1-05-324\6

1-05-324 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-324 Kohtukoosseis Agu Timmi, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Ivo Villmanni süüdistus KarS § 418 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Jõgeva Maakohtu
2. oktoobri 2005 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Ivo Villmanni kaitsja Ain Laansalu Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Ivo Villmann elukoht: XXX; isikukood: 36201062770 varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Jõgeva Maakohtu
3. oktoobri 2005 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. jaanuarist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. veebruarist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. veebruarist
9. 1 Esimese astme kohtu otsuse sisu Jõgeva Maakohtu
10. oktoobri 2005 otsusega mõisteti Ivo Villmann süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 60 päevamäära, s.o 3 000 krooni riigi tuludesse. Maakohus arutas Ivo Villmannile karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 2003 suvel Jõgeva maakonnas omandas ebaseaduslikult, st omamata relvasoetamisluba ja rikkudes relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 32 sätteid, käsitöönduslikult valmistatud 9 mm kaliibriga 6-lasulise laskekõlbliku revolvri s.o tulirelva RelvS § 11 p 1 ja § 12 lg 1 p 3 mõttes, toimetas relva edasi oma elukoha garaaži, kus hoidis seda sügiseni 2003, mil võõrandas selle M. J. Seega Ivo Villmann, käideldes ebaseaduslikult tulirelva, rikkus RelvS § 34 lg 2, § 45 lg 1, § 54 lg 1 ja § 63 lg
11. Ivo Villmann ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on Ivo Villmanni süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud Ivo Villmanni, tunnistaja M. J. ütlustega ning kirjalike tõenditega. I. Villmann oma ütlustega kinnitas, et tema
12. a suvel sõidutas temale tundmatu isiku Põltsamaalt Ülenurmele ja tasuks sõidu eest andis tundmatu temale suveniiri, ütles, et see pole relv, on suveniir. Villmann võttis suveniiri vastu, viis koju ja jättis garaaži. See oli vangide käsitöö, pruuni puust päraga. J. kogub neid ja ta tahtis endale, Villmann lubas, Villmanni garaažis oli seisnud 4-5 kuud. Villmann hindas väljanägemise, raskuse ja töötluse järgi, et ei ole relv. Tunnistaja M. J. andis ütlusi, et teda on karistatud relva omavolilise hoidmise eest. Tunnistaja aitas Villmanni juures garaažis koristada ja seal vedeles relv. Kohus uuris ja avaldas toimikus olevaid kirjalikke tõendeid: õiendi selle kohta, et I. Villmannile ei ole relvaluba väljastatud; võetuse protokolli, millega on M. J. elukohast x linnas ära võetud valgest metallist trumliga relvataoline ese; asitõendiks tunnistamise ja kriminaalasja juurde liitmise määruse kriminaalasjas nr 04249000197, millega on revolver-tüüpi relvataoline ese tunnistatud asitõendiks ja liidetud selle kriminaalasja juurde; vaatlusprotokolli ja fotot, millega on vaadeldud isevalmistatud revolver-tüüpi tulirelva, trumliga, üldpikkus 21 cm, trummel kuue padrunipesaga, käepideme põsed valgest läbipaistvast plastmassist; ekspertiisimäärust ja ekspertiisiakti, milles ekspertiisiks esitatud T. A. käest ära võetud revolver-tüüpi relvataoline ese kriminaalasjas nr 04249000197, ehituse, mõõtmete ja viimistluse järgi on 9 mm kaliibriline 6-lasuline tulirelv revolver valmistatud käsitöönduslikult. I. Villmanni tegevus on kvalifitseeritav tulirelva omandamisena ilma relvasoetamisloata, kuna RelvS § 32 lg 1 järgi on RelvS §-s 19 nimetatud relvade ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, vajalik relvasoetamisluba. I. Villmann omandas, toimetas edasi ja võõrandas tulirelva ebaseaduslikult, ilma vastava loata. Sellega pani ta toime tulirelva ebaseadusliku käitlemise, s.o KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Hinnates, kas I. Villmanni tegevuses oli olemas tahtlus sellise teo toime panemiseks, oli kohus seisukohal, et I. Villmann tegutses kaudse tahtlusega. I. Villmann omandas informatsiooni temale üle antud eseme kohta, tajudes seda eset oma meeltega: nägi (vaatles silmadega) ja katsus kätega. Nii sai ta teada, et 2 tegemist on raske metallesemega. Ta pidas eset käsitööna valmistatuks. Ta uuris eset ja sai teada, et see on õõnsa toruga, trumliga, padrunitega kasutatav. Seega omandas ta selle eseme ja tema omaduste kohta olulise informatsiooni oma meeltega tajudes. Visuaalse vaatluse põhjal nimetas ta eset „relvataoliseks esemeks“. Seega pidas Villmann ise eset väliste tunnuste põhjal relvataoliseks. Lisaks välistele tunnustele omandas ta informatsiooni tema detailide kohta, sealhulgas nende asjaolude kohta, mis on spetsiifiliselt omased just tulirelvale trummel, relvaraud, laskemoona liik. Kogu see teave selle eseme kohta on piisav ja küllaldane, et täisealine isik suudaks anda adekvaatse ja õige hinnangu eseme olemuse kohta. Eksperdiarvamus kinnitab, et Villmann hindas eseme õigesti käsitöönduslikult valmistatuks. I. Villmann on täisealine, x haridusega isik, ta omab küllaldast elukogemust, tema elukogemust iseloomustab ka asjaolu, et eelnevalt,
13. a on ta toime pannud jätkuva kuriteona KarS § 214 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Nende asjaolude juures ei ole võimalik lugeda I. Villmanni isikuks, kes subjektiivselt ei osanud õigesti hinnata relvataolist eset relvaks. Asjaolu, et keegi tundmatu sõnades väitis, et see on suveniir, ei tähenda, et I. Villmann oma teadmiste juures seda ka suveniiriks pidas. I. Villmanni käitumine, sealhulgas soov eset naise eest varjata, viitavad, et ta ka ise käitus eset tulirelvaks pidavalt. I. Villmann teadis, kuidas tuleb käituda tulirelvaga, kui puudub relvaluba. Ta hoidus selliselt käitumast - nii relva politseile andmast kui ka nõu küsimast oma eksimuse vältimiseks. I. Villmann on kuriteo toime pannud teadvalt, tahtlusega, mille kohus luges kaudseks tahtluseks. Karistuse valikul arvestas kohus KarS § 56 sätteid - võimalust mõjutada teda hoiduma edaspidi kuritegusid toime panemast. I. Villmannil on fikseeritud x, ta ei tööta. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esinenud. KarS § 214 lõike 1 järgi on süüdistatavat karistatud tingimuslikult vangistusega teo eest, mis on pandud toime enne käesolevat tegu. Neil asjaoludel valis kohus võimaliku kergeima karistusliigi. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Ivo Villmanni kaitsja palub tühistada Jõgeva Maakohtu
14. oktoobri 2005 otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista Ivo Villmann talle esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige järeldus, et I. Villmann tegutses kaudse tahtlusega. KarS § 418 lg 1 eeldab tahtlust. I. Villmannile on esitatud süüdistus tulirelva ebaseaduslikus käitlemises. RelvS § 11 p 1 sätestab, et tulirelv on relv, mis on ette nähtud objekti hävitamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks käsutatakse püssirohu- või muud laengut. Kuivõrd I. Villmann omandas relvataolise eseme, siis ta ei teadnud, kas on tegemist esemega, mis on ette nähtud objekti hävitamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks kasutatakse püssirohu- või muud laengut. Siinjuures ei saanud I. Villmann, omamata võõrandaja vastavat kinnitust ega ka laskemoona, teada, et tegemist on asjaga, millest on võimalik suunatult välja tulistada lendkeha laengu abil; 2) on ebaõige väide, et asjal olid tulirelvale omased tunnused: trummel, relvaraud, laskemoona liik. Selles ei olnud laskemoona ning relvaraud ja trummel on omased ka laskekõlbmatutele mänguasjadele; 3 3) on arusaamatu seisukoht, millise süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist antud formaalse kuriteo puhul I. Villmann pidas võimalikuks ning möönis. Antud juhul võiks rääkida KarS §-s 17 sätestatud koosseisueksimusest, st isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. I. Villmann ei teadnud, et ta käitleb ebaseaduslikult tulirelva; 4) on ebaõige järeldus, et I. Villmann kui täisealine, x haridusega, elukogemusega inimene, tunneb relvandust. Karistatus KarS § 214 järgi ei tõsta isiku pürotehnilist teadvust ning sellega seonduvat elukogemist. Asjaolu, et I. Villmann ei pöördunud politsei poole ega küsinud nõu, ei tähenda möönmist, kuivõrd isikul ei ole sellist kohustust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selle põhiosa asjaoludega ja KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonis ei ole esitatud uusi maakohtule mitte teada olevaid asjaolusid. Sisuliselt taotletakse veelkordset tõendite hindamist ja selle alusel uue otsuse tegemist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga, et kohtu järeldus I. Villmanni tegutsemises kaudse tahtlusega ei tugine tõendite igakülgsel ja täielikul uurimisel. Maakohus on õigesti leidnud, et arvestades I. Villmanni isikut ja tema elukogemusi ning soetatud relva tunnuseid (tegemist oli raskema metallist esemega, millel oli tulirelvale omane ehitus : läbiva õõnega relvaraud, pöörelv trummel kuue läbiva padrunipesaga ja nende sulgemispind ning päästelöögimehhanism kesktulepadrunitele, relvaraua õõnes oli kolm vasakpoolse kaldega vintsoont), pidi I. Villmann vähemalt möönma, et tegemist on tulirelvaga, mille omamiseks puudus tal luba. See järeldub ka M. J. ütlustest. M. J. on kinnitanud, et I. Villmann tahtis relvast vabaneda ja naise silme alt ära saada. Tunnistaja ütluste kohaselt sai ka tema naine aru, et tegemist on relvaga ja soovis seda ära visata. Ringkonnakohus leiab, et kuna juba naissoost isikud said aru, et tegemist on tulirelvaga, siis pidi sellest aru saama ka I. Villmann. Nende tõenditega on ümber lükatud I. Villmanni väide, et tema arusaamist mööda oli tegemist suveniiriga. Seega on maakohus I. Villmanni õigesti süüdi tunnistanud KarS § 418 lg 1 järgi. Agu Timmi Aarne Sarjas 4 Mati Kartau