lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni,
lg 4 alusel lisakaristusega, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kohtuvälise menetleja Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna esindaja Hannes Küünarpuu Menetlusosalised Menetlusalune isik: MV, IK: XXX, elukoht: XXX Kaitsja: advokaat Eva Tibar AB Tibar ja Partnerid RESOLUTSIOON 1. Jätta MV kaitsja kaebus Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse vanemkomissari Marianne H 10.08.2007 otsusele nr 2314,07,021825 MVkaristamises
lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni,
lg 4 alusel lisakaristusega, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse vanemkomissari Marianne H 10.08.2007 otsus nr 2314,07,021825 MV karistamises
lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni,
lg 4 alusel lisakaristusega, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks muutmata. 3. MV suhtes
lg 4 alusel kohaldatud lisakaristus, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 kuuks hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumisest ja lõpeb 1 kuu möödudes. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.11.
lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni ja
lg 4 alusel lisakaristusega, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks selles, et MV 19.07.2007 kell 05.20 Paldiski mnt-l Haabersti linnaosas Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 27 km/h võrra, sõites kiirusega 80 km/h +/- 3 km/h, millega menetlusalune isik rikkus LE 124 p 1 nõudeid, pannes sellega toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, mille taotles vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Kaebuses on asutud seisukohale, et lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja rikkunud materiaalõiguse norme. Kui isiku teos on süüteokoosseis, tegu on õigusvastane ja isik on süüdi, siis saab isikule määrata karistuse. Ühe süüteo eest võib kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Kohtuväline menetleja on teinud otsuse rahatrahvi ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohta. Karistuse kohaldamist on kohtuväline menetleja põhjendanud õiguskorra kaitsmise huvidega. Selline karistuse kohaldamise alus on vastuolus karistuse kohaldamise alustega, millistest esiplaanil on süü ja alles viimasel kohal õiguskorra kaitsmise huvid. Veel on kohtuväline menetleja arvestanud sellega, et menetlusalusel isikul on esmane juhiluba, kuid otsusest ei selgu, kuidas esmase juhiloa olemasolu on seotud karistuse kohaldamisega ja kas see raskendab või kergendab menetlusaluse isiku olukorda. MV on 19-aastane noormees, kelle karistamisel on õigem seada esiplaanile eripreventiivsete eesmärkide saavutamine. Lubatud suurima kiiruse ületamine oli tema esmane õigusrikkumine, millele järgnes esimene kokkupuude politseiga. Ta on puhtsüdamlikult kahetsenud. Alused lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmiseks kaitsja arvates puuduvad. Menetlusalune isik ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde ja kaitsja lisas, et vaidlustatud otsus on karistuse motiivide osas üldsõnaline ja ei ole võimalik tuvastada kas motiivid puudutavad põhi- või lisakaristuse kohaldamise põhjendusi. Väärtegu on toime pandud kella 5 paiku hommikul, kus liiklustihedus on olematu. Menetlusaluse isiku süü ei ole suur, ta on end süüdi tunnistanud ja kahetsenud. Politsei põhiülesanne on süütegude ennetamine, mis on võimalik juhul, kui politsei on nähtav ning nähtaval olev politseiauto sunnib hoiduma süütegude toimepanemisest ning sellel oleks üldpreventiivne mõju. Käesoleval juhul oli politseiauto peidetud. Ei ole vaidlustatud rahatrahvi, kuigi üliõpilase jaoks on see suur. MV on asutanud äriühingu ja osutab arvutialast teenust, püüdes end ise ära elatada. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et esitatud kaebus on alusetu. Tegemist on tahtliku teoga, kuivõrd nii suures ulatuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ei saa jääda märkamata. Tegu on suure ühiskonnaohtlikkusega, lubatud sõidukiirust asulasisesel teel on ületatud peaaegu kaks korda. Karistuse määramisel on arvestatud vastulauses märgitut selle kohta, et menetlusalusel isikul puudub sissetulek. Seetõttu ka leebe karistus. Ka lisakaristus on määratud alammääras. Kaebuses ei ole tõendatud asjaolu, et menetlusalusel isikul on erandlikel asjaoludel vajalik juhtimisõiguse säilimine näiteks invaliidist vanemate transportimiseks. Igapäevaselt jäävad selliste väärtegude toimepanemise tõttu 2 juhtimisõigusest ilma isikud, kes seetõttu jäävad ilma ka oma töökohast, kuivõrd nad töötavad autojuhtidena. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja arvamuse ja menetlusaluse isiku ning tema kaitsja seisukohtadega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasja kirjalike materjalide ja menetlusaluse isiku selgitustega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine täies ulatuses tõendamist leidnud ning menetlusaluse isiku käitumine oli õigesti kvalifitseeritud
lg 2 ettenähtud väärteona.
lg 2 ettenähtud väärteo, so mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut ning lõike 4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul karistati menetlusalust isikut
lg 2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 900 krooni ja lg 4 alusel lisakaristusega, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Seega on määratud karistus põhikaristuse osas ühe kolmandiku ulatuses võimalikust sanktsioonist ja lisakaristuse osas ettenähtud sanktsiooni alammääras. Vastavalt karistusõiguse põhimõtetele on karistustamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel või mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega kui karistamise aluseks on süü, siis juhul, kui süüd ei ole tuvastatud, ei saa karistust määrata, süü tuvastamisel aga määratakse. Antud juhul on menetlusaluse isiku süü KarS § 32, 33, 34 mõttes tuvastatud kõigis süü elementides ja menetlusalune isik on toime pannud teo, mis on õigusvastane ja milline on karistatav
Süüd välistavaid või teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega kui lähtuda KarS § 56 lg 1 teise lause mõttest tuleb karistuse määramisel või mõistmisel, seega karistuse liigi ja määra valikul arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Väärteoasjas on karistust kergendava asjaoluna arvestatav puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Vastavalt karistuse määramise üldtunnustatud põhimõtetele määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning vastavalt karistust kergendavate või raskendavate asjaolude tuvastamisele siis kas määratakse karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või keskmist määra ületavana. Sama KarS § 56 lg 1 teise lause sõnastusest tuleb mitte sõnastuse järjekorrast lähtuvalt, vaid samaaegselt arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus leiab, et isiku karistamisel saab eelkõige mõjutada konkreetset isikut hoiduma süütegude toimepanemisest edaspidi ning seda saab saavutada üldjuhul eripreventiivsete vahenditega, milleks on konkreetsele süüdlasele määratav karistus. Üldpreventiivset mõju ei saa määratud karistus üldjuhul saavutada, kuivõrd karistusandmed on delikaatsed isikuandmed, millele kaasliiklejatel ligipääsu ei ole ning ainult juhul kui karistatud isik ise avaldab neid andmeid, saavutavb tema karistus üldpreventiivse mõju. Seega saab õiguskorda kaitsta vaid sellega, et karistus on vältimatu ja süüdlaselt võetakse võimalus õiguskorda rikkuda. Liikluskorra, mis on osaks õiguskorrast, edasise rikkumise takistamine on võimalik vaid juhul, kui kohaldatakse piirangut, mis seab takistusi edasiste rikkumiste toimepanemiseks ning mootorsõiduki juhi puhul on selleks kas lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine või arest, mis täiel määral vähemalt selle kandmise ajal välistab uue liiklusalase väärteo toimepanemise. Käesoleval juhul sellist karistusliiki nagu arest menetlusalusele isikule inkrimineeritud teo sanktsioon ette ei näe. 3 Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas esmase juhtimisõigusega menetlusalune isik asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 27 km/h võrra. LE § 124 p 1 kohaselt on asulasisesel teel suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h. Seda sõltumata sõiduki juhtimisest päevasel või öisel ajal, samuti sõltumata liiklustihedusest või muudest juhist olenevatest asjaoludest. Kui päevasel ajal on liiklustihedus suur ja juht eriliselt tähelepanelik, siis öisel ajal liiklustiheduse puudumisel on juhi tähelepanu hajutatud ja ta ei oska seetõttu nii kiiresti võimalikule takistusele reageerida. Käesoleval juhul aga ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust ulatuses, mis ilmselgelt tema juhtimiskogemust arvestades oleks välistanud tema õigeaegse reageerimise liiklusohu tekkimisel. Kohus leiab, et otsuses tehtud viide esmasele juhiloale on täiesti põhjendatud, kuivõrd esmase juhtimisõigusega juhil puuduvad küllaldased kogemused liikluses ning sellised juhid on võrreldes kogemustega juhtidega liikluses oma käitumiselt ettearvamatud ja neil ei ole väljakujunenud liiklusharjumusi ning juhtimisvõtteid. Seetõttu on ka sellised juhid võrreldes teiste juhtidega liikluses ohtlikumad nii iseendale kui ka kaasliiklejatele. Sellise juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse tahtlik ületamine on aga seda ohtlikum mida väiksem on tema sõidukijuhtimise kogemus ja seetõttu on menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises suurem kui seda oleks kogemustega juhi süü. Menetlusalune isik on väärteoprotokollis märkinud, et ta jäi mõttesse ja ei kontrollinud sõidukiirust. Taoline põhjendus näitab kohtu arvates ilmekalt seda, et menetlusalune isik tegeles sõidukit juhtides muude asjadega ja tema tähelepanu ei olnud suunatud mitte liiklusohutusele, vaid mujale. Kui juht ei suuda asulasisesel teel teha vahet sõidukiirusel 50 km/h ja 80 km/h, siis on ta liikluses teistele liiklejatele ohtlik. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ulatust asub kohus seisukohale, et taoline käitumine saab olla vaid teadlik ja tahtlik tegu ning on välistatud, et mootorsõiduki juht ei tea oma juhitud sõiduki sõidukiirust. Ükskõik milline ka ei oleks menetlusaluse isiku poolt liikluseeskirja rikkumise põhjus või toimepanemise aeg, ei muuda see liikluseeskirja sätteid tühiseks ega anna alust menetlusalusele isikule nende tahtlikuks eiramiseks. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on määratud rahatrahv kohtu arvates leebe ning ilmselt tuleb sellele põhjust otsida sellest, et menetlusalune isik on selgitanud sissetulekute puudumist ja tegu kahetsenud, mida kohtuväline menetleja on ka arvestanud põhikaristuse mõistmisel. Arvestades asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis saab kohus nõustuda kohtuvälise menetleja määratud karistuse määraga. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü suurus on proportsionaalne temale määratud karistuse ja lisakaristuse rangusega ning puudub igasugune alus põhikaristuse või lisakaristuse leevendamiseks või tühistamiseks. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui menetlusalune isik on huvitatud mootorsõiduki juhtimise õiguse säilimisest, siis peaks menetlusalune isik seda enam tähelepanelikult suhtuma liikluskorraldusse ja liikluskorda, välistamaks võimaluse, et ta liikluseeskirja rikkumise tõttu võib jääda ilma mootorsõiduki juhtimise õigusest ja et määratav rahatrahv mõjutab tema majanduslikku olukorda negatiivselt. Seega peab menetlusalusest isikust mootorsõiduki juht ise hoolitsema selle eest, et tema juhtimisõigus säilib, kuivõrd see sõltub ainuüksi tema enese õiguskuulekusest liikluses, mitte aga teiste kaasliiklejate õiguskuulekusest või politseisõiduki asukohast ajal, mil politseiametnik teostab liiklusjärelevalvet. Kuivõrd tegemist on esmase juhtimisõigusega mootorsõiduki juhiga, kes tahtlikult pani toime ohtliku liiklusalase süüteo, leiab kohus, et oma suhtumiselt liikluskorda on menetlusalune isik enesele ja kaasliiklejatele ohtlik, mida menetlusalune isik suutis ilmekalt tõestada ning selline juht tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks vähemalt teiste liiklejate ohutuse kasvõi selleks ajaks kui menetlusalune isik mootorsõiduki juhina liikluses ei osale. Kohus nõustub kaebuses märgitud väitega, et menetlusaluse isiku karistamisel on õigem esiplaanile seada eripreventiivsete eesmärkide saavutamine ning kohtu arvates on eripreventiivse eesmärgi saavutamine saavutatav just lisakaristuse kohaldamisega, kuivõrd lisakaristus kätkeb endas mootorsõiduki juhtimise keeldu ja seetõttu peab menetlusalune isik lisakaristuse kandmise ajal muutma oma 4 elukorraldust ja liikumisharjumusi. Määratav rahatrahv sellist eripreventiivset eesmärki ei saavutaks. Ülaltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et puudub alus esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.