) §-des 31, 64 sätestatud nõuetest, lahendi tegemisel §-s 72 sätestatud nõuetest ning §-des 29, 30 sätestatud lõpetamise alustest. 2 - R. Koppeli süüdistust KarS 3113 järgi selles, et tema töötades Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse Põlva liiklusjärelevalve grupi vanemkonstaabli ametikohal, grupis koos sama grupi komissari T. Körtiga lõpetasid 13.01.2009 Põlvas Võru 12 teadvalt ebaseaduslikult väärteomenetluse nr 2650,08,005368, mis viidi läbi M. K. suhtes, kes juhtis 16.12.2008 Põlva maakonnas Veriora vallas Soohara külas toimunud avarii ajal J. A. kuuluvat sõiduautot Opel Vectra Caravan registreerimisnumbriga XXX XXX. R. Koppel edastas T. Körtile teadvalt tegelikkusele mittevastavad M. K. , T. V. ja R. K. nimel koostatud avaldused 16.12.2008 toimunud sündmuste asjaolude kohta ning nende avalduste alusel koostas T. Kört 13.01.2009 teadvalt ebaseadusliku väärteomenetluse lõpetamise määruse. Väärteomenetluse lõpetamine oli ebaseaduslik seetõttu, et seda tehes ei juhindunud T. Kört ja R. Koppel tõendite kogumisel ja tõendamisel
§-des 31, 64 sätestatud nõuetest, lahendi tegemisel §-s 72 sätestatud nõuetest ning §-des 29, 30 sätestatud lõpetamise alustest. - R. Koppeli süüdistust KarS § 418 lg 1 järgi selles, et tema omamata füüsilisele isikule väljastatud tulirelva omandamiseks ja hoidmiseks vastavat luba hoidis alates 2008.a kevadest kuni 21.01.2009 oma elukohas XXX majas piiratud tsiviilkäibega laskekõlbulikku 7,62 kal 1891/30.a mudeli Mossini konstruktsiooni karabiini nr XX XXXX (luku nr XX XXX). Oma eelkirjeldatud tegevusega rikkus R. Koppel Relvaseaduse § 9 lg 1, § 32 lg 1 ja § 45 lg 1 sätteid. T. Kört ei tunnistanud ennast talle esitatud süüdistuses süüdi. R. Koppel ei tunnistanud ennast talle KarS § 3113 järgi esitatud süüdistuses süüdi, kuid tunnistas enda süüd KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuses osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R. Koppeli ja T. Kördi süü KarS § 3113 järgi tõendatud, kusjuures R. Koppeli suhtes kvalifitseeriti see KarS § 22 lg 2 ja 3 kaudu. Kohtuotsust on põhistatud järgmiselt: Jälitusprotokolli andmetel helistas M. K. 31.12.2008 R. Koppelile ja rääkis enda murest, kui tegi alkoholijoobes olles sõidukiga sõites avarii, mille järel vormistati talle väärteoprotokoll. M. K. küsis R. Koppelilt nõu, mida ta peaks tegema, et trahvi osadena maksta. 02.01.2009 kõnes rääkis Raivo Koppel R. K. le, kuidas R. K. ja M. K. peaksid minema ja tegema kohtusse kaebuse. Raivo Koppel ütles, et R. ja M. peavad enne hoolikalt kokku rääkima ja andis soovitusi, et tuleb leida keegi, kes võiks avarii enda peale võtta ja pakkus välja T. nimelise isiku. 06.01.2009 kell 13.11 helistas Raivo Koppel R. K. le ja rääkis, et kohtusse kaebuse tegemisega on hiljaks jäädud ning ta rääkis ülemusega, kes tahtis, et talle toodaks teistsuguseid pabereid, mida Raivo Koppel nimetab taotlusteks, armupalvete kirjadeks, mille olemasolul ei tee ülemus nii suurt trahvi. 06.01.2009 kell 15.15 helistas R. Koppelile M. K. ja tundis muret võimaliku karistuse üle. R. Koppel ütles, et ei tohi lõhki minna, suur mees. Kui oleks öelnud, et tagaistme peal magasid, ei oleks midagi teha saanud. M. K. tahtis ositi maksmist. R. Koppel ütles, et tuleb teha kiri, siis saab trahvi allapoole võtta. 07.01.2009 helistas Raivo Koppel R. K. le ja ütles, et teeb M. K. eest kirja ise ära. 12.01.2009 kell 15.14 helistas R. Koppel M. K. le ja kutsus teda samal päeval Kanepisse seoses avariiga paari lisapaberi tegemiseks. R. Koppel käsib M. K. l kaasa võtta avariid puudutavad dokumendid ning väidetav sõitja nimega T. . Võib-olla saab väärteoasja üldse ära lõpetada, kuid see pole telefonijutt. 12.01.2009 kell 15.20 helistas M. K. R. Koppelile ja teatas, et T. on nõus XXX kirja kirjutama tulema. Lepiti kokku kohtumine õhtul kell 7 R. Koppeli kodus XXX. 12.01.2009 kell 15.43 helistas Raivo Koppel R. K. le ja uuris, kas M. K. rääkis R. ja kas ta tuleb ka õhtul XXX kirja tegema. 3 13.01.2009 kell 10.38 helistas R. Koppel T. Körtile, küsis kas ta on majas ja saanud jaatava vastuse, kutsus teda välja auto juurde. 13.01.2009 kell 10.56 helistas Raivo Koppel R. K. le ja ütles, et ei saa M. kätte. Ta andis teada, et andis ära ja vastu võeti see, et ei mäleta mitte midagi. 13.01.2009 kell 11.47 helistas M. K. R. Koppelile ja sai teada, et käiku läks see, et ei mäleta mitte midagi, et kodus avastas pesemise ajal püksitaskust. M. K. kinnitas teadmist. 24.07.2009 jälitusprotokolli andmetel teostati ajavahemikul 12.01.2009-13.01.2009 jälitustoiminguid T. Körti, Raivo Koppeli, R. K. , M. K. , T. V. ja D. K. suhtes eesmärgiga tuvastada eelnimetatud isikute asukoht kuriteosündmuse ajal. Eristuste analüüsi andmetel on 12.01.2009 ajavahemikus kella 17.40 kuni 22.30 T. V. , R. K. , Raivo Koppel ja M. K. viibinud Kanepis Põlvamaal mastide KANEQ 12 ja 14 piirkonnas. D. K. abonentnumbrit ei ole Kanepi piirkonnas samal ajal kasutatud. 13.01.2009 kell 10.38 R. Koppeli kõne ajal T. Körtile viibis T. Kört masti POLKE 10 (XXX) mõjupiirkonnas ja oli seal ajavahemikus kella 09.36 kuni 11.46. R. Koppel viibis 13.01.2009 ajavahemikul kella 10.38-10.50 POLKE 10 ja 11 mõjupiirkonnas. Väärteomenetluse lõpetamise määruse andmetel on Lõuna Politseiprefektuuri liiklustalituse Põlva liiklusjärelevalve grupi komissar T. Kört juhindudes
§-dest 29 lg 1 p 1, 73 ja 75 lõpetanud M. K. suhtes väärteomenetluse kuna puuduvad väärteotunnused. Väärteomaterjalide kohaselt M. K. 16.12.2008 kell 05.00 Soohara külas, Veriora vallas, Põlvamaal juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Menetlusalune isik rikkus seega LE § 76 p 1 ja § 70 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 7419 lg 1 ja LS § 741 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Tunnistajate M. K., R. K. , T. V. ja R. K. kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Keegi nimetatud tunnistajatest ei selgitanud vastuolusid arusaadavalt ning seetõttu jäidki menetluse kestel antud ütlustes vastuolud kõrvaldamata. Menetluse kestel antud vastuoluliste ütluste puhul ei olnud kohtul võimalik valida ütluste vahel ning seetõttu jättis kohus kõrvale eelnimetatud tunnistajate kohtus antud ütlused kui mitteusaldusväärsed ütlused. Vastuolulised on ka T. V. kohtus antud ütlused. Arusaamatu on tema võtmete jätmine koju. Milliseid võtmeid ta kodunt otsis, kui ta väidetavalt abi otsides läks R. K. poole ja kohtus temaga enne sinna jõudmata teel. Kohus on kohtuistungil uuritud dokumentaalsete tõendite ja usaldusväärsete suuliste tõendite alusel jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja ametniku poolt väärteomenetluse teadvalt ebaseaduslik lõpetamine on tõendatud ka dokumentaalsete tõenditega: joobe tuvastamise protokolliga, menetlusaluse isiku M. K. ülekuulamise protokolliga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ja väärteoprotokolliga. Tunnistajate A. M. ja A. S. ütlustega on tõendatud M. K. suhtes 16.12.2008 väärteomenetluse alustamine selles, et M. K. , olles alkoholijoobes, juhtis 16.12.2008 Põlva maakonnas Veriora vallas Soohara külas J. A. kuuluvat sõiduautot Opel Vectra Caravan, omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Tunnistaja A. M. kohtus antud ütluste kohaselt töötab ta politseis konstaablina. Tal ei olnud detsembris 2008 alluvussuhteid R. Koppeli ja T. Kördiga. Tunnistaja tegi Põlva politseijaoskonnas patrulltööd. Tema paarimees oli A. S. 2008 detsembris sai ta väljakutse kella viie ajal varahommikul Veriora valda Soohara külla, et sõiduauto on põllu peal lume sees PõlvaVärska teel. Sõitsid kohale ja nägid, et sõiduauto oli põllu peale sõitnud paremat kätt sõidusuunaga Värska poole. Auto oli kraavi läinud, välja saanud, uuesti kraavi põllu peale läinud ja siis sügavamale. Ümber auto nägid ühtesid jälgesid, mis olid läinud eestpoolt tagaukse poole. Tagaistmel oli meeskodanik, kelle nad ajasid üles. Isik, kes autos oli, ütles, et tema juhtis autot alkoholijoobes. Tegid toimingud ära, st väärteoprotokolli, et oli alkoholijoobes. Tunnistaja 4 vormistas alkoholijoobe tuvastamise protokolli. Joobe tuvastasid aparaadiga. Isik ei soovinud ekspertiisi. Väärteomaterjalid andis edasi hommikul kell
Kolmas allkiri esilehel ja kaks allkirja pöördel võivad olla ka tema allkirjad. Ta peab võimalikuks, et pöördel on osa käsikirjalist teksti tema kirjutatud. Samuti peab ta võimalikuks, et joobe tuvastamise protokollis olevad allkirjad on tema kirjutatud. Samuti mäletab M. K. 5 väärteoprotokolli koostamist politseiautos. Tunnistajate A. M. ja A. S. ütluste järgi ei soovinud isik pärast indikaatorvahendiga joobe tuvastamist ekspertiisi. Eelnimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust ei ole seatud kahtluse alla. Ütlustes ei ole vastuolusid ja seetõttu peab kohus ütlusi usaldusväärseteks. M. K. tunnistajana antud ütluste mitteusaldusväärsuse tõttu ei saa hinnata usaldusväärseteks tema kõhklusi joobe tuvastamise protokollis tuvastamise tulemustega nõustumise kohta. Joobe tuvastamise protokollis real „vereproovis alkoholisisalduse määramisest“ omakäeliselt kirjutatud sõnad „EI LOOBUN“ annavad võimaluse grammatiliselt mitmeti tõlgendamiseks, sest ei ole täpselt järgitud protokollis ettenähtud kahest variandist ühte võimalikku „loobun/ei loobu“. Dokumendis olevast kirjapildist on võimalik järeldada ka, et sõnade „ei“ ja „loobun“ vahel on koma, mis on pandud sõnasse „ei“ kahe tähe vahele. Tunnistajate A. M. ja A. S. ütluste usaldusväärsuse tõttu on tõendatud M. K. l 16.12.2008 kella 05.00 ajal alkoholijoove 0,61 mg/l. Kohtus uuritud tõendite hindamisel ei ole alust kahelda süüdistatava T. Kördi ütluste usaldusväärsuses. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud ristküsitluse käigus KrMS § 289 ja § 293 lg 1 alusel T. Kördi kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kohus ei tuvastanud ka teisi asjaolusid, millest järeldada tema ütluste vastuolu teiste tõenditega. Jälitusprotokolli andmetel tuvastati, et 30.12.2008 T. Kört ja R. Koppel ei vestelnud omavahel T. Kördi kabinetis M. K. ga 16.12.2008 juhtunud liiklusõnnetusest. Jälitustoiming ei kinnita T. Kördi ja R. Koppeli vahelist jutuajamist T. Kördi kabinetis. T. Kört põhjendas, et tema talituse käsutuses oli 4 kabinetti, üks tema kabinet, asetäitja kabinet, sisestaja kabinet ja ühiseks kasutamiseks oli suur kabinet, kus tunnistajaid üle kuulati. Ka tema kabinetis kuulati üle tunnistajaid. Ta ei oska öelda, millises kabinetis see vestlus toimus. Võis toimuda ka koridoris või suitsuruumis. Süüdistatava seletus ei anna alust järeldada vastuolusid. Vestlus toimus siseruumides ja võis toimuda väljaspool seda kabinetti, kus oli jälitustegevuseks vajalik seade. R. Koppeli ettepanekul läks T. Kört dokumentide vastuvõtmiseks ka ruumidest välja, võttes M. K. väärteoasjaga seotud dokumendid vastu õues. Neil põhjustel ei hinda kohus T. Kördi ütlusi mitteusaldusväärseteks ja vastuolulisteks. Süüdistatava T. Kördi ja tunnistaja A. S. ütlustega on tõendatud, et T. Kördile oli 16.12.2008 koostatud väärteoprotokolli juurde kogutud materjalidest esitatud menetlusaluse isiku M. K. ülekuulamise protokoll, joobe tuvastamise protokoll ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus.
lg 6 järgi oli menetlusalusel isikul õigus esitada kohtuvälisele menetlejale vastulause ja tõendid ning tutvuda väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Vastav märge on ka väärteoprotokolli lõpposas. Vaidlust ei ole selles, et M. K. sai väärteoprotokolli koopia kätte protokolli koostamise päeval. Seega kestis vastulause ja tõendite esitamise tähtaeg kuni
Kuigi R. Koppel ei olnud menetlusalune isik, pööras T. Kört temalt saadud teabele tähelepanu ja asus asjaolusid kontrollima. Saanud teada uutest, väärteoprotokollis kajastamata asjaoludest, tuvastas T. Kört väärteomaterjalidest tunnistaja ülekuulamise protokolli puudumise. Selle olemasolule viitas väärteoprotokolli tehtud märge, et tunnistaja ülekuulamine on protokollitud eraldi. Ta pöördus menetlustalituse juhi poole ning sai seejärel aru, et tunnistaja ülekuulamise protokolli ei olnudki. Kui T. Kördile esitati A. S. tunnistajana ülekuulamise protokoll, mis kandis 16.12.2008 kuupäeva, ei võtnud ta midagi ette, ega juhtinud tähelepanu tunnistaja ülekuulamise protokolli hilisemale vormistamisele taandkuupäevaga. T. Kördil olid kohtuvälise menetleja lahendi tegemiseks väärteoprotokolli märgitud kuupäeval, 06.01.2009, väärteomaterjalid, mis on märgitud väärteoprotokolli lahtris „Muud tõendid ja andmed“: menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, joobe tuvastamise protokoll ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus. T. Kört jättis olemas olnud materjalide alusel väärteoasjas lahendi tegemata väärteoprotokollis märgitud kuupäevaks, st 06.01.2009 vaatamata asjaolule, et vastulauset ja tõendeid ei olnud talle
lg 6 sätestatud tähtajal ega ka kuni lahendi tegemiseks märgitud tähtpäevaks esitatud. T. Kört oli andnud R. Koppelile soovituse esitada vastulause ning jäi seda ka ootama. Sellest järeldub tahtlus väärteomenetluse tulemusi mõjutada enda soovitatud viisil. Kui T. Kört sai R. Koppelilt enda kätte sama käekirjaga kirjutatud erinevate isikute avaldused ja teatised, langetas ta otsustuse ja lõpetas 13.01.2009
K. suhtes väärteotunnuste puudumise tõttu. Süüdistatavatele esitatud süüdistus on sisustatud õigusnormidega, mille vastu eksimist ette heidetakse.
lg 1 järgi tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustiku 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades.
lg 2 järgi kohtuvälisel menetlejal ja kohtul on õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist.
järgi kohtuväline menetleja lähtub tõendeid kogudes väärteomenetluse seadustiku 5. peatüki sätetest.
lg 1 järgi kui väärteoasja menetlemine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses ja seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, teeb kohtuväline menetleja
§-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata.
lg 2 järgi otsuse tegemisel peab kohtuväline menetleja lahendama
§-s 108 loetletud küsimused. Vaidlust ei ole selles, et väärteoasja nr 2650,08,005368 menetlemine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses. Kuna vastulauset ei olnud esitatud, sai T. Kört 06.01.2009 teha
lõikes 1 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest ja väärteoprotokollis märgitud asjas kogutud tõenditest lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata. Kuna ta jättis
lõikes 1 märgitud lahendi tegemata ja asus kontrollima asjaolusid, oli temal
Kuigi T. Kört tunnistas, et seletused ei ole kohtus vettpidavad tõendid, jättis ta ise kontrollimata asjaolud, mis talle esitatud dokumentidega teatavaks said. Ta jättis avaldused ja teatise esitanud isikud välja kutsumata ega 7 kuulanud neid tunnistajana üle.
lg 1 järgi tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustiku
§-des 29, 30 sätestatud lõpetamise aluste olemasolu. T. Kört kohtuvälise menetleja ametnikuna lõpetas väärteomenetluse teadvalt ebaseaduslikult. Tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3113 sätestatud kuriteo täideviijana. R. Koppel kihutas ja aitas kaasa T. Kördi kuriteole ning tema tegu on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 22 lg 2, 3 - § 3113 järgi kuriteost osavõtjana. R. Koppeli süü süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi on samuti tõendatud. Läbiotsimisprotokolliga, asitõendi vaatlusprotokolliga ja tulirelva eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppel hoidis oma elukohas XXX laskekõlbulikku tulirelva 7,62 kal 1891/30a. mudeli Mossini konstruktsiooniga karabiini. Tunnistaja S. K. ütlustega on tõendatud, et tema andis tulirelva R. Koppelile üle tunnistaja õe S. H. kaudu. S. H. on S. K. õde ja R. Koppeli elukaaslane. Tulirelv anti R. Koppelile üle eemärgiga toimetada see politseisse. Süüdistatava R. Koppeli ja tunnistaja S. K. ütlustega on tõendatud relva hoidmine R. Koppeli elukohas 2008 kevadest kuni selle leidmiseni 21.01.2009 läbiotsmise käigus. Relvaseaduse (RelvS) § 9 lg 1 järgi isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama politseiasutusele ning andma talle leiu üle RelvS § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. RelvS § 32 lg 1 järgi piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona ning adapteri soetamiseks, välja arvatud RelvS §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel ning RelvS § 66 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tegevusloaga lubatud tegevusaladel tegutsemiseks, on vajalik soetamisluba. RelvS § 45 lg 1 järgi relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. 9 RelvS § 44 lg 3 järgi relva ja laskemoona üleandmine võib toimuda nende asukohas või politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes relvaseaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda valduses olevast relvast või laskemoonast. Sama paragrahvi lõike 4 järgi relva ja laskemoona, samuti kehtivuse kaotanud loa või loa, mille kehtivus on peatatud, üleandmine-vastuvõtmine vormistatakse aktiga, milles on kirjas andmed üleantud relva, laskemoona ja loa kohta. Akti vormi kehtestab siseminister määrusega. Akt koostatakse kahes eksemplaris ja sellele kirjutavad alla relva, laskemoona või loa üleandja ja politseiasutuse esindaja. Üks eksemplar aktist jääb politseiasutusele, teine üleandjale. Tulirelva eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppeli elukohast läbiotsimisel leitud karabiin on laskekõlblik tulirelv. R. Koppelil ei olnud nimetatud relvale relvasoetamisluba ega relvaluba. Relvasoetamisluba annab isikule õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni. Relv kuulub kohustuslikule registreerimisele ja registreerimisel väljastatakse relvaluba. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. R. Koppel, saanud teada relva olemasolust, kontrollis selle päritolu ja sai teada üleandja soovist relv politseisse toimetada. Relva hoidmise aeg enam kui pool aastat kinnitab asjaolu, et süüdistatav pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Relva politseisse ära viimata ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Asitõendi vaatlusprotokolliga ja eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppeli hoitud relv on tsiviilrelv RelvS § 3 lg 1 p 3 tähenduses ja RelvS § 19 lg 1 p 5 järgi piiratud tsiviilkäibega. Piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks on RelvS § 32 lg 1 järgi vajalik soetamisluba. Vaidlusalusel juhul ei esine RelvS §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtusid ning RelvS § 66 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tegevusalal tegutsemise asjaolusid. R. Koppel ei taotlenud tema valduses olnud relvale soetamisluba ning tal ei olnud seetõttu sellele relvale relvaluba, mis on nõutav Relv S § 45 lg 1 järgi. Süüdistatava ja tunnistaja ütlustest järeldub, et R. Koppel teadis, kes relva leidis ja kust leiti. R. Koppel võttis leitud relva enda valdusse. Tal oli kohustus RelvS § 9 lg 1 järgi leitud relv üle anda RelvS § 44 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud korras. Tõendatud ei ole, et R. Koppelil üldse oli relvaluba mingile relvale. Seepärast ei ole alust teha järeldust, et R. Koppelil oli relvaluba politseitöötajana teenistuskohustuste täitmiseks. RelvS § 3 lg 4 alusel on siseministri 22.03.2002 määrusega nr 53 vastu võetud „Teenistusrelvade liigid ning teenistusrelvade, nende oluliste osade, lisaseadiste ja laskemoona käitlemise ja üleandmise kord“. Eelnimetatud korra § 7 lg 1 järgi hoitakse relvahoidlas ja § 21 lg 1 järgi relvakandmise õigus antakse töötajale asutuse juhi käskkirjaga. Kuna relvaseadus reguleerib teenistusrelvade ja tsiviilrelvade käitlemise õiguslikud alused ja korra ning kasutusvaldkonna ja omaduste järgi jagunevad relvad ja nende käitlemine erinevalt, ei ole alust järeldada, et politseiametnik võib teenistusrelva loaga käidelda ka tsiviilrelva. Nendel asjaoludel ei ole kohaldatav RelvS § 891 lg 1, mis näeb ette vastutuse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona käitlemise nõuete ning arvestuse ja registreerimise korra rikkumise. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu T. Körti kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse T. Körti süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. 10 Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud KrMS § 285 lõiget 2, sest on jätnud täies ulatuses avaldamata süüdistusakti. 03.05.2010 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus alustanud kohtulikku uurimist sellega, et tegi prokurörile ettepaneku pidada avakõne ning protokollis on toodud prokuröri avakõne tekst. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.12.2006 otsusest nr 3-1-1-97-06 tulenevalt tuleb KrMS § 285 lg 2 kohaselt prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Antud lahendis on Riigikohus leidnud, et aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust, sest üksnes süüdistuse sisu avaldamine ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks. Süüdistusakti avaldamise eesmärk on anda täiendav garantii, et kohtul ja kohtumenetluse pooltel on enne sisulise kohtuliku uurimise algust üksikasjalik ülevaade kriminaalmenetluse esemest. Kuigi KrMS § 226 lg 3 järelduvalt peavad kohus ja menetlusosalised süüdistusaktiga tutvuma juba enne kohtuistungit, aitab selle sisu kordamine kohtuliku uurimise alguses kinnistada varasema tutvumise käigus saadud arusaama kohtumenetluse esemest. KrMS § 285 lg 2 mõtte kohaselt peaks prokurör pärast süüdistusakti avaldamist esitama edasise kohtuliku uurimise raamid. See tähendab näiteks ülevaate andmist sellest, millist süüdistuses nimetatud asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Käesolevas menetluses on prokurör piirdunud üksnes edasise kohtuliku uurimise raamide esitamisega ning on jätnud avaldamata süüdistusakti sisu. Olukorras, kus tegemist on avaliku kohtuistungiga, teenib süüdistusakti avaldamine samuti eesmärki teavitada avalikkust sellest, milles süüdistatavat süüdistatakse. Kuivõrd antud kriminaalasjas viibis avaistungil ka ajakirjandus, kes süüdistuse sisu ja süüdistatavate isikutega seotud andmete kajastamisel esitasid hilisemalt ebaõigeid andmeid (ajakirjanduses on käsitletud T. Körti kui endist politseiametnikku, samas süüdistusaktist tulenevalt on T. Kört kriminaalmenetluse tagamise korras üksnes ametist kõrvaldatud, mitte vabastatud), on ilmne, et süüdistusakti sisu avaldamine teenib avalikkuse informeerimise eesmärki. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses on isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses. T. Kördile esitatud süüdistus on vastuolus KrMS § 154 lõige 3 punktides 2 ja 3 sisalduvate nõuetega, mille kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas ära näidata süüdistuse sisu s.o. süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.12.2005 määrus nr 3-1-1-139-05, p 24; 12.12.2008 otsus nr 3-1-1-46-08, p 30; 22.12.2006 otsus nr 3-1-1-96-06, p 13; 30.04.2010 otsus nr 3-1-1-31-10, p 9). Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemuse nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Süüdistusfunktsiooni kandja peab süüdistuses osutama konkreetsele õigusnormile, mille nõudeid toimepanija rikkus ja need normid ka sisustama. Antud juhul seda tehtud ei ole. Süüdistusaktist tulenevalt on prokurör arvamusel, et T. Kördi käitumine oli käsitletav ebaseadusliku väärteomenetluse lõpetamisena, sest T. Kört ei juhindunud tõendite kogumisel ja tõendamisel
Kört ei juhindunud lahendi tegemisel
Kört ei juhindunud väärteomenetluse lõpetamisel VTM § 29 ja 30 sätestatud lõpetamise alustest. Süüdistusaktis on jäetud täielikult sisustamata, kuidas on T. Kört väärteomenetluse lõpetamisel viidatud sätteid rikkunud ning kuidas on need väidetavad rikkumised käsitletavad 11 teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamisena, mistõttu ei olnud T. Kördil esitatud süüdistuse pinnalt võimalik aru saada sellest, milles seisnes temapoolne rikkumine väärteomenetluse lõpetamisel. Riigikohus on oma 30.04.2010 otsuses nr 3-1-1-31-10 öelnud, et kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtuga selleski, et süüdlasele etteheidetava käitumise kirjelduse saab tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna. Selline seisukoht on otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga, mille kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Nimetatud otsuse punktis 9 märgitu kohaselt on KrMS § 154 lg 3 p-de 2 ja 3 eesmärgiks süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest asjaoludest. Riigikohus ei pea menetlusõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte. Eeltooduga on Riigikohus esitanud konkreetsed nõuded, millele peab süüdistusakt vastama, et oleks täidetud süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest asjaoludest. T. Kördi suhtes koostatud süüdistusakt taolistele nõuetele ei vasta, mistõttu tunnistati T. Kört süüdi kuriteos, mille kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei tulene. Süüdistusaktist tulenevalt ei juhindunud T. Kört tõendite kogumisel ja tõendamisel
ja § 64 sätestatud nõuetest.
sätestab tõendite kogumise ja kriminaalmenetluse sätete kohaldamise menetlustoimingute tegemisel.
lõike 1 kohaselt tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisusi arvestades ning lõike 2 kohaselt on kohtuvälisel menetlejal ja kohtul õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist.
kohaselt lähtub kohtuväline menetleja tõendeid kogudes
5. peatüki sätetest. T. Kördile pannakse süüks eelviidatud sätete rikkumisi, kuid süüdistusaktis on jäetud sisustamata T. Kördi poolse väidetava rikkumise sisu faktiliste asjaoludega, sest praegusel kujul süüdistusest nähtuvalt on T. Kört muuhulgas väidetavalt rikkunud
viienda peatüki kõiki sätteid, sest süüdistuses on selgesõnaliselt kirjas, et T. Kört on eiranud
§-s 64 sätestatut. Juhul, kui T. Kördile on esitatud nii laiaulatuslik süüdistus, peaks süüdistus olema ka vastavalt põhjendatud ja faktiliste asjaoludega sisustatud, kuid seda ei ole tehtud. Samuti ei ole kohtuliku uurimise käigus leidnud tuvastamist T. Kördi poolne seaduserikkumine. Süüdistusaktist tulenevalt ei juhindunud T. Kört lahendi tegemisel
sätestatud nõuetest.
sätestab kohtuvälise menetleja lahendi tegemise korra ning see sisaldab kahte lõiget.
lõike 1 kohaselt kui väärteoasja menetlemine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses ja seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, teeb kohtuväline menetleja käesoleva seadustiku §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata ning lõike 2 kohaselt peab kohtuväline menetleja otsuse tegemisel lahendama käesoleva seadustiku §-s 108 loetletud küsimused. Ka antud paragrahvi osas ei ole süüdistusaktis täpsustatud, millist
lõiget või sealt edasi viidatuna
Kört väidetavalt rikkunud. Süüdistusaktist tulenevalt ei järginud T. Kört väärteomenetluse lõpetamisel
§-des 29 ja 30 sätestatud nõudeid.
lõige 1 sätestab väärteomenetluse lõpetamise alused ning
sätestab väärteomenetluse lõpetamise alused otstarbekuse kaalutlusel, väärteoga tekitatud kahju hüvitamise või alaealiste komisjonile väärteoasja materjalide üleandmise korral. Mõlemad paragrahvid jagunevad kaheks lõikeks ning lõiked omakorda punktideks. Süüdistusaktist 12 nähtuvalt ei ole konkretiseeritud, milles seisnes nimetatud sätete rikkumine T. Kördi poolt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-139-05 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pelissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et EIK art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. T. Kördile esitatud süüdistus sisaldab küll kuriteo kvalifikatsiooni, kuid täielikult on jäetud tagamata süüdistatava õigus olla täielikult ja detailselt informeeritud talle esitatud süüdistuse sisust. Süüdistusaktis on loetletud üksnes paragrahvid, milledest lähtuvalt peab kohtuväline menetleja otsuse langetama, kuid riikliku süüdistaja poolt on jäetud täielikult põhjendamata see, kuidas on T. Kört väidetavalt viidatud norme rikkunud. T. Kördi ütluste ja teiste kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega on leidnud kinnitust, et T. Kört on väärteomenetluse lõpetamisel järginud
-s sätestatud nõudeid ning tegemist on seadusliku otsustusega. Riigikohtu 27.02.2004 otsusest nr 3-1-1-123-03 tulenevalt on isiku süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Riigikohtu 28.11.2005 otsuse nr 3-1-1130-05 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1-24-05). Kui anti kohtu alla ja mõisteti süüdi puudulikus, s.o. konkretiseerimata süüdistuses, sest tema teole on antud ebatäpne õiguslik kvalifikatsioon, siis on rikutud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-122-03, p 1). Eeltoodust tulenevalt on T. Kördile konkretiseerimata süüdistuse esitamine ning taolise süüdistuse alusel tema süüdimõistmine käsitletav kaitseõiguse ning seega kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Maakohus on oma otsuses püüdnud kõrvaldada süüdistusaktis esinevaid puudujääke ning asunud riikliku süüdistaja asemel T. Kördile esitatud süüdistust konkretiseerima (s.t. sisustama T. Kördi poolt väidetavalt rikutud
sätteid faktiliste asjaoludega), kuivõrd aga konkretiseerimata süüdistuse esitamine on oluline kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumine, siis Riigikohtu 28.11.2005 otsusest nr 3-1-1-130-05 tulenevalt ei ole seetõttu kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada ning seda sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud asjas puuduvad tõendid selle kohta, et T. Kört oleks vaidlusaluse väärteomenetluse lõpetamisel lähtunud temale 13.01.2009 edastatud avaldustest kui tunnistaja ütlustest. Antud menetluses puuduvad andmed selle kohta, et T. Kört oleks üldse nimetatud avaldustest oma otsustuse tegemisel lähtunud. Väärteomenetluse lõpetamise määruse kohaselt on M. K. suhtes väärteomenetlus lõpetatud, kuna menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ja puuduvad tunnistajad, kes antud sündmust pealt nägid. T. Kört ei ole väärteomenetluse lõpetamise määruses viidanud sellele, et menetlus tuleks lõpetada põhjusel, et hoopis keegi teine viibis roolis. Puuduvad andmed selle kohta, et T. Kört oleks käsitlenud väärteoasjas nr 2650,08,005368 T. V. d või R. K. t tunnistajatena, mistõttu ei saanud T. Kört rikkuda
T. Kört on kohtus andnud otsuse langetamise osas ütlusi selle kohta, et ta langetas väärteomenetluse lõpetamise otsuse toimikus olevate materjalide kogumi põhjal, esile toomata ühtegi konkreetset tõendit. T. Kördi ütlustest 13 tulenevalt ei olnud väärteoasja materjalide hulgas ühtegi tõendit, millest nähtuks, et M. K. oleks tabatud juhtimiselt ning väärteomaterjalidega tutvudes ilmnes, et teostamata olid jäetud olulised esmased menetlustoimingud nagu sündmuskoha vaatlus. Samuti on T. Kört kinnitanud, et ta oleks lõpetanud M. K. suhtes väärteomenetluse ka juhul, kui temale ei oleks 13.01.2009 esitatud kolme avaldust. T. Kördi ütlustest tulenevalt ei olnud nimetatud kolm avaldust määrava tähtsusega ning T. Kördi poolt langetati otsus asjas olevate tõendite kogumi, menetleja kogemuse ja siseveendumuse ning juhtkonna poolt antud nii kirjalike kui suuliste juhiste põhjal. Puuduvad tõendid selle kohta, et T. Kört oleks 13.01.2009 temale edastatud kolme avaldust käsitlenud tõendina. T. Kördi poolt väärteomenetluse lõpetamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ning T. Kördi poolt selgitatuna ei oleks olemasolevate tõendite põhjal saanud teistsugust lahendit teha. Ka maakohus on otsuses viidanud, et kohtus uuritud tõendite hindamisel ei ole alust kahelda T. Kördi ütluste usaldusväärsuses. Kõik kohtuotsuses viidatu käsitleb ekslikult T. Kördi menetlusotsuse sisulist kontrolli, mis kuulub teise menetluse raamesse. Politsei lahkus sündmuskohalt ilma, et oleks isikut sõiduki juhtimiselt kõrvaldanud. Politsei lahkus sündmuskohalt ilma tunnistaja ülekuulamiseta. Tõenditest nähtub, et politseipatrullteenistuse töötajad A. M. ja A. S. vormistasid teatud formaalseid toimingud ilma, et nad tegelikult oleksid aru saanud, mida nad teevad või mida nad peaksid tegema. On iseenesest juba absurdne, kui politsei ei saa aru ja jätab vormistamata liiklusõnnetuse, kuigi antud menetluses selgus, et politseinikel A. M. l ja A. S. l sellekohast pädevust üldse ei olnud. Ilmselgelt on ebaõige, kui politseinikud A. M. ja A. S. vormistavad liiklusõnnetuse tõttu kraavis oleva sõiduki tagaistmel magava isiku suhtes sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsuse, kui nad isikut juhtimiselt ei tabanud ja ka ei kõrvaldanud ja selle järel lubavad nad selle isiku, kelle nad juhtimiselt on kõrvaldanud, avarii teinud auto tagaistmele edasi magama. Seega ei olnud puhtobjektiivsetel põhjustel T. Kördil võimalik taoliste politseipatrulliteenistuse töötajate mõtlematute, ebapädeva ja asjatundmatult vormistatud dokumentide põhjal teha menetlusotsust mida prokurör ja maakohus vajalikuks pidasid. Sõltumata sellest, millise otsuse T. Kört tegi, oli see tema diskretsiooniõigus ja kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on T. Kört teinud oma menetlusotsuse teadvalt valesti. Ebaõige ja
-ga vastuolus on maakohtu poolt esitatud järeldus, et tõenditest uute asjaolude ilmnemisel on võimalik koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid. Juhul kui T. Kört oleks maakohtu poolt kirjeldatud viisil käitunud, oleks ta oluliselt rikkunud
-s sätestatut, sest T. Kördil puudus võimalus taolises olukorras koostada uus väärteoprotokoll, sest
ei näe taolist võimalust ette. T. Kört ei oleks omal algatusel saanud koostada uut väärteoprotokolli ka olukorras, kus ta leidis, et tegemist oli hoopis liiklusõnnetusega. Väärteoprotokolli puhul on tegemist esmaselt koostatava menetlusdokumendiga, kus fikseeritakse väidetava rikkumise toimepanemise aeg, koht, rikkumise kirjeldus ja rikkuja toimepanija isik. Väärteoprotokollile lisatakse väidetava väärteo toimepanemist kinnitavad tõendid. T. Kördi pädevuses ei ole väärteoprotokolli koostamine, vaid temale edastatud väärteomaterjalide menetlemine. Olukorras, kus isikule oli süüks pandud alkoholijoobes sõiduki juhtimine, ei saanud T. Kört asuda ise väärtprotokollis esitatud kvalifikatsiooni muutma, vaid ta pidi olemasolevate tõendite pinnalt langetama otsuse selle kohta, kas väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemine on olemasolevate tõenditega tõendatud või mitte. Nagu T. Kört on viidanud, võib kõne alla tulla väärteotoimiku täiendamine, kuid olukorras, kus esmased väärteo menetlejad on jätnud kogumata tõendid selle kohta, kas isik on roolist tabatud või mitte, puudub hilisemalt võimalus täiendavaid tõendeid koguda, sest isiku roolis tabamise fikseerimine on joobes juhtimise puhul kõige esmasemaks tõendiks. Tõenditest nähtuvalt (muuhulgas tunnistajate A. S. ja A. M. ütlused) ei tabatud M. K. t roolist, vaid ta istus auto tagaistmel. Seega ei saanud T. Kört olemasolevate puudulike tõendite pinnalt teha teistsugust otsust, sest juhul, kui T. Kört oleks M. K. 14 tunnistanud süüdi joobes juhtimise eest ja määranud talle selle eest karistuse, oleks T. Kört teinud teadvalt ebaõige otsuse, sest tõenditest nähtuvalt ei ole M. K. t tabatud joobes juhtimiselt. Asjaoludest, mida on hilisema menetluse käigus kirjeldanud tunnistajad, ei olnud ja ei saanudki olla T. Kört teadlik, mistõttu tuleb tema käitumisele hinnangu andmisel lähtuda sellest, mida T. Kört otsuse langetamisel teadis. Menetleja saab otsuse rajada asjas kogutud tõenditele ning T. Kört on teinud väärteomenetluse lõpetamise otsuse olemasolevate tõendite alusel, mitte kellegi kolmanda isiku arvamusele tuginedes. Olukorras, kus maakohus asub avaldama omapoolset seisukohta selles osas, milline on kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse resolutsioon, on maakohus ühtlasi asunud kritiseerima T. Kördil väärteomenetluses lahendite tegemisel olevat diskretsiooniõigust. Maakohus ei ole ja ei saa olla kriminaalmenetluse kaudu kohtuvälise menetleja kontrollorganiks ja hinnangute andjaks kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsustuste osas väljaspool väärteomenetluses toimuvat kaebemenetlust. Vaidlusaluses kriminaalmenetluses tehtud otsuses on aga kohus seda alusetult püüdnud olla. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 1 p 8 tähenduses. T. Kört on viidanud sellele, et M. K. suhtes alustatud väärteomenetluses esinesid puudused kogutud tõendites. Kaitsja on ühe puudusena välja toonud M. K. suhtes koostatud joobe tuvastamise protokolli, kus oli M. K. poolt kirjutatud väärteoprotokolli sellesse osasse, mis pidi selguse andma joobeekspertiisi soovimise või mittesoovimise kohta, et „Ei loobun“ ja samas oli ka täiendavalt ebaselge väljend „nõustun“. M. K. ei suutnud kohtulikul uurimisel selgitada seda, kas tema poolt on kirjutatud väljendi ei loobun lõpus N täht või mitte. Antud asjaolu on olulise tähendusega. Kui lähtuda protokollis olevatest valikvastustest, siis on tõenäoline, et M. K. on kirjutanud sinna „ei loobu“, kuid keegi politseitöötajatest tõenäoliselt on kirjutanud väljendi „ei loobu“ lõppu täiendavalt N tähe, millega on tõenäoliselt püütud politseinike A. S. ja A. M. poolt oma tööd lihtsustada, sest ainult nende juuresolekul võis taoline olukord menetlusdokumenti tekkida. Antud dokumendi võltsimise või ebaselguse kahtluse puhul tuleb see kahtlus tõlgendada kohtualuste kasuks, mistõttu alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtuvalt ei ole võimalik vaieldamatult lugeda M. K. joove nõuetekohaselt tuvastatuks. Riigikohus on eelviidatud kahtluste osas joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise ja vereproovis alkoholi sisalduse määramise kohta andnud seisukoha, et taoline poolik protokolli vormistamine ei ole lubatav ja seetõttu oleks pidanud vaieldamatult selgelt olema fikseeritud see, kas isik soovis joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist vereproovis alkoholi sisalduse määramise näol või ei mitte. Antud situatsioonis ei ole võimalik tekkinud kahtlusi kõrvaldada, mistõttu ka sellel põhjusel oli kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetluse lõpetamine põhjendatud ning taoline kahtluste tõlgendamine on kooskõlas seaduse ja Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadega. Nimetatud väite osas on maakohus oma otsuses leidnud, et tunnistajate A. M. ja A. S. ütluste usaldusväärsuse tõttu on tõendatud M. K. l 16.12.2008 kell 05.
lõike 4 kohaselt, kui väärteoasja lahendamine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses, peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. T. Kört tegi M. K. suhtes lahendi eelviidatud tähtaega järgides ning asjas olemasolevate tõenditega ei ole leidnud tõendamist, et lahendi tegemise tähtaja pikendamise tõttu oleks tegemist teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamisega. Maakohus ja ka prokurör on viidanud sellele, et väärteomenetluse lõpetamise tegi teadvalt ebaõigeks muuhulgas asjaolu, et tegelikkuses ei esitanud M. K. väärteoprotokollile vastulauset 15 päeva jooksul s.o. hiljemalt 31.12.2009, vaid kirjalik vastulause ja veel kaks 16 avaldust esitati 13.01.2009. Nimetatud ajal esitati hilinenult ka patrullteenistuse töötaja A. M. poolt teise politseiniku A. S. tunnistajana ülekuulamise protokoll, mida oli T. Kört kõigist muudest antud väärteomaterjalidega seonduvatest tõenditest pikalt oodanud ja korduvalt A. M. le selle esitamise vajalikkust meelde tuletanud. Kohus on valikuliselt ja tendentslikult lugenud taolise tõendite kogumise T. Kördi kahjuks. T. Kört on oma ütlustes viidanud, et ta oleks teinud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsuse ka olukorras, kui talle ei oleks 13.01.2009 kolme avaldust esitatud, sest väärteotoimikus puudusid tõendid, millest nähtuks, et M. K. oleks tabatud juhtimiselt.
lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Tegemist on tähtajaga, mis on antud eesmärgiga, et menetlejal oleks aega enne väärteoasjas otsuse tegemist esitatud vastulause ja võimalike esitatavate tõenditega tutvuda. Antud tähtaja sätestamise eesmärgiks on anda menetlejale aega menetlusaluse isiku poolt esitatavate materjalidega tutvuda. Oma olemuselt on
lg 6 sätestatud tähtaja puhul tegemist tähtajaga, mille möödumisel esitatava vastulause või dokumentide esitamisest on kohtuvälise menetleja ametnikul õigus keelduda, kuid ta võib tähtaega ületades esitatud materjalid vastu võtta. Menetleja poolt hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmine ei ole keelatud, kui menetleja jõuab esitatud materjalidega tutvuda ning hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmise fakt ei muuda menetlusaluse isiku suhtes tehtavat otsust teadvalt ebaõigeks. Nimetatud tähtaeg on sätestatud arvestusega, et menetlejal oleks enne väärteoasjas otsuse tegemist aega tutvuda esitatud materjalidega. Seega ei muuda antud asjas 13.01.2009 kolme avalduse ja tunnistaja A. S. ütluste esitamine politseitöötaja A. M. poolt T. Kördi poolt tehtud otsust teadvalt ebaõigeks. Pigem oleks T. Kört käitunud teadvalt ebaseaduslikult juhul kui ta ei oleks neid dokumente asja materjalide juurde võtnud. Menetlusalusel isikul oli õigus esitada
lõikest 6 tulenevalt vastulause ja täiendavad tõendid 15 päeva jooksul väärteoprotokolli koopia kättesaamisest ja kui mingeid tõendeid esitati hiljem, siis oleks olnud nende kõrvaldamine või mitte vastuvõtmine tõepoolest teadvalt ebaseadusliku menetlusotsuse tegemise kahtluse aluseks. Maakohus kinnitas otsuses, et T. Kördi ütlused kohtuistungil on usaldusväärsed ja T. Kört on andnud kohtuistungil ütlusi selle kohta, et keegi ei mõjutanud teda väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegemisel. Seega on arusaamatu ja ekslik kohtu hinnang selle kohta, et T. Kördi poolt antud ütlusega loeb kohus tõendatuks asjaolu, et R. Koppel mõjutas T. Körti väärteomenetluse lõpetamise otsustuse tegemisel. Sellejuures ei viita kohus mitte ühelegi konkreetsele tõendile, vaid pelgalt prokuröri poolt püstitatud süüdistusversiooni oletuslikule õigsusele. Tõendatud ei ole R. Koppeli poolt T. Kördi mõjutamine. T. Kört ei olnud ka R. Koppeli alluvuses, vaid olukord oli vastupidi ja seega ei olnud põhjust kohtu poolt viidata väidetavale vaimsele kontaktile. Kohtupoolne hinnang väidetavale vaimsele kontaktile on antud meelevaldselt. Taoliselt meelevaldselt võib vastastikust kontakti vaadelda samalaadsena T. Kördi ja ka tema kolleegi A. M. vahel, kellelt T. Kört just antud väärteomenetluse raames palus korduvalt tunnistaja ülekuulamise protokolli väärteomaterjalide lisamist ja sealjuures tegi T. Kört seda mitmel korral nii pöördumisega A. M. kui tema vahetu ülemuse A. T. poole. Kui T. Kört oleks soovinud käituda R. Koppeli või M. K. huvides, siis oleks T. Kördile olnud ju kasulik kui patrullipolitsei inspektori A. M. poolt koostatud tunnistaja A. S. ülekuulamise protokoll oleks jäänud väärteomaterjalide juurde esitamata. Faktiliselt aga kogus T. Kört otsuse tegemiseks kõik võimalikud tõendid. Menetleja poolt hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmine ei ole keelatud, kui menetleja jõuab esitatud materjalidega tutvuda ning hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmise fakt ei muuda menetlusaluse isiku suhtes tehtavat otsust teadvalt ebaõigeks. Nimetatud tähtaeg on sätestatud arvestusega, et menetlejal oleks enne väärteoasjas otsus tegemist aega tutvuda esitatud materjalidega. Seega ei muuda antud asjas 13.01.2009 kolme avalduse ja tunnistaja A. S. ütluste esitamine politseitöötaja A. M. poolt T. Kördi poolt tehtud otsust teadvalt ebaõigeks. Pigem oleks T. 17 Kört käitunud teadvalt ebaseaduslikult juhul kui ta ei oleks neid dokumente asja materjalide juurde võtnud. Tõenditest nähtuvalt ei teinud T. Kört M. K. suhtes väärteomenetlust lõpetavat otsust põhjusel, et M. K. on R. Koppeli sugulane, vaid põhjusel, et puudusid tõendid selle kohta, et M. K. oleks tabatud auto joobeseisundis juhtimiselt. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, milles seisnes T. Kördi poolt KarS § 3113 sätestatud subjektiivse koosseisu realiseerimine. Seega on kriminaalmenetluse käigus jäänud tõendamata KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis kavatsetust või otsest tahtlust. Tunnus teadvalt välistab vastutuselevõtmise kaudse tahtlusega toimepandud teo eest. Ühegi kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendiga ei ole leidnud kinnitust asjaolu, et T. Kört oleks teinud teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamise otsustuse. Tõendamist on leidnud, et T. Kört tegi M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsustuse väärteomenetluse käigus kogutud tõendite, oma kogemuse ja siseveendumuse ning varasema praktika ja temale antud juhiste alusel - seega nõupidamistoas. Ka faktilised tõendid kinnitavad seda, et T. Körti poolt tehtud menetlusotsus oli õige. Kriminaalasja arutamise käigus ei ole leidnud tuvastamist, et keegi oleks T. Körti suunanud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamisele. Ükski kohtus ülekuulatud tunnistaja ega süüdistatav R. Koppel ei ole viidanud sellele, et nad oleksid palunud T. Kördil väärteomenetlust lõpetav otsustus teha. Ükski tunnistaja ega süüdistatav R. Koppel ei ole viidanud mingile võimalikule kokkuleppele T. Kördiga. T. Kört on vastava otsustuse langetanud ise ning olukorras, kus ta polnud teadlik ja ei saanudki olla teadlik asjaoludest, kuidas käitus või mida selgitas tunnistajatele R. Koppel. KarS § 16 lõike 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks, samuti siis, kui isik kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavalik tingimus. Kavatsetuse puhul on oluline, et isik tahab toime panna süüteokoosseisus kirjeldatud tegu. Käesolevas kriminaalasjas ei viidanud ükski tõend sellele, et T. Kört oleks teinud tahtliku menetlusotsuse või et ta oleks seadnud eesmärgiks panna toime KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. teha teadlikult ebaõige väärteootsustus M. K. suhtes. Kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, s.o. toimepanijat liikumapanevaks jõuks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-141-04). Tõendatud ei ole, et T. Kört oleks M. K. suhtes otsustuse tegemisel algusest peale tegutsenud kavatsusega teha tema suhtes teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamise otsustus. T. Körti valduses olid väärteomenetluse materjalid, mis olid vormistatud ebaõigesti, kogutud polnud piisavalt tõendeid ning teostamata oli jäetud olulised menetlustoimingud. Situatsioonis, kus puudusid tõendid selle kohta, et isik oleks tabatud joobes olekus roolis, kus politsei töötajad olid väärteoasja vormistamisel käitunud ebaseaduslikult, mõtlematult ja arusaamatult, ei olnud T. Kördil võimalik teha teistsugust otsust, kui ta 13.01.2009 tegi. Tegemist oli antud olukorras teadvalt õige ja seadusliku otsusega. KarS § 16 lõikest 3 tulenevalt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. T. Kört on teinud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise määruse olukorras, kus olemasolevad tõendid ja tema teadmised ei võimaldanud teistsugust otsustust teha. T. Kört ei tegutsenud otsese tahtlusega, sest ta ei teadnud, et ta teostab süüteokooseisule vastavat asjaolu ja ta ei tahtnud ega möönnud seda, sest T. Kört tegi olemasolevas olukorras teadvalt õige ja seadusliku otsustuse. T. Kört on lõpetanud analoogsetel asjaoludel väärteomenetlusi ka varasemalt ning seda põhjusel, et puuduvad tõendid selle kohta, et menetlusalune isik oleks talle süükspandava teo toime pannud või olemasolevad tõendid on taoliselt vastuolulised, mis ei võimalda teha süüditunnistavat menetlusotsust. 18 Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist T. Kördi poolt KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivse koosseisu täitmine. KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on subjektiivne külg kõige olulisem, sest antud koosseisu täitmine eeldab vastava ametniku poolt teadvalt ja teadlikult ebaõige väärteomenetluse lõpetamist. T. Kördi teadlikkust sellest, et väärteomenetluse lõpetamiseks pole alust so.
-st tulenevalt alust, ei ole käesoleva menetluse käigus tõendatud ja pole ka olemas. Tõendatud on tunnistajate teadlikkus ja tahtlus koostada erineva sisuga dokumente, millest T. Kört ei olnud teadlik ega saanudki olla teadlik. T. Kördi teadlikkust ei saa tõendada ja sisustada tunnistajate kaootilise käitumise nende ütlustega, mis on antud hilisema kriminaalmenetluse käigus ja millele kohus on andnud otsuses eksliku subjektiivse hinnangu. KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise seisukohalt on oluline, mida T. Kört teadis ja pidi teadma M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajal, mitte see, mida keegi teine teadis või pidi teadma. Oluline on ainult T. Kördi teadlikkus ning selles osas tõendid puuduvad. Kohtumenetluse käigus on rikutud kohustust tagada süüdistatavale reaalne kaitsmisvõimalus. Maakohus on rahuldanud prokuröri taotluse kutsuda ootamatult kohtuistungile ja kuulata tunnistajana üle A. A. ning politseinikud M. T. ja S. R., kuid samas ei antud kaitsjatele vaatamata nendepoolsele taotlusele võimalust uute kaitsjatepoolsete tunnistajate kohtussekutsumiseks ja küsitlemiseks. Seega on maakohtu poolt võetud süüdistatavalt võimalus end tegelikult ja täies mahus kaitsta. Käesoleval juhul on riiklikule süüdistajale antud kohtumenetluse käigus täiendav võimalus kutsuda kohtusse tunnistajaid, kuid samal ajal on kaitsja vastavasisuline taotlus ilma mingi põhjenduseta jäetud rahuldamata. Maakohus ei andnud kaitsjatele ka mõistlikku aega, vaatamata nendepoolsele sellekohasele taotusele, ette valmistada prokuröri poolt täiesti ootamatult esitatud tunnistajate küsitlemiseks. Ühtlasi on rikutud kohtumenetluse võistlevuse printsiipi. Maakohus on eelistanud riiklikku süüdistajat ning rahuldanud prokuröri poolt kohtumenetluses täiesti ootamatult esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluse, samas jättes kaitsja vastavasisulise taotluse rahuldamata. M. K. kui ka teiste isikute jälitusprotokollide seaduslikkuse osas on esitatud kaitsjate poolt vastavalt KrMS §-dele 225 ja 227 taotlused jälitusprotokollide seaduslikkuse kontrollimiseks, kuid kohus otsustas esimesel kohtuistungil 03.05.2010 avaldada jälitusprotokollid, kasutades nende sisu tunnistajate küsitlemisel ilma et jälitusprotokollide seaduslikkust oleks enne seda kontrollitud. Kohus võttis jälitusprotokollide seaduslikkuse osas seisukoha alles peale tunnistajate ülekuulamist viimasel kohtuistungil 10.05.2010 ja alles peale jälitusprotokollide sisulist avaldamist, jättes samas kaitsjad ilma võimaluseta kontrollida jälitustegevuseks antud lubasid ja jättes tegelikkuses ja reaalselt jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimata. Taolises olukorras oli kohtul võimalik vaid kohtumenetluse lõpus konstateerida jälitusprotokollide võimalikku seaduslikkust ja kohus oli taolises olukorras juba sisuliselt menetluslikult kõik jälitustegevusega seonduvad tõendid ära aktsepteerinud. Taolises olukorras oli kohus sisuliselt sunnitud toimikus olevate jälitusprotokollide osas positiivse seisukoha võtma, kuigi tegelikult oleks pidanud ja saanud kohus jälitusprotokollide kui tõendite seaduslikkuse osas seisukoha võtta alles peale jälituslubade seaduslikkuse kontrolli. Oluline on sellejuures ka asjaolu, et tegelikkuses on jälitusprotokollid ja kogu jälitustegevus hoopis teisest kriminaalasjast, mida faktiliselt antud kriminaalasjas kohus ei kontrollinud ja ka ei saanud kontrollida. Sisuliselt ei kontrollinud kohus jälituse aluseks olevat, kuigi oleks pidanud kontrollima mitte ainult formaalselt jälituslubasid või protokolle, vaid pidi kontrollima ka jälitustegevuse seaduslikkust ja eelkõige proportsionaalsust tervikuna. Süüdistatava R. Koppeli kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. 19 Apellatsiooni kohaselt ei ole R. Koppel talle inkrimineeritud süütegusid toime pannud ja kohtu otsus põhineb tõendamata asjaoludel. Sealjuures ei ole kohus otsuse tegemisel tuginenud ühelegi tõendile, mis võimaldaks teha järeldust, et R. Koppel kihutas või aitas kaasa T. Körti teo toimepanemisele. Kohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis isegi selgitanud, kas ta mõistab R. Koppeli süüdi kihutaja või kaasaaitajana, kuivõrd otsuse resolutsioon sisaldab viidet nii KarS § 22 lg-le 2 kui ka lg-le
Antud juhul oli menetlevaks ametnikuks ainult T. Kört, mistõttu R. Koppel ei ole KarS § 3113 subjekt ning tema poolt ei olnudki võimalik toime panna toime süüteomenetluse teadvalt ebaseaduslikku lõpetamist. Kohus on teinud süüdimõistva otsuse tõendite põhjal, mis põhinevad oletustel. Juhul, kui kohtul tekkisid süüdistatava suhtes tõendite hindamisel kahtlused, tuli need kõrvaldada veenvalt teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, vastasel juhul pidanuks kohus põhiseaduse § 22 lg 2 tulenevat ja KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendama tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Selline tegevus olnuks kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga, kes on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.09.2005 otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.2; 05.05.2005 otsus nr 3-1-1-2406, p 13 ning 20.11.2006 otsus nr 3-1-1-90-06, p 36). KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Antud juhul on kohus oluliselt eksinud nimetatud õigusnormi vastu, tuginedes kohtulahendi langetamisel asjaoludele, mis tegelikult ei ole tõendatud. R. Koppeli süüdimõistmine ja karistamine teo eest, mida ta ei ole toime pannud ja mille toimepanemine ei ole tõendatud, on välistatud. 21 Kohus on kvalifitseerinud R. Koppeli poolt tulirelva enda valduses hoidmise ebaõigesti KarS § 418 lg 1 nimetatud teoks. KarS § 418 lg 1 sätestab, et tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Eelnimetatud süüteokoosseisu subjektiks on isik, kes käitleb tulirelva ebaseaduslikult, s.t. isikul, kellel puudub soetamis- või relvaluba. R. Koppel töötas ametnikuna Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse Põlva liiklusjärelvalve grupis ajal, kui tema elukaaslane andis talle üle oma õelt S. K. saadud tulirelva. RelvaS § 44 lg 3 kohaselt võib loa, relva ja laskemoona üleandmine toimuda nende asukohas või politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes käesoleva seaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda valduses olevast relvast või laskemoonast. Relva ja laskemoona hoidmise nõuded on sätestatud RelvaS §-des 45-48. RelvaS § 46 lg-st 2 tulenevalt peab juriidiline isik relva hoidma tema poolt määratud hoiukohas, seega R. Koppel, olles Lõuna Politseiprefektuuri ametnik, pidi talle üleantud relva toimetama Lõuna Politseiprefektuuri vastavatesse ruumidesse. Eelnimetatud nõude rikkumine ei too kaasa KarS § 418 lg 1 nimetatud koosseisu täitumist, vaid tegemist on RelvaS § 89' sätestatud väärteoga. RelvaS § 89' lg 1 sätestab, et relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või arvestuse või registreerimise korra rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud teo, mille kohaselt R. Koppel Lõuna Politseiprefektuuri ametnikuna võttis üle relva, kuid jättis selle RelvaS sätestatud viisil hoiustamata Lõuna Politseiprefektuuri vastavates ruumides. R. Koppeli eelnimetatud tegu ei ole KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu, vaid tegemist on väärteoga RelvaS § 891 lg 1 sätestatu kohaselt. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud Maakohus on otsuse tegemisel eksinud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuete vastu. Maakohus on langetanud otsuse, mille kohaselt R. Koppel on ebaseaduslikult lõpetanud väärteomenetluse, hoolimata sellest, et tema sellesisulist väärteomenetluse lõpetamise otsust ei teinud ning kohtuotsus ei tugine ka ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et R. Koppel oleks väärteomenetlejat otsuse tegemisel mõjutanud. Seetõttu on kohtuotsus nimetatud osas väär. Maakohus on mõistnud R. Koppeli süüdi tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, kui tegelikult oli tal politseiametnikuna õigus tulirelv vastu võtta ning tema tegevust saab käsitleda vaid tulirelva käitlemise nõuete rikkumisena, mis on väär- mitte kuritegu. Maakohus on vääralt kohaldanud menetlusõigust, kuivõrd ta on R. Koppeli KarS § 3113 järgi süüdi mõistnud ilma ühegi süüstava tõendita, ning vääralt kohaldanud materiaalõigust, kuivõrd kohus on vääralt tõlgendanud tulirelva käitlemise nõuete rikkumist politseiametniku poolt tulirelva ebaseadusliku käitlemisena. Tõendatud ei ole R. Koppelile inkrimineeritud süütegude toimepanemine ning R. Koppel tuleb mõlemas kuriteoepisoodis õigeks mõista. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 22 KrMS § 341 lg 1 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja I astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 341 lg 2 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 järgi ja rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja I astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt lahendada küsimus, kas antud kriminaalasjas esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Selleks annab alust O. K. väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus subjektiivse koosseisu osas ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8) ning rikutud on kaitseõigust ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid, samuti on süüdistus konkretiseerimata ja süüdistusakt jäeti täies mahus avaldamata (KrMS § 339 lg 2). Apellandi arvates on maakohus rikkunud KrMS § 285 lg 2 nõudeid, jättes avaldamata süüdistusakti. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-97-06 kohaselt tuleb avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Ringkonnakohus märgib, et alates 15.07.2008 kehtiva KrMS § 285 redaktsiooni kohaselt kohtulik uurimine algab selliselt, et kohtunik teatab kohtuliku uurimise algusest ja teeb prokurörile ettepaneku pidada avakõne. KrMS § 285 lg 2 sätestab, et prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtult taotleb. Seejärel prokurör esitab kohtule kriminaaltoimiku. Kohtuistungi protokollist nähtub, et neid sätteid järgides maakohus ka toimis (II kd lk 1 pöördel). Mingit rikkumist siin ei esine. Apellandi arvates süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 3 p 2 ja 3 nõuetele, kuna ei ole osutatud konkreetsele õigusnormile, mille nõudeid toimepanija rikkus ja need normid on sisustamata. Sellega on ka rikutud kaitseõigust. Kaitsja arvates ei piisa viitest
§-dele 31, 64, 72, 29, 30, sest on jäetud sisustamata, kuidas T. Kört on väärteomenetluse lõpetamisel viidatud sätteid rikkunud ja kuidas need on käsitletavad teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamisena. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole juhindunud sellekohasest kohtupraktikast, mida käsitleb Riigikohtu otsus nr 3-1-1-31-10 ja mõistis T. Kördi süüdi kuriteos, mille kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei tulene. Kaitsja märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-13005 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui anti kohtu alla ja mõisteti süüdi puudulikus, s.o. konkretiseerimata süüdistuses, sest tema teole on antud ebatäpne õiguslik kvalifikatsioon, siis on rikutud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-122-03 p 11). Kaitsja leiab, et maakohus on oma otsuses püüdnud kõrvaldada süüdistusaktis esinevaid puudujääke ning asunud riikliku süüdistaja asemel T. Kördile esitatud süüdistust konkretiseerima (s.t. sisustama T. Kördi poolt väidetavalt rikutud
sätteid faktiliste asjaoludega), rikkudes sellega Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-130-05 tulenevaid nõudeid. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega ja leiab, et süüdistusakt (I kd lk 185-191) vastab KrMS § 154 lg 3 p 2 ja 3 nõuetele. Selles on avatud
§-de 31, 64, 72, 29, 30 omavaheline seos (lk 188).
viitab otseselt, et tõendeid kogudes tuleb lähtuda
5. peatüki sätetest, sh ka
nõuetest.
lg 1 viitab
§-le 73 ja see omakorda
§-dele 29 ja 30. Seega on süüdistusaktis kõik
sätted välja toodud, mille nõuete rikkumises T. Körti ja R. Koppelit süüdistati. Need normid on sisustatud rikkumiste kirjelduse näol. Ringkonnakohus märgib, et kohtuistungi protokolli kohaselt (II kd lk 1 pöördel) on süüdistus 23 olnud süüdistatavatele arusaadav ja ka kaitsjatel ei ole olnud etteheiteid süüdistusakti kvaliteedi osas. Kaitsjate seisukohad esitatud süüdistuse osas on taandunud tõendite hindamisele, kusjuures O. K. on muuhulgas avaldanud ka arvamust (II kd lk 6), et T. Kördi osas võiks menetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seega etteheited süüdistusaktile on esitatud alles apellatsioonis. Kuna süüdistusakt vastab nõuetele, siis ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus on oma otsuses püüdnud kõrvaldada süüdistusaktis esinevaid puudujääke ning asunud riikliku süüdistaja asemel T. Kördile esitatud süüdistust konkretiseerima, s.t. sisustama T. Kördi poolt väidetavalt rikutud
sätteid faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks süüdistust laiendanud. Kaitsja arvates on rikutud kaitseõigust ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid. Kaitsja peab siin silmas seda, et maakohus rahuldas prokuröri taotluse kutsuda kaitsjate jaoks ootamatult kohtuistungile tunnistajana A. A. ning politseinikud M. T. ja S. R., kuid samas ei antud kaitsjatele vaatamata nendepoolsele taotlusele võimalust uute kaitsjatepoolsete tunnistajate (sõiduki omanik J. A. ja politseinik M. S.) kohtussekutsumiseks ja küsitlemiseks. Seega on maakohtu poolt võetud süüdistatavalt võimalus end tegelikult ja täies mahus kaitsta. Käesoleval juhul on riiklikule süüdistajale antud kohtumenetluse käigus täiendav võimalus kutsuda kohtusse tunnistajaid, kuid samal ajal on kaitsja vastavasisuline taotlus ilma mingi põhjenduseta jäetud rahuldamata. Maakohus ei andnud kaitsjatele ka mõistlikku aega, vaatamata nendepoolsele sellekohasele taotusele, ette valmistada prokuröri poolt täiesti ootamatult esitatud tunnistajate küsitlemiseks. Ühtlasi on rikutud kohtumenetluse võistlevuse printsiipi. Maakohus on eelistanud riiklikku süüdistajat ning rahuldanud prokuröri poolt kohtumenetluses täiesti ootamatult esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluse, samas jättes kaitsja vastavasisulise taotluse rahuldamata. Kaitseõiguse rikkumise all peetakse silmas ka seda, et nii M. K. kui ka teiste isikute jälitusprotokollide seaduslikkuse osas on esitatud kaitsjate poolt vastavalt KrMS §-dele 225 ja 227 taotlused jälitusprotokollide seaduslikkuse kontrollimiseks, kuid kohus otsustas esimesel kohtuistungil 03.05.2010 avaldada jälitusprotokollid, kasutades nende sisu tunnistajate küsitlemisel ilma et jälitusprotokollide seaduslikkust oleks enne seda kontrollitud. Kohus võttis jälitusprotokollide seaduslikkuse osas seisukoha alles peale tunnistajate ülekuulamist viimasel kohtuistungil 10.05.2010 ja alles peale jälitusprotokollide sisulist avaldamist, jättes samas kaitsjad ilma võimaluseta kontrollida jälitustegevuseks antud lubasid ja jättes tegelikkuses ja reaalselt jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimata. Taolises olukorras oli kohtul võimalik vaid kohtumenetluse lõpus konstateerida jälitusprotokollide võimalikku seaduslikkust ja kohus oli taolises olukorras juba sisuliselt menetluslikult kõik jälitustegevusega seonduvad tõendid ära aktsepteerinud. Taolises olukorras oli kohus sisuliselt sunnitud toimikus olevate jälitusprotokollide osas positiivse seisukoha võtma, kuigi tegelikult oleks pidanud ja saanud kohus jälitusprotokollide kui tõendite seaduslikkuse osas seisukoha võtta alles peale jälituslubade seaduslikkuse kontrolli. Oluline on sellejuures ka asjaolu, et tegelikkuses on jälitusprotokollid ja kogu jälitustegevus hoopis teisest kriminaalasjast, mida faktiliselt antud kriminaalasjas kohus ei kontrollinud ja ka ei saanud kontrollida. Sisuliselt ei kontrollinud kohus jälituse aluseks olevat, kuigi oleks pidanud kontrollima mitte ainult formaalselt jälituslubasid või protokolle, vaid pidi kontrollima ka jälitustegevuse seaduslikkust ja eelkõige proportsionaalsust tervikuna. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väitega, et maakohus rikkus kaitseõigust ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid. Kohtuistungi protokollist (II kd lk 50) nähtub, et prokurör KrMS § 297 lg 1 ja 2 alusel taotles tunnistajatena üle kuulata M. T. ja S. R. ning A. A. . Seejuures prokurör on põhjendanud, miks nende ülekuulamise taotlus tekkis alles kohtuistungi sellises staadiumis. Maakohus on selle taotluse rahuldanud ja ühtlasi märkinud (II kd lk 55), et sellega ei rikuta kaitseõigust, 24 kuna tunnistajaid saab küsitleda. Selleks jäi ka aega ette valmistada, sest kohus tegi istungis vaheaja (II kd lk 55 pöördel). Peale nimetatud tunnistajate ülekuulamist O. K. esitas taotluse (II kd lk 67 pöördel) omapoolsete tunnistajate J. A. ja M. S. väljakutsumiseks. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 68), miks ta seda taotlust ei rahuldanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused on asjakohased ja tegemist ei ole kohtumenetluse võistlevuse põhimõtete rikkumisega, sest KrMS § 297 lg 3 annab kohtule õiguse keelduda täiendavate tõendite kogumise taotlusest. Mis puutub jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli, siis ringkonnakohus märgib, et maakohus on juba kohtu alla andmise määruses (I kd lk 206-207) seda küsimust käsitlenud ning määranud, et kontrollib jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust kohtuliku arutamise käigus, nõudes vastavad materjalid välja. Kohtuistungi protokollis kajastub kokkuvõte (II kd lk 66 pöördel-67) jälitustoimiku kontrollimise tulemustest. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et jälitusprotokollid ja kogu jälitustegevus tulenes hoopis teisest kriminaalasjast, ei välista kogutud andmeid käsitleda tõendina ka käesolevas kriminaalasjas. See on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-81-08 punkt 12). Ringkonnakohus ei nõustu O. K. väitega, et kohtuotsuses puudub põhjendus subjektiivse koosseisu osas ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 näidatud ega ka teisi KrMS § 339 lõikes 1 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka KrMS § 339 lg 2 toodud rikkumisi, milleks väidetavalt on eelpool käsitletud küsimused selles, et rikutud on kaitseõigust ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid, samuti et süüdistus on konkretiseerimata ja süüdistusakt jäeti täies mahus avaldamata. Kõige eeltoodu alusel ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust selliselt, et see annaks alust kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. Alljärgnevalt käsitletakse apellatsioonides esitatud taotlusi. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312 punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonides esitatud taotlustele vastates hakata kordama kõike maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 419). 25 Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonide põhisisu on maakohtu otsuses toodud järelduste vaidlustamine ja taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ning sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb T. Kördi KarS § 3113 ning R. Koppeli KarS § 22 lg 2, 3 - § 3113 ja § 418 lg 1 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on seda tehes järginud KrMS §-de 306, 312 ja 313 nõudeid. Näidatud on nii tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning on toodud sellekohane põhjendus, kui on ka esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. Seega on välja toodud kõik asjaolud, millele otsust tehes tugineti. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. T. Kört mõisteti süüdi väärteomenetluse teadvalt ebaseadusliku lõpetamise eest ning R. Koppel sellele kihutamise ja kaasaaitamise eest. Objektiivne koosseis seisneb väärteomenetluse ebaseaduslikus lõpetamises ebaseadusliku määruse tegemise näol. Määrus on seadusvastane, kui sellel puudub õiguslik alus formaalses või materiaalses mõttes. Objektiivse külje täidab kohtuvälise menetleja ametniku poolt talle seadusega antud õiguste kuritarvitamine, mis võib väljenduda talle pandud ülesannete eiramises nii faktiliste asjaolude tuvastamisel kui ka õiguse rakendamisel. Antud juhul seisnes see
§-de 31, 64, 72, 29, 30 nõuetest mittejuhindumises. Tegu on lõpule viidud määruse koostamisega, see ei pea olema jõustunud. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu kavatsetust või otsest tahtlust. Oluline on tuvastada tunnuse „teadvalt“ esinemine. Maakohus on kohtuotsuses (selle lk 15-17) näidanud süüdistuse aluseks olevate
§-de 31, 64, 72, 29, 30 nõuete rikkumise sisu ehk tuvastanud süüks arvatud kuriteo objektiivse koosseisu ning seejärel on toodud põhjendused, mis kinnitavad, et T. Kört ja R. Koppel tegutsesid otsese tahtlusega ehk tuvastati subjektiivne külg. Maakohtu järelduste aluseks olev tõendite analüüs on toodud kohtuotsuse lk 13-15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb apellantide väiteid: 26 O. K. märgib, et maakohus on pidanud T. Kördi poolt
§-de 31 ja 64 rikkumise all silmas asjaolu, et T. Kört jättis tunnistajana välja kutsumata T. V. ja R. K. , kelle avaldused Raivo Koppel 13.01.2009 edastas T. Kördile. O. K. leiab, et samas maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud asjas puuduvad tõendid selle kohta, et T. Kört oleks vaidlusaluse väärteomenetluse lõpetamisel lähtunud temale 13.01.2009 edastatud avaldustest kui tunnistaja ütlustest. Antud menetluses puuduvad andmed, et T. Kört oleks üldse nimetatud avaldustest oma otsustuse tegemisel lähtunud. Väärteomenetluse lõpetamise määruse kohaselt on M. K. suhtes väärteomenetlus lõpetatud, kuna menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ja puuduvad tunnistajad, kes antud sündmust pealt nägid. T. Kört ei ole väärteomenetluse lõpetamise määruses viidanud sellele, et menetlus tuleks lõpetada põhjusel, et hoopis keegi teine viibis roolis. Puuduvad andmed, et T. Kört oleks käsitlenud väärteoasjas T. V. d või R. K. t tunnistajatena, mistõttu kaitsja arvates ei saanud T. Kört rikkuda
T. Kört on kohtus andnud ütlusi, et ta langetas väärteomenetluse lõpetamise otsuse toimikus olevate materjalide kogumi põhjal, esile toomata ühtegi konkreetset tõendit. T. Kördi ütlustest tulenevalt ei olnud väärteoasja materjalide hulgas ühtegi tõendit, millest nähtuks, et M. K. oleks tabatud juhtimiselt ning väärteomaterjalidega tutvudes ilmnes, et teostamata olid jäetud olulised esmased menetlustoimingud nagu sündmuskoha vaatlus. Samuti on T. Kört kinnitanud, et ta oleks lõpetanud M. K. suhtes väärteomenetluse ka juhul, kui temale ei oleks 13.01.2009 esitatud kolme avaldust. T. Kördi ütlustest tulenevalt ei olnud nimetatud kolm avaldust määrava tähtsusega ning T. Kördi poolt langetati otsus asjas olevate tõendite kogumi, menetleja kogemuse ja siseveendumuse ning juhtkonna poolt antud nii kirjalike kui suuliste juhiste põhjal. Puuduvad andmed, et T. Kört oleks 13.01.2009 temale edastatud kolme avaldust käsitlenud tõendina. T. Kördi poolt väärteomenetluse lõpetamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ning T. Kördi poolt selgitatuna ei oleks olemasolevate tõendite põhjal saanud teistsugust lahendit teha. Ka maakohus on otsuses viidanud, et kohtus uuritud tõendite hindamisel ei ole alust kahelda T. Kördi ütluste usaldusväärsuses. O. K. leiab, et kõik kohtuotsuses viidatu käsitleb ekslikult T. Kördi menetlusotsuse sisulist kontrolli, mis kuulub teise menetluse raamesse. Politsei lahkus sündmuskohalt ilma, et oleks isikut sõiduki juhtimiselt kõrvaldanud. Tõenditest nähtub, et politseipatrullteenistuse töötajad A. M. ja A. S. vormistasid teatud formaalseid toimingud ilma, et nad tegelikult oleksid aru saanud, mida nad teevad või mida nad peaksid tegema. Ilmselgelt on ebaõige, kui A. M. ja A. S. vormistavad liiklusõnnetuse tõttu kraavis oleva sõiduki tagaistmel magava isiku suhtes sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsuse, kui nad isikut juhtimiselt ei tabanud ja ka ei kõrvaldanud ja selle järel lubavad nad selle isiku, kelle nad juhtimiselt on kõrvaldanud, avarii teinud auto tagaistmele edasi magama. Seega ei olnud puhtobjektiivsetel põhjustel T. Kördil võimalik taoliste politseipatrulliteenistuse töötajate mõtlematute, ebapädeva ja asjatundmatult vormistatud dokumentide põhjal teha menetlusotsust mida prokurör ja maakohus vajalikuks pidasid. Sõltumata sellest, millise otsuse T. Kört tegi, oli see tema diskretsiooniõigus ja kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on T. Kört teinud oma menetlusotsuse teadvalt valesti. Kaitsja leiab, et ebaõige ja
-ga vastuolus on maakohtu järeldus, et tõenditest uute asjaolude ilmnemisel on võimalik koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid. Juhul kui T. Kört oleks maakohtu poolt kirjeldatud viisil käitunud, oleks ta oluliselt rikkunud
-s sätestatut, sest T. Kördil puudus võimalus taolises olukorras koostada uus väärteoprotokoll, sest
ei näe taolist võimalust ette. T. Kört ei oleks omal algatusel saanud koostada uut väärteoprotokolli ka olukorras, kus ta leidis, et tegemist oli hoopis liiklusõnnetusega. Väärteoprotokolli puhul on tegemist esmaselt koostatava menetlusdokumendiga, kus fikseeritakse väidetava rikkumise toimepanemise aeg, koht, rikkumise kirjeldus ja rikkuja toimepanija isik. Väärteoprotokollile lisatakse väidetava väärteo toimepanemist kinnitavad tõendid. T. Kördi pädevuses ei ole väärteoprotokolli koostamine, 27 vaid temale edastatud väärteomaterjalide menetlemine. Olukorras, kus isikule oli süüks pandud alkoholijoobes sõiduki juhtimine, ei saanud T. Kört asuda ise väärteoprotokollis esitatud kvalifikatsiooni muutma, vaid ta pidi olemasolevate tõendite pinnalt langetama otsuse selle kohta, kas väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemine on olemasolevate tõenditega tõendatud või mitte. Nagu T. Kört on viidanud, võib kõne alla tulla väärteotoimiku täiendamine, kuid olukorras, kus esmased väärteo menetlejad on jätnud kogumata tõendid selle kohta, kas isik on roolist tabatud või mitte, puudub hilisemalt võimalus täiendavaid tõendeid koguda, sest isiku roolis tabamise fikseerimine on joobes juhtimise puhul kõige esmasemaks tõendiks. Tõenditest nähtuvalt (muuhulgas tunnistajate A. S. ja A. M. ütlused) ei tabatud M. K. t roolist, vaid ta istus auto tagaistmel. Seega ei saanud T. Kört olemasolevate puudulike tõendite pinnalt teha teistsugust otsust, sest juhul, kui T. Kört oleks M. K. tunnistanud süüdi joobes juhtimise eest ja määranud talle selle eest karistuse, oleks T. Kört teinud teadvalt ebaõige otsuse, sest tõenditest nähtuvalt ei ole M. K. t tabatud joobes juhtimiselt. Asjaoludest, mida on hilisema menetluse käigus kirjeldanud tunnistajad, ei olnud ja ei saanudki olla T. Kört teadlik, mistõttu tuleb tema käitumisele hinnangu andmisel lähtuda sellest, mida T. Kört otsuse langetamisel teadis. Menetleja saab otsuse rajada asjas kogutud tõenditele ning T. Kört on teinud väärteomenetluse lõpetamise otsuse olemasolevate tõendite alusel, mitte kellegi kolmanda isiku arvamusele tuginedes. Olukorras, kus maakohus asub avaldama omapoolset seisukohta selles osas, milline on kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse resolutsioon, on maakohus ühtlasi asunud kritiseerima T. Kördil väärteomenetluses lahendite tegemisel olevat diskretsiooniõigust. Maakohus ei ole ja ei saa olla kriminaalmenetluse kaudu kohtuvälise menetleja kontrollorganiks ja hinnangute andjaks kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsustuste osas väljaspool väärteomenetluses toimuvat kaebemenetlust. Vaidlusaluses kriminaalmenetluses tehtud otsuses on aga maakohus seda alusetult püüdnud olla. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega. Kuna T. Kört ei teinud väärteoprotokollis märgitud tähtajaks, so 06.01.2009, kohtuvälise menetleja lahendit, vaid asus kontrollima asjaolusid, siis
§-de 31 ja 64 kohaselt pidi ta koguma tõendeid. Talle oli täiendavalt esitatud M. K. ja T. V. avaldused ning R. K. teatis (I kd lk 9-12). Ta jättis kontrollimata asjaolud, mis talle nimetatud dokumentidega teatavaks said. T. Kört jättis nimetatud isikud välja kutsumata ja üle kuulamata. KrMS § 63 lg 1 järgi on tõend tunnistaja ütlus. T. V. ja R. K. tulnuks tunnistajana üle kuulata. See nõue tuleneb ka kohtupraktikast. Nii on Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-145-05 punkt 6 kohaselt väärteoasjade menetlemise praktika ühetaolisuse huvides rõhutatud, et väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel
MS §-st 60 lg 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. Selleks, et kasutada väärteomenetluses mingilt isikult saadud informatsiooni, tuleb see isik menetlusseadustikus sätestatud korras tunnistajana üle kuulata.
lg 2 lubab täiendada väärteoprotokolli juhtudel kui tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks (otsuse lk 15) T. Kördile ette heitnud, et just tema pidanuks uue väärteoprotokolli koostama. Otsuses on märgitud, et tõenditest uute asjaolude ilmnemisel on võimalik koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid. Seega T. Kört saanuks A. M. le kui väärteoprotokolli koostajale anda ülesande täiendada väärteoprotokolli. Alguses T. Kört seda ka mingil määral tegi, nõudes A. M. lt lisada väärteoprotokollile A. S. tunnistajana ülekuulamise protokoll, mille T. Kört väidetavalt sai kätte alles
§-de 31 ja 64 nõudeid, mis viisid
§-de 72 ning 29 ja 30 nõuete rikkumisele. O. K. leiab, et ebaõige ja T. Kördi ning R. Koppeli ütlustega vastuolus on maakohtu poolt esitatu, et T. Kört oli andnud R. Koppelile soovituse esitada vastulause ning jäi seda ka ootama. Sellest järeldub tahtlus väärteomenetluse tulemusi mõjutada enda soovitud viisil. Asjas olevate tõenditega ei leidnud kinnitust, et R. Koppeli poolt 30.12.2008 T. Kördile esitatud informatsioon M. K. ga seonduvalt oleks mõjutanud T. Körti tegema väärteomenetlust lõpetavat otsust. T. Kördi poolt antud ütlustest tulenevalt võttis ta R. Koppeli poolt esitatud informatsiooni teadmiseks ning ütles, et kui M. K. kui menetlusalune isik ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud tegu toime pannud, on tal õigus esitada vastulause. T. Kördi ega ka R. Koppeli ütlustest ei nähtu, et T. Kört oleks väärteomenetluse osas otsuse tegemist seadnud sõltuvusse vastulause või muu dokumendi esitamisest R. Koppeli või M. K. poolt. T. Kört on selgitanud võimalust esitada vastulause, kuid ta ei ole andnud mõista, et vastulause esitamine, millest nähtuks, et M. K. ei olnud väärteoprotokollis kirjeldatud päeval roolis, oleks antud asjas määrava tähtsusega. Seda ei ole tõendatud ka mitte ühegi muu tõendiga kuigi nii T. Kördi kui R. Koppeli ja teiste isikute suhtes teostati pealtkuulamist. Ühestki jälitustegevusega seonduvast teabekandjast ei nähtu T. Kördi võimalik teadlik ebaseaduslik tegevus. Pigem nähtub T. Kördi täielik erapooletuse hoidmine antud väärteomenetlusega seoses. T. Kört on kohtulikul uurimisel selgitanud, et kuigi väärteoprotokollist tulenevalt pidi kohtuvälise menetleja lahend olema kättesaadav alates 06.01.2009, siis nimetatud kuupäevaks ta lahendit ei teinud ning seda põhjusel, et selleks ajaks oli esitamata väärteoprotokollis viidatud tunnistaja ülekuulamise protokoll. T. Kördi ütluste kohaselt toodi vajalik protokoll tema kätte
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.