← Eesti

1-09-15431/43

1-09-15431 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17.detsember 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-15431 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 25

lg 1,2; § 120; § 4181 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

  1. aprilli 2010 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Anneli Hinto, süüdistatav Jaak Järvis`e kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Prokurör ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav Jaak Järvis isikukood: 37604032734; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Kohtuistungi aeg ja koht
  2. november 2010, Tartus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2; 340 lg 4 p 1, 3 tühistada Tartu Maakohtu
  3. aprilli 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-15431 osaliselt, so - Jaak Järvise süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 1,2,5 järgi, õigeksmõistmises KarS § 120 järgi ning liitkaristuse mõistmises KarS § 64 lg 1 järgi. Süüdi tunnistada Jaak Järvis KarS §

§ 25lg 1,2 järgi ja mõista karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. Süüdi tunnistada Jaak Järvis Kar

S § 120 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga mõista Jaak Järvisele liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja vandeadvokaat Rein Napa apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis

  1. detsembril 2010 kell 14.
  2. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 18.detsembrist
  3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 18.detsembrist
  4. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 14.04.2010 otsusega mõisteti Jaak Järvis KarS § 120 järgi KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel õigeks ja KarS § 118 p 1,2,5 järgi süüdi, mille eest mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust, ja KarS § 4181 lg 1 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Järvisele liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Lisaks J. Järvisele esitatud süüdistusele KarS § 4181 lg 1 järgi, mida appelatsioonides sisuliselt ei vaidlustatud, oli esitatud J. Järvisele süüdistus ka KarS §

KarS § 25 lg 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, viibides alkoholijoobe seisundis 18.04.2009 õhtul oma elukohas XXX, kus peeti temaga samas majas elava venna M. J. sünnipäeva, lahkus kella 22.00 paiku teiste sünnipäevaliste juurest köögist ja tulles kella 22.23 ajal tema nimele registreeritud poolautomaatse püstoliga Sig Sauer SP 2022 kaliiber 9 mm Luger nr SP 0091551, mille padrunisalves oli 15 padrunit, tagasi kööki, kus sel hetkel viibisid G. M. , R. S. , R. V. , M. V. , K. V. (x aastane), M. J. , H. K. , S. V. ja J. M. , tulistas tahtlikult tapmise eesmärgil järjest 4 lasku- nendest 2 kööki sünnipäevaliste suunas, kusjuures üks kuul läbis gaasipliidi kaane ja tungis seina ja teine kuul läbis põrandaliistu ja tungis seina gaasiballooni ja selle ühendusvooliku vahetus läheduses, milline tegevus oli toime pandud üldohtlikul viisil, kuna oma tegevusega seadis ta reaalsesse ohtu teiste köögis viibivate isikute elu, tervise ja vara ning 2 lasku tulistas ta 50 - 75 cm kauguselt tapmise eesmärgil köögilaua taga istuva M. V. pihta tabades teda pähe ja paremasse õlavarde, millise tegevusega põhjustas M. V. le pead ja paremat õlavart läbistavad lasuvigastused (kokku 2) kuuliga koos vasaku silmamuna purustuse, peaajupõrutuse ning näokolju luude murdudega, kusjuures vasaku silmamuna purustusega pead läbistav lasuvigastus, ohustades elu tekitamise momendil, põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse ja silmamuna purustus, tekitades nägemiskaotuse silmast, põhjustas üldise püsiva töövõimekaotuse kokku 30%; kusjuures kuritegu jäi lõpule viimata asjaolul, et pärast 2 lasku M. V. pihta G. M. ja M. J. püüdsid talt püstolit jõuga ära võtta, kuid J. Järvisel õnnestus lahti rabeleda ja ta suunas relvasuu G. M. i suunas, kes käed tõstis ning seejärel püüdsid G. M. ja M. J. uuesti J. Järviselt ühiselt püstoli jõuga ära võtta, milline tegevus neil seekord ka õnnestus. Samuti oli esitatud J. Järvisele süüdistus KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et pärast tapmiskatset M. V. suhtes, tema, olles alkoholijoobe seisundis, 18.04.2009 õhtul peale kella 22.23 oma elukohas XXX sihtis näkku teda takistama tulnud G. M. it poolautomaatse püstoliga Sig Sauer SP 2022 kaliiber 9 mm Luger nr SP 0091551, millist tegevust tajus kannatanu 2

(23)reaalse ohuna oma elu ja tervisele, kuna oli eelnevalt näinud teda tulistamas M. V. , mistõttu tõstis käed üles, näidates, et annab alla. Maakohtu istungil tunnistas J. Järvis ennast süüdi KarS § 4181 lg 1 järgi ja mitte KarS § 114 p 2 § 25 lg 1, 2 ja § 120 järgi. J. Järvis selgitas, et ta tulistas küll süüdistuses märgitud ajal ja kohas endale kuuluvast relvast, kuid kindlasti ei olnud tal kavas kedagi tappa või vigastada ega ka ähvardada. Ta soovis vaid, et peoseltskond laiali läheks ja tema teada olid lasud suunatud inimestest eemale, peolaua vastas olevasse seina, suunaga maha. Maakohus tuvastas, et 18.04.2009 pidas kannatanu M. J. XXX enda sünnipäeva. Esialgu toimus sünnipäevapidu õues, kuid õhtul istuti talu köögis. Maakohus tuvastas videosalvestisest, et vahetult enne süüdistuses toodud sündmusi olid kõik kohalviibijad rõõmsad, suhtlesid omavahel ja mingeid tülisid kellegi vahel ei olnud. Maakohus, tuginedes G. M. i, R. V. i, M. J. e, R. S. , H. K. , S. V. i ja J. Järvise ütlustele, märkis, et ükski kannatanu ega tunnistaja ei näinud enne, et J. Järvis oleks konkreetselt M. V. sihtinud, kui 2 esimest lasku olid juba tehtud. Üksnes M. J. , kes seisis laua otsas näoga kogu seltskonna ja ka J. Järvise poole, nägi, et esimesed lasud olid tehtud suunaga paremale seina suunas, mis jäi seltskonnast eemale. Sellega on maakohtu hinnangul kooskõlas ka J. Järvise ütlused ja sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt on tuvastatud köögis, seistes seljaga välisukse poole, parema seina ääres oleva gaasipliidi kaanes lasuvigastus ning seinast on välja lõigatud kuul. Samuti on sama seina ääres oleva kapi plaadis lasuvigastus ja samas, gaasiballooni ja kapi vahelisel alal on põrandaliistust leitud kuul. J. M. ütluste osas leidis maakohus, et need ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ja on ebausaldusväärsed ning tuleb kõrvale jätta. Maakohus tugines sealjuures asjaoludele, et J. M. ütluste kohaselt kuulis ta 2 lasku, kuigi teiste tõenditega on tõendatud, et relvast lasti vähemalt 4 kuuli. Lisaks leidis maakohus, et J. M. ütlused ei ole kooskõlas teiste ütlustega ning sündmuskohal tuvastatuga, kuna viimase ütluste kohaselt nägi ta, et M. V. pea vajus lauale, kuigi sündmuskohal laual ei ole verd tuvastatud, vaid üksnes laua all. Maakohtu hinnangul, arvestades M. V. vigastusi, pidanuks olema ka laual veri, kui viimane oleks lauale vajunud. Maakohtu arvates võis J. M. ütluste erinevus teistest tõenditest olla tingitud sellest, et viimane oli küllaltki palju alkoholi tarvitanud, olukord oli ootamatu, ta oli paanikas ning vaatas, kuidas põgeneda saaks. Maakohus, lähtudes M. J. e ütlustest, leidis, et peale esimesi laske sekkus sündmustesse M. J. . Nimetatud asjaolu ja rüseluse toimumist kinnitavad ka G. M. i, R. V. , R. S. ja H. K. ütlused. Maakohus märkis, et esimese korraga ei õnnestunud M. J. el relva kätte saada, kuna J. Järvis rabeles lahti, keeras ennast ja sel ajal oli relv suunatud G. M. i pea suunas. Samuti nähtub eelnimetatute ütlustest, et G. M. oli tõstnud käed, mille peale J. Järvis oli relva langetanud ja G. M. il ning M. J. el õnnestus lõpuks J. Järviselt püstol käes ära väänata. Millisel ajal toimusid ülejäänud lasud ja milline neist tabas konkreetselt M. V. , ei osanud keegi isikutest öelda. M. J. e ütluste kohaselt võisid lasud toimuda ajal, kui ta üritas J. Järviselt relva kätte saada, kuna enne seda istus M. V. veel laua taga. Asjaolu, et lasud toimusid kas rüseluse käigus või ajal, kui J. Järvis ennast vabaks rabeles, kinnitavad ka R. S. ütlused, M. J. e vigastus paremal käel ning asjaolu, et viimasel tulistamisel oli tekkinud tõrge ja üks padrunikest oli relva kinni jäänud. Miks padrunikest oli relva kinni jäänud, ekspertiisi käigus tuvastada ei olnud võimalik. J. Järvise ütlustest, kes tunneb hästi relvi, nähtuvalt, võis see olla tingitud mingist mehhaanilisest takistusest, mis võis tuleneda nii relvast endast kui ka välistest teguritest. Maakohtus määrati täiendav isiku kohtuarstliku ekspertiisi, mille ekspertarvamuse kohaselt võis M. J. e parema käel olev vigastus olla saadud 18.04.2009 ning arvestades vigastuse morfoloogilisi iseärasusi ja eksperdile esitatud relva konstruktsiooni, võib olla tekkinud püstoli torust parema käega haaramise ajal kestaheiteava nurga või sihikusälgu nurga toimest. Maakohus märkis, et asjaolu, 3
(23)mille kohaselt ei leitud DNA ekspertiisil M. J. e DNA profiili, mis oleks pidanud relvale jääma, kui kestaheiteava või sihikusälgu nurk teda vigastas, ei tähenda, et vigastus taoliselt ei oleks võinud tekkida. Nimelt märkis maakohus, et kohtu poolt DNA eksperdilt välja nõutud fototabelitelt nähtub, et nendest kohtadest, kuhu oleks võinud vigastuse tekitamisel bioloogilist materjali jääda, proove võetud ei ole. Maakohus tuvastas, et asjaolu, mille kohaselt sihtis J. Järvis M. V. pähe, on väitnud vaid H. K. kolmandas telefonikõnes politseile, milles viimane märkis, et J. Järvis tuli tuppa, läks M. V. juurde ja pani püstoli pea peale. Maakohus leidis, et see ei ole kooskõlas H. K. ütlustega ega ka salvestistega varasematest kõnedest, kus H. K. väidab, et ta ei näinud kuhu lasti. Samuti pole see maakohtu hinnangul kooskõlas ka teiste ütluste ning kirjalike tõenditega. Maakohus märkis, tuginedes isiku ekspertiisiaktile, et mõlema kuuli sisenemisava ümbruses nahal kontaktlasule viitav relvasuudme stantsjäljend puudus ning, tuginedes tulirelvaekspertiisile, et ekspertiisiks esitatud teksatagi paremal varrukal olev pihtamislaengu sisenemisava on tekitatud 50 kuni 75 cm kauguselt pihtamislaenguga. Eelnevatest asus maakohus seisukohale, et tegemist ei olnud lähilaskudega ning H. K. selline väljendus – pani püstoli pea peale – võis olla tingitud tema emotsionaalsest seisundist ja sündmuskohal nähtud kannatanu olukorrast, kuna salvestisest nähtub, et H. K. oli kõnesid tehes endast väljas. Maakohus leidis, et asjaolule, mille kohaselt on järgnevad lasud toimunud kaootiliselt, viitab ka sündmuskohal tuvastatu, s.o leitud kuulide asukohad ja nende asetus ning erinevatelt pindadelt leitud lasuvigastused. Maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, leidis, J. Järvis ei tulistanud konkreetselt M. V. ega ka ülejäänud sünnipäevaliste suunas, vaid kaks esimest lasku olid kindlasti tulistatud inimestest eemale, parema seina suunas. Kahe ülejäänud lasu konkreetset suunda tulistamise hetkel ei ole tõendite põhjal maakohtu arvates võimalik tuvastada. Seega ei ole tõendatud, et J. Järvis oleks lasud teinud M. V. pihta, eesmärgiga tappa. Selle seavad kahtluse alla eespool nimetatud tõendid, mille kohaselt võisid lasud olla tehtud rüseluse käigus või ajal, kui M. J. oli asunud venda takistama ja J. Järvis muutis instinktiivselt enda asendit ning ei olnud suunatud üldse inimeste suunas või olid põhjustatud hoopis rikošetist. Tulirelvaekspertiisist tulenevalt märkis maakohus, et ekspertidel ei olnud võimalik kindlaks teha, kas vigastus võis olla tekkinud rikošeti tagajärjel, aga samas ei välistatud sellist võimalust. Samuti ei olnud ekspertidel võimalik objektiivselt määrata relva ja kannatanu vastastikust asendit lasu tegemise hetkel variantide paljususe tõttu, kuna tegemist oli liikuvate objektidega. Maakohus leidis, et asjaolule, mille kohaselt ilmselt muutusid nii J. Järvise kui ka M. V. keha asend ja tulistamise suund, viitab M. V. suhtes läbi viidud isiku kohtuarstlikul ekspertiisil tuvastatu vigastuste paiknemise kohta. Maakohus märkis, et tegemist on kahtlustega, mis tõusetusid kohtus uuritud tõendite pinnalt, kuid kohtul puuduvad täiendavad tõendid, mis võimaldaks neid kõrvaldada, mistõttu tuleb need KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada J. Järvise kasuks. Asjaolu, et tulistajaks oli just J. Järvis, on maakohtu hinnangul tõendatud kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava enda ütluste ning ka lasujäägi-, tulirelva- ja DNA-ekspertiisi käigus antud arvamustega, sündmuskohalt kaasa võetud püstoliga SIG SAUER nr SP 00991551, kal 9 mm Luger, mis kuulub J. Järvisele. Tagajärje osas viitas maakohus M. V. suhtes teostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi käigus antud ekspertarvamustele. Analüüsides KarS §

§ 25

lg 1,2 objektiivset koosseisu märkis maakohus muuhulgas, et on tuvastatud ka, et M. V. tabasid 2 püstolikuuli, tekitades viimasele pead ja paremat õlavart läbistavad lasuvigastused kuuliga koos vasaku silmamuna purustuse, peaajupõrutuse ning näokolju luude murdudega. Vasaku silmamuna purustusega pead läbistav lasuvigastus, ohustades elu tekitamise momendil, põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse ja silmamuna purustus, tekitades nägemiskaotuse silmast, põhjustas üldise püsiva töövõimekaotuse 80 %. Seega leidis maakohus, et tegu on J. Järvise poolt tulirelvast tulistamine ja tagajärg M. V. l esinenud eluohtlik tervisekahjustus. Maakohus leidis, et J. Järvise käitumine ja saabunud tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Maakohtu hinnangul ei ole uuritud tõendite põhjal tuvastatud kausaalahela olulist kõrvalekallet, mis seaks kahtluse alla 4

(23)põhjuslikkuse, sh M. J. e sekkumine sündmustesse. Maakohus asus seisukohale, et J. Järvis, tulistades ruumis, kus oli peale tema veel 8 täiskasvanud inimest, pidi ette nägema, et keegi võib ruumis reageerida toimuvale ja ka sekkuda tulistamisse. Subjektiivse külje osas ei ole maakohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et J. Järvisel oleks olnud tahtlust kedagi tappa. J. Järvis sisenes ruumi kavatsusega lasta tulirelvast. J. Järvise ütluste kohaselt tahtis ta vaid seltskonda hirmutada, et rahvas laiali läheks ja tuli selleks kööki ning tulistas 2 lasku suunaga maha seina suunas, mis asus seltskonnast eemal. Maakohus leidis, et puudub alus kahelda J. Järvise eelnimetatud ütlustes, kuna sama on kinnitanud ka tunnistajad ja kannatanud, tuvastatud sündmuskoha vaatlusel. Samas märkis maakohus, et J. Järvise teadmistega isik pidi ette nägema võimaluse, et tulistades ootamatult tulirelvast mitu lasku väikeses ruumis, kus viibis samal ajal 8 alkoholijoobes inimest, võivad nii kuul kui ka inimesed käituda ettearvamatult ning võib saabuda mistahes tagajärg. Seega saabunud tagajärje suhtes tegutses J. Järvis kas kaudse tahtluse või ettevaatamatusega. Maakohus, arvestades J. Järvise varasemat elukogemust, et ta on olnud pikka aega Eesti Kaitseväe teenistuses laskuri ja kuulipildurina, osalenud erinevatel laskmisõppustel ja ka rahutagamismissioonidel ning omas relvaluba, leidis, et tegemist ei saa olla kergemeelsusega ning märkis, et J. Järvis tegutses kaudse tahtlusega tagajärje – tervisekahjustus, millega põhjustati oht elule, raske kehaline haigus ja nägu oluliselt moonutav ravimatu haigus. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et J. Järvise poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1,2,5 järgi. Süüdistuse osas KarS § 120 järgi leidis maakohus, et kuigi on tõendatud asjaolu, et mingil ajal oli J. Järvise käes olnud relv suunatud G. M. i poole, ei saa seda käsitleda eraldi kuriteona, s.o tapmisega ähvardamisena. Maakohus ei tuvastanud, et J. Järvis tulistamise käigus tekkinud situatsioonis, kui tema tegevust asuti takistama ja ta pööras relva G. M. i suunas, oleks ta seda teinud kannatanu ähvardamiseks. Lisaks märkis maakohus, et ka G. M. i ütlustest tulenevalt ei tajunud viimane seda ähvardusena enda elu ja tervisele. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et J. Järvis tuleb süüdistuses KarS § 120 järgi KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel õigeks mõista. Ühtlasi leidis maakohus, tuginedes J. Järvise suhtes läbiviidud komisjonilise kohtupsühhiaatria ekspertiisile, et J. Järvis oli teo toimepanemise ajal süüvõimeline. Samuti ei tuvastanud maakohus süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel, sealhulgas KarS § 118 p 1,2,5 järgi, lähtus maakohus KarS § 56 sätetest. Maakohus arvestas kergendava asjaoluna J. Järvise poolt kohtuistungil avaldatud kahetsust, raskendava asjaoluna teo toimepanemist üldohtlikul viisil – ruumis, kus ta tulistas, oli ka plahvatusohtlikke aineid (gaasiballoon), seal viibis palju inimesi, kes oleks võinud viga saada. Lisaks arvestas maakohus J. Järvist iseloomustavat materjali põhjal järgnevat. J. Järvise senine elukäik on olnud probleemideta. Teda ei ole karistatud kriminaal- ega väärteokorras. Ta oli pikka aega Eesti Kaitseväe teenistuses kaitseväelasena ja on osalenud erinevatel välismissioonidel 1998, 2000/2001 ja 2005/2006. 2007 on ta reservi arvatud, 18.04.2009 toimunud sündmuse järgselt on temaga läbi viidud kriisinõustamine, mille vestluste käigus on selgunud, et 2006 välismissioonil Iraagis on J. Järvis kogenud vähemalt 2 traagilist sündmust, mis on emotsionaalselt teda tugevalt vapustanud ja tekitanud süveneva traumaatilise stressi seisundi, raske psühholoogiline seisund on aastate jooksul süvenenud. Soodusteguriks kontrollimatu käitumise vallandumisel on traumaatilise stressi korral alkoholi tarbimine. Maakohus märkis, et 18.04.2009 toimunud tahtmatu raskeid tagajärgi tekitanud relvakasutus on järjekordne trauma ka J. Järvisele, kes on sügavas süütundes, põlates iseennast ja muretsedes ohvri ning tema lähedaste pärast. Süü suuruse hindamisel arvestas maakohus, et J. Järvis pani teo toime kavatsetult, kuid saabunud tagajärje suhtes tuvastas kohus kaudse tahtluse. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 5
(23)J. Järvise kaitsja R. Napa taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist J. Järvise süüdimõistmises KarS § 118 p 1,2,5 järgi ning uue otsuse tegemist, millega J. Järvis mõista süüdi KarS § 119 lg 1 järgi, karistades teda vastavalt sanktsioonile, ning mõista KarS § 64 lg 1 alusel kergem liitkaristus. Kaitsja hinnangul on maakohus tuvastanud asjaolud õigesti, kuid kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja viitab G. M. i, M. J. e, H. K. ja S. V. ütlustele ning märgib, et nõustub maakohtu järeldusega, et keegi ei näinud, et J. Järvis oleks konkreetselt sihtinud M. V. ning kohe pärast esimesi laske sekkus sündmustesse M. J. . M. J. e ütluste kohaselt võisid lasud, mis M. V. tabasid toimuda ajal, kui ta üritas J. Järviselt relva kätte saada, kuna enne seda istus M. V. veel laua taga. Laskude toimumine rüseluse ajal või ajal, kui J. Järvis ennast lahti rabeles, on kaitsja hinnangul kooskõlas ka R. S. ütlustega, mille kohaselt nägi viimane pärast esimesi laske M. V. laua taga istumas. Lisaks viitab rüseluse ajal laskude toimumisele ka M. J. e vigastus käel ja asjaolu, et viimasel tulistamisel oli tekkinud tõrge ja üks padrunikest oli relva kinni jäänud. Padrunikesta kinnijäämise põhjuseid ekspertiisi käigus tuvastada ei olnud võimalik. J. Järvis pidas võimalikuks, et see oli tingitud mingist mehhaanilisest takistusest, mis võis tuleneda relvast või mingist välisest tegurist. Ühtlasi viitab kaitsja täiendavale M. J. e suhtes teostatud ekspertiisile, mille kohaselt võis käevigastus olla tekkinud püstoli torust parema käega haaramise ajal kestaheitva nurga või sihikusälgu nurga toimest. Kaitsja märgib, et J. Järvis ei saanud rüseluse käigus enam kontrollida, kuhu relv suunatud oli, mistõttu ei saanud J. Järvis pidada ka võimalikuks M. V. le raske kehavigastuse tekitamist ega seda möönda, samuti loota, et tagajärg ei saabu. Lisaks rõhutab kaitsja, et ei saa välistada, et lasud olid sooritatud tahtmatult. Veel leiab kaitsja, et kui nõustuda maakohtu põhjendustega, et J. Järvis pidi pidama vähemalt võimalikuks mistahes tagajärje saabumist, saaks kaitsja hinnangul rääkida sellest, et J. Järvis pani teo toime hooletusest (KarS § 18 lg 3). Prokurör A. Hinto taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist J. Järvise süüdimõistmises KarS § 118 p 1,2,5 järgi, mõistes J. Järvise süüdi KarS §

§ 25lg 1,2 järgi ja mõista talle karistuseks 9 aastat vangistust, ning õigeksmõistmises Kar

S § 120 järgi, milles tunnistada J. Järvis süüdi ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust. J. Järvise süüdimõistmine ja karistamine KarS § 4181 lg 1 järgi jätta muutmata. KarS § 64 lg 1 alusel taotleb prokurör karistuste liitmist raskeima suurendamise teel ning kuritegude kogumi eest mõista liitkaristuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistusaja alguseks lugeda 19.04.2009. Esmalt toob prokurör välja G. M. i, R. V. , M. J. e, J. Järvise, R. S. , H. K. , S. V. ja J. M. ütlused. Prokurör märgib, et ei nõustu maakohtu seisukohaga, et J. M. ütlused on ebausaldusväärsed. Esmalt märgib prokurör, et sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt 3 ja 5 nähtub, et koha juures, kus istus M. V. , on laudlina servas määrdumine. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et M. V. ei pruukinud otse laua alla kukkuda, vaid võis laua alla vajuda, nagu J. M. ütlustest selgub. Teiseks oli kohast, kus J. M. istus, kõige parem ülevaade. Lisaks ei ilmnenud, et J. M. oleks tarvitanud enne sündmust oluliselt rohkem alkoholi kui teised tunnistajad. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et M. J. teostatud ekspertiisi tulemus viitab võimalikule laskude toimumisele rüseluse ajal. Esmalt rõhutab prokurör, et ekspertarvamuse kohaselt võivad vigastused olla saadud määruses näidatud ajal ja kirjeldatud viisil – 18.04.2009 püstoli torust parema käega haaramise ajal kestaheiteava nurga või sihikusälgu nurga toimest. Teiseks ei ole maakohus motiveerinud, miks on ta teise vigastuste tekkimise mehhanismi absoluutselt välistanud. Ühtlasi nähtub ekspert J. T. ütlustest, et kohtuarstlike meetoditega ei ole võimalik tuvastada, kas kannatanu käele vigastuste tekkimise ajal toimusid lasud või mitte. Lisaks eeltoodule ei nõustu prokurör maakohtu järeldusega, et kohtadest, kuhu oleks võinud vigastuste tekitamisel M. J. e bioloogilist materjali jääda, pole DNA proove võetud. Prokurör möönab, et teoreetiliselt võis, lähtudes M. J. e ütlustest ja ekspertarvamuses toodud vigastuste 6

(23)kirjeldusest, jääda bioloogilist materjali kohtadele, mis on fotodel tähistatud A093010, A093011 ja A
  1. Samas märgib prokurör, et selle mitte leidmine relval saab tähendada selle vähesust või puudumist, kuid antud asjaolu ei sea kahtluse alla tunnistajate ja kannatanute ütlusi selle kohta, et M. J. püüdis vennalt relva käest väänata ja mingil hetkel see õnnestus. Prokuröri hinnangul ei ole maakohus pööranud piisavalt tähelepanu ekspertarvamusele lasujääkide kohta, mille alusel saab kinnitada, et kuigi J. Järvis lasi relvast parema käega, on ta seda mingil ajal toetanud ka vasaku käega (põlemisjäägid vasakul käel, kuid vähem, kui paremal). Seega võis prokuröri arvates olla padrunikesta väljumise takistuseks just J. Järvise vasak käsi (paremaga tulistas). Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega toimunud sündmuse käigu kohta ning märgib lühidalt sündmuste ülevaate:
  2. sünnipäev,
  3. ettevalmistus perekond V. lahkumiseks,
  4. J. Järvise poolne laskmine köögis, mille käigus haavas M. V. pähe ja õlga,
  5. M. J. püüab vennalt relva kätte saada, kuid ebaõnnestub,
  6. J. Järvis sihib püstoliga G. M. it,
  7. uus katse M. J. e ja G. M. i poolt J. Järviselt relva kätte saada, milline õnnestub. Prokurör on seisukohal, et M. V. vigastused ei ole juhuslikku laadi, vaid J. Järvis on tulistanud ja tabanud teda tahtlikult. Subjektiivse külje osas viitab prokurör Riigikohtu lahendile 3-1-1-128-06 ning märgib, et nimetatu hindamisel tuleb arvesse võtta objektiivset pilti. Prokurör rõhutab, et KarS § 113 kaitstavaks õigushüveks on inimese elu, samal ajal kui KarS § 118 inimese tervis. Prokuröri hinnangul saab välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes juba ainuüksi olukorras, kus isikule on tekitatud tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Lisaks saab välisele teopildile tugineda siis, kui tegu ei ole ühekordne ja kui tegu iseloomustab äärmuslik ohtlikkus. Prokurör viitab ka Riigikohtu lahendile 3-1-1-142-05 ning märgib, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne ja tuginema konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses toimepanija poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et tulistades ja tabades isikut pähe, seejärel õlga, saab välise teopildi alusel väita, et J. Järvisel oli tahtlus tappa ning kuivõrd tagajärg ei saabunud arstide sekkumise tõttu, ei saa surma mittesaabumine olla isiku teo kvalifitseerimise aluseks. Lisaks ei ole J. Järvise tahtluse osas maakohus arvestanud R. V. ütlusi, kes oli veendunud, et kui J. Järviselt poleks relva kätte saadud, oleks ta neid kõiki maha lasknud. Samas näitab prokuröri hinnangul tahtlust ka asjaolu, et J. Järvis võttis relva 15 padruniga ja lisaks veel varusalve 11 padruniga. Lisaks ei ole prokuröri hinnangul eluliselt usutav, et J. Järvis tahtis külalised laiali ajada. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega üldohtliku viisi tuvastamise osas, mida maakohus arvestas karistuse mõistmisel ning palub arvestada nendega ka mõrva koosseisulise tunnuse tuvastamisel. KarS § 120 järgi esitatud süüdistuse osas leiab prokurör, et kõikide tunnistajate ütlustest nähtub, et ajal, kui J. Järvis sihtis või oli pööranud relva G. M. i suunas, tõstis viimane käed ja taganes. Prokurör märgib, et kohtul on võimalik anda hinnang toimunule – isiku poole on suunatud relv, ta ehmub, tõstab käed ja taganeb. Prokurör leiab, et nimetatud teokirjeldus vastab KarS § 120 sätestatud kuriteokoosseisule ja G. M. i poolt oli oht tajutud reaalsena. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid kaitsja ja süüdistatav kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokuröri apellatsioonile vaidlesid nad vastu. Prokurör jäi enda apellatsioonis esitatud taotluste ja põhjenduste juurde ning palus sellest juhinduvalt maakohtu otsuse tühistada. Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et prokuröri apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele ja maakohtu otsus osaliselt 7
(23)tühistamisele J. Järvise süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 1, 2, 5 järgi, õigeksmõistmises KarS § 120 järgi ja liitkaristuse mõistmises KarS § 64 lg 1 järgi. Kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele kuulu. Kuna asjas ei ole vaidlust J. Järvise süüditunnistamises KarS § 4181 lg 1 järgi, siis maakohtu otsus tuleb jätta selles osas muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis märgitud seisukohtadega ei nõustu ja esitab sellekohased põhjendused seoses prokuröri apellatsiooni osalise rahuldamisega allpool. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid ja põhjendused väärivad süüdistatava poolt toimepandud põhisüüteo osas tähelepanu ja sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada süüdistuse kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas ning J. Järvis tuleb süüdi tunnistada KarS §

§ 25lg 1, 2 järgi. Samuti tuleb J. Järvis süüdi tunnistada Kar

S § 120 järgi ja mõista talle karistus. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-63-08 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 p 8 järgi kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 mõttes tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma otsuse põhiosas. Ringkonnakohus leiab, et kuigi tõendeid on hinnatud maakohtu poolt kogumis ja otsuses ei esine põhjenduste puudumist, ei ole maakohtu järeldused süüdistuse kvalifikatsiooni osas ammendavad ja vastuoludeta. See puudutab süüdistatava süüdi tunnistamist süüdistuses KarS § 118 p 1, 2, 5 järgi ja õigeksmõistmist KarS § 120 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 338 p-de 1, 2 järgi maakohtu poolt antud hinnanguga J. Järvise tegudele 18.04.2009 kella 22.23 paiku XXX. Maakohus on mitmeid kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis kirjeldavad asetleidnud käitumissituatsiooni, hinnanud ekslikult ning see on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Maakohus on uuritud tõenditest järeldanud, et kui J. Järvis sisenes kööki, kus olid inimesed, oli tal küll kavatsus tulirelvast tulistada, kuid samas ei olnud tal plaani kedagi isikuliselt tulistada või tappa. Maakohus on lugenud tuvastatuks, et esmalt tulistas J. Järvis kaks lasku köögis viibinud inimestest mööda, millest üks läbis gaasipliidi kaane ja tungis seina ning teine läbis põrandaliistu ning tungis samuti seina. Järgnevad, inimeste poole suunatud J. Järvise püstolilasud (kaks) on aga maakohus pidanud põhjendatuks siduda olukorraga, kus arenenud sündmustesse sekkus M. J. , kes asus püstolist tulistavat J. Järvist takistama. M. J. e poolt J. Järvise takistamist tõendavat M. J. e vigastus parema käe pöidlal ja nimetissõrme vahelisel alal. Maakohus on kohalviibinute ütlusi nimetades leidnud, et ükski kannatanu ega tunnistaja ei näinud, et J. Järvis oleks M. V. konkreetselt sihtinud. 1.Ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtus ülekuulatud isikuliste tõendite (kannatanutetunnistajate) ütlustest esmalt välja tuua põhilisema. Kannatanu M. V. andis maakohtus (2 kd 19p-20) ütlusi selles, et tundis J. Järvist juba kooliajast. Umbes 6-7 aastat tagasi olid nendevahelised suhted pingestunud seoses naiste teemaga, kuid 8

(23)sinnapaika see jäigi. Hiljem olid nad paaril korral ikka suhelnud, kuid mingeid tülisid neil ei olnud. Tema teada oli J. Järvisel tõsine probleem alkoholiga ajast kui ta hakkas sõjalistel missioonidel käima. Varem oli ta olnud lõbus inimene, hiljem muutus kinniseks. M. J. ga tutvus ta metsatöödel u. 10 aastat tagasi. 18.04.2009 oli ta tulnud M. J. e sünnipäevale XXX, koos abikaasa ja x aastase pojaga. Algul oldi õues, hiljem mindi tuppa. J. Järvise ema oli kurtnud kannatanule Jaagu käitumise üle, et viimane ei käi enam kuskil ja istub ainult kodus. Õues tarvitati ka alkoholi. Köögis istuti laua taha. Kannatanu istus välisuksest kõige kaugemas laua nurgas. Lauas istusid veel G. M. , R. V. istus tema ja Jaak Järvise vahel. Teisel pool lauda olid S. V. , J. M. , H. K. ja R. S. . Ta ajas ka J. Järvisega juttu ning vahepeal käidi suitsu tegemas õues. Vestluses J. Järvisega räägiti tema võimalikust tööleminekust, kuid J. Järvis vastas, et tema kehva palga eest tööle ei lähe. Vestlus J. Järvisega oli rahumeelne. Kannatanu ei mäleta, et teistel toas viibinutel oleks mingeid omavahelisi sõnavahetusi olnud. Ühel ajal mindi jälle õue suitsu tegema. Ka J. Järvis tegi suitsu. Seejärel tegi kannatanu abikaasa ettepaneku hakata ära minema, ta hakkas tagi selga panema toolileenilt ja edasist mäletab juba haiglast. Käesoleval ajal on ta nägemiskaotusega invaliid 80%, ühte silma ei ole ning teise silma võrkkest rebenes, armistus ja seetõttu nägemine oluliselt langes. Kannatanu G. M. on ütlusi andnud selles (2 kd tl 21), et tundis J. Järvist paarkümmend aastat. Pärast missioone oli J. Järvis endasse tõmbunud, ei suhelnud eriti. J. Järvise venna M. J. ega sai ta väga hästi läbi. M. J. e sünnipäeval istuti algul väljas ja hiljem kui pimenes ja jahenes mindi majja kööki. Köögis jõudis sünnipäevaseltskond istuda umbes paar tundi. Ta nägi, et ka M. V. ja J. Järvis ajasid omavahel juttu, kuid mingit tülitsemist nende vahel tähele ei pannud. Köögis tarvitati viina ja õlut. Mingi hetk hakkas M. V. ära minema naisega, sest tema naine ütles, et neile tullakse järgi. Ja siis hakkas paugutamine pihta. G. M. ise oli sel hetkel välisukse juures, see oli uks, kust sai kööki. Siis nägi, et M. J. üritab püssi ära võtta, kuid ei saanud seda kohe J. Järviselt kätte, sest ta rabeles lahti. „Ta keeras minu poole, püss oli käes, ma astusin eemale, see käis nii kiiresti.“ Kannatanu arvas, et J. Järvise käes olev revolvritoru oli sel hetkel temast u. 1, 5 meetri kaugusel. Kannatanu on väitnud, et ehmatas sellest J. Järvise liigutusest ära ja tõstis käed endal ülespoole õlgade kõrgusele. See toimus sekundite jooksul, mõtlemiseks aega ei olnud. Siis langetas J. Järvis relva alla poole ja G. M. hüppas talle peale. M. J. oli sel hetkel J. Järvise selja taga kuskil, M. V. oli laua all. G. M. täpsustas, et sel hetkel kui ta M. J. ele appi läks, ta ei teadnud, et M. V. oli relvast pihta saanud. Relva said nad J. Järvise käest kätte teisel katsel ja M. J. jooksis siis relvaga kohe ära õue. G. M. i ütluste kohaselt hoidis ta J. Järvist põrandal elu eest kinni, et relvale järgi ei saaks joosta. See oli tõsine kartus. Siis J. Järvis varsti enam vastu ei rabelenud ning küsimusele miks ta nii tegi, vastas J. Järvis „Ei tea. Ei saa sellest aru.“ Kannatanu R. V. on maakohtus selgitanud (2 kd tl 22), et külalisi oli tema teada köögis kaheksa. Vahepeal käidi väljas suitsu tegemas. M. V. ajas ka J. Järvisega juttu, kuid mingit tüli ta nendevahel ei märganud. Kella 22.00 paiku läks J. M. naine lastega ära ning siis hakkas ka tema abikaasa M. V. ga minekule sättima. Oli tuldud kööki tagasi. J. Järvis käis vahepeal mitmeid kordi oma toas. Kui J. Järvis kööki astus oli esimene R. V. , kes talle ette sattus, siis G. M. ja M. V. . Olles seejärel veel köögis kuulis ta äkitselt paremalt küljelt pauke ja arvas algus, et rakette lastakse. Siis nägi J. Järvist enda paremal küljel. Kuulis kahte lasku, mis lõid ta kurdiks. Siis nägi ta J. Järvist sihtimas G. M. it relvaga otsa ette. G. seisis ja tõstis käed üles nagu annaks alla. R. V. arvas, et oli sel hetkel J. Järvisest ise u. 1 meetri kaugusel. Kannatanu abikaasa M. V. oli sel ajal laua all. Kannatanu mäletab, et nägi laual ka padrunisalve, kuid kust see oli sinna tekkinud ta ei tea. R. V. väitis, et ei näinud kuidas J. Järvis tema meest tulistas, kuid nägi kui M. J. J. Järviselt relva käest ära võttis. Oli rüselus, M. J. sai relva kätte ja jooksis sellega õue. G. oli hoidnud J. Järvist kinni. Mõned hetked hiljem kui J. Järvis tegi juba suitsu toolil istudes, küsis R. V. temalt, et mis ta tegi. Sellele vastas J. Järvis, et tal on „pohui“ ja kannatanu sai aru, et selle inimesega pole midagi teha, sest tuim pilk ja ükskõiksus rääkis enda eest. Pärast toimepandut pole J. Järvis tema ega kannatanust abikaasa M. V. ga ühendust võtnud. 9
(23)Kannatanu M. J. andis maakohtus järgmisi ütlusi (2 kd tl 23-24). Ta oli kutsunud ka oma venna J. Järvise sünnipäevale ning tema arvates oli venna tuju normaalne. Samas, oma vennaga ta igapäevaselt palju ei suhelnud, sest neil ei olnud omavahel millestki rääkida. Alguses oldi õues, hiljem mindi kööki. Laud oli keset kööki. Istuti erinevate kohtade peal. M. J. ise seisis püsti sest laua taha ei mahtunud. Mingit tüli köögis viibinud isikute vahel aset ei leidnud. Köögis olles võeti ka videot kaameraga üles. Esimesena lahkus J. M. i naine K. lastega. Aegajalt käidi ka köögist õue suitsu tegemas. M. J. arvab, et ta mäletab kõike toimunut. Ühel hetkel tuli vend kööki külmkapi ette ja lasi kaks pauku relvast. „Lihtsalt lasi maha ja edasi üles gaaspliidi sisse.“ Esimene kuul lendas külmkapi kõrvale gaasiballooni juurde. „Ühe lasu lasi maha, tõstis kätt ülespoole ja teise lasi üles.“ M. J. ele ei meenu, et laskude ajal oleks J. Järvis midagi öelnud. Kõik 4 lasku toimus tema arvates 3-4 sekundi sees. Ta läks temalt relva käest ära rabama, esimesel korral ei saanud aga teisel korral sai. Siis oli juba G. abis. Küsimusele kohtus, „Kus oli M. V. kui läksite relva ära võtma ?“, vastas M. J. „istus laua taga minu meelest, ei mäleta.“ Märkasin M. V. laua all, kui sain J. Järviselt relva kätte ja jooksin välja. M. J. väitis, et ta ei tea J. Järvise poolt G. M. i sihtimisest, samuti ei tea ta kuidas sai padrunisalv lauale. Küsimusele kas vigastusi saite, vastas M. J. , et mingi kriimustused olid käel ja ta ei tea kust ta need sai. M. J. väidab, et ta seda momenti ei näinud kui M. V. lasuvigastuse sai. Kannatanu M. J. e ütluste puhul on oluline märkida, et käesolevas kriminaalasjas ta kaalus kohtus kas oma venna kriminaalasjas ütlusi anda. Lõpuks ta otsustas, et annab ütlusi, kuid oli näha, et küsimustele, mis võisid süüstada tema venda, eelistas ta vastata võrreldes kohtueelse uurimisega, et ta ei mäleta. Süüdistatav Jaak Järvis ise on maakohtus tulistamise asjaolude kohta avaldanud (2 kd tl 25-26) ebamääraselt, et ei mäleta toimunut selgelt. „Ju ma siis arvasin, et minnakse minema, aga rahvas ei läinud, mingi hetkel ma tõin selle registreeritud relva ja lasin kapile pihta.“ Varusalved olid samas kohas püstoliga. Miks oli vaja püstolist tulistada ei oska süüdistatav seletada.“….mul on meeles ainult üks sähvakas kui tulistasin kappi ja see on kõik.“ Järgmisena mäletab süüdistatav, et vend M. J. või G. M. hoidis tema püstolit ja tema peale karjuti, kuid mida, ta ei mäleta. Mingi ajal ta sai aru, et püstolit tema käest väänatakse ja ta lasi sellest lahti. Ta ei mäleta, et väänamise ajal tulistas kedagi. Peale väänamist sai aru, et keegi on laua all, kuid kes täpsemalt seda mitte. Millest tingituna mälu on katkendlik, seda süüdistatav ei tea. Süüdistatav ei mäleta ka seda kui politsei ta ära viis. J. Järvis pakkus välja, et M. V. jäi kuuli ette võib olla seetõttu, et ta oli kõige äärmine. Süüdistatav on kinnitanud, et tappa ta kedagi ei soovinud ja tal oli 15 padrunit salves ning kui ta oleks tahtnud, oleks kõik maha lasknud. M. V. le tekitatud lasuvigastuse kohta avaldas süüdistatav, et „kui ma oleksin tahtnud tegelikult tappa, siis see võimalus oleks olnud, poole meetri pealt on raske mööda lasta, kui tapmise eesmärk on.“ Süüdistatav selgitas maakohtus samuti, et tal on kange alkoholi tarvitamise tagajärjel esinenud olukordi, kus ta ei suuda oma käitumist kontrollida ja tekivad nagu paanikahood, hirm ja ärevus. Ringkonnakohtus jäi Jaak Järvis põhimõtteliselt samade ütluste juurde, millised ta oli andnud maakohtus. Ta väitis, et ei sihtinud ega lasknud kedagi meelega, see toimus rüseluse käigus või rikošetina, aga otseselt ta ei ole kedagi lasknud. Relva oli vaja, et sünnipäevaseltskond minema ajada. Ta ei oska öelda, miks oli vaja minema ajada. Tal on olnud ka varem seoses laskmistega nii, et ei mäleta. Ta tulistas paremal pool oleva kapi suunas alla. Peale seda oli rüselus ja mingi hetk andis relva käest ära. Keegi võttis ära ja karjus, „mis sa teed?“. Süüdistatav oletab, et M. V. sai lasuvigastused, kas rüseluse käigus või rikošetina. J. Järvis väitis, et ei mäleta vahepealset osa peale esimest lasku kuni relva käest ära andmiseni. Samas leidis süüdistatav endiselt, et ta ei oska seletada kuidas tal vahepealset mälupilti pole. Ise hindas ennast tugevas alkoholijoobes olevaks. Küsimusele „miks oli vajadus lisalaskemoona kaasa võtta sel hetkel ?“, vastas J. Järvis ühemõtteliselt sõjaväelase harjumuse kohaselt „võetakse niipalju kui jõutakse kanda.“ Tunnistaja H. K. andis ütlusi selles, et sünnipäevaseltskonnal omavahel tülisid ei olnud. Tunnistaja nägi J. Järvist ja M. V. omavahel suhtlemas, kusjuures M. V. oli põhiliselt küsijaks ja J. Järvis 10
(23)vaikijaks. Samuti päris M. V. J. Järviselt missioonide kohta. Vahepeal käis H. K. J. Järvisega suitsu tegemas ja siis J. Järvis rääkis talle, et tal endal on eluisu otsas ja tal on endast villand. H. K. viis seepeale jututeema mujale ning J. Järvis väitis, et see oli nali. Mingil ajal tegi R. V. M. V. le ettepaneku ära minna, aga nad ei lahkunud. Vahepeal filmis M. J. köögis toimunut. „Siis käis pauk. Ma polnud elus lasku kuulnud. Kaks pauku käis. Siis nägin tervet suurt punti inimesi akna all, M. tormas.“ „Nagu pärast selgus, tegi pauke Jaak“. H. K. otseselt J. Järvise käes relva ei näinud, kuid nägi seda hiljem, kui püstol oli ta käest ära võetud M. J. e käes. Hiljem tunnistaja täpsustas, et kõigepealt oli kindlasti kaks lasku kiirelt üksteise järel ja pärast oli laske kaks või üks ja lasud toimusid sekundite jooksul. Tunnistaja kinnitas eeluurimisel antud ütluste õigsust, et J. Järvis oli suunanud püstolitoru G. M. i pea suunas. Tunnistaja R. S. kinnitas, et nägi M. V. ja J. Järvist köögis koos vestlemas, kuid nad ei teinud seda kõrgendatud toonil. Pidevalt toimus liikumine, käidi väljas suitsu tegemas. Ühel hetkel kuulis laske. Mitu lasku oli, ei oska öelda. Nägi relva J. Järvise käes. Siis nägi ta G. M. it püsti tõusmas ning seejärel kuulis äkki lasku. Tunnistaja arvates hüppas M. J. J. Järvisele kallale. Muidu oli M. V. laua ääres, aga kas ta sel hetkel istus, ta ei tea. M. J. e ja J. Järvise vahel toimus rüselus. Seejärel nägi, et G. M. tõstis käed üles korraks ja uuesti läks rüseluseks. Ta ise arvab, et J. Järvis sihtis G. M. it. J. Järvist ennast ei näinud ta relvaga seetõttu, et keegi seisis tema ja G. M. i vahel, mistõttu nägi ta üksnes seda, et G. M. tõstis käed. Seejärel nägi ta uuesti rüselust M. J. e ja J. Järvise vahel. Ta nägi, kuidas M. J. haaras J. Järvise käest teist korda relva. Ta sai relva kätte ja läks sellega kohe õue. Tunnistaja ei mäleta, mitu korda lasti. Seda momenti, kui M. V. laua alla kukkus, ta ei fikseerinud, sest jälgis J. Järvise ja M. J. e vahelist rüselust. Tunnistaja ei oska öelda, palju kulus aega selle peale, kui M. J. jõudis J. Järvise juurde, kuid see käis ruttu. Tunnistaja S. V. andis maakohtus ütlusi selles, et M. V. ja J. Järvis suhtlesid omavahel sünnipäeval, kuid mingit tüli ta nende vahel ei näinud. Tunnistaja nägi kui J. Järvis tuli kõrvaltoast hoogsal sammul ja tundus, et jäi seisma laua juurde H. K. kõrvale ja siis kõlasid paugud, kaks oli õhku ja edasi oli veel pauk, misjärel jooksis tunnistaja köögist minema ja arvab, et kuulis kokku nelja pauku. Tunnistaja nägi J. Järvise käes olevat püstolit suunatuna G. M. i poole. Vahemaa oli umbes 40 cm (püstoli ja G. M. i vahel). Püstol oli suunatud G. M. i pea suunas. G. M. tõstis käed üles õlgade kõrgusele ja seejuures olid peopesad väljapoole. Tunnistaja ei näinud kui J. Järviselt relv ära võeti. Tunnistaja J. M. on kirjeldanud, et mingil ajal läks köögis tulistamiseks. „Käis pauk ja kõik läks mustaks“. Tunnistaja nägi siis, kui kõlas pauk M. V. pead lauale vajumas ja J. Järvise käes relva. Tunnistaja mäletab kahte lasku. Keegi ei osanud oodata, et midagi sellist võib juhtuda. Oli suur paanika. Kui lasud olid käinud ja M. V. pea vajus lauale, läks tunnistaja köögist minema, hirmust, et lastakse veel kuule. Pärast sai J. M. teada, et G. M. ja M. J. said J. Järvise käest relva kätte. Tunnistaja J. M. on ristküsitlusel korduvalt kinnitanud, et nägi M. V. pead vajumas ja seejärel J. Järvise käes relva. 2.Puudutavalt käesolevas kriminaalasjas kannatanute-tunnistajate poolt tulistamise asjaolude täpset tajumist ja hilisemat meenutamist peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. 18.04.2009 peeti XXX sünnipäeva, mille käigus tarvitasid kohalviibijad ka mitmesugust alkoholi, mis tekitas joovet (kannatanu M. V. veres tuvastati 18.04.2009 kell 23.40 võetud vereproovis 2,00 promilli etanooli, J. Järvisel tuvastati indikaatorvahendiga mõõtes 18.04.2009 kell 22.40 alkoholijoove 1,63 mg/l,). Seega pärssis tarvitatud alkohol sünnipäevaliste taju- ja nägemisvõimet. J. Järvis sisenes relvaga kööki kõigile ruumisviibinutele ootamatult ning äkilise tuleavamisega (millega kaasnes väikses ruumis kõrvulukustav heli, püssirohu lõhnade eraldumine) tekkis kohalviibinute hulgas osaliselt paanika ja 11
(23)segadus, millele reageeriti erinevalt. Eeldada, et köögisviibinud suutsid seejuures tulistamise algusest kõike detailselt täies mahus tähele panna ja hiljem ütlustes taasmeenutada pole käesoleval juhul eluliselt usutav. Tutvudes sündmuskoha vaatluse ja selle lisa ning fotodega (1 kd tl 17-25, 27-31) on mõistetav, et kui paanikas isikud hakkasid süsteemitult liikuma ja osaliselt laua tagant püsti tõusma pärast esimesi laske, ahenes ka oluliselt ruumis olnud isikute vaateväli, mistõttu osasid ruumisolijad tajuti rohkem, teisi vähem. Mõningad erinevused kannatanute ja tunnistajate ütlustes on seetõttu mõistetavad. Seega ongi põhjendatud võtta aluseks isikute ütlustes ja kirjeldustes olulisim, mis riimub teiste, eelkõige materiaalses maailmas fikseerunud tõenditega.
  1. Tunnistaja J. M. ütluste osas leidis maakohus järgmist. Nimelt, et need ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ja on ebausaldusväärsed ning tuleb kõrvale jätta. Maakohus tugines sealjuures asjaolule, et J. M. ütluste kohaselt kuulis ta 2 lasku, kuigi teiste tõenditega on tõendatud, et relvast lasti vähemalt 4 kuuli. Lisaks leidis maakohus, et J. M. ütlused ei ole kooskõlas teiste ütlustega ning sündmuskohal tuvastatuga, kuna J. M. ütluste kohaselt nägi ta, et M. V. pea vajus lauale, kuigi sündmuskohal laual ei ole verd tuvastatud, vaid üksnes laua all. Maakohtu hinnangul, arvestades M. V. vigastusi, pidanuks olema ka laual veri, kui viimane oleks lauale vajunud. Maakohtu arvates võis J. M. ütluste erinevus teistest tõenditest olla tingitud sellest, et viimane oli küllaltki palju alkoholi tarvitanud, olukord oli ootamatu, ta oli paanikas ning vaatas, kuidas põgeneda saaks. Ringkonnakohus juba eespool märkis ütluste hindamisega seonduvat nimetatud situatsioonis. Maakohus on käesoleval juhul seadnud J. M. ütlused kahtluse alla põhjusel, et ta kuulis ainult kahte lasku ja nägi M. V. pead lauale vajumas, kuid laual verd ei tuvastatud. Samas on maakohus õigesti järeldanud, et olukord oli joobes J. M. jaoks ootamatu ja ta oli paanikas. On üldteada, et isikud käituvad kriisisituatsioonides erinevalt. Paanikat ja niiöelda peataolekut on kirjeldanud ka teised köögis viibinud kannatanud-tunnistajad. Asjaolu, et J. M. käitus nimetatud situatsioonis taoliselt ja tajus ainult kahte lasku ja M. V. pea lauale vajumist, ei saa ringkonnakohtu arvates talle ette heita ega muuda veel tema ütlusi mitteusaldusväärseteks. Samuti ei sea laual vere puudumine kahtluse alla asjaolu, et M. V. kirjeldatud situatsioonis tulistati. Samas on J. M. tunnistaja, kelle ütlustest järeldub, et tema istus lauas otse M. V. vastas. Seega tajus ta laskude hetkel M. V. ga toimuvat 1- 1, 5 meetri kauguselt ja on alusetu J. M. ütlusi kahtluse alla seada põhjendusel, et ta ei näinud kõike. J. M. nii nagu kõik teisedki tunnistajad kinnitab, et tema kuulis pauku ja siis nägi kui M. V. pea vajus laua peale, ning sai aru sellest, et M. V. on tulistatud, sest ta nägi J. Järvise käes relva. Maakohtu poolt J. M. alkoholijoobe tõttu tema tajumistingimuste kahtluse alla seadmine pole käesoleval juhul asjakohane, sest kannatanutest-tunnistajatest pole keegi kinnitanud, et J. M. oleks olnud teistest rohkem joobes ja seda ei kinnita ka kriminaalasja materjalid.
  2. Maakohus, lähtudes M. J. e ütlustest, leidis, et peale esimesi laske sekkus sündmustesse M. J. . Nimetatud asjaolu ja rüseluse toimumist kinnitavad ka G. M. i, R. V. , R. S. ja H. K. ütlused. Maakohus märkis, et esimese korraga ei õnnestunud M. J. el relva kätte saada, kuna J. Järvis rabeles lahti, keeras ennast ja sel ajal oli relv suunatud G. M. i pea suunas. Samuti nähtub eelnimetatute ütlustest, et G. M. oli tõstnud käed, mille peale J. Järvis oli relva langetanud ja G. M. il ning M. J. el õnnestus lõpuks J. Järviselt püstol käes ära väänata. Edasi järeldab maakohus, et millisel ajal toimusid ülejäänud lasud ja milline neist tabas konkreetselt M. V. , ei oska keegi isikutest öelda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest tõenditest tulenevalt ei saanud keegi peale J. Järvise, kelle käes oli tulirelv laskude hetkel, M. V. le lasuvigastusi tekitada. Kinnitust on leidnud, et esmalt 2 lasku ja seejärel järgmised 2 lasku toimusid lühiaja jooksul. Laskude toimumise koguaeg võis olla orienteeruvalt ca 5-8 sekundi jooksul. Asjaolu, et kannatanud-tunnistajad tajusid laskude arvu erinevalt on eelkirjeldatud tajumissituatsiooniga mõistetav. Igal juhul tajuti köögisviibijate poolt vähemalt 2 lasku. 12
(23)Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et 18.04.2009 kella 22.23 ajal tulistab J. Järvis XXX köögis püstolist 4 lasku – esmalt 1 lasu põrandaliistu läbistavalt seina ja 1 lasu gaasipliidi kaant läbistavalt seina ning seejärel 2 lasku M. V. pihta. Nimetatud 4 lasu toimumine on tõendamist leidnud isikuliste tõenditega, mida aga kinnistavad lõplikult dokumentaalsed tõendid (eelkõige sündmuskoha vaatlusprotokoll, selle lisa ja selle käigus leitud padrunikestad ning kuulid) ning läbiviidud ekspertiisid.
  1. Maakohus tuvastas, et asjaolu, mille kohaselt sihtis J. Järvis M. V. pähe, on väitnud vaid H. K. kolmandas telefonikõnes politseile, milles viimane märkis, et J. Järvis tuli tuppa, läks M. V. juurde ja pani püstoli pea peale. Samuti pole see maakohtu hinnangul kooskõlas ka teiste ütluste ning kirjalike tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu järeldusega, et J. Järvis M. V. pähe ei tulistanud ning esitab allpool sellekohase analüüsi, mis tuleneb kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditest. Maakohus märkis veel, et tuginedes isiku ekspertiisiaktile mõlema kuuli sisenemisava ümbruses nahal kontaktlasule viitav relvasuudme stantsjäljend puudus ning tulirelvaekspertiisile, et ekspertiisiks esitatud teksatagi paremal varrukal olev pihtamislaengu sisenemisava on tekitatud 50 kuni 75 cm kauguselt pihtamislaenguga. Eelnevatest asus maakohus õigustatult seisukohale, et tegemist ei olnud lähilaskudega ning H. K. selline väljendus – pani püstoli pea peale – võis olla tingitud tema emotsionaalsest seisundist ja sündmuskohal nähtud kannatanu olukorrast, kuna salvestise kohaselt H. K. oli kõnesid tehes endast väljas ja tema poolt väljendatu võib tähendada lihtsalt sihtimist. Ringkonnakohus leiab, et kuigi tegemist polnud kontaktlasuga, ei tähenda nimetatud asjaolu, et J. Järvis ei suunanud relva M. V. suunas. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates, leidnud, et J. Järvis ei tulistanud konkreetselt M. V. ega ka ülejäänud sünnipäevaliste suunas, vaid kaks esimest lasku olid kindlasti tulistatud inimestest eemale, parema seina suunas ning kahe järgmise lasu konkreetset suunda tulistamise hetkel ei ole tõendite põhjal maakohtu arvates võimalik tuvastada. Seega ei olevat tõendatud, et J. Järvis oleks lasud teinud M. V. pihta, eesmärgiga tappa. Selle seavat kahtluse alla tõendid, mille kohaselt võisid lasud olla tehtud rüseluse käigus või ajal, kui M. J. oli asunud venda takistama ja J. Järvis muutis instinktiivselt enda asendit ning ei olnud suunatud üldse inimeste suunas või olid põhjustatud hoopis rikošetist.
  2. Tulirelvaekspertiisist tulenevalt märkis maakohus, et ekspertidel ei olnud võimalik kindlaks teha, kas vigastus võis olla tekkinud rikošeti tagajärjel. Samuti ei olnud ekspertidel võimalik objektiivselt määrata relva ja kannatanu vastastikust asendit lasu tegemise hetkel variantide paljususe tõttu, kuna tegemist oli liikuvate objektidega. Maakohus märkis, et tegemist on kahtlustega, mis tõusetusid kohtus uuritud tõendite pinnalt, kuid kohtul puuduvad täiendavad tõendid, mis võimaldaks neid kõrvaldada, mistõttu tuleb need KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada J. Järvise kasuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjaolule, mille kohaselt ilmselt muutusid J. Järvise poolt M. V. tulistamise hetkel M. V. keha asend ja tulistamise suund, viitab M. V. suhtes läbi viidud isiku kohtuarstlikul ekspertiisil tuvastatu vigastuste paiknemine. Tutvudes kogutud tõenditega, loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et J. Järvise poolt M. V. suunas laskmise ajal paiknes M. V. J. Järvise suhtes vasaku küljega. M. V. suhtes teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 23 ekspertarvamuse kohaselt oli üks M. V. tabav lask suunatud pähe (1 kd tl 78, haavakanali suund peapiirkonnas) ja teine lask paremasse õlavarde. Siinjuures arvestab ringkonnakohus tõenditest tulenevalt, et lasu hetkel istub M. V. laua taga seljaga akna- ja gaasiballoonipoolse seina suunas. J. Järvis on aga sisenenud kööki uksest. J. Järvise kui kööki siseneja jaoks istub M. V. laua taga kaugemas otsas. Laua taga eespool J. Järvise kui siseneja jaoks istuvad H. K. , R. V. ja G. M. ning 13
(23)alles siis M. V. . Kui J. Järvis oleks ükskõik keda tahtnud tulistada, siis oli selleks isikuid küll, ometigi tulistas ta tagapool istuvat M.V. J. Järvise tegevus, kui ta tulistab M. V. , ei saanud olla juhuslik. Ringkonnakohus peab mõistetavaks, et esimese lasu järgselt võis M. V. keha asend mingil määral muutuda, olenemata sellest, kas esimene lask toimus pähe või õlavarde ning see seletab, kuidas oli võimalik lasuvigastuse tekitamine kuuli sisenemisavaga vasakul pool oimupiirkonnas ja paremat õlavart läbistav lasuvigastus sisenemisavaga õlavarre ülemise kolmandiku tagapinnal. Et M. V. tabanud lasud ei olnud tekitatud rikošeti tagajärjel, kinnitab kohtuarstliku ekspertiisi akti ekspertarvamus, mille kohaselt olid pea ja parema õlavarre vigastused läbistavad (1 kd tl 74 – 75). M. V. tabanud kuulid jätkasid ilmselt lendumist ja sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa fotode nr 7, 7.1, 7.2 ja 7.3 (1 kd tl 31) kohaselt tabasid köögis asunud lauda rikošettiga, mida kinnitavad fikseeritud vigastused laual ja selle kattematerjalil. Analüüsides KarS §

§ 25

lg 1,2 objektiivset koosseisu märkis maakohus muuhulgas, et on tuvastatud ka, et M. V. tabasid 2 püstolikuuli, tekitades viimasele pead ja paremat õlavart läbistavad lasuvigastused kuuliga koos vasaku silmamuna purustuse, peaajupõrutuse ning näokolju luude murdudega. Vasaku silmamuna purustusega pead läbistav lasuvigastus, ohustades elu tekitamise momendil, põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse ja silmamuna purustus, tekitades nägemiskaotuse silmast, põhjustas üldise püsiva töövõimekaotuse 80 %. Seega leidis maakohus õigustatult, et tegu on J. Järvise poolt tulirelvast tulistamine ja tagajärg M. V. l esinenud eluohtlik tervisekahjustus ning et J. Järvise käitumine ja saabunud tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Objektiivsete tunnuste kohta märgib ringkonnakohus, et J. Järvis oli alustanud KarS §-s 114 p 2 sätestatud teo toimepanemist KarS § 25 lg 2 kohaselt. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et J. Järvis pani oma tegevusega toime KarS §-des 114 p 2 ja § 25 lg 1,2 sätestatud kuriteo, so tapmise katse üldohtlikul viisil, kusjuures kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest mitteolenevatel põhjustel. 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus on aga ekslik J. Järvise subjektiivse külje käsitluse osas, mille kohaselt ei ole maakohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et J. Järvisel oleks olnud tahtlust kedagi tappa. J. Järvis sisenes ruumi kavatsusega lasta tulirelvast. J. Järvise ütluste kohaselt tahtis ta vaid seltskonda hirmutada, et rahvas laiali läheks ja tuli selleks kööki ning tulistas 2 lasku suunaga maha seina suunas, mis asus seltskonnast eemal. Maakohus leidis veel, et puudub alus kahelda J. Järvise eelnimetatud ütlustes, kuna sama on kinnitanud ka tunnistajad ja kannatanud. Ringkonnakohus möönab, et esimesed 2 lasku võib tõlgendada köögisviibijate hirmutamiseks, kuid järgnevad 2 lasku, mis tabavad M. V. ei ole kindlasti enam hirmutava iseloomuga. Maakohus märkis veel õigustatult, et J. Järvise teadmistega isik pidi ette nägema võimaluse, et tulistades ootamatult tulirelvast mitu lasku väikeses ruumis, kus viibis samal ajal 8 alkoholijoobes inimest, võivad nii kuul kui ka inimesed käituda ettearvamatult ning võib saabuda mistahes tagajärg. Ringkonnakohus märgib, et subjektiivse külge tuvastamisel on oluline lähtuda ka sündmustiku objektiivsest pildist. Nii on Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-128-06 muuhulgas märgitud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et elu vastu suunatud süüteo puhul kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda siis, kui 14

(23)toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (käesoleval juhul tulirelva lask pähe). Ringkonnakohus peab põhjendatuks, et olukorras kus inimestest täitunud ruumi siseneb joobes relvaga endine sõjaväelane ning asub sellest ootamatult ja mõistetamatult tulistama, on igati aktsepteeritav, et ruumis viibijad püüavad sellist tervisele ja elule ohtlikku tegevust takistada. J. Järvise taolist käitumist kriitiliselt hinnates ei saanud keegi köögisviibijatest eirata tekkinud ohtu. Kuna J. Järvise järgnev käitumine oli ettearvamatu, siis oligi temaga ühes ruumis viibijatel õigus asuda ka taolist relvaga rünnet tõrjuma. Samuti on üldteada asjaolu, et kaasinimeste vahetus läheduses (mõne meetri raadiuses) ja kinnises ruumis relvast tulistamine loob kuulide lendumise ja võimaliku rikošeti tabamuse ohu tõttu üldohtliku olukorra, kus ohustatud on kõigi ruumis viibijate elud. Samuti on üldmõistetav, et kuulide lendumiskiirus lühimaa peal on ohtlik ja tabamisel elutähtsasse piirkonda eluvõtva iseloomuga. Märkimisväärne on ringkonnakohtu arvates süüdistatava tahtluse hindamisel veel järgmine asjaolu. Tulirelva kasutamise ajaloo praktikast on üldteada fakt, et lihtsalt hoiatamise või hirmutamise korral tulistatakse tulirelvast hoiatuseks õhku või äärmisel juhul maha. Käesoleval juhul endise sõjaväelasena, kindlasti teades selliseid asjaolusid, on J. Järvis ometigi juba esimese kahe lasu ajal tulistanud neist ühe gaaspliidi kaane sisse, mis asus põrandast täiskasvanud inimese elutähtsate organite kõrgusel. Samuti on mõistetamatu, miks pidi J. Järvis tuttavate ringi kuulunud inimesi hirmutama – hoiatama üldse laskudega või äärmisel juhul rohkem kui ühe lasuga. Subjektiivse külje avamisel tõusetub ka küsimus, kas selline J. Järvise tegevus inimestest täitunud tuppa sisenemisel ja relvast põhjendamatult tule avamisel, on mõistuspärane. Tegemist ei olnud juhusliku relvast tulistamissituatsiooniga ja lasuga õhku, kuivõrd J. Järvis oli pikemat aega olnud missioonidel sõjaväelane ning oli seega ilmselgelt teadlik relva kasutamise võtetest ja tulistamisega kaasuvatest tagajärgedest. Seega J. Järvise näol ei olnud tegemist isikuga, kelle kätte sattus süüdistuses märgitud ajal tulirelv juhuslikult. Miks oli vaja J. Järvisel siseneda kella 22.23 paiku laetud relva ja tagavarapidemega kööki ning alustada tulistamist polegi käesolevas kriminaalasjas võimalik detailideni tuvastada, sest ka J. Järvis ise pole osanud sellele adekvaatselt vastata, olgugi, et tema osas on teostatud kohtupsühhiaatria komisjoniline ekspertiis. Akti nr 32/25 (1 kd tl 175-181) arvamuse kohaselt J. Järvisel esineb XXX, mis aga ei põhjustanud J. Järvisel talle süüksarvatud teo toimepanemise ajal 18.04.2009 tahtevastast käitumist, ei takistanud ega ei piiranud tema võimet ümbrusest ja oma käitumise iseloomust, sh selle keelatusest arusaamiseks ja oma käitumise juhtimiseks. Ekspertiisi uurimuslikus osas (1 kd tl 180-181) on J. Järvis ekspertidele muuhulgas avaldanud, et mingil hetkel hakkas M. V. temalt küsima, et miks ta sõjaväes ei ole. Süüdistatav ei vastanud midagi, tundis, et need küsimused tüütavad teda ja oli tüdinenud. Edasi kirjeldas süüdistatav, et „mingil hetkel olin relva toonud, midagi nagu mäletan, täpselt kõike ei mäleta, tükati mäletan. Järgmisel päeval mäletasin, et nagu oleks kööki läinud ja kappi lasknud. Järgmine pilt on, kui vend ja G. hoiavad relvast kinni, olid ehmunud.“ Süüdistatav täpsustas ekspertidele, et „Kui ma oleks tahtnud tappa kedagi, siis ma oleks ka tapnud. Hea, et nii täis olin, muidu oleks äkki midagi hullemat juhtunud.“ Süüdistatav J. Järvis pole oma ütluste kohaselt teadlik sellest, et tema käest relva väänamise ajal oleks ta sellest tulistanud. Temale ebameeldiva ja samas süüdistuse seisukohast olulise kahe viimase lasu osas väidab ta ennast aga mittemäletavat. Samas tõusetub küsimus, et kui süüdistatav väidab ennast M. V. tabanud laske mittemäletavat, siis kuidas teab ta ikkagi kinnitada, et ei tahtnud kedagi tappa. 8. Maakohus leidis, et M. J. e ütluste kohaselt võisid lasud toimuda ajal, kui ta üritas J. Järviselt relva kätte saada, kuna enne seda istus M. V. veel laua taga. Asjaolu, et lasud toimusid kas rüseluse käigus 15
(23)või ajal, kui J. Järvis ennast vabaks rabeles, kinnitavat maakohtu arvates ka R. S. ütlused, M. J. e vigastus paremal käel ning asjaolu, et viimasel tulistamisel oli tekkinud tõrge ja üks padrunikest oli relva kinni jäänud. Miks padrunikest oli relva kinni jäänud, ekspertiisi käigus tuvastada ei olnud võimalik. J. Järvise ütlustest, kes tunneb hästi relvi, nähtuvalt, võis see olla tingitud mingist mehhaanilisest takistusest, mis võis tuleneda nii relvast endast kui ka välistest teguritest. Ringkonnakohus maakohtu eelkirjeldatud järeldustega ei nõustu. Maakohtus uuritud isikulistest tõenditest tulenevalt pole keegi avaldanud, et relva äravõtmise käigus oleks kuuldud laske või toimunud laskmine. Maakohtu sellekohane väide M. J. e ütluste osas ei tulene uuritud tõenditest ja on oletuslik. M. J. on maakohtus andnud ütlusi, et ta ei saa kinnitada, et rüseluse käigus veel J. Järvis tulistas (2 kd tl 24). Samas on M. J. kinnitanud, et kõik lasud toimusid väga ruttu. Seega leiab ringkonnakohus nagu prokurör apellatsioonis, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt viitab M. J. el tuvastatud käevigastuse ekspertiisi tulemus võimalikule laskude toimumisele rüseluse ajal on alusetu ja ei tulene kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditest. Maakohus määras 24.03.2010 isiku kohtuarstliku ekspertiisi ja esitas eksperdile küsimuse, kas M. J. el 20.04.2009 kannatanu korduva ülekuulamise käigus tuvastatud ja fikseeritud vigastus parema labakäe pöidla ja nimetissõrme vahelise alal võib olla saadud 18.04.2009 määruses kirjeldatud viisil haaramisel püstoli torust. Nimetatud küsimusele vastas ekspert J. T. isiku ekspertiisiakti nr 18 (2 kd tl 74-78) 24.03.2010 arvamuses järgmist. M. J. el esineb ekspertiisiks esitatud fotodel parema käe seljal I-II sõrme vahel II sõrme poole avatud kolmnurga kujuline punakaspruuni ümbritsevast nahapinnast kõrgema koorikuga nahakriimustus, mis võib olla tekitatud määruses näidatud ajal 18.04.
  1. Võttes arvesse vigastuse morfoloogilisi iseärasusi (kuju ja paiknemine) ning eksperdile esitatud relva konstruktsiooni võib-olla fotodel sedastatav vigastus tekkinud määruses kirjeldatud viisil – püstoli torust parema käega haaramise ajal kestaheitva nurga või sihikusälgu toimest. Maakohtus kuulati (2 kd tl 84) ekspert üle ja ta selgitas, et kohtuarstlike meetoditega ei saa määrata, kas vigastuse saamise ajal kannatanu käele toimusid lasud või mitte ja rohkem ei ole võimalik sellest ühest vigastusest välja lugeda. Ringkonnakohus uuris ka nimetatud ekspertiisiaktile lisatud fotosid, milledes on digitaalselt fotografeeritud püstolit Sig Sauer SP
  2. Fotodel 3 ja 4 (2 kd tl 78) on esitatud võimalik M. J. e nahakriimustuse tekkemehhanism püstoli pealthaaramisel kestaheitva väljaulatuva nurga või sihikusälgu toimes. Kuna nimetatud relvapinnad pole ümarad vaid nurgelised, siis on nendega inimkeha kokkupuutest võimalik tõepoolest nahka kriimustada. Samas ei tõenda aga see asjaolu kuidagi seda, et võimalik relvast haaramine ja kriimustuse saamine, on mingil moel seletatav J. Järvise tulistamise ja kuulide väljumise hetkega relvast. Seega ei ole maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt võimalik järeldada, et M. J. sai relvast kinni haarates tema käel fikseeritud vigastuse hetkel kui J. Järvis sellest tulistab M. V. nagu peab võimalikuks maakohus oma järelduses. Miks padrunikest oli relvast tulistamisel kinni kiilunud, pole tagantjärgi võimalik tuvastada ning seda ei sedastanud ka läbiviidud tulirelva ekspertiis (1 kd tl 202). Alusetu on aga käesoleval juhul näha M. J. e käevigastuse tekkemehhanismi ja padrunkesta kinnikiilumise vahel kindlat seost. Maakohtu poolt käsitletud tunnistaja R. S. ütlused, millede kohaselt tema nägi peale esimesi laske M. V. laua taga istumas ja see justkui tõendavat asjaolu, et lasud, mis M. V. tabasid, toimusid kas rüseluse või sel ajal, kui J. Järvis ennast vabaks rabeles, on asjakohatud ja ei riimu sündmuste ajalise 16
(23)järjestusega. Samas näitavad R. S. ütlused, et seda momenti, kui M. V. laua alla kukkus, ta ei fikseerinud, sest jälgis J. Järvise ja M. J. e vahelist rüselust. Seega kinnitavad R. S. sellesisulised ütlused asjaolu, et J. Järvise ja M. J. e vahel toimus rüselus, kuid mitte asjaolu, et selle rüseluse tulemusena tulistati M. V. , kuivõrd R. S. tähelepanu oli suunatud ikkagi rüselusele. Rüseluse käigus R. S. mingeid helisid ega laske ei kuulnud. Taolistes R. S. ütlustes pole alust kahelda. Prokuröri apellatsioonis käsitletud DNA proovide ja J. Järvise kätel fikseeritud lasujääkide osas ei näe ringkonnakohus suurt kaalu käesoleval juhul süüdistatava süü tõendamisel. Nimetatud tõendid seostavad küll asetleidnud kuriteosündmust üldisemalt, kuid konkreetselt J. Järvise süüd ei sisusta. Lasujäägid mõlemal käel kinnitavad, et J. Järvis oli tulistajaks, kuid see on tõendatud juba asjakohaselt ruumis viibinud isikuliste tõendite ütlustega. Lasujäägi leidumisega J. Järvise vasakul käel on prokurör hüpoteetiliselt pidanud võimalikuks, et tulistamise lõppfaasis hoidis J. Järvis relva mõlema käega, mis võis olla seejärel ka relvast padrunikesta väljumise takistuseks. Samas see asjaolu võib iseloomustada J. Järvise tulistamistehnikat või viisi, aga see asjaolu ei oma tähendust J. Järvise teo kvalifitseerimisel.
  1. Ringkonnakohus leiab, et peale tulistamist õnnestub M. J. el J. Järviselt relv kätte saada, kusjuures üks relva äravõtmise katse on eelnevalt ebaõnnestunud. Olemasolevad tõendid ja sündmuste areng ei võimalda ringkonnakohtu arvates küll aga järeldada, et M. V. kaks lasuvigastust oleks tekitatud kuidagi juhuslikult, ekslikult, relva käest väänamisel jne, nagu püütakse kaitseversioonina kaitsja poolt väita. Süüdistatav ise on valinud kaitsetaktika selles, et kui esimest kahte lasku (köögiinventari ja köögiseina sisse) väidab ta mäletavat, siis kahe järgmise lasu tulistamise tehiolude ja situatsiooni kohta pole sisukohaseid ütlusi andnud ja seletab seda mittemäletamisega. Asjakohatu on siinkohal ka süüdistatava väide, et kui ta oleks tõepoolest tappa tahtnud siis ta oleks täpsemalt sihtinud jne. Samas aga ümbritsev olustik, eelkõige köögisviibijad, ei võimaldanudki J. Järvisel enam täpsemalt sihtimist alustada, sest M. J. sekkus tulistamisse ja püüdis J. Järviselt relva ära võtta. Lisaks leiab ringkonnakohus, et taoline väide on ainetu ka põhjusel, et tõendamist on leidnud olukord, kus süüdistatav tabaski M. V. pähe ja ellu jäi M. V. vaid tänu operatiivsele arstiabile (isiku ekspertiisakti nr 36 kohaselt Jõgeva Kiirabi saabudes oli patsient koomas, 1 kd tl 74) ja kirurgilisele sekkumisele. Vajalik on siinkohal märkida, et süüdistatav, olles läbinud sõjalised missioonid välisriikides ja eraldudes üksildase isikuna maakohta, oli taasiseseisvunud vabariigis endise sõjaväelasena indiviid, kes polnud ilmselt missioonidele järgnevalt saanud küllaldast tähelepanu ja rakendust tsiviilelus. Mis joobeseisundis J. Järvise teadvuses toimus hetkel kui ta otsustas laetud relva ja tagavarasalve võtta ning suundus sellega kontrollimatult tuttavate juurde kööki tulistama, võibki jääda sisaldama mõningat teadmatust ning on võis-olla lõplikult teada vaid süüdistatavale endale, kes aga väidab, et ei mäleta kõike toimunut ega tea sellekohaseid täpsemaid ütlusi anda.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelneja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. Tulistades lähimaa pealt kaasinimest pähe ja õlavarre piirkonda (so kaks lasku), nägi J. Järvis endise sõjaväelasena ette igasuguse tagajärje, sealhulgas surma saabumise võimalikkust, sest nimetatud laskude tagajärjel on võimalik kuulide läbimine mitmetest elutähtsatest organitest. Väheoluline 17
(23)J. Järvise käitumise ja tahtluse õigeks hindamiseks pole ka asjaolu, et sisenedes relvaga kööki ja alustades midagi ütlemata tulistamist, oli J. Järvis ennast eelnevalt relvastanud lisaks veel varusalves sisalduva 11 padruniga. Eeltoodust tulenevalt tuvastas ringkonnakohus, et M. V. surma saabumise osas tegutses süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 tähenduses. Kaudset tahtlust iseloomustab eelkõige toimepanija poolt võimaliku tagajärje heakskiitmine või selle saabumisega soostumine. Ühtlasi tuvastatakse subjektiivne külg ka lähtuvalt objektiivsetest koosseisutunnustest. 11. Ringkonnakohus leiab, et J. Järvis pani M. V. tapmiskatse toime üldohtlikul viisil. Võtnud poolautomaatse püstoli Sig Sauer SP 2022, kaliibriga 9 mm, mille padrunisalves oli 15 padrunit, samuti tagavarapideme padrunitega ja suundudes sellega XXX kööki, mõõtmetega 18 m2, kus viibis sel hetkel palju isikuid, tulistas esmalt 2 lasku kööginventari ja köögi seina sisse, milline tegevus sisaldas reaalset ohtu seal asunud isikute tervisele ja elule nende rohkearvulisust nimetatud ruumis arvestades ning seejärel tahtliku tapmise eesmärgil tulistas temast 50-75 cm kaugusel köögilaua taga istuva M. V. pihta 2 lasku tabades teda pähe ja paremasse õlavarde põhjustades eluohtliku tervisekahjustuse. Olukorras, kus J. Järvis tulistas rahvarohkes ruumis tulirelvast, võis lisaks M. V. le saada tabamuse (ka rikošetist) ka ükskõik kes samal ajal ja samas kohas viibinud isikutest. Kolmandate isikute elu ja tervise kahjustamine oli sellisel juhul ilmselgelt võimalik. Oht köögis viibinud isikute elule ja tervisele oli seega reaalne, mitte näilik ega oletatav. Elukutselise sõjaväelasena möönis J. Järvis relva käsitsedes ja tulistamist alustades kindlasti, et viga võib püstolitule avamisega saada ükskõik kes köögis viibivatest isikutest. Tulistamise üldohtlikkuse kriteeriumi, samuti ükskõik kelle köögis viibiva isiku tabamise tõenäosust tõstis käesolevas käitumissituatsioonis kindlasti asjaolu, et J. Järvis omas alkoholijoovet kell 22.23 ja on üldteada, et joobes isiku käes tulirelv kujutab endast kõrgendatud ohtu ümbritsevatele isikutele. Omades tavakodanikega võrreldes põhjalikke teadmisi militaartehnikast ja relvadest oli J. Järvis ka teadlik relvast tulistatud kuulide ettearvamatust käitumisest kuulide lendumisel vastu võõrkehi ja objekte ning seeläbi saadavatest vigastustest ja ohust elule. Tapmiskatse üldohtlik viis avaldub kindlasti juba süüdistuses märgituna selles, et J. Järvis avas relvatule ruumis, kus asus plahvatusohtlik gaasiballoon, mille kuulitabamuse korral ja plahvatades oleks ruumis viibinud isikute elu ja tervis ilmselgelt ohustatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa kohaselt (1 kd tl 32) läbis üks kuul põrandaliistu ja tungis seina gaasiballooni ja selle ühendusvooliku vahetus läheduses, so mõne sentimeetri kaugusel. Et J. Järvise poolt relvast väljatulistatud kuulid kujutasid endast ümbritsevatele isikutel ohtu on tõendatud muuhulgas sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaga 20.04.2009 (1 kd tl 26-33), kus on fotol 6.1 tuvastatud köögi põrandalt leitud deformeerunud kuul, fotol 7.1 ja 7.2 (numbertähised 9 ja 10) on fikseeritud laual olevad vigastused (kuulide rikošetijäljed) ning lasuvigastused gaasipliidi kaanel ja põrandaliistus (numbertähised 12 ja 13). Seega pani J. Järvis M. V. mõrva katse toime üldohtlikul viisil vähemalt kaudse tahtlusega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-36-09 väljendanud seisukoha, et tapmise üldohtliku viisiga ongi tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Varasem kohtupraktika on samuti lugenud teo toimepanemise üldohtlikuks viisiks seda, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada kolmandat isikut. Rõhutada tuleb asjaolu, et J. Järvise püstolist tulistamine peatati ilmselgelt samas ruumis viibinud M. J. e ja G. M. i sekkumise tõttu. M. J. l ja G. M. l õnnestus J. Järvise käest teisel katsel relv siiski 18
(23)kätte saada, mistõttu tulistamine ja teise inimese tapmine üldohtlikul viisil jäi lõpule viimata tema tahtest mitteolenevatel asjaoludel.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja Rein Napa apellatsiooni taotlusega süüdistatava J. Järvise süüdistuse ümberkvalifitseerimisega kergemas kuriteos, so KarS § 119 lg 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamisena ettevaatamatusest. Kaitsja poolt esitatud motiivid ja põhjendused võrrelduna kriminaalasjas kogutud objektiivsete tõenditega ei võimalda järeldada, et süüdistatava tegevuses oleks ettevaatamatusest toime pandud isikuvastase süüteokoosseisu tunnused juba ringkonnakohtu poolt eelkirjeldatud põhjendustel. Kaitsja on apellatsioonis viidanud küll kannatanu G. M. i ütlustele, kes ei näinud, et J. Järvis oleks kedagi relvaga sihtinud, samuti kannatanu M. J. e ütlusele, kelle arvates võisid need lasud, mis M. V. tabasid, toimuda sel ajal, kui ta J. Järvisega rüseles. Veel on viidatud tunnistaja H. K. ütlustele, kes kuulis laske ja tajus rüselust, samuti tunnistaja S. V. ütlustele, kes tajus enda arust nelja lasku, aga juba kolmanda lasu ajal põgenes teise tuppa. Eeltoodud nelja isiku ütluste puhul soovib kaitsja rõhutada asjaolu, et väidetavalt ükski kannatanu ega tunnistaja ei näinud konkreetselt, et J. Järvis oleks M. V. sihtinud. Veel on kaitsja leidnud, et peale esimesi laske (kaks lasku) sekkus M. J. ja rüseluses õnnestus teistkordsel katse G. M. ja M. J. J. Järvise käest tulirelv ära võtta. Kuid millisel ajal toimusid ülejäänud lasud ja milline neist tabas konkreetselt M. V. ei olevat osanud kohtuistungil ülekuulatud isikutest keegi ütelda. Kaitsja väidab, et peale kahte esimest J. Järvise tulistatud lasku nägid M. J. ja R. S. veel M. V. laua taga istumas. Laskude võimalikule toimumisele rüseluse ajal viitavat ka M. J. e vigastus paremal käel. Ringkonnakohus leiab, et ülalnimetatud tunnistajad pole otsesõnu kinnitanud, et nägid J. Järvist M. V. tulirelvaga sihtimas. Samas on ringkonnakohus eelnevalt andnud hinnangu kannatanute ja tunnistajate ütlustele ja nende tajumisvõimalustele tulistamisega kaasnenud paanilises situatsioonis, mistõttu ei ole võimalik tulistamise hetkel J. Järvisega ühes ruumis viibinud isikutele otsesõnu ette heita hetke, kui nad ei näe J. Järvist M. V. sihtimas. Teades endise elukutselise sõdurina erinevate relvaliikide kogemusest mida tähendab kaasinimeste kõrval ootamatult püstolitule avamine, möönis J. Järvis kindlasti ja oli valmis igasugusteks ootamatute sündmuste arenguks, sealhulgas selleks, et hulgaliselt inimestest täitunud ruumis saab keegi tema tulistamise tagajärjel pihtamislaengu ja kaitseinstinktina keegi isikutest ründab teda kui relvakasutajat ennast. Kaitsja pole apellatsioonis üldse käsitlenud aga kannatanu M. V. suhtes teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 36 arvamuses (1 kd tl 74 – 75) avaldatut, mille kohaselt esines M. V. l mitte üks, vaid kaks lasuvigastust ja arvestades kuulide sisenemis- ja väljumisavade ning ravidokumentides kirjeldatud peapiirkonna vigastuste paiknemist on haavakanalite suunad püstises asendis käed vastukülgi oleva kannatanu kehas eestvaates järgmised: pead läbistaval lasuvigastusel – vasakult paremal; õlavart läbistaval vigastusel – ülevalt alla. Seega on mõistetav kaitsja poolt kaitseversioonina mitte märkida kannatanul kahe lasuvigastuse olemasolu, mis selgelt välistab M. V. pihta tulistatud laskude juhuslikkuse ja M. V. le lasuvigastuste tekitamise ettevaatamatuse vormis.
  2. J. Järvise süüdistuses KarS § 120 järgi leidis maakohus, et mingil hetkel oli J. Järvise käes olnud relv suunatud G. M. i poole, kuid seda ei saa käsitleda eraldi kuriteona, so tapmisega ähvardamisena KarS § 120 mõttes. Maakohus on pidanud tuvastatuks, et J. Järvis nimetatud situatsioonis ei käitunud 19
(23)tulirelvaga selleks, et G. M. it ähvardada. Lisaks märkis maakohus, et ka G. M. i ütlustest tulenevalt ei tajunud viimane seda ähvardusena enda elu ja tervisele. Õiguskirjanduses on märgitud, et objektiivse koosseisu moodustav tegu - ähvardamine - on tulevase kahju tekitamise sõnaline või konkludentne väljendamine, kusjuures kahju saabumine ähvardatavale sõltub ähvardaja otsesest või kaudsest mõjust. Ähvardamine on võimalik tegevuse vormis. Tapmisähvardusena on käsitletav püstoliga sihtimine, noa kõrile asetamine jne. (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-98). Oluline on, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Ähvardamine ei pea olema alati sõnaline ja võib seisneda ka teos. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ning analüüsides G. M. i olukorda nimetatud käitumissituatsioonis, leiab, et kas saab veel olla reaalsem ohutaju tervisele ja elule kui seista vahetult (u 1 meetri kaugusel) relva ees, millest oli äsja korduvalt tulistatud. Kannatanu G. M. il oli ilmne alus karta temale suunatud relvaga tulistamise jätkumist, so ähvarduse täideviimist. Kannatanu R. V. on kinnitanud, et ta nägi J. Järvist sihtimas G. M. t relvaga otsa ette selgitades, et „G. seisis ja tõstis käed üles nagu annaks alla.“ R. V. arvas, et oli sel hetkel J. Järvisest ise u. 1 meetri kaugusel. Tunnistaja R. S. kinnitas samuti maakohtus, et nägi olukorda, kus G. M. tõstis käed. Tunnistaja S. V. nägi J. Järvise käes olevat püstolit suunatuna G. M. i poole. Kaugus oli umbes 40 cm püstoli ja G. M. i vahel. Püstol oli suunatud G. M. i pea suunas. G. M. tõstis käed üles õlgade kõrgusele ja seejuures olid peopesad väljapoole. G. M. on maakohtus ise selgitanud, et „Ta keeras minu poole, püss oli käes, ma astusin eemale, see käis nii kiiresti.“ Kannatanu arvas, et J. Järvise käes olev revolvritoru oli sel hetkel temast u. 1, 5 meetri kaugusel. G. M. väitis, et ehmatas sellest J. Järvise liigutusest ära ja tõstis käed endal ülespoole õlgade kõrgusele. See toimus sekundite jooksul, mõtlemiseks aega ei olnud. Eelpool viidatud kannatanute-tunnistajate ütlustest tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et G. M. tõstis ohu ja allaandmise märgiks J. Järvise poolt käeshoitava relvasuu ees üles käed, mida on tajutud sel hetkel ruumis viibivate isikute poolt. Pole alust kahelda sedavõrd spetsiifilise G. M. i poolt sooritatud liigutuse tajumise tõesuses tunnistajate poolt, sest pole mingit usutavat põhjendust, miks pidi keegi kohalviibinutest selle välja mõtlema. Hiljem maakohtus on G. M. ähvardavat ohtu ja käte tõstmisega seonduvat püüdnud mõneti minimaliseerida, kuid ringkonnakohtul pole kahtlust, et relva ees käsi tõstma ajendab inimest üldteada põhjustel hirm relvast kohe järgnevalt tabatud saada. Ilmselgelt sai G. M. ähvarduse sisust aru, olles vahetult enne näinud J. Järvist relvaga tulistamas. J. Järvis pani G. M. i ähvardamise toime vähemalt kaudse tahtlusega, kui suunas relva, millest oli äsja tulistanud otseselt tema suunas. Endise sõjaväelasena sai J. Järvis kindlasti aru ja pidas võimalikuks, et isik, kellele on suunatud tulirelv võtab taolises situatsioonis ähvardust reaalsena. Prokurör on apellatsioonis õigustatult märkinud, et kui maakohus leidis, et G. M. i ütluste kohaselt ei tajunud ta seda tegevust ähvardusena enda elule ja tervisele, siis sellekohane öeldu või viide maakohtu istungi protokollile maakohtu otsuses puudub. Samuti märgib ringkonnakohus kannatanute-tunnistajate ütlustele hinnangut andes, et süüdistatava J. Järvise kui nende lähituttava tegude osas ütlusi ja hinnangut andes on märgatav tendents maakohtus J. Järvise süüstavat tegevust vähendada. J. Järvis on süüvõimeline ja tema tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 14. Karistus 20
(23)Esmalt märgib ringkonnakohus, et prokurör ja kaitsja oma apellatsioonides ning ka ringkonnakohtu istungil ei põhistanud J. Järvisele mõistetava karistuse asjaolusid ning kaitsja taotles kaitsealuse süüdi tunnistamist küll kergemas kuriteos ja kergema karistuse mõistmist, kuid nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil ei esitanud konkreetse vangistusaja arvulist põhistust. Karistuse mõistmisel juhindub ringkonnakohus KarS § 56 sätetest ja arvestab esmalt J. Järvise süüd, toimepandud kuritegude raskust ja laadi, vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid, süüdistatava isikut ja võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusraam annab käesoleval juhul siiski väga üldise ettekujutuse selle kohta, milline võiks olla KarS §

§ 25lg 1, 2 järgi mõistetav karistus.

Karistuse mõistmine seisneb olemasolevate variantide ja raamide piires õige, st õiglase ja õiguslikult põhjendatud karistuse tuvastamises ja süüdistatavale mõistmises. Tunnistades süüdistatava süüdi mõrva katses üldohtlikul viisil (KarS §

§ 25

lg 1, 2 järgi) on mõistetava karistusena sanktsiooni alammäär 8 aastat vangistust ja ülemmäär 20 aastat vangistust või eluaegne vangistus. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on esitatud seisukoht, et kohus peab orienteeruma karistuse mõistmisel keskmisele karistusele, mitte sanktsioonis ettenähtud karistuse alam-või ülemmäärale. KarS §

§ 25

lg 1, 2 järgi mõistetava karistuse sanktsiooni keskmine määr oleks 14 aastat vangistust. Samas tuleb siiski koheselt arvestada, et sedavõrd suure karistusraamiga kuritegu jäi katse staadiumi ning võrreldes kohtupraktikat oleks kohtu arvates põhjendamatu alustada mõistetava karistuse kaalumist sanktsiooni keskmist määra silmas pidades. Seega on mõistlik käesoleval juhul kaaluda süüdistatavale mõistetavat karistus karistusraami alumises kolmandikus alammäära lähedal. Karistusseadustiku mõtte kohaselt karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Mõistes isikule tema süü suurusest tulenevalt karistuse realiseeritakse olenevalt konkreetsest olukorrast ka üld-ja eripreventsioonid. KarS § 25 lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, so karistuse kergendamist. Seega on kohtul võimalus karistust kergendada. Samas süüteo jäämine katse staadiumi ei pea tähendama automaatselt kergema karistuse mõistmist, sealhulgas karistuse kohaldamist alla alammäära. KarS § 60 kohaldamine seaduses sätestatud juhtudel on kohtu õigus mitte kohustus. Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohaldada KarS § 61 sätteid, so karistuse kohaldamist alla alammäära erandlikke asjaolusid arvestades, sest taolisi asjaolusid käesoleval juhul ringkonnakohus ei tuvastanud. Süüd mõjutab esmalt teo objekt – kaasinimese elu. Teo toimepanemise viisi osas märgib ringkonnakohus, et süüdistatav pani toime tulirelva kasutades esimese astme kuriteo ja sellest tuleneb ka käesoleval juhul J. Järvise süü suurus. J. Järvis ei lõpetanud tulistamist vabatahtlikult, teda takistati ja temalt võeti ära relv. J. Järvis viis enne relvakasutust ennast tugevasse alkoholijoobesse, mille tagajärjel avaldus tema isiksuse ja iseloomu pahelisus ja negatiivsus. Tegemist on eluvastase süüteo katsega, mille mõtlematu tegevuse tulemusena invaliidistus noor inimene. Arstiabi kohesel mittesaabumisel oleks ilmselgelt järgnenud kannatanu surm. Siinjuures arvestab ringkonnakohus süüdistatava suurt süüd tulirelvaga seotud üldohtliku kuriteo toimepanemisel. Eraldi rõhutab kohus kuriteo toimepanemise vahendi – paljulasulise püstoli 21

(23)kasutamist, millest süüdistatav tulistas korduvalt. Tähelepanuväärne on, et süüdistatav oli kaasa võtnud ka varusalved. Süü suurust näitab ringkonnakohtu arvates ka see, et lasuvigastuste tagajärjel saadud vigastuse tõttu on kannatanu M. V. tagasipöördumatult invaliid ja ei asetu enam tagasi tavamõistes täisväärtuslikku ellu töös ning isiklikus elus. Maakohus oli märkinud karistuse mõistmisel J. Järvise raskendava asjaoluna karistuse mõistmisel teo toimepanemise üldohtlikul viisil, kuid kuna ringkonnakohus kvalifitseerib J Järvise tegevuse ümber mõrva katsena üldohtlikul viisil süüteokoosseisu kvalifitseeriva asjaoluna, siis seda karistuse mõistmisel ei arvestata raskendava asjaoluna. Seega raskendavad asjaolud J. Järvise käitumises puuduvad. Kergendava asjaoluna arvestas maakohus kohtus avaldatud kahetsust. Ringkonnakohtus kohtule esinedes ja ütlusi andes süüdistatav otseselt kahetsust ei ilmutanud, kuid ringkonnakohtul pole käesoleval juhul alust arvata, et maakohtus ta seda mitte ei teinud ja nõustub maakohtuga ning seega on tuvastamist leidnud kergendava asjaoluna maakohtu istungil avaldatud kahetsus. Ringkonnakohus kaalus käesoleval juhul süüdistatavale raskema kuriteo eest mõistetavat karistust. Samas ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu järeldusega karistuse mõistmisel, osas kus märgitakse, et J. Järvise senine elukäik on olnud probleemideta. Tõepoolest J. Järvist ei ole varasemalt karistatud kriminaal- ega väärteokorras. Õigustatult on maakohus arvestanud ka asjaolu, et J. Järvis töötas pikka aega Eesti Kaitseväe teenistuses kaitseväelasena ja on osalenud erinevatel välismissioonidel alates 1998 aastast kuni reservi arvamiseni 2007. Samas aga nähtub Kaitseväest väljastatud iseloomustusest ( 1 kd tl 154), et J. Järvis oli Iraagis 2005 aastal kuulipildurina teenides kogenud võitleja ja erialaselt pädev, kuid teenistusülesannete täitmisel otsis ta kaasvõitlejatega võrreldes kergemaid ja mugavamaid teid. Missioonil Iraagis avaldas ka mõnikord negatiivset mõju kaasvõitlejatele mainitud käitumise kaudu. Tsiviilelus esinesid probleemid alkoholi kuritarvitamisega. Teenistuses, vahetult enne reservi minekut 2007 aasta alguses esinesid J. Järvisel tõsised probleemid distsipliiniga (teenistusest omavoliline lahkumine, käsu mittetäitmine jne.). Kaitseväelaste ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuste lehtedelt nähtub (1 kd tl 141-144), et J. Järvist oli kolmel korral ergutatud (avaldatud tänu, rahaline preemia), kuid samas karistustena oli kahel korral karistatud rahalise karistusega ja ka auastme alandamisega ning noomitusega. J. Järvise varasemat elukäiku arvestades (kriminaal-ja väärteokorras karistamata) võiks kuni käesoleva raske isikuvastase kuriteo toimepanemiseni eeldada, et puudub retsidiivioht edaspidisteks analoogseteks vägivaldseteks kuritegudeks. Arvestades aga süüdistatava viimaste aastate elustiili ja eemaldumist ühiskonnast ja kaasinimestest (pärast sõjalistelt missioonidelt naasmist) ei ole J. Järvise käitumine täie kindlusega prognoositav. Seega ei ole ka eripreventiivsed kaalutlused käesoleval juhul täiesti minimaalsed ja seda tuleb arvestada ka karistuse mõistmisel ning karistus ei saa eripreventiivsetel kaalutlustel ulatuda sanktsiooni määrast madalamale. Kindlasti on J. Järvise näol aga tegemist isikuga, kes oleks ringkonnakohtu arvates sihtgrupp vangistuasutuses toimivatele paljudele sotsiaalprogrammidele ja erinevatele nõustamistele. Seega üldpreventiivsetest kaalutlustest ja prognoosist eripreventiivsete eesmärkide saavutamisel, on põhjendatud J. Järvise karistamine KarS § 114 p 2 – 25 lg 1, 2 järgi alammääras ja mitte alla alammäära. Lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kus määratav karistus peab avaldama õiglase karistuse mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. On vajadus kaitsta õiguskorda ja seega sotsiaalset kooselu sel teel, et kaitsta ühiskonda raskeid kuritegusid toimepannud isikute isoleerimisega. 22
(23)Õiguskorra kaitsmise huvides annab kohus käesolevas lahendis kindla signaali isikutele, kes otsustavad tavapärases igapäeva olmekeskkonnas olukordi ja ka võimalikke enda isikust tulenevaid probleeme lahendada tulirelvadega või mõnel muul paljudele kaaskodanikele üldohtlikul viisil. Nõustudes küll prokuröriga J. Järvise süüdi tunnistamises KarS §

§ 25

lg 1, 2 järgi, ei ole ringkonnakohtu arvates siiski põhjendatud süüdistatava karistamine vangistusega prokuröri taotletud määras, so 9 aastat vangistust. Ringkonnakohus uuris põhjalikult kriminaalasjas kogutud tõendeid, samuti J. Järvist iseloomustavaid andmeid ja küsitlenud veelkordselt ringkonnakohtu istungil süüdistatavat, leiab sellest tulenevalt, et J. Järvise puhul täidab tema süüst tulenevalt karistuse mõistmise üld-ja eripreventiivse eesmärgi ka prokuröri taotletust mõnevõrra kergem vangistuse määr. Kohus märgib siinjuures, et karistades süüdistatavat alammäärast oluliselt karmima karistusega (üle 8 aasta vangistust) asetaks see süüdistatava mõneti ebavõrdsesse positsiooni mõistetava karistuse mõttes isikutega, keda kohtupraktikas karistatakse lõpuleviidud mõrva eest. Ringkonnakohus leiab seega käesoleva kriminaalasjas süüdistatava süü ja tegude toimepanemise asjaoludest tulenevalt, et süü suurust arvestades ei ole põhjendatud J. Järvise karistamine tapmisekatse eest üldohtlikul viisil alla sanktsiooni alammäära (8 aastat vangistust) ja arvestades eeltoodud asjaolusid on põhjendatud süüdistatavale mõista karistus kuriteos KarS §

§ 25lg 1, 2 järgi alammääras, so 8 aastat vangistust Mõistes karistuse Kar

S §

§ 25

lg 1, 2 järgi alammääras, ei ole see kindlasti põhjendamatult kerge, mida ühiskond tõlgendaks ebaõiglasena. J. Järvisele KarS § 120 järgi mõistetava karistuse puhul on karistussanktsioon kas rahaline karistus või vangistus kuni 1 aasta. Ringkonnakohus leiab süüdistatava süüst tulenevalt (tulirelvaga ähvardus), et pole võimalik tema karistamine rahalise karistusega ning põhjendatud on karistamine vangistusega. Teo objekt on vaimne tervis. Teo toimepanemise viisilt on relvaga ähvardus üks ähvarduse äärmuslikemaid vorme. Siin tuleneb süü raskus sellest, et vahetult enne relvaga ähvardust oli süüdistatav sellest juba tulistanud. Vastutust kergendava asjaoluna arvestab kohus kahetsust ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmise üld-ja eripreventiivsed eesmärke on eespool käsitletud. Kuna vangistuse karistusraami ülemmääraks KarS § 120 sanktsiooni puhul on vangistus kuni 1 aastat, siis ringkonnakohus nõustub siin prokuröri taotlusega ja põhjendatud on süüdistatavat karistada 1 aastase vangistusega. Kuna J. Järvise süüdimõistmist KarS § 4181 lg 1 järgi ei vaidlustatud, siis selles osas jääb maakohtu otsusega mõistetud karistus muutmata. Mõistetud karistused tuleb liita KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 23

(23)Mati Kartau

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.