülestõstetud käe pihta teibaga antud löök võis tekitada Sergei Horevil esinenud vasakul käel diagnoositud vigastuse“ pole ekspert selgesisulist vastust andnud vastates küsimusse mittepuutuvalt, et „antud vigastus on tõenäoliselt saadud kukkumisel väljasirutatud käele.“ Eksperdi küsitlus maakohtus pole ebamäärastele vastustele ekspertiisiakti arvamuses selgust toonud. Ringkonnakohus ei loe eksperdi arvamuses ja maakohtus antud eksperdi väheveenvatest ja ebakindlatest selgitusest tulenevalt tõsikindlalt tõendatuks S. Horevil tuvastatud käevigastuse tekkimist kukkumisel ning loeb usaldusväärsemaks ja tõendatuks S. Horevi enda ütlused käevigastuse tekkimisest S.J teibalöögi tõrjumisel. S. Horevi kinnitusel tabas löök teda vastu kätt. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et kui S.Horev oleks saanud nimetatud käevigastuse juba laua juures kukkudes, siis on vähetõenäoline, et mõned minutid hiljem S.J teibalööki tõrjudes oleks ta kaitseks tõstnud ette äsjavigastatud valutundliku käe. S. Horevi ütlusi kinnitas kohtus tunnistaja A. J, kelle sõnul oli puuteivas algselt S.J käes, kes lõi sellega S. Horevit. Asjaolu, et esmasel vastuvõtul 09.07.2006 pole AS Põlva Haiglas S. Horevil fikseeritud täiendavaid vigastusi peale ülalnimetatute, ei välista S.J aktiivset vägivaldset rünnet tema vastu nagu on muuhulgas kirjeldanud tunnistaja A. K. Kaitsja leiab apellatsioonis vastupidiselt maakohtule õigustatult, et S. Horev tegutses S.J teibaga lüües hädakaitseseisundis ja tema käitumises puudus
§-st 28 lg 1 tulenevalt õigusvastasus. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on käitumissituatsiooni analüüsimata põhjendamatult asunud seisukohale, et S. Horevil ei esinenud teo toimepanemisel hädakaitseseisundit. Nimetatud järeldusele on maakohus jõudnud tuginedes Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2002) § 28 kommentaaris väljendatud seisukohale, et vastastikuses kakluses, kus kaitsja ja ründaja rollid vahelduvad sündmuste käigus, ei teki kaitseseisundit. Ringkonnakohus leiab kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid hinnates ja Karistusseadustiku kehtivuse aegset Riigikohtu praktikat ja kaitsja apellatsioonis märgitut arvestades, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb
, so hädakaitse ebaõiges analüüsis ja sellest tulenevalt süüküsimuse lahendamises. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuse põhiosas „Mõne aja pärast tuli S.J tagasi ja solvas süüdistatavat ning sellest sai alguse kaklus, mis lõppes kannatanu surmaga“ (tl 273) ekslikult leidnud, et S.J ja S. Horevi vahel oli kaklus. Seda järeldades on kohus jätnud täielikult kõrvale tunnistaja A.K usaldusväärsed ütlused, et teisel korral laua juurde tagasi pöördudes ründas S.J rusikahoobiga näkku lüües S. Horevit, kes oli palunud räuskavat S.J eelnevalt ära minna. Seejärel on maakohus kirjeldanud S.J käe ja jalalööke S.Horevi pihta, tema kukkumist põõsasse ja liikumist vastastikku lööke jagades edasi bussijaama suunas (tl 273). Siis viitab maakohus tunnistaja A. K ütlustele, kes ei näinud kakluse lõppu, kuid kui süüdistatav oli tunnistaja juurde tagasi naasnud oli öelnud tunnistajale, et S.J sai kõvasti pihta ja lamab. Samuti viitab maakohus tunnistaja A.J ütlustele, et ta nägi seda momenti, kui S.J lõi S. 12 Horevit puust vaiaga ja seejärel S. Horev sai vaia enda kätte ning asus J peksma, jätkates peksmist ka pärast seda, kui S.J kukkus. Oma eelneva käsitluse pinnalt möönab maakohus ekslikult, et S. Horevil võis hädakaitseseisund vaadeldavas konfliktsituatsioonis esineda lühikese ajavahemiku jooksul, kui S.J haaras maasse kinnitatud vaia ja lõi sellega S. Horevi suunas. Pärast seda õnnestus süüdistataval ründevahend enda kätte saada ja kohtu hinnangul lõppes sellega hädakaitseseisund. Kui kannatanu oli ründaja löögist kukkunud ning ründevahend oli S. Horevi käes, ei esinenud tema suhtes enam mingit rünnet ning ei olnud alust karta ka ründe jätkumist (tl 273). Ekslik on maakohtu järeldus, et S. Horev ise ei ole põhjendanud oma käitumist enesekaitse või hirmuga kannatanu ees, vaid öelnud, et pärast S.J ilt saadud lööki teibaga ja seejärel teiba enda kätte saamist tundis ta valu ning oli stressis – seisukorras, et ei mäleta, kuhu ta J lõi. Juba maas lamava ründe toimepannu tapmist võib tõlgendada kui kättemaksuakti, leiab maakohus. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuses esitatud tõendite ja asetleidnud konfliktsituatsiooni analüüs pole Riigikohtu lahendeid ( nr-d 3-1-1-17-04, 3-1-1-38-04, 3-1-1111-04 ) arvestades asjakohane. Lähtudes eelnimetatud lahendites avaldatud seisukohtadest käsitleb ringkonnakohus hädakaitse õiguse tähtsust omavaid asjaolusid käesoleva asja lahendamisel ja kontrollib hädakaitse elementide esinemist S. Horevi tegevuses tuvastatud asjaoludes.
lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse jaguneb seega esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Et oleks võimalik analüüsida hädakaitset ja/või selle piiride ületamist, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Teoorias rakendatakse ka nn objektiivse kõrvaltvaataja figuuri, andes talle teabe, mis vastab kaitsja olukorras olevale inimesele. See toimub praegusel ajal nn ex ante - isik asetatakse sündmuse ette ja hinnatakse, kas ta oleks antud olukorras leidnud, et hüve kahjustamine on tõenäoline. Käesolevas asjas ei ole kindlasti tegemist olukorraga, kus S. Horev oleks eksinud S.J poolse ründe või selle ohu olemasolus, sest oht tulenes otseselt S.J ründest. 13 Tunnistades S.Horevi süüdi süüdistuses
järgi on maakohus sisuliselt nõustunud süüdistuses märgituga selles, et süüdistatav “omavahelise tüli pinnal tekkinud vastastikuse kakluse käigus järgnes tema eest oma kinnistule taganenud S.J ja lõi puuteibaga S.J korduvalt pea piirkonda”. Ringkonnakohus ei nõustu kindlasti sellise süüdistuse formuleeringu ja maakohtu järeldusega, sest taoline tegevuse kirjeldus ja hinnang asetleidnule on mitteobjektiivne ning ei tugine asjas kogutud tõenditele (A.K, süüdistatava ütlused). Ei saa rääkida “omavahelisest tülist” kui S.J ilmselgelt põhjuseta ründab rusikahoobiga näkku lüües S. Horevit, milline asjaolu on tõendamist leidnud. Süüdistuse kohaselt on pidevaks ründajaks pensionieas S. Horev, mida aga olemasolevad tõendid ei kinnita. Hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb kindlasti arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Sellest tulenevalt tuleb S.J rünnet S. Horevi õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna, rõhutades, et esimene aktiivne vägivaldne rünne S.J poolt S.Horevi suhtes (klubi juures laua taga pingil) oli lühikese ajavahemikuga (mõned minutid) eraldatud puust teibaga ründamisel tee peal. S. Horevi ajaliselt viimase kaitsetegevuse hindamisel S.J suhtes tuleb kindlasti arvestada, et vahetult enne oli toimunud S.J kallalletung S. Horevile käte ja jalgadega. S. Horevi ütlused S.J poolt toimepandud vägivallategudest ja asjaolust, et ta taganes pärast peksmist laua juures S.J käelöökide eest u. 15 meetri kaugusel asuva teeni, pole kriminaalasjas millegagi ümber lükatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et pärast S.J põhjuseta löödud rusikahoopi laua taga istuvale S. Horevile näkku, tekkis S. Horevil hädakaitseseisund, sest oma vahetu õigusvastase ründega kahjustas S.J S. Horevi tervist ja tema käitumises esinesid vähemalt
Seejärel tekkis S. Horevil õigus hädakaitsetegevuseks, mille eesmärgiks oli kallaletunginud S.J jätkuva ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võis S. Horev kahjustada ründajast S.J õigushüve. Oluline on rõhutada, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte ainult ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne oli õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Ringkonnakohus märgib, et riiklik süüdistus ja maakohus rõhutavad süüdistuse kohaselt
järgi ainult hetkeolukorda, kus süüdistatav lööb maaslamavale S.J puust teibaga pähe, jättes tähelepanuta S.J enda eelneva vägivaldse tegevuse. Kaitsetegevuse eesmärk ei ole mitte eelkõige ründe tõrjumine selle tagasilöömisega, vaid ründe lõpetamine. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on S. Horev kaitsevahendi sobivuse kaalumisel käitunud olemasolevat arvestades säästvalt ja võrdsusprintsiipi silmas pidades. Esmalt vastas süüdistatav laua juures S.J rusika ja jalahoopidele samuti käelöökidega ning taganes teeni, kus S.J haaras S. Horevi edasiseks ründamiseks postkasti ülalhoidnud puust teiba. Seejärel oli tal ilmselgelt õigus S.J jätkuvalt vägivaldsema ja tervist ning elu ohustavama ründe lõpetamiseks kasutada tema vastu eelnevalt äsja S.J käes ründevahendina 14 olnud puust teivast. On põhjendatud alus arvata S.Horevi ütluste põhjal, et tal oli S.J aktiivse vägivaldse ründe ees kujunenud hirmutunne. “Objektiivse kõrvalvaataja” seisukohast lähtudes on täielik alus järeldada, et päise päeva ajal ootamatult ja põhjuseta alanud peksmine käte ja jalgadega ning hiljem puust teibaga on mõistlikul vaatlemise hinnatav ohuna S.Horevi elule ja tervisele. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-17-04 märkinud, et teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees - tuleneb
lg-st 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Ka hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad nn ex ante hindamiskriteeriumid. Neist omakorda tuleneb, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt. Hädakaitse tuvastamiseks tuleb selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Käesoleval juhul on S. Horevi kohtutes antud ütlustega tõendatud soov ennast kaitsta S.J järjekindla vägivaldse ründe eest. Et otsustada, kas kaitsevahend oli säästvaim, peab olema tuvastatud, et isikul oli olemas valik erinevate vahendite vahel. Märgitud ex ante hindamise juures võime juurde mõelda erinevate kaitsevahendite arsenali. Situatsioonis, kus tungib kallale purjus, agressiivne, teibaga relvastatud isik, võiks kaitsevahendite skaala kõrgemal astmel olla ka külmrelv või isegi tulirelv – seega ei pea kannatanu opereerima ebakindlate vahenditega (sellest tulenevat riski ei pea isik kandma). Siinkohal ei ole S.J ist lähtunud ründe kõrvaldamisel kaitse vajalikkuse ja nõutavuse osas S. Horevile midagi ette heita. Ringkonnakohus leiab, et pärast seda, kui S. Horevil õnnestus tee peal puust teivas (1, 5 meetri pikkune ja 5, 8 cm diameetriga) rüseluse käigus enda kätte saada ning eelnevalt oli S.J teda teibaga juba löönud, millise löögi oli S. Horev käega tõrjunud, saades seejuures käevigastuse, siis ei olnud kujunenud situatsioonis S. Horevil tema käes oleva teibaga võimalus teostada kaitset ründajale vähemohtlikul viisil. Olles ründava S.J poolt juba korduvalt talunud valuaistingut, siis antud olukorras, s.o vallandunud hirmu seisundis, ei olnud süüdistataval ilmselgelt oma nõrgemast füüsilisest jõust tingitud S.J allajäämist arvestades, üldse võimalik kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. S. Horevil ei olnud võimalik ennast tulemuslikult kaitsta muu vahendiga või vähemohtlikul viisil antud olustikus lagedal maastikul, kui S.J ilt ära võetud teibaga. S. Horevi mitmed teibalöögid S.J pihta olid antud asjaoludel kaitsevahendina vastavad mõni sekund varem S.J enda poolt S. Horevile suunatud teibaründega. Leebema kaitsetegevuse nurjumise korral oleks eelnevat S.J ründavat tegevust arvestades alles jäänud võimalus, et rünnak S. Horevi tervisele ja elule kindlasti jätkub. S. Horevil oli ründe tõrjumise eesmärgiks S.J poolse ründe lõpetamine selleks sobiliku vahendiga. Algselt püüdis seda teha kätega, hiljem juba puust teibaga, millega S.J oli teda rünnanud. 15 Olles füüsilistelt võimetelt (suurest vanusevahest tingitud füüsilise jõu oluline erinevus) ründajale (oluliselt noorem, heas toitumuses S.J ) allajääv, oli pensionieas S. Horevi hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge, sest eelnenult juba küllaldaselt ründaja poolt pekstud käte ja jalgadega, ei pidanud ta S.J teibalöögile järgnevalt valima ebakindlaid vahendeid ja oli õigustatud kasutusele võtma eelmisest kaitsevahendist (käed) suuremat kaitset pakkuva kaitsevahendi, so puust teiba. Säästvaima vahendi valik tähendab, et mitme variandi vahel kaaludes tuleb valida see, mis tekitab vähem kahju, kuid samal ajal kõrvaldab lõplikult ohu. See tingimus aga eeldab, et isikul üldse on selline asi nagu valik. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Samas ei arvata nende vahendite hulka põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit. Et kaitsevahend (puust teivas) oli käesoleval juhul sobilik, selles ei ole kahtlust - selle tulemusel S.J rünne lõppes. S. Horev ei langetanud kaitsevahendi valikul vale otsust ega eksinud kaitsevahendi sobilikkuse ja säästlikkuse nõude vastu. Tähelepanuta ei saa jätta olukorda hädapäraste kaitsevahendite olemasolust sündmuspaigal. Nii nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist 09.07.2006 (tl 2-3, 5-6) ja selle fototabelitest ( tl 9-12), et ümbritsevas olustikus oli tegemist lageda maastikuga, kus kruusakattega külavahetee piirnes põllualaga. Fotodelt ei avaldugi lähikonnas esemeid (peale puidust postkasti ja teiba), mis oleksid olnud kaitsevahendi sobilikkuse otsinguil S. Horevi poolt kasutatavad S.J jätkuva õigusvastase teibaründe vastu. S.J löök S. Horevile oli suunatud ülalt alla ja tabamise korral ülakehasse (pähe) ning endapoolse kaitsetegevuse mitterakendamise korral, oleks võinud S. Horev ise olla paisatud maapinnale intensiivse ründaja meelevalda vägivalla jätkumiseks. Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju.
lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. See aga tähendab, et lisaks objektiivsele küljele tuleb ka hädakaitse ja selle piiride küsimuse otsustamiseks tuvastada hädakaitse subjektiivsed tunnused. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hädakaitse seisundis olev S. Horev teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-111-04 märkinud, et iseenesest ei ole hädakaitse puhul nõutav õigushüvede proportsionaalsuse täpne arvestamine. Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust. Hädakaitseõigusest tulenevat volitust tekitada ründaja õigushüvedele kahju (seejuures ka tunduvalt suuremat rünnatavat ähvardavast kahjust) ei ole kaitsjale antud mitte üksnes individuaalse enesekaitseõiguse alusel, vaid arvestades ka arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip "õigus ei tagane ebaõiguse ees"). Sellise järelduse võimaldab teha
16 S. Horevi enda väidete ja asja materjalide põhjal käsitles ta teibaga S.J löömist hädavajalikuna ründe tõrjumiseks ja edasikestmise vältimiseks. Mitmete teibalöökidega S.J pähe ei ületanud ta hädakaitse piire, sest ei soovinud liigset kahju tekitada, vaid agressiivsest ründajast kindlalt vabaneda. Et S. Horev oleks ilmselgelt hädakaitse piire ületanud kavatsetult või otsese tahtlusega, pole kriminaalasjas tõendamist leidnud, mistõttu on tema vastutus S.J surma põhjustamises välistatud. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud ka, et S. Horevil oleks olnud kavatsus või otsene tahtlus teostada hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, või et ta oleks kavatsetult või otsese tahtlusega S.J ilmselt liigset kahju tekitanud. Asjaolu, et S. Horevi kaitsetegevuse tulemina saabus hiljem S.J surm ei pea Karistusseadustiku § 28 sätestatut arvestades tähendama tema süüd selles. Ringkonnakohus viitab siinjuures S. Horevi kohtus antud ütlustele selles, et S.J ründas teda aktiivselt ja põhjuseks, miks ta S.J lõi kätega ja hiljem teibaga, oli soov ennast kaitsta. Neid ütlusi ei lükka ümber teised tõendid kriminaalasjas.
lähtub põhimõttest, et kaitsja tuleb vabastada prognoosiriskist. Rünnatava tegevus peab olema lubatud piirides, kus ta enam millegagi ei riski. Kogu risk läheb ründajale, sest keegi ei ole sundinud teda kannatanut ründama. Kaitsjal on n.ö piiratud tajumisvõime - ja selle tagajärjeks on juba mainitud üldtunnustatud reegel, et kaitsja ei pea kasutama ebakindlamat vahendit isegi siis, kui leebemalt (ebakindlamalt) kaitstes õnnestuks rünne võib-olla tõrjuda. Siinkohal ringkonnakohus leiab, et mitmed olulised asjaolu süüdistatava tegevuse õigeks hindamiseks on maakohus jätnud põhiosas tähelepanuta ja sisustanud need (tl 273 pöördel) otsuses karistuse mõistmisel. S. Horev on isik, keda ei ole varem karistatud ei kuritegude ega ka väärtegude toimepanemise eest. Süüdistatav on pensionär, kuid tema varasematest töökohtadest, kus ta töötas autojuhina, antud iseloomustused kirjeldavad teda positiivse ellusuhtumisega, distsiplineeritud töötajana. S. Horevi abikaasa S.H ning tunnistaja V.P ütluste põhjal saab järeldada, et S. Horev oli rahumeelne ja töökas inimene ning tasakaalutu oli pigem kannatanu S.J . Viimasel ajal oli kannatanul probleeme alkoholiga, mida tõendab lisaks tunnistajate ütlustele ka tema karistusregistri väljavõte. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et S. Horev tegutses S.J suhtes objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohaseid vahendeid ja ei tekitanud ründajale ilmselt liigset kahju. Menetluskulud - ekspertiisitasud summas 2875 krooni, toimikumaterjalidest koopiate tegemise kulu 97 krooni 60 senti ja menetlusest osavõtjatele hüvitatud kulud summas 1157 krooni 10 senti, kannab KrMS § 185 lg 1 alusel riik. KrMS § 314 p 6 ja Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib Sergei Horevil hüvitise taotlemise õigus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahjule vahi all viibitud aja eest, perioodil 09.juuli 2006 kuni 04.veebruar 2008, so. 576 päeva. Tiit Lõhmus Mati Kartau 17 Aarne Sarjas 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.