1-05-259\25

1-05-259 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-259 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Peeter Kangro süüdistus KarS § 114 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 31. juuli 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Peeter Kangro kaitsja Toomas Alp Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Peeter Kangro elukoht: XXX, isikukood: 36805252778, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral Kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 31. juuli 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 21. novembrist 2006. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 11. detsembrist 2006. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 12. detsembrist 2006. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 31. juuli 2006 otsusega mõisteti Peeter Kangro süüdi ja karistati KarS § 113 järgi 8-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tallinna Linnakohtu 13. detsembri 2004 otsusega mõistetud karistuse 5 aastat vangistust ärakandmata osa 4 aastat 5 kuud 13 päeva vangistust ning mõisteti liitkaristuseks kahe kohtuotsuse järgi 12 aastat 5 kuud 13 päeva vangistust. Maakohus arutas P. Kangrole KarS § 114 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 08.-10.01.2005 XXX oma elukoha köögis, ühise joomingu käigus, isiklikest ajenditest tekkinud tüli käigus, pani toime T. L. mõrva piinaval viisil, mis seisnes kannatanu surnuks peksmises tugevajõuliste rohkearvuliste löökide tagajärjel, millised olid suunatud elutähtsatesse organitesse, eesmärgiga tekitada kannatanule nähtavaid kehavigastusi, ja kannatanu peksus pikema aja vältel – lõi tahtlikult sama maja elanikku T. L. korduvalt vähemalt 4-5 korda tugevajõuliste rusikalöökidega pea ja näo piirkonda, mille tagajärjel T. L. kukkus köögis laua ja tooli vahele maha, paiskudes seina ning teda ümbritsevate mööbliesemete vastu, peale mida viskas ta kannatanut tugevajõuliselt ja vähemalt kahel korral köögist esikusse, kus kannatanu paiskus vastu ümbritsevaid esemeid ning kukkus maha, seejärel haaras laualt tühja viinapudeli, millega tahtis T. L. lüüa, kuid millist tegevust takistas tunnistaja T. H. , seejärel kui T. L. oli verisena ja paistes näoga talutatud tuppa, haaras P. Kangro köögist suure lauanoa ja karjus, et „varas minu majas ei ela, lähen tapan ta ära“ ning tahtis minna T. L. tuppa, millist tegevust takistasid aga süüdistatava lapsed K. ja G. K., peale mida mõne aja möödudes sisenes T. L. tuppa, lõi korduvalt tugevajõuliselt voodis olevat T. L. kõvade tömpide esemetega, tekitades talle eluohtlikud vigastused kuni kannatanu südame tegevuse seiskumiseni, ning seejärel tõstis jõuga T. L. voodist püsti, hoides teda kinni, lõi korduvalt tugevajõuliselt rusikate, kängitsetud jala ning elumajas olevate esemetega T. L. ning seejärel lohistas T. L. läbi toa ja köögi esikusse, kus lõi teda rusikaga ja elumajas leiduvate esemetega, peale mida viskas ta T. L. esikust õue, visates kannatanu alla 5astmeliselt majja sisenemistrepilt, millise tegevusega põhjustas kannatanule suurt ja kauakestvat valutunnet ning eluohtlikud vigastused – aju kolju tömbi trauma aju- ja näokoljude luude murdude, peaajupõrutuse koos peapiirkonna põrutushaavade, verevalumite ja nahamarrastustega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, roiete murrud, verevalum paremas kopsus, nahaalused verevalumid jäsemetel ja hulgalised nahamarrastused jäsemetel, kehatüvel ja kaelal, milliste vigastuste tagajärjel kannatanu suri. P. Kangro ennast süüdi ei tunnistanud. P. Kangro kinnitusel lõi ta T. L. kahel korral, selle eest, et ta raha varastas. Kohus ei pidanud põhjendatuks kvalifitseerida P. Kangro käitumist KarS § 114 p 1 järgi mõrvana, s.o tapmisena piinaval viisil, ning kvalifitseeris sama teokirjelduse alusel süüdistuse 2 ümber KarS § 113 järgi, jättes süüdistusest välja lauseosa „…kuni kannatanu südame tegevuse seiskumiseni…“. Kohus luges uuritud tõenditega tõendatuks, et T. L. le tekkinud vigastustega kaasnes rohke verejooks, haavadest pärinev lahtine veri jättis erineva verepildi ruumidesse ja pindadele. Sündmuskoha vaatlusprotokollidest, videosalvestusest ja CD-plaatidele salvestatust ei nähtu verejälgi ega verekahtlasi määrdumisi XXX juures õues, verejälgede nägemist õues eitavad tunnistajad G. K. , K. K. ja V. P. . Tunnistajad T. A. ja T. H. kasutavad sõna “viskas”, andes ütlusi selle kohta, kuidas P. Kangro saatis T. L. korduvalt esikusse. Sama sõna kasutab K. K. . Sõna “viskama” tähendab suurt hoogu andes eemale saatmist. Kohus luges P. Kangro tegevuse kirjeldusena õigeteks sündmust näinud tunnistajate ütlused ja sellest tulenevalt ka kaasneva tagajärje – et hooga visatuna T. L. paiskus vastu esikus olevaid esemeid. Et P. Kangro käitumine oli “viskamine” on seda tõepärasem olukorras, kus ta oli ärritunud, vihane ja tema sooviks oli T. L. majast välja ajada. Et P. Kangro lõi T. L. köögis rusikaga korduvalt, kinnitab ka trassoloogiaekspertiisi aktis (tl 299-313 III

1. kd)kajastatu. Uurimuslikus osas fikseerivad eksperdid, et „verepilt ei teki esimesest löögist ja samuti ei teki löökidest keha piirkondadesse, mis on kaetud riideesemetega“. Seega räägivad verejäljed sellest, et lööke on olnud rohkem kui üks ja löökidest pihta saanud T. L. on olnud madalamal kui löögivahend (P. Kangro käsi). Et verd jooksvate vigastustega T. L. asus ja liikus tuulekojas (esikus) erinevates kohtades ja asendites, tõendab ka trassoloogiaekspertide arvamus. T. A. , V. P. e, T. H. ja Peeter Kangro ütlused tõendavad, et osa aju-kolju kinnisest tömp traumast sai T. L. 8. jaanuari ennelõunasel ajal P. Kangro tegevusest – rusikalöökidest näkku ja paiskumisest vastu esikus olevaid esemeid. Võrreldes tunnistajate ütlusi ja fotodel nähtuvat kohtuarstliku ekspertiisi aktis kirjeldatud vigastustega, on sellisteks vigastusteks näiteks näokoljuluude murrud (ninaluude murd, ülalõualuu murd), peapiirkonna põrutushaavad, mõlema silma sidekestaalused verevalumid, limaskestaalused verevalumid suuõõnes. Kohtuarstide-ekspertide arvamuse kohaselt on kõik T. L. peapiirkonnas sedastatud vigastused elupuhused ja tekitatud lühikese ajavahemiku jooksul üksteise järel, nende tekitamise järjekord ega ajavahemik erinevate vigastuste tekitamise vahel ei ole lahangul võetud histoloogilise uuringu materjali põhjal kohtuarstlike meetoditega kindlakstehtavad. Kohtuarstekspert andis arvamuse, et surm võis saabuda orienteeruvalt mitte vähem kui 2 ööpäeva enne lahangut. Lahang on toimunud 11. jaanuaril 2005 kell 11.00. Seega pidi surm olema saabunud enne kella 11 9. jaanuaril 2005. Kohtuarstide-ekspertide arvamus tõendab, et T. L. surm ei saabunud momentselt eluohtlike vigastuste saamisel, mõned tunnid pärast eluohtlike vigastuste tekkimist ta elas, viimasest alkoholi tarvitamisest surma saabumiseni möödunud ajavahemik on mõõdetav umbes 3-4 tunniga. Kohtuarst-ekspert andis arvamuse, et T. L. kehal ei ole allajahtumise tunnuseid. Sellest järeldub, et eluohtlike vigastuste saamise ja surma saabumise vahele jääval ajal asus T. L. kohas, kus välitingimused ja temperatuur ei saanud mõjutada keha enne surma alla jahtuma. Kohtul ei ole põhjust mitte arvestada kohtuarstide-ekspertide arvamusega eluohtlike vigastuste saamise aja ja asjaolude ja surma saabumise aja kohta. Kohtu leidis, et ekspertide kasutatud väljend „üksteise järel“ on määratud tähistama asjaolu, et kõik vigastused ei ole tekitatud ühemomentselt, ühe tahteaktiga. Sellega on kooskõlas tunnistajate ütlused – mida ei eita ka P. Kangro – mis tõendavad, et esimesed vigastused T. L. le tekkisid P. Kangro rusikalöökidest näkku, sellele järgnes paiskamine vastu esikus olevaid esemeid. 3 Uuritud tõendid tõendavad, et T. L. talutati 8. jaanuari lõuna paiku oma tuppa ja ta oli voodis pikali ajal kui T. A. toas käis. Sellele järgneval ajal lahkusid XXX T. A. koos talle järele tulnud M. L. , lahkus V. P. . Majja jäid P. Kangro, T. H. , G. K. , K. K. ja T. L. . Taastamaks 8. jaanuari olustikku, on vajalik kasutada G. K. (sündmuse ajal XX-aastane) ja K. K. (sündmuse ajal XX-aastane) ütlusi. Tunnistajatele selgitati nende õigust mitte anda ütlusi, kuna süüdistatav on nende isa. G. K. ja K. K. ütlused kinnitavad 8. jaanuari ennelõunal XXX köögis toimunut tunnistajate T. A. , T. H. ja ka P. Kangro poolt kirjeldatud viisil. Ütlustes sisaldub üks faktiline erinevus – erinevus P. Kangro poolt tehtud löökide arvus. Kohus luges tõendatuks, et P. Kangro poolt antud rusikalööke oli rohkem kui kaks, võttes aluseks alkoholi mitte tarvitanud tunnistajate G. ja K. K. ütlused ning nendega kooskõlas olevad T. H. ütlused. Kohus, kõrvutades G. K. , K. K. , T. H. ja P. Kangro ütlusi perioodi kohta 8. jaanuaril, mis algas T. A. lahkumisest, leidis, et ütlustes ei sisaldu üksteist välistavaid kirjeldusi ega seletusi. Kohus luges tõendatuks, et pärast T. A. lahkumist lõuna paiku jätkasid P. Kangro ja T. H. köögis alkoholitarvitamist, T. H. jäi magama. P. Kangro nägi vannitoas verejälgi, läks T. tuppa, karjus tema peale, lõi. Seejärel oli P. Kangro mõne aja oma toas, kuid tuli sealt välja põhjendusega, et ei saa vargaga ühe katuse all olla. P. Kangro minekut T. tuppa takistasid lapsed, kuna nad mõistsid, et nüüd järgneb peksmine. Siis nutsid kõik kolm. P. Kangro väitis, et ta elul pole nagunii mõtet, võttis noa, et tapab ta ära. K. K. palumise peale, et visaku ta vaid välja, kuid ärgu tapku, pani P. Kangro noa ära ja läks T. tuppa, kus toimus löömine. Seejärel lohistas P. Kangro T. L. toast välja läbi köögi esikusse, avas välisukse. Järgmisel hetkel oli T. L. nähtav elutoa aknast õues liivahunnikul. P. Kangro istus köögilaua taha ja läks veidi aja pärast magama. Sündmuste kulg selliselt on tõendatud tunnistajate G. ja K. K. ütlustega ja nende ütlustega kokkulangevate P. Kangro ütlustega. Et T. L. on löödud tema enda toas ja rohkem kui üks kord, tõendab ka trassoloogiaekspertide arvamus tl 303-304 III kd, milles eksperdid vastavad kohtu küsimusele tl 66 I kd oleval fotol kujutatud verejälgede kohta, et verepritsmetest nähtub, et ohvrit on selles kohas vähemalt ühel korral löödud, kas rusika või esemega. Kannatanu on olnud selles kohas kas püstises või kummargil asendis. Et T. L. le on vigastusi tekitatud – löödud – ka tema toas voodis olemise ajal, kinnitab trassoloogiaekspertide arvamus tl 308-309 III kd vastuseks küsimusele nr 4.2 kehavigastuste tekitamise kohtade kohta. Kohus määras trassoloogiaekspertiisi prokuröri taotluse alusel esmaekspertiisina, määrates ekspertideks Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse eksperdid. Kohus ei kasutanud koostatud tehnilist uuringut ega sellele lisatud fotosid tõenditena, kuna selle koostajad ei ole pidanud võimalikuks kogutud andmete põhjal ekspertidena arvamust anda. Prokuröri ja kaitsja taotlusel määras kohus trassoloogia kordusekspertiisi ja ekspertideks Põhja Politseiprefektuuri kriminalistikatalituse eksperdid A. L. ja M. T. Tegemist on pikaajalise staaži ja nõutava haridusega eriteadmistega isikutega. Kohus jättis tuginemata ekspertide väljendatule „… ja seda kuni kannatanu südame tegevuse seiskumiseni“, kuna südametegevuse seiskumine on kohtuarstide eriteadmiste valdkonda kuuluv asjaolu. Kohtuarstid ei ole andnud taolist hinnangut. Sündmuskohal tehtud fotodelt, videosalvestuselt ja CD-lt nähtub T. L. kasutuses olnud toas hulgaliselt rohke vere jälgi, seejuures on rohke vere valgumisele iseloomulikke jälgi lisaks voodis olevatele padjale ja riideesemetele ka põrandal ja tugitoolis olevatel esemetel. Seejuures vähemalt tugitoolis oleva teki puhul – millele on verejäljed tekkinud loiguna (tl 64 I
2. kd)– on tegemist esemega, mis on olnud vigastatud kehaosa, s.o verejooksu allika vahetus läheduses, näiteks selle all. Seega see tekk oma asendi ja asukoha poolest ei saanud olla 4 tugitooli seljatoel ajal, kui sellele valgus veri. Sellised fotodelt nähtuvatest asjaoludest tulenevad järeldused on kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisi aktis esitatud arvamusega: „Arvestades väliste vigastuste puudumist sisserõhutusmurdude kohal on võimalik, et pea ja vigastuse tekitanud eseme vahel võis olla jõu rakendamise kohal pehmendav ese (näiteks tekk, müts või mõni muu analoogne ese).“ Seega on olemas objektiivsed tõendid (sündmuskoha fotod, kohtuarstide-ekspertide ja trassoloogiaekspertide arvamused), et pärast vigastuste saamist köögis löödi T. L. tema enda toas korduvalt rusika, kängitsetud jala või esemega. 8. jaanuaril pärast T. A. lahkumist jäid XXX viis inimest: T. L. , P. Kangro, XX-aastane G. K. , XX-aastane K. K. ja T. H. . Hinnates, kes neist isikutest said tekitada T. L. le vigastusi tema toas, välistas kohus T. L. , G. K. ja K. K. . Kohtuliku uurimise käigus ei ole selgunud ka asjaolusid, mis annaks alust heita T. H. le ette, et ta T. L. mistahes ajal või kohas löönuks. Kõigi sündmuskohal viibinute ütlused tõendavad, et P. Kangro sattus raevu, leides T. L. taskust raha. Kõik ütlused tõendavad ühetaoliselt ka, kuidas P. Kangro T. L. selle eest lõi, kuidas ta andis T. L. le kolm minutit aega, et too oma asjad võtaks ja majast kaoks, kuidas ta sõnades kuulutas, et varas tema majas ei ela ja tema vargaga ühe katuse all ei ela, kuidas tahtis T. pudeliga maha lüüa. P. Kangro kuulutas sõnades, et „tapab ta ära“ ja kinnitas oma kavatsust teoga, haarates suure noa ja liikudes T. L. toa poole. Selline olustik valitses XXX 8. jaanuari varahommikust kuni pealelõunani, s.o T. väljaviskamiseni. Lapsed G. K. ja K. K. kartsid isa. Siit tuleneb, et P. Kangro mitme tunni vältel sõnades kuulutas ja kaasnevates tegudes kinnitas vägivallasoovi T. L. suhtes. Tal oli motiiv ja tahe vägivallaks T. L. suhtes. Kohtuliku uurimise kestel ei ole ilmnenud ühegi teise isiku olemasolu läheduses ega mujal, kellel olnuks vaenulik suhe T. L. sse või kellel olnuks põhjust T. L. lüüa või tahta temalt elu võtta. Neil asjaoludel puudub põhjus teha oletusi, et T. L. tema toas löömas käis seni tuvastamata isik. Vastupidi, uuritud tõendid välistavad sellise võimaluse. Et T. L. l oli peaajupõrutus või agonaalne seisund, st eluohtlikud vigastused tekitatud juba elumajas, kinnitab kohtuarstide-ekspertide arvamus, et T. L. roojamine elumajas võib olla põhjustatud peaajupõrutusest või agonaalsest seisundist. Kaudse tõendina kinnitab peksmist ka T. L. toas tunnistaja M. K. , kes kirjeldas oma laste emotsioone ja seda, mida lapsed kõigepealt asja kohta tahtsid rääkida: „…kahel korral peksti, esimese järel saadeti T. magama ja siis mindi uuesti kallale talle.“ Kohus luges tõendatuks, et T. L. tema toas lõi (rusikaga, esemega) P. Kangro. Sellise järeldusega on kooskõlas ka G. K. ja K. K. ütlused. P. Kangro eitab T. L. löömist tema toas. Samas on P. Kangro seletanud, et ei mäleta toimunud sündmusi viha ja joodud alkoholi tõttu. Kohus leidis, et P. Kangro teab toimunud sündmusi ja tegevusi fragmentaarselt ning ütlusi andes kirjeldab neid valikuliselt. Tunnistaja O. K. ütlused tõendavad, et P. Kangro 10. jaanuari 2005 hommikupoolikul teadis, milline nähtav vigastus on T. L. näos ja kuidas see on saadud. Seega esitas P. Kangro juba enne väidetavat laiba leidmist tunnistajale tegelikkusele vastava kirjelduse ja teadis surmast. Tunnistaja M. K. ütlustest nähtub, et P. Kangro helistas talle ja teatas, et on tapnud inimese. P. Kangro avaldused, et kui ta kuulis K. K. lt, et T. istus pärast liivahunnikus, siis tal langes kivi südamelt, et tema ei ole inimest tapnud, kinnitavad, et sündmuse järgselt pidas ta võimalikuks ja sai aru, et tema tegevuse tagajärjel on T. L. surnud. Kuna ta ei taha, et see nii oleks, on P. Kangro hakanud otsima märke selle kohta, et T. L. surma on põhjustanud kellegi teise tegevus ja see on kujundanud tema valikut ütluste andmisel. T. L. õue toimetamisele järgselt istusid lapsed mõnda aega elutoas, käisid õues tualetis ja sel ajal oli hämar, koristasid, tegid süüa, sellele järgnes aeg, mil otsiti autot ärasõitmiseks, ära 5 sõideti peale kella 8 õhtul. Arvestades sellist tegevuste kronoloogiat, tuleb lugeda, et T. L. sattus majast õue, st välitingimustesse ajal, mida nimetatakse pärastlõunaks. Et T. L. surm saabus 8. jaanuari 2005 pärastlõunal kas tema oma toas või napi aja möödumisel tema õuetoimetamisest, on kooskõlas kohtuarstide-ekspertide arvamuses väljendatuga, et kõik vigastused on tekitatud lühikese ajavahemiku jooksul üksteise järel, keha allajahtumisele viitavaid tunnuseid ei ole sedastatud ja surm võis saabuda orienteeruvalt mitte vähem kui 2 ööpäeva enne kohtuarstlikku lahangut (mis toimus 11.01.2005 kell 11.00), ja eespool tõendatuks loetud asjaoluga, et peksmine algas 8. jaanuari hommikul. Seega on P. Kangro tegevus – T. L. peksmine hommikul köögis ja lõuna paiku tema toas – otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega – T. L. surmaga. Kohus luges P. Kangro versiooni – et T. L. lahkus omil jalgel ja ise liikudes majast ja kusagil eemal sattus kindlaks tegemata isiku või liiklusõnnetuse ohvriks – välistatud olevaks tulenevalt T. L. seisundist, millesse too sattus juba esimeste rusikalöökide tagajärjel: silmad kinni paistetanud, ei näinud iseseisvalt liikuda. Kohtuarstid-eksperdid annavad arvamuse, et koheselt pärast aju-kolju vigastuste tekitamist tekkisid teadvusehäired kuni koomani, mis takistasid aktiivset sihipärast liikumist; on vähetõenäoline, et peale aju-kolju vigastuste tekitamist oli kannatanu võimeline iseseisvalt liikuma. Tunnistajad kirjeldavad T. L. nägu kohe pärast lööke näkku välja nägevat sellise, mille puhul ei ole tõenäoline, et temaga kokku puutunud inimesed seda ei märganud ja kohtueelse uurimise käigus see ei avaldunud. Liiklusõnnetuse ohvriks sattumise versiooni ei kinnita ka kohtuarstide arvamused. Kohtuliku uurimise käigus ei ole antud ühtki ütlust, mis tõendaks, et T. L. ise liivahunnikust ära liikus. On olemas üksainus tõend selle kohta, et T. L. pärast väljaviskamist oli liivahunnikus – K. K. ütlus. Selle kohta, mil viisil ja kuhu T. L. liivahunnikust sai, puuduvad igasugused tõendid. Kohus oli seisukohal, et menetluses ei ole antud ütlusi, mida tuleks lugeda valeütlusteks või milles sisalduvat teavet on ütluste andja teadlikult moonutanud. Samas tuleb ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada asjaoludega, mis mõjutasid ütluste andja tajumisvõimet või tajutu talletamisvõimet. Sellisteks asjaoludeks on ärajoodud alkoholi suur kogus ja alkoholi tarvitamise kauakestvus P. Kangro puhul. Ärajoodud alkoholi suur kogus mõjutas ka T. H. tajumisvõimet – ta kas magas või mõnest perioodist „lihtsalt ei tea midagi“. Laste G. ja K. K. võimet tajuda toimuvat mõjutas nende soov mitte tajuda – mitte näha, mitte teada, mis toimub. Seetõttu tajusid nad osa toimuvast vaid kuulmismeele kaudu. On teada, et lapsed ei soovinud näha ega teada, teadlikult hoidusid vaatamast, nägemast. Laste tajumisvõimet, võimet tajutut talletada ja mälu käepärasust selle esitamisel mõjutas ka hirm, milles nad toimunu kestel olid. Laste hirmu ja õudust kirjeldas M. K. , K. K. : „mina istusin ja närvitsesin“. Eriti ilmekalt väljendub G. ja K. K. soov mitte tajuda nende ajahetkede kirjelduses, mil P. Kangro läks T. tuppa, et teda sealt välja tuua. Kohus leidis, et G. ja K. K. on andnud ütlusi nende poolt tajutu kohta oma suutlikkuse piirides. Öeldu on usaldusväärne ja mõnede erinevuste puhul teiste ütlustega tugines kohus G. ja K. ütlustele. P. Kangro ütlused mitmete detailide kirjeldusel erinevad tunnistajate ütlustest. Erinevuste puhul arvestas kohus tunnistajate ütluste kui usaldusväärsematega. P. Kangro poolt toime pandu subjektiivseks tunnuseks on otsene tahtlus. P. Kangro väljendas oma tahtlust sõnadega ja teos, et lisaks rusikalöökidele valis ka eseme – näiteks pudeli laualt oma tahte realiseerimiseks. See tahteakt katkestati T. H. poolt. Et varas ei tohi tema majas elada ja peab tapetud saama, väljendas P. Kangro korduvalt sõnades, selle tahte kinnituseks võttis eesmärgi realiseerimiseks sobiva vahendi – suure noa. P. Kangro suunas rusikalöögid T. L. le näkku ja pähe (kohtuistungil ütles, et tahtis lüüa silmad siniseks). See tähendab soovi 6 tekitada elutähtsatesse piirkondadesse nähtavaid vigastusi. Vaatamata sellele, et nähtavad vigastused ja tugev verejooks tekkisid kohe, ei lõpetanud P. Kangro lööke, andis neid tugevalt ja korduvalt veel ning laskis T. L. paiskuda vastu esemeid. Vaatamata sellele, et T. L. oli kõigile arusaadavalt raskelt vigastatud, liikumisvõimetu, tegi P. Kangro veel lööke sellises seisundis inimese pihta. Asjaolu, et P. Kangro tahe oli surma saavutamine, tõendab fakt, et pärast T. L. viimist eluohtlikku seisundisse, haaras P. Kangro noa järele, mille kasutamine oleks teadaolevalt tagajärjeni viinud. T. L. peksmise ajendiks P. Kangrole oli kujutlus sellest, et T. L. varastas T. H. rahakotist 100 krooni. Uuritava süüteo tõendamisesemeks ei ole vastus küsimusele, kas T. L. varastas T. H. lt 100 krooni. T. H. ei ole tõstatanud küsimust temal raha kadumisest. Teema T. H. raha kadumisest on tõstatatud omaalgatuslikult P. Kangro poolt, P. Kangro initsieeris raha otsimisega seonduva (läbiotsimise) ja hoidis seda teemat üleval. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastustust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Vastutust raskendavad asjaolud on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus sõltuvuses ja süüteo toimepanemine abitus seisundis isiku suhtes: juba esimeste löökidega oli P. Kangro viinud T. L. abitusse seisundisse ja sai sellest ise aru. P. Kangro on varem korduvalt karistatud kuritegude eest, mille ta on toime pannud vägivalda kasutades. Nende, KrK § 195 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest on teda karistatud tingimuslikult. Tingimuslikult mõistetud karistused ei ole mõjutanud teda hoiduma uuesti vägivalda kasutamast. Käesolev tegu on toime pandud katseajal. P. Kangro ei ole kohtumenetluse jooksul väljendanud kordagi kahjutunnet toimunu pärast. P. Kangro on pannud oma lapsed olukorda, kus nad on olnud sunnitud olema šokeeriva teo tunnistajateks ja saanud kaasa mälupildi, mis ei jäta mõju avaldamata nende psüühikale. Samas P. Kangro ei ole väljendanud ja tema hoiakust ei nähtu, et ta tunneks vastutust selle eest. Kõiki KarS § 56 lg 1 asjaolusid arvestades mõistis kohus P. Kangrole karistuse sanktsiooni keskmise lähedal. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu P. Kangro kaitsja palub: 1. määrata P. Kangro vaimse seisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriaekspertiis; 2. tühistada maakohtu otsus P. Kangro süüdimõistmises ja karistamises KarS § 113 järgi ning teha uus otsus, millega kvalifitseerida tema poolt toimepandu ümber KarS § 121 järgi ja mõista kergem karistus. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus tuginenud Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna kriminalistikatalituse ekspertiisiaktile, millega on politseitöötajad, kes samaaegselt esinevad ka ekspertidena, asunud meelevaldselt lahendama oma pädevuse piire ületavaid ekspertülesandeid. Eeltoodu väljendub trassoloogide arvamuses, et eluohtlikud vigastused on tekitatud kannatanule voodis ja seda kuni kannatanu südame tegevuse seiskumiseni. Asjaolu, kas ja mil määral oli kannatanu temale kehavigastuste tekitamise järgselt võimeline iseseisvalt liikuma, millistesse kehavigastuste liiki antud vigastused kuuluvad, kuulub kindlakstegemisele kohtuarstliku ekspertiisi käigus. Samuti on eeltoodud väited sisuliselt õiguslik hinnang, kuna ekspertide poolt pole antud eriteadmistele tuginevat arvamust, vaid eksperdid on asunud tõendamisesemesse kuuluvaid asjaolusid ise kindlaks 7 tegema. Kohus on ekspertarvamust kasutanud otsuse motiveerimisel selektiivselt, jättes tähelepanuta, et KrMS § 107 nõuetele akt ei vasta, kuna ei sisalda seaduse nõuetele vastaval kujul uuringuid ja lõpposa. Uurimuse sissejuhatus on teadusliku kirjutise ümberjutustus, millel pole midagi ühist käesoleva kaasusega. Kohus on meelevaldselt tõlgendanud P. Kangro laste ütlusi, jõudes järelduseni, et G. ja K. K. võimet tajuda toimuvat mõjutas nende soov mitte tajuda. Tõenditest tulenevalt polnud lastel põhjust P. Kangro ees hirmu tunda, vastupidi, nad takistasid isa vägivaldset käitumist ja isa kuuletus neile. M. K. ütlustesse tuleb suhtuda reservatsiooniga juba ainuüksi seetõttu, et pooltevahelisi suhteid lahkumineku järgselt ei saa pidada headeks. Kuna rakukeemiline uuring ei võimalda tagantjärele kindlaks teha eluohtlike ja mitteeluohtlike vigastuste tekitamise ajalist järjestust, eksisteerib kõrvaldamata kahtlus, et T. L. kallal võis füüsilist vägivalda tarvitada keegi teine isik. Ka histoloogilise uuringu puhul on termin „lühike ajavahemik“ kasutusel nii 12 tunni kui 2 päeva kohta sõltuvalt sellest, millal histoloogiat on võetud. Eksperdi arvamuse kohaselt on tõenäoline, et surm saabus mitte vähem kui 4 - 6 tundi, kuid mitte rohkem kui 18 tundi pärast aju-kolju trauma saamist. Kohtu väide, et on olemas objektiivsed tõendid, et pärast vigastuste saamist köögis löödi T. L. tema enda toas korduvalt rusika, kängitsetud jala või esemega, püstitab üksnes oletuse, et lööjaks võis olla P. Kangro ja tekitab kahtluse, milline tuleb hinnata P. Kangro kasuks. Ainuke objektiive tõend toas löömise toimumise kohta on K. K. ütlus ühe löögi kohta, mis kõlas nagu oleks löödud vastu lauda või kappi, aga mitte vastu inimest. Ülejäänu on ebapädeval nn trassoloogia ekspertiisiaktil põhinev spekulatsioon, kuna sündmuskoha olustikku oli enne sündmuskoha vaatlust muudetud, mistõttu ei ole võimalik verejälgede kaudu kehavigastuse tekkimise kohti tuvastada. Nimetatud asjaolu tõendab Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 20.02.2006 kiri. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveeriv ja resolutiivosa on vastuolus. Teole õiguslikku hinnangut andes leiab kohus, et P. Kangro käitumine kuulub kvalifitseerimisele KarS 113 järgi. P. Kangro väljendas tapmise suhtes otsest tahtlust kohtu väitel nii sõnadega kuulutades kui teos, st lisaks rusikalöökidele valis ka eseme – näiteks pudeli laualt oma tahte realiseerimiseks. See tahteakt katkestati T. H. poolt. Kohus on asunud ka seisukohale, et vaatamata sellele, et T. L. oli kõigile arusaadavalt raskelt vigastatud, ei lõpetanud P. Kangro lööke, andis neid tugevalt ja korduvalt veel ja laskis T. L. paiskuda vastu esemeid. Kohtuotsuse osas lk 9 on kohus asunud vastupidisele seisukohale: „kõik vigastused ei ole tekitatud ühemomentselt, ühe tahteaktiga“. Otsuse lk 11 asub kohus seisukohale, et „lastel õnnestus P. Kangro ümber veenda“ – tähendab lapsed kutsusid P. Kangro korrale ja ta ei omanud enam tahtlust kedagi tappa, ka nuttis ta koos lastega. Nimetatud asjaolu ei anna tunnistust jätkuvast agressiivsusest. Otsuse lk 12 on sama viide sõnastuses „K. K. palumise peale, et visaku ta vaid välja, kuid ärgu tapku, pani P. Kangro noa ära ja läks T. tuppa, kus toimus löömine.“ Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud lõppjäreldusele, milliseks tõendid alust ei anna. Ka kohtu väide, et P. Kangrol oli motiiv ja tahe vägivallaks T. L. suhtes, ei kinnita tapmise tahtlust, vaid tahtlust isiku kallal füüsilist vägivalda tarvitada. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et P. Kangro oleks kasutanud löömiseks mõnda abivahendit, millest ta oleks pidanud järeldama kehavigastuste tekkimise ulatust. Tugeva verejooksu tekkimine iseenesest ei ole vigastuse ulatuse ainuvõimalik tunnus. Kuna P. Kangrol ei olnud alust eeldada, et T. L. sureb temale tekitatud kehavigastuste tagajärjel ning eeluurimisel ega kohtus ei ole suudetud tuvastada asjaolu, et kõik T. L. l esinenud kehavigastused on tekitatud P. Kangro poolt, saab kriminaalvastutust P. Kangrole kohaldada üksnes nende tegude eest, mille toimepanemine on tõendatud, s.o KarS § 121 järgi. Juhul, kui on tõendatud kõikide vigastuste tekitamine T. L. le 8 ühe isiku poolt, kannaks nimetatud isik vastutust KarS §-de 117 ja 118 p 1 järgi, kahelda on kriminaalasja tehiolude pinnalt võimalik üksnes selles, kui palju ja mil määral oli T. L. temale vigastuste tekitamise järgselt võimalik iseseisvalt liikuma, kuid puudub võimalus ignoreerida kohtuarstliku ekspertiisi arvamust aktis nr 16, 11.01.2005 surma saabumise aja suhtes. Isik, kes tegutseb otsese tahtlusega teise isiku surma saabumise suhtes, ei jäta tagajärje saabumist hooletusse, mistõttu T. L. surma puhul ei ole tegemist tahtlusega kellegi poolt surma põhjustada (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-06). Hindamata on P. Kangro vaimne seisund. Esmased viited vaimse seisundi ebastabiilsusele ilmnevad kriminaaltoimikust, kus P. Kangro istungi toimumise ajal, viibides tõkendina vahi all, üritas kohtusaalist lihtsalt välja jalutada. Vestluses kaitsjaga on ilmnenud tagakiusamis- ja jälitusluul, P. Kangro räägib pidevalt mingist nn „Jõgeva maffiast“, kes püüdvat teda süüdlaseks lavastada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör leidis, et süüdistatava kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. P. Kangro kaitsja apellatsioonis taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt P. Kangro tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ning seoses süüdistuse mahu vähenemisega ka karistuse kergendamist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on P. Kangro süüditunnistamisel KarS § 113 järgi tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (IV kd lk 35-50). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega P. Kangro süü tõendatuse kohta KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Samas on kohus andud hinnangu ka kõigile süüdistatava ja tema kaitsja poolt esitatud kaitseversioonidele ning need kohtuotsuses veenvalt ümberlükanud. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud seisukohaga, et trassoloogia kordusekspertiisi aktis on eksperdid arvamuse andmisel ületanud oma pädevuse piire. Samas on nimetatud küsimusele tähelepanu pööranud ka maakohus ning kohtuotsuses ei ole tuginetud ekspertide arvamusele, mis on antud oma pädevuse piire ületades (IV kd tl 44). Ringkonnakohtu arvates on alusetu apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus, et T. L. suhtes võis füüsilist vägivalda tarvitada keegi kolmas isik. Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult käsitlenud, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et T. L. le tekitas surmavad vigastused nimelt P. Kangro. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega. Asjaolu, et histoloogilise uuringuga ei olnud kohtumeditsiini ekspertiisi käigus võimalik kindlaks määrata T. L. l esinevate kehavigastuste tekitamise järjekorda, ei anna 9 ringkonnakohtu arvates veel alust väiteks, et keegi kolmas isik võis tekitada kannatanule surmavad vigastused. Samas ei anna nimetatud asjaolu alust, jätta kõrvale kohtumeditsiini ekspertide pool korduvalt antud arvamust, et T. L. l esinevad kehavigastused on tekitatud lühikese ajavahemiku jooksul enne tema surma. Seega, arvestades kehavigastuste tekitamise lühikest ajavahemikku enne kannatanu surma ning asjaolu, et 8. jaanuaril 2005 ei viibinud P. Kangro elukohas ühtki võõrast isikut, keda võiks kahtlustada T. L. peksmises, leiab ringkonnakohus nagu maakohuski, et T. L. surma põhjustas P. Kangro. Ringkonnakohus leiab, et alusetu on apellatsioonis esitatud väide, et ainsaks tõendiks, mis kinnitab P. Kangro poolt T. L. löömist tema toas, on K. K. ütlused. Lisaks K. K. ütlustele on samasisulisi ütlusi andnud ka G. K. , milliste kohaselt G. K. küll ei näinud, kuidas tema isa P. Kangro T. L. tema toas lõi, kuid sai sellest aru löögi heli järgi. Lisaks tunnistajate K. ja G. K. ütlustele on P. Kangro poolt T. L. löömine tema toas tõendamist leidnud ka korduva trassoloogia ekspertide poolt antud arvamusega. Ringkonnakohtu arvates puudub alus pidada ekspertide poolt antud arvamust ebausaldusväärseks, sest ekspertiis on teostatud KrMS ettenähtud korras. Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks milles seisneb vastuolu kohtuotsuse motiveeriva ja resolutiivosa vahel. Maakohus on kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt P. Kangro süüdi tunnistanud KarS § 113 järgi, see on teise isiku tapmises. Kohtuotsuse motiveerivas osas, andes õiguslikku hinnangut P. Kangro käitumisele, on kohus samuti leidnud, et P. Kangro on toime pannud KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus on ka leidnud, et tapmise pani P. Kangro toime otsese tahtlusega. Andes hinnangut P. Kangro tegevuse subjektiivsele küljele on maakohus käsitlenud ka P. Kangro sõnaliselt väljendatud soovi tappa T. L. ja taolise sooviga kaasnenud tegevust. Ringkonnakohus leiab, et taoline tõendite analüüs kohtuotsuse motiveerivas osas ei ole kuidagi vastuolus kohtuotsuse resolutiivosaga. Ka ei näe ringkonnakohus vastuolu maakohtu väites, et T. L. l esinevad vigastused ei ole tekitatud ühemomentselt. Lüües kannatanut korduvalt on iseenesest mõistetav, et kõik T. L. l esinevad vigastused ei tekitatud ühemomentselt. Aarne Sarjas Mati Kartau 10 Tiit Lõhmus