Obsah (4)

§ 424§ 68§ 66§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-17202 (10230119969) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola,

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.

jaanuari 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni ja määruskaebuse esitaja süüdistatava kaitsja Anti Aasmaa Prokurör Ruta Rammo Süüdistatav Kaitsja Sergei Ivanov, ik. 38706052251, EV kodanik, XXXXXXXXXX, töökoht E. OÜ, elukoht: XXXXX X-XXX XXXXXXX, kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 2-l korral, tõkend elukohast lahkumise keeld vandeadvokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu
2. jaanuari 2011 otsus Sergei Ivanovi suhtes osaliselt, s.o. Sergei Ivanovilt määratud kaitsjale makstud tasu 264,51 euro väljamõistmise osas ja teha uus otsus.
3. Lugeda määratud kaitsjale makstava tasu suuruseks 170,54 (ükssada seitsekümmend eurot ja 54 senti) eurot.
4. Mõista Sergei Ivanovilt välja riigieelarve tuludesse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu 139,31 (ükssada kolmkümmend üheksa eurot ja 31 senti) eurot.
5. Kaitsjatasu summas 31,23 (kolmkümmend üks eurot ja 23 senti) eurot jätta riigi kanda.
6. Muus osas jätta otsus muutmata.
7. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
8. aprillil 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
9. Harju Maakohtu
10. jaanuari 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati S. Ivanov süüdi

§ 424järgi ja karistati rahalise karistusega 210 miinimumpäevamäära ulatuses, so 671,01 eurot. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 140 miinimumpäevamäära ulatuses, so 447,40 eurot.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus, so 1 päev, millele vastab rahalise karistuse 3 päevamäära ja loeti tasumisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks 137 päevamäära, so 437,81 eurot.

§ 66

lg 1, 3 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi 5 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuistes võrdsetes osades 87,56 eurot kuus.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti S.

Ivanovilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 10 kuuks. S. Ivanovilt mõisteti riigituludesse välja sundraha 417,03 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 264,51 eurot ning kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 1,73 eurot. 2. S. Ivanov tunnistati

§ 424

järgi süüdis selles, et tema juhtis 13.11.2010 kella 06.12 ajal Harjumaal, Tallinna linnas, XXXXX XX XX maja juures mootorsõidukit Audi A4 registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,14 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,04 mg/l)), millega rikkus Liiklusseaduse § 20 lg 3 ja § 20 lg 3¹ p 1 nõudeid. Apellatsiooni ja määruskaebuse sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse osaliselt, s.o lisakaristuse kohaldamise ja süüdimõistetult menetluskulude väljamõistmise osas. Kaitsja palub otsus vaidlustatud osas tühistada ja uue otsusega kohaldada S. Ivanovile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 3 kuuks ning mõista määratud kaitsja tasu välja summas 95,87 eurot, millest 74,67 eurot jätta riigi kanda. Veel palub kaitsja tunnistada asjassepuutumusel põhiseaduse § 11, § 12 lg 1 ja § 32 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda ning edastada tehtav otsus EV Riigikohtule. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse märgib apellant, et S. Ivanovi karistusregistri väljavõttest nähtuvalt oli mõlema väärteokaristuse täitmisest kuriteo toimepanemise ajaks möödunud üle 1 aasta, mistõttu on kohtu seisukoht, et süüdistatava suhtes ei ole varasem lisakaristuse tähtaeg oodatud mõju avaldanud ja seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada oluliselt pikemat lisakaristust, alusetu. Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et kohtul puudus õigus karistusregistri arhiivi andmete arvestamiseks ning S. Ivanovi tulnuks käsitleda kui varem karistamata isikut. Maakohtu käsitlus, et kuivõrd väiksema joobeastme tuvastamisel on võimalik väärteomenetluses lisakaristusena kohaldada kuni 9 kuulist juhtimisõiguse äravõtmist, siis ohtlikuma teo toimepanemise eest ei saa määrata kergemat lisakaristust, kuivõrd sellisel juhul tekiks olukord, et raskema süüteo toimepanemine kergendaks süüdlase olukorda, ei tulene apellandi arvates seaduse mõttest, kuivõrd seadusandja pole kuriteo toimepanemise puhul lisakaristuse alammäära ette näinud. Täiendavalt osundab apellant asjaolule, et Harju Maakohtu kohtupraktikas kohaldatakse esmakordselt

§ 424

sätestatud kuriteo toime pandud isikute suhtes üldjuhul lisakaristust mitte üle 6 kuu. PS § 12 mõttes oleks kohatu kohelda isikuid ebavõrdselt selle alusel, milline kohtunik tema asja läbi vaatab. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta kohaldas pikema lisakaristuse kui seda palus prokurör kohtulikes vaidlustes. Puutuvalt menetluskulude süüdistatavalt väljamõistmisesse märgib apellant, et ta esitas kohtule taotluse osutatud riigi õigusabi eest tasumiseks 79,17 eurot, millele tulnuks liita käibemaks 20%, s.o 15,83 eurot ehk kokku 95 eurot. Advokaadi taotluses esines aga lõppsumma kokkuarvestamisel kahetsusväärne arvutusviga, millest tulenevalt hüvitati kaitsjale õigusabi tasu ja kuludena kokku 188,96 eurot 95 euro asemel. Kohtueelses menetluses oli menetluskuluks 1182 krooni e 75,54 eurot, millest kaitsja palus jätta osa riigi kanda, kuna S. Ivanovi ei olnud varem kriminaalkorras karistatud. Kohus jättis otsuses kaitsja taotluse sisuliselt tähelepanuta. Määratud kaitsja tasu moodustas asjas kokku 170,54 eurot, s.h. sealhulgas vahetult õigusabi osutamisega seotud tasu 95,87 eurot ning täiendav kulu tekkis seoses kaitsja sõiduga 2-l korral Tallinn – Rakvere – Tallinn 74,67 eurot. Apellant asub seisukohale, et seetõttu tulnuks juba iseenesest 74,67 euro ulatuses kaitsjatasu ja õigusabi osutamisega seotud kulu jätta riigi kanda. Riik ei saa jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus kaitseülesandeid asus täitma teise paikkonna advokaat. Konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine ei kuulu mitte süüdimõistetu mõjusfääri vaid riigi (Eesti Advokatuuri) mõjusfääri, kes peab ebamõistliku regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama ka oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Kaitsja on seisukohal, et KrMS § 180 lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt koostoimes PS § 11 tuleneva proportsionaalsuse, § 12 lg 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte ja § 32 tuleneva omandiõiguse kaitse põhimõttega, jättes advokaatide sõidukulud riigi kanda. 3.

1. Määruskaebuses palub apellant tühistada osaliselt 31.01.2011 määrus osas, millega otsustati tasuda riigieelarvest riigi õigusabi osutamise eest OÜ Advokaadibüroole Anti Aasmaa kokku rohkem kui 95 eurot ja teha uus otsustus, millega tasuda riigieelarvest riigi õigusabi osutamise eest OÜ Advokaadibüroole Anti Aasmaa vastavalt osutatud õigusabile ja kantud kulutustele 79,17 senti, millele lisandub käibemaks 20 %, so 15 eurot ja 83 senti, kokku 95 eurot. Määruskaebuse motiivide kohaselt esines äärmiselt kahetsusväärsel kombel advokaadi taotluses lõppsumma kokkuarvestamisel arvutusviga, millest tulenevalt hüvitati temale õigusabi tasu ja kuludena kokku 188,96 eurot.
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav S. Ivanov ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja määruskaebust, prokurör palus jätta otsuse ja määruse muutmata. Prokurör leidis, et kui menetluskulusid on S. Ivanovilt välja mõistetud rohkem kui selleks oli õigus, siis selles osas tuleb kaebus rahuldada. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsus kuulub KrMS § 338 p 3 alusel osaliselt tühistamisele S. Ivanovilt menetluskulude väljamõistmise osas.
4. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka

§-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-2006, 3-1-1-55-07).

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Maakohus leidis põhjendatult, et süüdistatava karistusandmetest saab teha järeldada, et samalaadse teo toimepanemise osas on süüdistataval ka juba piisav kogemus olemas. Kaitsja seisukoht, et süüdistatava puhul on mõlema väärteokaristuse täitmisest kuriteo toimepanemise ajaks möödunud üle 1 aasta ja S. Ivanovi tuleb käsitleda kui varem kriminaalkorras karistamata isikut, on küll õige, kuid see ei anna kohtukolleegiumi arvates iseenesest alust lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lühendamiseks apellatsioonis esitatud tähtajani. Varasemat karistatust väärteokorras, s.h. ka varasemat lisakaristuse tähtaega, tuleb käsitleda süüdistatavat iseloomustava asjaoluna, mis kinnitab, et süüdistatava ei ole asunud õiguskuulekale teele ja sellest ei saa karistuse mõistmisel mööda vaadata. Et kohus mõistis lisakaristuse pikema kui seda taotles prokurör, on kohtu siseveendumuse küsimus ja prokuröri seisukoht selles osas ei ole kohtule siduv. Kaitsja osundamine Harju Maakohtu praktikale isiku esmakordsel süüditunnistamisel

§ 424

järgi ja

§ 50

lg 1 järgi kohaldatava lisakaristuse tähtaja pikkusele, ei kujuta käesolevas asjas endast PS § 12 mõttes isiku ebavõrdset kohtlemist sellel alusel, milline kohtunik tema asja läbi vaatab. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et vaatamata S. Ivanovi varasemale ja kustunud karistatusele, puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid alust mõistetud lisakaristuse tähtaja vähendamiseks. Oluline, nagu maakohus õigesti märkis, on käesolevas asjas lisakaristuse määra valikul vaja arvestada ka S. Ivanovil tuvastatud joobeastet, mis välistab mõistetava lisakaristuse lühiajalisuse. Seega on S. Ivanovilt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena 10 kuuks tema süü suurust ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatud.

1. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väiteid süüdistatavalt määratud kaitsjale makstud tasu väljamõistmise osas. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et kohtule tema poolt esitatud taotluses osutatud riigi õigusabi eest tasu väljamõistmiseks, esineb lõppsumma kokkuarvestamisel arvutusviga (tlk 39). Riigi õigusabi tasu määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur kindlaks vastava liigi tasumäära alusel, juhindudes Eesti Advokatuuri juhatuse 15.
2. 2009 otsusega kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud
3. juulil 2010 jõustunud muudatustega. Taotlusest nähtub, et riigi õigusabi osutamise tasu ja kulud 30.01.2011- 31.01.2011 moodustasid kokku 79,17 eurot, millele lisandub käibemaks 20% e. 15,83 eurot, seega kokku 95 eurot, mitte aga 188,96 eurot, nagu on kaitsja taotluses esitanud. Et kohtueelses menetluses moodustas menetluskulu kokku 1182 krooni e 75,54 eurot (tlk 29), siis moodustab määratud kaitsja tasu käesolevas asjas kokku 170,54 eurot, mitte 264,51 eurot, milles on otsus vaidlustatud. Nähtuvalt taotlusest tekkis kaitsjal täiendav kulu seoses sõiduga 2-l korral Tallinn – Rakvere – Tallinn 74,67 eurot, millest apellant palub välja mõista ½ e. 31,23 eurot. Kohtukolleegium leiab, et määratud kaitsja tasu tuleb selles osas jätta riigi kanda. Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine ei kuulu mitte süüdimõistetu vaid riigi mõjusfääri, kes peab kehtiva regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama ka oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga ka selles, et olukorras, kus isiku kaitsjana esineb riigi õigusabi korras määratud advokaat, kelle advokaadibüroo asub õigusabi osutamise kohast eemal ja kui advokaat peab õigusabi osutamise kohta sõitma täiendavalt näiteks mitmel päeval järjest, peab isik, kellele riigi õigusabi antakse, olema võrdselt koheldud isikuga, keda kaitseb sama tööpiirkonna, kus riigi õigusabi osutatakse, advokaat. Riigikohtu määrusest nr 3-1-1-76-10 tulenevalt tuleb kaitsjale kõik tekkinud kulud hüvitada. Eeltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et määratud kaitsja tasu suuruseks tuleb lugeda 170,54 eurot, millest tuleb jätta riigi kanda 31,23 eurot (s.o. õigusabi osutamise kohta kulutatud täiendav aja- ja sõidukulu). Kohtukolleegium tõdeb, et puudub mõistlik põhjendus, miks peab täiesti maksujõuline süüdistatav, kelle suhtes ei kohaldu KrMS § 180 lg-s 3 sätestatu, kandma õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud täiendava ajakulu ja sõidukulud. Et ülalviidatud Riigikohtu määruse kohaselt ei pea advokaat ise mingeid kulusid kandma, peab need kulud kandma riik.
4. Viimasena käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust tunnistada põhiseaduse §-dega 11, 12 lg 1 ja 32 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri 2010 määruses on märgitud, et KrMS §-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Riigikohus rõhutab, et seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. Samal seisukohal on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte. KrMS § 2 p 4 kohaselt on Riigikohtu lahendid kriminaalmenetlusõiguse allikaks küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KrMS § 364 lg 1 p 3 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht seaduse kohaldamisel kohustuslik Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele KrMS § 2 punktis 4 sätestatud juhul. Seega on kaitsja poolt tõstatatud probleem riigi õigusabi osutaja sõidukulude hüvitamise küsimuses kriminaalmenetlusõiguse ühe allika, so Riigikohtu lahendiga juba lahendatud, mistõttu kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kohtukolleegium süüdistatava S. Ivanovi suhtes tehtud Harju Maakohtu
7. jaanuari 2011 otsuse osaliselt ja teeb riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu väljamõistmise osas uue otsuse. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Urmas Reinola Julia Katškovskaja Ivi Kesküla