1-10-6924/18

1-10-6924 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. aprill 2011 Kriminaalasja number 1-10-6924 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi Mirko Soidla süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. jaanuari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Mirko Soidla kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa apellatsioon Prokurör ringkonnaprokurör Marge Voogma Süüdistatav Mirko Soidla isikukood: 38702055211; kriminaalkorras karistamata. Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Kohtuistungi aeg ja koht
3. märts 2011, Tartus elukoht: XXX; varem RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 4 tühistada Viru Maakohtu
4. jaanuari 2011 kohtuotsus karistuse mõistmise osas. Mõista Mirko Soidlale KarS § 320 lg 1 järgi rahaline karistus 40 miinimumpäevamäära, so 2000 krooni ehk 127.82 ( ükssada kakskümmend seitse eurot kaheksakümmend kaks senti) eurot. Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kaudu kokku 274.50 eurot vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt Mirko Soidlale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta eelnimetatud menetluskulu (kaitsjatasu) riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
5. aprill 2011 kell 14.
6. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
7. aprillist
8. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
9. aprillist
10. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 05.01.2011 otsusega mõisteti M. Soidla süüdi KarS § 320 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 40 miinimumpäevamäära, so summas 128 eurot. M. Soidlale esitati süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema andis Rakvere linnas Rohuaia 8 asuvas Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 08.09.2008 toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-07-14568 tunnistajana ülekuulamisel teadvalt vale ütlusi selle kohta, et 02.06.2007 õhtul väljus XXX poest temale võõras meesterahvas, kellele jooksis järele M. L. ja küsis meesterahvalt, miks sa mind lõid. See mees lõi keeramise pealt M. näkku ja tabas kulmu. Seejärel läks M. ja võõra meesterahva vahel maadluseks. M. Soidla ennast temale esitatud süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi süüdi ei tunnistanud. Maakohus luges M. Soidla süü temale esitatud süüdistuses tõendatuks kohtueelsel menetlusel kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud kirjalike tõenditega. Maakohus leidis, et ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuste kasutamine tõendina teises kriminaalasjas on lubatav ning neid tuleb käsitada muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Maakohus märkis, et M. Soidla ütlused Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 08.09.2008 toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-07-14568 tunnistajana ülekuulamisel on tegelikkusele mittevastavad, sest need lahknevad kohtu poolt usaldusväärseteks loetud tõenditest, millele tuginevalt tunnistati Viru Maakohtu otsusega kriminaalasjas 1-07-14568 KarS § 121 järgi süüdi M. L. . Maakohus ei nõustunud M. Soidla kaitsjaga selles, et M. Soidla võis toimunut valesti tajuda, sest mingil ajal lõi V. V. ka M. L. it. Samuti ei nõustunud maakohus kaitsja väitega selle kohta, et välistada ei saa asjaolu, mille kohaselt on kohtutöötaja mõned M. Soidla sõnad protokolli valesti kirja pannud ning kuna kohtus ei ole enam võimalust vabalt rääkida, mida nad näinud on, siis küsimustele vastates võib tunnistaja ütlus omandada tähenduse, mida üks pool rohkem vajab. Maakohus leidis, et M. Soidla valetas vaidlusaluste asjaolude kohta. Siinkohal tugines maakohus Viru Maakohtu kohtuistungi protokollile kriminaalasjas 1-07-14568, millest nähtub, et M. Soidla andis nii M. L. i kaitsjale kui ka prokurörile sisult analoogseid ütlusi. M. Soidla ei näinud sündmusest 02.06.2007 õhtul XXX poe juures mõnekümne meetri kauguselt mitte ainult ühte juhuslikku fragmenti, vaid sündmust tervikuna. Maakohtu hinnangul on M. Soidla ütlused Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 08.09.2008 toimunud kohtuistungil tunnistajana on antud tõsikindlalt ja veendunult, mitte järeldades, oletades või arvates. Analüüsides KarS § 320 lg 1 süüteokoosseisu asus maakohus seisukohale, et M. Soidla käitumises esinevad nii süüteokoosseisu objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. Viimase osas asus maakohus seisukohale, et M. Soidla pani teo toime otsese tahtlusega, kuna oli teadlik, et annab vale ütluse. Samuti leidis maakohus, et puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus KarS § 56 lg-st 1 tulenevate asjaoludega. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Ühtlasi arvestas maakohus 2 toimepandud kuriteo raskusastet ja laadi ning M. Soidla isikut iseloomustavaid andmeid. Maakohus märkis, et M. Soidlat ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Maakohus, tuginedes asjaolule, et M. Soidla on toime pannud teise astme kuriteo, ning KarS § 44 lg-le 1, § 45 lg-le 1, § 56 lg-le 2, leidis, et M. Soidla puhul on võimalik karistuseesmärke saavutada kõige kergemaliigilisema karistusega, so rahalise karistusega sanktsiooni alammäära lähedases määras. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu M. Soidla kaitsja A. Aasmaa taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning palub uue otsuse tegemist, millega mõista M. Soidla KarS § 320 lg 1 järgi õigeks. Kaitsja hinnangul peab kohtuotsuses olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta KarS-is sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu lahenditele 3-1-1-48-03 ja 3-1-1-99-04 ning tõendite hindamise põhimõtetele, mis tulenevad KrMS § 61 lg-st 1,2 ja tõendamiseseme asjaoludele KrMS § 62 p-s 2,
11. Lisaks viitab kaitsja KrMS § 312 p-le 1, millega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (Riigikohtu lahendid 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-4704) ning Riigikohtu lahendist 3-1-1-88-06 tulenevale. Kaitsja möönab, et eelneva kohtuprotsessi istungiprotokollid ja otsused on käsitatavad käesolevas asjas tõendina, kuid juhib tähelepanu, et neid tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega ning neile ei saa omistada teiste tõenditega võrreldes suuremat tähendust. Seega ei vabastanud kaitsja hinnangul eelneva kohtuprotsessi menetlusdokumendid ja nendes esitatud järeldused maakohut otsust tehes asjaolude igakülgsest ja täielikust analüüsist. Siinkohal on kaitsja seisukohal, et maakohus ei saanud pimesi usaldada eelnevas (04.11.2008) otsuses tehtud järeldust, et M. Soidla andis kohtuistungil valeütlusi, kuivõrd nimetatud menetluses ei olnud M. Soidla süüdistatava staatuses ja temale ei laienenud süüdistatava õigused ja kohustused. Kaitsja on ka jätkuvalt seisukohal, et M. Soidla ei näinud pealt kogu sündmust ühe katkematu ahelana, mistõttu ei saa välistada, et mingil ajahetkel M. L. i ja V. V. omavahelises rüseluses võis ta tajuda, et ründavamaks pooleks oli V. V. Kaitsja märgib, et Viru Maakohus on 04.11.2008 otsuses kriminaalasjas 1-07-14568 tuvastanud tunnistajate ebausaldusväärsuse ennekõike poes toimunud sündmuste alusel, kuid kaitsja hinnangul tuleb arvestada ka asjaoluga, et M. Soidla ise poes ei viibinud ning seal asetleidnud sündmuste kohta ütlusi ei andnud, mistõttu ei saa KrMS § 7 lg 3 mõttes välistada, et mingil ajahetkel katkendlikult sündmuste ahelat vahetult tajunud tunnistajana võis ta näha rüseluse käigus olukorda, kus V. V. üritas M. L. it lüüa. Kaitsja leiab, et tulenevalt KrMS § 287 lg-st 1 ei ole tunnistajal võimalik kohtus anda ütlusi n-ö vaba jutustusena ning ristküsitluse käigus vastuseid andes võivad vastused sattuda ka väärasse konteksti. KrMS § 7 lg 3 mõttes süvendab kaitsja hinnangul kahtlust ka asjaolu, et kohtuistungi protokoll ei ole tunnistaja n-ö sõna–sõnaline üleskirjutus, vaid kokkuvõte olulisest. Seega ei saa kaitsja arvates siinkohal välistada ka subjektiivset aspekti – millisesse konteksti asetab vastused protokollija. Alternatiivse seisukohana viitab kaitsja alates 01.01.2011 kehtima hakanud KarS § 44 lg 2 redaktsioonile ning väidetava süüteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 44 lg 2 redaktsioonile ja KarS § 5 lg-le 1,
12. Kaitsja asub seisukohale, et süüdistatavale mõistetava rahalise karistuse päevamäära arvestamisel tuleb KarS § 5 sätetest tulenevalt lähtuda süüteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 44 lg 2 sätetest ning rahaline karistus tuleb määrata 50 kroonisest miinimumpäevamäärast lähtudes, raskendamata süüdistatava olukorda ning seejärel arvestada rahalise karistuse lõppsumma käesoleval ajal käibelolevasse vääringusse. Seetõttu pidanuks maakohus kaitsja arvates karistama M. Soidlat 40 miinimumpäevamäära suuruse trahviga summas, mis vastab 2000 kroonile ehk 127,82 eurole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäi kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. 3 Prokurör palus kaitsja apellatsiooni õigeksmõistmisesse puutuvas osas jätta rahuldamata, kuid nõustus kaitsjaga selles, et maakohtu otsust tuleks kaitsja apellatsioonist lähtuvalt korrigeerida karistuse mõistmise osas. Süüdistatav kohtuistungist osa võtta ei soovinud, mistõttu tulenevalt KrMS §-st 334 lg 1 p 1, arutas ringkonnakohus käesolevat kriminaalasja süüdistatava osavõtuta. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioon M. Soidla õigeksmõistmisesse puutuvas osas on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata. Esmalt osundab kaitsja apellatsioonis mitmetele Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad kohtuotsuses sisalduva kohtu arutluskäigu jälgitavust, siseveendumuse kohast tõendite kogumis hindamist, samuti tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Ringkonnakohus leiab, et kõikidele apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendites käsitlemist leidnud kriminaalmenetlusõiguslikele nõuetele Viru Maakohtu otsus M. Soidla süüdimõistmises ka vastab, mistõttu vastupidiste kaitsja argumentidega ei saa ringkonnakohus nõustuda. Kaitsja märgib, et maakohus on tuvastanud objektiivse teokoosseisu kriminaalasja nr 1-07-14568 menetlusdokumentide alusel. Seejuures kaitsja ei vaidlusta maakohtu seisukohta, et eelneva kohtuprotsessi istungiprotokollid ja otsused on käsitatavad käesolevas asjas tõendina, samas leides, et neid tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega ning neile ei saa omistada teiste tõenditega võrreldes suuremat tähendust. Kaitsja märgib, et eelneva kohtuprotsessi menetlusdokumendid ja nendes esitatud järeldused ei vabasta maakohut käesolevas asjas otsuse tegemisel asjaolude igakülgsest ja täielikust analüüsist. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud seisukohad on üldsõnalised, millest ei ole üheselt aru saada, mida konkreetselt maakohtule ette heidetakse. Milliste tõenditega võrreldes on maakohus kaitsja arvates teise kriminaalasja menetlusdokumente pidanud kaalukamates, apellatsioonist ei nähtu. Kuna M. Soidla end valeütluste andmises süüdi ei tunnistanud, hindas maakohus kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis ning tuli põhjendatult järeldusele, et M. Soidla valetas vaidlusaluste asjaolude kohta. Seejuures on maakohus mõistetavalt tuginenud nii M. Soidla ütlustele kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-07-14568, kui ka nimetatud kriminaalasjas tehtud kohtulahenditele. Kaitsja on apellatsioonis jätkuvalt seisukohal, et M. Soidla ei näinud pealt kogu sündmust ühe katkematu ahelana. Sellest tulenevalt ei saa välistada, et mingil ajahetkel M. L. i ja V. V. omavahelises rüseluses või ta tajuda, et ründavamaks pooleks oli V. V. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on tuvastanud, et 02.06.2007 XXX poe juures toimunud sündmust nägi M. Soidla mõnekümne meetri kauguselt tervikuna, mitte vaid selle juhuslikku fragmenti, kusjuures tuleb rõhutada, et määravaks on antud juhul sündmused eelnimetatud poe juures, mida M. Soidla vaieldamatult nägi, mitte aga sellele eelnenu poes, mida M. Soidla näha ei saanud. Kaitsja seisukoht, et M. Soidla võis mingil ajahetkel tajuda, et ründavamaks pooleks oli V. V., on oletus. Siinkohal on asjakohane märkida, et M. Soidla ütlused 08.09.2008 toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-07-14568 tunnistajana ülekuulamisel on antud veendunult, mitte oletades või arvates. Veel märgib apellant, et tunnistajal ei ole kohtuistungil võimalik anda ütlusi nö vaba jutustusena, mistõttu ristküsitluse käigus vastuseid andes võivad vastused sattuda ka väärasse konteksti. Kusjuures kaitsja rõhutab, et kohtuistungi protokolli näol on tegemist mitte täpse üleskirjutusega vaid kokkuvõttega olulisest. Seega ei saa välistada subjektiivset aspekti - mis konteksti asetab vastused protokollija. Kaitsja juhib tähelepanu, et tunnistajal puudub õigus taotleda kohtuistungi protokolli parandamist, kuna tegemist ei ole kohtumenetluse poolega. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja eelnimetatud järeldused on oletuslikud. Õige on see, et kohtuistungi protokolli talletatakse kokkuvõtlikult kriminaalasja arutamise tingimused ja käik. Samuti on õige, et tunnistajal puudub õigus protokolli parandamise taotluse esitamiseks, kuna 4 tegemist ei ole kohtumenetluse poolega. Samas ei saa nõustuda kaitsjaga, et tunnistaja ütlused saavad protokollija poolt ülestähendatuna teistsuguse sisu, kui seda tunnistaja on soovinud. Nimetatu on ringkonnakohtu arvates välistatud sellega, et tunnistaja küsitlemine toimub ristküsitluse vormis. Ringkonnakohus on seisukohal, et just nimelt ristküsitlus tagab kõige täpsemini tõendamiseseme asjaolude tuvastamise, kuna tunnistajale esitatakse konkreetseid küsimusi, millele saab ka konkreetseid vastuseid anda. Ringkonnakohus juba eelpool osundas, et M. Soidla poolt tunnistajana antud ütlused kohtuistungil 08.09.2008 kriminaalasjas nr 1-0714568 on antud veendunult, mitte oletades ja arvates ning protokollis kajastatu pinnalt ei ole kuidagi võimalik järeldada protokollija subjektivismi. Apellatsioonis on kaitsja toonud ära ka alternatiivse seisukoha, mis puudutab M. Soidlale karistuse mõistmist. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, mõistes M. Soidlale rahalise karistuse 40 miinimumpäevamäära, so 128 eurot, on kohaldanud alates 01.01.2011 kehtivat KarS § 44 lg 2 redaktsiooni ning jätnud tähelepanuta KarS §-s 5 lg 1 sätestatu. Ringkonnakohus nõustub siinkohal kaitsja poolt esitatud argumentidega. Maakohus, mõistes M. Soidlale KarS § 320 lg 1 järgi rahalise karistuse 40 miinimumpäevamäära, so summas 128 eurot, ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt on ta kohaldanud alates 01.01.2011 kehtivat KarS § 44 lg 2 redaktsiooni. KarS § 5 lg 2 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. M. Soidlale etteheidetav tegu on toime pandud 08.09.
13. Sellest tulenevalt tulnuks maakohtul lähtuda eelnimetatud ajal kehtinud KarS §-s 44 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on rahalise karistuse miinimumpäevamäära suuruseks 50 krooni, mitte aga kohaldama alates 01.01.2011 kehtima hakanud KarS § 44 lg 2 redaktsiooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus M. Soidlale karistuse mõistmise osas tühistada ning teha sellesse vastavad korrektiivid. Kuna ringkonnakohus teeb käesoleva lahendi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 sätestatu alusel, tuleb M. Soidla kaitsja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud KrMS § 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Maarika Kuusk Ago Kutsar 5 Aarne Sarjas