1-09-1389 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoober 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-09-1389 (08260103907) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne

§ 200

lg 2 p 5, 8 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 27.07.2008 kella 01.00 paiku Tartu linnas XXX lähedal võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil lõi R. L. kurikaga, s.o relvana kasutatava muu esemega kahel korral vastu pead, tekitades sellega R. L. põrutushaavaga killunenud sisserõhutusmurru vasakul pool kiirupiirkonnas, haava alalõual ning nahamarrastused näol. Siserõhumurru tagajärjel tekkis massiivne kõvakelmepealne verevalum, mis põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel võttis ära R. L. mobiiltelefoni Nokia 1110i väärtusega 1000 kr, seljakoti väärtusega 500 kr, milles olid Eesti Vabariigi pass, väärtuseta uksekaart, abielutunnistus ja rahakott, milles oli R. L. isikutunnistus, Hansapanga krediitkaart, deebetkaart ja internetipanga paroolikaart, rahvusvaheline õppejõudude kaart ITIC, Tartu Ülikooli Raamatukogu lugejapilet ja 300 kr sularaha. R. L. tsiviilhagi on 2545.kr. Samuti arutas maakohus M.

§ 199

lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistust, mille kohaselt tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 14.08.2008 kella 23.30 ajal, viibides V. A. elukohas XXX, võttis ära võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil V. A. kuuluva videokaamera Samsung koos koti ja mälukaardiga väärtusega kokku 5245 kr. Maakohtus toimunud istungil tunnistas M. Retpap oma süüd talle KarS § 200 lg 2 p 5, 8 järgi esitatud süüdistuses. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, asus seisukohale, et M. Retpapi süü KarS § 200 lg 2 p 5, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on kohtuistungil tõendamist leidnud ja kuritegu on õigesti kvalifitseeritud. Oma süüd V. A. vara varguses eitas M. Retpap aga täielikult. Maakohus, asja arutanud ja hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, leidis, et M. Retpapi süü temale esitatud süüdistuses on täielikult tõendatud ja ta tuleb KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi mõista. Kohus märkis, et kannatanu V. A. , tunnistajate M. S. ja A. L. ning M. Retpapi enda ütlustega on tõendatud, et 14.08.2008 kella 23.00 paiku läksid M. Retpap ja A. L. kannatanu juurde ja tarvitasid koos alkoholi. Umbes kella 23.30 paiku läks kannatanu WC-sse ning märkas tagasi tulles, et tema videokaamera koos kotiga on kadunud. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused 14.08.2008 öösel toimunu kohta, milles ta eitab kuriteo toimepanemist, ei kajasta tegelikku olukorda ja on antud enda süüst vabastamise eesmärgil. Ajal, mil kannatanu käis WC-s, viibisid tema juures vaid süüdistatav ja A. L. ning seega oli neil kahel ainsana võimalik kuritegu toime panna. Kannatanu hakkas kahtlustama M. Retpappi, kuna tal oli midagi põues, mida ta varjas. Neist kahtlustest rääkis kannatanu hiljem ka oma elukaaslasele M. S. . Just süüdistatav oli see, kel hakkas kannatanu poolt lahkumisega järsku kiire. Samas ei maininud süüdistatav kannatanule eelnevalt midagi selle kohta, et peab kusagil ära käima. Kohus leidis, et need asjaolud kogumis viitavad sellele, et just süüdistatav võttis ära videokaamera ja üritas kannatanule valetada, lootes seeläbi varjata toimepandud kuritegu. Arvestades asjaolu, et M. Retpapil on kombeks tuttavatelt asju varastada, mida kinnitas eeluurimisel tunnistaja R. T. ning teda on korduvalt varguste eest karistatud, ei tekkinud kohtul kahtlust selles, et videokaamera varguse pani toime süüdistatav. 2 Kuivõrd M. Retpap on varem toime pannud vargusi, on tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kohus leidis, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Vargusega tekitas süüdistatav kannatanule varalist kahju kokku 5245 kr. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 lg 1 sätetest. Kohus arvestas, et M. Retpap on varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral, väärteokorras on teda karistatud 5-l korral, käesolevalt on ta toime pannud esimese ja teise astme kuriteo. Kohus leidis, et süüdistatava poolt kuritegude toimepanemisel puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohus ei pidanud süüdistatava kahetsust siiraks, kuna ülekuulamisel ta esialgu eitas röövimise toimepanemist ning kohtus eitas lõpuni varguse toimepanekut, mis annab alust järelduseks, et süüdistatav on avaldanud kahetsust vaid karistuse kergendamise eesmärgil. Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud vara- ja isikuvastaste kuritegude eest, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, mis näitab, et kergem karistuse liik ei ole tema mõjutamiseks piisav ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Sellega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja A. Hint taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o M. Retpapi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning tema karistamises KarS § 200 lg 2 p 5, 8 järgi. Kaitsja palub teha uue otsuse, mille mõista M. Retpap õigeks KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Samuti palub kaitsja mõista M.

§ 200lg 2 p 5, 8 järgi kergema karistuse, s.o 4 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendades mõista karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 30.04.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 23 päeva vangistuse võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõista M. Retpapile 2 aastat 8 kuud ja 23 päeva vangistust. V. A. tsiviilhagi jätta läbi vaatamata vastavalt KrMS § 310 lg 2. M.

§ 199lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses taotleb kaitsja M.

Retpapi õigeksmõistmist järgmistel asjaoludel: 1.

1. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid nende kogumis, tehes järelduse, et kaamera varguse pani toime M. Retpap. Kaamera võis tegelikult ära varastada hoopis A. L. . Apellandi hinnangul nähtub A. L. i ütlustest, et mingil hetkel jäi ta V. A. korterisse üksinda ning seega oli tal võimalus kaamera varastada peale seda, kui kannatanu ning M. Retpap samaaegselt korterist väljusid. Kuna A. L. i ütlused tõendavad, et M. Retpap ei tulnud korterisse tagasi enne kannatanu saabumist, siis puudus M. Retpapil võimalus kaamerat varastada ajal, kui ta viibis kannatanu korterist eemal. Apellant leiab, et maakohus ei ole A. L. i ütlusi kui tõendeid sisuliselt hinnanud. Kohus ei ole kõrvaldanud asjas üleskerkinud kahtlusi, millised tulnuks tõlgendada M. Retpapi kasuks. Maakohus on rikkunud sellega süütuse presumptsiooni põhimõtet KrMS § 7 lg 3 sätteid eirates. 1.
2. Kohtuotsuses sisalduvad seisukohad ja järeldused ei vasta kohtuistungil uuritud tõenditega tuvastatud faktilistele asjaoludele. Apellandi hinnangul ei ole A. L. i ütlustega kooskõlas maakohtu seisukoht, mille kohaselt ajal, mil kannatanu käis WC-s, viibisid tema juures vaid süüdistatav ja A. L. ning seega oli neil kahel ainsana võimalik kuritegu toime panna. Samuti, kohtuotsusest ei selgu ja jääb arusaamatuks, miks süüdistatava ütlused kohtu seisukohalt ei ole usaldusväärsed ja kohtu arvates tegelikku olukorda ei kajasta. Maakohus on jätnud kohtuotsuse küllaldaselt ja nõuetekohaselt motiveerimata. Apellandi arvates on M. Retpap andnud usaldusväärseid ütlusi. Tema ütlused on kooskõlas A. L. i ütlustega, kuna ka neist nähtub, et mingi ajavahemiku kestel viibis kannatanu korteris A. L. üksinda. Maakohus ei ole põhjendanud, millised asjaolud ja tõendid välistavad kaamera varguse toimepaneku A. L. i poolt. 3 Seega, apellandi hinnangul puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, et V. A. kaamera varguse pani toime just M. Retpap ning samal ajal on kriminaaltoimikus sisalduvate tõendite pinnalt tekkinud põhjendatud ja kõrvaldamata kahtlus, et kaamera võis varastada A. L. . Apellant taotleb samuti M.

§ 200lg 2 p 5, 8 järgi mõistetava karistuse kergendamist, kuna kohus on põhjendamatult arvestamata jätnud Kar

S § 200 lg 2 p 5, 8 järgi süüdimõistmisel karistust kergendava asjaolu, s.o. M. Retpapi puhtsüdamliku kahetsuse vastavalt KarS § 57 lg 1 p

1. M. Retpap tunnistas end röövimise toimepanemises süüdi juba käesoleva kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ning avaldas kohtuistungil puhtsüdamlikku kahetsust toimepandud süüteo osas. Kohtu seisukoht, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras, on arusaamatu ja ei põhine KarS § 57 lg 1 p 3 ja KrMS § 312 p 4 sätetel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
2. Apellatsioonis taotletakse M. Retpapi õigeksmõistmist talle KarS § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõendite pinnalt. Süüdistatav ja tema kaitsja soovivad seega ringkonnakohtult samadele tõenditele teistsuguse hinnangu andmist kui seda on teinud maakohus. Nad leiavad, et maakohus on tõendeid uurinud ühekülgselt ja puudulikult ning otsuses sisalduvad seisukohad ja järeldused ei vasta kohtuistungil uuritud tõenditega tuvastatud faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu. Antud kriminaalasja menetles maakohus vastavalt süüdistatava taotlusele lühimenetluses. Maakohus on järginud kõiki KrMS §-des 233-238 sätestatud lühimenetluse norme ning teinud süüdimõistva kohtulahendi kõigi kohtuistungil avaldatud kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Kohtuotsus on piisavalt põhjendatud, kohtu järeldused ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad ning ringkonnakohus maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ajal, mil kannatanu V. A. käis WC-s, viibisid tema pool vaid süüdistatav ja A. L. ning seega oli neil kahel ainsana võimalik kuritegu toime panna. Nimetatud asjaolu nähtub nii kannatanu kui A. L. i ütlustest. Kõigepealt tuleb märkida, et ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, peab kannatanu ütlusi usaldusväärseteks ja toimunu asjaolusid õigesti kajastatavateks. Tema tunnistus on loogiline ja kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kannatanu ütlustest nähtub, et korteris oli ta koos M. Retpapi ja A. L. iga. Tema ütlused tõendavad, et enne tema WC-sse minekut oli videokaamera alles ning tagasi tulles avastas ta kaamera ja selle koti kadumise. Kedagi teist sel ajal korteris ei käinud. Kellegi võõra korteris viibimist ei ole väitnud ka A. L. . Seega on välistatud kaamera ja selle koti äravõtmine kellegi kolmanda isiku poolt. Ringkonnakohus hindab seetõttu otsituks kaitsja väited, mille kohaselt võis kaamera võtta ka M. L. . Kannatanu ja A. L. i ütlustest nähtub, et kaamera kadumise avastamise ajal ja enne seda M. L. korteris ei viibinud, vaid tuli sinna alles hiljem. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et V. A. kahtlustas koheselt kas M. Retpapi või A. L. i. Lisaks kannatanu ütlustele kinnitavad seda tema elukaaslase M. S. ütlused, mille kohaselt 10 minutit peale seda, kui tema M. Retpapi ja A. L. i tulles kodunt lahkus, helistas talle V. A. , teatas kaamera kadumisest ja ütles, et kui WC-s käis, olid korteris vaid A. L. ja M. Retpap. Seega 4 näitavad tunnistaja ütlused, et kannatanu avastas kaamera kadumise peale WC-st tagasi tulemist ja kahtlustas koheselt M. Retpapi või A. L. i. Asjakohased ei ole kaitsja ringkonnakohtu istungil toodud väited, et V. A. telefonikõne elukaaslasele näitab tema teadmatust selles, kes kaamera võtta võis ja oma külalisi hakkas ta kahtlustama alles hiljem. On eluliselt usutav, et avastades kaamera kadumise ja kahtlustades selles külalisi, helistas V. A. kõigepealt elukaaslasele, veendumaks, et ta kedagi alusetult süüdistama ei hakkaks. Õiged ei ole apellatsioonis toodud väited selles, et maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus pidas kuriteo toimepanijaks M. Retpapi ja mitte A. L. i. Tegelikult nähtub kohtuotsusest, et nimetatud järeldusele jõudis kohus kannatanu ütluste alusel M. Retpapi enda käitumise kirjeldamisel. Kohus tuvastas ja luges tõendatuks, et kui kannatanu avastas kaamera varguse, siis hakkas M. Retpapil kannatanu poolt lahkumisega järsku kiire, ehkki eelnevalt ei olnud ta maininud, et peab kuskilt ära käima. Kannatanu nägi, et M. Retpapil oli midagi põues, mida ta varjas. M. Retpap läkski ära, tulles tagasi alles hiljem. Ringkonnakohus leiab samuti, et M. Retpapi enda käitumine tõendab, et just tema võttis ära kannatanu videokaamera ja koti. Samuti tuleb arvestada, et M. Retpap lahkus kannatanu korterist, kuid A. L. jäi V. A. juurde, kuhu kannatanu kutsus ka politsei. Seega puudus A. L. il võimalus videokaameraga äraminemiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus on põhjendamatult ja motiveerimatult tunnistanud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Vastupidi, maakohus on käsitlenud tõendeid, millised näitavad süüdistatava ütluste paljasõnalisust. Maakohtu arutluskäik on otsuses selgelt jälgitav ja mõistetav. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õiged kaitsja väited, mille kohaselt M. Retpapi ütluste õigsust tõendavad A. L. i ütlused, kuna nende tunnistused on omavahel kooskõlas. M. Retpapi ja A. L. i ütlused on maakohtu otsuses kajastatud ning A. L. i ütlused ei tõenda kuidagi süüdistatava ütlusi selles, et M. Retpap, järgnedes WC-sse minevale kannatanule, läks väidetavalt pooleks tunniks koju ja et tema tagasi tulles vaadati koos telekat ning et kannatanu arvas, et tema elukaaslane pani ise kaamera kuhugi ära. Kaitsja seisukoht süüdistatava ja A. L. i ütluste ühetaolisusest ei ole tõelevastav. Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on motiveeritult ja tõendeid igakülgselt hinnates lugenud tõendatuks M. Retpapi süü talle KarS § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ja tõenditele antud hinnangutega. Apellatsioon M. Retpapi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmise taotluses tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja ja M. Retpap on ringkonnakohtus vaidlustanud ka M.

§ 200lg 2 p 5, 8 järgi mõistetud karistuse, kuna nad leiavad, et maakohus on põhjendamatult arvestamata jätnud Kar

S § 57 lg 1 p 3 karistust kergendava asjaolu, s.o. M. Retpapi puhtsüdamliku kahetsuse. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus muude KarS § 56 lg 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Samas, asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et M. Retpapi väidetav siiras kahetsus kui karistust kergendav asjaolu ei tulene toimiku materjalidest. M. Retpap kuulati esmakordselt üle 15.08.2008. Oma süüd ta ei tunnistanud. Teisel ülekuulamisel 03.09.2008 tunnistas ta end süüdi osaliselt, ajades osa süüst alusetult E. H. peale. Alles kolmandal ülekuulamisel 02.10.2008 tunnistas M. Retpap oma süüd täielikult. Kahetsust tehtu osas on M. Retpap väljendanud maakohtus toimunud kohtuistungil, öeldes napisõnaliselt: „Kahetsen tegu ja vabandan.“ Ringkonnakohtus on M. Retpap oma väidetavalt siirast kahetsust veelkordselt väljendanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus konkreetse kriminaalasja raames isik alguses eitab oma süüd ja seejärel teeb katseid näidata süüdlasena teist isikut, ei saa tema kahetsust pidada puhtsüdamlikuks. Kahetsust ei näita ka M. Retpapi järgnev käitumine, s.o ta ei ole kannatanu ees vabandanud ega tekitatud kahju 5 vabatahtlikult hüvitanud. On õige, et kahju vabatahtlik hüvitamine on vastavalt KarS § 57 lg 1 p 2 eraldiseisvaks karistust kergendavaks asjaoluks, kuid samas tuleb tõdeda, et isiku siiras kahetsus ongi sageli seotud ka teiste kergendavate asjaoludega. Nii näitab kahju omaalgatuslik hüvitamine isiku kahetsust ja soovi oma tegu võimalikkuse piires heastada. Käesoleval juhul ei tulene kriminaaltoimiku materjalidest M. Retpapi kahetsuse veenvus ja põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on käesolevalt põhjust järeldada, et süüdistatav on avaldanud kahetsust vaid karistuse kergendamise eesmärgil. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult ja motiveeritult tuvastanud karistust kergendavate asjaolude puudumise, apellatsioonis toodud väide karistuse kergendamist tingiva puhtsüdamliku kahetsuse väljendamisest ei ole asjakohane ning apellatsioon kui põhjendamatu tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on M. Retpap kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat A. Hinti poolt. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6 Mati Kartau