1-10-139 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 7.märts 2011 Kriminaalasja number 1-10-139 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ago Kutsar, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi Mirek Matikaineni süüdistus KarS § 264 lg 1 p 2,3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
- oktoobri 2010 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Mirek Matikaineni (Matikainen) kaitsja Küllike Nammi (Namm) ja ringkonnaprokurör Ain Tali apellatsioonid Prokurör ringkonnaprokurör Ain Tali Süüdistatav Mirek Matikainen isikukood: 37011195210; kriminaalkorras karistamata. Kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm Kohtuistungi aeg ja koht
- veebruar 2011, Tartus elukoht: XXX; varem RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 3 muuta Viru Maakohtu
- oktoobri 2010 otsuse põhiosa kriminaalasjas nr 1-10-139, jättes välja selles esitatud asjaolusid, mis käsitlevad noorema (A. L. kuulunud) koera suhtes Loomakaitseseaduse § 66-2 lg 2 järgi lubamatu teo toimepanemist. Viru Maakohtu
- oktoobri 2010 otsuse resolutiivosa jätta muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Mirek Matikainenile tema poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat Küllike Nammile makstud tasu 767 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 7.märtsil 2011 kell 14.00 . Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 7.märtsist
- Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 7.märtsist
- Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 08.10.2010 otsusega mõisteti Mirek Matikainen KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel KarS § 264 lg 1 p 2,3 järgi õigeks. M. Matikainenile esitati süüdistus KarS § 264 lg 1 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 22.02.2009 kella 12.00 paiku XXXX Rakvere-Väike-Maarja maantee ääres asuval põllul tappis mootorsaanilt jahirelvast Benelli korduvalt tulistades A. L. ja T. O. kuuluva 1,2 aasta vanuse koera, samal ajal jõudis põllu äärde teise koera omanik H. M. , kes kutsus enda juurde oma 8 aasta vanust koera, koer hakkas omaniku poole jooksma, seejärel sõitis M. Matikainen mootorsaaniga koerale järele ning tulistas ja haavas koera, mille tagajärjel koer kukkus, peale seda jätkas koer longates omaniku poole liikumist, M. Matikainen sõitis mootorsaaniga haavatud koerale järele ning sõidu pealt korduvalt tulistades tappis koera. M. Matikainen talle esitatud süüdistuses end süüdi ei tunnistanud. Maakohus märkis, et KarS § 264 lg 1 p 2,3 koosseisu mõttes tuleb lubamatu teo sisustamisel lähtuda loomakaitseseaduse (edaspidi LoKS) §-st 4, § 10 lg-st 1,2,3 ja §-st
- Maakohus, analüüsinud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et sündmuste tegelik käik ei vasta täielikult süüdistuses toodule, kuid maakohtu arvates ei sega see asja arutamist ja ei riku süüdistatava kaitseõigust. Maakohus luges tõendatuks, lähtudes M. Matikaineni ja E. K. ütlustest, et kõigepealt tulistas M. Matikainen mõlemat koera kuivati juures 3-l korral enesekaitseks. Seega leidis maakohus, et 3 esimese lasu puhul oli tegemist tahtliku koerte tulistamisega, kuid tegemist pole looma suhtes lubamatu teoga, vaid päästetoiminguga hädaseisundis. Ühtlasi järeldas maakohus, et esimesest 3st lasust kumbki koer surma põhjustanud vigastust ei saanud. Lahanguprotokollidest ja tunnistaja V. V. ütlustest lähtuvalt, leidis maakohus, et 5 meetri kauguselt otse tema poole jooksvaid koeri tulistades, ei saanud M. Matikainen põhjustada koertel vasakult paremale või paremalt vasakule suunduvaid läbivaid surma põhjustavaid vigastusi. Seega võis vanem (H. M. kuulunud) koer saada käpavigastuse esimesest 3-st lasust, ülejäänud lasud aga ei tabanud või tekitasid koertele kohtulikul uurimisel mittetuvastatud surma põhjustamisega mitteseotuid vigastusi. M. Matikaineni ja E. K. ütlustega luges maakohus tõendatuks, et peale esimest 3 lasku laadis M. Matikainen püssi 3 padruniga ja tulistas 1 lasu kuuskede poole jooksva noorema koera pihta. Maakohus, arvestades, et seda koera rohkem ei tulistatud, järeldas, et just selle lasuga tekitati koerale surmav vigastus. Eelnevast järeldas maakohus, et noorem koer oli peale 3 esimest lasku vigastusteta või olid tema vigastused tühised ning halastuslasku ta ei vajanud. Kuna tulistamise hetkel koer M. Matikainenit ei rünnanud, vaid jooksis hoopis teises suunas, ei saa maakohtu hinnangul kõne alla tulla ka hädaseisund ja päästetegevus. Lisaks puuduvad maakohtu arvates ka muud asjaolud, millede puhul on lubatud looma vigastamise või tapmise eesmärgil tulistada. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et neljanda lasu puhul oli tegemist looma suhtes lubamatu teoga LoKS § 4 mõttes. M. Matikaineni ja E. K. ütluste põhjal tuvastas maakohus, et peale esimest 3 lasku jooksis vanem koer kuivati juurest põllule, kus jooksis edasi XXX küla poole verejälg taga. Maakohus leidis, et M. Matikaineni ütlused selle kohta, et ta sõitis haavatud koerale järele, kuna ei pidanud õigeks 2 haavatud looma niimoodi jätta ning ta tunnistab haavatud looma umbes 25 m kauguselt 1-2 korral tulistamist ja põhjendab seda enesekaitsega, on vastuolulised, ennastõigustavad ja ei ole eluliselt usutavad. Maakohtu hinnangul on ilmne, et olles haavatud loomast 25 m kaugusel mootorsaanil, puudus M. Matikainenil igasugune hädaolukord ja vajadus päästetoiminguks tulistamise näol. Ühtlasi ei olnud maakohtu arvates tulistamine õigustatud ka koera kannatuste lõpetamise eesmärgil, kuna olles haavatud koerast 25 m kaugusel ei saanud M. Matikainen üksnes verejälje järgi teada, millised on koera vigastused ning kas ja milliseid kannatusi need koerale põhjustavad. Maakohus märkis, et tõenditest nähtuvalt koeral selleks ajaks eluohtlikud vigastused ka puudusid. Maakohus märkis, et LoKS § 16 lubab küll teatud tingimusel hukata abitusse seisundisse sattunud looma, kuid eelnevalt tuleb selline seisund tuvastada. Lisaks on maakohtu hinnangul üldteada asjaolu, et kergemate vigastuste (nt käpa vigastused) puhul loomi ei hukata, vaid ravitakse. Samuti leidis maakohus, et kui tõesti oleks välja selgitatud seaduses märgitud põhjused looma hukkamiseks, näeb seadus selliseks hukkamiseks ette ka korra, mida M. Matikainen ei järginud. Eeltoodust nähtuvalt leidis maakohus, et puudusid LoKS-is ja KarS-is märgitud looma tapmist õigustavad ja M. Matikaineni tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud ning M. Matikainen, tappes koera 2-l korral tulistamisega, pani toime looma suhtes lubamatu teo LoKS § 4 mõttes. Järgnevalt pidas maakohus oluliseks anda hinnang, kas lubamatud teod (tulistamine 3-l korral) koerte suhtes on kvalifitseeritavad kuriteona ehk kas need teod olid toime pandud julmal viisil ja avalikus kohas. Maakohus leidis, et looma põhjuseta ja LoKS mittelubatud viisil hukkamine on iseenesest julm tegu ja väljendab hoolimatust looma tervise, heaolu ja elu vastu, kuid kvalifitseerimaks tegu KarS § 264 lg 1 p 3 järgi, ei piisa LoKS § 4 nimetatud looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustavast teost, kuna kvalifitseerivate tunnuste (korduvus, avalik koht) puudumisel on selline tegu käsitletav väärteona ning julma viisi inkrimineerimisel tuleb tuvastada toimepanija eriline hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu. Maakohus märkis, et süüdistusest ei selgu täpselt, milles seisneb teo toimepanemine julmal viisil. Siinkohal lähtus maakohus isikuvastaste kuritegude kohtupraktikast ning leidis, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis sellelaadsele julmusele viitaksid (kestvate kannatuste põhjustamine, põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine, brutaalne tapmisviisi). Maakohus, lähtudes kogutud tõendite põhjal tuvastatust ning arvestades, et H. M. ei viibinud tulistamise vahetus läheduses ja pole alust kahelda M. Matikaineni väites, et ta kannatanut ei näinud, leidis, et ei saa lugeda tõendatuks peremehe poole jooksva koera tapmist peremehe silme all ja käsitleda seda süüteo toimepanemisena julmal viisil. Avaliku koha analüüsimisel leidis maakohus, et nii kuivati kui põld kuuluvad kolmandatele isikutele ja on põhimõtteliselt avalikud kohad, sest juurdepääs sinna on võimalik paljudel inimestel. Maakohus tuvastas järgnevad asjaolud – tulistamist nägi pealt E. K. ja H. M. ; koera kukkumist nägi kaugemalt A. L. , pauke kuulis T. O. . Maakohtu hinnangul ei saa eelnimetatud isikuid nimetada toimunu või M. Matikaineniga mitteseotud kõrvalisteks isikuteks. Ühtlasi ei saa lugeda mitteseotud isikuteks ka M. Matikaineni venda kaaslastega, kes kaugelt vaadates toimuvat hundi tulistamiseks pidasid ja ennast selle pärast häirituna ei tundnud ning olid sündmuskohale kutsutud M. Matikaineni poolt. Maakohus leidis, vaatamata asjaolule, et koera tulistamisega vaieldamatult rikuti avalikku õigusrahu ja sündmuskoht asus sõidetava maantee lähedal, pole kriminaalasjas tuvastatud ühtegi kolmandat, toimuvaga mitteseotud kõrvalist isikut, kelle rahu ja õigusi rikuti. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et kuivati juures ja põllul M. Matikaineni poolt toime pandud lubamatuid tegusid koerte suhtes ei saa lugeda toimepanduks avalikus kohas karistusõiguse mõistes. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et koerte pihta tehtud kolme viimase lasu puhul puuduvad M. Matikaineni tegevuses kuriteo objektiivse süüteokoosseisu elemendid – teo toimepanemine julmal viisil ja avalikus kohas – tuleb ta temale esitatud süüdistuses KarS § 264 lg 1 p 2, 3 järgi õigeks mõista KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ning kuivõrd M. Matikaineni tegevuses esinevad 3 LoKS § 662 lg 2 järgi kvalifitseeritava tunnused, tuleb materjal kohtuotsuse jõustumisel saata otsustamiseks Keskkonnainspektsioonile. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu M. Matikaineni kaitsja K. Nammi apellatsioon M. Matikaineni kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist kohtuotsuse põhiosas ning uue otsuse tegemist, millega jätta välja osa, mille kohaselt on M. Matikainen 22.02.2009 toime pannud loomade suhtes lubamatu teo. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Kaitsja hinnangul ei ole M. Matikainen toime pannud lubamatut tegu LoKS § 4 tähenduses. Siinkohal viitab kaitsja ka LoKS § 10 lg 1 p-le 4,11 ja § 10 lg-le 2,3 ning §-le
- Kaitsja arvates ei ole kogutud tõenditega kooskõlas maakohtu järeldus, mille kohaselt esimese 3 lasuga koeri surmavalt ei tabatud ja neid tabasid surmavalt M. Matikaineni järgmised 3 lasku ajal, mil hädaseisund oli lõppenud. Kaitsja viitab M. Matikaineni ütlustele, millest järeldub kaitsja arvates, et M. Matikaineni tegevuse puhul oli tegemist nii looma hukkamisega enesekaitseks kui ka abitusse seisundisse sattunud looma hukkamiseks tehtud laskudega. Kaitsja märgib, et konkreetsete laskude tabavuse kohta andmed tegelikult puuduvad. Lisaks ei kinnita maakohtu järeldust, et M. Matikaineni ja E. K. poole jooksvaid koeri ei saanud esimese 3 lasuga tabada surmavalt, kas paremasse või vasakusse külge. Kaitsja märgib, et olukorras, kus tegemist on koerte ründega, ei ole ilmselgelt võimalik määratleda, kuidas koerad asetsevad täpselt lasu toimumise ajal. ühtlasi ei tähenda kaitsja hinnangul asjaolu, et nad tulid saanile otse vastu seda, et hetkel kui toimusid esimesed lasud, olid nad otse saani vastassuunas ja mitte küljega lasu suunas. Kaitsja leiab, et sellist maakohtu loogikat arvesse võttes, ei oleks olnud võimalik ka lahkuvaid koeri tabada rindkerre (külge), sest lahkumisel oleks lask pidanud tabama koeri tagakehasse. Kaitsja hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja E. K. ütlused, mille kohaselt jäi esimese lasu tagajärjel esimene koer kohe maha, saani ninast 5 meetrit. Kaitsja leiab, et kuna ükski menetluses ülekuulatud isikutest ei ole kirjeldanud koerte asendit laskja suhtes ründe ajal, siis maakohtu järeldused esimese kolme lasu mittetabamisest on oletuslikud ja seda ei kinnita ükski kogutud tõend. Ühtegi tõendit, milline kinnitaks, et M. Matikainen kasutas teistsugust laskemoona kui haavlid kogutud ei ole. Kuna tegemist oli haavlitega, siis on kaitsja hinnangul üldteadaolev asjaolu, et haavlid paiskuvad lasu tagajärjel laiali ja nende laskeviht haavlite edasilendamisel laieneb, mis tekitavad hulgivigastused, mitte ühe sisenemisavaga haava. Kaitsja leiab, et kuna mõlemal koeral on tuvastatud surmavate vigastustena läbivad laskehaavad, saab lugeda põhjendatuks, et nimetatud vigastused said koerad lähilasu tulemusena ning lähilasud tehti ainult kuivati taga, mida kinnitavad kõik ülekuulatud isikud ja kaudselt ka kannatanu A. L. . Kaitsja märgib, et teistkordne laskmine (maksimaalselt 2 lasku), mida kinnitavad muuhulgas A. L. ütlused, toimus umbes 30 m kauguselt ja seega lähilasu vigastusele viitavaid tunnuseid esineda ei saa. Kaitsja hinnangul ei ole välistatud, et läbiva lasu tulemusena võis saada vigastada ka 2 koera korraga ja erinevatesse kehaosadesse. Samas möönab kaitsja, et võimalik on ka väita, et vigastused tekkisid teistsuguse laskemehhanismi tulemusena, kuid tõendada ei olnud seda kriminaalasjas võimalik. Kaitsja arvates on tõendatud, et teistkordselt lasi M. Matikainen saanilt kui koer oli jooksnud temast umbes 20-30 m kaugusele selleks, et loom ei jääks piinlema ja puuduvad igasugused tõendid, et sellest lasust koer pihta sai. Ühtlasi ei julgenud M. Matikainen lähilasku tegema minna, sest haavatud loom võib käituda äraarvamatult. Kaitsja juhib tähelepanu, et hinnata tuleb selle lasu (või laskude) sooritamise eesmärki – et koer ei jääks piinlema. Kaitsja märgib, et kuna oli selge, et tegemist on raskelt haavatud loomaga, on üldteadaolev asjaolu, et raskelt haavatud loom võib käituda äraarvamatult. Kaitsja arvates olid kõik surmavad vigastused tekitatud koerte ründe käigus kuivati taga ja eelduslikult peale püssi laskmist ja surmavalt vigastatud (läbiv maksavigastus) koerale järgi sõites ükski lask koera ei tabanud. 4 Kaitsja on seisukohal, et kuna surmavad vigastused (võimalik, et ka kõik vigastused) põhjustati koertele esimese kolme lasu käigus ja kuna esimese kolme lasu toimumist on maakohus hinnanud päästetoiminguna hädaseisundis, oli nende toimepanemine õigustatud, mistõttu ei ole tegemist lubamatu teoga. Lisaks viitab kaitsja KrMS § 7 lg-le 3 ning märgib, et kuna puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber väite, et M. Matikainen kasutas laskemoonana haavleid, saab järeldada, et koeri tabati üksnes kuivati taga hädaseisundis tehtud laskudega ja mujal sõltumata tehtud laskudest koertele täiendavaid vigastusi ei tekitatud. Prokuröri apellatsioon Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist M. Matikaineni õigeksmõistmises KarS § 264 lg 1 p 2,3 järgi ja uue otsuse tegemist, millega M. Matikainen mõista KarS § 264 lg 1 p 2,3 järgi süüdi, mõistes karistuseks 5 kuud vangistust, mis KarS § 73 lg 1,3 alusel jätta M. Matikaineni suhtes tingimisi kohaldamata katseajaga 3 aastat. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et koerte pihta tehtud 3 viimase lasu puhul puuduvad M. Matikaineni tegevuses kuriteo objektiivse süüteokoosseisu elemendid – looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal viisil ja avalikus kohas. Prokuröri hinnangul ei ole eluliselt usutav M. Matikaineni väide, mille kohaselt ei märganud ta vanema koera omanikku H. M. d, sest M. Matikainen sõitis saaniga koeraomaniku suunas, kes viibis otse tema ees vaid mõnesaja meetri kaugusel ja tegi valju häält, et koera enda juurde kutsuda. Prokurör möönab, et koera tulistamine ja tapmine ei toimunud koeraomaniku vahetus läheduses, kuid vaatamata sellele toimus longates peremehe poole jooksva koera korduv tulistamine ja tapmine koera peremehe vaateväljas, st koera omanik tajus toimunut. Seetõttu on prokurör seisukohal, et koeraomaniku nähes koera korduvat tulistamist ja tapmist tuleb käsitleda looma suhtes lubamatu teo toimepanemisena julmal viisil. Kuriteokoosseisu osas märgib prokurör, et rünne oli suunatud 2 koera vastu, mida võib vaadelda ka osana avalikust korrast. Sündmuskoha vahetus läheduses viibisid mõlema koera omanikud, kes on küll kriminaalasjas kannatanud seoses nende koerte tapmisega, kuid kes mingil muul moel ei ole puutumuses toimepanduga. Seetõttu tuleb prokuröri hinnangul koeraomanikke käsitleda kõrvaliste isikutena, kelle rahu ja õigusi seoses toimunuga rikuti. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistav ja kaitsja esitatud apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokuröri apellatsiooni palusid nad jätta rahuldamata. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja prokuröri apellatsiooni aga rahuldada. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et kaitsja apellatsioon on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele ning sellest tulenevalt kuulub maakohtu otsuse põhiosa muutmisele vastavalt KrMS § 337 lg 1 p 3, jättes sellest välja sealhulgas asjaolusid, mis käsitlevad noorema koera suhtes Loomakaitseseaduse § 66-2 lg 2 järgi lubamatu teo toimepanemist. Prokuröri apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Muus osas (välja arvatud maakohtu otsuse põhiosa motiivid, milliseid ringkonnakohus muudab ja käsitleb allpool) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
- Looma julm kohtlemine kui kuritegu KarS § 264 mõttes on avaliku rahu vastaste süütegude peatükis. KarS § 264 süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve määratlemine on õiguskirjanduse kohaselt problemaatiline, aga esiplaanile on seatud loom ise, kuid mitte kui personaalne õigushüve, vaid kui kultuuriliselt määratletud käitumisnorm, mida võib vaadelda osana avalikust korrast. On 5 leitud, et tegemist on formaalse süüteoga, kus looma tegelikke kannatusi pole vaja tuvastada ja piisab kui ei järgita vastavasisulist kultuuriliselt määratletud käitumisnormi. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud tõendite käsitlus ja järeldused süüdistatava tegevuse kvalifitseerimiseks kuriteona KarS § 264 lg 1 p 2, 3 järgi ei ole veenvad ja õiguslikult põhistatud käesoleva kriminaalasja tehiolusid ja tõendeid arvestades. Sellest tulenevalt ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et süüdistatava tegevuses puudub kuriteokoosseis KarS § 264 lg 1 p 2, 3 järgi, so looma suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas ja julmal viisil. Maakohus on esitanud otsuses tõenditest tuleneva sellekohase põhjaliku motiveeringu. Ringkonnakohus leiab samuti, et ka looma kohtlemisel julmal viisil tuleb tuvastada toimepanija eriline hoolimatus looma tervise ja heaolu vastu. Brutaalsus ja eriline hoolimatus looma elu vastu või soov kestvate kannatuste põhjustamises loomale käesoleval juhul aga süüdistatava tegevuses veenvalt ei avaldu. Tähelepanuta ei saa jätta maakohtu otsusega tuvastatud ja aktsepteeritud asjaolu, et enne uut lasuseeriat oli süüdistatava tegevus õiguspärane, so ta tegutseb hädaseisundis. Edasise tegevuse ja laskudega muutub aga koheselt ootamatult süüdistatava isik süüdistuse kohaselt julmuriks ja tema teod julmaks. Asetleidnud käitumissituatsioonis süüdistatava julmal viisil käitumine olemasolevatest tõenditest tulenevalt tuvastamist pole leidnud ning seda pole õigustatult järeldanud ka maakohus. Nagu eespool märgitud ei avaldunud M. Matikaineni tegevuses koerte tulistamisel teo toimepanemise julm viis. Kohtupraktikast ja õiguskirjandusest tulenevalt on julmal viisil toimepandud teo sisustamisel arvestatud siiski olukorda, kus süüdistatav endale toimuvat teadvustades tegutsebki äärmuslikult, so julmalt. Käesoleval juhul tõendid ei kinnita, et süüdistatav soovis tekitada koertele suurt valu või valudes piinlemist jne, mida senine kohtupraktika peaks julmal viisil tegutsemiseks. Samuti ei nõustu ringkonnakohus prokuröri põhjendusega, et süüdistatava poolt teo toimepanek toimus avalikus kohas. Maakohus on sellekohase motiveeritud järelduse esitanud otsuses (tl 136 pöördel) ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles. Apellatsioonis prokurör leiab, et süüdistatava poolt koerte tulistamispaik on käesoleval juhul käsitletav avaliku kohana KarS § 264 lg 1 p 2 mõttes. Apellatsioonis esitatud avaliku koha käsitlus ei veena ringkonnakohut maakohtu järeldust ümber hindama. Prokuröri väide, et rünne oli suunatud kahe koera vastu, mida võib vaadelda ka osana avalikust korrast ja sündmuskoha vahetus läheduses viibisid mõlema koera omanikud, kes on küll kriminaalasjas kannatanud seoses nende koerte tapmisega, kuid kes mingil muul moel ei ole puutumuses toimepanduga ja seetõttu tuleb prokuröri hinnangul koeraomanikke käsitleda kõrvaliste isikutena, kelle rahu ja õigusi seoses toimunuga rikuti - ei sisalda ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul küllaldast ja põhjendatud informatsiooni, et koerte tulistamiskohta XXX küla põllul saaks käsitleda avaliku kohana. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-60-09 kohaselt avaliku korra sisustamine on väärtushinnanguline, mistõttu tuleb avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel anda juhtunule hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti asetleidmise kohast. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et põllul süüdistatava poolt koerte tulistamine rikkus intensiivselt kõrvaliste isikute õigusrahu. Asjaolu, et koerte omanikud olid asunud oma järelevalveta jäänud koerte asukohta kindlaks tegema ja neid otsima (mida pididki koeraomanikena tegema), ei tähenda sellest tulenevalt, et nende võimalikust asukohast sõltuvalt muutus talvise põllumaa massiivil koerte tulistamiskoht koheselt avalikuks kohaks. Avaliku kohana maakohas oleks käesoleval juhul käsitletav külakeskus või inimeste kogunemispaik. Tekkinud käitumissituatsioon, kus süüdistatava tegevus koerte tulistamisel oli koeraomanikele ootamatu ja häiriv, ei muuda süüdistatava teo 6 toimepanemiskohta veel avalikuks. Ringkonnakohus leiab õiguskirjandusest tulenevalt, et looma julm kohtlemine KarS § 264 lg 1 p 2 mõttes avalikus kohas eeldab süüteokoosseisu mõttes olukorda, kus teo toimepanemisega looma suhtes häiritakse juhuslikke, asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja teo järelmid ulatuvad avalikku kohta ja kahjustavad seeläbi avalikku korda. Käesoleval juhul süüdistatava poolt maakohas XXX küla põllul koerte tulistamine ei väljunud teo toimepanemise kohast kaugemale ja seetõttu ei kahjustunud ka avalik kord. Isikute ring, kes süüdistuses märgitud tulistamissituatsiooniga kokku puutus oli piiratud ja kriminaalasjas tuvastatud. Kannatanu T. O. on maakohtus muuhulgas avaldanud (tl 85 pöördel), et talvel vana kuivati juures inimesi ei käinud ja seda ei saa pidada avalikuks kohaks, kus kõik käivad. Kriminaalasjas kogutud isikulised tõendid (eelkõige maakohtus uuritud tunnistajate, kannatanute ütlused), samuti koerte tulistamispaiga asukoht ei kinnita avaliku õigusrahu rikkumist. Samas võib möönda, et koeraomanikele endile oli sündmuste areng ja süüdistatava poolt koerte tulistamine ootamatu. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav põhimõtteliselt samade ütluste juurde, mis ta oli andnud maakohtus. Süüdistatav kinnitas, et paar-kolm kuud enne süüdistuses märgitud sündmust pidi ta paljakäsi võitlema kaukaasia tõugu koeraga. Kuna tal oli värskelt halb kogemus meeles, siis laadis ta seekord koeri nähes püssi. Kuna koerad olid juba lähedal, siis ei olnud tal enam aega midagi mõelda. Püssi salve mahub 3 padrunit, see on poolautomaat. Süüdistatav arvas, et esimese lasu tegi ta siis kui koerad olid jõudnud mootorsaanist umbes 4-5 meetri kaugusele. Ta sihtis koertele arvatavalt keresse ja tegi kolm lasku. See koer, kes oli saani pool ja eespool, tegi 3-4 sammu edasi ja siis ta kukkus sinna. Mootorsaani mootor oli sel hetkel välja lülitatud. Süüdistatav laadis püssi igaks juhuks uuesti ja lasi nn armupaugu, kuna koeral, kes maas oli, oli külg verine ja verd oli palju maas. Süüdistatav leidis, et kui kaks koera kolmest paugust saavad surma või vigastusi, siis on suur tõenäosus, et kõik need lasud tabasid koeri. Teine koer jooksis oma inertsist edasi ja kukkus ning märgatav vererada oli taga. Siis süüdistatav otsustas, et sõidavad teisele koerale järgi, et ei ole mõtet ka teist koera piinlema jätta, see ei ole inimlik tegu. Teine koer ei olnud väga kaugele jõudnud sellest momendist, kui ta püssi teistkordselt laadis ja mootori käivitas. Süüdistatav ei julgenud väga lähedale minna, sõitis saaniga kaugemalt mööda ja hiljem lasi ka sellele koerale nn armupaugu. Pärast seda, kui nad olid mootorsaaniga seisma jäänud ja teisele koerale surmava armupaugu teinud, siis sellel momendil jooksis üle tee kohale koeraomanik. Süüdistatava vend, kes talle bensiini tõi, jõudis samuti selle aja peale sõpradega sinna. Üks koeraomanik karjus, et „mis te teete, need on minu koerad.“ Kolme esimese lasu ja järgmise lasuseeria vahe oli süüdistatava arvates umbes 1 minut. Süüdistatav leidis, et ta ei kohelnud koeri julmalt kui nende pihta tulistas. Hetkel oli ta ikkagi oma elu eest väljas ja kaitses ennast. Ta pidi otsuse tegema sekundite jooksul. Kui ta oleks looma sinna piinlema jätnud, siis oleks olnud see julm kohtlemine. Käesolevas kriminaalasjas ei ole prokurör vaidlustanud maakohtu otsuses esitatud järeldust, et olles mootorsaanil XXX küla kuivati juures, tegi süüdistatav kolm esimest lasku püssist hädaseisundis, sest koerad ründasid süüdistatavat ja H. K. Ringkonnakohus leiab, et kindlasti ei saa tähelepanuta jätta süüdistatavaga sama mootorsaani peal viibinud ja vahetult lühimaa pealt sündmust näinud tunnistaja E. K. ütlusi. E. K. nägi, et üks koer sai esimesest lasust kohe pihta ja jäi maha, teine koer sai vigastada ja läks edasi, vererada järgi. Siis sõitsid E. K. ja M. Matikainen teisele koerale järgi ja süüdistatav tulistas veel kaks korda (tl 87). E. K. ütluste kohaselt tulid koerad rünnates otse peale. Esimene koer kukkus mootorsaanist umbes 5 meetri kaugusele, teine koer jooksis laskmise kohast umbes 100 meetri kaugusele. Tunnistaja E. K. ütluste kohaselt kuna koerad ründasid, siis tuli lasta ja teist korda tulistas süüdistatav sellepärast, et koer oli haavatud ja haavatud looma ei jäeta. 7 Maakohus luges tõendatuks hädaolukorra olemasolu ja päästetegevuse vajalikkuse kuivati juures süüdistatava poolt tehtud kolme esimese lasu osas ning järeldas sellest muuhulgas, et esimesest kolmest lasust kumbki koer surma põhjustanud vigastust ei saanud. Seejuures viitas maakohus mõlema koera osas koostatud lahanguprotokollidele. Lisaks tuvastatud koeri läbivatele vigastustele selgitas veterinaararstist tunnistaja V. V. maakohtus, et vanemal (H. M. kuulunud) koeral esines killunenud murd vasakul käpal. Samuti märkis tunnistaja, et tema poolt koostatud lahanguprotokollidest võis välja jääda surma põhjusega mitteseonduvaid vigastusi. Maakohus järeldas lahanguprotokollidest ja V. V. ütlustest tulenevalt, et umbes 5 meetri kauguselt otse tema poole jooksvaid koeri tulistades ei saanud süüdistatav põhjustada koertele surma põhjustavaid läbivaid vigastusi ja esimesest kolmest lasust võis vanem koer saada käpavigastuse, ülejäänud lasud aga ei tabanud või tekitasid koertele kohtulikul uurimisel mittetuvastatud surma põhjustamisega mitteseotud vigastusi. Maakohus leidis, et noorem koer oli peale kolme esimest lasku vigastuseta või olid tema vigastused tühised ja halastuslasku ta ei vajanud. Miks ei arvesta aga maakohus siinkohal tunnistaja E. K. ja süüdistatava ütlusi noorema koera tulistamise asjaoludest, maakohtu otsusest ei nähtu. Tunnistaja E. K. ja süüdistatava enda ütlused situatsioonist, et noorem koer oli peale esimest kolme lasku tõsiselt haavatud ning vajas halastuslasku, pole kogutud tõenditega ümber lükatud. Samas pole mingit usutavat põhjendust mootorsaanil viibinud tunnistaja E. K. ütlusi kahtluse alla seada ja maakohus pole seda ka teinud. E. K. on olnud tunnistaja vahetult sündmuskohal ja teda on hoiatatud tõeste ütluste andmise kohustusest ja vastutusest valeütluste andmise eest. Peale süüdistatava ja tunnistaja E. K. pole noorema (A. L. le kuuluva) koera tulistamise osas keegi isikulistest tõenditest teadnud detailsemaid ütlusi anda. Ringkonnakohus, vastupidiselt maakohtule leiab, et esimese (noorema) koera hilisemaks veelkordseks tulistamiseks oli süüdistataval vajadus, et lõpetada haavata saanud looma piinad. Noorema koera (omanik A. L. ) lahanguprotokolli (tl 15) kohaselt esines koera paremal küljel, abaluu serva piirkonnas läbiv vigastus ja vasakul küljel rindmikupiirkonnas analoogse läbimõõduga läbiv vigastus ning patoanatoomilise diagnoosina verejooks rinnaõõnde aordivigastuse tagajärjel. Ringkonnakohus ei nõustu seega maakohtu järeldusega selles, et esimese kolme lasuga, mis süüdistatav koerte suunas tegi, ei vigastatud oluliselt nooremat koera ja looma ei vajanud halastuslasku. Taoline järeldus pole noorema koera osas eelnimetatud isikulistest tõenditest ja lahanguprotokolli vigastuste iseloomust tulenev. Ringkonnakohus leiab, et noorema koera tapmise puhul esinesid loomakaitseseaduses ja karistusseadustikus märgitud looma tapmist õigustavad ja süüdistatava tegevust õigusvastasust välistavad asjaolud ning sellest tulenevalt ei esine süüdistava käitumises väärteo tunnuseid. LoKS § 10 lg 1 sätestab looma lubatud hukkamise juhud, muuhulgas ka abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine ja looma hukkamine enesekaitseks. Küll nõustub aga ringkonnakohus maakohtu hinnanguga süüdistatava tegevusele vanema koera tulistamises teise lasuseeria ja koerale mootorsaaniga järgisõitmise osas ning seega puudusid vanema koera veelkordse tulistamise (millise lasuga loom tapeti) tegu õigustavad ja süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et teise (so vanema) koera suhtes pani süüdistatav toime looma suhtes lubamatu teo LoKS § 4 mõttes. Nähes koeral vereeritust, ei veendunud M. Matikainen koeral esineva vigastuse raskusastmes ega kaalunud võimalust koera ellujäämisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ka selles, et tõenditest tulenevalt polnud vanemal koeral pärast esimest lasuseeriat eluohtlikke silmnähtavaid lasuvigastusi (peale käpavigastuse). 8 Maakohus on siin õigesti järeldanud, et süüdistatava ütlused selles osas on ennastõigustavad. Olles haavatud koerast küllaldaselt kaugel, puudus süüdistataval hädavajadus koera veelkordseks tulistamiseks. Võib möönda, et olles äsja viibinud hädaseisundis, millest tekkis emotsionaalne pinge, ei suutnud süüdistatav toimunut ja järgnevat olukorda lõpuni adekvaatselt hinnata. Sellest tulenevalt jäi kaalumata ka võimalus pärast teise lasuseeria algust ja tõsisemalt haavatud noorema koera surmamist teopaigast lahkuda või suuremale koerale abi kutsuda. Maakohtu otsuses uuritud tõenditest tulenevalt ei kohaldu nimetatud käitumissituatsioonis ja süüdistatava tegevuses vanema (H. M. kuuluva) koera osas võimalik looma lubatud hukkamine LoKS § 10 mõttes, so LoKS § 10 lg 1 p 4 (abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine) LoKS § 10 lg 1 p 11 (looma hukkamine enesekaitseks). Tulistades teise lasuseeria ajal vanemat koera pani M. Matikainen toime looma suhtes lubamatu teo LoKS § 4 mõttes. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et vanema koera tapmise puhul puudusid loomakaitseseaduses ja karistusseadustikus märgitud looma tapmist õigustavad ja süüdistatava tegevust õigusvastasust välistavad asjaolud ning sellest tulenevalt ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selles M. Matikaineni tegevuses esinevad väärteo (looma suhtes lubamatu teo toimepanemine) tunnused, kuid mitte LoKS § 66-2 lg 2 järgi nagu on leidnud ekslikult maakohus, vaid LoKS § 662 lg 1 tunnustel. Selles osas tuleb materjal saata tema vastutuse küsimuse otsustamiseks kohtuotsuse jõustumisel Keskkonnainspektsioonile. Kaitsja apellatsioonis taotleti uue otsuse tegemist, millega jätta välja osa, mille kohaselt on M. Matikainen 22.02.2009 toime pannud loomade suhtes lubamatu teo. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioonis märgitu vääris eeltoodud järeldustest tulenevalt osaliselt tähelepanu, mistõttu maakohtu otsuse põhiosas esitatud motiive muudeti noorema koera tulistamise osas. Samas see asjaolu ei too kaasa õigeksmõistva otsuse resolutiivosa tühistamist. Kaitsja apellatsioonis ei nõustuta maakohtu otsuse järeldusega, et süüdistatava poolt koerte tulistamine on maakohtu hinnangul käsitletav lubamatu teona LoKS § 4 tähenduses. Uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leidis ringkonnakohus eespool, et usaldusväärselt tõendamist on leidnud süüdistatava poolt vanema koera suhtes lubamatu teo toimepanek. Esimese koera (so noorem, A. L. le kuuluv) puhul on tõendatud, et ta oli haavatud ja põhjendatud oli süüdistatava poolt tema veelkordne tulistamine, et lõpetada tema piinad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et esimesest kolmest lasust kumbki koer koheselt surmavat vigastust ei saanud (so maha ei jäänud) ja surmavad vigastused tekitati järgnevatest laskudest, pärast seda kui süüdistatav oli pärast esimest lasuseeriat püssi uuesti laadinud. Kuid samas pole maakohus välistanud, et koerad esimese lasuseeria ajal üldse pihta ei saanud. Sellest tulenevalt on ekslik kaitsja apellatsioonis märgitu nagu oleks maakohus lugenud tõendatuks, et esimesest kolmest lasust kumbki koer üldse vigastust ei saanud ja vigastused saadi järgnevatest laskudest. Tõendamist on leidnud, et koerad jooksid algselt mootorsaani suunas, kuid milline oli täpne koerte ja tulistajast süüdistatava kehaasend kõikide laskude hetkel polegi võimalik usaldusväärselt detailselt tuvastada. Teised kriminaalasjas ülekuulatud isikud (peale süüdistatava ja tunnistaja H. K.) pole teadnud kirjeldada noorema koera tulistamise asjaolusid ja asendit süüdistatava suhtes laskmise ajal. Vanema koera (omanik H. M. ) lahanguprotokolli (tl 14) kohaselt esines koera külgedel roidepiirkonnas läbiv vigastus ja tuvastati ka maksakude läbiv vigastus ning patoanatoomilise diagnoosina verejooks kõhuõõnde maksavigastuse tagajärjel. 9 Olukorras, kus süüdistatav nägi, et vanemal koeral oli vererada taga (esimesest lasuseeriast tingitud käpavigastus) leidis maakohus põhjendatult, et sellises olukorras koera tulistamine ja surmavalt vigastamine oli lubamatu tegu ja sellele ei olnud õigustust. Samas ei nõustu ringkonnakohus kohtu eespool esitatud käsitlusest tulenevalt kaitsja kategoorilise seisukohaga, et süüdistatav põhjustas kõik koertele põhjustatud surmavad vigastused koerte ründe käigus kuivati taga ja eelduslikult peale püssi laskmist ja surmavalt vigastatud koerale järgi sõites ükski lask koera ei tabanud. Kaitseversioonina leitakse seega, et kõik lasud mis koeri tabavad, toimuvad esimese kolme lasu seerias, mille maakohus on lugenud hädaseisundis toimepanduks. Selle väite lükkavad ümber kannatanu H. M. ütlused, kes nägi koera jooksmas ja siis ka saani koera järel sõitmas, kuulis laske ja nägi koera kukkumist. Sarnaseid ütlusi H. M. koera osas on kinnitanud kannatanu A. L. . Tunnistaja E. K. on ütlustes kirjeldanud, et süüdistatav tulistas mitu korda ja laadis vahepeal püssi. Esimene koer jäi kohe maha, teine jooksis ära, nad sõitsid saaniga teisele koerale järgi, sel koeral oli vererada järel. Teist koera oli süüdistatav tunnistaja E. K. ütluste kohaselt tulistanud, sest, et koer oli haavatud ja nii looma ei jäeta. Ringkonnakohus märgib veel järgmist. Saades aru, et loomad on väljunud maa-alalt, kus nad varasemalt üldreeglina paiknesid, helistas noorema koera omanik A. L. vanema koera omanikule H. M. ja palus minna koertele järele. Kannatanute ütlustest nähtub, et neile oli samuti üllatuseks kuidas koerad sedavõrd kaugele oma tavalisest elukeskkonnast lahkusid. Koerad lahkusid majade juurest kaugemale, seega ei püsinud omanike soovitud areaalis. Järelevalveta ja hulkuvad koerad kujutavad endast ohtu ühiskonnaliikmetele (sealhulgas vähemkaitstud inimgruppidele nagu lapsed ja vanurid). Järelevalveta koerte ootamatud ründed kodanikele on tõstnud ühiskonnas ka sellekohast ohutaju ja kõrgendatud ettevaatlikkust. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jätta vandeadvokaat Küllike Nammi poolt Mirek Matikainenile osutatud õigusabikulud summas 767 eurot riigi kanda, kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 3 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Ago Kutsar 10 Maarika Kuusk