mai 2010 otsus ja
lg-te 1,2,3 alusel.
mai 2010 kohtuotsusega mõistetud ja kandmata karistust 1 aasta 9 kuud vangistust ei pöörata täitmisele kui Martin Villems ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
lg 1 kohaselt kohustada Martin Villemsit katseajal järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.
lg 2 p 2, kohaselt määrata Martin Villemsile kohustuseks mitte tarvitada narkootikume. Määrata Martin Villems katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve alla. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Martin Villemsi apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
lg 1 järgi 2 aasta 6-kuulise vangistusega.
lg 1, 2, 3 alusel määrati, et mõistetud karistusest kuulub kohesele ärakandmisele 9 kuud vangistust ja 1 aasta 9 kuud vangistust jäetakse tingimisi täitmisele pööramata tingimusel, et M. Villems ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Villemsi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o
septembril 2009 Tallinna linnas seni tuvastamata ajal ja isikult vähemalt 181,5 grammi narkootilist ainet marihuaanat, s.o narkootilist ainet suures koguses, mille toimetas Tartusse ning mida hoidis enda juures „Lays“ krõpsupakis, kuni see
lg 1 sanktsiooni maksimaalmäärast pisut vähem kui ühe kolmandiku ulatuses, seega 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. M. Villemsi karistamise peamine eesmärk on mõjutada teda tulevikus elama Eestis õiguskuulekalt. Kohus oli veendumusel, et M. Villemsi puhul ei pruugi pikaajaline vangistus selle eesmärgi saavutamist toetada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise – s.o mõnekuulise vangistusega. Kohtu arvates on just nn šokivangistus selliseks M. Villemsi isikule ja toimepandud teole vastav karistus, mille kaudu saaks riik ehk kõige enam anda oma karistusõigusliku hinnangu teole ja saavutada karistuse eesmärgi. Kohtu arvates peab M. Villems koheselt ära kandma nn šokivangistusena 9 kuud vangistust. Kohus oli veendumusel, et M. Villems ei ole isik, kes vajaks kriminaalhooldust. Kohus pidas põhjendatuks kohaldada 4-aastast katseaega, mis peaks olema piisav selleks, et veenduda, kas M. Villems on suuteline elama Eestis narkootilise aine käitlemist reguleerivaid seadusi järgides või mitte. Esimese astme kohtu määruse sisu Tartu Maakohus tühistas 17. juuni 2010 määrusega M. Villemsi suhtes valitud tõkendi – vahistamine – ja vabastas ta, kuna tekkinud olukorras, kus M. Villems on ära kandnud kohtu poolt mõistetud koheselt ärakandmisele kuuluva karistusosa, kuid otsus ei ole jõustunud, tuleb lähtuda M. Villemsi õigustest ja puudub alus tema vahi all pidamiseks otsuse jõustumiseni. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu M. Villems palub maakohtu otsuse tühistada ning mõista ta uue otsusega õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt tunnistab apellant oma süüd selles, et omandas ja hoidis 181,5 g marihuaanat, kuid leiab, et ei pannud sellega toime
lg 1 sätestatud kuritegu.
lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnuseks on narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik omandamine mittemeditsiinilisel eesmärgil. Narkootilisi ja/või psühhotroopseid aineid sisaldavate ravimite või ravimtaimede tarvitamine eeldab arsti poolt vastava retsepti või soovituse väljakirjutamist. Apellant on korduvalt teatanud, et tarbib looduslikku ravimit marihuaanat ainult meditsiinilisel eesmärgil arsti soovitusel. Kohtule on esitatud ka arstlik soovitus. Süüdistus ei ole esitanud ühtegi ümberlükkavat tõendit, seega tuleb narkootilise aine meditsiiniline käitlemine lugeda tõendatuks ning teos puuduvad
NPAS § 3 lg 1 on selgelt väljendatud seadusandja taotlus vabastada kriminaalvastutusest isikud, kes käitlevad narkootilisi ja/või psühhotroopseid aineid meditsiinilisel eesmärgil. Kahetsusväärne asjaolu, et sotsiaalminister on määruses nr 73 paigutanud marihuaana esimesse lisasse, võib tuleneda tema võhiklikkusest või halvast informeeritusest või ka asjaolust, et ravimtaimedele on ülikeeruline kui mitte võimatu kehtestada tavamedikamentidega sarnast käitlemiskorda. Samas ei tohiks see asjaolu olla õiguse mõistmisel seadusandja poolt seaduse tekstis väljendatud põhimõtte eiramise põhjuseks.
peatükki, mis käsitleb rahvatervise vastu suunatud kuritegusid. Puuduvad igasugused tõendid, et teo tagajärjel oleks võinud kannatada veel keegi 4 peale süüdistatava. Süüdistatav on aga tõendanud, et teo eesmärk oli hoopis tema tervise parandamine arsti soovitusi järgides. Sellest tuleb järeldada, et teoga pole kahjustatud ega isegi mitte püütud kahjustada kaitstavat õigushüve, s.o rahvatervist. Samuti ei saa nõustuda kohtu järeldustega aine suure koguse tuvastamisel. Eksperdiarvamuse kohaselt on tavaline narkojoovet tekitav kogus 0,5-1 g kanepit. Samas on ekspertiis tuvastanud ka puhta toimeaine sisalduse leitud marihuaanas. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks, rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. Süüdistatav avaldas korduvalt, et temalt ära võetud narkootilise aine kontsentratsioon oli madal, mistõttu ei ole tõendamist leidnud, kui suure ainekogusega kriminaalseadustiku eriosa mõistes oli tegu. Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o mõistetud karistuse osas, ning karistada M. Villemsit
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole mõistetud karistus vastavuses M. Villemsi süü suurusega, tema isikuga, üldise õiglustundega ega arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades tegude raskust ja
sätestatud karistamise aluseid, oleks õiglane karistus sanktsiooni keskmises määras ja täies mahus reaalne. Arvestades kohtu seisukohti, ei ole põhjendatud šokivangistuse mõistmine. Kui kohus on veendumusel, et isikul on kanepi tarvitamine harjumus ja karistusega seda muuta ei saa, siis täiesti ebaloogiline on mõista tingimisi karistus. Kohus sisuliselt vabastab M. Villemsi karistusest, aktsepteerides, et ta käitleb kanepit edasi ehk paneb toime uusi kuritegusid. Määrates tingimisi karistuse ilma kontrollnõuete ja lisakohustusteta, jättis kohus narkosõltlase täiesti kontrollita. Nagu nähtub M. Villemsi ütlustest, on ta 15 aastat iga päev tarvitanud kanepit. Seega on ta 15 aastat narkootilise aine käitlemisega seotud süütegusid toime pannud. M. Villemsit on Eestis karistatud kahel korral kanepi käitlemise eest. Peale seda on ta elanud kümme aastat välismaal, kus teda on samuti karistatud kanepi käitlemise eest ning juba pikaajalise reaalse vangistusega. Vahetult peale Eestisse tagasi tulemist vahistati ta käesolevas kriminaalasjas. M. Villemsit on eelnevate karistustega nii Eestis kui välismaal piisavalt hoiatatud, kuid ta ei ole teinud vastavaid järeldusi. Osaline vabastamine vangistuse kandmisest ei ole põhjendatud, kuivõrd see ei mõjuta teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja ei taga õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on selgitanud, millistel asjaoludel ja eesmärkidel toimub karistuse kandmisest osaline vabastamine – nn šokivangistuse abil tahetakse isikule anda n-ö tõsine hoiatus; karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Seega kui kohus otsustab raskemas kuriteos karistusest tingimuslikult vabastada, siis saab seda teha vaid tingimusel, et vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemist kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Selliseid erandlikke asjaolusid M. Villemsi puhul ei esine.
Narkootikumidega seonduvalt võib rahvatervist käsitleda ka rahvusvahelise õigushüvena, mida ohustab riigipiire ületav (organiseeritud) kuritegevus. Vältimaks narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitajate tervisele avalduvat kahjulikku mõju ning ka muid kahjulikke tagajärgi (sotsiaalse toimetulekuvõime alanemine, kuritegevus, sõltuvushaiguse ravi), on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine riigi kontrolli all. Seega seisukoht, et M. Villems kahjustas ainult enda tervist, ei ole õige. Igasugune narkootikumidega seotud kuritegu kahjustab rahvatervist. M. Villemsi poolt kanepi tarvitamisega on kaasnenud järgmised tagajärjed: tema 5 ja ka kolmandate isikute (s.o isik, kellelt M. Villems narkootikume omandas) poolt kuritegude toimepanemine ning M. Villemsi sõltuvus narkootilisest ainest. Kohus jättis täiesti arvestamata süüdlase isiku. M. Villemsi süü on suur, kuna ta omandas suures koguses narkootilist ainet ja ta on varasemalt korduvalt samalaadsete kuritegude eest karistatud nii Eestis kui välismaal. Samuti on ta veendunud kanepitarvitaja, mis tähendab ohtu, et vabaduses võib ta käidelda ka edaspidi nii suurtes kui väikestes kogustes kanepit. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Prokurör taotleb maakohtu
Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et M. Villemsi süüditunnistamisel
MS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud M. Villemsile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi M. Villemsi süüditunnistamise osas korrata. Ringkonnakohus ei nõustu M. Villemsi apellatsioonis esitatud väitega, nagu ei oleks temalt leitud 181,5 grammi marihuaana näol tegemist suures koguses narkootikumidega. Kehtiv NPAS § 31 lg 3 sätestab, et suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. 6 Seega, otsustamaks, kas tegemist oli narkootilise aine suure kogusega, tuleb esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele inimesele. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võeti M. Villemsilt ära 181,5 grammi kanepiõisikuid ning nimetatud kogust ei ole vaidlustanud ka süüdistatav. Narkootilise aine ekspertiisist nähtuvalt oli M. Villemsilt äravõetud taimeosade näol tegemist kanepiõisikutega (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus on 4,2%. Kuivõrd tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli M. Villemsilt äravõetud kanepiõisikutes 4,2%, seega üle lubatud 0,2%, siis on see vaadeldav kui narkootiline aine. Vastavalt kohtutoksikoloogia eksperdi arvamusele on tavaline narkojoovet tekitav annus umbes 0,5 - 1 grammi marihuaanat. Seega piisab kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks 510 grammist marihuaanast. Arvestades M. Villemsilt äravõetud marihuaana kogust (181,5 g) ning kohtutoksikoloogia eksperdi arvamust (ühele isikule joove tekitamiseks piisab 0,5-1 g), on ilmne, et M. Villemsilt äravõetud marihuaana kogusest piisanuks narkojoobe tekitamiseks enam kui 10 inimesele. Seega on tõendatud, et M. Villems käitles suures koguses narkootikume. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud etteheitega, et kriminaalasjas ei ole kindlaks tehtud M. Villemsilt äravõetud kanepiõisikutes sisalduva puhta narkootilise aine kogust. Ringkonnakohus leiab, et kanepi näol on tegemist looduslikult kasvava taimega, mille kuivatatud osad on kõik kasutatavad uimasti valmistamiseks. Seega on kanepitaime puhul iseenesest tegemist nn puhta narkootilise aine, mitte aga seguainega, millest vastavalt kohtupraktikale tuleb välja tuua puhta aine kogus. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus lugeda Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt teostatud narkootilise aine ekspertiisi akti mittelubatavaks tõendiks, sest nimetatud akti koostanud ekspert on juhindunud ekspertiisi teostamisel ja oma arvamuse kujundamisel Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt kinnitatud meetoditest. Ekspertiisiaktist nähtub otseselt, milliseid uurimisvõtteid kasutati ekspertarvamuse kujundamisel. Pealegi ei vaidlusta M. Villems ka ise, et tegemist oli nimelt kanepiõisikutega (marihuaanaga). Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda ekspertarvamuses, et M. Villemislt äravõetud kanepiõisikute tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli 4,2 %. Puutuvalt kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti, leiab ringkonnakohus, et tegemist on sisuliselt eksperdi poolt tehtavate matemaatiliste tehetega, kusjuures nimetatud tehete tegemiseks vajalikud algandmed saadakse erinevatest erialastest teostest. Nimetatud erialane kirjandus on aga ekspertiisiaktis ka toodud. Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus narkootilise aine ekspertiisi ja kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktid kohtukõlbulikeks tõenditeks. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis toodud taotlusega karistada M. Villemsit 5 aastase vangistusega.
§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu 7 toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega tuleneb
, et karistuse esmaseks aluseks on isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati M. Villems süüdi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Ringkonnakohus arvestab M. Villemsi süü suuruse hindamisel esmalt tema kuritegeliku käitumise tagajärgedega. M. Villemsile oli esitatud süüdistus ja ta tunnistati süüdi narkootilise aine suures koguses omandamises. Ringkonnakohus leiab, et narkootilise aine omandamine on nimetatud kuriteokoosseisus loetletud osategudest kergeim. M. Villems on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus korduvalt kinnitanud, et nimetatud koguse kanepiõisikuid omandas ta vaid enese tarbeks ning tal puudus igasugune kavatsus selle edasiandmiseks. Seega ei olnud M. Villemsi teo eesmärgiks teiste isikute kahjustamine. Ringkonnakohus leiab, et isiku süü suuruse hindamisel on oluline, kas isik käitles ebaseaduslikult narkootikume vaid enese tarbeks või oli tema eesmärgiks selle edasiandmine. Vastuseks prokuröri poolsele väitele apellatsioonis, nagu oleks M. Villemsi enese poolt narkootikumide tarvitamine vaadeldav kui kuritegu rahva tervise vastu, sest M. Villems on ka osa rahvast, leiab ringkonnakohus, et M. Villems poolt narkootikumide omandamine enese tarvis on pigem suunatud tema enda tervise vastu. Arvestades asjaolu millises ulatuses rikkus M. Villems õiguskorda (narkootilise aine omandamine), leiab ringkonnakohus, et tema süü suurus on piisav õigustamaks talle kohtu poolt mõistetud reaalset vangistust kohtu poolt mõistetud määras. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud väitega, nagu ei oleks kohus arvestanud karistuse mõistmisel üldse M. Villemsi isikut. Kohus on oma otsuses põhjalikult välja toonud millistest põhimõtetest lähtudes on ta süüdistatavale karistuse mõistnud (väljakujunenud isiksus, on võimalik muuta tema arusaamu narkootikumide tarvitamise osas, karistuse eesmärk on saavutatav ka lühiajalise vangistusega) ning pööranud täitmisele vaid osa talle mõistetud karistusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning leiab samuti, et M. Villemsi karistamine pikaajalise vangistusega on ebaotstarbekas. Ringkonnakohus leiab, et M. Villemsi näol on tegemist isikuga, kelle suunamine õiguskuulukale käitumisele on võimalik saavutada ka lühiajalise vangistusega ning sellele järgneva sotsiaaltööga. Pealegi omab M. Villems käeoleval ajal töökohta OÜ-s XXX. Tal on kindel elukoht. Samuti on M. Villems kohtuistungil avaldanud, et ta on saanud Tartu Vanglas ravi ning loodab seda jätkata ka vabaduses. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et prokuröril puudus igasugune seaduslik alus viidata apellatsioonis M. Villemsi varasematele karistustele narkootikumidega seotud kuritegude eest, sest nimetatud karistused on kustunud. Sellele viitab otseselt ka M. Villemsi teole antud kvalifikatsioon, M. Villems tunnistati kohtu poolt süüdi
Samas nõustub ringkonnakohus prokuröriga selles, et jättes osa M. Villemsile mõistetud karistusest tingimuslikult täitmisele pööratama, tulnuks maakohtul kohaldada süüdistatava suhtes järelvalvemeetmeid. 8 Nõustudes maakohtuga, et kogu M. Villemsile mõistetud karistuse ärakandmine tema poolt oleks ebaotstarbekas, leiab ringkonnakohus, et mõjutamaks M. Villemsit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest tuleb ta allutada käitumiskontrollile ning panna talle kohustus käitumiskontrolli ajal mitte tarvitada narkootikume. Kriminaalhoolduse teostamisel on M. Villemsil võimalik saada sotsiaalset abi et tuvastada ja kõrvaldada need faktorid, mis tõukasid ta kuriteole. Samas annab taoline käitumiskontroll riigile võimaluse süüdlase käitumise järele valvata. 10. mail 2010 mõistis maakohus M. Villemsi süüdi
Samas määras kohus, et mõistetud karistusest kuulub kohesele ärakandmisele 9 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks luges kohus M. Villemsi puhul
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.