Obsah (7)

§ 274§ 65§ 74§ 75§ 276§ 56§ 120

1-09-19745 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 5. november 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-19745 (09260100288) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau

§ 274lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 21.

juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood Prokurör Silva Rood Kannatanu T. S. Süüdistatav Vello Täär elukoht: XXX, isikukood: 35906032727, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja advokaat Aivar Kello. Kohtuistungi toimumise aeg 11. oktoobril 2010 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 1,2; 340 lg 4 p 2 tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2010 kohtuotsus täies ulatuses. Vello Täär süüdi tunnistada

§ 274

lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuulise vangistusega.

§ 65lg 1 alusel lugeda Vello Täärile Tartu Maakohtu 17.

veebruari 2009 kohtuotsusega mõistetud kuid ärakandmata karistus 3 kuud vangistust kaetuks Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2010 kohtuotsusega mõistetud karistusega 6 kuud vangistust ja mõista Vello Täärile liitkaristuseks 6 kuud vangistust.

§ 74

lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Vello Täär ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle

§ 75

alusel pandud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 1 kohaselt kohustada Vello Tääri katseajal järgima järgmisi kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Vello Tääri katseaja alguseks lugeda

1. november
2. Määrata Vello Täär katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna Prokuröri apellatsioon rahuldada. KrMs § 180 lg 1 alusel välja mõista Vello Täärilt menetluskulud riigi tuludesse järgnevalt: KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel välja mõista sundraha 6525 krooni; KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel 24 krooni 10 senti kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu. Maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure OÜ kaudu 2880 krooni, sealhulgas käibemaks 480 krooni, advokaat Aivar Kellole tema poolt Vello Täärile Tartu Maakohtus riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista Vello Täärilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt Tartu Maakohtus osutatud õigusabi eest 2400 krooni, millele lisandub käibemaks 480 krooni, kokku 2880 krooni riigituludesse. Maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure OÜ kaudu 2700 krooni, sealhulgas käibemaks 450 krooni, advokaat Aivar Kellole tema poolt Vello Täärile Tartu Ringkonnakohtus riigi õigusabi osutamise eest. 2 KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista Vello Täärilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 2250 krooni, millele lisandub käibemaks 450 krooni, kokku 2700 krooni riigituludesse. Vello Tääril tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034800017 või Swedbank nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Vello Täär 1-0919745 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. novembril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. juuni 2010 otsusega mõisteti Vello Täär süüdistuses

§ 274lg 1 järgi õigeks.

Maakohus arutas Vello Täärile

§ 274lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 20.

jaanuaril 2009 kella 07.40 paiku XXX asuva maja juures lõi ühe korra jalaga kõhtu ametikohustuste täitmisel olevat Lõuna Politseiprefektuuri patrullitalituse abipolitseinikku T. S. t, millega tekitas T. S. füüsilist valu. Süüdistatav end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt püstitub kriminaalasja pinnalt küsimus sellest, kas T. S. tegutses ametikohustusi täites seaduslikult. Kohus oli seisukohal, et olukorras, kus süüdistataval ei olnud isikut tõendavat dokumenti, oli V. S. õigus isikusamasuse kontrollimiseks anda süüdistatavale korraldus minna politseibussi juurde, samas ei saa aga pidada konkreetse ülesande täitmise aspektist põhjendatuks ja proportsionaalseks, et kui isik keeldub kaasa minemast, teda füüsiliselt takistada ning vastupanu osutamisel käeraudu ja gaasi kasutada. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud küll asjaolu, et süüdistatav ei soovinud mingil hetkel politseibussi juurde minna ning vehkis kätega ja kõneles valjult väljakutsuva hääletooniga, kuid tema käitumist ei saanud vaadelda ohuna politseinikele. Seega tema takistamine tagasi koju minemast ja füüsilise jõu kohaldamine selleks, et ta täidaks seaduslikku korraldust, ei olnud põhjendatud. Kannatanu ise kinnitas kohtus, et süüdistatav ei rünnanud teda ja süüdistatava käitumine näitas pigem tema iseloomuomadusi. 3 Seega puudus põhjus kasutada süüdistatava suhtes käeraudu seetõttu, et ta muutus politseinike suhtes ohtlikuks. Edasi püstitub küsimus sellest, kas süüdistatav tema peatamise ajal ja keeldumisel edasi liikuda lõi kasvõi kaudse tahtlusega T. S. t. T. S. kinnitas, et hetkel kui süüdistatav kõneles agressiivse hääletooniga ja vehkis kätega, otsustas V. S. kasutada käeraudu. Selleks tõmbasid T. S. ja V. S. süüdistatava selili, kuna ta seisma ei jäänud. T. S. kinnitas, et käeraudu, mis olid V. S. i käes, ei saanud kohe kasutada, sest kui inimene on selili ja käed on krampis, siis lihtsalt ei jõutud väänata käsi nii, et saaks neid raudu panna. Kannatanu kinnitas, et süüdistatav lõi teda tahtlikult, et see ei toimunud rüseluse käigus. Tunnistaja V. S. kinnitas, et hetkel kui kannatanut löödi, oli V. S. omapoolsele käele käerauad peale saanud. Samuti kinnitas ta, et löömise ajal ei olnud süüdistatav rahulikult, kuid T. S. ja tema hoidsid süüdistatavat kinni, et ka teisele käele käerauad peale panna. Tunnistajad V. T. ja A. K. kinnitasid, et nemad nägid süüdistatavat esmalt läbi akna püsti asendis ning tulid majast välja poole minuti kuni paari minuti jooksul. Tunnistajad nägid süüdistatavat kõhuli asendis ja käed laiali ning käerauad olid käte peal. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta selleks ajaks süüdistatavale ka gaasi lasknud. Süüdistatav eitab T. S. e tahtlikku löömist ja kinnitab, et T. S. väänas ta maha, kuid kohe kõhuli asendisse. Löömise fakti osas on süüdistatava ja kannatanu ning tunnistaja V. S. i ütlused vastuolus. Kohus leidis, et süüdistatava peatamine, tema pikali lükkamine, käeraudade pealepanemise üritamine ja kõhuli keeramine toimus ilmselgelt rüseluse situatsioonis, kus süüdistatav üritas vastupanu osutada, et takistada käeraudade pealepanekut. Kannatanu avaldatu, et kuna süüdistatav nägi teda olevat abipolitseiniku riietes ja vahetult nägi teda, ei tõenda veel asjaolu, et süüdistatav oleks tahtlikult kannatanut löönud. Kohtul puudub alus mitte lugeda usaldusväärseteks tunnistajate V. T. i ja A. K. ütlusi. Arvestades nende poolt aknast nähtut, on igati usutav, et nad läksid võimalikult kiiresti majast välja tänavale. Nende kirjeldatud liikumine võis võtta tõesti aega alates poolest minutist kuni paari minutini. Seega toimusid tänaval sündmused samuti minuti paari jooksul – isikut püüti takistada, seejärel lükati ta pikali, ta püüab end vabastada, kuid talle jõutakse peale panna mõlemale käele käerauad. Samuti on tõendatud, et süüdistatav vehkis juba enne tema pikali panekut kätega ja ka jalgadega. Kohus pidas tõendatuks, et süüdistatav võis rüseluse käigus tabada T. S. t mingil hetkel jalaga, kuid ei lugenud usaldusväärselt tõendatuks, et süüdistatav oleks kasvõi kaudse tahtlusega tegutsenud. Kohus tõlgendas kõrvaldamata kahtluse süüdistatava süüdiolekus tema kasuks ning leidis, et täidetud ei ole süüteokoosseisu subjektiivne külg ja süüdistatav tuleb õigeks mõista. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Ringkonnaprokurör palub maakohtu otsuse tühistada ning mõista Vello Täär süüdi

§ 274

lg 1 järgi ja karistada teda asja kohtulikul arutamisel prokuröri poolt nõutud karistusega. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kohtu järeldused süüdistatava õigeksmõistmise kohta kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt. Nõustuda ei saa kohtu väitega, et olukorras, kus süüdistatav eiras V. S. i korraldust minna isikusamasuse kontrollimiseks politseibussi juurde ja keeldus kaasa minemast, oli politsei poolt põhjendamatu teda füüsiliselt takistada ning vastupanu osutamisel käeraudu ja gaasi kasutada. Kohus on õigesti tuvastanud, et politseinike poolt süüdistatavale antud korraldus tulla isikusamasuse tuvastamiseks politseibussi juurde oli seaduslik. Samuti tuvastas kohus õigesti, et süüdistatav ei täitnud politseinike seaduslikku korraldust.

§ 276kohaselt on väärteona karistatav võimuesindaja seadusliku korralduse eiramine.

Seega on kohus tuvastanud väärteo toimepanemise süüdistatava poolt. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et politseinikud ei oleks tohtinud takistada korralduse eirajat, s.o õigusrikkujat 4 koju minemast. Abipolitseiniku seaduse § 10 lg 2 sätestab, et abipolitseiniku seaduslikud nõudmised ja korraldused on täitmiseks kohustuslikud. Politseiseaduse § 13 lg 1 p 1 alusel on politseil õigus nõuda isikutelt avaliku korra järgimist ja korrarikkumise lõpetamist ning rakendada õigusrikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid. Politseiseaduse § 13 lg 1 p 2 alusel on politseil õigus ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või õigusrikkumise kõrvaldamiseks tuvastada isiku kehtiva isikut tõendava dokumendi ja/või tema küsitlemise alusel tema isikusamasus, dokumendi puudumise või dokumendi võltsimiskahtluse korral toimetada ta isikusamasuse tuvastamiseks politsei ametiruumi. Prokuröril ei ole olnud võimalik tutvuda kohtuistungi protokolliga (maakohtust on teatatud, et toimik ei ole kättesaadav, KIS-s protokoll puudub), mistõttu viited süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate kohtus antud ütlustele saab prokurör teha peale tutvumist istungi protokolliga. Istungil kuuldu põhjal on võimalik kinnitada, et kohtuistungil on leidnud tõendamist, et löök abipolitseiniku suhtes oli süüdistatava poolt toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega ja kuna

§ 274lg 1 süüteokoosseis ei eelda otsest tahtlust, on süüteokoosseis täidetud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ja palus see rahuldada. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör täies osas tühistada. Kannatanu T. S. toetas prokuröri apellatsiooni. V. Täär ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palusid nad jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu, prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale nende kogumis leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub täies osas tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et T. S. abipolitseinikuna on vaadeldav kui riigivõimu esindaja ning ta esines

1. jaanuaril 2009 XXX asuva maja juures V. Tääriga suheldes kui võimuesindaja. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates vaidlust selle üle, et
2. jaanuaril 2009 olid T. S. ja V. S. ametikohustuste täitmisel, sest neile oli antud korraldus anda V. Täärile üle kohtudokumendid. T. S. e ütluste kohaselt oli talle koos V. S. iga tehtud ülesandeks toimetada V. Täärile kätte kohtukutse. Kuivõrd V. Tääril isikuttõendavat dokumenti ei olnud, siis otsustati kontrollida tema isikusamasust politseiandmebaasi kaudu selliselt, et võrrelda andmebaasi andmeid ja pilti konkreetse isikuga. Selleks andis V. S. V. Täärile ka vastavasisulise korralduse tulla koos nendega politseibussi. V. Täär nõustuski algselt saadud korraldust täitma ning tuli koos nende politseibussi poole. Poolel teel V. Täär mõtles aga ümber, pöördus ning hakkas oma elukoha poole tagasi liikuma. Tema andis V. Täärile korralduse seisma jääda ja politseibussi juurde tulla tema isikusamasuse kontrollimiseks, kuid V. Täär ei kuuletunud. Samasisulisi ütlusi on andnud ka V. S. . Tunnistaja kinnitas samuti, et nad soovisid V. Täärile üle anda kohtudokumendid, milliste sisust tema midagi ei teadnud. Kuna V. Täär ei esitanud isikuttõendavat dokumenti, siis andis ta V. Täärile korralduse tulla koos nendega politseibussi juurde, et teha kindlaks tema isikusamasus. Saanud taolise korralduse V. Täär algselt nõustus sellega, kuid mingil hetkel muutis meelt ning asus liikuma hoopis oma kodumaja poole. V. S. i ütluste kohaselt oli neile antud konkreetne ülesanne, anda üle kohtudokumendid, kuid kuna 5 V. Täär oma käitumisega tegi selle võimatuks, siis takistasidki nad tal politseibussi juurest lahkumast. Sisuliselt ei vaidle ka V. Täär vastu asjaolule, et talle anti politseinike poolt korraldus tulla politseibussi juurde. Samuti ei ole V. Täär eitanud, et algselt läks ta politseinikega vabatahtlikult kaasa, kuid teel mõtles ümber ning keeldus politseibussi juurde minemast ning alustas liikumist kodumaja poole. Ülaltoodud ütlustest tuleneb, et politseitöötajatele oli andud korraldus toimetada V. Täärile kätte kohtudokumendid. Kuivõrd V. Täär ei esitanud isikuttõendavat dokumenti, siis anti politseitöötajate poolt talle korraldus tulla koos nendega politseibussi, et tuvastada tema isik. Politseiseaduse § 13 lg 1 p 2 kohaselt on politseil õigus ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või õigusrikkumise kõrvaldamiseks tuvastada isiku kehtiva isikut tõendava dokumendi ja/või tema küsitlemise alusel tema isikusamasus, dokumendi puudumise või dokumendi võltsimiskahtlustuse korral toimetada ta isikusamasuse tuvastamiseks politsei ametiruumi. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus V. Täär oli keeldunud politseitöötajatele esitamast isikuttõendavat dokumenti, oli igati seaduslik politseitöötajate poolt V. Tääri isiku tuvastamiseks esitatud nõudmine, tulla koos nendega politseibussi. Ühtlasi oli ringkonnakohtu arvates seaduslik ka V. Tääri kinnipidamine politseinike poolt hetkel, kui V. Täär keeldus politseibussi juurde minemast ning soovis lahkuda, sest V. Tääri taoline käitumine seadis kahtluse alla politseinikele antud korralduse täitmise võimalikkuse. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Täärile politseibussi juurde tulemiseks ning enne isikusamasuse tuvastamist V. Tääri lahkumise takistamisel, käitusid politseitöötajad Politseiseadusest lähtuvalt, seega seaduslikult. T. S. e ütluste kohaselt, milliseid ta andis maa- ja ringkonnakohtus, andis ta V. Täärile hetkel, kui viimane hakkas tagasi oma maja poole liikuma, korralduse seisma jääda ning tulla politseibussi juurde. V. Täär sellele ei reageerinud ning seetõttu haaras ta V. Tääri käest, et takistada tal lahkumast. V. Täär ärritus, rääkis väljakutsuva hääletooniga ning vehkis kätega. V. Täär muutus agressiivseks ning V. S. tuli talle appi takistamaks V. Tääri lahkumist. Kuna V. Täär seisma ei jäänud, nende korraldustele ei allunud, siis tõmbasid nad V. Tääri selili maapinnale. V. S. otsustas kasutada V. Tääri suhtes käeraudu, sest ta oli agressiivne. Momendil kui nad otsustasid kasutada käeraudu, lamas V. Täär selili maapinnal, hoidis käsi rinnal ning seetõttu oli käeraudu raske kasutada. T. S. e ütluste kohaselt kükitas tema V. Täärist vasakul rindkere juures. Tahtes võtta taskust käeraudu, et panna need V. Tääri vasakule käele, tõusis ta püsti. Samal hetkel lõi V. Täär talle vasaku jalaga alakõhtu ning ta tundis valu. T. S. e ütluste kohaselt oli jalalöök tahtlik, sest mingit erilist rüselust tollel momendil ei olnudki, nad püüdsid vaid käeraudu kasutada. V. S. i ütluste kohaselt pöördus V. Täär politseibussi poole minnes mingil hetkel ümber ja hakkas liikuma vastassuunas. Nad keelasid teda, kuid V. Täär ei kuuletunud. Kuna ta muutus agressiivseks ja neile ei allunud, otsustasid nad kasutada käeraudu. Nad tõmbasid V. Tääri selili. Selili olles V. Täär lõigi jalaga T. S. t. Sellel momendil kui V. Täär T. S. t lõi oli T. S. kummardavas asendis, sest nad hoidsid V. Tääri kinni, et kasutada tema suhtes käeraudu. V. S. i väidete kohaselt oli V. Tääri löök tahtlik. Pärast rääkis T. S. talle, et löök põhjustas talle valu. Ülaltoodust nähtuvalt on T. S. e ja V. S. i ütlused kokkulangevad. Mõlemad isikud kinnitavad üheselt, et V. Täär lõi jalaga T. S. t kõhtu ning löömine toimus tahtlikult. Mõlema isiku väidete kohaselt mingit rüselust sellel momendil ei toimunud, sest V. Täär oli selili maapinnal ning V. Tääril hoiti kinni vaid käsi, et kasutada tema suhtes käeraudu. 6 Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu ja tunnistajate ühetaoliste ütluste tõelevastavuses ning nimetatud ütlustega loeb ringkonnakohus ümberlükatuks V. Tääri ütlused, et tema ei ole T. S. t jalaga löönud. Arvestades T. S. e ja V. S. i ülalesitatud ütlusi, leiab ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, et V. Tääri poolt T. S. e jalaga löömine ei olnud juhuslik, rüseluse käigus toimunud kannatanu jalga tabamine, vaid tahtlik tegevus. Ringkonnakohtu arvates viitab V. Tääri tegevuse tahtlikkusele ka konfliktis osalenud poolte paiknemine löögi momendil. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et löögi momendil lamas V. Täär selili asendis maapinnal. T. S. seisis kummardunud asendis vasakul pool V. Tääri rindkere kõrval, soovides V. Tääri vasakule käele panna käeraudu. Arvestades T. S. e paiknemist V. Tääri keha suhtes, ei saanud V. Täär ringkonnakohtu arvates tabada T. S. t jalaga alakõhtu juhuslikult, sest taoline jalalöök eeldab lööja poolt konkreetset jõupingutust. Pealegi ei hoitud politseinike poolt kinni V. Tääri jalgu ning seega puudus tal ka vajadus oma jalgade vabastamiseks teha mingeid jõupingutusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus lugeda V. Tääri ja A. K. ütlusi ebausaldusväärseteks, kuid arvestades aega, mis kulus nimetatud tunnistajatel majas liikumiseks (V. Täär sulges akna, pani mantli selga, liikus teiselt korruselt õuele, A. K. jõudis õuele enda väidete kohaselt 30 sekundit pärast konflikti puhkemist) ning mil õues toimuv oli nende eest varjatud, et pruukinud nad T. S. e ja V. Tääri vahel toimunut näha ning seetõttu ei lükka nimetatud tunnistajate ütlused kuidagi ümber T. S. e ja V. S. i ütlusi jalaga löömise kohta. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Tääri süü T. S. e kui oma ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes vägivalla tarvitamine on tõendamist leidnud. V. Täär tuleb süüdi tunnistada

§ 274lg 1 järgi ning teda tuleb karistada.

Karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus

§ 56lg 1 toodud asjaolusid.

Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. V. Täär tunnistati süüdi oma ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes vägivalla tarvitamises. Oma taolise tegevusega kahjustas ta otseselt avaliku võimu ja seadis kahtluse alla avaliku võimu kandjate s.o politseitöötajate autoriteedi. Arvestades V. Tääri poolt õiguskorra rikkumise ulatust, leiab ringkonnakohus, et tema süü suurus on piisav õigustamaks talle miinimummäära lähedast mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. V. Täär on toimepannud II astme süüteo. Tema suhtes puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et V. Täärile karistuse mõistmisel ei ole vähetähtis asjaolu, et V. Tääri on varasemalt kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik V. Täärile mõista rahalist karistust, sest Tartu Maakohtu 19. veebruari 2009 otsusega on V. Täär süüdi tunnistatud

§ 120

järgi, kusjuures käesolevas kriminaalasjas arutatava teo pani ta toime ajal, kui tema suhtes menetleti varasemalt toimepandud tegu. Taoline V. Tääri käitumine näitab kujukalt, et ta ei ole õiguskuulekusele orienteeritud isikuks ning taolise käitumisorientatsiooniga isikule rahalise karistuse mõistmine ei oleks põhjendatud. 7 Mõistes V. Tääri süüdi

§ 274lg 1 järgi, tuleb seadusest lähtuvalt mõista V.

Täärile liitkaristus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V. Tääri Tartu Maakohtu

1. veebruari 2009 otsusega, milline jõustus Tartu Ringkonnakohtu 29 aprilli 2009 otsusega, karistatud
2. septembril 2008 toimepandud teo eest

§ 120

järgi 3 kuulise vangistusega, kusjuures ta vabastati tingimuslikult karistuse kandmisest kui ta ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Tartu Ringkonnakohtu käesoleva otsusega karistatakse V. Tääri

§ 274lg 1 järgi teo eest, mille ta pani toime 20.

jaanuaril 2009, s.o kuriteo eest, mis oli toimepandud enne Tartu Maakohtu 17. veebruari 2009 kohtuotsuse kuulutamist. Eeltoodust järeldub, et need kuriteod moodustavad hiljem tuvastatud kuritegude kogumi

§ 65lg 1 mõttes.

Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo.

§ 65

lg 1 esimesest lausest tuleneb seega sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus

§-s 64 sätestatud korras ning seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks V. Tääri suhtes liitkaristuse moodustamist, kuigi seda pole taotletud prokuröri poolt esitatud apellatsioonis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-66-10 leidnud, et karistusest tingimisi vabastamine

§-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel. Järelikult saab ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Seega kuuluvad V. Täärile Tartu Maakohtu 17. veebruari 2009 ja Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2010 kohtuotsustega mõistetud põhikaristused

§-de 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel liitmisele ja V. Täärile tuleb mõista liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma nimetatud lahendis leidnud, et isikule mõistetud katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et liitkaristuse moodustamisel saadud liitkaristusest vabastamisel ja uue katseaja määramisel tuleb kohtutel lähtuda katseaja üldistest alustest ning uue katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Samas on kriminaalkolleegium ka selgitanud, et juhul kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Kuivõrd ringkonnakohus tunnistab V. Tääri süüdi

§ 274

lg 1 järgi ning seoses hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga mõistab

§ 65

lg 1 ja 64 lg 1 alusel talle liitkaristuse, kuid vabastab ta tingimuslikult selle kandmisest, määrates talle katseaja, siis tuleb V. Tääri katseaja alguseks lugeda

1. november
2. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõpeb V. Täärile esimese kohtuotsuse järgi mõistetud katseaeg
3. aprillil 2011 ning seega ei ole see viimase, s.o Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri 2010 kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud ning tulenevalt kriminaalkolleegiumi selgitusest jääb see kulgema esimeses kohtuotsuses määratud tingimustel. 8 KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd Tartu Ringkonnakohus tunnistas V. Tääri süüdi

§ 274lg 1 järgi, seega tegi V.

Tääri suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, siis tuleb V. Tääril hüvitada ka menetluskulud. Aarne Sarjas Mati Kartau 9 Tiit Lõhmus