lg 2 p 7 ja 209 lg 2 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11. jaanuari 2011.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Elmo Sarrapik Prokurör Reena Nieländer Süüdistatav Elmo Sarrapik isikukood 37412030293, Eesti kodanik, elukoht XXXXX XXX XXXXXXX, varem kohtu poolt korduvalt karistatud, viimati 18.12.2006.a Harju Maakohtu poolt
lg 2 p 4, 7, 8; 202 lg 2 p 1; 418 lg 1 järgi 1 aasta ja 7-kuulise vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga Kaitsja Adv Gennadi Kull RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
lg 2 p 7 järgi ja karistati 3-aastase vangistusega,
lg 2 p 1 järgi 1-aastase vangistusega.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendati seda karistust eelmise, 18.12.2006.a kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse (1 aasta ja 7 kuud) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 7 kuud vangistust. Karistusaja alguseks arvati 25.10.2010.a. Elmo Sarrapik tunnistati
lg 2 p 7 järgi süüdi selles, et ta 24.03.2007.a kella 3.25 ajal Tallinnas Narva maantee ja Reimanni tänava ristmiku juures koos Kalle Jürjeviga tungis kallale M. P. ja R. R. ning nõudis R. R. raha. Kui R. R. püüdis vastupanu osutada ja vabaneda, löödi talle vastu laupa, tekitades füüsilist valu. Samuti peksid kallaletungijad kätega M. P. näkku ja kui viimane pikali kukkus, peksti teda käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda ning kallaletungijad võtsid M. P. ära käekella Tissot 6000 krooni, rahakoti kos selles olnud 100 krooni, juhiloa, ID-kaardi ja pangakaartidega.
lg 2 p 1 järgi tunnistati Elmo Sarrapik süüdi selles, et olles varem toime pannud varguse, 24.03.2007.a öösel, esinedes M. P., maksis Tallinna erinevates kütusetanklates ostude eest M. P. röövitud Hansapanga krediitkaardiga kokku summas 1 337.80 krooni, seda AS Statoil tanklas Petrooleumi ja Lootsi tänava ning Põhja puiesteel ja AS Olerex tanklas Ahtri tänaval. APELLATSIOONI SISU Elmo Sarrapik vaidlustab maakohtu otsuse enda süüditunnistamises
lg 2 p 7 järgi ja taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist, peab kohtuotsust ebaõigeks ka karistusaja alguse määramises. E. Sarrapik leiab, et toimikus on välja toodud ainult teda süüdistav osa ja jäetud välja kõik vasturääkiv. Viitab vastuoludele kannatanute ütlustes, muuhulgas sellele, et M. P. on kinnitanud, et ei tundnud, kui rahakott ära võeti, avastas selle pärast kallaletungi lõppu. Vastuolulised on andmed kuriteo toimepanemise aja kohta, küll on märgitud, et kella 3 paiku, ühes teatises aga, et kl 3.14. M. P. on äratundmiseks esitamisel tundnud ära Kalle Jürjevi ja kinnitanud, et just see isik teda peksis ja võttis ära nii käekella kui rahakoti. M. P. ütlustest ilmneb, et tema ei mäleta, kes kellele ja kuidas kallale tungis. Samuti on alusetu arvata, et rahakoti võttis tema, kuna M. P. oli saadud löögist teadvuseta. Tegelikult on tõendatud, et tema ei olnud Kalle Jürjevi kõrval kui kaklus algas. K. Jürjev on tunnistanud, et kaklus võis alata nii, et tema tõukas kedagi ja siis tuli juba Elmo. Neist ütlustest võib järeldada, et tema oli tõesti K. Jürjevist 10 m eemal kui kaklus algas. 2 R. R. ülekuulamisprotokollis on, et kella 3 paiku tulid vastu kaks noormeest, neist pikem, kellel oli seljas nahktagi, lõi esimesena tema sõpra ning tunnistab ka, et tormas siis sellele 170 cm pikkusele mehele kallale. Hiljem on R. R. veel selgitanud, et tungis lühemale kallale eesmärgiga teda oma sõbrast eemale saada. Sarrapik väidab, et K. Jürjev alustas tõepoolest tüli, kuid mitte kaklust. Kakluse alustas R. R., mida tema eemalt nägi ja läks K. Jürjevile appi. R. R. kinnitab veel, et kui ta helistama hakkas, jooksid ründajad minema. R. R. on ka kinnitanud, et M. P. käekella ära ei võetud, ta ei näinud seda, vaatas kogu aeg sõbra poole, kuid samas kui helistama hakkas, oli tema tähelepanu helistamisele suunatud. Ka R. on ära tundnud K. Jürjevi ja kinnitanud, et just see isik võttis kella ja rahakoti. E. Sarrapik väidab, et lõi tõesti M. P. kaks korda ja jooksis siis ära kui P. kukkus ja enam ei liigutanud. Pool tundi hiljem K. Jürjev helistas ja nad said kokku. R. R. tunnistas, et kaklust alustas tumedas tagis mees (K. Jürjev). Temal oli seljas teksatagi, mis klapib sellega, et ta nägi kaklust ja läks K. Jürjevile appi. R. R. ei ole tegelikult kedagi ära tundnud, on viidanud 50% tõenäosusega isikule, keda arvab ära tundvat. Peale selle märgib E. Sarrapik, et tema karistusaja alguseks on määratud 25.10.2010.a, mis ei vasta tõele. Helsingi Prokuratuuri määrusest tuleneb, et 16.03.2010 kell 14.00 on teda vahistatud kuni Eestile loovutamiseni. Seega tuleb karistuse kandmise alguseks lugeda 16.03.2010.a. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, taotlesid
lg 2 p 7 järgi õigeksmõistva otsuse tegemist ning karistusaja alguse arvestamist alates 16.03.2010.a. Prokurör leidis, et apellatsioonis esitatud taotlus kohtuotsuse tühistamiseks röövimist puudutavas osas ei kuulu rahuldamisele, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Karistusaja algust palus aga prokurör täpsustada, kuivõrd on tuvastatud, et Helsingi I ja II astme kohtu poolt mõistetud karistust kandis E. Sarrapik kuni 21.10.2010.a. 22.10.2010.a viidi E. Sarrapik Vantaa vanglasse ja anti 25.10.2010.a üle politseile loovutamiseks Eestile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus E. Sarrapiku süüditunnistamises ja karistamises on põhjendatud ja seaduslik, kuid mõistetud karistuse kandmise algust tuleb korrigeerida. E. Sarrapiku apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium esmalt, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 3 See põhimõte tuleneb Riigikohtu praktikast (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. Maakohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud ja need on jälgitavad. Maakohus on väga põhjalikult analüüsinud ja teiste tõenditega kõrvutanud ka E. Sarrapiku enda väiteid ning põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatava ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning et väide, nagu oleks E. Sarrapik olnud sündmuse alguses K. Jürjevist eemal ja sekkunud alles siis kui K. Jürjevi ja vastu tulnud meeste vahel kakluseks läks, ei haaku kuidagi teiste tõenditega. Maakohus on kummutanud veenvalt ka E. Sarrapiku ütlused osas, mille kohaselt lahkunud ta sündmuskohalt pärast paari löögi andmist ühele mehele kohe ja saanud alles hiljem K. Jürjeviga kokku. Kohtukolleegium kordab, et maakohus on kõiki asjaolusid vaaginud ja hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud. Kohtu poolt kontrollitud tõenditest kogumis tuleneb üheselt, et kannatanute suhtes kasutati vägivalda, mis oli ajaliselt seotud ühelt kannatanult vara hõivamisega ning see vägivald oli vara äravõtmise vahendiks. Mingeid uusi argumente, mida maakohus arvestanud ei oleks, E. Sarrapik oma apellatsioonis ei esita. Seetõttu ei pea kohtukolleegium tulenevalt KrMS §-st 342 lg 3 p 1 maakohtu otsuse põhiosa asjaolude täies mahus kordamist vajalikuks. Maakohus on tõendite kogumile tuginedes põhjendatult leidnud, et nii nagu süüdistus käsitab, pani E. Sarrapik röövimise toime isikute grupis ning kuna röövimine on mitmeaktiline liitkoosseis, siis tuleb gruppi kuuluvate isikute tegevus omistada tervikuna kõigile grupi liikmetele. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtuga ning osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-100-06 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kujutab
§-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest ning vägivallast. Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on
lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (
lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib
lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.
lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja. Maakohus on sellest põhimõttest E. Sarrapikku
Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et E. Sarrapik on põhjendatult
lg 2 p 7 järgi süüdi tunnistatud, apellatsioonis esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Kohtukolleegium nõustub aga osaliselt apellandiga selles, et karistuse kandmise algust tuleb korrigeerida, seda aga mitte apellandi poolt esitatud määras. Helsingi Prokuratuuri 16.03.2010.a teade käsitleb väljaandmistaotluse alusel teise Euroopa Liidu liikmesriiki välja antavaks taotletava isiku vahi all pidamist ning nõuet vahi all pidamise kehtivuse säilitamiseks. Selle teate sisust tuleneb üheselt, et E. Sarrapiku suhtes kohaldatakse väljaandmisvahistust siis, kui menetlused Soomes alustatud kriminaalasjades on lõpule viidud ja E. Sarrapik on kandnud nende kuritegude eest mõistetud reaalsed vanglakaristused. E. 4 Sarrapik kandis Soome Vabariigis mõistetud kolme erinevat karistust 48 erineva kuriteo eest kokku 1 aasta ja 11 kuud. E. Sarrapik sai tingimisi vabaks 21.10.2010.a ning järgmisel päeval, s.o 22.10.2010.a viidi ta Helsingi vanglast üle Vantaa vanglasse, millisest päevast alates viibis ta väljaandmisvahistuses ja anti politseile üle 25.10.2010.a loovutamiseks Eestile. Seega tuleb temale vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise alguseks lugeda 22.10.2010.a, kuivõrd
lg 1 kohaselt eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, arvatakse karistusaja hulka. Välisriigi kohtu poolt mõistetud karistuse arvamine hilisema siseriikliku otsusega mõistetud karistuse hulka võib kõne alla tulla üksnes siis, kui välisriigi otsus on KrMS § 483 korras tunnustatud ja KrMS § 486 alusel täidetakse Eestis. Käesolevas asjas kõne all olevad Helsingi II ja I astme kohtute poolt E. Sarrapikule mõistetud karistused siseriikliku otsusega võrdväärseks muudetud ei ole (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-138-05). Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 1 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.01.2011.a otsuse osaliselt E. Sarrapikule mõistetud karistuse kandmise alguses, muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni rahuldab osaliselt. Malle Preimer Julia Katškovskaja 5 Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.