1-05-290\33

1-05-290 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-290 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas, Kohtuistungi sekretär Piia Saar Tõlk Irina Litvinova Kriminaalasi Aleksandr Tšaštšini süüdistus KarS § 114 p 1 ja § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2006 otsus (Jõgeva kohtumaja) Apellatsiooni esitaja süüdistatav Aleksandr Tšaštšin ja tema kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Aleksandr Tšaštšin elukoht: XXX isikukood: 38003122756 varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 ringkonnakohus otsustas: jätta Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2006 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Aleksandr Tšaštšinilt advokaat Uno Paimetsa poolt osutatud õigusabi eest 6540 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
4. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 18.maist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 07.juunil
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 08.juunist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2006 otsusega mõisteti Aleksandr Tšaštšin süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja karistati 12-aastase vangistusega ning KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistati 1-aastase vangistusega. Liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 13 aastat vangistust. Maakohus arutas A. Tšaštšinile KarS § 114 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 28.01.2005 kella 19.00-20.00 paiku sisenes kättemaksu eesmärgil Jõgevamaal XXX asuvasse müügikioskisse, kus sooviga maksta kätte kioski omanikule I. K. viimase poolt varasemalt politseile tehtud avalduste eest tema suhtes, hakkas jõuliselt ja julmalt peksma käte ja jalgadega valimatult I. K. pikema aja vältel, milline tegevus kandus ka kioski esisele seoses sellega, et kannatanul õnnestus hetkeks kioskist põgeneda, ja jätkus pärast kannatanu tabamist kioskis, kus A. Tšaštšin peksis kannatanut julmal ja piinaval viisil jalaga pea piirkonda eesmärgil, et kannatanu kaotaks teadvuse, karjudes kannatanule „säh sulle, saad nüüd oma pattude eest“, lükkas jõuliselt kannatanut klaasidesse ning hilisemalt pärast peksmist vedas I. K. mööda põrandal olevaid klaasikilde, tekitades vigastusi, seejärel lõi põrandal lebavale kannatanule tapmise eesmärgil 16 cm pikkuse noateraga keha erinevatesse piirkondadesse, tekitades hulgaliselt lõike- ja torkehaavu laubale, vasemale keskkõhupiirkonda ja seljale - kokku 32 lõiketorkehaava, peksmise käigus pigistas kannatanut sõrmedega kaelast, tekitades kannatanule kaela kinnise tömp trauma: kilpkõhre vasakpoolse ülemise sarve murru verevalumitega ümbritsevates kudedes; pikema aja jooksul toimunud käte ja jalgadega peksmise ning noaga löömisel tekitas I. K. piinaval ja julmal viisil veel järgnevad kehavigastused: pea kinnise tömp trauma, peaaju põrutuse, mille tüsistusena tekkis massiivne peaajuturse, ühe rinnaõõnde tungiva torke- lõikehaava vasakul pool rindkerel koos südame vigastuse ja veriõhkrinna-verisüdamepauna tekkega, pindmised torke- lõikehaavad (kokku 4) näol, lõikehaav juustega kaetud peanahal; ning üheksa pindmist torke- lõikehaava vasakul pool rindkerel V-IX roide kohal, pindmised torke–lõikehaavad kõhul vasakul pool (kokku 3) ja seljal (kokku 14), nahaalused verevalumid vasakul pool rindkerel, nahakriimustused 2 seljal ja paremal pool rindkerel, pindmised lõikehaavad paremal õlavarrelküünarliigesel ja säärel (kokku 6). I. K. suri saadud vigastustesse teadvusele tulemata 02.02.
9. A. Tšaštšin end talle KarS § 114 p 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kohtualuse süü tõendatud süüdistatava enda ütlustega, kannatanu T. K. , tunnistajate A. P. , A. V. , V. L. , J. N. , P. T. , V. K. , Z. K. , A. I. ja S. R. ütlustega ning toimiku kirjalike materjalidega, mis kohtuistungil avaldati. Nii on süüdistatav ja tunnistaja A. I. andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et 28.01.2005 päeval olid nad koos kala müünud ja selle eest saadud raha eest ostnud 1 liitri puskarit, süüa ja suitsu, mida siis koos tarvitasid. Kui alkohol sai otsa, siis läksid nad lahku, kuna raha täiendava alkoholi ostmiseks ei olnud. Tunnistaja andis ütlusi veel selle kohta, et süüdistatav oli lubanud minna I. K. kioskisse alkoholi võlgu küsima, kuid tunnistaja arvas, et talle kindlasti võlgu ei anta, kuna A. Tšaštšini ja I. K. suhted olid küllaltki pingelised seoses varasemate vargustega tekitatud kahjudega, mida A. Tšaštšin ei olnud tasuma asunud. Seda, et süüdistatava ja I. K. suhted olid küllaltki pingelised, on kinnitanud ka teised asjas ülekuulatud tunnistajad. Lisaks tunnistaja A. I. on asjaolu, et süüdistataval ei olnud raha ja ta ei läinud kioskisse alkoholi mitte ostma, vaid võlgu küsima, kinnitanud ka tunnistajad J. N. , A. V. ja A. P. . J. N. rääkis kohtus, et A. Tšaštšin väljus kioskist, kui tema sinna tuli. J. N. oli ilmselt viimane, kes I. K. ga suhtles enne tema peksmist. I. K. oli tunnistajale rääkinud, et süüdistatav käis võlgu küsimas. Tunnistajate A. V. ja A. P. ütlustest nähtus, et, kui süüdistatav hakkas kioskist väljuma, oli tal käes alkohol ja ta oli öelnud, et käis kioskist võlgu võtmas ja näe, mis siin juhtunud on. Samade tunnistajate ütlustega on tõendatud, et rohkem kedagi peale A. Tšaštšini sündmuskohal ei olnud, kui nad sinna jõudsid. See, et süüdistatav oli üksi kioskis, on tõendatud ka tunnistaja J. N. ütlustega. Kui tunnistaja kioskis käis, siis süüdistatav ja I. K. olid kioskis kahekesi ja rääkisid ägedalt omavahel. Tunnistaja oli veel mõelnud, et miks I. K. niimoodi provotseerib A. Tšaštšinit, kuid A. Tšaštšin ei ärritunud, vaid läks kioskist välja. Pärast seda, kui tunnistaja lahkus, läks A. Tšaštšin kioskisse tagasi. Kell oli siis umbes 18.
10. Kohtul polnud alust kahelda A. Tšaštšini ütluste tõepärasuses peksmise viisi ja käigu kohta. Süüdistatav on küllalt üksikasjalikult ja ilmekalt kirjeldanud toimunut. Ta ei ole vaid osanud anda selgitusi selle kohta, kuidas ja miks ta I. K. noaga lõi ja kuidas sattusid tema kätte telefonikaardid. Samas ei ole ta eeltoodud asjaolusid eitanud, vaid selgitanud, et ta lihtsalt ei mäleta neid. Kohtu arvates oli see tõepärane, et süüdistatav ei pruugi kõike mäletada, arvestades tema poolt eelnevalt tarvitatud alkoholi kogust. Selles osas, mida A. Tšaštšin väidab ennast mäletavat, on ütlused kooskõlas ka muude asjas kogutud tõenditega. Süüdistatava ütlustest nähtub, et selleks, et I. K. rünnata, oli vaja ta leti tagant välja meelitada. Selleks tegi A. Tšaštšin talle ettepaneku minna välja suitsetama. Uuesti sisenedes lasi ta I. K. esimesena kioskisse ja lõi talle selja tagant rusikaga kuklasse. Süüdistatav on selgitanud, et lõi eesmärgil, et kannatanu kaotaks teadvuse. I. K. kukkus löögi järel maha, kuid teadvust ei kaotanud ja üritas kätega 3 nägu kaitsta. Edasi kirjeldas A. Tšaštšin, et hakkas peksma pea piirkonda, tahtis anda õppetundi. Kui palju kordi lõi, täpselt ei tea, kuid sihtis just pead. Süüdistatav kirjeldas edasist peksmist külmavereliselt: et otsis vaba pinda peas, kuhu lüüa; mõtles, et kuhu oleks parem lüüa; peksis just jalgadega, sest nii saab kõvemini lüüa; tahtis anda korraliku õppetunni. Mingil ajal õnnestus I. K. l kioskist väljuda. Kuid tolleks hetkeks oli tema olukord ilmselt juba selline, et ta ei suutnud enam aktiivselt liikuda ja vastupanu osutada. Ka väljas oli jätkanud süüdistatav peksmist, kuni ohver oli hakanud korisema. Siis A. Tšaštšin lõpetas peksmise ja lohistas I. K. selg ees kioskisse. Lohistamise käigus tulid viimasel püksid jalast ära. Millal ja kuidas ta I. K. noaga lõi ja kägistas, A. Tšaštšin öelda ei osanud, kuid möönis, et võis seda teha, kui ohvril sellised vigastused olid tekitatud - kedagi teist ju kioskis ei olnud. Peksmise käigus oli ta ärritunud, kui I. K. palus lõpetada, see innustas teda rohkem peksma ja seetõttu ta ilmselt kõike ka ei mäleta üksikasjade kohta. Süüdistuse kohaselt olevat A. Tšaštšin kioskisse minnes selle noa endaga kaasa toonud. Kohus leidis, et noa kaasatoomine süüdistatava poolt ei ole kohtus tõendamist leidnud. Kuigi tunnistaja T. K. on andnud ütlusi selle kohta, et tema teada ei olnud talle äratundmiseks esitatud nuga kioskis kasutusel, ei anna see üksi alust väita, et süüdistatav noa endaga kaasa tõi. Süüdistatav on andnud ütlusi selle kohta, et kioskist leitud nuga ei olnud tal kindlasti kaasas. Tegemist on suure kööginoaga ja ei ole võimalik, et see oleks taskusse ununenud, nii, et seda ei teaks ja tunneks. Ta on ülekuulamisel rääkinud sellest, et tal võis nuga taskus olla, kuid selle all pidas ta silmas ehitusel kasutatavat kipsplaadi lõikamise nuga, mitte sündmuskohalt leitud lauanuga. Süüdistatava ütlustega on kooskõlas kohtu arvates ka see, et noa käepidemelt leiti DNA jäljed, mille uurimisel ekspert on öelnud, et põhiosa nimetatud proovist saab olla pärit I. K. t. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et noa käepidemel ei ole vaatlusel tuvastatud verekahtlast määrdumist. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et ekspertiisi käigus oleks tuvastatud vere leidumist käepidemel. Kohtu arvates viitavad eelnimetatud asjaolud sellele, et I. K. on seda nuga eelnevalt enda käes hoidnud ja ilmselt oli see kasutusel kioskis. Noa teral tuvastati vaatlusel verekahtlane määrdumine ja teralt võetud proovist saadi DNA uuringul segagenotüüp. Üks isik, kelle DNA-d saab proovis olla, on I. K. . Surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus on ekspert andnud muuhulgas arvamuse, et torke-lõikehaavad I. K. peapiirkonnas ja kehatüvel on tekitatud korduvatest löökidest teravaotsalise lõikeserva omava esemega, milleks võib olla ekspertiisiks esitatud noatera. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et süüdistatav lõi I. K. korduvalt ka noaga, kuigi ta ise väidab, et ei mäleta seda. Süüdistatava ütlused peksmise kohta on kooskõlas ka juba eelpool nimetatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis väljendatud eksperdi arvamusega I. K. esinenud ja surma põhjustanud vigastuste ja nende võimaliku tekkemehhanismi ja aja kohta. Ekspert on andnud arvamuse, et I. K. surma põhjus on pea kinnine tömp trauma peaaju põrutusega, mille tüsistusena tekkis massiivne peaajuturse. Surma saabumist soodustas rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool rindkerel koos südame vigastuse ja veriõhkrinna-verisüdamepauna tekkega. A. Tšaštšini süü on tõendatud veel ka tunnistajate A. P. ja A. V. ütlustega selle kohta, et kui nad 28.01.2005 õhtul tulid I. K. kioski juurde, siis A. V. kuulis 4 kioskist - „lööke nagu oleks vastu keha löödud – tuhmid löögid“. A. V. hakkas kioskisse sisenema, kuid märkas kohe ukse juures põrandal katkist, ilma käepidemeta nuga ja ehmus sellest. Kohe samas nägi ta kioskis ka süüdistatavat, kes oli väljumas. A. P. tuli kioski juurde, kui A. Tšaštšin oli väljumas. Süüdistatav oli selgitanud, et tema tuli kioskisse alkoholi järele ja avastanud, et keegi on kioski omanikku peksnud. A. Tšaštšin oli tema kätte veel andnud ühe pudeli alkoholiga. A. P. ei seostanud peksmist kohe süüdistatavaga ja kuna ta teadis, et viimasel on olnud probleeme politseiga, soovitas ta A. Tšaštšinil ära minna ja lubas ise politsei ja kiirabi välja kutsuda. Rohkem kedagi kioskis ei olnud. A. P. sisenes kioskisse ja leidis põrandal kõhuli lamava I. K. , kes oli peadpidi riiuli all. Ta oli aluspesu väel. Tema kõrval ja peal oli klaasikilde ning jalgade peal õllepudelid. Tunnistaja helistas politseisse ja kiirabisse. I. K. ennast ei liigutanud, ainult korises. Siis oli kioskisse tulnud veel üks mees, kes oli tõstnud kannatanu istuma, et tal veri ja röga välja tuleks. Ka oli ta üritanud rääkida I. K. ga, kuid viimane ei vastanud, korises ainult. Seega leidis A. Tšaštšinile esitatud süüdistus KarS § 114 p 1 järgi, s.o teise inimese tapmises piinaval ja julmal viisil kohtuistungil täielikult tõendamist. Tapmine on nn suvalise teokirjeldusega koosseis - surma põhjustavana tuleb käsitada iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Tõendatud on, et süüdistatav peksis 28.01.2005 süüdistuses märgitud ajal, kohas ja viisil I. K. , samuti lõi teda korduvalt noaga ning kägistas. Oma tegevusega tekitas ta I. K. le süüdistuses märgitud vigastused. 02.02.2005 I. K. suri saadud vigastuste tagajärjel. Saabunud surm ja süüdistatava poolt toime pandud tegu, s.o peksmine, on omavahel otseses põhjuslikus seoses. Tegu, mille tagajärjel surm saabus, oli toime pandud tahtlikult. Arvestades I. K. tuvastatud erinevate vigastuste rohkust ja nende paiknemist, on täielikult tõendatud tapmine piinaval viisil. Peksmine ja vigastuste tekitamine kestis pikema perioodi vältel. I. K. ei kaotanud koheselt teadvust, vaid üritas ennast kaitsta, põgeneda ja anus süüdistatavat, et peksmine lõppeks. Peksmine toimus erinevates kohtades. A. Tšaštšin on ise kinnitanud, et kannatanu palus lõpetamist, oigas ja korises. Kuid süüdistatav tahtiski, et kannatanu tunneks valu ja saaks „õppetunni“ politseisse kaebamise eest. Julmus väljendus süüdistatava erilises hoolimatuses teise inimese keha ja tervise puutumatusse – süüdistatav on ilmekalt kirjeldanud: „Peksin jalgadega, sest nii saab tugevamini. Peksin pead. Tegin pause ja otsisin vaba pinda peas kannatanu käte vahelt, kuhu lüüa“ – ta on kaalutlenud enne jalahoope, et kuhu lööb ja mida teeb. Kuigi I. K. surm ei saabunud kohe ja kaitsja on asunud seisukohale, et A. Tšaštšini poolt toimepandu tuleks ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamisena, kui sellega on põhjustatud oht elule, ei ole see kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Riigikohus on korduvalt oma lahendites selgitanud, et pekstes tugevajõuliste löökidega kannatanut pähe ja teistesse elutähtsatesse organitesse peab inimene üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette nägema mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. A. Tšaštšin oli kõigi talle süüks arvatavate tegude toimepanemise ajal süüvõimeline. Tema suhtes on kohtueelsel uurimisel läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Samuti ei ole kohus tuvastanud ühtegi A. Tšaštšini 5 süüd välistavat asjaolu. Karistuste määramisel arvestas kohus eelkõige A. Tšaštšini süüd, samuti toimepandud kuritegude raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Tapmise osas arvestas kohus vastutust kergendava asjaoluna seda, et A. Tšaštšin on andnud toimunu kohta üksikasjalikke ütlusi, kahetsenud toimunut. Vastutust raskendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 58 p 1 alusel seda, et kuritegu oli toime pandud kättemaksuks, s.o madalal motiivil. Süü suuruse hindamisel tapmise osas arvestas kohus ka seda, et kuigi süüdistatav asus seda kuritegu toime panema kavatsetult, ei käitunud ta tagajärje, s.o surma osas kavatsetusega, vaid kaudse tahtlusega. Kohtu arvates oli tõepärane, et A. Tšaštšin läks kioskisse plaaniga I. K. peksta. Nagu eespool juba on kirjeldatud, ei olnud kohtu arvates tõendatud, et tal oleks nuga kioskisse minnes kaasas olnud. A. Tšaštšin on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud varguste eest. Teda on karistatud nii rahalise karistuse, kui vangistusega, mille kandmisest ta on olnud tingimuslikult vabastatud, kuid vaatamata selle on ta jätkanud kuritegude toimepanemist ja viimati kandis ta vangistust. Vanglast vabanes ta
11. a septembris ja uued kuriteod on ta toime pannud väga lühikese ajavahemiku järel pärast vabanemist. A. Tšaštšin ei töötanud. Ta kuritarvitas alkoholi ja kõik varavastased kuriteod on olnud seotud raha hankimisega alkoholi ostmiseks. Varguste eest karistuse mõistmisel arvestas kohus ka varastatu väärtust, mis ei olnud ühelgi korral väga suur. A. Tšaštšinile tuleb mõista karistuseks vangistus, varguste eest alammäära lähedal, tapmise eest sanktsioonis ettenähtud keskmises määras. Mõistetavad karistused tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita täies ulatuses. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu A. Tšaštšin palub tühistada Tartu Maakohtu
12. jaanuari 2006 otsuse tema süüdimõistmises KarS § 114 p 1 järgi ja teha uue otsuse, kvalifitseerides süüdistuse KarS §-lt 114 p 1 ümber KarS §-le 118 p 1 ning kergendada karistust. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei olnud A. Tšaštšini teos tahtlust, mistõttu süüdistus KarS § 114 p 1 järgi tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. A. Tšaštšini kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
13. jaanuari 2006 otsuse A. Tšaštšini süüdimõistmises KarS § 114 p 1 järgi ja teha uue otsuse, kvalifitseerides süüdistuse KarS §-lt 114 p 1 ümber KarS §-le 118 p 1 ning kergendada karistust. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on A. Tšaštšin alusetult mõrvas süüdi mõistetud, seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega kohtu poolt ja ebaõige kvalifikatsiooni andmisega kriminaalmenetluse esemeks olevale teole ja sellega seoses mõistetud karistusele. 6 A. Tšaštšin ei ole ennast mõrvas süüdi tunnistanud. Nii eeluurimisel kui ka kohtus on ta kinnitanud, et ei soovinud mingil juhul I. K. surma, vaid tahtis karistada teda akudrelli loo pärast. A. Tšaštšin selgitas 19.12.2005 kohtuistungil, et ükskord kui tal raha ei olnud, läks ta I. K. juurde ja andis panti drelli, viimane tahtis laadijat ka, A. Tšaštšin läinud sellele järgi, kuid kauplusse tagasi ei jõudnudki, kuna politsei võttis ta kinni ja tõi ta Jõgevale, sest I. K. oli helistanud politseisse ja A. Tšaštšin võeti mitte millegi eest kinni. Politsei aga ei andnudki drelli tagasi. Kirjeldatud asjaolusid on A. Tšaštšin kinnitanud ka eeluurimisel (kahtlustatavana ülekuulamistel 29.01.2005 ja 02.05.2005). A. Tšaštšin on tunnistanud, et ta pingutas üle, st läks peksmisega liiale, ei soovinud niisugust tagajärge, st I. K. surma. Tähelepanu väärib asjaolu, et 28.01.2005 enne minekut I. K. müügikioskisse, mil ta tarvitas alkoholi koos I., M. ja L., ei olnud juttugi sellest, et ta kavatseks minna karistama kioskiomanikku. Ta kavatses minna alkoholi ja suitsu ostma. Teel sinna turgatas talle pähe mõte, et tuleb I. K. karistada selle varasema drelli pärast. Muidu olid A. Tšaštšinil I. K. normaalsed suhted. Varasema vargusega I. K. le tekitatud kahju osas oli A. Tšaštšinil kavatsus hakata kahju hüvitama. Ta sai I. K. lt isegi pangaarve numbri, kuhu hüvitamisele kuuluvad summad kanda, kuid maksta ta veel ei jõudnud. Tunnistaja J. N. ütlustest kohtuistungil 21.12.2005 selgub, et ta külastas I. K. kioskit 28.01.2005 kella 18.50 paiku, s.o 10 minutit enne sündmuste algust. Tunnistaja kioskisse sisenedes oli A. Tšaštšini ja I. K. vahel äge vaidlus – I. K. oli rääkinud halvasti kellestki A. - kes olevat halb inimene ja A. Tšaštšin olevat teda kaitsnud. See jutuajamine ei olevat tunnistajale meeldinud, tema ei saanud aru, miks I. K. provotseeris A. Tšaštšinit, talle tundus, et viimane ei olnud enam rahulik. Et noa käepidemelt on leitavad nii süüdistataval esinevad alleelid kui ka alleelid, mis ei saa olla seostatavad ei I. K. ega A. Tšaštšiniga, siis on tõendatud, et nuga ei olnud kaasa toodud A. Tšaštšini poolt. Selgusetuks on jäänud, kuidas nuga A. Tšaštšini kätte sattus ja mis sellele eelnes, sest ta on eeluurimise algusest peale ja ka kohtuistungil kinnitanud, et nuga ta kaasa ei võtnud, ei mäleta ka, et ta oleks noaga üldse löönud. Kohus on leidnud, et kuigi süüdistatav asus seda kuritegu toime panema kavatsetult, ei käitunud ta tagajärje, s.o surma osas kavatsusega, vaid kaudse tahtlusega (nagu eelpool nimetatud, ei olnud tal nuga kaasas). Kaitsja arvates ei ole tegu ka kaudse tahtlusega. A. Tšaštšin ei arvanud, et I. K. võib tema tegevuse tagajärjel hiljem surra ja ei soovinud surma. Kui toimus kioski ees väljas peksmine, siis toimetas ta I. K. külmumise ärahoidmiseks kioskisse (19.12.2005 kohtuistungi protokoll, ülekuulamise protokoll 02.02.2005). Lõpetanud peksmise ja mõistes, mis ta on teinud ja nähes I. K. verisena, keeras A. Tšaštšin ta küljele, et ei oleks veresse 7 lämbumist (kahtlustatavana ülekuulamised 29.01.2005, ütlused kohtuistungilt 19.12.2005). Seega on tegemist tegeva kahetsusega toimepandu suhtes. Pärast seda, kui A.Tšaštšin oli lõpetanud peksmise, A. K. küljele keeranud, tuli tal kohe mõte, et on vaja kutsuda kiirabi (29.01.2005, 02.02.2005 kahtlustatavana ülekuulamine, 19.12.2005 kohtuistungi protokoll). Siis aga tuli kioskisse A. P. ja lubas ise helistada. Teade I. K. surmast oli A. Tšaštšinile ootamatu, ta ei tahtnud, et asi lõppeks surmaga. Ta oli nõus hüvitama kannatanu lesele kõik kahjud, mis seoses I. K. surmaga (sh I. K. tasumata pangalaenu osa). Algusest saadik on A. Tšaštsin andnud asja kohta üksikasjalikke ütlusi ja on siiralt kahetsenud toimepandut. A. Tšaštšini tegevus tuleb, arvestades tema käitumist I. K. peksmise käigus ja pärast tegutsemise lõpetamist, mil ta tegi kõik, et tagajärgi leevendada, ja uskumata ja soovimata I. K. surma saabumist, tuleb KarS § 114 p 1 järgi ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi I. K. le tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elule ja surm. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone nendes esitatud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
14. Esitatud apellatsioonides taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist kergemaliigiliseks isikuvastaseks süüteoks, so KarS 118 p 1 järgi, mis asetub tervisevastaste süütegude jaos. Sellest tulenevalt peaks ringkonnakohus kergendama ka mõistetud karistust. Süüdistatava süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ei vaidlustata. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides taotletuga ning leiab, et maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas esitatud tõendite analüüs ning järeldused on sisukohased ja veenvad ning õiguslikult põhjendatud. Sündmuskohal ja asitõenditega tõenduslikult fikseeritu on maakohus süsteemselt reastanud ja kinnistanud süüstavate tõendite nimistusse, mis tõendab süüdistatava tahtlust kuriteo toimepanemisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt süüdistatava tegevusele antud kvalifikatsiooniga KarS § 114 p 1 järgi, so tapmisena piinaval ja julmal viisil. Süüdistatava poolt kannatanu suhtes toimepandud peksmine ja kehavigastuste tekitamine ning seeläbi surma saabumine on omavahel põhjuslikus seoses. 8 Maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatav tegutses kannatanu peksmise suhtes kavatsetusega, aga tagajärje saabumise, so surma osas, kaudse tahtlusega. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste juurde ning rõhutas, et tal polnud kavatsust kannatanut tappa. Samas avaldas ennastõigustavaid selgitusi, et „tal polnud üldse mingit eesmärki ja ta ei tea kuidas see juhtus, et asi vägivallaks läks“. Kannatanu olevat süüdistatavast varasemalt rääkinud halvasti süüdistatava sugulastele. Süüdistatav ei eita kannatanu peksmist pea piirkonda ning lõike- torkehaavade tekitamist. „Ma ei tahtnud teda peksta, see juhtus kuidagi iseenesest“. Seejärel väitis, et mäletab sündmust osaliselt. Samuti leidis süüdistatav, et mõistetud karistus on karm. Ütlustest tulenevalt on süüdistatav ringkonnakohtus püüdnud ennast kannatanu suhtes toimepandud vägivalda iseloomustavate ja süüstavate detailide osas distantseerida, väites, et ei mäleta kõike toimunut ja sedavõrd rohket vägivalda. Maakohus on leidnud, et süüdistatav ei pruugi kõike mäletada, arvestades tema poolt eelnevalt tarvitatud alkoholikogust. Ringkonnakohus nõustub, et süüdistatav ei mäleta alkoholijoobe foonil kõiki peksmise detaile, kuid väide, et ta ei mäleta kannatanu peksmise algust ja selle kulgu üldisemalt, on tema kohtueelsel uurimisel ja maakohtus uuritud ütlustest tulenevalt asjakohatu. Maakohtus antud ütlustes ( 3kd tl 89-92) on süüdistatav kirjeldanud kannatanu peksmise üksikasju. Nii väitis ta, et pärast kätega peksmise lõpetamist alustas ta mahakukkunud kannatanu peksmist jalgadega, sest nii oli „mugavam“. Kannatanu lubas peksmise ajal anda süüdistatavale mida iganes, peaasi, et peksmine lõppeks. Kui kannatanu sai põgenema siis ta jooksis talle järgi ja lõi jalust maha ning lohistas kioskisse tagasi. Seejärel väidab süüdistatav, et „läksin juba keema ja ei saanud ennast peatada“. Siis peksis ta kannatanut käte ja jalgadega edasi, kuid kui kaua täpselt ei mäleta. Süüdistatav peab võimalikuks, et tekitas kannatanule noaga torke-lõikehaavad. Süüdistatav kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütluste õigsust selles, et peksis kannatanut vaheaegadega ja tegi puhkepause ja kuna kannatanu hoidis näo ees kaitseks käsi, siis otsis vaba pinda kuhu lüüa. Kui ta kioskist kannatanu juurest lahkus, siis kannatanu “röhitses ja korises“. Ringkonnakohus leiab, et toimepandud kuriteo subjektiivne külg ning tahtlus avaldub ilmekalt süüdistatava enda ütlustest kohtueelsel uurimisel, milledes ta detailselt kirjeldab kannatanu suhtes toimepandud vägivalda. Maakohus on detailselt ja analüüsivalt käsitlenud tõendeid, mis käsitletavad süüdistatava tegevust kuriteo toimepanemisele eelnevalt ja kuriteo toimepanemisel 28.01.
15. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav peksis kannatanut käte ja jalgadega pähe ning erinevatesse keha piirkondadesse. Kannatanu põgenedes asus süüdistatav teda jälitama, sai kannatanu kätte ja jätkas peksmist. Vajalik on rõhutada asjaolu, et kannatanu suhtes toimepandud vägivald ei piirdunud peksmisega elutähtsate organite piirkonda ( millega muuhulgas tekitati peaaju ulatuslik põrutus, mis tüsistus massiivse peaajutursega) vaid vägivalla käigus kasutas süüdistatav ka torke-lõikeriistana nuga, millega tekitas kannatanule hulgaliselt pindmisi lõike-torkehaavu