Obsah (7)

§ 113§ 121§ 418§ 64§ 68§ 73§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. juuni 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1- 10-15593 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Li

§ 113- § 25 lg 2, § 418 lg 1 ja § 121 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. märtsi 2011 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja O.Ladva Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav Kaarel Vahi, ik: 33604250213, varem kriminaalkorras karistamata, viibis eelvangistuses 2 päeva Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2011 aasta otsus kriminaalasjas nr. 1-10-15593 Kaarel 1 Vahi süüdistuses

§ 113-§ 25 lg 2, § 418 lg 1, § 121 järgi muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. Kaarel Vahi süüdistatakse selles, et tema tungis 07.12.
2. aastal oma elukohas XXXXX XXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX kallale oma abikaasale T. V., keda lõi ühe korra vastu paremat käsivart, millega põhjustas T. V. füüsilist valu ja hematoomi paremal käsivarrel. Samuti süüdistatakse teda selles, et tema tungis 02.04.2009 aastal oma elukohas XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXX XXXX XXXXX XXXXX kallale oma abikaasale T. V., keda lõi 8-10 korda rusikatega pea piirkonda ning muljus abikaasa käsivarsi, millega põhjustas T. V. füüsilist valu ning mõlema käe küünarvarte piirkonnas kriimustused ja muljumise jäljed. Samuti süüdistatakse teda selles, et tema tungis 16.01.2010 aastal kella 14.30 paiku oma elukohas XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXX XXXX XXXXX XXXXX kallale oma abikaasale T. V., keda tiris korduvalt juustest, peksis pähe, väänas ja muljus käsi ning kägistas kaela piirkonnast, millega tekitas T. V. füüsilist valu ning parema küünarvarre piirkonnas, vasakul kaela piirkonnas ja parema õla eespinnal muljumise jäljed. Kallaletungi tagajärjel purunesid T. V. prillid, millega tekitas Kaarel Vahi T. V. varalise kahju 4450 krooni suuruses summas. Sellise tegevusega pani Kaarel Vahi toime teise inimese löömise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Kaarel Vahi süüdistatakse selles, et tema, olles varem korduvalt oma abikaasa T. V. suhtes toime pannud vägivallategusid, tulistas 30.aprillil 2010.a kella 15.00 paiku XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXX XXXX XXXXX XXXX hoovis laskekõlbulikust tulirelvade hulka kuuluvast püstolist Mauser numbriga 305042 kaliibriga 6,35 mm tahtliku tapmise eesmärgil korduvalt T. V. ülakeha ja pea suunas, tabades tema eest ära jooksvat kannatanut tulirelvast ühel korral. Kuritegu ei õnnestunud süüdistataval lõpule viia, kuna ta tabas kannatanut tulirelvast lastud kuuliga vaid ühel korral, kannatanu tervisekahjustus ei osutunud eluohtlikuks ning kannatanul õnnestus süüdistatava eest põgeneda. Kuriteoga tekitas Kaarel Vahi kannatanule T. V. tervisekahjustuse: laskevigastused vasakus õlavarres ja kaenlaalusel – vasema kaenlaaluse keskmisel aksillaarjoonel 0,5 mm 2 diameetriga keskosas epidermolüüsiga nahamarrastuse, õlavarre tagumisel aksillaarjoonel 2 mm teravate servadega ümmarguse naha haava, millest lähtub mediaalsele aksillaarsemale 1 cm haavakanal, õlavarre eesmisel aksillaarjoonel 2 cm nahahaava ja õlavarre ülemises kolmandikus haavade ümber hematoomi mõõtmetega 20 cm x 11 cm. Sellise tegevusega pani Kaarel Vahi toime teise inimese tapmise katse, s.o

§ 113- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Kaarel Vahi’le oli esitatud süüdistus ka

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning ta on ka selles süüdi tunnistatud, kuid selles osas pole otsust vaidlustatud. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 4. Maakohus tunnistas Kaarel Vahi süüdi

§ 121

järgi ja karistas 2 aastase vangistusega.

§ 418

lg 1 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega.

§ 113

- § 25 lg 2 järgi ja karistas 6 aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistis kohus Kaarel Vahi`le liitkaristuseks vangistuse 6 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas Kaarel Vahi`le mõistetud karistust 1/3 so 2 aasta võrra ning karistuseks luges 4 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas karistusaja hulka Kaarel Vahi eelvangistuses viibitud 2 päeva ja Kaarel Vahi ärakandmata karistuseks luges 3 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Kohaldas

§ 73

lg 1, 3 sätteid ja määras, et mõistetud ärakandmata 3 aasta 11 kuu 28 päevast vangistust ei pöörata täitmisele kui Kaarel Vahi 5 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o

1. märts
2. a. Maakohus kohaldas T. V. tervise kaitseks Kaarel Vahi`le lähenemiskeelu T. V. suhtes kolmeks aastaks ja keelas Kaarel Vahi`l läheneda T. V.`le lähemale kui 5 meetrit ja keelas Kaarel Vahil minna ja viibida T. V. elukohas. APELLATSIOON:
3. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse Kaarel Vahi süüdimõistmises

§ 121

järgi ja § 113 - § 25 lg 2 järgi, palub kaevatava kohtuotsuse nimetatud osades tühistada ning teha nendes osades õigeksmõistev otsus. Samuti vaidlustab apellant kohtuotsuse menetluskulude väljamõistmise osas ja tsiviilhagi rahuldamise osas, palub menetluskulud jätta olulises osas riigi kanda, tsiviilhagi aga jätta rahuldamata. Apellant palub kohtuotsuse tühistada ka lähenemiskeelu osas. 5.1 Erinevalt kaevatavast kohtuotsusest leiab kaitsja, et Kaarel Vahi süü

§ 121järgi esitatud süüdistuses ei ole tõendamist leidnud.

Apellant leiab, et kogu selles süüdistuse osas on n.-ö. sõna-sõna vastu olukord ning erinevalt kaevatavast kohtuotsusest ei kinnita muud tõendid kannatanu ütlusi. 3 07.12.2007 episoodis tunnistaja U. O. ütlused ei ole arvestatavad tõendina, tunnistaja ei ole olnud sündmuste tunnistajaks, tegemist on sisuliselt n.-ö. kuulujutu edastamisega tõendina. Episood ei ole sisuliselt tõendamist leidnud. Ka 02.04.2009 episoodis ei ole sündmuse tunnistajaid. Üle kuulatud nn. tunnistajad ei ole suutnud nimetada isegi toimunud vestluste aega, rääkimata toimunu tehiolude kirjeldamisest. Arstitõend on väljastatud väidetavast toimunust 4 päeva hiljem ning selles kirjeldatud kriimustused ei kattu kannatanu poolt kirjeldatud väidetava vägivallateo tehioludega. Seega ei kinnita erinevalt kaevatava kohtuotsuse järeldusest teised tõendid kannatanu ütlusi. 16.01.2010 episoodis on perearsti tõend väljastatud 15 päeva (!) toimunust hiljem ning juba seetõttu ei ole 01.02.2010 arstitõend arvestatav tõendina väidetavalt 16.01.2010 toimunu kohta. Tunnistaja U. L. sai kirjeldada ainult kuuldut, kas ja kuidas see kattub tegelikult toimunuga, see ei saa tunnistajale olla teada. Ei saa välistada, et kannatanu on püüdnud n.-ö. lavastada tõendeid, tema käitumismuster kattub sisuliselt 02.04.2009 väidetavas episoodis toimunuga. Seega puuduvad teised tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi. 5.2 Apellant on jätkuvalt veendunud selles, et Kaarel Vahi käitumises puudub tahtlus T. V.’t tappa. Kohtu järeldus vastupidises on ebaõige. Ka siis kui esimesel korral Kaarel Vahi kannatanu juurde püstoliga läks, sihtis ta temast mööda. Kannatanu sõnade kohaselt oli Kaarel Vahi kahel korral relvaga tema ees, kuid ei tulistanud teda. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et see asjaolu tõendab Kaarel Vahi ütluste õigsust, kui ta kinnitas T. V. hirmutamise tahtlust. Kõrvutades eelnimetatud olulisemaid asjaolusid kogu sündmustikuga on selge, et Kaarel Vahi tahtis T. V.’t vaid hirmutada. Kaarel Vahi tuleb

§ 113- § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

5.3 Apellant ei jaga kaevatava kohtuotsuse seisukohta tsiviilhagi rahuldamise osas. Ükski tõend ei tõenda asjaolu, et prillid oleks purunenud Kaarel Vahi sellise tegevuse tagajärjel, mis süüdistuses esitatud. Kannatanu ise räägib ainult rüseluse käigus prillide eest ära lendamisest Lisaks leiab apellant, et

§ 121

järgi süüdimõistmisel ei saa otsustada tsiviilhagi rahuldamist esemete osas, mis ei ole hõlmatud

§ 121koosseisuga.

Alternatiivselt esitab apellant vastuväite ka tsiviilhagi suuruse kohta – äärmisel juhul oleks põhjendatud tsiviilhagi rahuldamine mitte 284,41 eurot, vaid 204,52 eurot. 5.4 Apellant leiab, et lähenemiskeelu kohaldamise ei ole pärast abielu lahutamist ja maja müüki enam vajalik ja otstarbekas ning palub selles osas kaevatava otsuse tühistada. Apellant märgib siinkohal, et vaidlus maja ja laiemalt vara üle oligi konfliktide põhjuseks ning see põhjus on tänaseks päevaks ära langenud. 5.5 Apellant ei nõustu kohtu järeldusega menetluskulude mittevähendamise osas. Maja müümise järel on Kaarel Vahil olnud tarvis sisse seada oma elu Tallinnas, ta on 75aastane pensionär, kes ei oma lisaks vanaduspensionile sissetulekuid, talt on välja mõistetud menetluskulud väga suures määras. Apellant palub neid vähendada ja jätta menetluskulud olulises osas riigi kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 4 6. Kaitsja toetab esitatud apellatsiooni, märgib vaid, et

§ 113

-§ 25 lg 2 kvalifitseeritud kuriteo osas on võimalik K.Vahi süüditunnistamine

§ 121järgi.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhjendatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta otsus muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alused puuduvad. 8.

§ 121

järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodide osas on kaitsja taotlenud süüdistatava õigeksmõistmist süüd kinnitavate tõendite puudumise tõttu. Kolleegium nõustub prokuröri väitega, et apellatsioonis puudub põhistus miks tuleb kannatanu ühetaolised ütlused süüdistatava poolsete vägivallategude kohta hinnata ebausaldusväärsetena ning milliste tõendite kogumile tuginevalt tuleb teha õigeksmõistev otsus. Siinjuures kolleegium märgib, et maakohus on õigesti tuvastanud, et faktiliselt on ka süüdistatav ise tunnistanud süüdistuses äratoodud päevadel kannatanuga konflikti toimumist. Süüdistatav on tõdenud ka kannatanu kehalise puutumatuse rikkumist nagu käest pigistamist, müksamist, istuma surumist, juustest tirimist, raputamist. Seega ka süüdistatava enda poolt on tunnistatud T. V. väärkohtlemist. Apellant ei ole sellistele süüdistatava enda ütlustele tähelepanu pööranud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditele andnud hinnangu nende kogumis. On episoodide kaupa esitanud tõendite sisu ning neid omavahel kõrvutanud. On põhistanud tõendite usaldusväärsust ja on lubatud ja usaldusväärseteks hinnatud tõenditele tuginevalt ka andnud juriidilise hinnangu K.Vahi käitumisele ja seaduslikult lugenud tuvastatuks K.Vahi tegudes kannatanu T. V. kehalise väärkohtlemise tunnused. Apellandi väide sellest, et U.O. pole vägivallategude toimepanemise ehk kuriteosündmuse pealtnägija, on küll õige, kuid ei tähenda, et tema ütlused poleks tõendina arvestatavad. U.O. on andnud tunnistajana ütlusi sellest, et nägi ja tegi ka pilti T. V. käel olevast hematoomist. Sellised ütlused vahetult nähtud vigastuste osas on tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel tähenduslikud ning selles osas tema ütlus on hinnatav kannatanu ütlusi kinnitava tõendina. Analoogselt eeltooduga on ka tunnistaja U.L. ütlused vahetult tema poolt kannatanu kehal nähtud siniste plekkide ning ka läbi telefoni kannatanu ja süüdistatava karjumise sisust hinnatavad lubatud tõenditena ning maakohtul oli õigus tema ütlustele asja lahendamisel tugineda. 5 Apellandi väited sellest, et telefonivestlus võis olla lavastatud pole usutavalt põhistatud kuna U. L. on kinnitanud ka süüdistatava K.Vahi hääle kuulmist ning pealegi on K.Vahi ise konflikti toimumist kinnitanud. Apellant on väitnud, et aprilli 2009 aasta episoodis arstitõend ei kinnita kannatanu ütlusi kuna on saadud 4 päeva hiljem ja vigastused ei vasta kannatanu ütlustele. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-5209 sedastatule on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Antud juhul asjaolu, et kannatanu on arsti juurde läinud 4 päeva või 16.01.2010 aasta episoodis 15 päeva pärast tema suhtes kuriteo toimepanemist, ei muuda arstitõendit ebaseaduslikuks, kohtukõlbmatuks tõendiks. Silmas pidades Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-67-10 märgitut, et patsiendikaart kui dokument tuleb lugeda lubatavaks tõendiks üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi, leiab kohtukolleegium, et perearsti poolt väljastatud õiendid on hinnatavad seaduslike tõenditena ja nendest nähtub, et 06.04.2009 aastal fikseeris perearst T. V. vigastusteks mõlema käe küünarvarte piirkonnas kriimustused ja muljumise jäljed / 2 t.lk. 187/ ning 01.02.2010 aastal oli objektiivseks leiuks muljumise jäljed parema käe küünarvarre piirkonnas ja ka vasaku kaela piirkonnas ja parema õla piirkonnas/ 2 kd. t.lk. 37/. Eksitavad on apellandi väited, et aprilli 2009 aasta episoodis kannatanu ütlused tema suhtes toimepandud vägivallast ei kattu arsti poolt tuvastatud vigastustega. Nii on kannatanu andnud selle episoodi osas ütlusi, et süüdistatav peksis teda pähe ja tugevasti pigistas tema käsi. Arst ongi tuvastanud objektiivse leiuna küünarvartel kriimustused ja muljumise jäljed. Asjaolu, et peanahal ei tuvastatud nähtavaid vigastusi ei muuda kannatanu ütlusi vägivallateo tehioludes erinevateks arsti poolt fikseeritust. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-127-06 märkinud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus ülaltoodud nõudeid järginud ning võttes aluseks vahetult uuritud tõendid ning andes nendele kogumis hinnangu oma siseveendumuse kohaselt on maakohus seaduslikult jõudnud järeldusele, et K.Vahi on toime pannud temale inkrimineeritud T. V. korduva väärkohtlemise, et tema teod sisaldavad

§ 121ettenähtud kuriteokoosseisu, on toime pandud tahtlikult ning ta on nendes süüdi.

Apellatsioonis esitatud väited maakohtu järeldusi ei kummuta. 9.

§ 113

-§ 25 lg 2 esitatud süüdistuse osas on apellant taotlenud otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist põhjusel, et K.Vahi käitumises puudus tahtlus T. V.’t tappa. 6 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on K.Vahi käitumises tõendite kogumile hinnangu andmisega seaduslikult tuvastanud kannatanu T. V. tapmiskatse toimepanemise objektiivsed ja eelkõige subjektiivsed tunnused. Tapmiskatse on tahtlik tegu, mis on suunatud teise isiku tapmise toimepanemisele. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt korduvalt kannatanu suunas püstolist laskmine on tegevus mis on suunatud teise isiku tapmisele, antud juhul T. V. tapmisele. Kannatanu suunas oli püstolist lastud vähemalt kolmel korral ja seda lähedalt, seega koosnes K.Vahi tegevus mitmest kannatanu elu ohustavast teost. Kolleegium leiab, et selline käitumine on maakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud tapmiskatsena kuna K.Vahi teadis, et korduv kannatanu suunas relvast tulistamine põhjustab kannatanu surma. Kas ta seda soovib või üksnes möönab, ei ole tähtis. Apellandi väide, et tegelikult K.Vahi tahtis kannatanut ainult hirmutada pole kooskõlas tuvastatud kuriteo tehioludega kuna kannatanule järgi joostes ei tulistanud ega suunanud süüdistatav relva õhku vaid lasud olid tehtud kannatanu suunas just T. V. ülakeha suunas, kusjuures üks kuul kannatanut ka tabas, teisi suutis ta põgenemisega vältida, jõuda naabrite juurde ja varjuda tuppa. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt K.Vahi tegevuse kvalifitseerimine

§ 113- § 25 lg 2 järgi ja tema selle järgi süüdimõistmine on kooskõlas seadusega.

Kohtu järeldused toetuvad vahetult uuritud ja kogumis hinnatud tõenditele ning süüdlase õigeksmõistmiseks või tema poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-77-07 sedastatule, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Antud kriminaalasja raames ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaks apellatsioonikohtule aluse samadele tõenditele tuginevalt jõuda K.Vahi süü küsimuses ja tema teole antava juriidilise hinnangu osas maakohtust erinevale järeldusele.
2. Apellant on vaidlustanud tsiviilhagi, purunenud prillide eest 284, 41 euro, süüdlaselt väljamõistmist. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuses ära näidanud õigusnormid, millised moodustavad nõude rahuldamise materiaalõiguslikud alused ja tsiviilhagi rahuldamine ja tekitatud kahju süüdlaselt väljamõistmine on põhistatud ning seaduslik. Tuvastamist on leidnud, et kannatanu prillid purunesid K.Vahi poolse kallaletungi käigus. Ka süüdistatav ise on tunnistanud, et pärast kannatanu raputamist ja juustest sikutamist ehk pärast kallaletungi, olid kannatanul prillid eest kukkunud ja vajasid remonti. Seega kannatanule varalise kahju tekitamine on K.Vahi õigusvastase tegevuse tagajärg ning tähtsusetu on kaitsja poolt apellatsioonis esitatu, et

§ 121koosseis ei näe varalist kahju ette.

7 Antud juhul on tsiviilhagi rahuldamisel kohus tuginenud prillide vaatlusprotokollile/ t.lk. 29-30/, mille kohaselt on prillidel murdunud vasak sang, parem sang ja parem ninahoidik deformeerunud ja vasak ninahoidik purunenud. Samuti Nordoptika OÜ tõenditele sellest, et T. V. on tellinud ja välja ostnud prillid maksumusega 4450.00 krooni/ 2 kd t.lk. 26, 46/. Seega tõendamist on leidnud, et kannatanu on ostnud endale uued prillid ning vastavalt esitatud õiendile on tasunud nende eest 4450.00 krooni ehk 284,41 eurot. Kuna asja parandamine polnud võimalik, oli kannatanu õigustatud nõudma süüdlaselt hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Hüvitiseks pole mitte kaitsja poolt alternatiivselt välja pakutud kunagi prillide soetamiseks kulutatud summa, vaid see, mis on vajalik pärast asja hävimist uue samaväärse asja soetamiseks.

1. Apellant on vaidlustanud lähenemiskeelu kohaldamist. KrMS §-s 3101 sätestatud korras VÕS § 1055 alusel kohaldatava lähenemiskeelu näol on tegemist preventiivse deliktiõigusliku kaitseabinõuga, mille eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldatakse, ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga kaitstava isiku isikuõigusi. K.Vahi on süüdi tunnistatud mitte ainult kannatanu T. V. kehalises väärkohtlemises vaid ka tema tapmiskatses. Kohtukolleegium leiab, et kuna kannatanu on jätkuvalt taotlenud teda korduvalt löönud ja ka tappa tahtnud isiku suhtes lähenemiskeelu kohaldamist, oli kohtul seaduslik alus kannatanu vastavasisulise taotluse rahuldamiseks. Maakohtu poolt kohaldatud lähenemiskeeld on vajalik tagamaks edaspidist kannatanule võimaliku ohu ärahoidmist. Vastavalt esitatud süüdistusele oli K.Vahi korduvalt, aastate vältel, kannatanut väärkohelnud. Apellatsioonis märgitud vara jagamise lõpulejõudmine pole selline asjaolu, mis annaks aluse tuvastada, et lähenemiskeelu kohaldamine pole vajalik. Lähenemiskeeld annab turvatunde kannatanule, et tema juba aastate vältel süüdlase poolt rikutud õigused on edaspidi võimalikul määral kaitstud.
2. Apellant on vaidlustanud maakohtu järeldust menetluskulude süüdlaselt väljamõistmise kohta. Kuigi maakohus on märkinud, et kaitsja taotluse väljamõistetavate menetluskulude vähendamise osas jätab kohus rahuldamata, on menetluskulusid puudutavast põhistusest siiski nähtav, et osa kaitsjatasudest, mis KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskulu ja KrMS § 180 lg 1 kohaselt kuulub süüdimõistva otsusega süüdlaselt väljamõistmisele, on jäetud riigi kanda. Nimelt on kohus jõudnud järeldusele, et riigi kanda tuleb jätta osa kaitsjatasudest ja nimelt 424,56 euro ulatuses. Ülaltoodust lähtuvalt on maakohus osa menetluskulusid juba jätnud riigi kanda ning seega on kohus

§ 180lg 3 sätestatut juba kohaldanud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt osaliselt riigi kanda jäetud menetluskulude summa suurendamise aluseks ei ole asjaolu, et süüdistatav on pensionär.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2011 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 8 IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA STEN LIND 9