M. esindaja Aleksei Galkini apellatsioon Viru Maakohtu 7. oktoobri 2009 otsuse peale kriminaalasjas 107-1534 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu määruse peale võib
Määruskaebuse esitamise õigus on
lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Määruskaebus esitatakse
lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule. Asjaolud Viru Maakohtu 07.10.2009 otsusega tunnistati Sergei Ossipov süüdi KarS § 263 p 1 ja 3 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust.
S § 73 lg 1 sätteid ning määrati mitte pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele kui S. Ossipov ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus arutas S. Ossipovi süüdistust KarS § 263 p 1 ja 3 järgi selles, et tema, 26.08.2005 hommikul kella 07.00 paiku, olles alkoholijoobes, tuli A. S. korterisse, mis asub aadressil XXX, kus minnes kööki, tulistas ilma põhjuseta kindlakstegemata esemest köögis viibivat D. M. , millega põhjustas D. M lühiajalise mitteeluohtliku tervisekahjustuse, mis seisnes eeskõhuseina kõhuõõne mitteläbiva haava tekitamises. Oma tegevusega pani S. Ossipov toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga ja relva või relvana kasutatava muu eseme kasutamisega, s.o KarS § 263 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluse korras. S. Ossipov tunnistas ennast täielikult süüdi. Kohtuotsuse kohaselt on S. Ossipovi süü tõendatud: - kannatanu D. M. ütlustega, mis ta andis uurimisel, et 26.08.2005 oli ta A. S. korteris, kui sinna tuli S. Ossipov, kes midagi rääkimata suunas püstoli tema suunda ja kõlas lask; - ütluste ja olustiku seostamise protokolliga selle kohta, et S. Ossipov osutas põõsastele ja seletas, et sellelt kohalt 26.08.2005 hommikul leidis ta revolvri ja hiljem tulistas juhuslikult D. M. ; - tunnistaja A. S. ütlustega, et 26.08.2005 kella 07.00 paiku D. M. näitas temale paremal pool kõhus haava, sel momendil viibis D. M. alkoholijoobes; - tunnistaja I. K. ütlustega, et ta kuulis pauku ja nägi, kuidas S. Ossipov liikus D. M. poole. Kuna D. M. hakkas valust karjuma, sai ta aru, et S. Ossipov tulistas D. M. . S. Ossipov oli toimunust ehmunud ning hakkas närvitsema. Mingisuguseid konflikte neil omavahel ei olnud; - tunnistaja J. B. ütlustega, et ta 26.08.2005 koos kannatanu ja kohtualusega jõi õlut, konflikte ei olnud ja laskmist ta ei näinud; - tunnistaja A. S. ütlustega, et ta nägi kui S. Ossipov võttis kotist välja püstoli ja tulistas D. M. . S. Ossipov ise ehmus ja ütles „relv ei saanud olla laetud“; - süüdistatava S. Ossipovi ütlustega, et ta leidis revolvri põõsastest. Eesmärgiga lihtsalt näidata D. M. le revolvrit ta kogemata vajutas päästikule ja kuul tabas D. M. ; - kohtumeditsiini ekspertiisi aktiga, et D. M. l esines haiglasse pöördumisel kõhuõõnde mittetungiv haav kõhu eesseinal, mille tekkemehhanismi pole võimalik kindlaks teha. Haigusloos on märgitud see vigastus kui laskevigastus. Antud vigastus ei ole eluohtlik ja tavalise kulgemise korral põhjustab lühiajalise tervisekahjustuse mitte rohkem kui neli nädalat. Eeltooduga S. Ossipovi süü on täielikult tõendatud ja tema teod on KarS § § 263 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud õigesti. Süüdistatava tahe rikkuda raskelt avalikku korda, kohaldades vägivalda ja ähvardades relvaga, väljendus S. Ossipovi objektiivsetes tegudes. S. Ossipov leidis püstoli ning soovides seda sõpradele näidata, kellega koos õlut jõi, s.o relvaga uhkeldada, võttis revolvri huligaansetel ajenditel kotist välja, läks D. M. poole, suunates revolvri temale ja vajutades kogemata relva kukke, toimus lask. S. Ossipovi ütlused on loogilised, järjekindlad ning on tõendatud I. K. ja A. S. ütlustega. Tunnistajad nägid, et S. Ossipov peale lasku ise ehmus ja hakkas närveerima. S. Ossipov ütles, et „relv ei saanud olla laetud“. Kõik tunnistajad kinnitasid, et S. Ossipovi ja D. M. vahel mingeid konflikte ei olnud. Seega puudus S. Ossipovil alus tulistada D. M. . Kannatanu ei lükanud ümber S. Ossipovi ütlusi juhusliku laskmise kohta. Nii eeluurimisel kui ka kohtus S. Ossipov kahetses siiralt toimepandut. S. Ossipov oli kaks korda haiglas D. M. juures, kus palus temalt vabandust. Tulistamisele järgnev S. Ossipovi käitumine - ehmatus, kinnitab, et tema jaoks see lask oli ootamatu. 2 Kannatanu D. M. l oli eeluurimisel õigus tutvuda asja materjalidega, sealhulgas kohtumeditsiiniekspertiisi aktiga. Mingeid taotlusi ega avaldusi ta ei esitanud. Kohtul puudub alus mitte usaldada ekspertiisiaktis toodud järeldusi, need on seaduslikud ja põhjendatud. Kannatanu väide tema läbiva haavamise kohta on paljasõnaline. S. Ossipovi vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. S. Ossipovile karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendava asjaoluna tema poolt süü ülestunnistamist ja kahetsemist. Arvestades kannatanu soovi mõista süüdlasele range karistus, tuleb mõista S. Ossipovile karistuseks vangistus. S. Ossipov on varem kohtulikult karistamata, ka halduskorras ei ole karistatud. S. Ossipov ei ole kriminaalse taustaga isik. Seoses eeltooduga ei ole otstarbekas kohaldada S. Ossipovi suhtes reaalset vangistust, vaid tuleb kohaldada KarS § 73 lg 1 sätet. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu D. M. esindaja, milles taotleb süüdistatavale S. Ossipovile karistuse mõistmist, mis on kooskõlas tema poolt toimepandud teoga ja vastab kehtivale seadusele. Veel taotletakse kohtuarstliku ekspertiisi teostamist, tõestamaks, et S. Ossipovi poolt lastud kuul on kannatanu D. M. kehas ja tunnistamaks, et toimikus olev kohtuarstliku ekspertiisi akt on tehtud kas teadlikult või hooletuse tõttu valesti. Apellant ei ole nõus kohtuotsusega määratud karistusega kui ka kuriteo kvalifikatsiooniga, samuti kannatanu protsessiõiguste rikkumisega. Apellandi arvamust lühimenetluse kohaldamise kohta keegi ei küsinud. Apellandile on arusaamatu, miks ta oli kutsutud kohtuistungile, kus ka temalt midagi ei küsitud. Toimikuga sai ta tutvuda alles pärast kohtuotsuse tegemist. Teda ei teavitatud eeluurimise lõppemisest, sellepärast ei olnud tal võimalust avaldada oma arvamust arstliku ekspertiisi järelduste suhtes, millega ta ei ole kategooriliselt nõus. Apellandile on arusaamatu, kuidas ekspert väidab, et ei ole arusaadav, millest on tekkinud haav kannatanul. Apellandil on revolvrist lastud kuul siiamaani kehas. Tegemist on ebaõige eksperdiarvamusega. S. Ossipov väidab, et ta on nõus süüdistusega. Sellest tuleneb, et ta tegi lasu tahtlikult. Süüdistuses on kirjas: „Oma tahtlike tegudega, mis seisnes rahu või avaliku korra rikkumises, mis oli toime pandud vägivallaga ja relva või relvana kasutatava muu eseme kasutamisega, pani S. Ossipov toime KarS § 263 p 1,3 ettenähtud kuriteo“. Apellant leiab, et see on tahtlik tapmiskatse. Tahtliku tapmiskatse (KarS § 113) eest näeb seadus ette karistuse kuni viisteist aastat vangistust. Antud juhul on määratud naeruväärne karistus, mis on mitukümmend korda väiksem kui on ette nähtud seaduses ja on kvalifitseeritud kui avaliku korra rikkumine. Kuna tegemist oli tulirelvaga, mille kandmise luba S. Ossipovil ei olnud, oleks pidanud talle esitama süüdistuse ka KarS § 418 lg 1 alusel. Tähtsust ei oma, kui kaua see revolver oli süüdistatava käes. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eeluurimiskäigus tehtud toiminguid tulirelva leidmiseks, kuigi süüdistatav on eeluurimisel näidanud kohad, kust ta relva leidis ja kuhu ta selle relva väidetavalt viskas. Kohus ei pööranud sellele mingit tähelepanu. See, et süüdistatav kahetseb oma tegu, on kahtlane, sest esimese ülekuulamise ajal andis ta tunnistusi, et tulistas õues, hiljem muutis oma ütlusi, väites, et algul kartis. See, et ta relva ära viskas, tõendab, et süüdistatav püüdis jääda karistamatuks. Kohus ei ole ka seda arvesse võtnud. Peale selle väidab süüdistatav, et ta ei oska relva käsitleda, kuna ei ole teeninud sõjaväes ja väidab, et ei teadnud, et relv on laetud. See väide on ümber lükatud tunnistaja A. S. ütlusega: „Ma mäletan täpselt, et Ossipov ütles, et see ei pidanud laetud olema“. Järelikult ta ei leidnud seda relva vahetult enne tulistamist ja relv oli tal varem, sest muidu ta ei oleks teadnud, kas relv on laetud või mitte. Kohtuotsus on ebaobjektiivne. Materjale ei ole põhjalikult uuritud. Eeluurimine on läbi viidud lohakalt või ebakompetentselt. S. Ossipov esitas apellatsioonile kirjalikud vastuväited (lk 112), milles palub kohtuotsuse jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. S. Ossipov jääb selle juurde, et ta leidis püstoli ja 3 tahtis seda kannatanule näidata. Ta ei oska relvadega ümber käia ja kogemata vajutas päästikule ning kõlas lask, mis tabas kannatanut. Ta ei soovinud kannatanut tulistada ja ehmus juhtunust. Ta käis kannatanu juures haiglas ja kahetses toimunut. Vahepealsed 4 aastat kannatanu talle mingeid pretensioone ei esitanud ja tema nõudmisi kuulis ta alles kohtus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb
lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.
kohaselt lühimenetluse kohaldamise taotluse prokuratuurile esitab kahtlustatav või süüdistatav. Kui prokuratuur lühimenetluse kohaldamisega nõustub, koostatakse süüdistusakt, millele märgitakse, et prokuratuur on nõus lühimenetluse koostamisega ning toimik edastatakse kohtule. Nagu eeltoodust nähtub, seadus ei nõua kannatanu nõusolekut lühimenetluse kohaldamiseks. Seega apellandi vastav väide ei ole asjakohane.
kohaselt kohtuistungile kutsutakse prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja, kusjuures kannatanu ja tsiviilkostja kohtuistungile ilmumata jäämine ei takista kriminaalasja kohtulikku arutamist.
lg 3 ja 4 kohaselt saab kohtuliku uurimise käigus sõna ka kannatanu, kuid tugineda võib üksnes kriminaaltoimiku materjalidele ning kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid. Eeltoodust nähtub, miks kannatanu antud juhul kohtuistungile kutsuti ja millised protsessuaalsed õigused tal lühimenetluses kohtulikul uurimisel on. Kuna ringkonnakohus ei lahenda eeluurimise läbiviimise küsimusi, siis ei ole asjakohased kannatanu väited, et talle ei teatatud eeluurimise lõppemisest ja seetõttu ei saanud ta vaidlustada ekspertiisiakti ning üldse eeluurimine viidi läbi väga lohakalt ja ebakompetentselt.
lg 1 kohaselt lühimenetluses kriminaalasi lahendatakse tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Seega vastava apellatsiooni puhul tuleb kontrollida eelpool viidatud nõuete järgimist. Maakohus on uurinud (lk 81 pöördel) kõiki asjasse puutuvaid kriminaaltoimiku materjale. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kannatanu ei ole tõendite uurimisel neile hinnangu andmiseks sõna soovinud, kuid on esinenud kohtuvaidlustes, kus taotles S. Ossipovile kõige raskemat karistust (lk 82). Tõendeid kogumis hinnates maakohus tuvastas (otsuse lk 3-4), et S. Ossipovile KarS § 263 p 1 ja 3 järgi esitatud süüdistus on tõendatud. Kannatanu aga leiab, et see kvalifikatsioon on vale ja tegemist olevat tapmiskatsega. Kuna tegemist on tulirelvaga, siis lisaks sellele tulnuks esitada ka süüdistus KarS § 418 lg 1 järgi. Eeltoodust tulenevalt on S. Ossipovile mõistetud karistus mitukümmend korda väiksem, kui talle tegelikult tulnuks mõista. Ringkonnakohus märgib, et prokuratuur on see, kes
Kannatanule ei ole sellist õigust antud. Seda kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu määruse nr 3-1-1-1-06 punkt 9, Riigikohtu määruse nr 3-1-1-18-06 punkt 7, Riigikohtu määruse nr 3-1-1-47-09 punkt 17). Nimetatud määrustes rõhutatakse, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol. Seega ei ole kannatanul õigust anda kuriteole kvalifikatsiooni ja sellest lähtudes nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kannatanul süüdistuse esitamise õiguse puudumist näitab ka see, et kui näiteks prokurör mõnes asjas loobub süüdistusest ja sellest tulenevalt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, siis puudub kannatanul apellatsiooniõigus (Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-07 punkt 9). Ringkonnakohus märgib, et
lg 3 p 2 kohaselt prokuratuur ei saa esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Kuigi see ei välista kannatanu apellatsiooniõigust lühimenetluses, ei tähenda see kannatanu õigust asuda prokuröri asemel või tema kõrval 4 süüdistust raskemaks muutma, nagu seda antud juhul taotletakse. Eeltoodu näitab, et apellandi taotlused S. Ossipovi tegevuse ümberkvalifitseerimiseks ja süüdistuse karmistamiseks ei tulene seadusest. Ringkonnakohus ei nõustu kannatanu väitega, et maakohus pole arvestanud tema seisukohta karistuse mõistmisel. Maakohus on karistuse mõistmisel (otsuse lk 4) märkinud, et arvestades kannatanu soovi süüdlasele range karistuse mõistmise kohta, mõistab kohus S. Ossipovile vangistuse, kuigi prokurör taotles rahalist karistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et S. Ossipovile mõistetud karistus vastab tema süü suurusele. Kõige eeltoodu alusel ringkonnakohtu kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 5 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.