lg 1 – 25 lg 2, 4; § 157 ja § 294 lg 1 järgi; Simmo Saare süüdistus
2 lg 1 – 25 lg 2, 4 ja § 157 järgi ning Vello Kingi (Kink) süüdistus
Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
Viisitammelt ja S. Saarelt menetluskulude, sealhulgas dokumendiekspertiisi maksumuse väljamõistmises ning M. Viisitammele ja S. Saarele õigusabi kulude hüvitamata jätmises. Teha uus otsus: Mõista Mart Viisitamm
Mõista Simmo Saar
Mõista Eesti Vabariigilt Mart Viisitamme kasuks välja 430 000 (nelisada kolmkümmend tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks õigusabi eest kohtueelses uurimises ja esimese astme kohtus. Mõista Eesti Vabariigilt välja Simmo Saare kasuks 320 000 (kolmsada kakskümmend tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu õigusabi eest kohtueelses uurimises ja esimese astme kohtus. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Simmo Saare kaitsja apellatsioon rahuldada, Mart Viisitamme kaitsjate apellatsioon rahuldada osaliselt. Pärast advokaadibüroo Lextal poolt esitatud arve nr 2010/11/004 tasumist mõista Eesti Vabariigilt välja Vello Kingi (Kink) kasuks 65 434 (kuuskümmend viis tuhat nelisada kolmkümmend neli) krooni apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt välja Simmo Saare kasuks 20 400 (kakskümmend tuhat nelisada) krooni apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu 19. aprilli 2010.a otsusega tunnistati Mart Viisitamm süüdi
järgi ja karistati 350 päevamäära suuruse rahalise karistusega, s.o 306 950 krooni.
2 lg 1 – 25 lg 2, 4 ja
Viisitamm õigeks. Simmo Saar tunnistati süüdi
järgi ja karistati 250 päevamäära suuruse rahalise karistusega, s.o 205 500 krooni.
Saar õigeks. Vello Kink mõisteti
2 2.
Viisitamm Pärnu linnapeana ja Simmo Saar abilinnapeana, s.o ametiisikutena
Olles riigihankekomisjoni liikmetena teadlikud OÜ R. äritegevust puudutavast konfidentsiaalsest teabest, korraldasid koos OÜ R. pakkumuse edastamise 27.06.2008.a Vello Kingile, kusjuures teo initsiaatoriks oli M. Viisitamm. Kokkuleppel M. Viisitammega võttis S. Saar 20.06.2008.a I. L. OÜ R. esitatud pakkumuse ning viis selle koopia 27.06.2008.a V. kingile Tallinna. M. Viisitamm ja S. Saar rikkusid sellega ATS § 67 sätestatud saladuse hoidmise kohustust. Teabe konfidentsiaalsust kinnitab riigihangete seaduse § 43 lg 4, sama seaduse § 46 lg 5 kohaselt ei tohi aga hankija avalikustada pakkumuste avamisel nende sisu osas, mis kahjustaks pakkujate vahelist konkurentsi või rikuks ärisaladust.
järgi tunnistati Mart Viisitamm süüdi ka selles, et tema ametiisikuna
lg 1 mõistes kuulus XXXX XXX XXX kinnistule eelläbirääkimistega pakkumise korraldamise kasutusvaldusega koormatava hoonestusõiguse seadmise eelläbirääkimiste pidamise komisjoni koosseisu, kellele Pärnu Linnavalitsuse ehitusteenistuse juhataja A. R. saatis 09.09.2008.a. e-kirjaga Pärnu spordihalli töömahtude loetelu tabeli. Nimetatud dokumendis oli ära toodud AS Y., OÜ S., A. OÜ ja G. AS esialgsetes pakkumustes esitatud ehitushinnad ehituskulude liigitusest lähtuvalt, ehitustööde ja tehnorajatiste kogumaksumused, kogu ehitusmaksumused ning ehitusmaksumused koos käibemaksuga (edaspidi võrdlustabel). Samal päeval Mart Viisitamm olles leppinud kokku AS O. juhatuse esimehe K. F., kes esindas OÜ S. ärihuve, saatis viimasele e-kirjaga aadressile XXXX@XXX.XX nimetatud võrdlustabeli. A. OÜ ja G. AS esialgsed pakkumused spordihalli ehituskulude ehitusmaksumuste kohta, mis olid lisatud võrdlustabelisse, sisaldasid äritegevust puudutavat teavet, kuna antud teave ei olnud avalikult kättesaadav kolmandatele isikutele ning antud teabe avalikustamine K. F., kes esindas OÜ S. ärihuve eelläbirääkimistega pakkumisel, kahjustas A. OÜ ja G. AS konkurentsivõimet ning andis eelise OÜ-le S. lõpliku pakkumise esitamisel. Seega oli tegemist konfidentsiaalse informatsiooniga, mis oli teatavaks saanud Mart Viisitammele ametitegevuse käigus komisjoni liikmena, mida vastavalt avaliku teenistuse seaduse §-ile 67 on ametiisikul kohustus hoida saladuses. Seega Mart Viisitamm, olles ametitegevuse käigus saanud teada A. OÜ ja G. AS pakkumuse sisu, mis sisaldas äritegevust puudutavat teavet ning mida ta oli seadusest tulenevalt kohustatud hoidma saladuses. 3.
lg 2 ja 4 - 2172 lg 1 järgi oli esitatud süüdistused nii Mart Viisitammele kui Simmo Saarele selles, et M. Viisitamm olles Pärnu linnapeana ja S. Saar abilinnapeana ametiisikuteks ning kelledel lasus kohustus kasutada linna vara ja vahendeid otstarbekalt ning heaperemehelikult, lähtuma oma kohustusi täites avalikest huvidest ning avaliku teenistuse eetikakoodeksist. Kindlaks on tehtud, et M. Viisitamme kui linnavalitsuse liikme pädevuses oli vastavalt Pärnu Linnavolikogu 17.04.2008.a. otsusega nr 27 „Loa andmine varaliste kohustuste võtmiseks“ lubatud võtta varalisi kohustusi, kinni pidades kohustusest järgida Pärnu linna varalist huvi, välistamaks linna varalise olukorra halvenemist. Sellest hoolimata, kasutades ära enda kuulumist riigihankekomisjoni ning omades pädevust osaleda hankemenetlusega seotud toimingute teostamisega seotud otsuste tegemise protsessis, seadis Mart Viisitamm koos Simmo Saarega eesmärgiks suunata komisjoni mitte tegema linnavalitsusele ettepanekut tunnistada edukaks OÜ R. pakkumus. Selleks leppis Mart Viisitamm 26.06.2008.a. Vello Kinkiga kokku, et viimane saab tutvuda OÜ R. esitatud 3 pakkumusega, et leida võimalusi OÜ R. mittekvalifitseerimiseks ning pakkumuse mittevastavaks tunnistamiseks. Samuti vastavalt 29.06.2008.a. Simmo Saar ja Mart Viisitamme vahel kokkulepitule, olid nad vastu sellele, et 30.06.2008.a. riigihankekomisjon kvalifitseerib tänavate hoolde pakkumused ning Mart Viisitamm jättis linnavalitsuses riigihanke tulemused kinnitamata nii 08.07.2008.a. kui 15.07.2008.a. Veenmaks komisjoni OÜ R. mitte sobivusest, andis Mart Viisitamm 01.07.2008.a. ja 04.07.2008.a. J. A. korralduse ettevõttele saata Vello Kink poolt koostatud täpsustavad küsimused, mis esitati 30.06.2008.a. linnavalitsuse liikmetele kui Simmo Saar poolt koostatutena. Nimetatud küsimused saadeti Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna poolt 07.07.2008.a, millele vastati ettevõtte poolt 10.07.2008.a. Lükkamaks ümber OÜ R. sobivuse hankevõitjana, saatis Mart Viisitamm 11.07.2008.a. saabunud vastused ja küsimused e-kirjaga Vello Kingile, kes dokumentide põhjal koostas kokkuvõtte selle kohta, et OÜ R. ei vasta hanketingimustele. Kuigi 22.07.2008.a. toimunud Pärnu Linnavalitsuse riigihankekomisjoni koosolekul Simmo Saar selgitas liikmetele, et OÜ R. ei vasta nõuetele, otsustati, et OÜ R. pakkumus vastab hankedokumentides nõutud tingimustele ning Pärnu Linnavalitsuse istungil 28.07.2008.a. korraldusega nr 514 „Riigihanke „Pärnu linna tänavate hooldus 01.08.2008 – 31.07.2014“ pakkujate kvalifitseerimine, pakkumuste vastavaks ja pakkumuse edukaks tunnistamine“ kvalifitseeriti OÜ R., AS B. ja AS C., ettevõtete pakkumused tunnistati vastavaks ning edukaks tunnistati neist OÜ R. pakkumus maksumusega 56 933 154 krooni kui pakkumuste hindamiste kriteeriumite kohaselt kõige madalama hinnaga pakkumus ning majandusosakonna juhatajale tehti ülesandeks sõlmida hankeleping OÜ-ga R.. Seega arvestades eeltoodut, on antud kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et oma käitumisega andsid Mart Viisitamm ja Simmo Saar ametiisikutena selgelt märku AS B. huvides tegutsemisega teadlikult mitte kinni pidada avalikus halduses kehtestatud põhimõttest tegutseda avalikes huvides, rikkudes varaliste huvide järgimise kohustust, mis oleks võinud kaasa tuua kohalikule omavalitsusele varalise olukorra halvenemise. Mart Viisitamm ning Simmo Saar olid alates 26.06.2008.a. teadlikud, et AS B. pakkumuse edukaks tunnistamine, mille tehinguväärtus ilma käibemaksuta oli 59 407 428 krooni, tooks kaasa põhjendamatult 2 919 643.32 krooni kallima hankelepingu sõlmimise, kuivõrd OÜ R. tegi antud hankemenetluses pakkumuse maksumusega 56 933 154 krooni. Kirjeldatud tegu pandi toime Mart Viisitamme ja Simmo Saare ühise teootsuse pinnalt ning mõlema faktiline tegevus andis olulise panuse süüteo toimepanemisel, moodustades koos ühtse terviku. Seega on tegemist ühiselt ja kooskõlastatult teo toimepanemisega, tuues kaasa vastutuse
Samuti on kindlaks tehtud, et isikute tahtlus hõlmas nii teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumist, kui ka rikkumisega põhjuslikus seoses olevat Pärnu linnale varalise kahju tekitamist vähemalt koosseisulise kahju ulatuses. Kuigi Mart Viisitamm ja Simmo Saar kui täideviijad tegid kõik endast oleneva, et tagajärg saabuks, jäi nimetatud tegu lõpule viimata, kuna see ei vasta usalduse kuritarvitamise süüteokoosseisu kõigile tunnustele – saabumata jäi suur varaline kahju, kuigi isikud lõid materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jäi siiski realiseerumata. Seega Mart Viisitamm, omades pädevust Pärnu linna vara suhtes ning tegutsedes koos Simmo Saarega ühiselt ja kooskõlastatult mitte avalikes huvides, vaid erahuvides, rikkusid Pärnu linna kui kohaliku omavalitsusüksuse varaliste huvide järgimise kohustust, tekitades teadlikult usalduse kuritarvitamise koosseisulise kahju tekitamise ohu. 4. Mart Viisitammele oli esitatud süüdistus ka
lg 1 järgi selles, et tema Pärnu linna abilinnapeana ja linnapeana Pärnu Linnavalitsuse riigihankekomisjoni liikmena kui 4 ametiisik
lg 1 mõistes oma tegevusega lõi põhjendamatuid soodustingimusi Pärnu linna tänavate hoolduse 01.01.2006.a. – 30.04.2008.a. riigihankes Vello Kink kaudu AS-ile T. ja AS-ile B., rikkudes sellega riigihangete seaduse § 6 ja § 26 lg 4 nõudeid, mille eest sai vastutasuks 29 500 krooni. Kriminaalmenetluse eeluurimisel on tuvastatud, et Pärnu Linnavolikogu 20.05.2004.a. otsusega nr 73 „Loa andmine riigihanke korraldamiseks ja varaliste kohustuste võtmiseks“ lubati Pärnu Linnavalitsusel võtta varalisi kohustusi avatud pakkumisega riigihanke “Pärnu linna tänavate talihoole 01.01.2005.a. - 30.04.2008.a. ja autoharjaga aastaringne hooldus 01.11.2005.a. - 30.04.2008.a” korraldamisega. Pärnu Linnavalitsuse 10.10.2005.a. korraldusega nr 699 „Riigihanke korraldamine ja Pärnu Linnavalitsuse
lg 1 järgi selles, et tema andis altkäemaksu 29 500 krooni Pärnu Linnavalitsuse riigihankekomisjoni liikmele Mart Viisitammele selle eest, et Mart Viisitamm, rikkudes riigihangete seaduse § 6 ja § 26 lg 4 nõudeid, lõi oma tegevusega põhjendamatuid soodustingimusi AS-ile T. ja AS-ile B. Pärnu linna tänavate hoolduse 01.01.2006.a. – 30.04.2008.a. riigihankes järgnevalt. Kriminaalmenetluse eeluurimisel on tuvastatud, et Pärnu Linnavolikogu 20.05.2004.a. otsusega nr 73 „Loa andmine riigihanke korraldamiseks ja varaliste kohustuste võtmiseks“ lubati Pärnu Linnavalitsusel võtta varalisi kohustusi avatud pakkumisega riigihanke “Pärnu linna tänavate talihoole 01.01.2005.a. - 30.04.2008.a. ja autoharjaga aastaringne hooldus 01.11.2005.a. 30.04.2008.a” korraldamisega. Pärnu Linnavalitsuse 10.10.2005.a. korraldusega nr 699 „Riigihanke korraldamine ja Pärnu Linnavalitsuse
2 lg 1 – 25 lg 2 p 2, 4, § 22 lg 3 ning
lg 1 järgi; Simmo Saare süüditunnistamist
2 lg 1 – 25 lg 2, 4 järgi; Vello Kingi süüditunnistamist
Apellandi hinnangul on M. Viisitamme süüdistuses
Kingi süüdistuses
lg 1 järgi kohus andnud tuvastatud faktilistele asjaoludele eksliku hinnangu ja seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 7 Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, nagu poleks tuvastamist leidnud kuriteo objektiivse koosseisu üks tunnustest – vastutasuks vara vastuvõtmine/üleandmine. Prokurör viitab apellatsioonis samadele tõenditele nagu maakohuski oma otsuses, analüüsib neid ja toob esile järeldused, mis lahknevad kohtuotsuses esitatust. Nii näiteks viitab prokurör OÜ X. arve failile, mis tuvastati Viisitamme arvuti kõvakettalt ning märgib, et kohus jättis tähelepanuta faili asukoha – arve fail asus M. Viisitamme enda poolt loodud isiklikus kaustas. Prokurör asub kindlalt seisukohale, et kõnesolev arve oli fiktiivne. Apellatsioonis analüüsitakse ka tunnistajate ütlusi, sealhulgas K. omi ja leitakse, et need on vastuolulised. Prokurör tõlgendab ka raamatupidamiseksperdi arvamust maakohtust erinevalt, toonitades, et sellest järeldub üheselt OÜ X. raamatupidamise moonutatus ja mitteusaldusväärsus. Märgib, et arve fiktiivsust ei lükka ümber asjaolu, et arves nimetatud summalt on käibemaks tasutud ja rõhutab, et käibemaks tasuti pärast kaitsepolitsei poolt tehtud esmaseid uurimistoiminguid. Ka rõhutab prokurör, et 29 500 krooni laekumine oli ajaliselt seotud AS-ga B. lepingu sõlmimise ja V. Kinki poolt töö saamisega just selle riigihanke raames, milles ta varjatult osales. Kohus ei selgitanud, miks ta peab usaldusväärsemateks süüdistatavatega seotud tunnistajate ütlusi. Prokurör leiab, et on tõendamist leidnud seos altkäemaksu saamise ja ametiisiku poolt toimepandava teo vahel, kus andja saab vastuteenena üleantava eest ametiisikult talle kasuliku teo. Fiktiivse arve väljastamine ja selle alusel tasumine väljendab selgelt seda, et ametiisik on altkäemaksuandjaga ühel meelel, et laekuv summa on vastuteeneks tehtavate ametialaste tegude eest. Mart Viisitamme ja Simmo Saare süüdistuses
´2 lg 1 - § 25 lg 2 ja 4 järgi on kohus asunud Mart Viisitamme puhul seisukohale, et tema tegevuses puuduvad sellised käitumisaktid, mida saaks pidada usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnusteks, olles küll küllalt kõhklev oma käitumises, jäädes aga siiski pärast pakkumuste avamist passiivseks ja seetõttu ei jõua oma tegevusega usalduse kuritarvitamise katsestaadiumisse. Simmo Saare süüdistuses sama paragrahvi järgi leiab kohus, et kuna viimane oli 22.07.2008.a istungil nõus, et OÜ R. tuleks ära kvalifitseerida ja võitjaks kuulutada, siis jõudnuna katsestaadiumisse loobus vabatahtlikult lõpetamata kuriteokatse toimepanemisest
Ka siin leiab prokurör, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele ebaõige hinnangu andnud. Prokurör nõustub kohtu seisukohaga, et usalduse kuritarvitamise katsest saab rääkida üksnes juhul, kui süüdistatavad püüavad teha midagi ebaseaduslikku, mille läbi võitjaks ei kuulutata odavaimat õigusaktide-pakkumisekutse dokumentide nõuetele vastavat pakkumust ja valitakse kallim, siis pakkumiste vahe moodustab kahju. Süüdistuses ongi toodud kahjuna välja OÜ R. ja AS B. pakkumuste vahe. Apellant märgib, et süüdistatavate soov OÜ R. kõrvalelükkamiseks on tõendatud, mis kinnitab nende tahtlust tekkinud tagasilöögile vaatamata jätkuvalt OÜ R. kõrvaldamiseks vahendeid valimata. Prokurör analüüsib kohtus kontrollitud tõendeid ja leiab, et neid kogumis hinnates on tuvastatud, et M. Viistamm pidi mõistma ning võimalikuks pidama, et ta toetab teatud võõrast tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel. Prokurör leiab, et kohus on põhjendamatult Mart Viisitamme usalduse kuritarvitamise süüteos õigeks mõistnud, kuna tõendamist on leidnud tema poolt tahtlik teole kaasaitamine, mis on olnud põhiteoga põhjuslikus seoses. 8 Kohus on asunud seisukohale, et kuna Simmo Saar 22.07.2008.a kõnes kell 11:54 Mart Viisitammele teatas, et oli istungil nõus, et OÜ R. tuleks ära kvalifitseerida, on tõendatud tema poolt katsestaadiumisse jõudnuna vabatahtlik loobumine lõpetamata kuriteokatse toimepanemisest. Seega on kohus leidnud, et Simmo Saare käitumises on tuvastatud õigusvastane tegu, mis vastab süüteokoosseisule ning tema käitumises on vastavalt tahtliku tegevusdeliktikatse skeemile tuvastatud nii subjektiivne koosseis kui ka vahetu objektiivse koosseisu täitmisele asumine ning õigusvastasus ei ole välistatud, küll aga puudub süü. Viimati nimetatuga aga prokurör ei nõustu, sest Viisitamme ja Saare ning Saare ja Kinki vahelised telefonikõned 22.07. ja 2407.2008.a ei kinnita vabatahtlikku loobumist
Simmo Saare poolt Mart Viisitamme kaasabil vallandatud ja nende tahtluse kohaselt kahju tekkimiseni viiv kausaalahela kulgemine jäi pooleni, kuna enne tegeliku kahju saabumist katkes see välistel põhjustel – komisjon otsustas teisiti. Seega ei ole antud juhul tegemist loobumisega lõpetamata süüteokatsest, kuna Simmo Saare ettekujutuse järgi teost tegi ta kõik süüteo lõpuleviimiseks, mida teha oli vaja. Tõendid kinnitavad S. Saare tahtlust anda endast kõik OÜ R. hankest kõrvaldamiseks. Prokurör leiab tõendeid analüüsides, et süüteokatsest loobumise peamine eeldus – vabatahtlikkus – on täitmata. S. Saar tahtis tegu lõpule viia, aga see ei õnnestunud. 7. Simmo Saare kaitsja adv Aivar Pilve apellatsioon Apellant vaidlustab maakohtu otsuse S. Saare süüdimõistmises
järgi ja menetluskulude väljamõistmata jätmise osas, taotleb otsuse tühistamist S. Saare süüditunnistamises
Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid maakohtu järeldusi hankedokumentidest koopiate tegemise kohta S. Saare poolt. Muuhulgas märgib apellant, et jälitustegevusega kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist S. Saare poolt. Kaitsja märgib, et vaidlustab ka jälitustegevusega kogutud tõendite seaduslikkuse, kuid seda mitte seetõttu, et tõendid tema kaitsealust kuidagi süüstaksid. Kuigi kõnesolevad hankedokumendid leiti V. Kinki juurest, ei ole tõendamist leidnud, et need dokumendid edastas talle S. Saar. See ei ilmne ka kuidagi S. Saare ja V. Kingi, S. Saare ja M. Viisitamme kõnedest. Muid tõendeid aga väidetava dokumentide üleandmise fakti kohta kogutud ei ole. Järgnevalt analüüsib kaitsja jälitustegevuse seaduslikkust ning leiab, et jälitustegevuse lubade andmisel ei ole järgitud seaduses sätestatud korda. Lubade väljastamine on toimunud kohtuniku poolt, kellele selleks on väidetavalt loa andnud kohtu esimees suulise korralduse alusel. Kaitsja leiab, et sellise korralduse andmine suuliselt ei ole seadusega kooskõlas. Kaitsja rõhutab Riigikohtu praktikat silmas pidades, et KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. 9 Jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli teostamise õigus peab apellandi arvates võistlevas protsessis olema tagatud ka süüdistatavatele ja kaitsjatele. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme ja ausa kohtumenetluse põhimõtteid, jättes sellesisulise taotluse rahuldamata. Kaitsja viitab Riigikohtu praktikale (otsus nr 3-1-1-63-08) millest tulenevalt peab KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Kuni ei ole tagatud kaitsjatele ja süüdistatavatele tutvumine kõikide kriminaaltoimiku materjalidega, ei ole võimalik rääkida poolte võrdsusest võistlevas kohtumenetluses. Teisalt märgib apellant, et jälitustegevusega saadud teabe kasutamine tõendina ei ole lubatav käesolevas kriminaalasjas, kuivõrd
MS § 110 lg 1). S. Saarele esitati kahtlustus algselt
Jälitustoimingud viidi läbi 18.12.2008.a ja 02.02.2009.a, 10.03.2009.a. ja 01.04.2009.a. Alles 28.04.2009.a esitati S. Saarele täiendav kahtlustus
217 2 lg 1 – 25 lg 4 järgi. Kaitsja on seisukohal, et kahtlustust täiendati hilisemalt vaid eesmärgiga õigustada kriminaalmenetluse ajal ebaseaduslike jälitustoimingute läbiviimist. Teiseks viitab kaitsja, et isegi juhul kui kohus peaks tuvastama, et jälitustoimingute läbiviimise aluseks oli
2 lg 1 kuriteokoosseis, on jälitustegevuse raames kogutud tõendite kasutamine välistatud seetõttu, et S. Saar mõisteti esitatud süüdistuses
2 lg 1 järgi õigeks.
§-i 157 puutuvalt märgib apellant, et R. OÜ pakkumine ei sisaldanud ettevõtte ärisaladust puudutavat või mistahes muud konfidentsiaalset teavet ega ole käsitatav ärisaladusena. Edasi analüüsib kaitsja neid asjaolusid, mis kinnitavad üheselt, et R. OÜ pakkumine konfidentsiaalset infot ei sisaldanud, seda nii äriühingu enda tegevusest lähtuvalt kui ka hanketingimuste kohaselt. Kokkuvõtteks märgib kaitsja et alusetud ja vastuolus faktiliste asjaoludega on kohtu järeldused, mille kohaselt R. OÜ pakkumus sisaldas ametitegevuse käigus teatavaks saanud OÜ R. äritegevust puudutavat konfidentsiaalset informatsiooni.
Saare tegevuses süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ja kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele. S. Saare suhtes on maakohus ebaõigesti lahendanud ka menetluskulude jaotuse. Kuigi kohus mõistis S. Saare
2 lg 1 – 25 lg 2 ja 4 järgi õigeks, jättis kohus kõik süüdistatava poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-85-08; 3-1-1-61-08; 3-1-1-98-09; 3-1-1-87-09 ja märgib, et viidatud otsustes väljendatut arvestades peab käesoleval juhul lähtuma mitte eeldusest, et osaliselt õigeksmõistva otsuse korral peaks apellandile hüvitatama ainult pool kantud õigusabikuludest, vaid õigusabikulude suuruse üle otsustades tuleb hinnata esitatud süüdistuse mahtu kaitsja töö mõttes. 10 Kaitsja märgib, et
2 lg 1 oli antud kriminaalasjas menetluslikult oluliselt mahukam ja keerukam kui
Asja keerukust arvestades leiab kaitsja, et S. Saarele tuleb hüvitada ligikaudu 75-80% kõikidest Pärnu Maakohtu menetluses kantud õigusabikuludest. Apellant peab vajalikuks märkida, et maakohus ei ole esitanud ka ühtki põhjendust, miks on jäetud õigusabikulude hüvitamise taotlus täies ulatuses rahuldamata. Kaitsja rõhutab, et kohtueelse menetluse lõppedes esitas ta põhjaliku taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, mille prokurör ka osaliselt rahuldas, loobudes S. Saart
Vaatamata sellele jättis maakohus siiski Eesti Vabariigilt välja mõistmata apellandi poolt kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud. Apellant viitab Riigikohtu otsusele 3-1-1-44-10; 3-1-1-61-08 jt ning märgib, et ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud tuleb KrMS § 181 alusel süüdistatavale hüvitada. Lähtudes maakohtu otsuse motiividest V. Kingi poolt kantud õigusabikulude kohta, märgib kaitsja, et täiesti kohatu ja ebaõige on seisukoht, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb võtta aluseks määratud kaitsjatele makstava tasu määrad. Lõpetuseks leiab kaitsja, et S. Saarele mõistetud karistuse määr rahalise karistuse näol on põhjendamatult suur. Kohtupraktikat ja käesoleva asja faktilisi asjaolusid arvestades peaks jääma rahaline karistus 50 päevamäära piiresse. 8. Mart Viisitamme kaitsjate adv Leon Glikmani ja Helmeri Indela apellatsioon. M. Viisitamme kaitsjad vaidlustavad Pärnu Maakohtu 19.04.2010 kohtuotsuse osas, milles Pärnu Maakohus mõistis M. Viisitamme
alusel süüdi ning esitavad järgmised taotlused: 1) võimaldada kaitsjatel tutvuda jälituslubadega (vastavate Pärnu Maakohtu kohtumäärustega) ning nende aluseks olevate prokuratuuri taotlustega, kattes vajadusel kinni või eemaldades jälituslubades väidetavad riigisaladuse osad; 2) tunnistada KrMS § 110 ja § 114 vastuolus olevaks EIÕK art 8, 13 ja 17 ja põhiseaduse § 3, 10, 11, 13 lg 2, 14, 26, 43 ja 123 ning jätta need käesolevas kriminaalasjas kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus; 3) tunnistada
„äritegevust puudutava teabe“ osas põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta see käesolevas kriminaalmenetluses kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus; 4) tühistada Pärnu Maakohtu 19.04.2010 kohtuotsus osas, milles maakohus mõistis M. Viisitamme
Viisitamme valitud kaitsjatele makstud tasu põhjendamatult riigilt M. Viisitamme kasuks välja mõistmata. 5) uue otsusega lõpetada väidetava OÜ R. pakkumuse edastamise episoodis KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus ja mõista M. Viisitamm kõigis väidetavates kuritegudes täielikult õigeks; mõista riigilt M. Viisitamme kasuks välja valitud kaitsjatele 11 makstud tasud ja jätta kõik muud kriminaalmenetluse kulud riigi kanda; mõista riigilt M. Viisitamme kasuks välja valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu. Kaitsjad käsitlevad Pärnu Spordihalli episoodi ja märgivad alustuseks, et
on vastuolus PS § 11 proportsionaalsuse põhimõttega ega vasta „äritegevust puudutava teabe osas PS § 3, 10, 13 ja 17 mõttele. Kaitsjad on seisukohal, et seadusandja tahteks pole olnud kriminaliseerida mistahes äritegevusega seonduva teabe avalikustamine, vaid soovitud on kriminaliseerida ärisaladuse avalikustamine, mis on teiste õigustloovate aktidega defineeritud. Lähtudes PS § 152 lg 1 tuleb jätta
„äritegevust puudutava teabe“ osas käesolevas asjas kohaldamata ning tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Selles episoodis leidis kohus, et M. Viisitamm ei ole tegu omakäeliselt toime pannud, tegi seda vahendlikult. Sellega aga rikkus kohus menetlusõiguse norme sest selline üleminek eeldaks uue süüdistuse esitamist vastavalt Riigikohtu praktikale. Süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus. Ka on nõutav, et vahendlik täideviimine erilise isikutunnusega subjekti eeldatavates deliktides tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata AvTS § 3, § 4 lg 1 ning § 34 lg 1. Õigusaktidest nähtuvalt pole linnavara hoonestusõiguse seadmisel eelläbirääkimistega pakkumise korras esitatavad pakkumused konfidentsiaalsed, mistõttu ei ole M. Viisitamm saanud õiguslikult realiseeridagi
Kaitsjad märgivad ka, et kohtuotsusest tulenevalt sõltub informatsiooni olek „äritegevust puudutavaks informatsiooniks“ ka ajalisest faktorist, see on aga väär, informatsioon kas on või ei ole äritegevust puudutav. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates tuvastanud, et M. Viisitamm on kõne all oleva tabeli edastanud K. F.. See on tõendamata. Otsus on rajatud jälitustoimingu protokollidele, mis pole aga lubatav tõend. Kaitsjad märgivad, et prokuratuur on jätnud terve rea menetlustoiminguid teostamata. Kokkuvõtlikult leiavad kaitsjad, et maakohtus on toimunud tõendite kohtulik uurimine ühekülgselt ja puudulikult. Kuigi maakohtu kohtuotsus tuleb Riigikohtu praktikast nähtuvalt ainuüksi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada, on faktiliselt ka tõendamata, et M. Viisitamm on
Riigihanke episood väidetava OÜ R. pakkumuse edastamise osas (
) märgivad apellandid, et maakohus on jätnud põhjendamatult
Kohus on
Isegi kui kõik prokuratuuri faktiväited oleksid õiged ja tõendatud (mida nad ei ole), on väidetavat tegu vääralt kvalifitseeritud. Riigihanke raames informatsiooni ebaseaduslikku avaldamist on võimalik kvalifitseerida üksnes
12 Siinjuures rõhutavad kaitsjad, et mis puutub ärisaladusse, siis vaatlusalusel riigihankel ei sisaldanud mitte ükski pakkumus ärisaladust KonkS § 63 lg 1 ja TRIPS lepingu art 39 p 2 tähenduses. RHS § 46 lg-st 2 ja 3 nähtuvalt on pakkumuste hind kuni detailideni alates pakkumuste avamisest avalik informatsioon. Seetõttu on maakohtu seisukohad
Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et OÜ R. pakkumus on V. Kinkile edastatud. Kriminaaltoimikus puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik järeldada S. Saare poolt pakkumuse V. Kinkile toimetamist. Samuti on maakohus väljunud süüdistusakti piiridest (KrMS § 268 lg 1) ning M. Viisitamme kaitseõigust rikkunud (KrMS § 8 lg 1 p 2), mis on Riigikohtu praktika järgi kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Maakohus on tuvastanud, et M. Viisitamm on kaastäideviijana S. Saarega edastanud pakkumuse V. Kinkile. See seisukoht on aga oletuslik. Tegelikult tuvastati, et ajavahemikul 26.06.2008 – 24.10.2010 on puutunud OÜ R. poolt riigihankes esitatud pakkumusega kokku määratlemata arv isikuid, kes kõik võisid mistahes hetkel pakkumusest koopia teha ja selle AS-le T. edastada. Asjaolu, et just S. Saar on konkreetsel kuupäeval edastanud mingi pakkumuse koopia V. Kinkile, on täielikult tõendamata. Tuvastamata on ka täpne koopiamasin ning koopia tegija. Kaitsjad märgivad, et väidetava pakkumuse edastamise episoodis puudub mistahes alus käsitleda M. Viisitamme kaastäideviijana. Kohus ei ole näidanud, millest nähtub Viisitamme ja Saare ühine teoplaan ja kooskõlastatud käitumine. Kohus on tuvastanud vaid asjaolusid, mis vastavad vahendliku täideviimise konstruktsioonile, milles Viisitamme süüdimõistmine ei ole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes õiguslikult võimalik. Puudub ka põhjuslik seos. Viistamme poolt V. Kinkiga kokkuleppe sõlmimine ei saa olla põhjuslikus seoses
Maakohus, rajades kohtuotsuse jälitustoimingu protokollidele, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kõik jälitustoimingu protokollid on lubamatud tõendid. Kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud jälitustegevuse seaduslikkust ja jälitustegevusega kogutud tõendite lubatavust. Vaatamata kaitsjate taotlustele pole kohus jälitustegevuse seaduslikkust sisuliselt kontrollinudki. Kaitsjad taotlevad tunnistada KrMS § 110 ja § 114 vastuolus olevaks EIÕK art 8, 13 ja 17 ja põhiseaduse § 3, 10, 11, 13 lg 2, 14, 26, 43 ja 123 ning jätta need käesolevas kriminaalasjas kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Taotluse põhistamisel viitavad kaitsjad mitmetele Riigikohtu lahenditele ja hulgalistele EIK otsustele ja leiavad, et Eesti seadus ei vasta EIÕK –le, mis tõi kaasa Viisitamme ebaproportsionaalse jälitamise. Kaitsjad taotlevad, et ringkonnakohus kontrolliks jälitustoimingute seaduslikkust ning esitavad küsimused, millele tuleb kontrolli käigus vastata. Maakohus on menetlusõiguse rikkumisega jätnud arvestamata KrMS § 110 ultima ratio argumendi ja on jätnud kohaldamata KrMS § 111. Kaitsjate poolt esitatud argumendid selle kohta, et tõendite kogumise kronoloogiast on ilmne, et KrMS § 110 ja JTS § 5 lg 1 rikkumisega oli just jälitustegevus kõige esimene tõendite kogumise viis, ent kontrollimatuks jääb JTS § 9 eeldus ja ka see, kas otsused olid motiveeritud, rajanesid tegelikele asjaoludele ning vastasid JTS § 10, 1 ja 104 jt nõuetele. 13 Jälituslubasid andnud kohtunike ette toodi asjaolusid, mis ei vastanud tegelikkusele. Nii nähtub kohtuotsuse lk-l 83, et jälituslubasid on taotletud ja välja antud
lg 2 p-de 2 ja 3 alusel (omastamine suures ulatuses ja ametiisiku poolt), kuigi mitte ühelegi süüdistatavale pole kunagi esitatud omastamise kahtlustustki. Kaitsjad märgivad, et prokurör on kohtu ette toonud valed alused jälitusloa saamiseks ja rõhutavad, et
Nagu S. Saare kaitsjagi, leiavad apellandid, et jälitustegevuseks andis loa kohtunik kohtu esimehe suulise korralduse alusel, mis pole aktsepteeritav. Selline volitav määrus või käskkiri peab olema kirjalik. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega (EIÕK art 6) ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida Kuna ilma jälitustoiminguteks lubava määruseta (või lubava määruse olemasolu korral, kuid tähtaega ületades) ei saa jälitustegevuse protokoll olla tõend, siis peaksid kohtumäärused olema vastavalt KrMS § 47 lg 1 p 7 mitte üksnes kaitsjatele tutvumiseks antava kriminaaltoimiku osaks, vaid ka kohtul peab olema võimalik nende seaduslikkust kontrollida, kusjuures kaitsjal peab olema õigus tõendeid kahtluse alla seada ja selle kohta oma sisulisi kaalutlusi esitada ja vaidlustada tõendite lubatavust. Apellandid viitavad mitmetele EIK ja EIÕK lahenditele ja taotlevad kooskõlas nimetatud lahenditega kaitseõiguse tagamist võistlevas menetluses. Taotlus puudutab üksnes EIÕK miinimumstandarditest kinnipidamist. Kaitsjad esitasid kohtule RSVS § 29 lg 1 alusel taotluse loa saamiseks jälituslubadega ning nende aluseks olevate prokuratuuri taotlustega tutvumiseks, mis jäeti rahuldamata protokollilise määrusega põhjendustel, et „kaitsjad ei ole motiveerinud, miks nad juurdepääsu vajavad“, kuigi tegid seda ca 10 lk-l kirjalikult, selgitades, et see on vältimatult vajalik kaitseõiguse teostamiseks. Seeläbi on maakohus jämedalt rikkunud süüdistatava kaitseõigust (KrMS § 8 lg 1 p 2) ning RSVS § 29 lg-t 1, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 alusel. Kohus ei ole üldse motiveerinud kaitseõiguse piiramise vajadust ja vajalikkust, rääkimata PS § 11 kaalutlusõigusest. Kaitsjad osundavad siinkohal, et kaitseõiguse teostamisel takistuste tegemine isegi riigisaladuse ettekäändel ei ole Euroopa õigusruumis aktsepteeritav. M. Viisitamme suhtes on teostatud jälitustoiminguid kokku 115 päeva, mis on disproportsionaalne ja Euroopa õigusruumis tavapäratu sellekohastes asjades. Toimikust nähtub, et jälitustoimingud tehti enne muude tõendite kogumist või muude tõendite kogumise katseid. Seda kinnitab ka jälitustoimingute kronoloogia. Nendest nähtub ka see, et protokollimine e tõendi loomine toimus tunduvalt hiljem, mis kinnitab seda, et kohtu ette pole toodud jälitustegevuse tulemusel saadud tõendeid, kohtunikele pole tagasisidet antud ja lubade pikendamisel ning uute lubade väljaandmisel ei ole taotluste aluseks olevat sisulist kontrolli toimunud. Esimesed protokollid, mis andsid jälitustegevuse teabele tõendi kuju, vormistati alles
alusel esitatud süüdistustes õigeks mõista, tuleb tühistada maakohtu kohtuotsus ka osas, kus maakohus on M. Viisitammelt riigi kasuks menetluskulud välja mõistnud. 9. Menetlus ringkonnakohtus Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega M. Viisitamm, S. Saar ja V. Kink õigeks mõisteti, uue otsusega M. Viisitamme süüditunnistamist ja karistamist
lg 1 – 25 lg 2, 4, 22 lg 3 ja
Saare süüditunnistamist
Kingi süüditunnistamist
Prokurör leidis, et kaitsjate apellatsioonid ei ole põhjendatud, maakohtu otsus süüdistatavaid süüdimõistvas osas on põhjendatud ja seaduslik. Süüdistatavad M. Viisitamm ja S. Saar ning nende kaitsjad jäid esitatud apellatsioonide juurde ja taotlesid süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. V. Kink ja tema kaitsja leidsid, et prokuröri apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus tuleb V. Kingi õigeksmõistmises muutmata jätta. Prokuröri apellatsioonile vaidlesid süüdistatavad ja nende kaitsjad vastu ja leidsid, et maakohtu otsus on osas, millega süüdistatavad õigeks mõisteti, põhjendatud. 10. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna, kohtuotsus tuleb prokuröri apellatsiooniga vaidlustatud osas jätta muutmata. Kaitsjate apellatsioonid osas, milles leitakse, et maakohus on M. Viisitamme ja S. Saart
järgi süüdi tunnistades kohaldanud vääralt materiaalõigust, väärivad aga tähelepanu. 10.1 Prokuröri apellatsioon maakohtu otsusele Mart Viisitamme õigeksmõistmises
lg 1 ja Vello Kingi õigeksmõistmises
Maakohus on tuvastanud, ja seda ei ole apellatsioonides ka vaidlustatud, et M. Viisitamm pani oma ametiseisundit ära kasutades süüdistuses märgitud hankemenetluse raames toime kaks riigihangete seadusega mittelubatud tegu – V. Kingile hankedokumentide saatmise ning tema kaasamise hankedokumentide koostamisse. Kuid maakohus, hinnates kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid, leidis, et tõendite kogum ei võimalda lugeda tuvastatuks vastutasuks vara vastuvõtmist/üleandmist. Süüdistus käsitab üleantud/vastuvõetud varana 29 500 krooni, 16 milline kanti 03.03.2006.a OÜ X. arve alusel AS-st T. OÜ X. arvele, märkides, et arve oli fiktiivne. Maakohus leidis, et kontrollitud tõendid arve fiktiivsust ei kinnita. Põhimõtteliselt tugineb prokurör oma apellatsioonis samadele tõenditele nagu seda maakohuski, kuid annab neile maakohtust erineva tõlgenduse. Prokuröri apellatsiooniga seonduvalt osundab kohtukolleegium esmalt Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-11-48-09 jt). See seisukoht tuleneb vajadusest vältida vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemine maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist ringkonnakohtu poolt. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul, kus üldmenetlusel realiseeruvad täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-85-07). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus käesolevas süüdistusasjas äärmise hoolikusega järginud kohtuliku uurimise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Tõendite hindamisel on lähtutud KrMS §-s 61 sätestatust, tõendeid on hinnatud vastastikuses seoses ja kogumis ning hindamine on olnud ühetaoline ja vastuoludeta. Kohtu siseveendumuse kujunemine M. Viisitamme ja V. Kingi süüküsimuse lahendamisel on kohtuotsusest tulenevalt jälgitav (lk 58-67). Kohtukolleegiumi hinnangul ei viita ka prokurör sellistele tõendite hindamisel tehtud vigadele, mis tingiksid kohtu järelduste ümberhindamise. Nii nagu prokurörgi oma apellatsioonis, on maakohus põhjalikult käsitanud tunnistaja M. K. ütlusi ja kõrvutanud neid teiste tunnistajate ütlustega, hinnanud ka M. K. ütluste elulist usutavust. Kohtukolleegium möönab, et prokuröri poolt M. K. ütlustest esiletoodud aspektid võivad tekitada teatud küsitavusi, kuid ütluste sisu tervikuna hinnates ei kummuta need kuidagi mitmete teiste tunnistajate (A. K., R. R., T. T., T. J., S. K. ja J. P.) poolt antud ütlusi OÜ X. poolt AS-le T. transporditeenuse osutamise kirjeldamisel 2006.a alguses. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga ka selles, nagu oleksid tunnistajate ütlustes esinenud sedavõrd suured vastuolud, mis seaksid kahtluse alla tunnistajate ütlused tervikuna. Maakohus on tõdenud muuhulgas ka seda, et vastuolud tunnistajate ütlustes sündmuse teatud detailides esinesid, kuid on samas neid tõendeid analüüsides põhjendatult leidnud, et tunnistajad on piisavalt adekvaatselt viie aasta taguseid sündmusi kirjeldanud, vaatamata ajafaktorile 17 riimuvad need ütlused omavahel piisavalt ning hinnates neid ütlusi kogumis, ei saa kuidagi väita, et ristküsitlusel üle kuulatud isikud oleksid andnud valeütlusi. Mis puudutab vaidlusaluse OÜ X. 01.03.2006.a arve koostajat, siis maakohus on oma otsuses märkinud, et M. Viisitamme väited selle kohta, et arve faili tegi tegelikult H. Viisitamm, pole kohtule esitatud tõenditega kummutatud. Prokurör viitab oma apellatsioonis, et nimetatud arve asus kaustas asukohaga Users/Hilvi/Linnapea asjad ning et see asjaolu kinnitab üheselt arve koostamist M. Viisitamme poolt, kohus jättis aga nimetatu arvesse võtmata. Kohtukolleegium möönab, et prokuröri poolt esile toodud asjaolu võib suurendada tõenäosust, et arve koostajaks oli M. Viisitamm, kuid ei välista täielikult võimalust, et arve koostas siiski H. Viistamm, kes oli OÜ X. juhatuse liige. Muuhulgas möönab ka maakohus, et H. Viisitamm koostas arve M. Viisitamme korraldusel. Teiste tõendite hulgas käsitab maakohus põhjalikult ka raamatupidamiseksperdi arvamust OÜ X. raamatupidamise kohta /VI kd tl 192-199/, märkides otsuses ära, et OÜ X. raamatupidamist ei ole nõuetekohaselt korraldatud, raamatupidamist on moonutatud ning see ei ole usaldusväärne. Kuid maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult järeldanud, et sellest eksperdiarvamusest ei saa otsesõnu tuletada, et kõik selle ettevõtte tehingud on fiktiivsed ning et see asjaolu viitab otse altkäemaksule. Küsimusele „kas OÜ-l X. on sõlmitud 2006.a töövõtulepinguid?“ vastab ekspert, et selliseid lepinguid, millega kaasnenuks muutusi osaühingu varades, kohustustes ja omakapitalis, sõlmitud ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et raamatupidamisekspertiis ei välista iseenesest tehingu toimumist ega lükka ümber mitmete tunnistajate ütlusi. Prokurör, käsitades ekspertiisiakti, leiab, et ekspert ei lükka ümber arve fiktiivsust, kuid jätab märkimata, kuidas on ekspertiisiaktiga üheselt kummutatud arve tegelikkusele vastavus ja transporditeenuse osutamine. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et ebakorrektse raamatupidamise ja süüdistuses kirjeldatud kuriteokoosseisu realiseerimise vahele ei saa panna võrdusmärki. Maakohus on põhjalikult analüüsinud ka neid süüdistaja poolt esitatud asjaolusid, mis käsitavad OÜ X. poolt 2004.a osutatud transporditeenuseid ja leidnud, et ka need tehingud viitavad osaühingu raamatupidamise ebarahuldavale korraldusele, millel on omakorda erinevaid seoseid M. Viisitamme isikuga, kuid nende pinnalt ei saa kuidagi järeldada 03.03.2006.a arve fiktiivsust. Maakohus on leidnud, et kontrollitud tõendite kogum ei kinnita M. Viisitamme ja V. Kingi süüd ning nad tuleb kuriteo koosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning peab vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-12-07 väljendatud seisukohale, et in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb maakohtu otsusest, et kohus ei ole neid eelpool viidatud kaudsete tõendite kogumis hindamise põhimõtteid eiranud ning põhjendatult arvestanud KrMS §-s 7 lg 3 sätestatut. Tuleb tõdeda, et kaudselt süüstavate tõendite kogum on küll olemas, kuid nende kvaliteet ja piisavus annavad aluse kahelda süüdimõistva otsuse 18 võimalikkuses. Maakohus on põhjendatult M. Viistamme
Kingi
10.2 Prokuröri apellatsioon maakohtu otsusele Mart Viisitamme ja Simmo Saare õigeksmõistmises
Süüdistuses kirjeldatud faktilise tegevuse – M. Viisitamm leppis kokku V. Kingiga viimase tutvumiseks OÜ R. esitatud pakkumusega, M. Viisitamm ja S. Saar leppisid 29.06.2008.a kokku, et nad ei nõustu 30.06.2008.a tänavate hoolde pakkumuste kvalifitseerimisega ning M. Viisitamm jättis nii 08.07. kui 15.07 riigihanke tulemused kinnitamata ja andis J. A. korralduse OÜ-le R. saata V. Kingi poolt koostatud täpsustavad küsimused, mis esitatigi 30.06.2008.a linnavalitsuse liikmetele kui S. Saare poolt koostatud. Kui OÜ R. esitatud küsimustele 11.07.2008.a vastas, edastas M. Viisitamm need V. Kingile, kes koostas kokkuvõtte, millest nähtuvalt OÜ R. hanketingimustele ei vasta – on maakohus tuvastanud. Kuigi süüdistuse kohaselt on 22.07.2008.a toimunud riigihankekomisjoni koosolekul S. Saar komisjoni liikmetele selgitanud, et OÜ R. pakkumus ei vasta nõuetele, leidis kohus kõiki asjassepuutuvaid tõendeid hinnates, et S. Saar sellel nimetatud koosolekul komisjoni liikmeid mõjutama ei asunud. Siinjuures tuleb märkida, et 22.07.2008.a asus riigihankekomisjon eriarvamusteta (sealhulgas ka S. Saar) seisukohale, et OÜ R. tuleb ära kvalifitseerida ning 28.07.2008.a Pärnu Linnavalitsuse korraldusega nr 514 kuulutati OÜ R. riigihanke võitjaks.
lg 1 hõlmab endas kahte erinevat süüteokoosseisu - ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine). Ärakasutamiskoosseisu (
lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (siinjuures viitab Riigikohus veel oma otsusele nr 3-1-1-55-09). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka 19 käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena
lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju. Ülalviidatud otsuses märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium täiendavalt, et süüdistuses tuleb määratleda, millisele
Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel Süüdistus on M. Viisitammele ja S. Saarele esitatud
Sisuliselt oli süüdistuse kohaselt M. Viisitamme ja S. Saare eesmärgiks majanduslikult kulukama kohustuse võtmine linnale (soov, et riigihanke võidaks AS B., mille tehinguväärtus oli 59 407 428 krooni, mis oleks olnud OÜ R. pakkumuse maksumusest 2 919 643 võrra kallim) ning OÜ R. kõrvaldamine riigihankest oli selle eesmärgi hädavajalik eeltingimus. Eelnevast lähtudes on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistus on hinnatav siiski
Kuid vaatamata sellele, et teine alternatiiv on esimesest oluliselt laiem, on siiski loogiline, et mõlemal juhul algab karistatavuse eeldus siis, kui on loodud varalise kahju (obligatoorne koosseisutunnus) saabumise reaalne e kindla teadmisega külgneva tõenäosuse alusel hinnatav oht. M. Viisitammele ja S. Saarele esitatud süüdistuse teokirjeldust silmas pidades saab selleks kohtukolleegiumi hinnangul olla kas AS B. pakkumuse parimaks tunnistamine (mis oligi süüdistatavate eesmärgiks) või veelgi enam, ASga B. ka lepingu sõlmimine.
lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Ning vastupidi – kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on isik oma tegevusega veel üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistusstaadiumis. Tegelikult möönab seda ka prokurör, märkides apellatsioonis, et usalduse kuritarvitamise katsest saab rääkida üksnes juhul, kui süüdistatavad püüavad teha midagi ebaseaduslikku, mille läbi võitjaks ei kuulutata odavaimat õigusaktidepakkumisekutse dokumentide nõuetele vastavat pakkumust ja valitakse kallim, siis pakkumuste vahe moodustab kahju. Maakohtu otsusest nähtub muuhulgas, et V. Kink dikteeris telefonitsi S. Saarele küsimused, mida on vaja OÜ-lt R. riigihankekomisjoni poolt küsida. Nimetatud küsimused sisaldavad V. Kingi arvates väikeseid karisid, millel võivad OÜ R. küsimuste vastamisel libastuda ja sisuliselt seeläbi ta sellise eksitava tegevusega kõrvale lükata. Kohus on leidnud, et sellest hetkest, kui S. Saar on lubanud need küsimused esitada, on ta hakanud ette valmistama usalduse kuritarvitamist ning 30.06.2008.a M. Viisitammele, V. T. ja P. S. e-kirja (mille sisuks olid V. Kingi poolt edastatud küsimused) saatmisest algab kuriteo katsestaadium (lk 138-139). Seda asjaolu rõhutab olulisel määral ka prokurör oma apellatsioonis, käsitades seda kui „tahtlikku õigusvastast tegu“. Kohtukolleegium ei nõustu ei maakohtu ega prokuröriga, sest mingilgi moel ei ole põhjendatud, kuidas on võimalik kõne all oleva e-kirja saatmist käsitada kui koosseisupärast tegu. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et usalduse kuritarvitamine on varavastane kuritegu, mis kaitseb teise isiku varalist sfääri ja 20 kriminaliseerib üksnes käitumist, mis seda vahetult/reaalselt ohustab. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud kirja ärasaatmine teoks, mis oleks vahetult olnud kahjulik linna varalistele huvidele ning oleks toonud koosseisupärase teona kaasa suure varalise kahju saabumise ohu. Tegemist on jätkuvalt ettevalmistava staadiumiga. Jällegi tuleb rõhutada, et sisuliselt süüdistatakse ju M. Viisitamme ja S. Saart eesmärgis võtta linnale põhjendamatuid, suuremaid varalisi kohustusi, mida nende pädevus võimaldas. Tähele tuleb panna, et tegu ja tagajärg peavad kausaalõpetuse kohaselt olema omavahelises seoses. E-kirja saatmine ei põhjustanud tagajärje saabumise reaalset ohtu, mida aga kriminaliseeritud katsetegu käesoleval juhul eeldab. Maakohtu poolt tuvastatud süüdistatavate tegevus on kohtukolleegiumi hinnangul käsitatav kuriteo ettevalmistamisena ega ole seega karistatav. Süüteokatsena ei saa vaadelda süüteo toimepanemise võimaluste väljauurimist või selleks abinõude tarvitusele võtmist. Iga süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega. Mõistagi ei iseloomusta ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt. Kehtiv Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi, s.o
lg 1 kohaselt tahtliku teo, mis on suunatud süüteo toimepanemisele ning mille algusest saab sama paragrahvi teise lõike kohaselt rääkida alles juhul, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt varasemalt kehtinud Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ei ole süüteo ettevalmistamine süüteo toimepanemise staadiumina enam üldjuhul karistatav (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-7-07). Mis puudutab maakohtu poolt
lg 1 – 25 lg 2, 4 järgi kvalifitseeritud süüdistuse käsitlusse, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida järgmist. Kohus, arutledes väga põhjalikult M. Viisitamme ja S. Saare süüküsimust, on põhjendatult leidnud, et usalduse kuritarvitamise katsest saab rääkida üksnes sellises kontekstis, et juhul, kui süüdistatavad püüavad teha midagi ebaseaduslikku, mille läbi võitjaks ei kuulutataks odavaimat õigusaktide-pakkumisekutse dokumentide nõuetele vastavat pakkumust ja valitaks kallim (lk 132). Siit tuleneb, et ka maakohus jõudis sisuliselt järeldusele, mille kohaselt katse staadiumisse jõuaks süüdistatavate tegevus alles siis, kui OÜ R. riigihankest kõrvaldataks ning Pärnu linna tänavate hooldusleping oleks sõlmitud AS-ga B.. Seega, seades siin ise teo karistatavuse piirid, on kohus hiljem eelrefereeritud seisukohaga vastuollu läinud, leides, et OÜ-le R. esitatavaid küsimusi sisaldava e-kirja saatmisest algab kuriteo katsestaadium ning asub põhjendamatult ja igasuguse vajaduseta analüüsima asjaolusid, mis kohtu arvates viitavad S. Saare vabatahtlikule loobumisele kuriteokatsest. Süüdistatavate suhtumine asjasse pärast OÜ R. riigihanke võitjaks kuulutamist ei oma esitatud süüdistust silmas pidades enam tähtsust. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on põhjendatult M. Viisitamme ja S. Saare
lg 1 – 25 lg 2, 4 järgi õigeks mõistnud, prokuröri apellatsioon ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. 10.3 Mart Viisitamme ja Simmo Saare süüditunnistamine
21 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on M. Viisitamme ja S. Saare süüditunnistamisel
Süüdistatavad tuleb
Kohtukolleegium nõustub M. Viisitamme kaitsjate apellatsiooniga osas, kus leitakse, et riigihanke raames informatsiooni ebaseaduslikku avaldamist on võimalik kvalifitseerida üksnes
alusel ning kui
süüteokoosseis ei ole realiseeritud, siis saab olla realiseeritud RHS § 111 lg-s 3 p-s 2 sätestatud väärteokoosseis. Apellandid analüüsivad
ja RHS § 111 lg 3 p 2 ning leiavad põhjendatult, et neist sätetest tuleneb üheselt seadusandja tahe sätestada riigihangete kui erilise menetluse puhuks erisätted
ja RHS § 111 lg 3 p 2 näol ning kui isik pole riigihanke raames konfidentsiaalsusnõuete rikkumisega realiseerinud
süüteokoosseisu, tuleb tema tegu vältimatult kvalifitseerida väärteona RHS § 111 lg 3 p 2 alusel. Sisuliselt on Pärnu linnapeale M. Viisitammele ja abilinnapeale S. Saarele, kes mõlemad kuulusid ka Pärnu Linnavalitsuse riigihankekomisjoni koosseisu, esitatud süüdistus riigihanke „Pärnu linna tänavate hooldus 01.08.2008 – 31.07.2014“ konfidentsiaalsete andmete lekitamises ning lisaks M. Viisitammele konfidentsiaalsete andmete lekitamises „Eelläbirääkimistega pakkumise korraldamine XXXX XXX XXX kinnistule kasutusvaldusega koormatava hoonestusõiguse seadmiseks“ raames.
näeb ette vastutuse riigihangete teostamise nõuete rikkumise eest – karistusõiguslik vastutus nähakse ette riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise eest või muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline varaline kahju. Vastutuse väärteokorras kehtestab Riigihangete seaduse (RHN) § 111, mille 3. lõike punktis 2 sätestatakse vastutus konfidentsiaalsusnõuete rikkumise eest hankija poolt. Kuivõrd
näeb obligatoorse koosseisulise asjaoluna ette olulise kahju põhjustamise, siis M. Viisitamme ja S. Saare vastutus selle sätte järgi on välistatud. Järgnevalt tekib aga olukord, kus süüdistatavate tegevus, mille maakohus on tõendatuks lugenud, vastaks samaaegselt nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule. Edasiselt tekib küsimus, millise sätte alusel isik tegelikkuses vastutab. Iseenesest näib vastus sellele küsimusele lihtne. Nimelt sätestab
lg 5 selgesõnaliselt, et juhul, kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse teda üksnes kuriteo eest (tegemist on väärteokaristusõiguse nn subsidiaarusega kriminaalkaristusõiguse suhtes). Sellest arusaamast on kohtukolleegiumi hinnangul lähtunud süüdistaja ka käesoleval juhul. Kohtukolleegium ei soostu selle seisukohaga ning leiab, et käesoleval juhul on Riigihangete seaduses sätestatud väärteokoosseis eriseaduseks (lex specialis)
Oma järgnevalt esitatavates põhjendustes juhindub kohtukolleegium analoogse olukorra analüüsist Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 1-10-935. Kohtukolleegium osundab, et
lg-s 5 sätestatud väärteokaristusõiguse subsidiaarsus ei rakendu seal, kus süüteokoosseisud on teineteisega nn spetsiaalsussuhtes. Spetsiaalsus tähendab selles kontekstis kahe normi olulist identsust, kusjuures ühele neist normidest lisandub mingi eriline/täiendav tunnus; kui regulatsioonieseme kattumise korral on selge, et seadus peab väärteokoosseisu erinormiks, rakendub just viimane, mitte aga kuriteokoosseis (sama seisukoht ka nt NStZ 1990, 440). Tuleb soostuda seega õiguskirjanduses (vt veel nt J. Bohnert, BAföG und Betrug, NJW, 2003, 3611) väljendatud seisukohaga, et väärteokaristusõigus võib kõrvale tõrjuda 22 kriminaalkaristusõiguse, kui on arusaadav seadusandja tahe kohaldada just väärteonormi. Nii väärteo- kui ka kriminaalõigusnorm kaitsevad sel juhul sama õigushüve, kuid otsus spetsiaalsuse ning põhimõtte lex specialis derogat legi generali rakendamise kohta sõltub sellest, kas väärteokoosseis on arusaadavalt mõeldud mingit elujuhtumit eraldi reguleerima ning ka lihtsalt küsimusest, kas kuriteokoosseisu absoluutse ning piiramatu rakendamise korral jääks praktikas üleüldse järgi võimalust väärteokoosseisu kohaldamiseks. Seejuures ei ole ka tähtsust sellel, kas erinorm kehtestati varem või hiljem kui üldnorm (vt RKKKo 3-1-1-32-08, p 11), mistõttu ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellel küsimusel täiendavalt ei peatu. Et väärteokaristusõiguses sätestatud norm võib olla erinormiks (lex specialis) kuriteokoosseisu suhtes, on lisaks osundatud õiguskirjanduse seisukohtadele tunnustanud ka senine kohtupraktika. Nii on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 1-09-1328 leidnud, et olukorras, kus Reklaamiseaduse § 25 lg-d 1 ja 2 keelavad sugulise kire rahuldamiseks pakutavate teenuste, sealhulgas prostitutsiooni reklaami või sellistele teenustele viitava reklaami, samuti prostitutsiooni vahendamisele kaasa aitava reklaami ning sama seaduse § 34 lg 1 kohaselt karistatakse reklaami keeldu eirava reklaami tellimise, teostamise või avalikustamise eest väärteokorras, on ainetu arutleda teemal, kas kirjeldatud käitumine (s.o prostitutsiooniteenuse osutamisele viitav reklaam) võib samal ajal olla ka kuritegu
Kõnealune olukord on lahendamist leidnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas. Nii on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-60-07 märkinud, et alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on kriminaalkolleegium toonitanud, et MKS § 154 on erinormiks (lex specialis)
Ehk siis – kui isik esitab maksuhaldurile võltsitud dokumendi, paneb ta toime väärteo, mitte aga kuriteo ning seda just lähtuvalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali. Kirjeldatud seisukohtadest lähtudes leiab ringkonnakohus, et Riigihangete seaduse § 111 lg-s 3 p-s 2 sätestatud väärteokoosseis on eriseaduseks (lex specialis)
Viisitamme ja S. Saare süüdistustes kirjeldatud käitumise tõendatuse korral. Riigihangete seaduse § 111 lg 3 p 2 nimetab koosseisupärase teona selgesõnaliselt konfidentsiaalsusnõuete rikkumist hankija poolt. Tegemist on seega regulatsioonieseme kattumisega, Riigihangete seaduse § 111 lg 3 p-s 2 peetakse koosseisupärase teona ning eritunnusena silmas konfidentsiaalsusnõuete rikkumist hankija poolt. Riigihankemenetluses teatavaks saanud konfidentsiaalsete hankemenetluse pakkumiste esitajaid puudutavate äritegevuse andmete lekitamist inkrimineeritakse käesoleval juhul ka M. Viisitammele ja S. Saarele. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium seega, et süüdistuses kirjeldatud käitumise lahendamiseks/karistamiseks on seadusandja spetsiaalselt loonud väärteokoosseisu Riigihangete seaduses, mistõttu tulenevalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali kuulub kohaldamisele just viimane. Eelnevast tuleneb seega, et süüdistatavate käitumine võib olla karistatav küll väärteona Riigihangete seaduse § 111 lg 3 p 2 kohaselt, kuid isiku karistamine väärteo eest on kriminaalmenetluse raames välistatud (RKKKo 3-1-1-117-05, p 25). Seetõttu puudub igasugune alus edasiseks aruteluks teemal, kas ja milline M. Viisitamme ja S. Saare käitumine on tegelikkuses aset leidnud, s.o puudub igasugune põhjus apellatsioonis esitatud väidete ning 23 ka maakohtu otsuse sisuliseks analüüsiks. Nii M. Viisitamm kui S. Saar tuleb
Mis puutub aga M. Viisitamme kaitsjate arusaama, et
on „äritegevust puudutava teabe“ osas põhiseadusega vastuolus, siis kohtukolleegium kaitsjate arvamust ei jaga.
§s 157 ettenähtud süüteoga kaitstav õigushüve on eraelu kaitse kõrval ka informatsioonilise enesemääramise õigus (EIÕK art 8). Selle süüteokoosseisu eesmärk on võimaldada usaldusel põhineva suhte loomine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset informatsiooni ning teenib nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka ühiskonna huve tervikuna. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kõne all olev seadusesäte äritegevust puudutava teabe osas põhiseadusega vastuolus. 10.4 Apellatsioonides on kaitsjad vaidlustanud jälitustegevusega kogutud tõendite seaduslikkuse, jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamise
ettenähtud kuriteo toimepanemise tõendamisel, kohtuliku kontrolli teostamise ainult kohtu poolt ja ka jälitustoimingute aluseks olevate dokumentidega tutvumiseks esitatud taotluste rahuldamata jätmise. Kohtukolleegium kaitsjatega ei nõustu. Mis puutub M. Viisitamme kaitsjate taotlusse tunnistada KrMS § 110 ja 114 vastuolus olevaks EIÕK art-ga 8, 13, 17 ja põhiseaduse §-ga 3, 10, 11, 13 lg 2, 14, 26, 43 ja 123, jätta need kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, siis kohtukolleegium ei nõustu ka selle taotlusega. Jälitustegevuse seaduslikkust on kontrollinud maakohus ning esitanud oma järeldused ning põhjendused kaitsjate taotluste mitterahuldamise kohta väga põhjalikult oma otsuses (lk 8385). Kohtukolleegium, olles samuti teostanud kontrolli jälitustoimingute seaduslikkuse üle, nõustub maakohtuga täiel määral ega pea vajalikuks korrata selles osas maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid. Seonduvalt apellatsioonidega märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on oma otsuse 3-1-1-63-08 p-s 13.3 sedastanud, et kohtul on kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Maakohus on nende kolme tingimuse täidetust kontrollinud ja oma seisukohad otsuses esitanud. Kuigi S. Saare kaitsja viitab samale Riigikohtu lahendile, on ta jätnud siiski märkimata nimetatud otsuses sedastatu selle kohta, et kui taotlus kontrolliks esitatakse, tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse kohta, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Seda põhimõtet on maakohus vaieldamatult järginud. Jälitustoimingute näol on tegemist tõendi kogumisele suunatud spetsiifilise menetlustoiminguga, millele on omane teostamise varjatus jälitustoimingule allutatud isikute eest. Kindlustamaks jälitustoimingu salastatust, on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave tunnistatud Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 mõttes riigisaladuseks, millele on juurdepääsuõigus piiratud. Ka on Vabariigi Valitsus 20.12.2007.a määruse nr 262 „riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ § 6 lg 1 p 5 kohaselt eelkirjeldatud teave salastatud piiratud tasemel 25 aastaks. Tuleb rõhutada, et jälitustegevuse materjalide salastatuse tingib muuhulgas ka kolmandate isikute kaitse vajadus. 24 KrMS §-s 111 sätestatut silmas pidades ei ole võimalik kriminaaltoimikusse lisada jälitustegevuse aluseks olevaid dokumente. Samas on aga kohtul õigus nende dokumentide alusel kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et olukorras, kus kohus kontrollib jälitustegevusega kogutud tõendite saamise seaduslikkust väljaspool kohtuistungit, tuleb kaitsjal lähtuda kohtu korralikkuse ja aususe presumptsioonist. Oluline on aga siinjuures, et jälitustoimikus olev info ja selle alusel koostatud jälitusmenetluse dokumendid ei ole tõendiks kriminaalasjas. Jälitustoiminguks antud luba ei oma tõenduslikku tähendust tõendamiseseme suhtes ning loa kriminaaltoimikusse lisamise kohustust ei ole. Käesolevas kriminaalasjas on täidetud ka KrMS § 110 lg 1 sätestatud nõue, mille kohaselt on jälitustoiminguga lubatud tõendeid koguda, kui kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toime pandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Kaitsjate kahtlused selle nõude eiramise kohta on alusetud. Vaidlustatud süüdistusasja silmas pidades tuleb veel märkida sedagi, et nii M. Viisitamme, S. Saart kui V. Kingi teavitati kirjalikult nende suhtes läbiviidud jälitustoimingutest /X kd tl 183185/, sealhulgas teavitati neid võimalusest tulla kogutud andmetega tutvuma ning õigusest esitada jälitusasutuse juhile, kõrgemalseisvale asutusele vaie või prokuratuurile kaebus jälitustegevuse peale, selgitati õigust ettenähtud korras pöörduda kohtusse, kui jälitustegevusega nende õigusi ja vabadusi on rikutud. Ükski süüdistatavatest ei ole avaldanud soovi tutvuda kogutud teabega ega ole esitanud ka kaebusi. Kohtukolleegium ei nõustu M. Viisitamme kaitsjatega, kes avaldavad soovi jälitustegevuse seaduslikkust ise kontrollida. Jälitustegevuse üle toimub kontroll enne toimingut loa andmise kaudu, kontroll toimingu tegemise ajal ja järelkontroll pärast toimingut. Kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil tehtava jälitusmenetluse üle lasub kontrollikohustus lõppastmes suures osas kohtul, mis toimub kohtumenetluses tõendite vastuvõetavaks tunnistamisena. Võimalus on alustada kontrolli ka Jälitustegevuse seaduse sätete alusel pärast isiku teavitamist tema suhtes tehtud toimingutest, kuid nagu öeldud süüdistatavad seda võimalust ei kasutanud. Toimub ka kohtulik eelkontroll, kus kohtunik otsustab põhjendatud taotluse olemasolul, kas luba konkreetsete jälitustoimingute teostamiseks anda või mitte. Kindlasti ei saa aga järelevalve lubade andmise üle kuuluda kaitsjale, sest seaduslikku pädevust neile selleks antud ei ole. Kaitsjad ei pea aktsepteeritavaks, et jälitustoiminguteks loa andnud kohtunik oli määratud nimetatud ülesandeid täitma kohtu esimehe suulise korralduse alusel ja viitavad KrMS §-le 24 lg 4. Kaitsjad lähtuvad arusaamast, nagu oleks tegemist määrusega kriminaalmenetluse seadustiku mõistes. Kohtukolleegium nõustub siinjuures maakohtu poolt esitatud argumentidega (lk 84-85) ega pea neid vajalikuks korrata. M. Viisitamme kaitsjatega ei nõustu kohtukolleegium ka selles, nagu ei nähtuks jälitustoimingu protokollidest toimingu teostamise koht ja aeg. Protokollidesse on märgitud nii jälitustoimingu teostamise aeg kui koht. Kuna toimingu teostas Kaitsepolitsei, siis toimus teabe salvestamine ka Kaitsepolitsei ametiruumides. Muuhulgas leiavad kaitsjad, et jälitusprotokollide kasutamine
See on eksitav väide. Jälitustoimiku kohaselt on esmased load jälitustoimingute läbiviimiseks antudki
§-s 201 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteotunnuste kahtluse tõttu, aga seda mitte käesoleva kriminaalasja süüdistatavate suhtes. 25 Jälitustoiminguid läbi viies laekus aga muuhulgas teave ka
MS §-le 197 lg 2 võib kriminaalmenetluse ajendiks olla kuriteole viitav teave, mille on sedastanud uurimisasutus oma ülesandeid täites. Lähtudes KrMS § 6 on aga kuriteo asjaolude ilmnemisel uurimisasutus kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-60-10 selgitanud, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud tõendit kasutada ka väärteomenetluses, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud. Seega on põhiline, et jälitustegevusega kogutud tõend oleks saadud seaduslikult. 10.5 Menetluskulud Maakohus on rahuldanud süüdistatavate kaitsjate poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlustest üksnes täielikult õigeksmõistetud V. Kingi kaitsja taotluse. Kuigi ka M. Viisitamme ja S. Saare mõistis maakohus osaliselt õigeks, jäeti nende suhtes õigusabi kulude hüvitamise taotlused rahuldamata. Maakohus nimetatud taotluste rahuldamata jätmist ei põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub nii M. Viisitamme kui S. Saare kaitsjate poolt esitatud seisukohaga, et menetluskulud tulnuks süüdistatavatele osaliselt hüvitada. Sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-61-08 - KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium on seisukohal, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Samasugust seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium avaldanud ka oma otsustes nr 3-1-1-85-08, 3-1-1-98-09 jt. Eelnevast johtuvalt tuleb S. Saarele ja M. Viisitammele hüvitada nende poolt kohtueelses uurimises ja esimese astme kohtu menetluses kantud menetluskulud, mis on tekkinud seoses süüdistuste selle osa menetlemisega, milles nad õigeks mõisteti. M. Viisitamm oli kohtu alla antud süüdistatuna
Maakohus mõistis ta süüdi
järgi (kaks kuriteoepisoodi).
lg 1 – 25 lg 2, 4 ja 294 järgi, s.o süüdistuse tunduvalt suuremas mahus, mõisteti M. Viisitamm õigeks. Tema kaitsjad esitasid maakohtule taotluse M. Viisitammele menetluskulude (kulutused õigusabile) hüvitamiseks kogusummas 627 660.95 krooni, taotlusele on lisatud kuludokumendid (XII kd tl 1-29). S. Saar oli kohtu alla antud süüdistatuna
Maakohus mõistis ta süüdi
järgi, õigeks aga
S. Saare kaitsja esitas maakohtule taotluse S. Saarele menetluskulude (kulutused õigusabile) hüvitamiseks kogusummas 430 301.20 krooni, taotlusele on lisatud kuludokumendid (XI kd tl 153-196). 26 Kaaludes, millises ulatuses on M. Viisitammele ja S. Saarele menetluskulude hüvitamine mõistlik ja põhjendatud, lähtub kohtukolleegium järgmistest põhimõtetest. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Viidatud säte sisaldab ühtlasi kohtu õigust määrata, millises ulatuses kuulub makstud tasu hüvitamisele. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus õigusabikulude väljamõistmisel igal juhul eraldi otsustama, millises ulatuses on õigusabikulude hüvitamise määramine riigieelarve vahenditest mõistlik, kusjuures nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksumuse põhjendatusest konkreetses kriminaalasjas arvestades selle asja keerukust, iseloomu ja muid asjaolusid (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-5201; 3-1-1-54-02; 3-1-1-37-03). Valitud kaitsjale makstud tasu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aega ning kaitsja poolt tehtud töö mahu vajalikkust ja põhjendatust. Arvestada tuleb ka asjaolu, kuidas valitud kaitsjale makstud tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-125-04). Tehtud töö mahu ja vajalikkuse hindamisel ei nähtu esitatud kuludokumentidest kohtukolleegiumi hinnangul põhjendamatuid kulutusi ega mittevajalikke toiminguid. Esitatud arved on seostatavad vaid kõnealuse kriminaalasjaga. Seda, et osutatud õigusabi tasu arvestamise aluseks olev õigusteenuse tasumäär oleks ebamõistlikult kõrge ja ei vastaks pakutud kvaliteedile, olemasolevate andmete põhjal väita ei saa. Tuleb silmas pidada, et maakohus mõistis M. Viisitamme õigeks süüdistuse suuremas mahus ning et tegemist on siiski keskmisest keerukama ja mahukama kriminaalasjaga. Peale eelöeldu arvestab kohtukolleegium ka seda, et maakohus on V. Kingile, kes täielikult õigeks mõisteti, hüvitanud taotletud menetluskuludest üksnes poole, kuid teisalt tuleb märkida, et M. Viisitamme kaitsjad apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest täiendavaid kulutusi ei kandnud. S. Saar mõisteti maakohtu poolt õigeks ca pooles süüdistuse mahus. Temale riigi poolt hüvitatava tasu suuruse juures tuleb aga arvestada veel järgmist asjaolu. KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine lepingulise kaitsja poolt maakohtus ka apellatsiooni koostamist maakohtu lahendi peale. S. Saare kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud taotlusest aga nähtub, et osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus on S. Saar tasunud 20 400 krooni, 68 400 krooni on tasutud maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest. Seega arvestab kohtukolleegium viimatinimetatud summa 68 400 krooni maakohtule esitatud taotluses nimetatud summale juurde ja lähtub mõistliku tasu suuruse arvestamisel S. Saare poolt tehtud kulutustest 498 701.20 krooni suuruses summas. Eeltoodu alusel ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on riigi poolt M. Viisitammele hüvitatava tasu mõistlikuks suuruseks 430 000 krooni, S. Saarele 320 000 krooni. Taotluste rahuldamine nimetatud ulatuses on vajalik ja põhjendatud. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend. Ringkonnakohus tegi S. Saare suhtes KrMS § 337 p-le 4 vastava otsuse, tühistas maakohtu otsuse süüdimõistvas osas ja mõistis süüdistatava uue otsusega õigeks. V. Kinki suhtes langetatud maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur. S. Saare kaitsja esitas taotluse hüvitada S. Saarele apellatsioonimenetluses kantud kulud advokaadi õigusabile 88 800 krooni ulatuses. Taotlusele on lisatud tööaruanded ja pangakonto väljavõtted. Nagu eelpool öeldud, moodustab sellest summast kaitseülesannete täitmine 27 ringkonnakohtus 20 400 krooni. Kohtukolleegiumi hinnangul on tasu suurus mõistlik ja põhjendatud, S. Saarele tuleb riigi poolt 20 400 krooni hüvitada. V. Kingi kaitsja esitas taotluse hüvitada V. Kingile apellatsioonimenetluses kantud kulud 65 434 krooni ulatuses. Taotlusele on lisatud tööaruanne ja V. Kingile esitatud arve, millest nähtub, et tasumise tähtaeg on 15.11.2010. Mis puutub taotletud tasu suurusse, siis on see kohtukolleegiumi hinnangul mõistlik ja põhjendatud, kuid ringkonnakohtule ei ole teada, kas V. Kink on arve tasunud. Seega tuleb otsustada menetluskulude hüvitamine tingimuslikult, st V. Kingile tuleb 65 434 krooni hüvitada advokaadibüroo Lextal poolt esitatud arve nr 2010/11/004 tasumisel. 10.6 Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 1, 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 19.04.2010.a otsuse osaliselt Mart Viisitamme ja Simmo Saare süüditunnistamises ja karistamises
järgi ja neile õigusabi kulude hüvitamata jätmises, mõistab nad uue otsusega õigeks ja määrab õigusabi kulude osalise hüvitamise. Prokuröri apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata, S. Saare kaitsja apellatsiooni rahuldab, M. Viisitamme kaitsjate apellatsiooni rahuldab osaliselt. Malle Preimer Ivi Kesküla Paavo Randma Osaliselt tühistatud Riigikohtu 02 06 2011 otsusega nr 3-1-1-28-11 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2010. a kohtuotsus Mart Viisitamme õigeksmõistmises
järgi Pärnu spordihalli ehitamiseks korraldatud eelläbirääkimistega pakkumist puudutava teabe K. F.-ile avaldamise osas ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.