KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.
- a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-17205 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi aeg ja koht 10.05.2011.a., Tallinn Kriminaalasi Tõnu Männiku süüdistuses KarS § 121 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 01.02.2011.a. otsus Apellant kaitsja Prokurör Mairi Heinsalu Tõnu Männik Süüdistatav ik 34806210301; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXXXXXXX XXX XXX-X; XXXXXXXXXXXXX; emakeel eesti keel; XXXXXXXXX; varem karistamata. Kaitsja Gennadi Kull, kohtuistungil osales asenduskaitsja Mariann Tusti RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 01.02.
- a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu 01.02.2011.a otsusega mõisteti Tõnu Männik süüdi KarS § 121 järgi ja teda 1
(4)karistati 60 päevamäära suuruse rahalise karistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks rahalise karistuse 40 päevamäära, s.o. 268 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistuse hulka eelvangistuses 24.05.2010.a. viibitud ühe päeva. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et rahalist karistust ei pöörata täitmisele, kui Tõnu Männik ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus leidis, et kriminaalasjas uuritud tõendid kinnitavad Tõnu Männiku poolt O. M. löömist. Süüdistatav ja kaitsja leidsid, et Tõnu Männik tegutses hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire. Kohus nende seisukohtadega ei nõustunud ja leidis, et peale süüdistatava ütluste ei tulene ühestki teisest tõendist, et Tõnu Männik oleks olnud hädakaitseseisundis. Kannatanu ja tunnistaja ütlused ei kinnita O. M. poolt Tõnu Männiku löömist, mis võinuks viia ta hädakaitseseisundisse. Kohus ei pidanud väidet, et O. M. T. Männikut lõi, ka eluliselt usutavaks põhjendades seisukohta sellega, et Tõnu Männik on pikka kasvu ja tema enda ütlustest tulenevalt oli O. M. temast palju väiksem, lühem ja kõhnem. Maakohus ei pidanud usutavaks, et peale seda, kui Tõnu Männik kirvega pikendusjuhtme purustas, julges O. M., olles kehaehituselt Tõnu Männikust tunduvalt väiksem, kasutada füüsilist vägivalda endast tunduvalt suurema isiku suhtes, kellel oli pealegi kirves käes.
- T. Männiku kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus kohtuotsus, millega mõista T. Männik õigeks. Apellant leiab, et kohtuotsus ei tugine asjas kogutud tõenditele. Tunnistaja R. T. ütlused ei ühti ei Tõnu Männiku ega ka O. M. ütlustega. R. T. selgitab, et peale seda, kui Tõnu Männik O. M. lõi, kukkus too pikali ja kui püsti tõusis, lõi Tõnu Männik teda uuesti. O. M. omakorda andis ütlusi, et Tõnu Männik lõi teda kaks korda. O. M. selgitas, et peale löömist läks ta tuppa. Kannatanu ei räägi sõnakestki asjaolust, et ta kukkus Tõnu Männiku löögist pikali ning peale püsti tõusmist peksis Tõnu Männik teda edasi. Tunnistaja aga ei pane tähele, et peale löömist läks O. M. oma tuppa, nagu ta väidab. Nii tunnistaja kui ka kannatanu räägivad, et Tõnu Männik lõi nina puruks, kuid politseile, kes kohal käis ,ei lastud verejooksu fikseerida. Kinnipidamise protokollis on kirjas: „ … lüües teda ühe korra rusikaga vastu alahuult ning ühe korra vastu nina. Sellise tegevusega tekitati O. M.’ile füüsilist valu”. Katkisest ja verd jooksvast ninast ei mainita midagi. Apellant leiab, et uskuda tuleb süüdistatava ütlusi, mille kohaselt ta algul tõmbas elektrijuhtme pistikust välja ja lahkus sündmuskohalt, eelnevalt selgitades, et ühiselektrit ei või kasutada. Kui Tõnu Männik märkas, et elektrit võetakse edasi, siis läks ta kirve järele ning raius juhtme puruks, mille tõttu jäi O. M. ilma elektrist. Jäädes elektrist ilma, tuli ta vihasena T. Männiku juurde ning lõi teda. Järgnevate löökide eest kaitses T. Männik end ja lõi O. M. vastu. O. M., saades aru, et jõuga asja ei lahenda, lahkus sündmuskohalt. R. T., kes ei saanud aru, kes keda esimesena lõi, kutsus välja politsei. Toas olles oli R. T. ja O. M. aega kokku leppida, mida politseile rääkida. Kõigepealt kuulati üle O. M. ja R. T. kuulati üle alles 10.06.2010.a. R. T. oli piisavalt aega end asjadega kurssi viia ning oma ütlustega toetada O. M. ütlusi. Apellant leiab, et eeluurimisel jäi välja selgitamata, kes tegelikult oli kakluse algataja. T. Männik väitis, et tema tegutses enesekaitse ehk hädakaitse seisundis ning T. Männik väidet ei ole tõenditega ümber lükatud. O. Männik ja R. T. ütlustes esinevad erinevused, kuid vaatamata sellele on kohus ikkagi leidnud, et nende poolt antud ütlused on tõesed, kuid T. Männik omad ei ole usutavad.
- Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus Harju Maakohtu otsus jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Apellatsiooni keskne argument on see, et kannatanu ja tunnistaja ütlustes esinevate erinevuste 2
(4)tõttu oleks tulnud need ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta ja lähtuda süüdistatava ütlustest. Kuna maakohus tugines just kannatanu ja tunnistaja ütlustele, asus maakohus kaitsja hinnangul ebaõigesti seisukohale, et T. Männik ei teostanud hädakaitset. Kohtukolleegium taolise seisukohaga ei nõustu. Õige on küll see, et tunnistaja ja kannatanu ütlused ei kattu täies ulatuses – O. M. ei maini, et ta oleks peale esimest lööki maha kukkunud, R. T. ei maini aga seda, et O. M. läks peale seda, kui teda oli löödud, oma tuppa. Samas tuleb tõdeda, et kannatanu ei ole ka väitnud, et ta ei kukkunud, tunnistaja pole aga andnud ütlusi, milles eitaks, et kannatanu oma tuppa läks. Mõlema asjaolu puhul on lihtsalt üks ülekuulatutest ütluste andmisel seda maininud, teine aga mitte. Tunnistaja ja kannatanu ülekuulamise protokollidest (vastavalt tl 57 ja 2-4) jääb mulje, et kumbki andis ülekuulamisel oma sõnadega juhtunust ülevaate – küsimusi ülekuulamise protokollis ei kajastu. On üldteada, et mingi sündmuse juuresviibijad ei kirjelda seda sündmust identselt ja mõningaste erinevuste esinemine ütlustes on loomulik. Küll peab kohus ütlusi hindama ja kaaluma sealhulgas seda, kas mingid lahknevused teistest tõenditest pärinevast infost on selline, et tingib konkreetse tõendi kui ebausaldusväärse kõrvalejätmise. Käesoleval juhul on maakohus seda ka teinud ja põhjendanud otsuses, miks ta peab kannatanu ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseks. Seda, miks maakohus peab süüdistatava omadest usutavamaks just kannatanu ja tunnistaja ütlusi, on maakohus muuhulgas põhjendanud elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. Ütluste elulise usutavuse hindamine on kohtupraktikas mitte üksnes aktsepteeritav, vaid ka nõutav. Nii tõdeb Riigikohtu kriminaalkolleegium
- detsembril
- a kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 tehtud otsuses: „Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad.“ Kuigi nimetatud tsitaat nimetab tunnistaja ütlusi, on selge, et sama kriteerium kehtib igasuguste ütluste, sh süüdistatava ütluste puhul. Ringkonnakohus nõustub maakohtu arvamusega, et O. M. vaevalt oleks julgenud tungida kallale endast suuremale T. Männikule, kellel oli pealegi kirves käes. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et olulisemates küsimustes langevad tunnistaja ja kannatanu ütlused omavahel kokku. Mõlemad neist on andnud ütlusi selle kohta, et T. Männik tuli nende juurde, ägetses ja vehkis O. M. poole kirvega, samuti on mõlemad andnud ütlusi selle kohta, et T. Männik lõi O. M. kaks korda ning, et O. M. hakkas ninast verd jooksma. Mis puutub kaitsja väitesse, et verejooksu ninast ei ole lastud politseil fikseerida, mis samuti seab kaitsja hinnangul kannatanu ja tunnistaja – ses osas ühetaolised – ütlused kahtluse alla, siis tunnistaja R. T. ütluste kohaselt ei näinud ta O. Männikul väliseid vigastusi, O. M. enda sõnade kohaselt õnnestus tal ninaverejooks enne politseinike saabumist peatada. Eelnevast tulenevalt ei olnud politseil ka verejooksu ninast fikseerida. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult tuginenud O. M. ja R. T. ütlustele ning leidnud, et T. Männik ei tegutsenud hädakaitseseisundis.
- Kaitsja asus ka seisukohale, et kohtueelses menetluses on jäetud välja selgitamata, kes kakluse alustas. Seoses sellega tuleb tõdeda, et kohtueelses menetluses ega kohtus ei ole alati võimalik saavutada olukorda, kus kõik tõendid kirjeldavad mingit asjaolu põhimõtteliselt ühetaoliselt. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab muuhulgas tõendite vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 6 asjas nr 3-1-1-127-06). Nagu eespool näidatud, maakohus ka seda tegi ning põhjendas, miks ta leiab, et esitatud tõendite alusel on T. Männiku süü tõendatud. Seetõttu ei ole alust väita, et maakohus oleks pidanud tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Samas oli süüdistataval KrMS § 234 lg 3 kohaselt õigus kuni kohtuliku uurimise lõpuni loobuda lühimenetlusest. Nimetatud õigus on süüdistatavale ette nähtud just juhtudeks, kui süüdistatav leiab, et kriminaaltoimiku materjalid ei kinnita piisavalt tema kaitsepositsiooni, kuid on võimalik koguda täiendavaid tõendeid selle toetuseks (sh ka juhul, kui kannatanu ja/või tunnistaja täiendav küsitlemine võiks anda täiendavat olulist informatsiooni tõendamiseseme asjaolude kohta). 3
(4)6. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Paavo Randma Urmas Reinola 4
(4)