Obsah (4)

§ 314§ 315§ 137§ 310

1-06-13545 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-06-13545 (04765000002) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati

§ 314järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 12.

märtsi 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Heino Moks Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Heino Moks elukoht: XXX, isikukood: 36205236529, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Peeter Järv. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. märtsi 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-13545 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. maist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. maist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. märtsi 2007 otsusega mõisteti Heino Moks süüdi ja karistati

§ 314järgi rahalise karistusega 264-kordses päevamääras, s.o 13 200 krooni.

Maakohus arutas H. Moksile

§ 314järgi esitatud süüdistust selles, et tema vahendliku täideviijana 13.

jaanuaril 2004, tegutsedes ühistu XXX likvideerijana, ilma seadusliku aluseta, s.o jõustunud kohtuotsuseta eluruumist väljatõstmiseks, sisenes korterisse asukohaga Põlvamaal XXX ja tõstis ebaseaduslikult välja M. J.

1. septembril 1995 sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel üürile antud ühistule XXX kuuluvast korterist asukohaga Põlvamaal XXX asuva M. J. vara, valitsedes tegu ülekaaluka teadmisega ja tahtega, kuna oli ametiisik, ühistu XXX likvideerija, oli teadlik nimetatud korteri kui eluruumi kasutamist käsitlevatest dokumentidest, kohtuotsuse puudumisest eluruumist väljatõstmise kohta, omas juurdepääsu nimetatud korterisse ning moodustas komisjoni nimetatud korteris asuvate M. J. esemete ümberpaigutamiseks XXX lukustatud keldrisse, korraldas ja juhtis esemete ümberpaigutamist. Komisjoni liikmed A. S-M. , L. P. , A. P., J. V., M. A. ja L. K. tõstsid H. Moksi korraldusel ja juhendamisel nimetatud korteris asuva vara XXX keldrisse, koostasid vara kohta nimekirja, tegutsedes tahtluseta toime panna ebaseaduslik väljatõstmine, olles viidud H. Moksi poolt eksitusse ning eksimuses olles heauskselt arvasid, et tegutsevad seaduslikult, ning oma tegevusega realiseerisid tahtmatult H. Moksi teoplaani. H. Moks pani toime vahendlikult ülekaaluka teadmise ja tahtega valitsedes ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise, millega rikkus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 33 garanteeritud M. J. õigust kodu puutumatusele ja täitemenetluse seadustiku (13.01.2004 kehtinud redaktsioonis) §-de 70 ja 1 sätteid, mille kohaselt toimub ruumidest väljatõstmine täitedokumendi täitmise kaudu ning täitedokumendiks on jõustunud kohtuotsus. H. Moks ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt H. Moksi ütlused ja teatised M. J.
2. ja
3. novembrist 2003 tõendavad, et H. Moks oli vähemalt
4. a novembriks teadlik asjaolust, et XXX korter on üürile antud M. J. üürilepingu alusel. Kuna H. Moks ütles üürilepingu võlaõigusseadusest tulenevalt üles, osutab see asjaolule, et ka H. Moks ise pidas üürilepingut kehtivaks. Asjaoludest, et H. Moks teadis korteri nr XXX. J. üürile andmisest, ütles selle üürilepingu üles ja kutsus M. J. asjadele järgi, järeldub, et H. Moks pidi vähemalt möönma, et korteris on ka M. J. kuuluvat vara. Seega
5. jaanuaril 2004 toimunu puhul on tegemist sisuliselt M. J. väljatõstmisega korterist nr XX. Keskseks vaidlusaluseks küsimuseks H. Moksi poolt toimepandule õigusliku hinnangu andmisel on olnud see, kas korteri nr XX puhul oli tegemist M. J. eluruumiga. Süüdistatava hinnangul oli tegemist ühistu XX kontoriga, mida M. J. alaliseks elamiseks ei kasutanud. 2 Kannatanu ja tunnistaja H. J. ütluste kohaselt oli tegemist M. J. ja tema perekonna eluruumiga, mida ärilistel eesmärkidel ei kasutatud. Kohtu arvates asjaolud, et: 1) korter oli
6. septembril 1995 antud M. J. eluruumi üürilepingu alusel kasutada, sealjuures lepingu punktist 2.1 tulenevalt kasutamiseks just eluruumina; 2) puuduvad igasugused tõendid, et korteri sihtotstarvet oleks muudetud; 3) korteri müüs H. Moks vahetult peale selle tühjendamist edasi M. A. , kes asus seda samuti kasutama eluruumina – kogumis annavad alust arvata, et korter nr XX oli olemuselt ja tingimustelt selline, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Seega oli tegemist eluruumiga VÕS § 272 lg 1 mõttes, mille kohaselt eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Samas on sätestatud, et äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Rea tunnistajate (A. P., A. M., M. A.) väitel oli korter nr XX halvas seisukorras – köögis toimunud põleng, puudus elekter, korter prahti täis. Lisaks tunnistajate väitele, et korteris puudus elekter, tõendab seda ka AS Eesti Energia teatis, kus on kinnitatud, et korteris puudus ajavahemikul
7. jaanuarist
8. detsembrini 2003 elektriarvesti. Et köögis oli toimunud põleng, on kinnitanud ka tunnistaja H. J. . Kohus leidis, et üksnes korteri heakorrastatuse tasemest ja varustatusest elektrienergiaga ei sõltu see, kas korterit pidada eluruumiks või mitte. Antud juhul polnud korteri elektrienergiaga varustamise taastamine mingi probleem – piisas uue omanikuga elektri ostu-müügilepingu sõlmimisest ja korterisse arvesti paigaldamisest. Eluruumi heakorrastatus sõltub selle kasutaja soovidest ja võimalustest. Kaitsja esitatud ühistu XXX
9. a majandusaasta aruande tiitelleht ei tõenda, et korter nr XX oli kasutuses üksnes ühistu XX kontorina. Alles kohtuvaidluse käigus tõi kaitsja esile asjaolu, et tiitellehel olev telefoninumber on korteri nr XX telefon, mis viitaks ühistu XXX tegutsemisele antud korteris. Kuna sellise väite esitas kaitsja alles kohtuvaidluse käigus, nimetatud asjaolu kohta puuduvad muud tõendid, ei lugenud kohus majandusaasta aruande tiitellehte piisavaks, tõendamaks seda, et märgitud telefoninumber on just korteri nr XX oma. Samas muude tõenditega on siiski tõendatud, et korteris nr XX toimus teatud määral majandustegevus. Kohus luges süüdistatava ja tunnistajate A. M. , A. P. , L. P. , L. K. ütlustega tõendatuks, et korteris nr XX toimus teatud ajal ka ühistuga XXX seotud majandustegevus (lepingute sõlmimine, arvete tasumine) ning kasutatud riiete müük. Samas asjaolu, et M. J. kasutas korterit nr XX mingil ajal ka majandustegevuses, ei anna küllaldast alust pidada seda korterit mitteeluruumiks. Tunnistaja J. V. ütlustest nähtuvalt on ka ühistu XXX praegune likvideerija H. Moks ühistuga seonduvaid toiminguid teinud oma elukohas. Seega ei saa taolisest tegevusest otseselt tuletada juriidilise isiku majandustegevuse asukohta. Kohtu arvates on oluline lähtuda sellest, et M. J. ga oli sõlmitud korteri eluruumi üürileping. H. Moks ühistu XXX likvideerijana ütles selle lepingu
10. novembri 2003 teatisest nähtuvalt üles mitte seetõttu, et M. J. oleks korterit kasutanud lepinguvastaselt (VÕS § 315), vaid tehes viite VÕS §-le 316, s.o üüri või kõrvalkulude tasumisega viivitamise tõttu. Seega lepingu ülesütlemisel luges ka H. Moks ise korterit kasutuses olevaks eluruumiks. Asjas on vaidlus selle üle, kas M. J. korterit nr XX üldse elamiseks kasutas. Kannatanu ja tunnistaja H. J. e väiteid, et nende pere kasutas korterit nr XX elamiseks, ei ole ümber lükatud. Seda, millise intensiivsusega üürnik peaks eluruumi kasutama, seadus ei reguleeri. Tunnistajatest üksnes L. P. kinnitas, et tema teada M. J. korteris ei elanud. A. P. ja J. V. ei teadnud, kas M. J. korteris elas või mitte. H. K. kinnitusel viibis M. J. korteris harva. Tunnistaja L. K. kinnitusel tema teada kasutas korterit M. J. . XXX Vallavalitsuse teatistega on tõendatud, et M. J. ega tema perekonnaliikmed ei ole kunagi olnud korterisse nr XX sisse registreeritud, vaid on sisse registreeritud korterisse nr XX. Ka H. J. e avaldustes toimetulekutoetuse saamiseks on ta oma perekonna eluasemena määratlenud XXX korteri. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 ja 2 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud andmetel eelkõige informatiivne ja statistiline tähendus ning 3 üksnes seadusega ettenähtud juhtudel õiguslik tähendus. Kohtu arvates M. J. ja tema perekonnaliikmete kohta rahvastikuregistrisse kantud andmed ei ole sellise tähendusega, mis tõendaks, et M. J. korterit nr XX eluruumina ei kasutanud. Mis puudutab XXX majaelanike ja korteriühistu liikmete registri andmeid selle kohta, et korterit nr XX kasutas kuni
11. a ühistu XXX ja alates
12. a on korter on tühi, siis võib olla tegemist korteriühistu enda tegevuse jaoks informatiivsete andmetega, mis ei oma erilist tõenduslikku kaalu. Registrikannetest võib teha järelduse, et korteriühistule pole ilmselt teada olnud asjaolu, et nimetatud korteri kohta oli ühistu XXX sõlminud M. J. ga üürilepingu. Asjaolu, kas M. J. maksis korteri nr XX kasutamise eest üüri ja kommunaalteenuste eest või mitte, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Kuna XXX asuv korter oli eluruum, mis oli M. J.
13. a eluruumi üürilepingu alusel tähtajatult kasutusse antud ja mida M. J. ka eluruumina kasutas, ei saanud teda sellest korterist ilma kohtuotsuseta välja tõsta. Kui H. Moks ühistu XXX likvideerijana pidas eluruumi üürilepingut peale selle ülesütlemist
14. novembril 2003 lõppenuks ja M. J. vabatahtlikult korterit temale üle ei andnud, tulnuks M. J. väljatõstmiseks pöörduda kohtu poole. H. Moks seda ei teinud, vaid tõstis
15. jaanuaril 2004 M. J. eluruumist välja ilma kohtuotsuseta – seega ebaseaduslikult. H. Moks pani väljatõstmise toime vahendlikult – asju pakkinud ja korterist välja viinud A. M. , L. P. , A. P. , J. V. , M. A. ja L. K. abil, kes ise ei olnud teadlikud väljatõstmise ebaseaduslikkusest. Kohus leidis, et H. Moks on M. J. eluruumist ebaseadusliku väljatõstmise toime pannud kaudse tahtlusega. H. Moks oli teadlik üürilepingu olemasolust. H. Moks juhindus küll võlaõigusseadusest ja ütles üürilepingu üles, pidades seda seejärel lõppenuks, kuid edasise tegevuse õiguspärasuse tagamiseks midagi ette ei võtnud. Ühistu XXX likvideerijana, s.o ametiisikuna, oli H. Moks kohustatud tundma seadusi määral, mis võimaldaks likvideerija ülesandeid täita. PS § 33, mille kohaselt kodu on puutumatu, saab pidada ka väga tuntuks põhiseaduse normiks. Vastavate teadmiste vähesuse korral tulnuks kasutada õigusabi. Kuna tegemist oli eluruumi üürilepingu alusel kasutuses olnud korteriga, pidi H. Moks vähemalt möönma, et korteris on üürniku vara ja selle vara ümberpaigutamine võib olla ebaseaduslik. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et

§ 314järgi saab vastutustele võtta ainult erisubjekti, s.o õigusemõistmisega seotud ametiisikut. Kr

K § 133 (ebaseaduslik läbiotsimine või väljatõstmine) oli kriminaalkoodeksis paigutatud eriosa 5. peatükki, mis käsitles kuritegusid isiku poliitiliste ja tööalaste õiguste vastu, käesoleval ajal on

§ 314(samuti ebaseaduslik läbiotsimine või väljatõstmine) paigutatud eriosa 18.

peatükki, mis käsitleb õigusemõistmise vastaseid süütegusid, kuid nimetatud kuriteo ühest süütegude peatükist teise ümberpaigutamise eesmärgiks ei ole olnud kitsendada neid süütegusid toime panna võivate isikute ringi. Erisubjektid on loetletud küll rea

1. peatüki sätetes, kuid mitte §-s
2. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu H. Moks palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes H. Moksi õigeks. Apellatsiooni põhjendused:
3. Kohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et korteri nr XX puhul oli tegemist M. J. eluruumiga. Üürilepingu olemasolu ei tõenda üürisuhte (s.o eluruumis elamise) olemasolu. Prokuröri küsimusele, mis otstarbel korterit kasutati, vastas M. J. : eesmärgiga erastada see korter. Seda, et üürilepingu sõlmimise eesmärgiks oli korteri erastamine, kinnitab asjaolu, et 4
4. novembril 1995 (2,5 kuud pärast üürilepingu sõlmimist) tegi M. J. nimetatud eluruumi erastamiseks ühistule XXX 4500-kroonise makse. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-77-03 on asutud seisukohale, et kahjustatud õigushüve kindlaksmääramisel on oluline, et „eluruum vastaks eluruumile esitatavatele nõuetele ja oleks isikule antud elamiseks, aga mitte mõnel muul eesmärgil“. Siit tuleneb, et kui eluruumi ei kasutata elamiseks, vaid mõnel muul eesmärgil, ei rikuta sellisest ruumist väljatõstmisega

§ 314kaitstavat õigushüve.

M. J. sõlmis üürilepingu, et sellele tuginedes eluruum erastada, s.o muul eesmärgil. Kuna

1. septembril 1995 sõlmitud üürileping oli näiline ja seega vastavalt
2. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 69 lg 2 tühine, ei kinnita selle olemasolu, et kõnealune korter oli M. J. eluruum. Asjaolu, et korteri sihtotstarvet ei ole muudetud, ei tõenda, et korter oli M. J. eluruum. Tähtis on see, kas M. J. kasutas seda elamiseks. Kohus on tuvastanud, et korteris toimus majandustegevus: maksti ühistu XXX arveid, müüdi kasutatud riideid. Kohus on tuvastanud, et korter oli halvas seisukorras, köögis toimunud põleng, puudus elekter, korter oli prahti täis. Kohus ei ole olnud objektiivne ja järjekindel kannatanu ning tunnistaja H. J. e ütluste hindamisel. Kannatanu ja tunnistaja H. J. e ütlusi selle kohta, et korterit nr XX ärilistel eesmärkidel ei kasutatud, ei ole kohus uskunud, seega kohus tuvastas, et kannatanu ja H. J. ei räägi tõtt, kuid luges nende ütlused usaldusväärseteks osaliselt – osas, mis võimaldas apellandi

§ 314järgi süüdi tunnistada.

Kohus on tõendite hindamisel eiranud süütuse presumptsiooni. Kannatanu ja tunnistaja H. J. e väited, mille kohaselt nende pere elas korteris nr XX, on ümber lükatud teiste tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega. A. P. andis ütlusi, et korteris oli XXX kontor ja viimastel aastatel ei elanud seal keegi. H. K. (kelle korteri vastas korter nr XX asub) ütluste kohaselt M. J. kasutas korterit, aga ei elanud seal. A. M. ütluste kohaselt kasutas M. J. korterit kui ühistu XXX kontorit ja „samas majas oli tal korter üleval“. L. P. ütluste kohaselt müüs M. J. korteris nr XX riideid, müük kestis aastaid, korteris keegi ei elanud. L. K. ütluste kohaselt M. J. „kasutas seda pinda, tasusin seal arveid ja kasutatud riideid ostsin“. H. A. (kes on XXX juhatuse liige) ütluste kohaselt korterile nr XX arveid ei esitatud, kuna korteriühistu esitas arveid sinna, kus elati. Kohtu küsimusele, miks korteri nr XX teenuste kohta arveid ei esitatud, vastas tunnistaja, et „ei teatud, kelle oma see on. Mati käest küsisin, siis ta ütles, seal ei ela keegi“. Et korter nr XX eest ei ole tasutud mingeid makseid, on kinnitanud ka XXX. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et asjaolu, kas M. J. maksis korteri nr XX eest üüri- ja kommunaalteenuste eest, ei oma tähtsust. XXX tõend kinnitab, et korteris ei kasutatud maksustatavaid teenuseid, järelikult korteris ei elatud. Sama kinnitab AS Eesti Energia teatis, mille kohaselt korteris ei olnud elektrit. Vee- ja elektri kasutamiseta korteris elada ei saa. Et korterile nr XX on sõlmitud üürileping, sai apellant teada

1. novembril
2. Kuid üürisuhet (üürnikke) korteris ei olnud, oli vaid üürileping, mis oli lõpetamata. Et asjaajamine oleks korrektne, saatis apellant M. J. teatise üürilepingu ülesütlemise kohta. M. J. sellele ei reageerinud, mida apellant pidas ülesütlemisega nõustumiseks (TsÜS § 68 lg 4). Mittenõustumise korral pidanuks M. J. sellele 30 päeva jooksul reageerima (VÕS § 329 lg 1). Korter oli vaja müüa, mistõttu see tuli asjadest vabastada. Asjade ümberpaigutamisest informeeris apellant M. J. ja palus tal oma asjad ära viia. M. J. ei reageerinud ka sellele teatele, millest apellant järeldas, et M. J. asju korteris ei ole või on korterisse jäetud väärtusetud asjad, mis ei ole M. J. vajalikud. Kirja saatmisel apellant eeldas, et korteris võib olla midagi M. J. kuuluvat, kuna teadis, et ta on korterit kasutanud ühistu XXX kontorina ja kasutatud rõivaesemete müügipunktina. Asjad viidi korterist ära 7-liikmelise komisjoni poolt
3. jaanuaril 2004, kusjuures koostati asjade nimekiri. Süüdistus inkrimineerib apellandile ka TMS § 70 rikkumise. TMS § 70 lg 1 sätestab: „Täitedokumendil märgitud ruumidest tõstetakse sellel märgitud isikud välja koos nendele 5 kuulunud varaga“. Apellant ühtegi isikut välja tõstnud ei ole. Kohtuotsuses on samastatud mõisted isik ja vara ning leitud, et välja tõsta saab ka eluruumist, mida enam ei kasutata, s.o millest on juba lahkutud (varasemalt eluruumi üürilepingu alusel kasutuses olnud korter).
4. Apellant ei kuulu nende isikute hulka, kes saavad toime panna

§ 314ette nähtud kuriteo.

§ 314 asub karistusseadustiku eriosa õigusemõistmisevastaste süütegude peatüki (18. ptk) teises jaos, mis sisaldab isiku õiguste vastaseid süütegusid kohtueelses ja kohtumenetluses. Seletuskirjas karistusseadustiku eelnõule on selgitatud: „Antud jaos käsitletakse kohtumenetluses sätestatud isiku õiguste piiramisele seatud piirangute ületamist. Valdavalt kuuluvad siia ametialaste kuritegude erikoosseisud, kus ametnik on õigusemõistmisega seotud ametiisik ja kaitstav õigusehüve, mida rünnatakse, on õigusemõistmine. Seega on jao ülesanne sanktsioneerida need teod, mille puhul võib kõne alla tulla kriminaalmenetlejate võimuvolituste ületamine ja sellega seoses isiku õiguste oluline piiramine ... Käesolevas jaos kaitstakse kriminaalmenetluse subjektidest menetlusosaliste õigusi, täpsemalt selliste eraõiguslike isikute õigusi, kes isiklikult puutuvad asjasse (kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune, süüdimõistetu, kannatanu) või kes on kutsutud riiklikke organeid aitama tuvastada tõde antud süüteos (tunnistaja). Kohtumenetlus kui tõe tuvastamise protseduur piirab oma eesmärgi tõttu põhiseadusega ettenähtud isikuõigusi ja vabadusi. Menetlusseadus sätestab need konkreetsed juhud, kui piiramine võimude poolt on lubatud ning see on minimaalne õiguste kitsenduste määr, mis tagab võimaluse kohtul välja selgitada tõde ning teha asjas õige otsus. Selliste kehtestatud minimaalsete määrade ületamine menetleja poolt on karistatav.“

§ 314kommentaarides viidatakse Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-82-97 ja 3-1-1-29-99.

Riigikohtu lahendid vaidlustamisele ei kuulu, küll aga on vaidlustatav nende kasutamine

§ 314

kommentaarides põhjendusega, et senise ja uue karistusõiguse seisukohad põhimõtteliselt ei erine. Seisukohad erinevad kardinaalselt. KrK § 133 (ebaseaduslik läbiotsimine või väljatõstmine) asus eriosa 5. peatükis, mis käsitles kuritegusid isiku poliitiliste ja tööalaste õiguste vastu.

§ 314(ebaseaduslik läbiotsimine ja väljatõstmine) asub eriosa 18.

peatüki teises jaos. 18. peatükk käsitleb õigusemõistmisevastaseid süütegusid. Kommentaaride kohaselt on nende all peetud silmas kõrvalekaldeid kriminaalmenetluses, väärteomenetluses jt kohtumenetlustes, samuti kohtuotsuse täitmist reguleerivas süsteemis. Ülaltoodu alusel nõuab

§ 314erisubjekti, kelleks apellant olla ei saa.

Eelkõige nõuab

§ 314

toodud süüteokoosseisu alusel vastutusele võtmine, et väljatõstmine oleks toimunud kohtueelse või kohtumenetluse käigus. Riigikohus ei ole seni analüüsinud KrK § 133 ja

§ 314erisusi subjekti osas.

Nii kriminaalkoodeks kui karistusseadustik sätestavad vastutuse teistegi põhiseadusest tulenevate põhiõiguste rikkumise eest. Karistusseadustikus järgneb ebaseadusliku läbiotsimise ja väljatõstmise süüteokoosseisule ebaseadusliku jälitustegevuse süüteokoosseis (

§ 315). Samasisuline kuriteokoosseis oli Kr

K § 133/

1. Nagu ebaseaduslik väljatõstmine, nii asus ka ebaseaduslik jälitustegevus kriminaalkoodeksi eriosa
2. peatükis, mis käsitles kuritegusid isiku poliitiliste ja tööalaste õiguste vastu. Eraviisiline jälitustegevus –

§ 137– asub karistusseadustiku eriosa 9.

peatükis (isikuvastased kuriteod). Subjektiks on isik, kel ei ole ühtegi seadusega antud õigust teostada jälitustoiminguid JäliTS § 7 mõttes. Eraviisilise läbiotsimise ja väljatõstmise süüteokoosseisu karistusseadustik ei sisalda.

§ 310

kommentaari 1.2 kohaselt on § 314 ametialaste kuritegude erikoosseis, mille toimepanijaks saab olla ainult ametiisik kriminaalasja kohtueelse või kohtumenetluse raames, seega õigusemõistmisega seotud ametiisik. Eraviisiline väljatõstmine ei ole karistusseadustikus süüteona kvalifitseeritud. 6 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. H. Moksi apellatsioonis taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt tema õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on H. Moksi süüditunnistamisel

§ 314

järgi tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd tl 334-336). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega H. Moksi süü tõendatuse kohta

§ 314

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et aadressil XXX asuva korteri näol oli tegemist eluruumiga. Nimetatud asjaolu on kinnitanud oma apellatsioonis ka H. Moks. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et M. J. ja ühistu XXX vahel oli sõlmitud eluruumi üürileping ning nimetatud üürilepingu olemasolust oli vähemalt alates 3. novembrist 2003 teadlik ka H. Moks. Ringkonnakohus leiab, et H. Moksile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevusega on H. Moks täitnud

§ 314ettenähtud kuriteo teokoosseisu.

Igaühe kodu puutumatus on garanteeritud Põhiseaduse §-s 33 ja kodu puutumatuse jämedamaid rikkumisi on ebaseaduslik eluruumist väljatõstmine. Asjaõigusseaduse § 34 lg 1 alusel on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli M. J. ja ühistu XXX vahel sõlmitud eluruumi üürileping.

1. novembril 2004 teatas H. Moks M. J. et ühistu XXX soovib temaga VÕS § 313 alusel üürilepingu lõpetada kuna M. J. üürnikuna on rikkunud VÕS § 316 lg 1 toodud üürilepingu tingimusi. M. J. üürilepingu lõpetamist VÕS § 326 korras vaidlustanud ei ole, kuid samas ei tagastanud M. J. ka üüritud asja, s.o tema valduses olnud korterit. Eeltoodust tulenevalt valdas M. J. XXX asuvat korterit
2. jaanuaril 2004, mil H. Moks tema vara korterist välja tõstis, õigusliku aluseta. Üüritud asja tagastamine on reguleeritud VÕS § 334 lg. 1, mille kohaselt peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutusele. Samas kui üürnik asja ei tagasta, on üürileandjal õigus asi temalt välja nõuda asjaõigusseaduses sätestatud alustel. Vastavalt AÕS § 80 lg 1 on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Seega, kuivõrd M. J. valdas XXX asuvat korterit õigusliku aluseta, tulnuks H. Moksil taolise ebaseadusliku valduse lõpetamiseks pöörduda kohtusse. Seda aga H. Moks ei teinud ning jõustunud kohtuotsust, mis sanktsioneeriks M. J. väljatõstmise eluruumist, tehtud ei ole. 7 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et tõstes M. J. kuuluva vara
3. jaanuaril 2004 ilma seadusliku aluseta, see on ilma jõustunud kohtuotsuseta, välja XXX asuvast korterist, tegutses H. Moks ebaseaduslikult. Ühe kaitseversioonina on H. Moks apellatsioonis esitanud asjaolu, et tõstes XXX asuvast korterist välja M. J. kuuluva vara, juhindus tema kui ühistu XXX likvideerija, justiitsministri
4. septembri 1997 a määruse nr 39 „Äriregistrisse kantud ettevõtete sundlõpetamise korrast“ p-st
5. Tõepoolest, „Äriregistrisse kantud ettevõtete sundlõpetamise korrast“ § 26 annab loetelu toimingutest milliseid teostab sundlõpetatud ettevõtte likvideerija. Seejuures § 26 punkt d annab likvideerijale õiguse müüa likvideeritava ettevõtte vara. Nimetatud määrusest, kui ühest osast seadusandlike aktide süsteemis, ega ka nimetatud paragrahvist konkreetselt, ei saa järeldada nagu oleks likvideeritava ettevõtte vara müüki võimalik teostada teisi seadusandlikke akte rikkudes. Ringkonnakohtu arvates tuleb ka nimetatud määruse alusel tegutsedes järgida teisi, seda enam seadusandlike aktide süsteemis kõrgemal asuvate seadusaktide sätestatut. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellatsioonis esitatud väide nagu oleks M. J. ja ühistu XXX vahel sõlmitud üürilepingu näol tegemist näiliku lepinguga. TsÜS § 89 kohaselt on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult tahavad. Teisisõnu on tehing näilik siis, kui väliselt küll tahetakse esile kutsuda tehingu sõlmimise muljet, sellega seotud õiguslikke tagajärgi aga ei soovita. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et M. J. , sõlmides ühistu XXXga eluruumi üürilepingu, ei oleks tõsiselt soovinud üürilepingu sõlmimisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. M. J. ning H. J. on kinnitanud, et nende perekond kasutas nimetatud eluruumi elamiseks. Nimetatud korteris asus ka nende pere vara. Ringkonnakohtu arvates, erinevalt H. Moksi väitele apellatsioonis, viitab ka M. J. soov nimetatud korter erastada otseselt sellele, et M. J. soovis üürilepingu sõlmimisest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohus leiab, et H. Moksi isiklik arvamus, et M. J. ei kasutanud XXX asuvat korterit eluruumina, ei muuda veel sõlmitud eluruumi üürilepingut näiliseks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on H. Moksi väide, et kuna tema ei ole XXX asuvast korterist välja tõstnud ühtegi isikut, vaid ainult vara, siis ei ole ta rikkunud Täitemenetluse seadustiku § 70 lg 1 sätteid. Kuni
6. jaanuarini 2006 kehtinud Täitemenetluse seadustiku § 70 lg 1 kohaselt tõstetakse täitedokumendil märgitud ruumidest välja sellel märgitud isikud koos nendele kuuluva varaga. Seega tuleneb Täitemenetluse seadustiku § 70 mõttest, et isiku väljatõstmisega on tegemist ka siis, kui tõstetakse välja isikule kuuluv vara. Nimetatud paragrahv ei näe ette ainuüksi isiku füüsilist väljatõstmist eluruumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et kuna H. Moks ei ole õigusmõistmisega seotud isik, siis ei saa ta ka vastutada

§ 314järgi, sest nimetatud koosseis nõuab erisubjekti.

8

§ 314

näeb ette vastutuse ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest. Samas ei näe nimetatud kuriteo dispositsioon ette kvalifitseerivaid tingimusi kuriteo subjekti määratlemisel. Seega võib nimetatud kuriteo subjektiks olla nii ametiülesandeid täitev isik kui ka muu menetlusväline isik. Aarne Sarjas Mati Kartau 9 Tiit Lõhmus