← Eesti

1-04-148/13

1-04-148 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-04-148 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika K

§ 64lg 1 ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse ja selle aja arvestamise osas. - Konstantin Kudrjavtsevi karistamises Kr

K §-de 101 p 1, § 144 lg 1,

§ 64lg 1 ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas. Mõista Deniss Malkovile süüdistuses Kr

K § 101 p 1 järgi karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. Mõista Deniss Malkovile süüdistuses KrK § 144 lg 1 järgi karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega mõista Deniss Malkovile liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Deniss Malkovi eelvangistuses viibitud aeg 01.12.2003 kuni 03.09.2008, so 4 (neli) aastat 9 (üheksa) kuud ja 3 (kolm) päeva karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 (kolm) aastat 2 (kaks) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, millist arvata alates 04.09.2008, so Viru Maakohtu otsuse tegemise päevast. Mõista Konstantin Kudrjavtsevile süüdistuses KrK § 101 p 1 järgi karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. Mõista Konstantin Kudrjavtsevile süüdistuses KrK § 144 lg 1 järgi karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega mõista Konstantin Kudrjavtsevile liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Konstantin Kudrjavtsevi eelvangistuses viibitud aeg 10.08.1999 kuni 12.08.1999, so 3 päeva ja 03.08.2001 kuni 03.10.2001, so 2 kuud ja 1 päev, kokku 2 kuud ja 4 päeva. 2 Konstantin Kudrjavtsevi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb seega 7 (seitse) aastat 9 (üheksa) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust, mille algust arvestada tema vahistamisest Viru Maakohtus 04.09.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Deniss Malkovi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni ja Konstantin Kudrjavtsevi ning tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski apellatsioonid jätta rahuldamata. Tühistada Viru Maakohtu 23.09.2008 kohtumäärus osaliselt, so Deniss Malkovilt ja Konstantin Kudrjavtsevilt solidaarselt riigituludesse kriminaalmenetluse kulude välja mõistmises kannatanu K. S. määratud esindaja Rein Laidi poolt osutatud riigi õigusabi eest summas 71 847 krooni ja 84 senti. KrMS § 187 lg 1 alusel jätta kriminaalmenetluse kuludena kannatanu K. S. määratud esindaja Rein Laidi poolt osutatud riigi õigusabi eest väljamõistetud summa 71 847 krooni 84 senti riigi kanda. Deniss Malkovi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni ja Konstantin Kudrjavtsevi kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski määruskaebused Viru Maakohtu 23.09.2008 määrusele riigi õigusabi tasu määramise osas rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  2. jaanuarist
  3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  4. veebruarist
  5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  6. veebruarist
  7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
  8. septembri 2008 otsusega mõisteti Deniss Malkov süüdi KrK § 101 p 1 järgi ning karistati vangistusega 13 aastat, samas mõisteti ta süüdi KrK § 144 lg 1 järgi ning 3 karistati vangistusega 3 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti D. Malkovile liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Sama otsusega mõisteti Konstantin Kudrjavtsev süüdi KrK § 101 p 1 järgi ning karistati vangistusega 13 aastat, samas mõisteti ta süüdi KrK § 144 lg 1 järgi ning karistati vangistusega 3 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti K. Kudrjavtsevile liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Kohus mõistis D. Malkovilt ja K. Kudrjavtsevilt välja solidaarselt kannatanu K. S. kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 22 774 krooni. Maakohus arutas D. Malkovile esitatud järgmisi süüdistusi: - KrK § 101 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.05.1998 kella 01.30 paiku koos Konstantin Kudrjavtseviga tahtliku tapmise eesmärgil omakasu ajendil tungis Ida-Viru maakonna XXX piirkonnas kallale taksojuhile R. S. , kes tõi nad Tallinnast Sillamäele ja lõi viimasele noaga keha pihta ja pähe. Seejärel S., püüdes nende eest pääseda, jooksis autost välja, Kudrjavtsev sai ta kätte ning lõi rusikate ja jalgadega keha pihta, mille tulemusena oli S. tekitatud läbiv haav vasaku oimu piirkonnas, roiete murd vasakult poolt piki erinevaid anatoomilisi jooni, alumise lõualuu murd, millele järgnes surm kohapeal. Vahetult peale seda hõivas AS Ühisliisingule kuuluva sõiduauto „Hyundai Sonata“ reg. m XXX XXX, maksumusega 88 006 krooni, kuid sõitnud tapmiskoha lähedal otsa takistusele, jättis sõiduauto maha, võttis sellest sõiduauto komplekti kuuluva automagnetoola „Pioner“ ning S. kuuluva mobiiltelefoni „Philips Fizz“ maksumusega 800 krooni, taksomeetri maksumusega 6000 krooni, raadiojaama maksumusega 4500 krooni, rahatasku maksumusega 100 krooni ja sularaha umbes 400 krooni. - KrK § 144 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.05.1998 kella 01.45 paiku koos Konstantin Kudrjavsteviga Ida-Viru maakonna XXX piirkonnas nende poolt toimepandud S. tapmise varjamise eesmärgil süütas sõiduauto „Hyundai Sonata“, reg.m XXX XXX, põlema, millega tekitas AS Ühisliisingule varalise kahju summas 88 006 krooni. Samuti arutas maakohus K. Kudrjavtsevile esitatud järgmisi süüdistusi: - KrK § 101 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.05.1998 kella 01.30 paiku koos Deniss Malkoviga tahtliku tapmise eesmärgil omakasu ajendil tungis Ida-Viru maakonna X piirkonnas kallale taksojuhile R. S. , kes tõi nad Tallinnast Sillamäele. Seejuures lõi Malkov S. noaga keha pihta ja pähe, kui aga S., püüdes nende eest pääseda, jooksis autost välja, sai Kudrjavtsev ta kätte ning lõi rusikate ja jalgadega keha pihta, mille tulemusena oli S. tekitatud läbiv haav vasaku oimu piirkonnas, roiete murd vasakult poolt piki erinevaid anatoomilisi jooni, alumise lõualuu murd, millele järgnes surm kohapeal. Vahetult peale seda hõivas AS Ühisliisingule kuuluva sõiduauto „Hyundai Sonata“, reg.m XXX XXX , maksumusega 88 006 krooni, kuid sõitnud tapmiskoha lähedal otsa takistusele, jättis sõiduauto maha, võttis sellest sõiduauto komplekti kuuluva automagnetoola „Pioner“ ning S. kuuluva mobiiltelefoni „Philips Fizz“ maksumusega 800 krooni, taksomeetri maksumusega 6000 krooni, raadiojaama maksumusega 4500 krooni, rahatasku maksumusega 100 krooni ja sularaha umbes 400 krooni; - KrK § 144 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.05.1998 kella 01.45 paiku koos Deniss Malkoviga Ida-Viru maakonna X piirkonnas nende poolt toimepandud S. tapmise varjamise eesmärgil süütas sõiduauto „Hyundai Sonata“, reg.m XXX XXX põlema, millega tekitas AS Ühisliisingule varalise kahju summas 88 006 krooni. 4 Süüdistatavad D. Malkov ja K: Kudrjavtsev end neile esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav P. Terentjev, kelle suhtes kohus tegi kohtumääruse kriminaalmenetluse lõpetamisest, ütles kohtuistungil, et
  9. a sai D. Malkovilt teada, et tema ja K. Kudrjavtsev panid toime autojuhi tapmise, kui sõitsid kahekesi Tallinnast taksoga. Seejuures D. Malkov selgitas, et neil ei olnud raha, et maksta. D. Malkov mainis rohkem end, öelnud, et lõi autojuhile noaga keha pihta. Autojuht püüdis end kaitsta. Sõiduauto põletasid, hõivanud automagnetoola, mobiiltelefoni.
  10. a augustis edastas S. S. talle musta värvi ovaalse vormiga mobiiltelefoni blokist vabastamiseks. S. S. i sõnade kohaselt andis selle telefoni talle V. F. , kes omakorda sai selle D. Malkovilt. S. S. ilt saadud telefoni müüs S. S. . Taksojuhi tapmisest, mille panid toime D. Malkov ja K. Kudrjavtsev, ei teatanud politseisse, kuna kartis kriminaalsete elementide poolt kättemaksu. Kohtuotsuse motiivide kohaselt leidis D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi süü kinnitust ja nende ütlused on ümber lükatud. Tunnistaja K. B. , A. B. , S. S. ja S. S. i ütlustega, mis on järjekindlad ja ühtivad omavahel ning süüdistatava P. Terentjevi ütlustega, on tõendatud, et: - D. Malkov ja K. Kudrjavtsev käisid
  11. a mais Tallinnas; - tegelesid mobiiltelefonide müümisega; - pakkusid osta automagnetoolat; - D. Malkovile ja K. Kudrjavtsevile lähedased isikud pakkusid osta automagnetoolat „Pioner“, samuti vana mudelit musta korpusega SIM-kaardita mobiiltelefoni „Philips Fizz“; - D. Malkov andis
  12. a suve-sügisperioodil V. F. ile vana mudeli musta korpusega SIMkaardita mobiiltelefoni „Philips Fizz“; too andis edasi S. S. ile, S. S. P. Terentjevile, P. Terentjev S. S. , S. S. A. L. , A. L. A. K. . Samas on tuvastatud, et kannatanu R. S. läks kaduma pärast seda, kui 16.05.1998 kella 23 paiku istusid Tallinnas tema autosse „Hyundai Sonata“ kaks vene keelt kõnelevat noormeest, kes soovisid sõita Sillamäele, hiljem leiti kannatanu laip Sillamäe lähedal ja autost oli varastatud ovaalne vana mudeli mobiiltelefoni „Philips Fizz“ ja automagnetoola (T. L. ja I. U. ütlused). Peale selle D. Malkov räägib P. Terentjevile otse taksojuhi tapmisest, temalt mobiiltelefoni ja automagnetoola vargusest, auto põletamisest, mis on kinnitatud mitte ainult P. Terentjevi ütlustega, vaid ka audiosalvestusega ja I. M. ütlustega. Anonüümne tunnistaja „S.“ kuulis D. Malkovi ja P. Terentjevi jutuajamist sellest, et D. Malkov istub taksojuhi tapmise eest, et tapmiskohalt võtsid taksojuhi raadiojaama ja mobiiltelefoni. Kohus leidis, et anonüümse tunnistaja „S.“ ülekuulamine ei ole vastukäiv KrMS § 68 lg-ga 5, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta ei saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõend üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. KrMS § 68 lg 5 mõttes „teine isik“ all mõeldakse tunnistajaid, mitte kahtlustatavaid või süüdistatavaid. D. Malkov ega P. Terentjev anonüümsele tunnistajale, kes oli juhuslikult nende jutuajamise pealtkuulaja, midagi ei teatanud. Tunnistaja I. M. teostas jälitustegevust R. S. i tapmise asjas. Tapmise avastamise käigus sattusid politsei vaatevälja D. Malkov, K. Kudrjavtsev ja P. Terentjev, kes käisid tihti Tallinnas, kus tegelesid röövimisega. Seoses sellega oli kohtu sanktsiooniga paigaldatud 5 P. Terentjevi korterisse pealtkuulamisseade, mille tagajärjeks oli D. Malkovi ja P. Terentjevi jutuajamise salvestus. Jutuajamise osalised olid täpselt kindlaks tehtud, kuna neid jälgiti. I. M. selgitas, et kõneledes P. Terentjev kogeleb. Oma tegevuse tõttu ta teadis kõiki süüdistatavaid, rääkis nendega, seetõttu identifitseeris nad hääle järgi. I. M. kuulis isiklikult jutuajamist D. Malkovi ja P. Terentjevi vahel ning on kindel, et jutuajamises osalesid nimelt D. Malkov ja P. Terentjev. Kohus leidis, et I. M. ülekuulamine tunnistajana ei ole vastukäiv kriminaalmenetluse seadustikule. Vastavalt KrMS §-le 66 lg 2 kriminaalasjas ei saa osaleda tunnistajana uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses antud kriminaalasi on. Nagu nähtub menetlusdokumentidest – R. S. i tapmise kriminaalasja menetlusse võtmise määrusest, oli see politseiinspektor I. M. menetluses kaua enne, kui asjas ilmusid reaalsed kahtlustatavad ja talle said teatavaks faktid, mis omavad kriminaalasjas tähtsust. Kuna 11.05.2001 kriminaalasi R. S. tapmises I. M. menetluses ei olnud, oli ta kohtu poolt asjaolude suhtes üle kuulatud. Alates 10.08.1999 oli asi uurija V. M. menetluses. Kohtuistungil salvestuse kuulamisel vestlejad nimetavad üksteist nimedega P. ja D. Üks jutuajamises osaleja kogeleb. Salvestus lindil vastab lisatud jälitustegevuse protokollile. Vaatamata sellele, et jutul on katkendlik iseloom, siiski sisaldab see võtmesõnu, mis kinnitavad süüdistatava P. Terentjevi ütlusi selle kohta, et jutt tema ja D. Malkovi vahel oli R. S. i tapmisest, nimelt: „taksojuht“, „Kostja“, „tapsime“, „raha pärast..“, „noaga“, „võtsime kõik, mis…“, „telefon“, „mets“. I. M. ütlused D. Malkovi ja P. Terentjevi jutuajamise kohta on selged ja konkreetsed, vastavad asjaoludele ja ei kutsu esile kahtlusi õigsuse suhtes. Kohus leidis, et S. S. i ütlused kohtus selle kohta, et telefoni „Philips Fizz“ mudeli, mille ta sai V. F. ilt
  13. a augustis, ütles talle uurija, on paljasõnalised. Kohus tuvastas, et S. S. i kuulasid üle vaheajaga enam kui aasta kaks uurijat. Mõlemas S. S. i ülekuulamise protokollis on täiesti selgelt nimetatud telefoni nimetus, selle suhtes ei ole avaldatud kahtlusi. Peale selle lükatakse S. S. i ütlused selles osas ümber S. S. , A. L. ja A. K. ütlustega. Seoses tuvastatud faktiliste asjaolude mittevastavusega asjas, ei saa olla tõendiks ka süüdistatavate D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi ütlused, ainult tema kiire lahkumine Eestist
  14. a kohe pärast ülekuulamist politseis annab tunnistust tema osalusest kuriteos ja soovist varjuda uurimise eest. Selgitades oma Eestist lahkumise põhjust, esitas D. Malkov eeluurimisel ja kohtulikul uurimisel erinevaid motiive. Nii kinnitas süüdistatav eeluurimisel, et oli sunnitud lahkuma tundmatute isikute ähvarduste tõttu, kohtus nimetas ainukeseks põhjuseks tööle asumise. Süüdistatav K. Kudrjavtsev ütles kohtus, et üldse kunagi midagi ei müünud, kuigi tunnistaja B. lükkas selle väite ümber. Sellised vastuolud ütlustes koos mobiiltelefoni müümise fakti eitamisega (vastupidiselt tunnistaja ütlustele) ja alibi puudumisega, paneb süüdistatavate ütluste õigsuse põhjendatud kahtluse alla, seetõttu kohus ei usalda D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi ütlusi. D. Malkovi süülisest käitumisest räägib ka fakt, et pidamata end R. S. i tapmises osaliseks, D. Malkov siiski tuli Eestisse tagasi illegaalselt. Kaitse kinnitused, et asjas puuduvad tõendid, et kuritegu toimus 17.05.1998 kell 01.30, lükatakse ümber T. L. ütlustega, et R. S. auto sõitis Tallinnast välja 16.05.1998 kella 23 paiku ja J. S. ütlustega, kes heitis 16.05.1998 magama kella 23 paiku ja võõrast autot tema 6 talu juures ei olnud, aga 17.05.1998 hommikul kella 9.00 ajal nägi oma talu juures täielikult põlenud autot. Võttes arvesse, et auto sõidab Tallinnast Sillamäele umbes 2,5 tundi, siis kuritegu algas sel ajal, mis on märgitud süüdistusaktis. Süüdistatavate järgnevad teod, sh ka auto põletamine, toimusid muidugi hiljem, seetõttu kohus ei näe vasturääkivusi süüdistusakti sisu ja kuriteo toimepanemise aja osas ning J. S. ütluste vahel, kes tõusis öösel üles, kuid ei näinud, et midagi oleks akna taga põlenud. J. S. aega, millal ta öösel ülal käis, täpsustada ei suutnud, kuid ütles kindlalt, et hommikul kella 9.00 olid autost järele jäänud söed. Järelikult on süüdistusaktis taksojuhile kallaletungimise aeg märgitud õigesti. Kaitse viited, et tunnistaja T. L. (tema samuti S.) ei tundnud eeluurimise käigus ära süüdistatavat K. Kudrjavtsevit, vaid tundis ära teise inimese, ei saa vaadata kui tõendit, et K. Kudrjavtsev ei osalenud kuriteos, kuna tunnistaja T. L. alguses ei suutnud kirjeldada näo järgi noori mehi, kes istusid 16.05.1998 kannatanu R. S. taksosse, märkides, et asi toimus õhtusel ajal, s.o pimedal ajal, erilisi tundemärke meelde ei jätnud ja võis eksida noorte meeste kasvu suhtes, kuna istus autos. Kohtul puudusid alused mitte uskuda süüdistatavat P. Terentjevit, kes teadis taksojuhi tapmisest D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi poolt, nende poolt automagnetoola ja mobiiltelefoni vargusest, kuna need ütlused on järjekindlad ja ühtivad nii kannatanu I. U. , tunnistajate T. L. , J. S. , K. B. , A. B. , S. S. ; S. S. , A. L. , A. K. ja I. M. ning anonüümse tunnistaja „S.“ ütlustega kui ka jälitustegevuse protokolli andmetega, nimelt: D. Malkovi ja P. Terentjevi vahelise pealtkuulatud jutuajamise salvestusega, samuti laiba kohtuarstliku ekspertiisi arvamusega kannatanu tapmises kasutatud kuriteorelva osas. Kohus pidas P. Terentjevi ütlusi peamiseks tõendiks asjas, kuna need on saadud algallikast. Kannatanu I. U. ütlustest mobiiltelefoni mark, vorm ja värv ühtivad täielikult telefoniga, mis oli varastatud R. S. ilt, aga telefoni ebaseaduslikust päritolust annab tunnistust tema seisund (blokeeritud). D. Malkov kinnitas kahel korral osalemist taksojuhi tapmises: jutuajamises P. Terentjeviga, mille käigus D. Malkov rääkis taksojuhi tapmisest, mille nad pandi toime koos K. Kudrjavtseviga. Hiljem, kui D. Malkov oli juba vahistatud, ta kinnitas uuesti oma osalemist jutuajamises P. Terentjeviga, mille tunnistajaks oli teine vahi all olev isik. Seega objektiivne ja subjektiivne kuritegude pool, toime pandud süüdistatavate poolt, on tuvastatud kohtuliku uurimise käigus uuritud kõikide kriminaalasja materjalidega kogumis. Lähtudes asjas kogutud tõenditest, millest igaüks ühtib teisega ja täiendab seda, võttes arvesse D. Malkovil ja K. Kudrjavtsevil alibi puudumist, kohus leidis, et süüdistatavate süü on tõendatud, aga D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi poolt oma süü mittetunnistamist kohus hindab kui püüdu hoiduda vastutusest toimepandu eest. Kohus leidis, et kohtualuste D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi teod on KrK § 101 p 1 ja KrK § 144 lg 1 järgi kvalifitseeritud õigesti. Kannatanu löömine ja haavamine eluliselt tähtsatesse organitesse, see jõud, millega need olid tekitatud, ja kuriteoriist, millega on objektiivselt võimalik tekitada surma – kõik see tunnistab, et süüdistatavad tegutsesid otsese tahtega tappa kannatanu. Süüdistatavate teod olid seejuures suunatud võõra vara saamisele. Kohe pärast tapmist süüdistatavad omastasid kannatanu vara, samuti sõiduauto, mille hiljem olid sunnitud maha jätma. Sellega on tõendatud, et D. Malkov ja K. Kudrjavtsev panid toime tahtliku tapmise omakasu ajendil. 7 Kohus leidis, et kannatanu K. S. tsiviilhagi tuleb rahuldada, sest hagi on tõendatud. Karistuse määramisel kohus, juhindudes KarS §-st 56, võttis arvesse toimepandud kuriteo raskust (esimese astme kuritegu), ja laadi, kergendavate asjaolude puudumist ja raskendavaid asjaolusid (kuriteo toimepanemine grupis), kohtualuste isikuid. D. Malkovi varem kohtulikult karistatud ei ole, ei töötanud, kodakondsuseta, antud kriminaalasjas oli tagaotsitav, ületas Venemaa ja Eesti piiri illegaalselt, 01.12.2003 pani toime väärteo, oli pärast seda võetud vahi alla (käesoleval ajal on karistus Karistusregistrist kustutatud). K. Kudrjavtsev on kohtulikult karistatud kuriteo eest võõra vara vastu (karistus on Karistusregistrist kustutatud), kodakondsuseta, oma sõnul omab tööd, last, 2007.a on võetud vastutusele alkoholiseaduse rikkumise eest. Kohus leidis, et süüdistatavatele D. Malkovile ja K. Kudrjavtsevile tuleb mõista reaalne karistus. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu D. Malkovi kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu
  15. septembri 2008 otsuse D. Malkovi süüdimõistmises ja teha uue, õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt: 1) ei leidnud süüdistus kohtuliku uurimise käigus tõendamist. D. Malkov eitas oma süüd talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises algusest peale. Kohtu järeldus D. Malkovi ütluste ebausaldusväärsuse kohta on ebaõige. Kohus leidis, tuginedes tunnistaja J. S. ütlustele, et süüdistusaktis on taksojuhile kallaletungimise aeg märgitud õigesti. Tunnistaja J. S. andis aga 15.08.2008 kohtus ütlusi selle kohta, et kui ta 17.05.2008 hommikul kella 8.00-9.00 paiku ärkas, siis nägi ta põllul tuld, s.o auto põles veel sel momendil. Samas kohtueelses uurimisel rääkis tunnistaja täpsemalt, et kui ta kell 05.00 tõusis hommikul, siis mingit tuld ta ei näinud. 12.09.2005 ja 29.05.2006 kohtuistungitel nimetatud tunnistaja antud ütlustest nähtub, et ta tõusis hommikul kell 05.00 ja autot põllul ei olnud, juhul, kui auto oleks põllul ja põleks siis tunnistaja kinnitas, et kindlasti näeks seda aga hommikul kui ta üles tõusis kella 08.00-9.00 paiku auto veel põles. Seega auto põlemine ei saanud toimuda varem kui kell 05.00, mis aga ei klapi süüdistuses märgitud ajaga. Seega ei saanud tapmise toimepanemine ja auto põletamine toimuda süüdistuses märgitud ajal. Kohus aga, moonutades tunnistaja J. S. ütlusi, märkis otsuses, et tunnistaja J. S. läks magama 16.05.2008 kell 23.00 − mingit autot põllul ei näinud ning 17.05.2008 kell 09.00 hommikul avastas juba täiesti läbipõlenud auto. Maakohus on tahtlikult moonutanud tõendeid süüdistatava kahjuks. 06.05.2008 andis süüdistatav P. Terentjev ütlusi selle kohta, et tema ei tea D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi tegude järjekorda. Samas on süüdistus rajatud täies ulatuses P. Terentjevi ütlustele. Asjaolu, et tunnistaja T. L. (tema samuti S.) ei tundnud eeluurimise käigus ära süüdistatavat K. Kudrjavtsevit, vaid tundis ära teise inimese, kasutas kohus süüdistatavate kahjuks. D. Malkovile heidetakse ette, et ta tekitas kannatanule kokku 3 noahaava, kuid kohtuarstliku ekspertiisi käigus on tuvastatud kannatanul vaid üks haav peas. Samas ei nähtu ekspertiisi aktist laibal tuvastatud vigastuste tekkimise aeg, s.o aktis kirjeldatud vigastused võisid olla tekitatud ka pärast kannatanu surma, nt loomade poolt. Samuti ei ole ekspertiisi käigus tuvastatud isegi kannatanu surma aeg ja põhjus. Laiba riiete vigastused ei klapi laibal tuvastatud vigastustega. 8 Asjas ei ole selgitatud, miks kannatanu laip asus nii kaugel leitud autost. Juhul, kui süüdistatavad oleksid tõesti kannatanu tapnud, siis miks ei asetanud nad kannatanut autosse enne väidetavat süütamist ei varjata kuriteo jälgi. Keegi tunnistajatest ei kinnitanud telefoni saamist D. Malkovi poolt. Samuti ei ole ümber lükatud kaitsjate versioon selle kohta, et ekspertiisi käigus kannatanul tuvastatud vigastused võisid olla tekitatud liiklusõnnetuse tagajärjel. Asjas on ju tõendatud, et kannatanu auto osales kokkupõrkes. Seega on süüdistus täies ulatuses paljasõnaline ning ebaloogiline. Süüdistus KrK § 144 järgi on samuti täies ulatuses põhjendamata ega leidnud kinnitust kohtueelses menetluses ega ka kohtuliku uurimise käigus. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et oli tegemist auto süütamisega. Asjas ei ole ümber lükatud D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi kaitsjate versioon, et kannatanu auto süttis takistusega kokkupõrke tagajärjel; 2) on tõendamata kannatanu telefoni ja automagnetoola edasimüümine D. Malkovi poolt. Kohtu vastavasisulised järeldused on paljasõnalised või ümber lükatud asjas kogutud tõenditega. D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi Tallinnasse käimise kohta
  16. a mais on ainukene tunnistaja K. B. , kes andis 15.08.2008 kohtus ütlusi selle kohta, et D. Malkov üldse ei läinud kuskile linnast. D. Malkovi mobiiltelefonide müümise kohta kindlad tõendid puuduvad. Automagnetoola pakkumiste kohta − tunnistaja B. ütlustest nähtub, et
  17. a olevat ta näinud D. Malkovit, K. Kudrjavtsevit ja veel üht teadmata meesterahvast ning tema käest küsiti, kust saab automagnetoolat müüa, kusjuures ei ole selge, kes nendest isikutest soovis automagnetoolat müüa, s.o selleks isikuks võiks olla ka see kolmas tundmatu isik. Samas ei nimetanud tunnistaja magnetoola eritunnuseid, mille alusel oleks võimalik tuvastada, kas on sellel mingi seos kannatanu R. S. autos oleva automagnetoolaga. Samuti rääkis tunnistaja sellest, et hoopis V. F. pakkus talle mais
  18. a telefoni Philips ja automagnetoolat. Kusjuures samuti ei ole kindlaks tehtud, et just need esemed on kadunud sündmuskohalt. Asjaolu, et D. Malkovile ja K. Kudrjavtsevile väidetavad lähedased isikud pakkusid automagnetoolat ning mobiiltelefoni, ei tõenda kuritegude toimepanemist D. Malkovi poolt. Tõendamata on asjaolu, et D. Malkov andis
  19. a suvel-sügisel V. F. mobiiltelefoni „Philips Fizz“. Tunnistaja V. F. eitas kogu menetluse kestel D. Malkovilt mobiiltelefoni kättesaamist. Täiesti alusetult luges kohus tunnistaja V. F. ütlused ebausaldusväärseteks. See oli tehtud ainult selle alusel, et V. F. ja D. Malkov on tuttavad; 3) on I. M. tunnistajana ülekuulamine ning jälitustoimingu protokoll vastuolus seadusega, audiosalvestus on kõlbmatu tõend. Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 kriminaalasjas ei saa osaleda tunnistajana uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses antud kriminaalasi on. I. M. oli selles asjas menetlejaks, see on tõendatud asja materjalidega, nimelt (I kd tl 70, 102, 115, 145) nähtub, et I. M. viis läbi menetlustoimingud antud kriminaalasjas, kusjuures I. M. tegi taotluse jälitustoimingu tegemiseks, mida võib teha ainult isik, kelle menetluses kriminaalasi on. Samas andis see tunnistaja 12.09.2005 kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta kuulas vaid jutuajamise need osad, mis olid talle vajalikud selle kriminaalasja jaoks. 25.06.2008 kohtuistungil avaldati vaatamata kaitsjate vastuväidetele jälitustoimingu protokoll, mis oli koostatud I. M. poolt. Nimetatud protokoll ei vasta seaduse nõuetele, nimelt selle vormistamine on puudulik ning see ei põhine selle aluseks oleval salvestusel. Tunnistaja I. M. ütlustega ei saa asendada jälitustegevuse käigus tehtud audiosalvestust. Algseks tõendiks on ikka salvestus mitte menetleja väljamõeldis ja interpretatsioonid. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1110-04 kohaselt, „jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Teabesalvestus on esmane tõend, kirjaliku fikseerimise protokollile saab omistada vaid sekundaarse tähenduse (RKKK otsused nr 3-1-1-69-00 ja 3-1-1-25-03). Protokoll ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks“. Jutuajamise salvestusest ei nähtu millal, kus ning kelle vahel vestlus toimub. Samas on kassett tehtud erinevate salvestuste tükkidest ning ei ole originaal. Ekspertiisiaktist nähtub, et vestluse salvestus on hääleekspertiisiks 9 kõlbmatu ning selle tehniline kvaliteet ei vasta vajalikele tingimustele. Selle avaldamise käigus selgus, et ei ole võimalik midagi kuulda, ainult mõned seosetud sõnad. Samas on selgelt kuulda „ei tapnud“, kuid kohus ei maini seda otsuses, vaid valib nende sõnade hulgast enda nägemusel neid, mis tema arvates viitavad jutule väidetavast tapmisest. Seega nimetatud salvestuse tõendiks pidamine ning sellele süüdimõistva kohtuotsuse rajamine on lubamatu; 4) ei saa anonüümse tunnistaja „S.“ ütlused KrMS § 68 lg 5 kohaselt tõendiks olla, kuna tema poolt väidetav jutuajamine toimus isikute vahel, keda on võimalik üle kuulata. Anonüümse tunnistaja ütlustele tuginemine riivab D. Malkovi kaitseõigust, kuna tal puudub võimalus kontrollida antud tunnistaja isikut ja üle kuulata teda teiste tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Nimetatud tunnistaja ütlustest ei nähtu, et D. Malkov tunnistas tapmise toimepanemist, vaid tema juttu saab käsitleda kui talle esitatud kahtlustuse kordamist; 5) ei saa süüdimõistev kohtuotsus tugineda peamiselt kaaskohtualuse ütlustele. Kohus rajas otsuse peamiselt kaaskohtualuse P. Terentjevi ütlustele. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-94-04 kohaselt: ,,Juhul, kui süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused, tõusetub paratamatult ka küsimus rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest.“. Kohtul peab Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-85-00 tulenevalt kujunema tõsikindel veendumus, et kaaskohtualuse ütlused ei ole kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks konkreetse isiku suhtes. Kuna kohus tugineb oma otsuses ka kõikide kohtuistungite protokollidele, siis juhib kaitsja kohtu tähelepanu sellele, et 28.04.2005 kohtuistungil rääkis süüdistatav P. Terentjev, et kohtueelses menetluses avaldati talle survet ning sunniti andma ütlusi D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi vastu, millega seoses oli tal suitsiidi katse, kuna ta rõõnas süütuid isikuid. Teda samuti lubati vabastada vahi alt, kui ta annab ütlusi D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi vastu; 6) esinevad ka muud menetlusõiguse olulised rikkumised. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-12506 nähtub, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. 06.05.2008 kohtuistungil avaldas kohus tunnistajate S. S. ja A. B. ütlused, kuna nimetatud isikud kohtuistungile ei ilmunud. Tunnistajate ütluste avaldamiseks ei olnud seaduslikku alust, kuna kohus ei võtnud tarvitusele kõiki võimalikke abinõusid tunnistajate asukoha väljaselgitamiseks. Kohtumaterjalides olevast tõendist nähtub, et A. B. hakati otsima alles päev enne kohtuistungit. Samas ei ole kontrollitud A. B. ema elukohta, kuigi vastav aadress on toimikus olemas. Seega kohtu lähenemine tunnistajate kohtus ülekuulamise tagamiseks oli puhtformaalne. 06.05.2008 kohtuistungil avaldas kohus vaatamata D. Malkovi kaitsja vastuseisule tunnistaja I. M. ütlused enne viimase ülekuulamist. D. Malkovi kaitsja Alla Jakobson ei ole esitanud taotlust tunnistaja T. M. ülekuulamiseks, nimetatud tunnistaja ülekuulamist taotles eelmise kohtu koosseisu ees D. Malkovi endine kaitsja, kuid kaitsja A. Jakobson loobus selle, s.o kaitsja poolt esialgselt taotletud, tunnistaja ülekuulamisest. Vaatamata sellele avaldas kohus tunnistaja T. M. varasemas menetluses antud ütlused, millega rikkus oluliselt võistleva kohtumenetluse põhimõtet. Kaitsja esitas 06.05.2008 kohtuistungil taotluse kannatanu R. S. asjade ülevaatamiseks, kuna nimetatud asjad ei ole kohtueelse menetluse raames pildistatud, kuid need asjad omavad tähtsust asja lahendamiseks, kuna selle alusel saab teha järeldusi kannatanule tekitatud vigastuste kohta, kuid kohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata. Kohtu viide, et tapmise avastamise käigus sattusid politsei vaatevälja D. Malkov, K. Kudrjavtsev ja P. Terentjev, kes käisid tihti Tallinnas, kus tegelesid röövimisega, on vastuvõetamatu. D. Malkov ei ole varem kriminaalkorras karistatud, seega kohtu viited tema poolt väidetavalt toimepandud röövimistele on vastuolus süütuse presumptsiooniga. Kohtuniku käitumine kogu asja menetluse käigus on andnud mõista, et kohus ei ole objektiivne ning oli selgelt näha kaldumist süüdistuse poole. Ühtlasi on asja arutamisel rikutud asja mõistliku aja jooksul arutamise põhimõtet. Kriminaalmenetlust on alustatud 06.08.
  20. D. Malkov on vahi all 10 viibinud peaaegu 4 aastat ja 10 kuud. Seoses protsessi alusetu venitamisega esitas D. Malkovi kaitsja vastava kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Seega nii ulatuslikud menetlusõiguse rikkumised annavad tunnistust sellest, et kohtuotsus ei ole seaduslik; 7) tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata, kuna D. Malkov ei ole süüdi talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises ja tsiviilhagid on dokumentaalselt tõendamata. K. Kudrjavtsevi kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu
  21. septembri 2008 otsuse K. Kudrjavtsevi süüdimõistmise kohta ning teha uue, õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt: 1) annab süüdistusakti grammatiline analüüs tõendust sellest, et K. Kudrjavtsevi ja D. Malkovi teo objektiivse külje kirjeldamisel kasutati teksti kopeerimist, asendati perekonnanime ning jäeti kirjeldamata, kes ja milliseid konkreetseid tegevusi teostas. Mitmetes lausetes on tegevused kirjeldatud mitmuses. Sellisel kujul esitatud süüdistus tuleb tunnistada ebakorrektseks ning K. Kudrjavtsevi õigust kaitsele rikkuvateks. Samas ei ole süüdistuses märgitud, kelle tegevuse tagajärjel on saabunud kannatanu surm. Sellise viite puudumine on menetlusseaduse rikkumine. Antud olukorras ei saa K. Kudrjavtsev ennast efektiivselt kaitsta. Lisaks sellele on süüdistusakti teises osas sõiduauto kohta märgitud, et peale surma saabumist hõivas kohapeal D. Malkov sõiduauto. Samas ei ole eeluurimisel tuvastatud, millised teod on teostanud K. Kudrjavtsev, kes konkreetselt on sõiduauto hõivanud, st kes oli sõiduauto roolis. Seda ei ole tuvastanud ka kohus. Ilmselge on see, et kahekesi ei saa roolis olla. Samas ei ole tuvastatud, kas kaaskohtualustel on auto juhtimise õigus ja oskus. Eeluurimisel ja kohtus ei ole tuvastatud, kes on vara omastanud. Kohus on asunud seisukohale, et võõra vara omastamise on toime pannud mõlemad kaaskohtualused. Ka siin on kohus kasutanud teksti kopeerimist, mis ei ole lubatud. Loetletud süüdistuse puudused viitavad selgelt sellele, et esitatud süüdustus on konkretiseerimata ja alusetu. Kohus jättis selle asjaolu tähelepanuta; 2) on tõendite uurimisel ja hindamisel rikutud menetlusõiguse norme. Toimikus ja kohtuotsuses puuduvad veenvad tõendid K. Kudrjavtsevi süü kohta. Tunnistajad J. S. , A. L. , K. B. , S. S. , A. K. ja V. F. ei andnud ütlusi selle kohta, et K. Kudrjavtsev on seotud toimepandud kuriteoga. K. Kudrjavtsevi süü ei tulene ka anonüümse tunnistaja „S.“ ütlustest. Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 kriminaalasjas ei saa osaleda tunnistajana uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses antud kriminaalasi on. Kohtuistungil oli kaitsja politsei operatiivtöötaja I. M. ülekuulamise vastu. Kuid kohus, rikkudes seadust, avaldas kõik I. M. varem antud ütlused ning seejärel kuulas teda üle kohtuistungil. Tema ütlused on süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Samuti oli õigusvastane audiosalvestuse kasutamine kohtus. Tunnistades, et jutt on katkendliku iseloomuga, viitab kohus võtmesõnadele. Samas ühes fragmendis on selgelt kuulda ühe isiku fraasi: „Mina ei ole tapnud.“. Kohus ignoreeris seda. Salvestuse kuulamisel ei ole võimalik identifitseerida kõnelevaid isikuid. Eelnimetatud tõendi hindamisel läks kohus endaga vastuollu, st kohus märgib, et „... jutul on katkendlik iseloom ...“, ning seejärel kirjutab järgmises lõigus, et „... M. ütlused Malkovi ja Terentjevi jutuajamise kohta on selged ja konkreetsed, vastavad asjaoludele ja ei kutsu esile kahtlusi õigsuse suhtes. ...“. Samas jõudsid prokuröri taotlusel kaasatud eksperdid menetluse käigus järeldusele, et salvestus ei ole ekspertiisikõlblik. Kohus on jämedalt eiranud tõendite hindamise igakülgsuse ja objektiivsuse põhimõtet. Kohus on seisukohal, et süüdistatavate K. Kudrjavtsevi ja D. Malkovi ütlused ei saa olla tõenditeks. Samas tunnistaja P. Terentjevi ütlusi loetakse peamisteks tõenditeks, kuigi ta on arvukate kohtuistungite käigus oma ütlusi muutnud. Isegi asjaolu, et tunnistaja T. L. ei tundnud ära K. Kudrjavtsevit, vaid tundis ära teise inimese, on kohtu poolt tõlgendatud süüdistuse kasuks, mis on vastuolus terve mõistusega. Sisuliselt kompenseerib kohus tõendite puudumise järeldustega, mis ei tulene kohtus tuvastatud 11 faktidest. 06.05.2008 kohtuistungil avaldas kohus tunnistajate S. S. ja A. B. ütlused, kuna nimetatud isikud kohtuistungile ei ilmunud. Kusjuures kaitsja leiab ning on esitanud ka vastavad vastuväited kohtuistungil, et ei olnud seaduslikku alust tunnistajate ütluste avaldamiseks, kuna kohus ei võtnud tarvitusele kõiki võimalikke abinõusid tunnistajate asukoha väljaselgitamiseks. Kohtu lähenemine tunnistajate kohtus ülekuulamise tagamiseks oli puhtformaalne. Kohus avaldas samuti kohtuistungite, mis olid peetud teiste kohtu koosseisude poolt, protokollid, mis rikub kaitsja arvates kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse kui kriminaalmenetluse olulist põhimõtet, mis on sätestatud KrMS §-s
  22. Kohtuniku käitumine kogu asja menetluse käigus on andnud mõista, et kohus ei ole objektiivne ning oli selgelt näha kaldumist süüdistuse poole. Süüdistatav D. Malkov esitas 25.06.2008 kohtuistungil taotluse kohtukoosseisu taandamiseks, kuid taotlus jäeti rahuldamata. Kohtuistungite protokollid koostati KrMS § 155 lg 2 p 7 rikkumisega, s.o sinna ei kantud ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused, mis on kaitsja hinnangul kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi; K. Kudrjavtsev taotleb enda apellatsioonis maakohtu otsuses tühistamist ja enda õigeks mõistmist. Ta eitab igasugust puutumust talle süüdistuse kohaselt süüks arvatud tegudega. Ta leiab, et maakohus pole tema süüdimõistmisel esitanud veenvaid tõendeid ja otsus rajaneb oletustel. Maakohtus ülekuulatud tunnistajad ei teadnud rääkida temast, kui kuriteo toimepanijast. Ainuüksi tutvus D. Malkoviga ja telefoni edasimüük K. B. le ei saa olla tema süüditunnistamise aluseks. Veel märgib süüdistatav, et tunnistaja Samuti polevat P. Terentjev oma ütlustes nimetanud kunagi teda kui tapmise toimepanijat. Küll on aga P. Terentjev olnud politseitöötajate surve all ja andnud ütlusi tema ning D. Malkovi vastu. Veel leiab süüdistatav, et maakohus oli kriminaalasja menetledes tema suhtes ilmselgelt süüdistava kallakuga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada D. Malkovi karistamises KrK §-de 101 p 1, § 144 lg 1,

§ 64lg 1 ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse ja selle aja arvestamise osas ning K. Kudrjavtsevi karistamises Kr

K §-de 101 p 1, § 144 lg 1,

§ 64lg 1 ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Karistuse kergendamise motiivid esitab ringkonnakohus allpool eraldi. Süüdistatavate sisulises süüditunnistamises neile süüks arvatud kuritegudes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega ja leiab, et otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuse põhiosas sellised olulisi kriminaalmenetlusnormide rikkumist, mida väidetakse apellatsioonides ning mis peaks kahtluse alla seadma süüdistatavate süüditunnistamise. Ringkonnakohus peab käesolevas 12 kriminaalasjas oluliseks ka KrMS §-st 61 lg 2 tulenevalt asjaolu, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis lubab järeldada süüdistatavate süü. Süüdistatavad jäid ringkonnakohtus varemantud ütluste juurde ja eitasid süüdistustes märgitud kuritegude toimepanemist. Süüdistatav D. Malkov leidis, et süüdistus on kohtueelse uurimise läbiviijate poolt fabritseeritud. Süüdistatav K. Kudrjavtsev väitis, et ükski kriminaalasjas esinev tõend tema süüd ei kinnita, kaassüüdistatava P. Terentjevi ütlused on aga ebaõiged. Seega eitavad süüdistatavad igasugust puutumust kannatanu L. S. isiku ja tema suhtes toimepandud kuriteoga. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsjad ja süüdistatavad seadnud kahtluse alla süüdistatavate süüd kinnitavate kõigi tõendite sisu. Eelkõige peetakse mitteusaldusväärseks samas kriminaalasjas kaassüüdistatava P. Terentjevi ütluste tõepärasust. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väidetega, et kaassüüdistatava P. Terentjevi ütlused seab kahtluse alla ütluste muutmine. Väheveenev on ka kaitseversioon, mille kohaselt P. Terentjev andis maakohtus toimunud istungil süüdistatavate süüd kinnitavaid ütlusi põhjusel, et käesolevas kriminaalasjas võib olla tema suhtes süüdistus lõpetatakse. Ringkonnakohus leiab, et see väide on ümber lükatud olukorras, kus P. Terentjev kannab ise pikaajalist vangistust, mille kõrval käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse (kuriteost mitteteatamine) sanktsiooni võimalik karistus oleks väheoluline. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasja materjalidega ning ei tuvastanud selliseid objektiivseid asjaolusid, millised seaksid kahtluse alla P. Terentjevi ütlused, milledes ta on kirjeldanud D. Malkovilt endalt kuuldud taksojuhist kannatanu tapmise asjaolusid. Märkimisväärne on, et käesolevas kriminaalasjas ei ole P. Terentjevil R. S. tapmise süüdistusega puutumust ja seega pole mingit eluliselt usutavat põhjust, miks ta peaks D. Malkovit ja K. Kudrjavtsevit alusetult süüdistama. Kohtupraktikast tulenevalt oleks mõeldav, et P. Terentjev annab rõõnavaid ütlusi D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi osas olukorras, kus ka ta ise oleks kannatanu tapmisest osavõtja, et eitada või vähendada oma osalust raskes isikuvastases kuriteos. P. Terentjevi osas pole aga tema võimalik osavõtu küsimus selles kriminaalasjas kunagi tõusetunudki. Viru Maakohtu istungil 06.05.2008 (6 kd tl 68 pöördel – 70) P. Terentjev kinnitas tema ja kaassüüdistatava D. Malkovi vahel asetleidnud vestluse sisu detailselt. Viibides 2000 algusaastatel (ilmselt 2001) suvel P. Terentjevi juures kodus ja tarvitades alkoholi, hakkas D. Malkov justkui kiideldes rääkima taksojuhi tapmisest. D. Malkov ja K. Kudrjavtsev olid tellinud takso, et sõita Sillamäele, kuid kuna neil raha ei olnud, siis nad tapsid taksojuhi kuskil Sillamäe linna lähedal ja võtsid seejuures taksojuhilt ära magnetofoni ja mobiiltelefoni. D. Malkov rääkis, et ta oli löönud taksojuhti noaga. D. Malkov rääkis veel, et nad sõiduki süütasid ja taksojuht oli püüdnud ennast kaitsta. Kust nad takso olid täpsemalt võtnud, P. Terentjev ei tea. P. Terentjev uskus seda juttu ja toimunut, mida D. Malkov talle rääkis. P. Terentjev märkis, et kriminaalasja menetluse käigus sai ta hiljem teada kuriteo tehioludest täpsemalt. Veel mäletas P. Terentjev, et ostis S. S. ilt Philips marki mobiiltelefoni, mis oli ovaalse korpusega ja tumesinise või musta värvusega. Mobiiltelefon oli blokeeritud ja ta ei saanud sellega helistada. Selgus, et S. S. oli teda selle tehinguga petnud. S. S. oli telefoni saanud V. F. lt, kes oli selle omakorda saanud D. Malkovilt. Nimetatud mobiiletelefon oli tema käes augustis-septembris

  1. 13 P. Terentjev kinnitas, et temale esitatud süüdistuses KrK § 181 järgi tunnistas ta ennast süüdi selles, et saades D. Malkovilt teada toimepandud tapmisest, ei teatanud sellest politseisse, sest sellel ajal kartis ta kriminaalseid ringkondi, kuhu ka ise kuulus. P. Terentjev rõhutas ka asjaolu, et ütlused, mis ta uurijale andis, on õiged, kuid aja möödudes on ta detaile D. Malkoviga asetleidnud jutuajamisest unustanud. Ringkonnakohus leiab, et P. Terentjevi sellekohased ütlused on asjakohased, sest P. Terentjevi ja D. Malkovi vastavast vestlusest oli möödunud üle seitsme aasta. D. Malkovi kaitsja seadis P. Terentjevi ütlusi kahtluse alla põhjendusel, et ta pole kohtumenetluse kestel Viru Maakohtus andnud ühetaolisi ütlusi. Ühe varasema maakohtu kohtukoosseisu (N. Andrejeva eesistumisel) istungil 28.04.2005 ( 4 kd tl 64, 69) on P. Terentjev avaldanud kohtuistungi toimumise algul enne kohtulikku uurimist kaitsja palvel taotluse. Nimelt väitis P. Terentjev, kes kandis siis juba ise kümne aastast vangistust muu kuriteo eest, et talle on eeluurimisel politseitöötajate poolt survet avaldatud. P. Terentjev olevat endal veene lõiganud. Kuna nimetatud selgitus on toimunud alles kohtuliku arutamise algfaasis, siis pole nimetatud kohtukoosseisu poolt protokollist nähtuvalt P. Terentjevile üldse sisukohaseid täpsustavaid küsimusi esitatud ja tema öeldu ei oma tõenduslikku tähendust. Kohtulikku uurimist, süüdistatava küsitlemist ja sisukohaste ütluste esitamist pole P. Terentjevi osas läbi viidud, sest selleni nimetatud kohtukoosseis ei jõudnud. Samas ei nähtu protokollist P. Terentjevi taotluste küsitlemise käigus antud selgitustest ( 4 kd tl 64, 69), et ta oleks D. Malkovi poolt taksojuhi tapmises räägitu osas valeütlusi andnud. Seega on kaitsja nimetatud seisukoht, justkui oleks P. Terentjev andnud erineva sisuga ütlusi kohtuistungitel asjakohatu, kuna sisuliselt on toimunud tema kui isikulise tõendiallika küsitlemine kohtuistungil 06.05.2008 (6 kd tl 68 pöördel – 70), mis toimus kohtunik G. Jasnjuki eesistumisel ja mis on ka käesoleva maakohtu otsuse koostamisel üheks tõendiks. Oluline on rõhutada, et kaassüüdistatava P. Terentjevi ütluste ja teiste, süüdistatavate süüd kinnitavate tõendite sisu on vaja hinnata nende kogumis. Apellatsioonis viidatakse Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-94-04, milles käsitletakse muuhulgas ka küsimust, kas süüdimõistva otsuse saab teha üksnes kaaskohtualuse süüstavate ütluste alusel. Samas lahendis leitakse, et kuna kaaskohtualuse üldsõnalisi ütlusi ei kinnitanud täiendavad tõendid, oli konkreetsel juhul süüdimõistva otsuse tegemine lubamatu. Samas leitakse, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Mõistetavalt tuleb sellisel juhul kohtul selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas kinnitavad lisaks kaassüüdistatava P. Terentjevi ütlustele süüdistatava süüd ka maakohtu otsuses käsitletud tunnistajate ja kannatanu ütlused, helisalvestis ja jälitustegevuse protokoll, kannatanu kohtuarstliku ekspertiisi akti arvamus. Ringkonnakohtul ei kujunenud käesoleva kriminaalasja materjalide põhjal veendumust, et P. Terentjevi ütlused on kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks D. Malkovi ja 14 K. Kudrjavtsevi suhtes. Kaitsjate poolt P. Terentjevi ütluste kahtluse alla seadmisel jääbki arusaamatuks, millisel motiivil ja miks peaks P. Terentjev andma ütlusi D. Malkovist ja K. Kudrjavtsevist, kui taksojuht L. S. suhtes kuriteo toimepannud isikutest. Veelgi enam, miks peaks P. Terentjev „süüstama“ D. Malkovit ja K. Kudrjavtsevit just sellises raskes isikuvastases kuriteos. Üldse jääb selgusetuks, kellele on taolisel kujul vajalik D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi suhtes fabritseerida süüdistuseks aastatetagune raske isikuvastane kuritegu nagu kaitseversioonides väidetakse. Süüdistatavad ise pole P. Terentjevi maakohtus antud ütluste väidetavat mitteusaldusväärsust osanud samuti millegi asjakohase ega eluliselt usutavaga põhjendada. Ringkonnakohus järeldab seega veelkord, et mingit tõsiseltvõetavat motiivi pole P. Terentjevi väidetavate valeütluste osas tuvastatud. Kaitsjad on seadnud kahtluse alla P. Terentjevi elukohas XXX 11.05.2001 teostatud varjatud pealtkuulamise ja sellega seoses salvestuse tõendusliku sisu, põhjusel, et Tallinna Halduskohtu poolt oli vastav luba antud 19.04.2001 otsusega, see on ajal, mil menetlus käesolevas kriminaalasjas oli peatatud. Kaitsjad rõhutasid, et kuna 19.04.1999 kuni 08.05.2001 oli kriminaalmenetlus peatatud, siis ei saanud nimetatud ajaperioodil teostada ka jälitustoiminguid. Kaitsjate arvates on nimetatud jälitustoiming olnud oma sisult algusest peale ebaseaduslik. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate sellekohane väide on alusetu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on uurija V. Mozgov peatanud 16.08.1999 kriminaalasja (1 kd tl 121). 08.05.2001 (1 kd tl 127) on uurija V. Mozgov taasalustanud eeluurimise seoses vajadusega teostada rida uurimistoiminguid. Tallinna Halduskohtu esinaise T. Jervani poolt on antud 19.04.2001 luba salaja pealt kuulata ja salvestada P. Terentjevi kõnelusi tema elukohas XXX. Samuti on sellel märge, et luba kehtib
  2. maini
  3. Seega järeldab ringkonnakohus üheselt, et olgugi olukorras, kus luba oli taotletud jälitustoimingu teostamiseks ajaliselt varem (19.04.2001), ei sea see asjaolu kahtluse anna antud loa ja jälitustoimingu enda toimumise seaduslikkust ajal, so
  4. mail 2001, mil menetlus oli juba uuendatud (08.05.2001). Asjaolu, et salvestati just D. Malkovi ja P. Terentjevi vaheline kõnelus P. Terentjevi elukohas, ei sea kahtluse alla toimingu ja salvestise seaduslikkust, sest loa sisuks oli „lubada salaja pealt kuulata ja audio salvestada Pavel Terentjevi kõnelusi tema elukohas… .“ Kaitsjad heidavad ette, et maakohtus läbiviidud helisalvestise kuulamisel polnud võimalik aru saada, kes mida räägib. Tuleb nõustuda, et helisalvestise talletamisel pole kasutatud ilmselt kõige kvaliteetsemat aparatuuri, kuid see asjaolu ei sea veel kahtluse alla toimingu seaduslikkust ja helisalvestise usaldusväärset tõenduslikku sisu. Kriminaalasja juures on ekspertiisist keeldumise akt (3 kd tl 153), mille kohaselt D. Malkovi ja P. Terentjevi erakorralise jälitustoimingu käigus saadud vestluse salvestuse tehniline kvaliteet ei vasta vajalikele tingimustele. Jälitustoimingu asjaolude ja helisalvestise ning selle protokollimise asjaolude kohta on hilisemalt maakohtus tunnistajana üle kuulatud politseitöötaja I. M. . Kaitseversioonina väidetakse veel, et jälitustoimingu käigus teostatud helisalvestis ei sisalda mingit tõenduslikku teavet. Ringkonnakohus märgib, et taolise, korteris teostatud pealtkuulamise sisust oleks ennatlik uurimisorganitel tahta toimepandud kuriteo detailset, 15 ülekuulamisele sarnast „protokollilist“ kirjeldust. Samas aga kinnitavad P. Terentjevi ja D. Malkovi omavahelisest vestlusest eristuvad sõnad „taksojuht“, „tapsime“, „raha pärast“, „noaga“, „võeti kõik mis…“, „telefon“, „mets“, tõendite kogumis R. S. tapmist. Apellandid väidavad, et politseitöötaja I. M. ütlused ei saa olla tõendiks, sest ta on allkirjastanud protokolli, kus täitis uurija ülesandeid. Veel leitakse üldsõnaliselt, et kriminaalasi ongi „kokku pandud“ politseitöötaja I. M. poolt. Mis ajendil või faktiliste asjaolude põhjal seatakse sedamoodi kergekäeliselt kahtluse alla politseitöötaja tegevuse seaduslikkus jääbki arusaamatuks. 10.06.2001 on I. M. poolt koostatud jälitustegevuse protokoll kõne salvestamise osas P. Terentjevi ja D. Malkovi vahel (1 kd tl 152-153). Maakohus on veendunud helisalvestise kuulamise teel selle olemasolus ja sisus ning ringkonnakohtul pole alust maakohtu järeldustes kahelda. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldustega selles, et pole mingi alust kahelda tunnistaja I. M. ütlustes, kes on detailselt kirjeldanud P. Terentjevi korteris teostatud pealtkuulamist ja sellega seonduvat tehnilist tööd ning toiminguid. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaitsjate väidetega, et I. M. ei saanud tunnistajana üle kuulata, kuna seda ei võimalda KrMS § 66 lg
  5. Maakohus on märkinud, et 11.05.2001 kriminaalasi ei olnud I. M. menetluses, sest alates 10.08.1999 menetles kriminaalasja uurija V. Mozgov. Siinjuures on kaitsja viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-142-05, mille kohaselt: „ nii spetsialisti kui ka menetlejat võidakse tunnistajana üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude suhtes.“ Apellatsioonis on kaitsja viidanud ka uurimistoimingutele ja lehekülgedele, kus politseitöötaja I. M. on teostanud ülekuulamisi. Samas on maakohtus I. M. t üle kuulatud just eelkõige jälitustoimingu käigu ja selle protokollilise vormistamisega seonduva teabe osas. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-25-03 kohaselt võib kohus taotleda ka jälitustoimingut vahetult läbiviinud isiku ülekuulamist. Samas on kaitsjad jätnud tähelepanuta, et kriminaalasja uurimist juhtis sel ajal uurija V. Mozgov, kelle nõudel I. M. teostas kõne audiosalvestamise kohta jälitustegevuse protokolli kriminaalasja juurde lisamiseks. Riigkohtu lahendis nr 3-1-1-110-04 on märgitud, et jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Tehniline teabesalvestus peab olema obligatoorselt ka kohtuliku uurimise esemeks. Jälitusteabe hilisem kirjalik fikseerimine on pelgalt vahendiks, mis aitab täiendavalt hinnata jälitustegevuse salvestuse sisu. Näitlikult tähendab see, et salvestuse kirjalik protokoll aitab paremini jälgida/analüüsida salvestust nt juhul, kui see on heliliselt või pildiliselt halva kvaliteediga. Esmane tõend on siiski teabesalvestus ja kirjaliku fikseerimise protokollile saab seega omistada vaid sekundaarse tähenduse. Protokoll, olles vaid abistava funktsiooniga tõendi hindamisel, ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks. Jälitustegevuse protokollile järgnevalt on kirjalik väljavõte jutuajamise salvestusest, vormistatud 23.05.2001 (1 kd tl 154-160). Kaitsjad on maakohtus 25.06.2008 kohtuistungil vastu vaielnud ka jälitustegevuse protokolli (1 kd tl 153) avaldamisele, mis on koostatud 10.06.2001 politseiinspektor I. M. poolt. Siinjuures on viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-110-04, mille kohaselt „Jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus.“ Ringkonnakohus leiab, et lisaks 16 helisalvestise kuulamisele (6 kd tl 90) ei olnud maakohtul keeldu avaldada ka I. M. poolt koostatud eelnimetatud jälitustegevuse protokoll. Käesoleva kriminaalasja puhul (olukorras, kus süüdistatavad ise eitavad igasugust puutumust kuriteoga) ongi oluline hinnata kogutud tõendeid nende kogumis. Süüdistatavad on kannatanu juhitud sõiduki põletamisega püüdnud hävitada oma kuritegeliku tegevuse tagajärjel materiaalses maailmas fikseerunud kuriteojälgi. Samas aga kannatanule kuulunud ja sõidukist kaasavõetud esemed kinnitavad kogumis teiste tõenditega usaldusväärselt D. Malkovi ja K. Kudrjavtsevi poolt R. S. tapmise ja sõiduki hävitamise toimepanemist. Kannatanule kuulunud mobiiltelefoni ja automagnetoola müügipakkumine oma lähedaste tuttavate ringis osundab süüdistatavate soovile realiseerida kuriteo toimepanemise tulemusena saadud R. S. vara. Mobiiltelefoni ja automagnetoola liikumisteed ja omanikeringi vahetumist on põhjalikult maakohus käsitlenud. Kannatanu I. U. on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et tema elukaaslasel R. S. oli kadumise eel mobiiltelefon „Philips Fizz“, mis oli ovaalse kujuga ja musta-halli värvi. Samuti oli R. S. autos automagnetoola. Samade individuaaltunnustega mobiiltelefon on 1998 suvel-sügisel süüdistatavate ja nende tuttavate käes üksteisele edasiantava- müüdava objektina. Maakohus on põhjalikult käsitlenud kannatanult tapmise käigus äravõetud mobiiletelefoni liikumisteed. Nii on tuvastatud P. Terentjevi ütlustega, et 1998 aasta augustis S. S. andis talle blokeeringu mahavõtmiseks musta värvi ovaalse kujuga mobiiletelefoni. S. S. selgituse järgi sai ta nimetatud mobiiletelefoni V. F. käest, kes omakorda oli saanud selle süüdistatavalt D. Malkovilt. P. Terentjev müüs nimetatud mobiiltelefoni hiljem omakorda edasi S. S. . S. S. on kinnitanud (kohtuistungil avaldatud eeluurimisel antud ütlused), et mobiiltelefon „Philips Fizz“, mille P. Terentjev talle müüs 300 krooni eest oli blokeeritud. Tema müüs selle mobiiltelefoni edasi 400 krooni eest A. L. ja see omakorda A. K. . Tunnistajate S. S. , samuti tunnistajate A. L. i ja A. K. ütlused kinnitavad, et ajaperioodil suvi-sügis 1998 nad valdasid mingil aja eraldi tumeda korpusega mobiiltelefoni „Philips Fizz“. Oluline on ka tunnistaja A. B. poolt antud ja avaldatud ütlustes sisalduv, et 1998 aasta maikuus kohtus ta Narvas D. Malkovi ja K. Kudrjavtseviga. Kohtumise ajal D. Malkov näitas talle automagnetoolat ja esitas küsimuse, et kus võib olla võimalik seda müüa. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt on oluline asjaolu, et D. Malkov ja K. Kudrjavtsev suhtlesid 1998 aasta kevadel omavahel aktiivselt ja nende suhtlusringi kuulusid ka P. Terentjev, V. F. ja S. S. . Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei usalda tunnistaja V. F. maakohtus antud ütlusi, samuti, et paljasõnalised on tunnistaja S. S. ütlused selles, et mobiiltelefoni „Philips Fizz“ mudeli oli talle ette öelnud uurija. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Mobiiletelefoni ja raadiojaama olemasolu ning müügisoovi D. Malkovil on kinnitanud ütlustes anonüümne tunnistaja „S.“ (6 kd tl 26-30), kes kuulis etapeerimisel D. Malkovi ja P. Terentjevi vastastikust jutuajamist seoses taksojuhi tapmisega. Maakohus leidis põhjendatult, et anonüümse tunnistaja „S.“ ülekuulamine ei ole vastuolus KrMS § 68 lg 5 nõuetega, mida aga leitakse ekslikult D. Malkovi kaitsja apellatsioonis. Olles etapeeritud üheskoos D. Malkovi ja P. Terentjeviga, kuuleb „S.“ pealt nende omavahelist 17 vestlust, mis on kooskõlas P. Terentjevi maakohtus antud ütlustega taksojuhi tapmise ja temale kuulunud esemete osas. Apellatsiooni väide, et maakohtu otsus põhineb määravas osas anonüümse tunnistaja ütlustel pole asjakohane, sest maakohtu otsuses on käsitlemist leidnud ka teised süüdistatavate süüd kinnitavad tõendid. D. Malkovi enda erinevate kaitseversioonide ja neis sisalduvate vastuolude sisu, miks ta lahkus Eestist 2001 aastal, on maakohus juba sisukohaselt käsitlenud. Ringkonnakohus ei nõustu D. Malkovi kaitsja väitega, et maakohtul ei olnud seaduslikku alust tunnistajate A. B. ja S. S. ütluste avaldamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtub (6 kd tl 61-64), et maakohus ja politseiorganid on teinud järelpärimisi tunnistajate võimaliku asukoha kohta, kuid see pole andnud tulemust, sest täpne elu-ja asukoht oli teadmata. Vastuväidetes süüdistusele seatakse apellatsioonides kahtluse alla detailide erinevusi tunnistajate ütlustes, mida nad on andnud kohtueelsel uurimisel ja seejärel aastate möödudes (2007, 2008) kuriteosündmusest. Ringkonnakohus leiab, et on arusaadav ja eluliselt usutav, et ajavahe tõttu isikud ei suuda kohtuistungil kõike toimunut ajaliselt täpselt enam detailides järjestada, mistõttu tuleb eristada süüdistuse seisukohast väheolulist olulisest. D. Malkovi kaitsja apellatsioonis leitakse, et maakohus on moonutanud tunnistaja J. S. poolt 17.05.1998 öösel ja varahommikul tajutut, mistõttu ei klapi süüdistuses märgitud sõiduki põlemise aeg 01.45, põlemise ajaga mida teab kirjeldada tunnistaja. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Tunnistaja J. S. on maakohtus 15.07.2007 ( 5 kd tl 110-112) kirjeldanud, et ta nägi 17.05.1998 hommikul kella 08-09 paiku ärgates oma majast eemal u. 350 meetri kaugusel põlevat autot, kuid ei mäleta mis aastal või kuul see oli, sest sellest on palju aega möödas. Kaugusest ei olnud täpselt näha, mis täpselt põleb. Tunnistaja läks huvi pärast autot vaatama lähemalt ja nägi, et auto oli üleni põlenud ning kummid veel suitsesid. Auto seisis mitte tee peal, vaid oli teest umbes 4 meetri kaugusele põllu peale sõitnud. Ringkonnakohus ei tuvastanud tunnistaja ütlustes vastuolu, mis seaks kahtluse alla süüdistuses märgitud sõiduki süütamise. Tunnistaja on kinnitanud, et hommikul autole lähenedes nägi ta, et põlenud autovrakil põlesid-suitsesid veel rehvid. Seega oli 17.05.1998 hommikul kella 08-09 paiku J. S. tõustes R. S. sõiduki aktiivne põlemine lõppenud ja on üldteada asjaolu, et kummisisaldusega rehvid põlevad- suitsevad ajaliselt pikkamööda. Asjaolu, et tunnistaja pole öösel 17.05.1998 kella 05.00 paiku ärgates väidetavalt märganud sõidukit ja põlemist põllul, ei välista süüdistuses märgitud süüdistatavate poolt sõiduki süütamist öösel ja järgnevat põlemisprotsessi, millised tagajärjed avaldusid hommikul tunnistajale. Arvestada tuleb asjaolu, et tunnistaja ärgates öösel oli süütamisest möödas juba mitmed tunnid ja sõiduk ei põlenud enam sedavõrd aktiivselt, et see ilmtingimata tähelepanu ärataks. Küll aga oli suitsev autovrakk näha tunnistajale hommikul valges. Veel heidetakse kohtulikule uurimisele ette, et ekspertiisi käigus pole kindlaks tehtud kannatanu surma aega ja põhjust. Samas jäetakse tähelepanuta, et kohtuarstliku ekspertiisi akti arvamuse kohaselt (1 kd tl 18) polnud kannatanu R. S. surma aega ja konkreetset surma põhjust võimalik määrata laiba osalise skeletiseerumise ja roiskumisprotsessi tõttu. R. S. süüdistatavate poolt elu võtmise asjaolud on kindlaks tehtud teiste maakohtu otsuses uuritud asjaoludega, sealhulgas isikuliste tõenditega. 18 Ringkonnakohus ei nõustu K. Kudrjavtsevi kaitsja väitega, et kaitsealusele esitatud süüdistus on ebakorrektne, sest see on kogutud tõenditest tulenevalt küllaldaselt konkretiseeritud, olukorras kus süüdistatavad panevad üheskoos toime R. S. i tapmise ja seejärel hõivavad talle kuulunud esemed ning süütavad sõiduki. Märkida on vajalik, et enamat süüdistuse detailiseeritust võimaldaks vahest käesolevas kriminaalasjas olukord, kus süüdistatavad ise annavad ütlusi ja avavad minut-minutilt kuriteo toimepanemise detailid. Maakohtus uuritud ja otsuses analüüsitud tõenditest tulenevalt ei pea ringkonnakohus ka asjakohaseks kaitseversiooni sellest, et kannatanu sõiduk süttis takistusega kokkupõrke tagajärjel. Käsitletud tõendid kinnitavad pärast süüdistatavate poolt R. S. i tapmist tema kasutuses olnud sõiduki süütamise. Kaitsja leiab, et maakohtus kohtuistungite protokollid koostati KrMS § 155 lg 2 p 7 sätete rikkumisega, s.o sinna ei kantud ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimusi, mis on kaitsja hinnangul kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. KrMS § 155 lg 2 p 7 kohaselt kantakse kohtuistungi protokolli ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused ja ülekuulatava vastused. KrMS § 339 lg 2 kohaselt kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Maakohtus peetud istungiprotokollidest (näit.06.05.2008, 6 kd tl 66-73) nähtub, et tõesti pole alati protokollitud küsimusi, kuid vastused on protokollitud korrektselt. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates sellist minetust lugeda veel selliseks rikkumiseks, mis tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise maakohtu poolt. Küll ei saa eitada, et kohtuistungi protokoll oleks kindlasti paremini jälgitav, kui seal oleks ka kirjas küsimused. Ringkonnakohus ei nõustu D. Malkovi kaitsja väitega ka selles, et varasemate maakohtus toimunud kohtuistungite protokollide avaldamisega rikuti kriminaalmenetluse olulist põhimõtet, sest nimetatud protokollidest nähtub muuhulgas ka kohtuliku menetluse varasem käik. Karistused ja mõistlik aeg Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole süüdistatavatele karistuse mõistmise motiive ja asjaolusid praktiliselt üldse käsitlenud (7 kd tl 17 pöördel) ja raskeima isikuvastase kuriteo eest mõistetava karistuse osas on piirdutud kahe lausega, millest viimases on märgitud „Lähtudes eeltoodust kohus jõuab arvamusele otstarbekusest mõista süüdistatavatele Malkovile ja Kudrjavtsevile reaalne karistus.“ Veel on maakohus märkinud, et karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavate asjaolude puudumist ja raskendavaid asjaolusid, milledest arvestatakse kuritegude toimepanemist grupis. Käesoleval juhul on arvestamata ka asjaolu, et süüdistatavad tunnistati süüdi kahes kuriteos. Maakohtu otsusest pole võimalik välja lugeda, miks karistati süüdistatavaid toimepandud kuritegude eest just selliste vangistuse määradega ja milliseid asjaolusid seejuures arvestati. Riigikohus on korduvalt mitmetes lahendites (muuhulgas 3-1-1-29-04, 3-1-1-99-06) käsitlenud karistuse mõistmisega seonduva problemaatikat. 19 Karistuse mõistmise motiivide puudumine ning sellega seonduvalt maakohtu otsuse tühistamine ja asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks poleks aga ringkonnakohtu arvates käesoleva kriminaalasja menetluslikku aega arvestades ilmselgelt mõistlik. Ringkonnakohus viitab siinkohal Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-3-04, 3-1-1-95-05, 3-1-1-5807 ja 3-1-1-28-
  6. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
  7. artikli
  8. punkti esimesest lausest. Isiku kõnealusele õigusele vastab kriminaalmenetluses iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või ka kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel. Isiku õigusega kohtumenetluse mõistlikule ajale korreleerub iga menetleja kohustus asuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-95-05 ja 3-1-1-58-07). Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) on oma lahendis Z. ja S. versus Š. selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Käesoleva kriminaalasja puhul peab ringkonnakohus vajalikuks ja oluliseks märkida järgmist. Kriminaalasja esemeks on 1998 aasta maikuus toimepandud kuritegu. Kriminaalasja menetlust alustati 06.08.1998 (1 kd tl 1), kuid prokuratuurist saadeti kriminaalasi kohtueelse uurimise lõppedes Narva Linnakohtusse (käesoleval ajal Viru Maakohus) 21.09.2004 (3 kd tl 182). Kohtueelne menetlus kestis 5 aastat. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kriminaalasi oli kohtueelse uurimise ajal mitmel korral peatatud erinevatel põhjustel. Süüdistatavad anti kohtu alla 01.02.2005 (3 kd tl 183). Esimese astme kohtu menetluses oli kriminaalasi kuni 15.10.2008, so üle 4 aasta. Selle aja jooksul vahetusid mitmel korral kohtukoosseisud erinevatel põhjustel. Ringkonnakohtus otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetluse alustamisest möödunud 10 aastat 6 kuud. Väheoluline pole ka asjaolu, et süüdistatav D. Malkov viibib vahi all alates 01.12.2003, so peaaegu 5 aastat ja 2 kuud. Selline tähtaeg käesoleva kriminaalasja menetlemisel pole olnud mõistlik. Mõneti tuleb nõustuda, et raskete kuritegude (R. S. i tapmine ja vara tahtlik hävitamine ) menetlemine kohtueelsel uurimisel on käesoleval juhul olnud keerukas. Samas selgub asja materjalidest, et menetluslikke viivitusi on esinenud nii kohtueelsel uurimisel kui kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus. Küll ei saa kriminaalasja menetluse algusest kulgenud aega käesoleva kuriteo puhul lugeda selliseks, et järeldada nagu oleks R. S. i tapmise kohtuasja menetlemise mõistlik aeg üldse möödunud. Märkida tuleb ka asjaolu, et seoses käesoleva kriminaalasja arutamise venimisega on D. Malkovi kaitsja esitanud kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis on võetud seal menetlusse. Seetõttu peabki ringkonnakohus eeltoodut arvestades põhjendatuks kergendada mõistetud karistusi ja karistada D. Malkovit ja K. Kudrjavtsevit süüdistuses KrK § 101 p 1 järgi vangistusega sanktsiooni alammääras, so 8 aastase vangistusega. Eelnevat arvestades on 20 põhjendatud vajadus vähendada ka süüdistatavatele KrK § 144 lg 1 eest mõistetud karistust ( 3 aastat vangistust) ja mõista karistuseks samuti karistus sanktsiooni alammääras, so 1 aasta vangistust. Arvestades küll kriminaalasja menetluseks kulunud ülemäärast aega ei pea ringkonnakohus siiski põhjendatuks mõista süüdistatavatele karistused alla sanktsioonis märgitud vangistuse alammäära. Siinjuures arvestab kohus asja materjalidest nähtuvalt ka süüdistatavate süüd toimepandud kuritegude tehioludest tulenevalt. Et süüdistatavate osavõtu aste kuritegude toimepanemises ja süü pole kardinaalselt eristuv, siis pole põhjendatud neile mõistetava karistuse määrade erinevus. Karistuste kergendamisega seonduvalt kuulub vähendamisele ka süüdistatavatele mõistetud lõplik karistus. Määruskaebusega seonduv Ringkonnakohus leidis, et Viru Maakohtu 23.09.2008 kohtumäärus tuleb osaliselt tühistada D. Malkovilt ja K. Kudrjavtsevilt solidaarselt riigituludesse kriminaalmenetluse kulude välja mõistmises kannatanu K. S. määratud esindaja Rein Laidi poolt osutatud riigi õigusabi eest summas 71 847 krooni ja 84 senti. Kriminaalmenetluse kuludena kannatanu K. S. määratud esindaja Rein Laidi poolt osutatud riigi õigusabi eest väljamõistetud summa tuleb jätta riigi kanda. Süüdistatavate kaitsjate määruskaebused Viru Maakohtu 23.09.2008 määrusele riigi õigusabi tasu määramise osas tuleb rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 23.09.2008 määrus kuulub küll tühistamisele, aga seda mitte kaitsjate määruskaebustes esitatud motiividel, vaid Riigikohtu ja kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetest lähtuvalt. Määruskaebustes leiti, et kuna süüdistatavate osas tehtud maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, siis ei ole alust ka neilt eraldi määrusega kannatanu esindajaga seoses kantud õigusabi kulude väljamõistmiseks. See asjaolu ei omagi käesoleval juhul määravat tähtsust. Olulisim on siiski asjaolu, et Viru Maakohus tegi süüdistatavate osas kohtuotsuse 04.09.
  9. Samas aga kohtumäärus D. Malkovilt ja K. Kudrjavtsevilt solidaarselt riigituludesse kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises kannatanu K. S. määratud esindaja Rein Laidi poolt osutatud riigi õigusabi eest koostati hiljem, so 23.09.
  10. R. Laidi taotlus riigi õigusabi tasu määramiseks on dateeritud 04.09.2008, aga postitempli kohaselt on see saabunud Viru Maakohtusse alles 08.09.2008 (7 kd tl 18). Seejuures nähtub maakohtus peetud kohtuistungi protokollist (7 kd tl 5-10), et kohtulikud vaidlused olid lõppenud 26.06.2008 ja kohtuotsus valmis seega üle 2 kuu hiljem. Põhjalikumalt on seda küsimust käsitlenud Riigikohus lahendis nr 3-1-1-70-
  11. Kriminaalmenetluse kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise regulatsioon sisaldub KrMS
  12. peatüki §-des 173-
  13. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 kohtumääruse või -otsusega. Sarnaselt KrMS § 189 lg-s 2 sätestatule pannakse ka KrMS § 306 lg 1 p-s 14 kohtule kohustus lahendada kohtuotsuse tegemisel küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Viidatud sätete sisustamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas leidnud, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse KrMS § 189 lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid eraldi määruses. Sama põhimõtet on korratud ka
  14. juuni
  15. a määruses väärteoasjas nr 3-1-1-32-06, mille punktis 4 märgiti, et kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada põhimenetluse raames. 21 Riigikohtu kriminaalkolleegium jäi senises praktikas omaksvõetud seisukohtade juurde ja leidis, et vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Esmalt tuleneb eeltoodud järeldus asjaolust, et KrMS § 306 lg 1 p-s 14 loetletud küsimuste lahendamine kohtuotsuse või määrusega eeldab vastava taotluse ja kuludokumentide esitamist süüdistatava või tema kaitsja poolt. Sellise taotluse esitamine on aga KrMS § 306 lg 1 p-s 14 sätestatu pinnalt võimalik üksnes kohtumenetluse raames asja sisulise arutamise käigus. Arvestada tuleb sedagi, et lahendamaks küsimust KrMS § 175 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluskulude suuruse mõistlikkusest ja vajalikkusest, on kohtul õigus küsida taotluse põhjendatuse osas prokuröri ja menetlusosaliste arvamust. Pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa selline võimalus kohtulikku uurimist uuendamata puudub. Teise põhjusena on oluline märkida, et ka KrMS § 189 lg 2 kohaselt peab otsustus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks olema tehtud kohtumenetluse käigus. Kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on piisavalt selge, tagamaks menetlusosalisele võimaluse menetluskulude hüvitamise taotluse õigeaegseks esitamiseks. Käesoleval juhul oli kannatanu määratud esindaja R. Laid esitanud taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks oluliselt hiljem, so peale kohtuotsuse valmimist, mistõttu tuleb jätta kriminaalmenetluse kuludena kannatanu määratud esindaja R. Laidi poolt osutatud riigi õigusabi eest väljamõistetud summa riigi kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau 22 Maarika Kuusk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.