veebruari 2009 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Silver Leesi kaitsja advokaat Aivar Kello Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav Silver Lees elukoht: XXX; isikukood: 38504246511; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 30.11.2006 otsusega
järgi 1-kuulise vangistusega
alusel tingimisi 1 aasta ja 6-kuulise katseajaga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks; väärteokorras karistatud 9 korral. Kaitsja Advokaat Aivar Kello RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 340 lg 2 p 2 ringkonnakohus otsustas : tühistada Tartu Maakohtu 16.veebruari 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-5036 osaliselt, so - Silver Leesi süüditunnistamises
järgi, karistuse mõistmises
lg 1 alusel ja liitkaristuse mõistmises
Mõista Silver Lees süüdistuses
Mõista Silver Leesi karistuseks
lg 1 järgi 2 (kaks) aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Tartu Maakohtu 30.11.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse võrra ja mõista Silver Leesi liitkaristuseks 2 (kaks) aastat ja 1 (üks) kuu vangistust.
lg 1 alusel lugeda Silver Leesi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 16.08.26.10.2007, s.o 2 kuud 11 päeva vangistust ning lugeda Silver Leesile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud ja 19 (üheksateist) päeva vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja Aivar Kello apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 28.augustist
lg 1 ja § 424 järgi ning teda karistati
lg 1 alusel 2 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega.
lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Tartu Maakohtu 30.11.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 kuu pikkuse vangistuse võrra ja mõistis S. Leesile liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust.
Leesi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 16.08.-26.10.2007, s.o 2 kuud 11 päeva vangistust ning luges S. Leesile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 19 päeva vangistust.
Leesilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse kaheks aastaks. Maakohus arutas S. Leesile esitatud järgmisi süüdistusi. S. Leesile
august 2007 kella 23.30st kuni 16. august kella 01ni, kindlakstegemata kellaajal Võru maakonnas Urvaste vallas Võru-Kuigatsi-Tõrva maantee 25,3-l kilomeetril, juhtides alkoholijoobes olles mootorsõidukit Opel Omega reg. märgiga XXX XXX suunaga Tõrva poole, ei suutnud alkoholijoobe ja ebaõigesti valitud sõidukiiruse tõttu liiklusolusid täpselt tajuda, kaotas kontrolli oma sõiduki üle ning sõitis teelt välja üle mullavalli, kus sõiduk rullus üle katuse, mistõttu turvavööga kinnitamata kaasreisija M. T. paiskus auto esiistmelt välja veekogusse, mille tagajärjel suri sündmuskohal – surma põhjuseks kehatüve ja parema alajäseme tömp trauma maksa ja parema kopsu rebendi ning parema reieluu murruga koos järgneva uppumisega vees. Sellega rikkus Silver Lees Liikluseeskirja § 68 p 5 nõudeid, mis sätestab, et sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud; LE § 76 p 1 nõudeid, mis sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis ja LE § 123 nõudeid, mis sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. S. Leesile
järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles Tartu Maakohtu 30.11.2006 otsusega karistatud
august 2007 kella 23.30 kuni 16. august 2007 kella 01 alkoholijoobes olles Võru maakonnas Urvaste vallas Võru-Kuigatsi-Tõrva mnt 25,3-l kilomeetril sõiduautot Opel Omega reg. märgiga XXX XXX. 2 Maakohus asus tõendite hindamisel seisukohale, et S. Leesi süü talle esitatud süüdistustes on täies mahus tõendamist leidnud ja tema teod on õigesti
Maakohtu otsuse kohaselt rikkus S. Lees LE § 76 p 1 nõuet, mis sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis; LE § 68 p 5 nõuet, mis sätestab, et sõidukis, millel on turvavöö, peab juht olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud ja LE § 123 nõuet, mis sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimetava mis tahes takistuse ees. Liikluseeskirjas sätestatud nõuete rikkumise tõttu põhjustas S. Lees kaasreisija M. T. surma. Kohus asus seisukohale, et liikluseeskirjade rikkumine S. Leesi poolt on käsitatav tahtliku tegevusena; tagajärg, s.o M. T. surm, põhjustati aga ettevaatamatusest. Kohtu arvates sõiduki juht, kes mootorsõidukit juhtides ei pööra kiiruse valikul tähelepanu liiklusoludele, sõidutab turvavööga kinnitamata sõitjat ning on tarvitanud enne sõitmist alkoholi, pidi aru saama, et selliselt liigeldes võivad saabuda rasked tagajärjed, sealhulgas liiklusõnnetus ja inimese surm. Maakohus asus seisukohale, et S. Leesi käitumine on kriminaalasja eeluurimisel õigesti kvalifitseeritud kuriteona
lg 1 ja § 424 järgi, kuna
Lees
sätestatud isikuna; tegemist on
ja § 424 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga ning tegu subsumeeritakse mõlema nimetatud sätte järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus S. Leesi vastutust raskendavate asjaolude puudumist, tema karistamist liiklusalaste väärtegude eest kaheksal korral, viimase kiiruseületamise toimepanemist vähem kui nädal enne käsitatud liiklusõnnetust ja kuriteo toimepanemist katseajal. Kohus leidis, et eeltoodu iseloomustab S. Leesi isikuna, kes ei ole talle kohtuvälise menetleja poolt karistusena määratud rahatrahvidest teinud vastavaid järeldusi, on jätkuvalt eiranud liikluseeskirju ning pannud toime liiklusalaseid süütegusid. Kohus leidis, et S. Leesi kahetsemine ei ole käsitletav puhtsüdamliku kahetsusena
lg 1 p 3 mõttes, sest seost enda käitumise, toimunud liiklusõnnetuse ja selle tagajärjel ettevaatamatusest inimese surma põhjustamises S. Lees ei möönnud ega tunnistanud. Eeltoodut ja õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades ning nii üld- kui eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks pidas kohus vajalikuks S. Leesi karistada reaalse vangistusega. Kohus leidis, et kuivõrd
lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis tuleb S. Leesile mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega tuleb S. Leesile karistus mõista
Karistuse määra valikul lähtus kohus sanktsiooni keskmisest määrast. Arvestades
lg 2 alusel karistuse kohaldamisel kergendava asjaoluna liiklusõnnetuses surma saanud isiku enda käitumist, kes eiras LE § 42 nõudeid ja S. Leesi enda kannatusi liiklusõnnetuses, mõistis kohus S. Leesile karistuse mõnevõrra alla sanktsiooni keskmise määra. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja A. Kello taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uue otsusega S. Leesi
järgi õigeksmõistmist, talle
lg 1 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist
Kaitsja vaidlustab järgnevat: Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et S. Lees juhtis süüdistuses näidatud ajal mootorsõidukit alkoholijoobes. Kohus on ühe tõendina S. Leesi väidetava alkoholijoobe tõendamiseks analüüsinud S. Leesi kohtuarstliku ekspertiisi akti. Selle dokumendiga ei ole võimalik tõendada, kas S. Lees oli avarii toimumise ajal alkoholijoobes ning pole võimalik hinnata ka S. Leesi ütluste usaldusväärust. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on võimalik tõendada S. Leesil esinevaid vigastusi. Sisulist tähtsust ei oma, missugune vestlus toimus S. Leesi ja kohtumeediku vahel. Kohtuotsuses on kirjas, et kõnesolevas ekspertiisiaktis ei mainita S. Leesi šokiseisundit. See on ka loogiline. Eksperdile olid esitatud konkreetsed küsimused ning nende raamest polnud eksperdil võimalik väljuda. 3 Kaitsja on seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud, et S. Lees tarvitas ise enne sõitma asumist alkoholi, vaid leiab, et alkohol sattus S. Leesi verre pärast avariid, kui S. Leesi ema R. L. tema haavu puhastas ning pojale valude leevenduseks mõne lonksu puskarit suhu valas. Kohus leidis, et tunnistajate A. T. , K. A. , A. J. ja A. A. ütlustega on leidnud tõendamist, et S. Lees tarvitas enne autoga sõitma asumist alkoholi. Kohus on valikuliselt nimetatud tunnistajate ütlustest välja otsinud laused, mis kohtu arvates tõendavad S. Leesi alkoholi tarvitamist. Kohtu viga on selles, et kohus ei ole hinnanud tunnistajate ütlusi tervikuna ning kogumis. Kohtuotsuses on kirjas, nagu oleksid tunnistajad A. T. ja K. A. näinud, kuidas S. Lees pruukis alkoholi nii järve ääres kui kultuurimaja juures. Tegelikult tunnistajad teadsid anda ütlusi selle kohta, et seltskond tarvitas alkoholi ja nad oletavad, et küllap ka S. Lees tarvitas. Kokkulangevad ei ole A. T. , K. A. ja A. J. ütlused. A. A. välistab selle, et S. Lees oleks järve ääres alkoholi tarvitanud, sest tunnistaja sõnade kohaselt oli seltskonnale teada, et lähikonnas töötab politseipatrull ning kui seltskond asus järve äärest kultuurimaja juurde sõitma, kinnitasid kõik autodesse istujad turvavööd. Kohus on jätnud arvestamata olulise fakti. Alkoholi tarvitamine seltskonnas toimus niimoodi, et pudel käis käest kätte. Pitsidest või klaasidest joomist ei olnud, seetõttu pole võimalik tunnistajate oletuste pinnalt asuda seisukohale, et S. Lees tarvitas alkoholi. S. Lees ise kinnitas kohtus, et pudelit anti küll tema kätte, kuid tema andis alkoholipudeli ilma ise joomata edasi. Kaitsja leiab, et S. Leesi süüdimõistmine ei saa põhineda tunnistajate oletusel, et kuna seltskond tarvitas pudelist alkoholi, siis küllap ka S. Lees seda tarvitas. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et R. L. andis valeütlusi. Kohtu seisukoht tugineb vaid oletustele. Kohtuotsusest ei selgu päris täpselt, mis annab kohtule alust mitte usaldada R. L. i ütlusi. R. L. i ütlused on olulised ning selgitavad, millisel moel sattus alkohol S. Leesi organismi. Kaitsja leiab, et maakohus on lubamatult hakanud iseseisvalt tõendeid koguma, s.o kohus on kohtuotsusesse sisse toonud uue tõendi – XXX kodulehekülje. Uut tõendit on kohus uurinud nõupidamistoas. Puudutavalt S. Leesi süüditunnistamist
Leesi juhitud sõiduk sattus avariisse kurvi sisenedes vale sõidukiiruse valiku tõttu. Kohtu järeldus valesti valitud kiiruse osas tugineb osaliselt sellele, et S. Leesi on varem väärteokorras karistatud kiiruse ületamise eest. Selline järeldus on meelevaldne. Kohus ei ole arvestanud S. Leesi ütlusi, mille kohaselt ta ei ületanud sõidukiirust ja avarii toimus vaid sellepärast, et väsimuse tõttu jäi ta rooli taha magama. Kohtuotsuses ei ole üheselt ja selgelt analüüsitud, miks kohus jätab arvestamata S. Leesi ütlused selle kohta, et ta tahtlikult ei rikkunud liiklusreegleid ja avarii toimus ettevaatamatusest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada S. Leesi süüditunnistamises
järgi, temale karistuse mõistmises
lg 1 alusel, talle
lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ja temale lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse mõistmise osas. S. Lees tuleb
Käesolevas kriminaalasjas seisneb põhivaidlus selles, kas S. Lees juhtis ajavahemikus 15.08.2007 kell 23.30 kuni 16.08.2007 kell 01.00 sõiduautot alkoholijoobes või sattus alkohol tema organismi 4 alles avariijärgselt süüdistatava ema R. L. i poolt S. Leesile puskari sissejootmise tulemusena. Nimetatud küsimus on tõusetunud seetõttu, et S. Leesi joovet ei olnud tema liiklusõnnetusekohalt lahkumise tõttu võimalik kohapeal tuvastada. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on oma otsuses õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et S. Lees tarvitas 15.08.2007 hilisõhtul XXX juures ja Urvaste järve ääres kanget alkoholi - viina. Maakohus on üksikasjalikult käsitlenud S. Leesiga samas seltskonnas viibinud tunnistajate K. A. ja A. A. sellekohaseid ütlusi. K. A. ütlustest nähtub, et S. Lees jõi pudelist viina Uhtjärve ääres ja kultuurimaja juures olid S. Lees ja M. T. omaette, nad istusid auto katusel ning neil oli oma viinapudel, millest mõlemad jõid. Tunnistaja ütluste kohaselt sellist teemat, et kes autoga on, see ei joo, ei olnud. A. A. on kinnitanud, et kultuurimaja juures ajasid Silver ja M. juttu autos eesistme peal, siis läksid autokatusele istuma. Neil oli pudel käes ja nad kindlasti jõid ka, sest Silveril polnud plaanis autoga edasi sõita; ta oleks koos vennaga koju läinud. Seda ei näinud, kas S. Lees pudelist jõi, aga sai aru, et S. Lees oli joonud, sest tunneb teda hästi. Maakohus ei ole usutavaks pidanud, et viinapudel, millest jõid vaid S. Lees ja M. T. , oli kaasas 14-aastasel M. T. l, kes sellest üksinda jõi, S. Lees aga ainult aegajalt pudelit käes hoidis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Puudub alus kahelda tunnistajate ütlustes, mille kohaselt S. Lees enne Uue-Antslast ära sõitmist, oli tarvitanud alkoholi. Maakohus on siinjuures hinnanud ka M. T. surnukeha kohtuarstliku ekspertiisi akti, millest nähtub, et M. T. surnukeha verest leiti 0,99 promilli, uriinist 1,33 promilli ja silma klaaskeha vedelikust 0,88 promilli etanooli; samuti hindas kohus S. Leesi joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti ja bioloogiliste vedelike uuringu akti, mille kohaselt S. Leesil tuvastati 16.08.2007 kell 05.40 veres alkoholisisaldus 1,33 promilli. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole kaitsja väide, mille kohaselt kohus ei ole kogutud tõendeid, sealhulgas tunnistajate ütlusi hinnanud tervikuna ja kogumis. Maakohus on põhjalikult käsitlenud nii tunnistajate ütlusi, surnukeha ekspertiisiakti kui S. Leesil joobe tuvastamise materjale. Samuti on otsuses selgelt jälgitavad tõendite pinnal tekkinud maakohtu järeldused. Õige ei ole kaitsja väide, mille kohaselt A. A. välistab selle, et S. Lees oleks järve ääres alkoholi tarvitanud, sest tunnistaja sõnade kohaselt oli seltskonnale teada, et lähikonnas töötab politseipatrull ning kui seltskond asus järve äärest kultuurimaja juurde sõitma, kinnitasid kõik autodesse istujad turvavööd. Ringkonnakohus leiab, et ei ole alust kahelda K. A. ütlustes, mille kohaselt S. Lees jõi järve ääres pudelist alkoholi. Samuti, hinnates A. A. kohtuistungil antud ütlusi, selgub, et tema ütlused, mille kohaselt autojuhid alkoholi ei tarvitanud, kajastavad vaid tema subjektiivset arvamust, mis lähtus politseipatrulli võimalikust lähedal asetsemisest. Ta on ka tunnistanud, et alkohol käis ringi ja ta ei pannud tähele, kas kõik tarvitasid alkoholi ning ta ei näinud, kas pudel läks nii edasi, et keegi sealt lonksu ei võtnud, sest rääkis vahepeal sõbraga ja ei pannud teisi tähele. Ka on A. A. tunnistanud, et ta sai aru, et S. Lees oli joonud, kuna tunneb teda hästi. Kõike seda on maakohus oma otsuses ka käsitlenud. Seega ei põhine maakohtu seisukoht S. Leesi poolt enne sõitma asumist alkoholi tarvitamise kohta mitte tunnistajate oletustel, nagu väidab kaitsja, vaid maakohtu poolt uuritud ja hinnatud tõenditel nende kogumis - tunnistajate K. A. ja A. A. sarnastel ütlustel, samuti tõendavad S. Leesi poolt alkoholi tarvitamist joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt ja bioloogiliste vedelike uuringu akt. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus on ekslikult S. Leesi väidetava alkoholijoobe tõendamiseks analüüsinud S. Leesi kohtuarstliku ekspertiisi akti. Kaitsja hinnangul ei ole sellise dokumendiga võimalik tõendada, kas S. Lees oli avarii toimumise ajal alkoholijoobes ja pole võimalik hinnata ka S. Leesi ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu sellele, et kuigi kohus on otsuses käsitlenud S. Leesi kohtuarstliku ekspertiisi akti ja kajastanud S. Leesi poolt eksperdile antud selgitusi, ei ole maakohus seda ekspertiisiakti võtnud aluseks S. Leesi alkoholijoobe tuvastamisel. Kohus on üksikasjalikult välja toonud S. Leesi erinevad ütlused, hinnanud neid kogumis teiste tõenditega ning selle tulemusel asunud seisukohale, et S. Leesi ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks, mistõttu tuleb need tõendikogumist tervikuna välja jätta. Maakohtu otsus kajastab ka kohtu järeldust selles, miks kohus leidis, et S. Lees eksperdile selgituste andmise ajal ei olnud šokis. 5 Ringkonnakohus märgib, et tunnistajate A. T. ja A. J. ütlusi ei ole maakohus tõendina kasutanud, tõendamaks S. Leesi poolt enne autoga sõitma hakkamist alkoholi tarvitamist. A. T. ja A. J. ütlused tõendavad kohtuotsusest nähtuvalt koos teiste tõenditega liiklusõnnetuse toimumist, sõiduki juhtimist liiklusõnnetuse toimumise ajal just S. Leesi poolt ja M. T. kõrvalistujana kaasasõitmist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on S. Leesi ema R. L. hakanud kohtuistungil andma ütlusi, mille kohaselt tuli poeg S. Lees kell 00.20 öösel koju verisena. Küsimusele, mis juhtunud on, ei olnud poeg võimeline vastama, tal olid valud, külma ja sooja hood. Ta hakkas Silveril puskariga puhastama haavu käe ja jala peal, mis täiega verd jooksid ja et see oli valus, andis Silverile tavalise õlleklaasiga puskarit ka juua. Maakohus on R. L. i ütlused tunnistanud mitteusaldusväärseteks, kuna need on vastuolus tema poolt kriminaalasja eeluurimisel antud ütlustega. Samuti leidis kohus, et ka R. L. i kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ja mitteusutavad. Kaitsja maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kohtu selline arvamus tugineb vaid oletustele. Kaitsja hinnangul ei selgu otsusest päris täpselt, mis annab kohtule aluse mitte usaldada R. L. i ütlusi. R. L. i ütlused on kaitsja arvates olulised ning selgitavad, millisel moel sattus alkohol S. Leesi organismi, mis varahommikul tuvastati. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult tunnistanud R. L. i ütlused mitteusaldusväärseteks. Kohtuotsuses on välja toodud tunnistaja eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused, vastuolud nendes ning vastuolud ka R. L. i kohtuistungil antud ütlustes. Asja materjalidest nähtub, et eeluurimisel ei ole R. L. uurijale rääkinud S. Leesi haavade puskariga puhastamisest ja puskari juua andmisest pojale. Kohtuistungil on ta öelnud, et haavade puhastamist ta siis ei mäletanud, aga miks ta pojale puskari juua andmisest ei rääkinud, ta ei tea. Kohtuotsusest nähtub, et maakohtu istungil hakkas R. L. sel teemal rääkima omaalgatuslikult. Kaitsja on ringkonnakohtus toimunud istungil selgitanud, et tema ise lihtsalt rääkis enne R. L. iga põhjalikumalt kui uurija. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus R. L. i poja suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus ja ema poja asjus üle kuulati, oleks R. L. kindlasti märkinud, et alkohol sattus poja organismi avariijärgselt ja ema enda tegevuse kaasabil. Samuti on maakohus kooskõlas Riigikohtu seisukohaga muuhulgas põhjendatult hinnanud ka ütlustes väljendatud asjaolude nn elulist usutavust. Kohtu järeldused ja põhistused on otsuses selgesti jälgitavad ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid siinkohal üle korrata. Ringkonnakohus on seisukohal, et täielikult on tõendamist leidnud S. Leesi poolt alkoholi tarvitamine 15.08.2007 hilisõhtul, s.o enne tema sõiduki juhtimisele asumist ja liiklusõnnetuse põhjustamist. Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus aga, et S. Lees tuleb talle esitatud süüdistuses
Seda alljärgnevatel põhjendustel. Käesoleval juhul on tekkinud olukord, kus maakohtu poolt otsuse tegemise järel hakkas kehtima Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2008, 54, 304; jõustumise aeg 1.07.2009). Selle § 2 p-ga 4 sätestati
järgmises sõnastuses: „Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“ Seega,
sätestatud süüteo subjektiks saab käesoleval ajal olla vaid erilise isikutunnusega isik, s.o isik, kes on joobeseisundis. Koosseisust kustutati käsitatava süüteo subjekti teine eriline isikutunnus – varasem karistatus joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest. Samuti tehti LS §-i 20 muudatused. Selle lg 3 kohaselt juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seadust täiendati lõikega 31 järgmises sõnastuses – „Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui: 1) tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi; 6 2) tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tema tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega.“ Juhul, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, võib muutusi juhi terviseseisundis – väliselt tajutavad häiritud või muutunud kehalised või psüühilised reaktsioonid – eeldada ning neid pole vaja eraldi tõendada. Piisab vaid vere või väljahingatava õhu alkoholisisalduse kindlaksmääramisest. Terviseseisundis tegelike muutuste mitteesinemine pole sel juhul oluline. Samuti muudeti LS § 20 lg 4, mis sõnastati järgmiselt – „Juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem.“ Alkoholijoobe tuvastamise aluseks on seega alkoholikontsentratsioon isiku veres või väljahingatavas õhus ja lähtudes isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldusest tuleb LS § 20 lg-te 31-4 kohaselt eristada alkoholipiirmäärade ületamist ja sõiduki juhtimist joobeseisundis. Nimelt eristab LE § 76 joobeseisundit (p 1) ja seisundit, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem (p 3). Vahetegemine joobes juhtimise ja lubatud alkoholipiirmäära ületamise vahel on vajalik karistusõigusliku vastutuse diferentseerimiseks ning esimese puhul on tegemist kuriteoga, teise puhul aga väärteoga. Lähtudes S. Leesi joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist, mõõdeti süüdistataval 16.08.2007 kell 05.30 alkoholi sisalduseks veres 1,33 promilli. Ka tema bioloogiliste vedelike uuringu aktist nähtuvalt oli tema 16.08.2007 kell 05.40 võetud vereproovis etüülalkoholi sisaldus seerumis 1,33 promilli. Ringkonnakohus leiab, et S. Leesil mõõdetud 1,33 promilli on vähem kui LS § 20 lg 31 p 1 nõutav, siis tuleb tema alkoholijoobe tuvastamisel hinnata ka tema väliselt tajutavaid häiritud või muutunud kehalisi või psüühilisi reaktsioone. Viimast ei ole aga võimalik teha, kuna S. Leesi joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis ei sisaldu andmeid S. Leesi väliselt tajutavate tugevasti häiritud või muutunud kehaliste või psüühiliste funktsioonide ega reaktsioonide kohta. Lahtrid, mis peaksid kajastama uuritava välimust, käitumist, teadvust, mälu, kaebusi, andmeid vegetatiivsete reaktsioonide kohta, artikulatsiooni, pulsinäitu, vererõhku, pupillide suurust ja reaktsiooni, andmeid tasakaalu ja koordinatsiooni jne kohta, on akti koostaja poolt täitmata. Ringkonnakohus on seisukohal, et kriminaalasjas ei ole tõendatud, et S. Lees juhtis ajavahemikus 15.08.2007 kl 23.30 kuni 16.08.2007 kl 01.00 sõiduautot alkoholijoobes 01.07.2009 kehtima hakanud liiklusseaduse § 20 lg 31 tähenduses. Tõendatud on aga, et S. Lees juhtis märgitud ajavahemikus sõiduautot ning tema veres oli alkoholi üle lubatud piirmäära (LS § 20 lg 4). Vastavalt
lg-tele 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud. Eeltoodud asjaoludel tuleb S. Lees temale
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et S. Leesi süü talle esitatud süüdistuses
Samas teeb ringkonnakohus, lähtudes jällegi Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse kehtimahakkamisest, maakohtu otsusesse paranduse. 7 Kriminaalasjas ei ole uuritud tõenditest tulenevalt enam vaidlust selles, et avariihetkel juhtis sõidukit S. Lees ja et selles sai surma kaasreisija M. T. . S. Leesi süüdistatakse järgmiste liiklusnõuete rikkumises. Kõigepealt rikkus ta LE § 68 p5 nõudeid, mis sätestavad, et sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud. Tõendatud on, et ei S. Lees ega M. T. ei kasutanud sel korral turvavööd ja seda punkti keegi ka ei vaidlusta. Teiseks rikkus S. Lees süüdistuse kohaselt LE § 76 p 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Maakohus on kohtuotsuses leidnud, et S. Lees juhtis sõidukit joobeseisundis ja rikkus sellega nimetatud sätet. Ringkonnakohus on otsuses eespool käsitlenud 01.07.2009 kehtima hakanud seadusemuudatust ja sellest tulenevalt leidnud, et S. Leesi poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes ei ole tõendatud. Küll aga on leidnud tõendamist, et ta rikkus LE § 76 p 3, mille kohaselt juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud seisukohale asumisega ei raskenda ringkonnakohus S. Leesi seisukorda. Kaitsja väitis ringkonnakohtus, et kui ka oletada S. Leesi poolt alkoholi tarvitamist, siis oleks see pidanud leidma kajastamist läbi tõendite, mis näitavad, et alkohol mõjutas S. Leesi ja ta ei saanud juhtimisega hakkama. Kaitsja rõhutab, et S. Leesil on algaja juhi load, kogemused ei olnud piisavad ja õnnetusi ikka juhtub. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taolise seisukohaga. Seadusandja on pidanud vajalikuks teha alkoholipiirmäärade ületamise karistamisväärseks. Ka väiksema organismis oleva alkoholikoguse puhul tähelepanu- ja reaktsioonivõime halveneb. Ohutu liikluse huvides on sellise piirmäära kehtestamine vajalik. Samuti tuleb siinkohal arvestada, et S. Leesi veres mõõdeti alkoholisisalduseks 1,33 promilli, milline kogus piirneb sõiduki juhtimisega joobeseisundis. Arvesse tuleb võtta ka seda, et temal joobe tuvastamine osutus tema avariikohast lahkumise tõttu võimalikuks alles rohkem kui nelja tunni möödumisel toimunust. Asjaolu, et toimus avarii, näitab samuti, et S. Lees ei tulnud sõiduki juhtimisega toime ning oma osa oli siin kindlasti alkoholi eelneval tarvitamisel. Kolmandaks rikkus S. Lees LE § 123 nõudeid, mis sätestavad, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. S. Leesile ei heideta seega ette lubatud sõidukiiruse ületamist, vaid sõidukiiruse vale valikut. Maakohtu otsus selles osas on põhjalik. Otsuses kajastuvad sündmuskoha tehiolud, avariijäljed ja sõiduauto avariijärgne kirjeldus. Tõendite pinnalt tekkinud kohtu seisukohad on selgesti jälgitavad. Kordamata maakohtu otsuses sisalduvaid seisukohti, märgib ringkonnakohus lähtuvalt kaitsja väidetest S. Leesi kui algaja ja kogenematu juhi kohta täiendavalt, et S. Lees oleks sõidukiiruse valikul pidanud arvestama seega ka enda vähest sõiduoskust. Sõites pimedal ajal kurvi, olles tarvitanud alkoholi ja omades vaid vähest sõidukogemust, oleks juht pidanud kõigi nende asjaoludega arvestama. S. Lees seda aga ei teinud ja rikkus sellega LE § 123 nõudeid. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kolm rikkumist ei võimaldanud S. Leesil liiklusolusid täpselt tajuda, ta kaotas sõiduki üle kontrolli, sõitis teelt välja üle mullavalli, sõiduk rullus üle katuse, turvavööga kinnitamata M. T. paiskus autost välja veekogusse ja suri saadud vigastuste ning järgneva uppumise tagajärjel. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohtu järeldus valesti valitud kiirusest tugineb osaliselt sellel, et S. Leesi on varem väärteokorras karistatud kiiruse ületamise eest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus S. Leesi varasemaid väärteorikkumisi käsitlenud S. Leesi iseloomustava materjalina ning leidnud, et temale määratud rahatrahvid iseloomustavad S. Leesi kui isikut, kes ei ole alati kinni pidanud ka lubatud suurimast sõidukiirusest. S. Leesi poolt vale sõidukiiruse valiku tõendamisel on kohus siiski lähtunud sündmuskoha vaatlusprotokollist, liiklusõnnetuse skeemist, liiklustehnilise ekspertiisi aktist. 8 Apellatsioonis on kaitsja märkinud, et kohus ei ole arvestanud S. Leesi ütlusi, mille kohaselt ta ei ületanud sõidukiirust ja avarii toimus vaid sellepärast, et väsimuse tõttu jäi ta roolis magama. Samuti ei olevat otsuses üheselt ja selgelt analüüsitud, miks kohus jätab arvestamata S. Leesi ütlused selle kohta, et ta tahtlikult ei rikkunud liiklusreegleid ja avarii toimus ettevaatamatusest. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja sellised väited ei ole õiged. Maakohus on otsuse (tl 208-209) märkinud, et kohus välistab selle, et S. Leesi juhitud auto teelt väljasõidu võinuks põhjustada hilist aega arvestades näiteks S. Leesi magama jäämine autoroolis, sest eeltoodud tõendid (tõendid, millele maakohus on viidanud, nähtuvad kohtuotsusest) kinnitavad, et auto oli teelt välja sõites praktiliselt kurvi läbimas, magava inimese juhitud auto oleks aga teelt välja sõitnud otse, enne kurvi sisenemist, mitte iseenesest ilma juhita kurvi sisenenud ja selle praktiliselt enne väljasõitu juba läbinud. Samuti on kohus otsuses (tl 209) märkinud: „Kohus leiab, et liikluseeskirjade rikkumine S. Leesi poolt on käsitatav tahtliku tegevusena, tagajärg, s.o M. T. surm, põhjustati aga ettevaatamatusest. Kohtu arvates sõiduki juht, kes mootorsõidukit juhtides ei pööra kiiruse valikul tähelepanu liiklusoludele, sõidutab turvavööga kinnitamata sõitjat ning on tarvitanud enne sõitmist alkoholi, pidi aru saama, et selliselt liigeldes võivad saabuda rasked tagajärjed, s.h liiklusõnnetus ja inimese surm.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. S. Lees tarvitas enne rooli istumist alkoholi, ta ei kohandanud oma sõidukiirust vastavusse LE § 123 nõuetega ja ei täitnud iga juhi kohustust veenduda enne sõitma hakkamist, kas kaasreisija on turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Sõidukijuhina oli ta teadlik kõigist nimetatud nõuetest. S. Leesi rikkumised põhjustasid liiklusõnnetuse. Seega ei ole põhjendatud kaitsja seisukoht, et avarii toimus ettevaatamatusest ja S. Leesi käitumine tuleb ümber kvalifitseerida
järgi, s.o sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumisena ettevaatamatusest. Kaitsja hinnangul on maakohus lubamatult hakanud iseseisvalt tõendeid koguma, s.o toonud kohtuotsusesse uue tõendi – XXX kodulehekülje. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme. S. Lees on kohtuistungil andnud ütlusi, mille kohaselt oli ta seoses XXX kaks ööpäeva üleval, alkoholi ei tarvitanud ja viimati enne õnnetust tarvitas ta alkoholi reedesel päeval. Maakohus on XXX kodulehekülje abil kontrollinud, millistel kuupäevadel ja seega nädalapäevadel XXX toimus, s.o kohus kontrollis S. Leesi ütluste usaldusväärsust. Tegemist on igale kodanikule kergesti kättesaadava informatsiooniga. Ringkonnakohus leiab seega, et maakohus on õigesti tunnistanud S. Leesi süüdi
Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada S. Leesile karistuse mõistmises
alusel, talle liitkaristuse mõistmises
Maakohus on S. Leesile karistuse mõistmisel kohaldanud
lg 1, mille kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega mõistis kohus S. Leesile karistuse
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S. Leesile karistuse (vangistuse) mõistmisel arvestanud
sätestatud karistuse mõistmise põhimõtetega ja oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et S. Lees pani ühe teoga toime mitmele eri süüteokoosseisule vastavad kuriteod. Selline lahendus on õigusriiklikult põhistatav asjaoluga, et tegelikult on isik toime pannud ühe teo ning teda tuleb ka ühe teo eest karistada. Ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega S. Leesi talle
Seega realiseeris S. Lees oma käitumisega vaid ühe süüteokoosseisu. Arvestada tuleb, et ringkonnakohus luges tõendatuks S. Leesi poolt LE § 76 p 3 rikkumise süüdistuses
Eeltoodud asjaoludel peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada S. Leesile maakohtu poolt
Ringkonnakohus on seisukohal, et S. Leesile tuleb
Siinjuures arvestab ringkonnakohus
lg 1 järgi karistuse mõistmisel S.Leesi süülist käitumist, süüdistatava isikuga seonduvat varasemat mitteseaduskuulekust ning peab vajalikuks mõista talle reaalse vangistuse alla sanktsiooni keskmise määra.
lg 2 alusel tuleb tema karistust Tartu Maakohtu 30.11.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 kuu pikkuse vangistuse võrra suurendada ning mõista talle liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. Tema eelvangistuses viibitud aeg 2 kuud 11 päeva (16.08.-26.10.2007) tuleb lugeda S. Leesi karistusaja hulka. Kaitsja märkis ringkonnakohtu istungil, et S. Lees on 20.08.2009 talle avaldanud, et on tasunud maakohtu poolt väljamõistetud tsiviilhagi. Kaitsja oli palunud S. Leesil sellekohased dokumendid postitada, kuid ringkonnakohtus 24.08.2009 toimunud istungi ajaks ei olnud kaitsjal seda asjaolu väidetavalt tõendavaid dokumente ette näidata. Kaitsja vabandas sellega, et postiljon ei olnud sel päeval advokaadibüroosse veel jõudnud. Kaitsja ei näinud aga alust arvata, et see info on vale ja leidis, et tsiviilhagi tasumine enne lõplikku süüdimõistmist näitavat S. Leesi arusaamist toimunust ja tema tegevkahetsust. Ringkonnakohus märgib kaitsja väitesse puutuvalt, et ringkonnakohtusse ei saabunud S. Leesi poolt tsiviilhagi tasumist tõendavaid dokumente. Samuti tuleb märkida, et isikult kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi tasumist ei saa käsitleda kahju vabatahtliku hüvitamisena ja tegevkahetsusena. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 10 Maarika Kuusk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.