Obsah (11)

§ 392§ 184§ 200§ 214§ 268§ 175§ 176§ 418§ 420§ 64§ 76

1-09-14735 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2010 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-09-14735 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Ago Kut

§ 392

lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi vangistus 5 aastat,

§ 184

lg 2 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi vangistus 5 aastat,

§ 200

lg 2 p 7 järgi vangistus 5 aastat,

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi vangistus 5 aastat,

§ 268

-1 lg 2 p 1 järgi vangistus 2 aastat 6 kuud,

§ 175

lg 1 järgi vangistus 2 aastat 6 kuud,

§ 176

lg 2 p 1 järgi vangistus 2 aastat 6 kuud,

§ 418

lg 3 p 3 järgi vangistus 2 aastat 6 kuud,

§ 420

lg 1 järgi vangistus 1 aasta.

§ 64alusel liideti karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti J.

Anissimovile 7 aastat 6 kuud vangistust. Karistusaja algus 15.02.2005 ja lõpp 14.08.

1. Esimese astme kohtu määruse sisu Määruse põhjenduste järgi tuleb jätta J. Anissimov tingimisi enne tähtaega vabastamata. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ja korduvalt viibinud ka vangistuses. Vangistuses olles on talle määratud 16 distsiplinaarkaristust, mis on seotud vanglaametnike seaduslike korralduste eiramise, nende ähvardamise, keelatud esemete hoidmise ja vangla vara rikkumisega. Eeltoodust nähtub, et kinnipeetav ei ole kehtestatud reegleid ja norme võimeline järgima isegi vangistuses olles. Oma varasematest karistustest ei ole kinnipeetav mingisuguseid järeldusi teinud ning kuritegusid sooritas ta ka välismaal elades. Seega on olemas oht, et välismaal elanuna võib ta vabanemise korral lahkuda Eestist. Maakohus peab küll siinkohal põhjendatuks kaitsja seletusi selles osas, et eelmisel korral oli kinnipeetav kriminaalhooldusel 15 aastat tagasi 15-aastasena, mistõttu tänaseks päevaks on kinnipeetava mõtlemine teistsugune, ja selles osas, et distsiplinaarkaristused vangistuses olid saadud ammu, kuid antud asjaolud siiski iseloomustavad kinnipeetavat, kuigi vabastamata jätmine üksnes nendel alustel ei ole põhjendatud. Distsiplinaarkaristuste puudumist peale 2008.a saab seletada ka asjaoluga, et alates 14.11.2008 on kinnipeetaval olnud võimalus esitada taotlusi ennetähtaegseks vabanemiseks. Käesoleval ajal kannab kinnipeetav karistust raskete esimese astme kuritegude eest. Arvestades kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude kogust, nende iseloomu ja laadi, ei väärtusta kinnipeetav kaaskodanike elu, tervist ja vara. Kaitsja esitas maakohtu istungil kohtule tunnistuse ärakirja, millest nähtub, et kinnipeetav on perioodil 01.12.2009 – 25.02.2010 läbinud sotsiaalabiprogrammi Agressiivsuse asendamise treening. Maakohus leidis, et käesolevaks ajaks on möödunud liiga vähe aega selleks, et otsustada selle üle, kas nimetatud sotsiaalabiprogrammi läbimine on tulnud kinnipeetavale kasuks ja kas edaspidiselt oskab ta oma agressiivsusega toime tulla. Kriminaalhooldusametnik ei toetanud kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega. Maakohtul ei ole alust mitte uskuda selles arvamuses väljendatut, et kinnipeetav ei -2- sobi kriminaalhooldusele, kuna just kriminaalhooldusametnik on see isik, kes peab vangistusest tingimisi enne tähtaega vabanenud vangiga edaspidi tööle hakkama. Kinnipeetava karistusaja lõpuni, seega ka katseaja lõpuni, on jäänud veel väga pikk aeg 14.08.
2. Ka maakohtul puudub veendumus, et kinnipeetav suudab selle aja läbida nõuetekohaselt, seaduskuulekalt ja kõiki käitumiskontrollnõudeid täites. Kriminaalhooldusametniku arvamusest ja Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetav on agressiivne, ka ametnike suhtes, ametnikesse suhtub negatiivselt ja ei ole nendega koostööks valmis. Kuna kriminaalhooldus eeldab igal juhul koostööd mõlemalt osapoolelt, siis ühe poole eitava suhtumise ja mittekoostöövalmiduse tõttu ei ole kriminaalhoolduse teostamine võimalik. Kindla elukoha ja garanteeritud töökoha olemasolu loeb maakohus antud asjas positiivseks, kuid märgib, et nimetatud asjaolud olid kinnipeetaval olemas ka enne vangistusse sattumist. Seega ei hoia need asjaolud ära uute kuritegude toimepanemist kinnipeetava poolt, mistõttu vaid nendel alustel ei ole kinnipeetava vabastamine vangistusest tingimisi enne tähtaega samuti põhjendatud. Maakohus nõustub prokuröri abi seisukohaga, et kinnipeetava vabastamine käesoleval ajal on ennatlik. Kinnipeetaval on vangistuses edasi olles võimalus tõestada, et ta on oma suhtumist agressiivsusesse ja ametnikesse muutnud, teinud oma karistustest vastavad järeldused. Samuti on kinnipeetaval võimalus jätkata vangistuses olles hariduse omandamist ja omandada mõni elukutse, mis annaksid vabanemisel suuremad võimalused tööjõuturul. Ka vanglas töötamine oleks positiivne moment, kuna siis säiliks vabanemiseks tööharjumus. Määruskaebustes esitatud taotluste sisu J. Anissimov ja tema kaitsja esitasid määruskaebused, milles paluvad tühistada maakohtu määruse ning vabastada J. Anissimov tingimisi enne tähtaega. Määruskaebuse põhjenduste järgi asjaolu, et kinnipeetav on varem kriminaalkorras karistatud ja viibinud vangistuses, et takista teda tingimisi enne tähtaega vabastamist. Sellist piirangut seadus ei näe ette. J. Anissimovi distsiplinaarkaristused on kustunud, kuna viimane rikkumine oli 16.06.
3. Peale J. Anissimovi ennetähtaegse vabastamise taotluse läbivaatamist ei ole enam rikkumisi olnud. See tõendab, et ta on teinud vastavad järeldused ning tema käitumine muutus seadusekuulekaks. Maakohus on teinud ebaõigesti järelduse, et on olemas oht, et J. Anissimov välismaal elanuna võib vabanemise korral lahkuda Eestist. Ei ole alust teha eelnimetatud järeldust üksnes selle tõttu, et enne kuriteo toimepanemist elas J. Anissimov välismaal. Vastupidi, asja materjalidest nähtub, et tema perekond elab Tallinnas ja J. Anissimov suhtleb regulaarselt sugulastega. J. Anissimov suhtleb kirja teel varem kriminaalkorras karistatud isikuga, kellega koos ta kandis karistust Eestis. See aga ei tähenda, et vabanemise korral soovib ta panna toime kuriteo. Selline kohtu järeldus on ebaõige. Maakohus leidis, et vaatamata sellele, et J. Anissimov on läbinud agressiivsuse asendamise treeningu sotsiaalabiprogrammi, on käesolevaks ajaks möödunud liiga vähe aega selleks, et otsustada selle üle, kas nimetatud sotsiaalabiprogrammi läbimine on tulnud temale kasuks ja kas ta edaspidi oskab oma agressiivsusega toime tulla. -3- Selline kohtu järeldus ei oma õiguslikku alust, kuna seadus ei näe ette, et pärast eelnimetatud programmi läbiviimist tuleb oodata mingi aeg ja siis selgub, kas see on tulnud kasuks või mitte. J. Anissimovi käitumine vanglas viimase kahe aasta jooksul näitab, et ta ei ole käitunud agressiivselt. Kriminaalhooldusametniku arvamuse ja Viru vangla iseloomustuse järeldused selle kohta, et kinnipeetav on agressiivne, on paljasõnalised. Mitte ühtegi agressiivsuse fakti ei ole esitatud. Vastasel juhul oleks J. Anissimovi karistatud distsiplinaarkorras. J. Anissimov pani kuriteod toime Rootsis ning nende eest mõistsid Rootsi kohtud lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 6 kuud. Analoogsete kuritegude maht Eesti kriminaalseaduses /on oluliselt suurem/ ei saa mõjutada kohtuotsust J. Anissimovi tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta. J. Anissimov on kandnud karistust rohkem kui 5 aastat. Rootsi Kuningriik luges seda piisavaks ja Rootsi kohtute poolt ei ole osutatud sellele, et J. Anissimovi tingimisi enne tähtaega vabanemisel tuleb lähtuda eelnimetatud asjaoludest. Rootsi kohtu otsusest tuleneb, et peale mõistetud karistusest 2/3 ärakandmist võib J. Anissimov olla karistuse edasisest ärakandmisest vabastatud. Karistuse ärakandmine Eestis ei peaks halvendama kinnipeetava olukorda võrreldes karistuse ärakandmise tingimustega selles riigis, kus ta oli süüdi mõistetud ning kus ta pidi kandma karistust kuni selle lõppemiseni. Seda enam, et J. Anissimov oli üleantud Eestile karistuse edasiseks ärakandmiseks Eesti nõudel, ilma tema nõusolekuta. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

§ 76

lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Viidatud säte kohustab kohut esimeses järjekorras arvestama kuriteo toimepanemise asjaolusid. J. Anissimovi on karistatud mitme raske kuriteo toimepanemises eest. Lisaks sellele veel eriliigiliste kuritegude eest. See asjaolu viitab tema suurele kuritegelikule aktiivsusele. Ringkonnakohtu arvates on maakohus arvestanud kõigi

§-s 76 kirjeldatud asjaoludega ja jätnud süüdimõistetu põhjendatult karistusest vabastamata. Kriminaalhooldaja põhjaliku ettekande kohaselt ei nõustu ta J. Anissimovi tingimisi ennetähtaegse vabastamisega, kuna oht, et süüdimõistetu võib ka kriminaalhoolduse all olles toime panna uusi süütegusid, on liiga suur. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks üksikasjalikumalt korrata. Määruskaebuse põhjendused ei ole sellised, mis annaksid aluse maakohtu määruse muutmiseks ja J. Anissimovi vabastamiseks karistusest ligi kaks ja pool aastat enne karistusaja lõppu. Samas on maakohus toonud välja ka andmed, mis iseloomustavad süüdimõistetut positiivselt, aga ka need ei tingi käesoleval ajal J. Anissimovi vangistusest vabastamist. Mati Kartau Tiit Lõhmus -4- Ago Kutsar