Obsah (5)

§ 175§ 7§ 312§ 342§ 339

1-09-22152 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-22152 (08260105248) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, M

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 13. septembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-22152 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Karl Saavo kaudu 2400 krooni, sealhulgas käibemaks 400 krooni, advokaat Rainer Objartelile tema poolt Enrico Siliksaarele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi (apellatsioonkaebuse koostamine) osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista Enrico Siliksaarelt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Rainer Objarteli poolt osutatud õigusabi eest 2000 krooni, millele lisandub käibemaks 400 krooni, kokku 2400 krooni riigituludesse. Maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Karl Saavo kaudu 1800 krooni, sealhulgas käibemaks 300 krooni, advokaat Heiki Kuningale tema poolt Enrico Siliksaarele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi (kriminaalasja materjalidega tutvumine, kohtuistungil osalemine) osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista Enrico Siliksaarelt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 1500 krooni, millele lisandub käibemaks 300 krooni, kokku 1800 krooni riigituludesse. Enrico Siliksaarel tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034800017 või Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Enrico Siliksaar 109-22152 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. detsembril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. detsembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. detsembrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
7. septembri 2010 otsusega mõisteti Enrico Siliksaar süüdi ja karistati KarS § 200 lg 2 p 9 järgi 3-aastase vangistusega. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui E. Siliksaar 3aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas J. T. tsiviilhagi ja mõistis VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel E. Siliksaarelt J. T. kasuks välja 8060 krooni. Maakohus arutas E. Siliksaarele KarS § 200 lg 2 p 9 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
8. septembril 2008 kella 17.00 ajal tungis sisse lukustamata värava avamise teel XXX J. T. le kuuluva eramaja territooriumile, võttis J. T. l rinnust kätega kinni, surus pikali muru peale ja lõi korduvalt rusikaga näopiirkonda, millega tekitas kannatanule vasaku silma alla verevalumi, vasaku kõrva turse ja verevalumi ning vasaku sarna piirkonna turse ning seejärel 2 võttis ära võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil J. T. le kuuluva mobiiltelefoni NOKIA N95 väärtusega 8060 krooni. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatava süü tõendatud eelkõige kannatanu J. T. ütlustega. Kohus oli seisukohal, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Ütlused on kooskõlas nii jälitusprotokollis kajastatuga, osas, mis kajastab kannatanu ja süüdistatava vahelisi telefonikõnesid
9. septembril 2008, kui ka traumakaardi alusel tuvastatuga. Samuti kinnitavad kannatanu ütlusi tunnistaja S. T. ütlused. Kannatanu on avaldanud, et temal ja süüdistataval olid erimeelsused nii äritegevuse kui ka isiklikul tasandil juba alates
10. a. Nende vahel on ka varem olnud füüsilisel tasandil intsidente, mille osas küll kuriteo koosseisu pole tuvastatud. Samuti on probleeme lahendatud kohtu kaudu. Eeltoodust tulenevalt on eluliselt usutav, et süüdistatav soovis kannatanuga
11. septembril 2008 rääkida ja läks selleks kannatanu elumaja juurde. Samuti on eluliselt usutav, et olukorras, kus kannatanu filmis süüdistatava, kes ilma loata sisenes kannatanu aeda, tegutsemist, oli süüdistataval nii motiiv kui ka tahe kanntanu käest kätte saada mobiiltelefon, millega tema tegutsemist filmiti. Jälitusprotokollis kajastub, et viimane kõne kannatanu telefonilt tehti X tn piirkonnas kell 17.42 E. Siliksaarele. Tulenevalt kannatanu ütlustest tegutses süüdistatav, sisenedes kannatanu aeda ilma selleks luba omamata ja kannatanut lüües ning temalt telefoni ära kiskudes otsese tahtlusega, sest tema eesmärgiks oli saada kannatanult kätte telefon, millega oli filmitud tema tegutsemist ja kõnet. Süüdistatav asus kohtus seisukohale, et tema pole
12. septembril 2008 kannatanu elukohas käinud. Kohtus esitas süüdistatav neli versiooni selle kohta, kus ta võis süüdistuses kajastatud ajal viibida. Ühegi omapoolse seisukoha kohta ei ole süüdistatav ühtegi tõendit esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 asunud seisukohale, et „Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks“. Samas on jälitusprotokolli kohaselt süüdistatav helistanud kannatanule
13. septembril 2008 kaheksal korral alates kell 15.57 kuni 17.
14. Kannatanu telefon on kogu selle aja olnud X või X masti piirkonnas (hõlmab XXX elumaja). Süüdistatava telefon on kõnede ajal olnud kuni kella 16.41-ni X tugijaama piirkonnas, kell 17.21 liikunud X piirkonda ja kell 17.38 X piirkonda. Kell 17.42 on telefon olnud X tugijaama piirkonnas. Kui võrrelda jälitusprotokollile lisatud mobiilside levialade kaarte X kaardiga, siis ilmneb, et süüdistatav oli kell 17.42 tugijaama piirkonnas, mis hõlmab XXX elumaja piirkonda. Seega ei saa ka sellest vaatepunktist tulenevalt olla tõesed süüdistatava ütlused, et ta viibis
15. septembril 2008 Pärnumaal või Tartus 10 km kaugusel. Vaadeldud andmetel ei saanud süüdistatav kell 17.42 viibida ka X ja X tänaval, sest mastide X ja X leviala ei kata nimetatud piirkondi. Karistuse mõistmisel leidis maakohus, et nii üld- kui ka eripreventiivset eesmärki silmas pidades tuleb E. Siliksaarele mõista karistus sanktsiooni miinimummääras. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Arvestades E. Siliksaare süüd, tegude toimepanemise asjaolusid, aga ka tema isikut, oli kohus veendumusel, et reaalse vangistuse ärakandmine isiku puhul, kes on küll varem kriminaalkorras karistatud, kuid seda hoopis teiseliigilise kuriteo eest, ei ole vajalik ning otstarbekas. Võttes arvesse E. Siliksaart iseloomustavaid asjaolusid, pidas kohus võimalikuks kohaldada talle minimaalne katseaeg. 3 Apellatsioonis esitatud taotluste sisu E. Siliksaare kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes E. Siliksaare õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele. Süüdistatav on nii kohtueelses menetluses kui kohtus kinnitanud, et tema
16. septembril 2008 kannatanu elukohas ei käinud ja ei ole kannatanu suhtes kasutanud vägivalda ega kannatanult vägivalla abil võtnud ära telefoni. Kohtuistungil uuritud tõendid ei lükanud usaldusväärselt ümber süüdistatava positsiooni. Süüdistatav ei eitanud, et helistas
17. septembril 2008 mitmel korral kannatanule, kuna kannatanu ei olnud mitmel päeval oma telefonile vastanud ning kannatanut otsiti süüdistatava kaudu taga isikute poolt, kellele autosid toodi. Ka kannatanu helistas süüdistatavale mitmel korral. Süüdistatav kinnitas, et viimati käis ta kannatanu elukohas
18. a juunis. Kohus on vastavas osas E. Siliksaare ütlused jätnud arvestamata. Kannatanu ütluste kohaselt oli süüdistatav tuttav tööalaselt, mis hiljem kujunes vaenuks. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 ning leiab, et asjaolu, et kannatanu on kinnitanud, et tema ja süüdistatava suhted on olnud ebasõbralikud pikema aja vältel, tekitab kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu ja süüdistatava vahel on olnud füüsilisi konflikte. Kriminaaltoimiku lk 34-35 asub kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mille järgi on E. Siliksaare avaldusel alustatud kriminaalmenetlust episoodis, milles J. T. lõi E. Siliksaart rusikaga näopiirkonda. Antud kriminaalasjas menetlus lõpetati, kuna menetluse käigus ei leidnud tuvastamist, kes alustas kaklust ja mille tulemusena tekkisid E. Siliksaarel fikseeritud vigastused. Kohus ei ole otsust vastavas osas piisavalt põhjendanud, millest tulenevalt on jäänud kõrvaldamata kahtlus kannatanu poolt süüdistatavat süüstavate ütluste andmise võimaluse kohta, arvestades isikute eelnevaid ebasõbralikke suhteid.

§ 7lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust.

Kohtus andis süüdistatav ütlusi, et ta täpselt ei mäleta, kus ta võis viibida

1. septembril
2. Süüdistatav ei välistanud, et ta võis viibida erinevates kohtades, sh x linnas. Nagu nähtub jälitusprotokolli lisaks olevast mobiilside leviala kaardist, on mobiilside masti leviala suur, hõlmates sisuliselt tervet linnaosa. Jälitusprotokollis kajastatu võimaldab järeldada üksnes seda, et süüdistatav viibis x linnas kannatanuga telefoni teel suhtlemise ajal, kuid asjaolu, et süüdistatav viibis süüdistuses kirjeldatud ajal kannatanu elukohas, on oletuslik. Seega uuritud tõendid ei võimalda teha usaldusväärseid järeldusi, et süüdistatav oleks realiseerinud röövimise objektiivse koosseisu, s.o kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ja vägivalla abil hõivanud kannatanu mobiiltelefoni. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, et ta kaotas süüdistatava poolse peksmise tagajärjel teadvuse ning kui ärkas, siis oli telefon ära varastatud; kannatanu ei näinud, kes telefoni ära võttis. Kriminaalasjas puuduvad peale kannatanu ütluste teised tõendid, mille alusel saaks teha usaldusväärseid järeldusi kannatanu poolt mobiiltelefoniga süüdistatava tegutsemise filmimise kohta
3. septembril
4. Märgitud asjaolu ei ole võimalik ka tuvastada, kuna kannatanu mobiiltelefon ei ole välja ilmunud. Röövimise puhul on esmatähtis tuvastada, et isikul oli vägivalla abil enda valdusse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajäämine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, et süüdistatav oleks kannatanu mobiiltelefoni pööranud kas enda või mõne teise isiku kasuks. Kohtu järeldus, et varasemate probleemide tõttu kannatanu ja süüdistatava vahel võis süüdistatav käituda süüdistuses kirjeldatud viisil, on oletuslikku laadi. Kohtuistungil andis süüdistatav ütlusi, et tema kannatanu suhtes viha ei pea. Kannatanu ja tunnistaja S. T. kinnitasid, et suhted süüdistatavaga on ebasõbralikud. Kriminaaltoimikus 4 asuv tsiviilasjas nr 2-07-49315 tehtud kohtuotsus ning ka eelpool viidatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kinnitavad, et E. Siliksaar on võimeline probleeme lahendama seaduses sätestatud korda järgides. Kannatanu ja süüdistatava vahelised probleemid tulenevalt äriühingu tegevusest ei võimalda teha usaldusväärseid järeldusi E. Siliksaarele süüksarvatava teo põhjendatuse kohta. Süüdistatav on süüdi mõistetud tuginedes teda pigem õigustavatele kui süüstavatele tõenditele ning kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Kohtu järeldused ei ole piisavalt motiveeritud süüteo subjektiivse külje, s.o süüdistatava tahtluse ja kavatsuse kannatanult vägivalla abil mobiiltelefon ära võtta, osas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja palusid see rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt E. Siliksaare õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses

§ 312p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud E.

Siliksaarele esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt

§ 342

lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis on leitud, et maakohtu E. Siliksaare süüdimõistavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs, mis on käsitletav

§ 339lg 1 p 7 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus käsitlenud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ning andnud neile omapoolse hinnangu. Samas on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale ka järgitav. Ringkonnakohus leiab, et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses pole kohus üldse esitanud omapoolseid põhjendusi, mitte aga seda, kui esitatud põhjendused tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena või kui ta nendega ei nõustu. Apellatsioonis leiab E. Siliksaare kaitsja, et kuivõrd E. Siliksaare ja J. T. vahel valitsesid ebasõbralikud suhted, siis tulnuks maakohtul suhtuda kannatanu ütlustesse kriitiliselt, mitte aga lugema neid usaldusväärseteks. 5 Erinevalt apellatsioonis väidetule nõustub ringkonnakohus maakohtu otsustusega lugeda J. T. ütlused tema ründamise ja mobiiltelefoni äravõtmise kohta E. Siliksaare poolt, usaldusväärseteks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ainuüksi ebasõbralikud suhted J. T. ja E. Siliksaare vahel ei anna automaatselt alust lugeda J. T. ütlusi ebausaldusväärseteks ning kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks on vajalik kõrvutada neid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kriminaalasja menetlemise käigus on J. T. andud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et

1. septembril 2008 kella 17.00 paiku tungis E. Siliksaar tema koduhoovile, lõi teda korduvalt rusikaga näkku mille tõttu ta kaotas teadvuse. Pärast teadvuse taastumist avastas ta, et kadunud oli tema mobiiltelefon, mis vahetult enne E. Siliksaare rünnet oli tema käes ja millega ta filmis süüdistatava tegevust. J. T. ülaltoodud ütluste usaldusväärsust suurendab ringkonnakohtu arvates ka kriminaalasja juurde tõendina liidetud Tartu Ülikooli Kliinikumi traumakaardi koopia, millest nähtuvalt on J. T. l objektiivse leiuna traumakaardil fikseeritud vasaku silma all vähene verevalum, vasaku kõrva ülemise poole turse ja verevalum ja vasaku sarna piirkonna vähene turse. Seega langevad J. T. ütlused tema korduva löömise kohta kokku traumakaardil fikseerituga. Kaudselt kinnitavad J. T. ütlusi ka tunnistaja S. T. ütlused, milliste kohaselt leidis ta
2. septembril 2008 koju jõudes oma abikaasa trööstitus olukorras. J. T. rääkis talle, et teda oli rünnanud E. Siliksaar ning ta ise märkas paistetust abikaasa näol. Jälitusprotokollist nähtuvalt on E. Siliksaare telefonilt nr X helistatud J. T. telefonile nr X
3. septembril 2008 kell 17.38 ja 17.42 mobiilside mastide X ja X levipiirkonnas, kusjuures nimetatud mastide levialasse jääb J. T. elukoht aadressil XXX. Siinjuures nõustub ringkonnakohus kaitsja väitega, et ainuüksi jälitusprotokollis esitatud andmed iseenesest ei tõenda asjaolu, et E. Siliksaar viibis
4. septembril 2008 J. T. elukohas. Samas võrreldes jälitusprotokollis esitatud andmeid J. T. ütlustega (E. Siliksaar helistas talle vahetult enne kohtumist ja seejärel tuli tema elukohta) ning hinnates nimetatud andmeid kogumis kõigi kriminaalasjas kogutud tõenditega, kinnitavad nimetatud andmed kaudselt J. T. väiteid, et E. Siliksaar viibis
5. septembril 2008 tema elukohas. Kuivõrd J. T. ülaltoodud ütlusi kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid, siis leiab ringkonnakohus, et need on usaldusväärsed. Samas loeb ringkonnakohus ülalesitatud tõenditega ümberlükatuks E. Siliksaare väited, et tema pole
6. septembril 2008 J. T. elukohas viibinudki. Apellatsioonis on leitud, et kriminaalasjas kogutud tõenditega pole tõendamist leidnud asjaolu, et J. T. mobiiltelefoni oleks omastanud E. Siliksaar. J. T. on kohtuistungil andnud ütlusi, et kohtumisel E. Siliksaarega salvestas ta mobiiltelefoniga süüdistatava käitumist ja mobiiltelefon oli tal käes. Hetkel kui E. Siliksaar teda ründas, püüdis ta temalt ära võtta mobiiltelefoni. Ta püüdis seda peita taskusse, kuid see tal ei õnnestunud. Kuna ta kaotas pärast E. Silksaare lööke teadvuse, siis ei olnud raske temalt telefoni ära võtta. Samas ta ei näinud telefoni äravõtmist, sest oli teadvusetu. Pärast teadvuse taastumist ta otsis telefoni, kuid ei leidnud seda. Seega tuleneb J. T. ütlustest, et tema telefon läks kaduma vahetult pärast konflikti E. Siliksaarega. Nimetatud asjaolu kinnitab veenvalt ka jälitusprotokollis kajastatu, millest nähtub, et J. T. mobiiltelefoni nr X kasutati viimast korda
7. septembril 2008 kell 17.42 suhtlemiseks E. Silksaarele kuuluva mobiiltelefoniga nr X. Arvestades asjaolu, et E. Siliksaar püüdis J. T. lt telefoni ära võtta juba konflikti algfaasis, J. T. telefon jäi kadunuks nimelt pärast konflikti E. Siliksaarega ja nimetatud telefoni pole 6 pärast
8. septembrit 2008 enam kasutatud, leiab ringkonnakohus, et on küllaldane alus väiteks, et J. T. le kuuluva telefoni omastas nimelt E. Siliksaar, sest eelnevalt esitatud kokkulangevused ei saa olla juhulikku laadi. Ringkonnakohtu arvates on ebausutav, et pärast seda kui J. T. oli kaotanud E. Siliksaare löökidest teadvuse, oleks pärast süüdistatava lahkumist keegi kolmas isik sisenenud J. T. koduaeda ning hõivanud J. T. le kuulunud mobiiltelefoni. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7 Ago Kutsar