← Eesti

1-08-1453/27

Obsah (5)§ 181§ 185§ 238§ 339§ 237

1-08-1453 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veeruaril 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-08-1453 (07233002042) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maar

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1,2; 340 lg 2 p 1,3; 337 lg 2 p 2; 338 p 3; 339 lg 1 p 7; 339 lg 2; 341 lg 1,2 tühistada Viru Maakohtu 13 oktoobri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-1453 osaliselt, see on: Pjotr Karu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 7 järgi; Vladimir Zamorski süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 7 järgi; Pjotr Karult kohtukulude väljamõistmises; XXX tsiviilhagi rahuldamise osas. Mõista Pjotr Karu süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7 järgi õigeks. Vladimir Zamorski süüdi tunnistada KarS § 199 lg 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. XXX tsiviilhagi rahuldamise osas saata kriminaalasi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Pjotr Karu ja Vladimir Zamorski apellatsioonid rahuldada osaliselt. Pjotr Karult Viru Maakohtu 13. oktoobri 2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-081453 väljamõistetud kohtukulud, see on kaitsja tasu Igor Belugini poolt kohtueelsel uurimise osutatud õigusabi eest 47.51 EUR ja maakohtus osutatud õigusabi eest 230.08 EUR ning kriminaalasja materjalidest koopiate valmistamise eest 45 senti, jätta

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

Pjotr Karu kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Igor Belugini poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 393.02 EUR jätta

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

  1. veebruaril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  2. veebruarist
  3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  4. veebruarist
  5. Esimese astme kohtu otsuse sisu 2 Viru Maakohtu
  6. oktoobri 2010 otsusega mõisteti Pjotr Karu süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 7 järgi 6-kuulise vangistusega.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Kar

S § 73 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui P. Karu ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama kohtuotsusega mõisteti Vladimir Zamorski süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 7 järgi 6kuulise vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. V. Zamorski karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, ärakandmisele kuulub 3 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui V. Zamorski ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus rahuldas XXX tsiviilhagi ning mõistis välja P. Karult ja V. Zamorskilt solidaarselt XXX kasuks 208 152.40 krooni. Maakohus arutas P. Karule KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi ja V. Zamorskile KarS § 199 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad, sh P. Karu isikuna, kes on varem toime pannud varguse, ajavahemikul

  1. septembrist 2007 kuni
  2. oktoobrini 2007 aadressil XXX grupis koos panid toime XXX kuuluva 100 m pikkuse ankruketi varguse, millega tekitasid XXX varalise kahju summas 214 000 krooni. Süüdistatavad end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatavate süü tõendatud kannatanu A. B. , tunnistajate V. F. ja S. A. ütlustega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja akti nr 8071010002 koopiaga. Kohtul ei ole alust mitte usaldada kannatanu ja tunnistajate ütlusi, kuna need on järjepidevad, loogilised ning omavahel ja toimiku materjalidega kooskõlas. Kohus jättis tõendite hulgas välja süüdistatavate ütlused, kuna need on vastuolulised ja ebaloogilised. V. Zamorski on oma ütlusi neli korda muutnud. Vastastamisel väitis V. Zamorski, et ta teatas P. Karule, kellele ankrukett kuulub, kahtlustatavana ülekuulamisel aga, et palus P. Karult abi keti andmiseks metalli kokkuostupunkti ning P. Karu ei küsinud, kellele kett kuulub.
  3. mai 2010 kohtuistungil selgitas ta oma ütluste muutmist sellega, et „P. Karu hakkas virisema, seepärast tuli võtta süü enda peale. Tegelikult P. Karu teadis, kellele kett kuulub, teadis, et sõidab varastama seda ketti. Paar päeva enne vargust vaatasime valmis selle keti.“
  4. oktoobri 2010 kohtuistungil muutis V. Zamorski kardinaalselt oma ütlusi P. Karu kasuks. P. Karu ja V. Zamorski ütlused on teineteisega vastuolus. P. Karu väitel palus V. Zamorski ainult keti vedamiseks abi, V. Zamorski ütluste järgi käis jutt mitte ainult vedamisest, vaid keti andmisest metalli kokkuostupunkti üleüldse. P. Karu ütlused ei ole loogilised. Tema väited V. Zamorski abipalvest ainult keti vedamiseks ei ole kooskõlas P. Karu tegudega – ta mitte ainult ei vedanud ketti, vaid saagis selle oma gaasilõikuriga katki, laadis autosse, andis metalli kokkuostupunkti ning sai keti eest raha. P. Karu väide tema veendumusest, et kett kuulub V. Zamorskile, on paljasõnaline ja ebatõepärane. Inimene, kes on mitu aastat tegelenud metalli kokkuostuga, tulles võõrale, piiratud, valvatavale territooriumile, pimedas, peaaegu öisel ajal (oktoober kell 22.00), ei saa mitte aru saada oma tegude seadusevastasusest. Kohus hindas P. Karu ütlusi kui katset vastutusest kõrvale hoiduda. Ebaveenev ja naiivne on V. Zamorski seisukoht, et ta oli töötanud ettevõttes 40 aastat, tal olid ettevõttes osakud, kuid ta vallandati ning sellepärast kuulub kett talle. V. Zamorski ütlused on vastuolus tunnistaja S. A. ja P. Karu ütlustega ka osas, kus jutt käib XXX valvurist. P. Karu ütlustel oli valvur kohal, V. Zamorski väitis vastupidist. Kohus leidis, et süüdistatavad tegutsesid grupis ning neil oli ühine tahtlus võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. See tuleneb nende tegude 3 kooskõlastatud iseloomust: koos tulid XXX territooriumile, koos saagisid keti lahti, jagasid raha. Süüdistatavad mõistsid, et nad ei tegutse üksinda, vaid koos. Jättes tõendite hulgast välja süüdistatavate ütlused, rajas kohus varguse subjektiivse külje järeldused süüdistatavate faktilistele tegudele. Süüdistatavate tegusid iseloomustab salastatus: süüdistatavad ei teatanud keti väljaveost ei A. B. ega valvur S. A., keti omastamine toimus hiljem, pimedal ajal, kokkuostupunkti anti kett ära variisiku nimel. Süüdistatava teod kogumis objektiivsete asjaoludega (piiratud territoorium, valvur, väravad) iseloomustavad nende otsest tahtlust. Keti kuuluvus oli süüdistatavatele ilmselge. Süüdistatavad teadvustasid võõra ankruketi seadusevastase äravõtmise ühiskonnaohtlikkust, nägid ette keti omanikule varalise kahju tekitamise vältimatust ning soovisid nende tagajärgede saabumist. Süüdistatavate tegudel oli omakasupüüdlik motiiv: keti eest said nad kokkuostupunktist raha, mille jagasid omavahel ära. Kohus jättis P. Karu süüdistusest välja KarS § 199 lg 2 p 4, kuna P. Karu varasemad karistused on registrist kustutatud, mistõttu ei saa teda lugeda isikuks, kes on varem toime pannud varguse. Kohus leidis, et XXX tsiviilhagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses summas 208 152 krooni. XXX on tekitatud kahju süüdistatavate süütegudega. Kohus nõustus kannatanu esindaja arvamusega, et süüdistatavate poolt lahtilõigatud ankrukett ei kuulu taastamisele, vaid tuleb täies ulatuses asendada ning seda tuleb hinnata toote komplekti maksumuse, mitte kilogrammi hinna järgi. Ankrukett kuulub laevaehitus registrile, st see on toode, mida saab kasutada peale laevaehitus registrist dokumentide kättesaamist, sellel on kindlaksmääratud eesmärk ning sellest sõltub laevanduse turvalisus. Ankrukett peab vastama GOST-ile. Kannatanu ütluste järgi ei olnud kett veel kordagi kasutuses olnud, sellel ei olnud kahjustusi ega kulumist. Kannatanu on tootjatehasele „XXX“ saatnud elektronkirja
  5. kaliibriga GOST 28-79 ankruketi tarnetingimuste kohta. Vastuses tarnetingimuste kohta on toodud ankruketi kogumaksumus, mille kohus luges mõistlikuks. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus süüdistatavate süüastet, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning süüdlaste isikut. P. Karu on varem kohtulikult karistatud, kuid karistatused on registrist kustutatud, ta töötab. V. Zamorski on kohtulikult karistamata, ta on pensionär. Süüdistatavate karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus märkis, et kuna V. Zamorski muutis oma ütlusi, püüdes kergendada P. Karu süüd ja aidata tal vastutusest hoiduda, siis ei pea kohus V. Zamorski suhtes kergendavaks asjaoluks kahetsust toimepandud kuriteos. Arvestades, et mõlemad süüdistatavad on kohtulikult karistamata, P. Karu töötab ja V. Zamorski on pensionär, samuti lähtudes asja tehioludest, pidas kohus otstarbekaks mõista süüdistatavatele tingimisi karistus. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu P. Karu palub tühistada maakohtu otsuse P. Karu süüdimõistmise ja karistamise ning tsiviilhagi rahuldamise osas ja mõista P. Karu uue otsusega õigeks ning jätta tsiviilhagi läbivaatamata ja läbivaatamiseks tsiviilmenetluses, kuna XXX tekitatud kahju suurus kuulub täpsustamisele. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei vasta P. Karu süüdimõistmine tõenditele ega asjaoludele. V. Zamorski tegi P. Karule ettepaneku lõigata kett lahti ja anda see vanametalliks, väites, et kett kuulub V. Zamorskile. P. Karul ei olnud põhjust V. Zamorskit mitte uskuda. Esimest korda sõitsid süüdistatavad territooriumile, kus kett asus, kell 11 päeval ja väravas seisnud valvur ei näidanud mingit vastuseisu V. Zamorski tegevusele. 4 Süüdistatavad tulid ketile järele kella 22 ajal, kuna päeval ei olnud P. Karul aega V. Zamorskit aidata. V. Zamorski viis P. Karu eksitusse, P. Karul ei olnud tahtlust varastada võõrast vara. P. Karu oli veendunud, et V. Zamorski tegevus on legaalne. Saadud raha kandis P. Karu poja arvele, kuna P. Karu annab metalli ära regulaarselt ja kontrollib, et aasta jooksul saadud sissetulek ei ületaks tulumaksuvabastuse piiri. Kohus arvas ebaseaduslikult tõendite hulgast välja süüdistatavate ütlused ja hindas tõendeid ühepoolselt, arvestamata süüdistatavate seisukohti. Süüdistatavatel on õigus kaitsele, sh õigus anda ütlusi süüdistuse kohta. Tsiviilhagi osas kohaldas kohus ebaõigesti TsÜS § 65, mille järgi eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Varastatud ankrukett on valmistatud umbes 40 aastat tagasi ja oli viimased 10 aastat lebanud XXX territooriumil saras. Kannatanu esindaja ütlused, et kett ei olnud veel kasutuses olnud, sellel ei olnud kahjustusi ega kulumist, on vastuolus V. Zamorski ütlustega, kes väitis, et kett oli pikka aega kasutuses ujuvas remondibaasis (kaks sellist ketti hoidsid remondibaasi ankrutel) ning pärast ujuva remondibaasi saagimist metalliks eelmise sajandi
  6. aastatel võeti kett maha ja see oli tollest ajast alates rohkem kui 10 aastat lebanud samas kohas, kust V. Zamorski pani P. Karule ette see ära lõigata. Kohtu seisukoht, et lahtilõigatud ankrukett ei kuulu taastamisele, vaid tuleb täies ulatuses asendada, on oletuslik. Materjalidest ei nähtu, et ankrukett kuulunuks laevaehitusregistrile. Laevanduse turvalisuse küsimust ei ole asjas uuritud. Samuti ei põhine asja materjalidel kohtu järeldus, et ankrukett peab vastama GOST-ile. Kannatanu esitatud tehase „XXX“ elektronkiri on ilma igasuguste allkirjadeta ning seal toodu alusel ei saa teha kindlaks tekitatud kahju suurust. Kohus on rikkunud KrМS § 237 lg 4, mille kohaselt kohtulikul arutamisel võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile. Kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid. P. Karu ei nõudnud, et ketti tuleks hinnata nagu metalli. P. Karu leidis, et keti maksumus tuleb kindlaks teha vastavalt ТsÜS §-le 65, milleks ta taotles kohtuistungil asja materjalidele tõendite lisamist, mis võimaldanuks hinnata keti turuväärtust, võttes arvesse selle võimalikku remonti, et taastada kannatanule olukord, mis on võimalikult sarnane keti lõikamise eelsele olukorrale. Kohus jättis P. Karu seisukohad tähelepanuta ning keeldus tõendite vastuvõtmisest. Kohus ei andnud hinnangut ka kannatanu esindaja A. B. ütluste vastuolulisusele. Keti pikkust uurimise käigus ei mõõdetud. Vastavalt A. B. esialgsetele ütlustele oli keti pikkus 100 meetrit, hiljem hakkas ta väitma, et keti pikkus oli 175 meetrit ja just sellest pikkusest lähtudes teatas kahjusumma. Samuti ei ole kindlaks tehtud keti läbimõõt, kuigi sellest sõltub keti väärtus. P. Karu leiab, et keti pikkus oli mitte üle 100 meetri, lähtudes äraantud metalli kogusest 3,7 tonni (esimene osa 1,3 tonni, mida ei õnnestunud kannatanule tagastada, ja 2,4 tonni, mis kannatanule tagastati). V. Zamorski palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse ja tsiviilhagi rahuldamise osas ning mõista V. Zamorskile karistus vastavalt karistuse kohaldamise alustele ja jätta XXX tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt näeb KarS § 199 lg 2 p 7 sanktsioon ette nii rahalise karistuse kui vangistuse, mistõttu tulenevalt KarS § 56 lg 2 võib KarS § 199 lg 2 p 7 järgi vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada rahalise karistusega. Kohus põhjendas, miks karistus tuleb mõista tingimisi, kuid vangistuse mõistmist karistuseks otsuses põhjendatud ei ole. V. Zamorskile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. V. Zamorskit ei ole varem kohtulikult karistatud ning ka karistuse mõistmise ajaks kuriteosündmusest möödunud kolme aasta jooksul ei olnud ta toime 5 pannud mingeid süütegusid. Nii süüteo toimepanemise päeval kui ka praegu on V. Zamorski pensionär. Kohus ei arvestanud V. Zamorskile karistuse mõistmisel kergendavaid asjaolusid. Oma süüd toimepandud kuriteos tunnistas V. Zamorski täielikult ja kahetses puhtsüdamlikult, mis on kergendav asjaolu (KarS § 57 lg 1 p 3). Kohtu väide, et kahetsus puudub, kuna V. Zamorski muutis oma ütlusi, püüdes kergendada teise osavõtja süüd ja võimaldada tal vastutusest hoiduda, annab tunnistust sellest, et V. Zamorski aitas aktiivselt kaasa süüteo avastamisele ning iseenesest ei muuda see asjaolu, et ta kahetseb oma tegusid. Peale selle mõisteti V. Zamorskile karistus kaks kuud enne vanuriikka jõudmist, mis on kergendav asjaolud KarS § 57 lg 1 p 7 järgi. V. Zamorski väitis, et pani süüteo toime raske materiaalse olukorra tõttu. Kohus ei lükanud seda väidet ümber, kuid ei arutanud võimalust võtta seda arvesse kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 4 järgi. Tsiviilhagi rahuldamine põhineb asja materjalide ühekülgsel ja puudulikul uurimisel. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused sellest, et tsiviilhagi tuleb rahuldada täielikult, ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Tsiviilhagi läbivaatamisel kohtus võib rahuldada ainult otsese ja tegeliku vargusega tekitatud kahju, mis on tõendatud kriminaalmenetluse kestel. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). V. Zamorski tsiviilhagi ei tunnistanud, leides, et kannatanu ei ole esitanud tõendeid ankruketi talle kuulumise ja keti väärtuse kohta süüteo toimepanemise hetkel. Tekkinud vaidlust ei olnud võimalik lahendada kriminaalmenetluses. Rahuldatud tsiviilhagi summa eest võib osta uue sõiduauto, samas oli varguse esemeks kannatanu poolt otstarbekohaselt kasutuses mitteolev vana ankrukett. Keti erilist väärtust kannatanu jaoks ei ole kindlaks tehtud. Kohus ei saanud hinnata keti mõistlikku väärtust uue ankruketi hinnapakkumise järgi. Tõend ankruketi maksumusest on koostatud kannatanu enda poolt, mistõttu ei kajasta see selle tegelikku väärtust. Peale selle ei ole ankruketile arvestatud amortisatsioonikulu (tl 46). V. Zamorski seletuste kohaselt oli kett pikka aega kasutuses ujuvas remondibaasis (kaks sellist ketti hoidsid remondibaasi ankrutel) ning pärast ujuva remondibaasi saagimist vanametalliks eelmise sajandi
  7. aastatel võeti kett maha ja see oli tollest ajast alates rohkem kui 10 aastat lebanud samas kohas. Kannatanu ütlustest nähtub, et „kett oli pandud lukustamata sarasse, territooriumi tagahoovi“. XXX tegutseb alates XXXX. aastast ja tema tegevusalaks on kalatöötlus, mitte aga kalapüük. Tunnistaja S. A. ütluste kohaselt kuulus territoorium, kus oli kett, varem endisele kalurikolhoosile. Kannatanu ei esitanud kohtule tõendeid, et tema käsutuses on kett omandi või valdamise õigusega. Otsuses on leitud, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses, sest ankrukett kuulub laevaehitus registrile; see on teatud otstarbega ja sellest sõltub laevanduse turvalisus; ankrukett peab vastama riigistandardile, seega on otsuses väljendatud kahtlused, mis puudutavad keti kuulumist kannatanule, kuid küsimus, kas XXX on üldse kohane hageja, on jäetud lahendamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid P. Karu ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ja palusid see rahuldada. V. Zamorski ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni tsiviilhagi osas. Samas loobus V. Zamorski apellatsioonist osas, millega vaidlustati talle mõistetud karistust. V. Zamorski kaitsja toetas apellatsioonist loobumist mõistetud karistuse osas. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse P. Karu ja V. Zamorski süüditunnistamises palus prokurör jätta muutmata. Ühtlasi taotles prokurör maakohtu poolt XXX kasuks väljamõistetud kuriteoga tekitatud kahju 6 suuruse vähendamist ning palus süüdistatavatelt välja mõista tsiviilhagi summas, mida kannatanu taotles kohtueelsel uurimisel. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, nende kaitsjad, kannatanu-tsiviilhageja esindaja, prokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele ka tsiviilhagi rahuldamise osas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning nimetatud osas tuleb kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudub ringkonnakohtu arvates asjas vaidlus selle üle, et ajavahemikul
  8. septembrist kuni
  9. oktoobrini 2007 viisid V. Zamorski ja P. Karu XXX territooriumilt minema seal asunud ankruketi ning müüsid selle metallikokkuostupunkti. Nimetatut ei vaidlusta P. Karu ega ka V. Zamorski. P. Karu on enda süüdimõistmist salajase varguse toimepanemises vaidlustanud põhjendusel, et tema teada kuulus nimetatud ankrukett V. Zamorskile ning seetõttu puudub tema käitumises tahtlus võõra asja äravõtmiseks. Seega, otsustamaks kas P. Karu on toime pannud talle süüks arvatava teo tuleb ringkonnakohtul vastata küsimusele, kas P. Karu käitumises esineb KarS § 199 ettenähtud kuriteo subjektiivne külg. Maakohus on lugenud P. Karu tahtluse varguse toimepanemisel tõendatuks P. Karu käitumise objektiivse külje kaudu s.o süüdistatava faktiliste tegude järgi. Ringkonnakohus maakohtu sellise otsustusega ei nõustu ning leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole kinnitust leidnud P. Karu tahtlus võõra vallasja äravõtmiseks selle omastamise eesmärgil. Maakohtu otsuse põhiosast nähtuvalt on maakohus jätnud tõendite hulgast välja nii P. Karu kui ka V. Zamorski poolt antud ütlused ning põhjendanud seda nende ütluste vastuolulisuse ja ebaloogilisusega. Ringkonnakohus leiab, et jättes tõendite hulgast välja V. Zamorski ütlused varguse toimepanemise asjaolude kohta, järgis maakohus tõendite hindamise reeglistikku. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate ütlustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend lugeda ebausaldusväärseks. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V. Zamorski kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et palus P. Karult abi ankruketi äraviimiseks XXX territooriumilt ja viimane nõustus teda abistama. Kellele ankrukett kuulus P. Karu ei küsinud ja ka tema seda P. Karule ei öelnud.
  10. oktoobril 2007 P. Karu ja V. Zamorski vahel toimunud vastastamisel on V. Zamorski väitnud, et kinnitas P. Karule äraviidava ankruketi kuulumist talle (tl 33, 37).
  11. mail 2010 toimunud kohtuistungil muutis V. Zamorski oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, väites, et P. Karu oli teadlik äraviidava ankruketi mittekuulumisest talle. Oma ütluste muutmist põhjendas süüdistatav sellega, et varasemalt soovis ta lihtsalt päästa P. Karu kriminaalvastutusest (tl 82).
  12. oktoobril 2010 toimunud kohtuistungil on V. Zamorski 7 taaskord muutnud oma ütlusi ning andis kohtus ütlusi, et ta palus P. Karu endale appi ankruketti ära viima ja ta ütles P. Karule, et äraviidav kett kuulub talle (tl 102). Oma ütluste muutmist V. Zamorski kohtuistungil ei põhjendanud. Ülaltoodust nähtuvalt on V. Zamorski korduvalt muutnud oma ütlusi, kusjuures need on oma olemuselt vastuolulised ning süüdistatav ei ole veenvalt suutnud põhjendada oma ütluste muutmise põhjusi. Seega on maakohus ringkonnakohtu arvates jätnud põhjendatult V. Zamorski ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite hulgast välja. Samas jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millistel põhjendustel on maakohus jätnud tõendite hulgast välja P. Karu ütlused. Kohtuotsuse põhiosast tulenevalt võib ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et P. Karu ütlused on maakohus tõendite hulgast välja jätnud põhjusel, et need on vastuolus V. Zamorski ütlustega. Taolisele järeldusele annab aluse kohtuotsuse põhiosa, milles kohus on välja toonud erinevused P. Karu ja V. Zamorski ütlustes (V. Zamorski palus abi ainult keti vedamiseks, P. Karu väidab aga, et nii ankruketi äravedamiseks kui ka selle metallikokkuostu punkti andmiseks). Esmalt märgib ringkonnakohus, et olukorras kus kohus jättis V. Zamorski ütlused tõendite hulgast välja, sest luges need ebausaldusväärseteks, puudus maakohtul ka võimalus kõrvutada V. Zamorski ütlusi (olematud tõendit) P. Karu ütlustega. Kohtuotsuse loogikat järgides kujunes tõendite hindamisel seega olukord, kus kohus võrdleb tema enda poolt ebausaldusväärseteks tunnistatud ja tõendite hulgast väljajäetud tõendit (V. Zamorski ütlused) teiste kriminaalasja kogutud tõenditega (P. Karu ütlustega) ning leiab juba ebausaldusväärseteks tunnistatud ütluste alusel, et ebausaldusväärsed on ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Ringkonnakohus leiab, et tunnistades V. Zamorski ütlused ebausaldusväärseteks, saanuks maakohus P. Karu ütluste usaldusväärsuse hindamisel kõrvutada neid vaid teiste (v.a V. Zamorski) kriminaalasjas kogutud tõenditega ja seejärel saanuks ta anda hinnangu P. Karu ütluste usaldusväärsuse kohta. Tulenevalt antud hinnangust saanuks maakohus otsustada, kas P. Karu ütlused on usaldusväärsed või mitte ning kas kohus arvestab neid kohtuotsuse tegemisel või mitte. Erinevalt maakohtust, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasja kogutud tõenditega ei ole ümberlükatud P. Karu väited, et tema teada kuulus XXX territooriumilt nende poolt äraviidud ankrukett V. Zamorskile. P. Karu on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus väitnud ühetaoliselt, et V. Zamorski ütluste kohaselt kuulus XXX territooriumilt äraviidud ankrukett talle. Tal ei olnud mingit põhjust V. Zamorskit mitte uskuda ning seepärast ta osutaski V. Zamorskile abi keti äraviimisel. Ringkonnakohtu arvates ei lükka P. Karu taolisi ütlusi ümber ka tema faktilise tegevuse s.o varguse objektiivse külje, analüüs. Maakohus on leidnud, et P. Karu oma süüd eitavad ütlused on ümberlükatud sellega, et P. Karu ja V. Zamorski tegevust ankruketi äraviimisel iseloomustab salastatus. Kohus on salastatust esmalt põhjendanud väitega, et süüdistatavad ei teavitanud ankruketi äraviimisest ei A. B. ega ka S. A. t. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kuidas asjaolu, et süüdistatavad ei teatanud keti äraviimisest ülanimetatud isikutele, tõendab P. Karu teadlikust keti kuuluvuse kohta. P. Karu väidete kohaselt ta teadis, et ankrukett kuulub V. Zamorskile ja miks pidanuks P. Karu teada keti omanik V. Zamorski teatama selle äraviimisest kolmandatele isikutele. Pigem viitab V. Zamorski taoline käitumine kui keti omaniku käitumisele ning ei saanud P. Karus esile kutsuda mingeid kahtlusi keti omandiõiguse suhtes. 8 Ka on maakohus põhistanud salastatust asjaoluga, et keti omastamine toimus pimedal ajal. Ringkonnakohus möönab, et keti äraviimine XXX territooriumilt pimedal ajal võinuks P. Karus tekitada kahtlusi ankruketi omaniku suhtes. Samas ei saa taolisele käitumisele hinnangu andmisel jätta tähelepanuta, et keti esimese osa äraviimine ja selle üleandmine metalli kokkuostupunkti toimus päevasel ajal, kell 11.00 paiku. Ühtlasi on P. Karu selgitanud, et keti teise osa äraviimine toimus õhtusel ajal seetõttu, et tal ei olnud oma tööülesannete tõttu võimalik varem V. Zamorskile appi minna. Taolisi P. Karu ütlusi ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Veel on maakohus põhjendanud P. Karu teadlikkust, et ankruketi äraviimisega paneb ta toime võõra vara varguse sellega, et ankrukett anti metalli kokkuostupunkti ära variisiku nimel. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. P. Karu on oma taolist käitumist põhistanud sooviga mitte ületada oma sissetulekutega tulumaksuvaba miinimumi. Ringkonnakohtu arvates on P. Karu taoline põhjendus aktsepteeritav, sest see on eluliselt usutav. Seejuures on ringkonnakohtu arvates tähelepanuvääriv, et P. Karu ei müünud ankruketti kokkuostupunkti temaga otseselt mitteseotud kolmanda isiku, vaid oma poja nimel. Taoline P.Karu käitumine ei anna ringkonnakohtu arvates alust rääkida salastatusest, sest P. Karu isiku kindlakstegemine taolise käitumise puhul ei ole raskendatud. Ülalesitatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka P. Karu faktilise käitumise analüüs ankruketi äraviimisel ei anna alust tunnistada tema ütlusi ebausaldusväärseteks ning ei lükka ümber tema väiteid, et tema teada kuulus ankrukett V. Zamorskile. Mingeid teisi tõendeid, mis kinnitaksid et P. Karu oleks olnud teadlik ankruketi mittekuulumisest V. Zamorskile aga kriminaalasjas kogutud ei ole. Kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole kinnitamist leidnud P. Karu tahtlus võõra vara äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, siis tuleb P. Karu subjektiivse külje puudumise tõttu tema käitumises, õigeks mõista. Seoses P. Karu õigeksmõistmisega tuleb maakohtu otsus tühistada ka temalt kohtukulude väljamõistmise osas. V. Zamorski on maakohtu poolt süüdi tunnistatud KarS § 139 lg 2 p 7 järgi, s.o varguses, mis on toime pandud grupi poolt. Kuna ringkonnakohus mõistis P. Karu varguse toimepanemises õigeks ja sellega on ära langenud KarS § 199 lg 2 p 7 ettenähtud kvalifitseeriv tunnus, kaastäideviimine, siis tuleb V. Zamorski süüdi tunnistada KarS § 199 lg 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V. Zamorskit karistatud 3 kuu ja 28 päevase vangistusega tingimuslikult 3 aastase katseajaga. Ringkonnakohus leiab, arvestades asjaoluga, et V. Zamorskile mõistetud karistus on KarS § 199 lg 1 ettenähtud sanktsiooni miinimummäära lähedane, puudub alus talle mõistetud karistuse vähendamiseks. Pealegi loobus V. Zamorski ringkonnakohtu istungil osaliselt esitatud apellatsioonist talle mõistetud karistust puudutavas osas. V. Zamorski selgituste kohaselt ei soovi ta enese karistamist rahatrahviga, sest tal puuduvad materiaalsed võimalused rahalise karistuse tasumiseks. Apellatsioonist loobumise tõttu nimetatud osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda V. Zamorskile rahalise karistuse mittemõistmise põhjendatust. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus XXX poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamise osas kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. 9 TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas ära märkida tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on maakohus rahuldanud XXX tsiviilhagi. Samas ei ole maakohus kohtuotsuses viidanud ühelegi seadusele, mille alusel maakohus taolise otsustuse tegi. Kuivõrd maakohus ei viita tsiviilhagi rahuldamisel ühelegi materiaalõiguslikule sättele, millele tuginedes ta taolise ostsustuse tegi, siis puudub ringkonnakohtul ka võimalus kontrollida tsiviilhagi rahuldamise seaduslikkust. Samas ei ole kohtuotsuses analüüsitud ühtegi P. Karu ja V. Zamorski ning nende kaitsjate poolt esitatud vastuväidet tsiviilhagi suuruse kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu ülalesitatud minetusi kohtuotsuse koostamisel tuleb vaadelda kui kohtuotsuses motiivide puudumist

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kohtuotsuse protokollist nähtuvalt esitas tsiviilhageja esindaja A. B. maakohtu istungil dokumendid ankruketi komplektsuse ja selle maksumuse kohta. Maakohus määras liita nimetatud dokumendid toimikumaterjalide juurde põhjendades oma otsustust sellega, et kannatanul on õigus esitada tsiviilhagi tõendavaid dokumente. Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt arutati kriminaalasja P. Karu ja V. Zamorski süüdistuses lühimenetluses.

§ 237

lg 4 tulenevalt võivad kohtuistungist osavõtjad kohtulikul arutamisel tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid. Esitatud sättest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal ja seega ei ole kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Käesolevas asjas esitas tsiviilhageja esindaja tõendeid XXX varastatud ankruketi maksumuse kohta ning nimetatud tõenditele tuginedes määraski maakohus kindlaks tsiviilhagi suuruse ning rahuldas selle. Kuivõrd maakohus

§ 237

lg 4 sätteid rikkudes võttis lühimenetluse käigus kriminaalasja juurde kannatanu poolt esitatud täiendavad dokumendid ning tsiviilhagi rahuldamisel tugines otseselt nimetatud dokumentidele, siis leiab ringkonnakohus, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis viis põhjendamatu kohtuotsuseni

§ 339lg 2 tähenduses.

Ülaltoodud kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste tõttu tuleb maakohtu otsus XXX tsiviilhagi rahuldamise osas tühistada ning saata kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu otsuse XXX tsiviilhagi rahuldamise osas kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda põhjalikumalt tsiviilhagi põhjendatust. 10 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.