4-10-4143/9

4-10-4143 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprillil
2. a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-4143 Kohtunik Marie Tammsaar Sekretär Helle Koppel Tõlk Julia Griškova Väärteoasi Oleg Kleimov’i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 18.10.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2302,10,014295 Oleg Kleimov’i karistamine LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut ja LS § 7419 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; kaebaja palub otsuse tühistamist lisakaristuse osas Kaebuse esitaja Oleg Kleimov (isikukood: 37605110247, elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik, töökoht OÜ K ) Kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk (Advokaadibüroo Sirk&Saareväli) Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti korrakaitsebüroo Asja arutamise aeg ja koht 04.04.2011.a, Liivalaia kohtumaja Istungite osalenud isikud Kaebuse esitaja Oleg Kleimov, kaitsja adv. Indrek Sirk Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu Põhja Prefektuuri RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas:
3. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 18.10.2010.a otsus väärteoasjas nr 2302,10,014295 osaliselt, Oleg Kleimov’ile lisakaristuse määramise osas, jätta Oleg Kleimov’ile KarS § 50 lg 1 p 2 alusel LS § 7419 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata.
4. Muus osas jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 18.10.2010.a otsus väärteoasjas nr 2302,10,014295 muutmata. Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis
5. päeval kassatsiooniteate esitamisest. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist. Asjaolud, menetluse käik 26.09.2010.a on koostatud väärteoprotokoll AB1182177 selle kohta, et Oleg Kleimov juhtis 26.09.2010.a kell 00:45 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,20+/-0,05 mg, millega rikkus liikluseeskirja (LE) § 76 p 3 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 18.10.2010.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi otsusega väärteoasjas nr 2302,10,014295 karistati Oleg Kleimov´it LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 4500 krooni ning LS § 7419 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Oleg Kleimov esitas kohtuvälise menetleja otsusele Harju Maakohtule kaebuse, milles vaidlustas otsuse osaliselt, määratud lisakaristuse osas, kaebaja palus vabastada end lisakaristusest. Kaebuse kohaselt tunnistas ta kohe pärast peatamist politseinikele, et oli mõned tunnid varem joonud paar pudelit õlut. Alkoholi tarbimisest oli möödunud juba mitu tundi ning kaebaja tundis ennast täiesti kainena. Kahjuks ei olnud tal võimalik kontrollida end alkomeetriga. Kaebaja avaldas kahetsust ning nõustus alkoholi tuvastamisega kohapeal, kuna talle selgitati, et selle rikkumise eest on ette nähtud vaid rahatrahv. Kui kaebaja oleks teadnud, et täpsest alkoholikogusest sõltub ka juhtimisõigus, oleks nõudnud vereanalüüsi. Kaebaja pandi puhuma nii, et keegi ei selgitanud talle eelnevalt midagi, kõik allkirjad võeti hiljem. Kaebaja kahetseb südamest oma eksimust enda seisundi hindamisel, ei istunud autorooli tahtlikult alkoholijoobes, tundis end kainena ja seda kinnitab ka tuvastatud alkoholikogus, mis ületab vaid 0,05 mg/l võrra lubatud piirmäära. Kaebajale on väga tähtis omada juhtimisõigust, kaebuse esitaja tööülesandeks on jälgida, et raudteetranspordi korraldamisega tegeleva ettevõtte renditavad vagunid oleks tehniliselt korras, milleks on vaja väga tihti sõita seoses tööülesannetega Valga ja Tapa depoosse, samuti peab ta vedama varuosi, mistõttu oleks depoodesse sõitmine ilma autota võimatu. Ehkki karistust raskendavaid asjaolusid ei ole, on põhikaristus määratud suurem kui sanktsiooni keskmine määr. Kaebaja on aastaid tagasi pannud toime rikkumisi, kuid juba aastaid liigelnud korralikult. Ilmselt on politsei otsuses tehtud viide 7 kehtivale karistusele viga. Kaebaja ei vaidlusta rahatrahvi suurust. Kohtuistungil kaebuse esitaja ja kaitsja täielikult kaebuse juurde. Kaebuse esitaja seletas, et oli olnud õhtul töökaaslastega linnast väljas üritusel, mis oli pühendatud hooaja lõpetamisele, õhtu jooksul jõi 3-4 õlut 4-5 tundi enne rooli istumist. Tal oli võimalus jääda ürituse toimumiskohta ööbima ning samuti lahkuda ürituselt teises sõidukis kaasreisijana, aga kuna oli täiesti kindel, et on kaine, ei pidanud seda vajalikuks ja otsustas ise ära sõita. Oli täiesti kindel, et tema organismis enam alkoholi ei olnud. Pärast dokumentide vormistamist pakkus politsei talle, et pärast kohvi joomist võib ta ka sõiduki juhtimist jätkata, kuid ta seda siiski ei teinud. Juhtimisõigust omab 16 aastat, alkoholi joob vaid erandjuhtumil ja nüüd ei istu enam enne 24 tunni möödumist sellest sõiduki rooli. Menetluse käigus küsis politseinikelt, kas on mõtet minna vereanalüüsile ja talle öeldi, et ei ole mingit mõtet ning et sellise rikkumise eest on karistuseks rahatrahv. On harjunud usaldama politseinikke. Kaitsja märkis, et vaadates menetlusaluse isiku ütlusi ja asjaolu, et alkoholisisaldus tema organismis oli äärmiselt väike ja ületab vaid 0,05 mg/l võrra minimaalset määra, on usutav, et menetlusalune isik tõesti ei tajunud seda alkoholi oma organismis ja ta ei ole püüdnud ennast niisama õigustada. Ehkki tegemist ei olnud tahtliku teoga, esinevad tema käitumises siiski kõik väärteotunnused. Samas ei ole tuvastatud ühtegi isiku käitumisest lähtunud ohtu ja rikkumist ei avastatud ka mitte mingi muu rikkumisega seoses, vaid „kõik puhuvad“ operatsiooni käigus. Ükski kaebaja varasem rikkumine ei ole seotud alkohoolse joobega ja arvestades isiku töö iseloomu ei ole otstarbekas võtta ära temalt lisakaristusena juhtimisõigust. Et isik ei ole osanud kirjutada kahetsust juriidilises keeles, seda talle pahaks panna ei saa ja ta on siiski juhtunut kahetsenud. Isik on teinud juhtunust omad järeldused ja kuigi tal on 7 kehtivat karistust, siis tuleks arvestada varasemate rikkumiste aegasid. Isik on jätkuvalt osalenud liikluses ja tal ei ole lisaks uusi karistusi. Määratud lisakaristus ei täidaks karistuse eesmärki pool aastat hiljem, isik ei ole ohtlik liikumises. Kohtuvälise menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata. Osundas Riigikohtu lahendi p-le 6 ja 7.3 kohtuasjas nr 3-1-1-26-10 ning märkis, et 7 kehtivat karistust on muljetavaldav ning kinnitab, et isik suhtub hoolimatult liikluseeskirjade nõuetesse ja et töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on põhjendatud arvestades asjaolu, et varem on ka isikut karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega ja isik jätkab rikkumiste toimepanemist. Kohus avaldas järgmised kirjalikud tõendid: väärteoprotokoll AB1182177, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos alkomeetri näidu väljatrükiga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, 18.10.2010.a otsus väärteoasjas, karistusregistri väljavõtted seisuga 18.10.2010.a ja 30.03.2010.a, samuti OÜ K iseloomustuse ja 03.04.
6. maksekorralduse rahatrahvi 287.60 krooni tasumise kohta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, kaitsja, kohtuvälise menetleja seisikoha ning hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, leiab, et taotlus vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas on põhjendatud, muus osas tuleb Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo otsus väärteoasjas nr 2302,10,014295 jätta muutmata. VTMS § 132 lg 2 kohaselt, maakohus võib kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetluse isiku olukorda. Väärteoprotokolli AB1182177 (VT toim lk 1) kohaselt juhtis Oleg Kleimov 26.09.2010.a kell 00:45 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit VW Touareg (reg märk XXX) juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,20+/-0,005 mg. Vastavalt Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kaebaja ei vaidlusta asjaolusid, et ta juhtis 26.09.2010.a kell 00:45 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit Volswagen Touareg, et tema juhitud sõiduk peatati, et tal kontrolliti alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 ning et tema organismis tuvastati mõõtetulemusena alkoholisisaldus 0,15 mg/l. Samuti ei vaidlusta kaebaja enda karistamist LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses. Samas on kaebuse esitaja esitanud menetluses väiteid alkoholisisisalduse tuvastamise käigu kohta, mille kohaselt ei pea kaebaja toimunud menetlust õiguspäraseks. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on O. Kleimov’i käitumine kvalifitseeritud ja teda karistatud mõõtetulemuse alusel, mille jälgitavus on tõendatud MõõteS § 5 lg 1 tähenduses mõõtmise on teinud pädev mõõtja kasutades taadeldud mõõtevahendt ja järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Asjaolu, et mõõtmise teostas pädev mõõtja, käesolevas asjas vaidluse all ei ole. Samuti ei ole vaidluse all, et kasutatud mõõtevahend oli taadeldud ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (VT toim lk 3) on ka märgitud mõõtmisel mõõtevahendi taatlemist kinnitavad andmed. Väärteoasjas uuritud tõenditest, sh kaebaja ütlustest kohtuistungil ei nähtu kohtu hinnangul ka asjakohase mõõtemetoodika eiramist, mistõttu saab lugeda tuvastatuks, et käesolevas väärteoasjas on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatav ehk et on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning on usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid. Vastavalt LS § 20 lg 6 tuvastatakse alkoholipiirmäära ületamine või joobeseisund politsei ja piirivalveseaduses (edaspidi PPS) sätestatud korras. PPS § 728 kohaselt lähtutakse alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel PPS §-dest 723 kuni
7. PPS § 724 lg 1 kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis on Oleg Kleimovi allkirjad kahes kohas – nii joobeseisundi tuvastamisele allutatud isiku kinnitusele järgnevalt, mille kohaselt ta nõustus alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, talle on selgitatud õigust toimingust keelduda ning seda, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringutega, talle on selgitatud toimingu põhjust ja eesmärki, õigust tutvuda alkomeetri kasutamise protokolliga ja teha protokolli kohta avaldusi ning õigust esitada toimingu kohta vaie, kui ka joobeseisundi tuvastamisele allutatud isiku selgitustele ja märkustele järgnevalt, milles ta nõustus mõõtevahendi näiduga. Kohtuistungil on kaebaja kinnitanud, et ta arutas alkoholisisaldust tuvastanud politseiametnikega vereproovi uuringu nõudmise põhjendatust ning kaebaja ütlustest ei nähtu, et sellise arutelu ajaks oleks muutunud vereproovi uuringu nõudmine tõenduslikku alkomeetri kasutamise tõttu võimatuks. Samuti ei nähtu ei kaebaja ütlustest ega asjas uuritud teistest tõenditest, et O. Kleimov ei oleks mõistnud tema suhtes toimetatud menetlustoimingute olemust, sisu ega eesmärki või et sellist mõistmist oleks takistanud läbi viidud menetluse keel. O. Kleimov on kinnitanud, et politseiametnikud suhtlesid temaga vene keeles, mistahes rahulolematust menetluse suhtes enne väärteoasjas karistuseks lisakaristuse määramist ta avaldanud ei ole. Menetlusaluse isiku ütlused nähtuvad nii väärteoprotokollist kui tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist, väärteoprotokolli pöördel on tema allkiri VTMS § 19 sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumise kohta, samuti on ta allkirjaga kinnitanud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kättesaamist. Ei kaebaja ega kaitsja ei ole pidanud vajalikuks ei kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistaja ega ka mitte menetleja ülekuulamist kohtus. Eeltoodu alusel puudub kohtul uuritud tõendeid kogumis hinnates alus kahelda selles, et S. Kleimov’ile olid talle VTMS § 19 ja politsei ja piirivalveseaduse alusel kuuluvad õigused ja kohustused selged hetkel, mil tema suhtes alustati ja toimetati väärteomenetlust ning mil tuvastati alkoholisisaldus tema organismis tõendusliku alkomeetriga. Kõigi vastavate õiguste ja kohustuste õigeaegse ja kohase selgitamise saab kohtu hinnangul tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjadega ning hilisemad kaebemenetluses esitatud väited allkirjade hilisema võtmise kohta on paljasõnalised. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et O. Kleimov’ile süüksarvatud tegu ja sellega LE § 76 p 3 nõude rikkumine on aset leidnud, kaebaja poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, O. Kleimov’i käitumises esinevad nii väärteo objektiivsed kui subjektiivsed tunnused ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 7419 lg 1 järgi. Subjektiivse tunnusena esineb kaebaja käitumises hooletus karistusseadustiku (KarS) 18 lg 3 mõistes – olles tarvitanud sõiduki juhtima asumisele eelneval ajal alkoholi, oleks O. Kleimov pidanud vaatamata tarvitatud alkoholi kogusele, selle tarvitamisest möödunud ajale ning oma enesetundele ehk oma seisundi subjektiivsemale hindamisele lisaks veelgi tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral (nt alkomeetri kasutamine) pidanud ette nägema, et sõidukit juhtides esineb siiski süüteokoosseisule vastav asjaolu ehk lubatud alkoholipiirmäära ületav alkoholikogus tema organismis. Kuivõrd kaebaja käitumine vastab LS § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnustele ja asjas ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, on olnud õiguspärane ka O. Kleimov’i karistamine LS § 7419 lg 1 järgi. Ei VTMS § 29 ega § 30 sätestatud väärteomenetluse lõpetamise aluste esinemist kohus tuvastanud ei ole. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. LS § 7419 lg 1 kohaselt on mootorsõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20-0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10-0,24 milligrammi, karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 7419 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja on määranud O. Kleimov’ile põhikaristuseks rahatrahvi 75 trahviühiku ulatuses ja lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt puuduvad käesoleval juhul nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud. Kohus sellise väitega ei nõustu ning on seisukohal, et väärteoasjas esineb ka karistust kergendav asjaolu KarS § 57 p 3 tähenduses, nimelt puhtsüdamlik kahetsus ning see pidi olema kohtuvälisele menetlejale tajutav juba kohtuvälises menetluses antud menetlusaluse isiku ütlustest ja märkustest väärteoprotokollil ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollil. Kohtuvälise menetleja poolt eeldatud ja meelepäraseks peetava sõnastuse puudumine süü tunnistamisel ja kahetsuse avaldamisel ei välista vastava karistust kergendava asjaolu esinemist. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine põhikaristusena rahatrahviga ja määratud põhikaristuse määr siiski KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustele, ka kaebaja ise ei ole põhikaristust vaidlustanud ning on selle kohtuistungi ajaks ka tasunud. Kohus on seisukohal, et sanktsiooni keskmist määra ületav põhikaristuse määr on põhjendatud arvestades rikkumise minimaalmäära ületavat alkoholisisalduse määra, alkoholi tarvitamise ja sõiduki juhtima asumise vahele jäänud suhteliselt mõõdukat aega ja varasemate kehtivate karistuste olemasolule liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kohus leiab aga, et üksnes varasemate karistuste olemasoluga ei saa käesoleval juhul põhjendada ühtlasi ka lisakaristuse kohaldamist. Karistusregistri teatisest seisuga 30.03.2011.a nähtub kaebajal küll 7 kehtiva karistuse olemasolu erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, kuid samas nähtub ka asjaolu, et enne 26.09.2010.a oli viimane varasem liiklusalane väärtegu toime pandud 11.11.2009.a ehk ligi aasta aega varem kui käesolevas väärteoasjas arutuse all olev väärtegu. Kaebaja kahe viimase liiklusalase rikkumise vahele jäänud ajast ning LS § 7419 järgi kvalifitseeritava teo esmakordsusest, samuti kaebaja eluliselt usutavatest ja veenvatest selgitustest väärteo toimepanemise asjaolude kohta nähtub kohtu hinnangul sellise rikkumise juhuslikkus ning sellega on ümber lükatud kohtuvälise menetleja väited kaebaja liiklusalast käitumist iseloomustava erilise hoolimatuse kohta. Vaatamata isikul varasemast ajast mitmete karistuste olemasolule ei saa kohtu hinnangul käesoleva väärteo toimepanemisest ainuüksi teo fakti alusel järeldada, et kaebaja ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud, vaidlustatud otsus tuleb lisakaristuse osas tühistada ja jätta O. Kleimov’i suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata. Esmakordse, kõigist LS § 7419 järgi kvalifitseeritavatest käitumistest võimaliku minimaalseima määra lähedases määras ja hooletusest toime pandud rikkumise korral ei saa lisakaristuse kohaldamine olla samavõrdselt eelduslik kui näiteks korduvalt mootorsõiduki juhtimise korral joobeseisundis. Lisakaristuse kohaldamine on nii kohtuvälise menetleja kui kohtu õigus ning lisakaristuse kohaldamise vältimatust ei saa tuletada ainuüksi LS § 7419 järgi kvalifitseeritavate väärtegude ohtlikkuse suhteliselt suuremast määrast võrreldes mistahes teiste liiklusalaste rikkumistega. Muid lisakaristuse kohaldamist tinginud asjaolusid kohtuvälise menetleja otsusest aga ei nähtu. Siinjuures on siiski asjakohatud kaebaja väited juhtimisõiguse vältimatu vajalikkuse kohta töö tegemiseks ja sissetuleku hankimiseks, kuivõrd töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning juhtimisõigusest sõltuvat tööd tegev isik peab ise käituma alati viisil, mis välistaks temalt juhtimisõiguse karistusena äravõtmise võimaluse ning ei saa eeldada, et tema perekondlikud erahuvid ja -vajadused kaaluvad üle ühiskonna üldise huvi liiklusohutuse suhtes. Samuti ei ole asjakohased kaebaja väited tema organismist alkoholisisaldust tuvastanud politseiametnike kinnituste kohta, et toime pandud rikkumise eest kohaldatavaks karistuseks on rahatrahv. Mootorsõiduki juhtimisõigust omava isikuna peab kaebaja ise olema teadlik nii juhile sätestatud nõuetest kui selliste nõuete rikkumise korral kohaldamiseks võimalikest karistustest ja mitte lähtuma oma eeldustes ega otsustustes mistahes isikute väidetele tõenäolise karistuse osas. Marie Tammsaar Kohtunik